Usaldada teekonda
Veebruar, 2015
Mihkel Kaevats (s. 1983) debüteeris Olev Olematu nime all kogumikuga „Ederlezi” („Huma”, 2003). Sellele järgnesid luulekogud „Illusionist” (EKSA, 2004), „Eile hommikul ja täna („Verb”, 2009) ning „Ungari kirsid & teisi luuletusi” („Pegasus”, 2012). Kaevats on õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ja Tallinna Ülikoolis kultuuriteooriat. Samuti on ta olnud aktiivne kodanikuliikumistes, näiteks Prussakovi-nimelises rattaühingus ja Uue Maailma seltsis; võtnud aeg-ajalt sõna päevapoliitilistel teemadel ja avaldanud kirjanduskriitikat.
CAROLINA PIHELGAS: Räägi natuke oma lapsepõlvest. Kas raamatud olid sinu lahutamatud kaaslased või eelistasid hoopis kuttidega hoovis jalkat taguda? Millised olid teismeea eredamad lugemiselamused?
MIHKEL KAEVATS: Olime vennaga väiksest peast parajad marakratid, ja peab tunnistama, ei huvitunud esmajoones raamatutest, kuigi kontakt oli nendega pidev. Oma rolli mängis siin see, et lugema õppisin alles esimeses klassis, ja meenub ka, et veel teises klassis võeti mu veerimise kallal. Samas, kui ema meile Antiik-Kreeka mütoloogiat või „Kapten Granti lapsi” (muude hulgas) ette luges, unusid kõik muud lollused ning kuulasime nagu naelutatult. Tänu emale tundsime ka suurt jagu Eesti lasteluule paremikust ning jorisesime üsna viisitult mitmesuguseid lastelaule.
Teismeiga on üsna lai mõiste ja raamatuid oleks siin mainida kamaluga, aga kui kohe midagi tulistada, siis olid need Márqueze „Sada aastat üksildust” (seda loen praegugi aeg-ajalt üle), John Fowlesi „Maag”, Bulgakovi „Meister ja Margarita”, Remarque üleni, aga eriti „Lissaboni öö”; algupoole ka Stevensoni „Must nool”, Conan Doyle’i „Kadunud maailm” ja Gaarderi „Sofie maailm”.
Luuletajatest läksid mulle kõige rohkem korda Kaplinski, Viiding, Kareva, Alliksaar, Rummo, aga ka Vanapa, Andres Ehin, Talvik, Laaban. Välisautorid, nagu Ginsberg, Ferlinghetti, Antiik-Kreeka ja -Rooma autorid, Vanem Edda, aga ka Saul Williams, Tom Waits ja kõik muu tuli teismeea lõpus ja juba kahekümnendates. Venemaal hakkasin lugema vene luulet, mis on mind palju mõjutanud, kuid see oli juba pärast teismeid.
Praegu ei möödu päeva, kui ma Võssotskit ei kuulaks. See on vaimustav, kuidas iga rida on tal kirjutatud täie vungiga.
C. P.: Kuidas sa lõpuks ise kirjutamiseni jõudsid?
M. K.: Olin 15-ndast eluaastast peale mitmes muusikaliselt algelises punkbändis, ja kuivõrd me ei kaverdanud, oli sõnu vaja. Üsna praktiline oli, et need kirjutasin mina: juba varem oli mul tekkinud harjumus tundide ajal igavusest vihiku tagakaantele vemblaid sirgeldada.Veidi hiljem juhtus kaks asja korraga: armusin esimest korda ja näppu sattus Doris Kareva koostatud eesti armastusluule kogumik „Sina ja mina”. Minu esimesed katsetused ise „päriselt” luuletada tulenevad just selle kogumikuga saadud laksust.
C. P.: Mil moel sa kirjutamist tajud ja seda enda jaoks mõtestad? Kas kirjutamine on sinu jaoks midagi loomulikku ja lihtsat või on see ka töö?
M. K.: Peab kahjuks ütlema, et mul ei ole välja kujunenud n.-ö. praktilist ja professionaalset suhtumist luule kirjutamisse. Ikka on see mingil määral ilmutus, transs ja kohati mäng, millest mu lullad sünnivad. Seetõttu on seda raske tööks nimetada ning samuti oleneb vägagi käsilolevast lullast, kas seda kirjutada on kerge või raske. Sageli on see seotud kinnismõtetega helidest ning ilmselt ka sellepärast ei ole mul välja kujunenud väga „minulikku” luuletust, mingit trafaretti: kirjutan iga luuletust, nagu oleks see esimene, usaldades kõla ja impulssi.
Küll aga võib tööks (ja vägagi nauditavaks tööks) nimetada lullade toimetamist, milles mul on välja kujunenud teatav vilumus.
C. P.: Kuidas on helid luuletuse kirjutamisega seotud?
M. K.: Keeles on palju saladust ja huumorit. Ma ei saa end jube musikaalseks pidada, samuti ei ole mu rütmimasin ilmeksimatu, kuid see-eest on mul midagi muud: huvi ja vahel teatav kiiks süüvida sõnadesse ja fraasidesse, neid nii heliliselt kui ruumiliselt „ette kujutada”. Sageli sellistest mõtisklustest luuletust ei sünni, lihtsalt on lahe üritada sõnu lõpuni kuulata — nagu mantrat, nagu nalja, nagu kurioosumit, nagu värvi, nagu geomeetriat.
Aga kui sünnib, võtab teema minu jaoks ise rütmi ja hakkab pakkuma helikombinatsioone, niisiis ei sobita ma niivõrd teemasid mingisse šablooni, vaid vastupidi. Kas peaks olema pikad read või lühikesed read ja mismoodi see lugemise rütmi muudab? Kas valida reeglipärane rütm ja riim ning kasutada palju lahtiseid vokaale või teha keelelist parkuuri, hüpata hingeldades üle aedikute ja katuste? Kas peaks teksti üle koormama või olema võimalikult lihtne ja lakooniline? Kuidas avada müsteerium ja millega virutada endale lagipähe? Vastused sellistele küsimustele (mida praktikas pole vaja sõnastada) on olemas keele helides.
C. P.: Üks läbiv teema sinu luules on armastus: see võib olla nii ihaldav-erootiline, igatsev ja õhkav kui ka mõtlik. Aga lõpuks ütleb armastaja ikkagi: „Miks räägitakse luuletajatest, / kui luule autobiograafia on muusade oma.” Kas armastusluule võiks olla üks luule ehtsamaid väljendusi või on asi vastupidi — kirjutades armastatust, kirjutab autor ainult ja alati endast?
M. K.: Luules ei ole „ehtsamaid” teemasid, küll aga on ehtsamad ja vähem ehtsad kirjutamisviisid. See, et olen kirjutanud palju armastusest, tuleneb armastuse totaalsusest, mis sunnib kirjutama. Ma ei ole armastusest kirjutades taotlenud „üldinimlikkust”, olen kirjutanud nii, nagu parajasti tunne ja seis on. Salamisi, aga ennekõike tagantjärele loodan, et neil on ka teistele midagi öelda. Mis mind paelub, on uute kirjutamisviiside leidmine.
C. P.: Kirjutad: „Luule kui täpsuse kooli juures huvitab mind küsimus, kuivõrd on luuletaja kirjutades süüdiv. Ühel pool on keel ja luuletaja ülesanne on lasta keelel end kanda, keelel endale kinkida. Teisel pool on tahe keelt juhtida, kaardistada piiritus, anda kaosele uued reeglid, leida vahedus.”[1] Kas oled ise pigem selline luuletaja, kes laseb keelel end vabalt kanda ja juhtida? Ja milline on seejuures sinu kui autori vastutus?
M. K.: Lasta keelel end kanda on ilmutuslik seisund: täielik avatus keele võimalustele, oma „mina”-blokeeringute äraunustamine, midagi sonimise ja tundmatu avastamise vahepealset. Aja jooksul tekib luuletajal ka mingi kogemus selle kohta, kuidas rohkem „avastada” (s. t. midagi väärtuslikku kirjutada) ja vähem „sonida”. Niisiis kaotab ta inspiratsioonilaksu all kirjutades ikkagi mingil määral süüdivuse, kuid kasutab moraalihinnangute asemel oma nina — ja seda mitte ainult avastamises, vaid ka iseenda ülekavaldamises, et mitte kirjutada kogu aeg sama luuletust. Ja vahel on vaja ka veidi oma nina petta.
Samas on sellel, kes viibib pidevalt niisuguses seisundis, oht muutuda sotsiopaadiks või läbi põleda. N.-ö. lihtsalt geniaalsete luuletuste kirjutamisel on tegelikult väga ränk hind. Pärast seda, kui oled oma „mina” lendu lasknud, tuleb ta uuesti kinni püüda ja kahele jalale seisma panna.
Luuletuse kirjutamisel ei ole seetõttu vastutuse küsimus esmatähtis — tähtsam on biit. Peab siiski ütlema, et juba ammu ei meeldi mulle „juhuslik õnnestumine”. Midagi rohkem peab ikka olema, tugev autor peab olema.
Küll aga on vastutuse küsimus oluline avaldamisel. Seetõttu, arvan ma, ei soovigi mitmed ürgandekad poeedid ise oma kogusid kokku panna. Õige kah: olulisem on kirjutada.
C. P.: Kas kirjutad palju ja valid hiljem, mida avaldada? Või toimib teatav sõel juba enne kirjutama hakkamist?
M. K.: On olnud nii seda kui teist, oleneb, kuidas parajasti seis on. Aga tõsi on see, et raamatutesse läheb vähem, kui kirjutan. Mulle, vähemalt praegu, lihtsalt ei meeldi väga tihti avaldamine. Just selle vastutuse pärast, mida tähendab avaldatud tekst, aga ka maitse-eelistusena. Pean oluliseks luulekogude komponeerimist, niisiis jäävad välja paljud tekstid, mis mu arvates ei sobi. Mul on palju vemblaid, sürri ja päevakajalist kraami, mis pole arvutikaustast kuskile jõudnud. Võib-olla on see lõppkokkuvõttes vale, ma ei tea. Keegi teine paneks minu lullade kaustast teistsuguse autori kokku.
C. P.: Kriitikas on sinu kohta kasutatud väljendit „hea poiss”. Mari Peegel on su kolmandat luulekogu arvustades maininud, et neid tekste võiks rahuliku südamega ka vanaemale ette lugeda, niivõrd siivsad ja kenad olevat su luuletused.[2] Kas oled selle kuvandi omaks võtnud, või ehk vastupidi, püüdnud vastu hakata?
M. K.: Ajalehetoimetustes juhtub kiirustades teinekord hullemaidki apse, kui see õnnetu hinnang. Kuid mingis mõttes iseloomustab see hästi meie aja infantiilsust ja inertsi. Mis mõttes „hea poiss”? Et polnud roppu sõna? Muidu oleks „paha poiss”? Arvustatud luulekogus on ju ka üsna jõhker luuletus seksuaalsest vägivallast, aga olgu, see on tõesti veidi krüpteeritud, nii et pealiskaudsel lugemisel ei saa pihta.
Ausalt öelda pole mul selle kõigega midagi pistmist. Mis puutub vanaemadesse, siis see arvamus diskrimineerib neid: mõnel neist võib vunki ja ütlemist olla mitu korda rohkem kui nende lastelastel.
C. P.: Mõned aastad tagasi vahendasid eesti keelde ühe üsna raju kultusraamatu, Hunter S. Thompsoni „Hirm ja jälestus Las Vegases” (2010). Mis sind selle raamatu juures kõige rohkem huvitas? Ja on sul ehk plaanis veel midagi tõlkida?
M. K.: Huumor. See on absurdselt naljakas raamat. Ja kahe peategelase sõprus. Aga ka muu: põhjalik ja hinnanguline ülevaade XX sajandi USA ajaloost kontrakultuuri (hipid, sõjavastased, psühhedeelikud) vaatepunktist. Kujutan hästi ette „korraliku inimese” arusaamu ajaloost ja… see ei lähe ainult igavaks, vaid ka kuidagi pahaendeliseks. Tuleb välja, et hullud ja maniakid (dr. Gonzo väitel) on palju humanistlikumad kui rassistlikud ja sõjardlikud tava-ameeriklased, Nixoni valijad. Tuleb paati kõigutada, isegi kui on tõsi, et igasugune ideoloogia, mida parajasti normaalseks peetakse, kas keelab alternatiivsed arvamused ära, või veel kavalam ja hullem, muudab need meelelahutuseks.
Mõtteid tõlkida on küll, tuleks lihtsalt peale hakata. Praegu näiteks loen Uruguay kirjaniku Eduardo Galeano raamatut „Ladina-Ameerika lahtised veenid”: see on üsna jube kokkuvõte Ladina-Ameerika ajaloost, kolonialismist ja nüüdisaegsemast peidetud kolonialismist. Kuid eks näis, see raamat on ehk liigagi nukker ja meie ajalooteadvusele võõras lugu kannatustest, mida on muuhulgas põhjustanud „vaba maailma eestkõneleja” Ameerika Ühendriigid. Vabaturg, suurkorporatsioonide kapitalism ja võitlus demokraatia eest ei ole sageli muud, kui oma huvide pealesurumine, uut laadi kolonialism, ja täpselt samasugune „eesmärk pühendab abinõu”-strateegia, nagu nii paljud varasemad repressiivrežiimid. Suurte demokraatlike riikide totaalne kontroll oma inimeste üle ei peaks niisiis üllatusena tulema. Küll aga peaks muretsema panema. Ja kõigel sellel on pikk traditsioon.
C. P.: Kirjutamise kõrval oled silma paistnud ka ühiskondliku tegutsemise poolest. Prussakovi-nimeline rattaühing korraldas juba kümmekonna aasta eest nii autovabasid päevi kui ka Iraagi sõja vastase meeleavalduse. Hiljem oled koos venna Marten Kaevatsiga võtnud osa näiteks Vabaduse monumendi konkursist. Lisaks Uue Maailma selts, mis pani suuresti alguse kogukondlike linnaosaseltside tegevusele. Kuidas sa tagasivaates neid ettevõtmisi hindad? Milline on kodanikuaktiivsuse roll praegu sinu elus? Või Eestis üldse?
M. K.: Nii Prussakovile kui Uue Maailma seltsile on tagantjärele (minu jaoks, sest teised tegutsevad edasi) hea mõelda: minu unistused on vahepeal teoks saanud. Viisteist aastat tagasi, kui Prussakov alustas, oli mõte Tallinnas jalgrattaga kooli-tööle minekust üksikute hullumeelsus. Nüüd on peale tulnud terve põlvkond, kes seda teeb, ja mulle meeldib mõelda, et oma käratsemisega muutsime ka meie midagi. Ma ise sõidan seni oma sõidud peamiselt rattaga, vean seda kaasa pikematele reisidele ja naudin täie rinnaga vabadustunnet, mille jalgratas annab.
Samuti oli Uue Maailma seltsi alustamise aegu „asum” suhteliselt tundmatu mõiste: teati vanalinna ja ehk Kalamaja—Koplit—Kadriorgu, aga Uus Maailm ja Sibulaküla näiteks olid suhteliselt unustuse hõlma vajunud. Linn oli küll katkestustega (suured kõmisevad autoteed), aga mentaalselt üsnagi amorfne moodustis. UMS-i peamine eesmärk minu meelest oligi asumiteadvuse elluäratamine, teiste torkimine ja inspireerimine, ning sellega on selts igati hakkama saanud. Seltsi paariaastase tegutsemise järel pani linnavalitsus näiteks linnaruumi asumisildid, mis minu meelest on oluline samm teadmaks, kus kandis sa elad. Sealt edasi kodukanditunnetuse tekkeni on üks samm. Kinnisvarafirmad panevad nüüd kuulutustesse „miljööväärtuslikus N. asumis…”: enam ei räägita „kõdurajoonidest” ja linn areneb veidi harmoonilisemalt, kui varasemas „mul-on-see-maatükk-teen-siin-mis-tahan”-paradigmas. Kauboikapitalism enam nii väga ei müü ja poliitikud peavad veidi rohkem tegema nägu, et arvestavad valija ootustega. Kodanikuühiskonna miinimuprogramm ongi enda kuuldavaks tegemine, et ülevalt tulevad otsused kodanikega arvestaksid; maksimumprogramm oleks kohalikul tasandil ise võimu teostamine, et x-erakonna asemel otsustaks oma asju küla- ja asumirahvas.
Aga mida rohkem seltsis tegevus professionaliseerus, seda vähem nägin iseenda rolli seal. Mul on teatav probleem kellegi teise esindamisega ja niisiis otsustasin, et minu panus on antud. Olen luuletaja: jätsin asja sinnapaika, sest üks asi hakkas teist segama.
Armastus arhitektuuri vastu on kaasa sündinud, mõtlen ruumile pidevalt (küllap paistab see välja ka mu luules) ja olen mitteprofessionaalselt tõesti kaasa löönud rohkem kui ühes projektis. Mul on kindlad arvamused selle kohta, kuidas Eesti linnu peaks ehitama, ja olen valmis tulema üle pika aja jälle õue käratsema, kui Kalaranda selle õudse kortermajalinnaku ehitamine käivituma peaks. Küsimus on põhimõtteline: kas olulisem on ühe erafirma ajast ja arust detailplaneeringule tuginev kasumiõigus või kõigi linnaelanike õigus ühele kõige võluvamale rannapargile otse Tallinna südalinnas? Koht on ideaalne, et teha kõige imelisemaid trikke, saada üheks linna magnetiks kõigile.
C. P.: Oled oma magistritöös uurinud Itaalia fašismi ideoloogiat ja avaldumisvorme ning vaadelnud, kuidas kirjanik Giovanni Papini oma loomingu kaudu režiimi legitimiseeris. Milline peaks olema või võiks olla kirjanduse ja poliitika suhe? Kas kirjanik, kes kirjutab poliitiliselt angažeeritud tekste, on ühiskonnale ohtlik?
M. K.: Ka kõige „süütum” kirjanduse vorm on oma olemuselt poliitiline, kusjuures vägagi mitmekihiliselt. Niisiis ei saa neid asju eristada. Kuid olla kellegi propagandist tähendab kirjanik-olemise vormilist lõppu ja propagandistiks hakkamist. Mulle on see olemuslikult vastik. Poliitilisest tunnetusest võivad sündida suured kirjandusteosed ja praegu ma mõneti poliitilisel lainel surfangi, aga kirjanikule on kõige olulisem olla iseseisev. Olla kas või loll, aga iseseisev. Seetõttu on mulle kirjanikuna näiteks geniaalsest propagandistist Majakovskist (kes ehitas oma poliitilisele kuuluvusele suure karjääri) sümpaatsem Nabokov, kes kõige radikaalsemalt kõikidest mulle tuntud kirjanikest eitas igasugust ideed kirjanduses, tõdedes, et idee varjutab kirjandust. Selline radikaalsus on muidugi ideaal, Nabokovi kiiks, kuid ütleb midagi olemuslikku kirjanduse kohta.
Mis puudutab fašismi uurimist ja kirjanike koostööd võimuga, siis see on n.-ö. vaenlase tundmaõppimine. Ja tuleb välja, et aina aktuaalsem.
C. P.: Aga huvi Itaalia ja Itaalia kirjanduse vastu on sul olnud juba pikemat aega?
M. K.: Elasin kümme aastat tagasi vahetusüliõpilasena Lõuna-Itaalias Baris ühe aasta ja see muutis mu elu. Sellest ajast peale on Itaalial minu elus väga eriline koht, olen seal elanud ka hiljem. Aga ma ei saa öelda, et ma Itaalia kirjanduses mingi asjatundja oleks — see väli on sajanditepikkune. Pigem juba tunnen ja armastan Itaalia filme. Ja arhitektuuri ja urbanistikat, ja kööki …
Nii sulgudes võib siia lisada, et mida aeg edasi, seda suuremat väsimust tunnetan itaalia kultuuris. See on muidugi osalt viis, kuidas iidne kultuur elab üle profaanseid valitsejaid, aga ka midagi enamat: väsimus liigsest tsiviliseeritusest, liiga pikast ajaloost.
C. P.: Jürgen Rooste kirjutab „Ungari kirsside” järelsõnas, et „tõeline poeet on ikka rändur”, pidades silmas rändamist nii vaimus kui väes. Peale Itaalia oled elanud ka mitmel pool mujal, näiteks Venemaal; hetkel oled Buenos Aireses. Mis ajendab sind liikuma?
M. K.: Mõtlen sageli, miks inimesed teevad ühte või teist asja, värvivad oma maja ühte või teist värvi jne. Kõige üldisem vastus oleks see, et nad saavad. Kuigi vahetevahel peab selleks üsna korralikult rabelema ja vahel kahjuks ka sildu põletama.
Olen loomult rändur, ma ei püsi paigal (isegi kui vahel tekib tunne, et miks rabeleda?) ja piirid on lahti. Rändamine on andnud mulle võimaluse jääda suhteliselt autonoomseks, end uuesti leiutada ja mingil määral pihta saada inimestele teistest kultuuridest. Ilma selleta ei kujutaks ma ausalt öeldes end ette. Nii oli ka kolmanda luulekoguga, mis lõpuks sai pealkirjaks „Eile hommikul ja täna”, pikaaegne tööpealkiri hoopis „Usalda teekonda”. Seda ma teha üritangi: usaldada teekonda, et avada selles ootamatuid võimalusi.
Samuti on korralik laks õppida lühikese aja jooksul ära uus keel: see on nagu uuesti laps olemine, kus kõik on uus. Eri keeltes on peidus erinevad mõtteviisid, erinevad olemisviisid. Iga uus keel annab võimaluse eesti keelt uuesti mõtestada, seda uuesti kuulda ja sellesse loodetavasti midagi uut tuua.
C. P.: Kas võõrsil kirjutatud tekstid on olemuslikult kuidagi teistsugused?
M. K.: Võõrsil kirjutatud tekstid on, jah, teistsugused, nad lähtuvad teistsugustest (päeva)rütmidest ja helidest. Neid kirjutades ei jahi ma eksootikat (et vohh, käisin seal ja nägin seda!), vaid üritan elada läbi midagi põhimõtteliselt teistsugust. Võib-olla on sellega tekkinud teemasid, millega Eesti lugeja ei oska kohemaid midagi peale hakata, tal võib tõlgendamiseks puududa taustsüsteem. Kuid loodan, et lõppkokkuvõttes on see ikkagi rikkus ning samuti midagi olemuslikku meie aja kohta: ma pole ju kaugeltki ainuke eestlane, kes ringi tuulab.
