Ümberjutustused

Indrek Koff

 

 

Gustav Suits. Inspiratsioon

 

See on nii imelik.

 

See pole õige algus.

Või on just?

 

Tõsiasi.

Kõik on ime.

Ma-ilm ja mõnda mis seal sees.

Elu.

 

Laps kasvab, päev päeva järel, tund tunni järel.

Sulle järele, su juurest ära ja jälle tagasi su juurde.

Su oma ime.

 

Aeg seisab mõnikord, ta justkui kannab sind.

Ta sees on praod ja nende vahelt imbub.

Head, halba, vahel päris juhuslikku. Sa ei mõista.

Sa oled tänulik.

Su oma ime.

 

Päev on tavaline, tüütu isegi.

Ei ole mingit tahtmist, aga peab.

Üks on jätnud tegemata, teine jälle joob vist.

Sõimata saad veel, aga seegi päev jälle

ei võta ära kogu lootust.

Ja mingi kergus on.

Su oma ime.

 

Tõtt-öelda ei olegi see elu nii lühike ju.

Mõned korrad saad sinagi tunda,

et taevas on kõrge küll, ja kaugel,

aga käib sinuga kuidagi kokku.

Seda erilist selgust ja valgust, mis lööb

päriselt klaariks kõik.

 

Ja kui sa lähed kord, kui lähed tagasi,

kui sulle antud aeg on kokku arvatud

ja leitud otsas olevat,

kui tuli läheb kinni.

Siis miski jääb.

 

See on nii imelik.

 

Artur Adson. Mul vaja rutada

 

Kui mitme saate SUURT FINAALI

sa veel näha saad?

Võib-olla läheb hästi ja näed

päris mitut.

 

Võib-olla jõuad meilid ära vaadata,

võib-olla öelda sõbrale

need asjad, mida oled tahtnud, aga…

 

Imestada jõuad kõvasti

ja pahaks panna ühte-teist,

maailma kurbust kanda ihuüksinda —

noh, lihtsalt tundub vahel sedamoodi.

 

Igavust on palju ees veel ja

rõõmu mitmesugust — kui ikka tõesti veab.

 

Lapsi kooli saata.

Käia asutuses, saada paber.

Süüa teha (head, kuid mitte ainult)

ja prügi välja viia

(iga prügi oma kasti — mitte eksida!).

Tunda piinlikkust, ei teagi, mille pärast.

 

Unustada ennast ära. Täiesti.

Trammis trügida ja inimeseks saada ja

koolis käia natuke või palju ja

võõraks jääda mõnele.

 

Südant valutada.

Loobuda.

Luua midagi või arvata, et oled loonud.

 

Hoida. Kedagi. Ja kinni millestki. Ja kokku.

 

Ja lõhkuda. Oh, seda jõuab palju!

Rahul olla. Ja rahus.

Magada. Pool elu vähemalt.

 

Matta. Mäletada.

Õhku ahmida

aukartusest millegi ees.

 

Häbi tunda.

Hingata sügavalt sisse, joobuda, aru saada.

 

Leppida.

 

Ja minna ajalukku. Ära siit.

 

Ja kui ei ole õnne,

siis vast jõuad pool

või veerandi või

vähem.

 

Jõuad, mis on vaja jõuda.

Aega on.

Ma arvan, see ei tohiks

otsa saada.

 

Juhan Liiv. Kus pettus on, sealt põgene!

 

Alati,

ja ma mõtlen tõesti — alati

olen püüdnud talitada nii, et

kõik,

ja ma mõtlen tõesti — kõik

minu teod

oleksid kooskõlas

südametunnistuse ja üldinimlike

eetiliste tõekspidamistega.

Kui see võimalik on olnud.

Pettusest käin mööda kauge kaarega.

Kui õnnestub.

Vahel harva mõni süütu hädavale ehk.

Kui juhtubki, et halba teen,

et tegu tuleb halb,

siis ainult kogemata.

Või kui meelega, siis

vastumeelselt — olud sunnivad.

Ja muidu?

Noh, ilus olen üsnagi ja tark.

Vormis enam-vähem.

Lugeda võiks rohkem… Aga kus see aeg?

Sõpru on — ja kohe mitu.

Pool elu on ehk ees,

kui läheb väga kenasti,

ja ikka julgen vaadata veel peeglisse.

Ei, ma ei ütle midagi,

võib rahul olla,

kõik on hästi,

ja ma mõtlen tõesti — kõik.

Või enam-vähem.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon