Urve Karuks 18. I 1936—18. VII 2015

 

 

Selle ilma valukojast

ainsana ma võtan kaasa

õrnaks karastatud hinge.

 

Luuletuses „Pagulane” tunneb Urve Karuks, üks Suur-Eesti silmapaistvamaid luuletajaid, end orvuna, kes on emakojast väljatõugatuna jäänud maakera orbiidile kodukäijana kerjama. Rasked aastad Saksamaa põgenikelaagrites, kus Urve pidi alustama kooliteed, leevenesid 1951. aastal, mil sõjaväelase tütrena koos ema ja vennaga Eestist põgenenud neiu jõudis Kanadasse, Torontosse, oma teisele kodumaale.

Eesti tähendus kasvas kujutlusis: „Minul seevastu on ainult muinasmaa. Eestlaseks sündinuna, varakult oma kasvupinnast ja keelest lahti rebituna ja võõrsile kantuna olen katsunud eestlust ja oma keelt säilitada ja lastelegi õpetada. Ei tea isegi, miks, tunnen, et teisiti ei saa.” Urve võimalus emakeelt säilitada oli kirjutada luuletusi. Luuledebüüt oli ajakirjas „Mana” 1964. aastal. Esimese luulekogu „Savi” (1968) kirjastas autor ise, teine, „Kodakondur” (1976) ilmus Torontos „Mana” kirjastatuna.

Ainus Eestis ilmunud teos on valikkogu „Laotusse lendama laukast” (1992), mis sisaldab nii „Savi” kui „Kodakonduri” luulet, lisaks uut luulet tsüklis „Krüptogramm”. Saatesõnas „Enda luulest” pihib ta oma luule- ja jumalaelamusi ning tunnistab suurte eeskujude Betti Alveri ja Paul-Eerik Rummo mõju, samuti dialoogi Jaan Kaplinski luulega. Lisame siia samavõrra olulise luulesideme Ivar Ivaskiga.

Intensiivses, sõnatundlikus minaluules vibreerib ta „iga olemasoleva rakuga”, väärtustades „osasaamist igast kogemusest — nii heast kui ka halvast”. Noore Karuksi luules on eufoorilist julgust ja bravuuri, ta samastub hipilike lillelastega, tal on teravmeelseid assotsiatsioone („Loode ka loodab”), huumorit ja traagikat. Autoril on rikas emakeelne sõnavara, inspireeritud rahvalauludest ja -keelest.

„Kodakonduri” arvustuses kirjutas Ilse Lehiste, et Karuksi luule „kuulub kõige originaalsema hulka, mida eesti keeles tänapäeval kirjutatakse”. Karuksi keeleline loovus, lingvistilised fantaasiad ja rahvaluulest inspireeritud stiilivõtted on üllatuslikud, vorm nüüdisaegse rütmiga. Sõnatäpsust võimendavad idamaised napid haikud ja tankad.

Urve Karuksi igavikulised teemad viitavad suurele luulele:

End peru luuleratsuga koos

tõstan laotusse lendama laukast.

Urve viimaste aastate suurim soov oli avaldada kogutud luuletused, see kava jäi kahjuks katki. Nüüd on meil aeg tema soov täita.

Eesti Kirjanike Liit

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon