UNUSTUSEUDU JA PAINAVAD MÄLESTUSED

Krista Kaer

 

 

„Te oleksite võinud otsida kaua sedasorti looklevat tanumat või rahulikku aasa, mille poolest Inglismaa hiljem kuulsaks sai. Nende asemel oli miilide kaupa trööstitut harimata maad, siin ja seal viisid konarlikud rajad üle kiviste küngaste või kõleda nõmme. Enamik roomlastest jäänud teid olid selleks ajaks juba lagunenud või kinni kasvanud ja sulasid sageli kõnnumaasse. Jäised udud rippusid jõgede ja soode kohal, sobides liigagi hästi kollidele, kes sellel maal toona ikka veel elutsesid. Läheduses elavad inimesed — ja paneb imestama, milline meeleheide oli sundinud neid nii süngetesse paikadesse asuma — võisid tõesti karta neid elukaid, kelle ähkimist võis kuulda juba ammu enne, kui nende moonutatud kogud udust välja ilmusid. Niisugused koletised ei andnud aga põhjust imestamiseks. Tolleaegsed inimesed oleksid pidanud neid igapäevaseks riskiks ning tol ajal oli väga palju muud, mille pärast muretseda. Kuidas saada kõvast maapinnast toitu kätte, kuidas vältida tulepuudeta jäämist, kuidas peatada taud, mis võis tappa üheainsa päevaga kümneid sigu ja tuua rohelise lööbe laste põskedele.

Igatahes ei olnudki kollid eriti hullud, kui neid ei provotseeritud. Tuli lihtsalt leppida sellega, et ikka ja jälle eksis mõni elukas võib-olla mingi omavahelise tüli järel hirmsas raevus külasse ning märatses seal karjumisest ja relvadega vehkimisest hoolimata, vigastades kõiki, kes olid liiga aeglased, et tema teelt kaduda. Või et ikka ja jälle võis koll mõne lapse udusse viia. Tolleaegsed inimesed pidid sedalaadi jõledustesse filosoofiliselt suhtuma.”

Nii algab Kazuo Ishiguro romaan „Maetud hiiglane” (2015), mille ta kirjutas, kui eelmise romaani ilmumisest oli möödas kümme aastat. Nagu Ishiguro puhul on tihti täheldatud, üllatab ta iga uue teose vormiga, mitte aga teemadega. Pärast eelmist raamatut „Ära lase mul minna”, mida võiks ju ka ulmeks nimetada, võtab Ishiguro „Maetud hiiglases” appi fantasy’le omased võtted: seal kohtab kolle, on lohe ja palju muudki, mis ei seostu just range realismiga.

Raamatu alguses otsustab vanapaar Axl ja Beatrice asuda oma külast teele, sest neile meenub ähmaselt, et kusagil naaberkülas elab nende poeg. Ähmaselt sellepärast, et üle terve maa roomav udu näib võtvat inimestelt mälu, aga koos sellega ka tugevamad tunded. Minevikust ei mäletata ei õnnelikke hetki ega ka valusamaid mälestusi. Seda udus elamist peegeldab Ishiguro stiil lausa suurepäraselt, raamat kulgeb üliaeglaselt, keel on täis klišeesid ja tundub, et kogu maailm liigub kahe vanainimese sammude tempos. Jõudnud sakside külasse, on nad tunnistajaks seal toimuvatele sündmustele ja lahkuvad juba suurema reisiseltskonna osana. Igaüks neist otsib midagi: Axl ja Beatrice oma poega, saksi sõjamees õiglust, temaga liitunud poiss oma ema ja hiljem nende seltskonda lisandunud Sir Gawain salapärast lohet, et ta tappa. Tundub, et kõigi teada on üldise unustuse taga just lohe, kes paiskab välja mälu hävitavat udu, ning pruugib vaid lohe tappa, kui mälu taastub.

Mida mälu taastumine aga kaasa tooks? Ishiguro on öelnud, et ta on selle üle mõtisklenud juba viisteist aastat, otsides vormi, kuidas seda edasi anda. „Ma olen kirjutanud kõik need raamatud inimestest, kes heitlevad oma isikliku mäluga ja ei tea, millal end mineviku eest peita või millal sellele otsustavalt vastu astuda. Tegelikult aga tahtsin ma kirjutada sedasorti võitlusest ühiskonna tasandil. Kui järele mõelda, siis on enamikul maadel midagi suurt maha maetud.” Ühelt poolt valitseb maal tänu unustamisele rahu, sakside ja brittide külad paiknevad sõbralikult kõrvuti ja kellelegi ei tule enam meelde sündmused, mille käigus tapeti palju inimesi. Haavad ja valu on unustatud, aga kas ka paranenud, või ootavad need üksnes mälu selginemist — ja see ei pruugi tuua kaasa mitte tervenemist, vaid hoopis uue vägivalla, lõputu kättemaksuahela.

Sama kehtib ka inimeste omavaheliste suhete kohta. Axl ja Beatrice on teineteise vastu peaaegu lapselikult õrnad, nad püüavad teisele meele järele olla ning loodavad käsikäes jõuda mõistatuslikule saarele, kuhu viib soovijaid lagunenud Rooma villast paadimees. Häda on aga selles, et kui paadimees küsitleb teineteisele pühendunud paare, siis võib selguda, et nende side polegi nii tugev, nagu nad on püüdnud endale sisendada, ning saarel kõnnib iga inimene üksi ja omaette. Seepärast hakkab ka Axli ja Beatrice’i suhtesse tekkima kõhklust, kui õrnushetkede kõrval meenuvad neile minevikust vähehaaval süngemadki seigad, see, kui palju nad teineteisele on teadlikult haiget teinud.

Ishiguro petlikult kiretu jutustamisviis teeb järsud süžeekäigud seda ootamatumaks ja raamatu lõpplahendust reetmata saab öelda vaid, et seal ei ole miski päris see, millena näib. Armastuse ja unustamise kõrval on Ishiguro üheks teemaks kindlasti ka võlts­mälestused, see, kuidas inimesed ise oma mälestusi kujundavad ja kuidas rahvad oma minevikku loovad. Ishiguro ei püüagi anda vastust enamikule küsimustele, mida ta oma raamatus esitab. Neid vastuseid pole ka sugugi lihtne leida. Ta on öelnud, et raamatu kirjutamise üheks tõukeks olid XX sajandi lõpu Balkani sõjad, Teise maailmasõja järgsel Prantsusmaal toimunu, Rwanda veresaun ja mitmed muud sündmused, mille järelmõjude kohta ei saa ilmselt keegi kindlalt väita, et need on maha maetud ja jäljetult kadunud.

See, et Ishiguro kasutas oma raamatus fantasy elemente, kutsus muidugi esile vastakaid arvamusi. Ta ise püüdis ennetada seda, et tema raamat jääks ulme ja fantasy põhimõttelistel vihkajatel lugemata, kinnitades ühes oma esinemises, et kindlasti pole tegu fantasy’ga, vaid ikka päriskirjandusega. Otsekohe sai ta terava vastulöögi Ursula Le Guinilt, kes taunis mõtteviisi, et žanriline kuuluvus määrab kirjandusteose väärtuse. Ja tõepoolest, žanriline kastidesse jagamine on tänapäeva kirjanduse puhul üha raskem, ja kellele seda üldse ongi vaja. Ega Ishiguro pole eri žanrite ühendamises sugugi üksi — oma viimastes raamatutes on teinud sedasama David Mitchell, samuti on see saanud loomulikuks Michel Faberi ning mitme teise kirjaniku loomingus, kes tahavad öelda midagi inimloomuse ja inimühiskonna kohta, soovimata seda samal ajal seostada täpse aja ja kohaga.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon