Urbanistliku künismi meistritöö

Indrek Hargla

 

 

Armin Kõomägi: „Minu Mustamäe”.

„Tuum”, Tallinn, 2013. 271 lk.

 

Ehkki moodne eesti kirjandusarvustus peaks ilmselt algama tsitaadiga mõnelt prantsuse vasakpoolselt semiootikult, millel kõnealuse teosega mingit seost ei ole, jätaks ma selle koha vahele ja asuksin kohe asja ehk Armini Kõomäe jutukogu „Minu Mustamäe” kallale. Õigupoolest võiks seda nimetada topelt­jutukoguks, sest see koosneb temaatiliselt ühtsest põimikust „Musta­mäe lood” ja siis justkui ükskõikselt pealkirjastatud kimbust „Muud lood”. Stilistiliselt on kogumiku mõlemad pooled siiski seotud, moodustades kokku üpris omapärase urbanistliku künismi meistritöö. Ent kõigepealt, jah, muidugi on see postmodernism — kõik on lubatud, reaalset maailma on väänatud groteski kõverpeeglis ja autor ei võta endale vastutust, et lugeja peaks alati kõigest aru saama. Või et üldse on millestki aru saada.

Esimesse põimikusse kuuluvad Mustamäe lood on kõva paroodiamaiguga, kutsudes otsekui meelde tuletama, et kaugete palmisaarte ja moodsate linna­džunglite kõrval on eestlase „jagu” ikka ennekõike veneaegsed paneelmajad ja nendest nüüdseks kujunenud ilma igasuguse asjaliku tulevikuta silmakirjalinnad. Kogumiku sissejuhatavas nimiloos läheb nüüdne nõmmelane oma kodulinna Mustamäele jalgrattaga navigeerima ja meenutab noorusaegu. Meenutustes on paras annus sarkasmi ja õelust, ent see tekst on veel kindlalt kahe jalaga maas ega anna vihjet, et tulemas on üsna pöörane fantaasia. Võib-olla mõtlen ma nüüd asju juurde, aga mulle tundus, et mõnes mõttes näeb Kõomägi Mustamäes kogu tänase Eesti sümbolit. Pisut kohevamaks löödud, imeväikeste korteritega paneelmajad, mille vahele on tekitatud moodsaid suurpoode ja muid uue aja ahvatlusi, ent sisuliselt pole midagi muutunud, seesama kolonialismi­aegne keelekeskkond ja ilma hingeta maastik, millest vähestel on jaksu ja võimalusi välja rabeleda. Juba järgmises loos „Mälukas” muudab Kõomägi veidi kurssi ja asub lugejat harjutama mitte just alati ratsionaalsele seletusele alluva faabulaga. „Kaunitar ja koletis” on Mustamäe-põimiku keskne ja siduv tekst, pöördepunkt pöörasusse ja omamoodi manuaal, milles Mustamäe ise muutub kogumiku tegelaseks. Selles esitatav Mustamäe-ekskursioon on selgelt programmilise iseloomuga; räigelt naljakas, aga samas väga kurb.

Mustamäe-lugusid läbiv teema on kiriku puudumine. Ehkki ka see motiiv on esitatud paraja sarkasmiga, näib pühakoja puudumine Mustamäel autorile olevat väga tähendusrikas. („Kui mustamäelane tahab kõigevägevamaga suhelda, siis ta sõidab kesklinna. Trollid 1, 2 ja 3. Ja kuigi ka kesklinnas pole jumalate valik just kõige laiem, on populaarseim neist siiski saadaval üsna mitmes eri versioonis.”) Tõesti, kui ühes teises linnaosas on migrantide tarbeks juba ehitatud skismaatiline pühakoda, mis jääb igaveseks ajaks Tallinna siluetti risustama, siis miks ei ole seda Mustamäel, kus eesti keelega veel vähemalt mõnda aega hakkama saab? Kiriku puudumine näikse viitavat ka mingisugusele üldisemale vaimsele vaakumile Mustamäel, mida sarkasmiga täita ei saa. Võib-olla ma julgeksin tõmmata siin paralleeli Eesti üldise ideoloogiavaakumiga. Rahvuslus seda enam ei täida, nii et jah — mis siis on? Kiriku puudumise lahendab Kõomägi efektselt tekstis „Ekskursioon”, mis on eeskätt tulevikufantaasia, pilguheit võimalikku Mustamäe (ja Eesti) tulevikku. Põlised mustamäelased on kirikuvärgi tõsiselt käsile võtnud ja finantseerivad oma pühakoja ehitamist maheterrorismiga.

Jutud „Must auk” ja „Ämblik” jätavad lugeja kujutlusvõimele julgelt ruumi, sest autor mingeid seletusi ei paku. Ent selleks ajaks on lugeja autori pöörasustega juba harjunud. Ja samuti on ta ilmselt õppinud rohkem nautima stiili ja fabuleerimist kui selgeltmõistetavat iva. „Vilma Tammiku viimane surm” langes minu jaoks Mustamäe ansamblist veidi välja ja jäi liialt ebamääraseks. Ka huumori või stiiliga ei saa sellest eriti edukalt välja keerutada.

Kindlasti ei tohi Mustamäe-lugude kõigile kummalisustele üldse seletusi otsida. See ehk eristabki neid tekste ulmest, sest ulme on konkreetne, ulmekirjanikul on kohustused ja vastutus, groteskiautoril pole seda tarvis. Mustamäe lood on temaatiline tervik, irratsionaalne põimik, sest Mustamäe on irratsionaalne keskkond, teisest ajast ja ruumist järelelohisev pärand, mida ükski ülevõõpamine ei muuda. Mustamäel ei ela õnnelikke inimesi, või kui elabki, siis on ka nende õnn groteskne. „Kaunitaris ja koletises” esinev naistegelane on prostituut, kes unistab Mustamäe giidiks saada. Selle unistuse täideviijaks on tema tütar „Ekskursiooni” tulevikumaailmas. Sellised seosed annavad novellidele tugeva lisaväärtuse.

Kogumiku teises pooles on samuti mõni novellipärl, „Viis minutit normaalne” ja „Lumi” näiteks, mis mõlemad asetuvad kuhugi sürrealistliku huumori ja sotsiaalkriitilise iroonia vahele. Mingit ühisnimetajat pole neile mõtet otsima hakata, kas või sellepärast, et vist ei leidugi tänapäeva meediamaailmas läbileierdatud teemat, mille Kõomägi tögamata jätaks. Meedia loodud kuvand maailma asjadest ongi üks filter, mille kaudu tegelased (ja ka autor) keskkonda tajuvad. Kõomägi asub hekseldama tuntud inimeste või nende tegevusalade telepildis tekitatud pealispinda ja teeb seda ilmse mõnuga. Ajakirjandus on väga pealiskaudne žanr, nii et soovi korral saab tervet kogumikku lugeda kui meediaajastu pila. Pila alt aimub tegelikult sügav mure või õigemini kahetsev õlakehitus, nagu näiteks novellis „Vabadus”, mis kirjeldab absoluutselt, täielikult ja lõplikult, sotsiaalselt ja bioloogiliselt tarbetut indiviidi, kes oma 0-teed ka ise mõistab, kuid pole huvitatud seda muutma.

Samas hälbib Kõomägi tekst ikkagi huumorist ja asetub eesti kirjandusmaastikul kuhugi väga omalaadsesse ruumi. Ta tarvitab mõnikord nõkse, mida on kasutanud ka Kivirähk ja Heinsaar (reaalsed tegelased sürrealistlikus tegevuses), ent teeb seda eripärase keeletaju ja lausetihedusega. Kivirähki huumor on sageli dialoogides, Kõomägi üldiselt väldib dialooge, mis on novelližanris iseenesest ju kiiduväärt joon. Sotsiaalmütoloogia kujundlikkus lähendaks Kõomäge mõnes mõttes (:)kivisildnikule. Sotsiaalkriitika laias laastus justkui lubaks kõrvutada Kõomäge igasuguse vasakpoolse parastamiskirjandusega (Käsper), ent mängulisus, hea huumor ning grotesk viivad ta sealt kandist vuhinal väga kaugele. Kohati täistuuridel üle võlli kihutav absurd meenutab mõnikord Meielit. Kõomäe kõige tugevam külg on mõttetihedus ja vaimuärksus, mis lubavad tema lugusid nautida isegi siis, kui novelli süžeemänguga ei viitsigi enam kaasa minna ega otsida näiteks tõlgendusi „Lume” suusataja, Türgi presidendi armukese ja eurosaadiku Kristiina unenäole, kus Brüsseli kõnetoolis hakkab äkki sadama laia lund. Teravaid ja originaalseid tähelepanekuid (Eesti) ühiskonna kohta jätkub autoril kõigi novellide tegelastele, ka neile, keda me ilmselt protagonistiks ei söanda pidada. Või õigemini, mõned väga head tähelepanekud ei arenda niivõrd karakterit, kuivõrd lasevad kuulda autori enda häält — näiteks, et Robin Hood ja maksuamet on pikas perspektiivis mõlemad mõttetud ja määratud läbikukkumisele, mis on kahtlemata õige. Ja oma hääl, see kõige tähtsam asi kirjanduses, on Kõomäel kahtlemata olemas, selline hääl, mida ühegi analoogiga kõrvutada pole paslik ega vajalik. Ennekõike on aga need lood ikkagi kutse mängule, mille reeglid pole täpselt paika pandud ja autor leiutab neid käigu pealt juurde. Kui süžeeliste uperpallidega kaasa minna pole jaksu, siis tagavad autori teravmeelsus ja vaatlustäpsus ikkagi paraja lugemiselamuse.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon