Väike pipar

Triinu Tamm

 

 

Prantslastel on olnud kombeks liigitada prantsuse keeles kirjutavaid autoreid prantsuse kirjanikeks ja frankofoonseteks kirjanikeks. See on iseenesest sisutu liigitus, sest ka prantsuse kirjanikud kirjutavad ju prantsuse keeles ja on seega frankofoonsed. Nende viimaste alla liigitatakse tegelikkuses aga kõik need kirjutajad, kes on pärit Belgiast, Šveitsist, Québecist, Magribist, prantsuskeelsest Aafrikast, Liibanonist jne. Prantsuse kirjanik ollakse eeldusel, et ollakse sündinud ja elatakse Prantsusmaal ning oma raamatuid avaldatakse mõnes Prantsuse kirjastuses. Ühes või teises punktis tehakse aeg-ajalt muidugi järeleandmisi, näiteks Samuel Beckett, Eugène Ionesco, Emil Cioran, Milan Kundera ja Andreï Makine omandasid üsna kiiresti prantsuse kirjaniku tiitli ja leidsid kirjanduskäsitlustes ja raamatupoodides koha nimelt prantsuse kirjanduse osakonnas. Beirutis sündinud liibanoni-prantsuse kirjanik, Prantsuse Akadeemia liige Amin Maalouf on märkinud, et põhja poolt tulijatel ongi siin eeliseid, et nimelt lõunast pärit kirjanikke nimetatakse järjepidevalt frankofoonseteks kirjanikeks, isegi kui nad elavad ja avaldavad oma teoseid Prantsusmaal ja osalevad seega prantsuse kirjanduselus.

Sellises liigituses on kahtlemata annus sildistamist, mis pole päriselt neutraalne. Amin Maalouf on öelnud sedagi, et prantsuse kirjaniku puhul mõeldakse „meie”, frankofoonse kirjaniku puhul „nemad” ja „teine”. Selle patroneeriva üleoleku vastu on protestinud mitmed literaadid, teiste seas nobelist Jean-Marie Gustave Le Clézio, kes on öelnud: „Ma olen prantsuse kirjanik, see tähendab frankofoonne kirjanik.” Ja 2007. aastal andis hulk mõjukaid prantsuse keeles kirjutavaid kirjanikke oma allkirja manifestile „Prantsuskeelse „maailmakirjanduse” nimel” (Pour une „littérature-monde” en français), mis kuulutas, et oleks aeg liikuda uude ajastusse, kus prantsuskeelsel kirjandusel ei ole enam keskust, vaid seda kirjutatakse kõikjal, et aeg on küps tõmmata joon alla koloniaalpärandimaigulisele frankofoonia mõistele ja liikuda edasi „prantsuskeelse maailmakirjandusega”.

Kuigi tavad on visad püsima, on küsimuse üle vähemalt tekkinud arutelu ning võib täheldada märke muutustestki, läbimurdeaastana tuuakse välja 2006. Sel aastal sai Prantsuse Akadeemia liikmeks esimene Põhja-Aafrikast pärit kirjanik, Alžeeria päritolu Assia Djebar (seni oli sinna Aafrika päritolu kirjanikest ainsana pääsenud senegali luuletaja, selleks ajaks juba surnud Léopold Sédar Senghor). Niisamuti on olnud märgata, et üha enam kandideerivad olulistele prantsuse kirjandusauhindadele ja ka pälvivad neid just väljaspool Prantsusmaad sündinud prantsuse keeles kirjutavad kirjanikud. 2006. aastal läksid mitmed prantsuse mainekad kirjanduspreemiad esimest korda mitte-prantsuse päritolu kirjutajatele (Goncourt’i ja Prantsuse Akadeemia kirjandusauhinna sai Jonathan Litell, Médicis’ auhinna pälvis Sorj Chalandon, Fémina — Nancy Huston, Renaudot’ — Alain Mabanckou). Ka tänavuaastases Goncourt’i kirjandusauhinna lõppvoorus oli nelja kandidaadi seas Tuneesias sündinud luuletaja ja romaanikirjanik Hédi Kaddour ja juudi-itaalia perekonnast pärit ja Kairos sündinud Tobie Nathan. Veel eelviimases voorus oli kandidaat ka Alain Mabanckou, kes on juba kümmekond aastat prantsuse kirjanduses n.-ö. pildil olnud ja kellest siin ka lähemalt juttu tuleb. Praktilise poole pealt: viimasel ajal on Prantsusmaa raamatupoodideski võinud täheldada, et aina valdavam on liigitus: frankofoonne kirjandus (kuhu kuuluvad kõik prantsuse keeles kirjutavad kirjanikud, näiteks ka Katrina Kalda) ja väliskirjandus (kuhu kuulub kogu tõlgitud kirjandus).

Alain Mabanckou on sündinud 1966. aastal Kongo Vabariigis Pointe-Noire’i linnas. 22-aastaselt sai ta stipendiumi, et jätkata ülikooliõpinguid Prantsusmaal. Kuigi tema erialaks oli õigusteadus, tegeles ta juba sel ajal ka kirjutamisega. Ometi läks veel kümme aastat, enne kui ühes väikeses kirjastuses, mis annabki välja nimelt Aafrika kirjandust, ilmus tema esimene teos „Sinine-valge-punane” (Bleu-blanc-rouge; 1998). Sestsaadik on ta järjepidevalt avaldanud nii proosat, luulet kui ka esseistikat. Suurem tuntus saabus aga siis, kui Mabanckou raamatuid hakkas avaldama mainekas kirjastus „Seuil”, ilmusid romaanid „Katkine klaas” (Verre cassé; 2005) ja „Okassea mälestused” (Les Mémoires de porc-épic; 2006). Tulid mitmed kirjandusauhinnad, muuhulgas sai ta 2012 kogu oma senise loomingu eest kaaluka Prantsuse Akadeemia preemia ja oli 2015. aastal Man Booker International Prize’i finalist. Goncourt’i auhinnale kandideeris praeguseks juba Californias Santa Monicas elav Mabanckou seekord oma viimase romaaniga „Väike Pipar” (Petit Piment; 2015).

Romaani „Väike Pipar” peategelane on orb Mabanckou kunagisest kodulinnast Pointe-Noire’ist. Tema täisnimi on Tokumisa Nzambe po Mose yamoyindo abotami namboka ya Bakoko, mis lingala keeles tähendab „Tänagem Jumalat, must Mooses on sündinud oma esivanemate maal”, igapäevaelus kutsutaksegi teda hellitusnimega Moïse ehk Mooses. 13-aastane Moïse satub Pointe-Noire’i lähedal asuvasse orbudekodusse Laongos, esialgu pole tema elul seal väga vigagi, ta on kristliku lastekodu juhataja Papa Montelo ja kasvataja Sabine Niangui suur lemmik. Siis leiab aga aset „teaduslik sotsialistlik revolutsioon” ja lastekodu juhatajaks saab despootlik Dieudonné Ngoulmoumako. Jumala asemel tuleb nüüdsest ülistada sotsialismi. Seda Moïse ka teeb, kuni otsustab siiski lastekodust jalga lasta. Edasi tuleb tal ootuspäraselt tegemist igasuguste jõukude ja kampadega ning nende omavahelise arveteklaarimise­ga, mõnda neist rühmitustest kuulub ta lühemat aega ka ise. Sellest ajast on pärit ka tema hüüdnimi Väike Pipar, kuna kahe kaabaka käest pääsemiseks paneb ta nende toidu sisse ohtralt pipart, mis põhjustab nondel nii ägedaid kõhuvaevusi, et Moïse pääsebki minema. Viimaks leiab ta pelgupaiga pordumajas, mida peab emalik ja südamlik Maman Fiat 500. Kuid poliitilise režiimi hammasrattad jahvatavad halastamatult edasi ja Väikese Pipra seiklused jätkuvad. Ühtepidi on tegemist n.-ö. arenguromaaniga, samas on kõige selle aktiivseks taustaks sotsiaalne ja poliitiline olukord 1970. aastate Kongos.

Romaan on jutustatud lapse vaatepunktist, kriitikud on peategelast võrrelnud nii Oliver Twisti kui Gavroche’iga. Autor ise on öelnud, et lapse vaatepunkt võimaldas tal läheneda keerulistele teemadele n.-ö. naiivse ja avatud pilguga, mistõttu oli ka kõige süngematel hetkedel võimalik kujutleda helgemat tulevikku. Kindlasti väärib tähelepanu Mabanckou keelekasutus. Prantsuse keel ei ole tema emakeel, küll aga kirjutamiskeel. Tema enda sõnul räägib ta kõiki Kongos kasutusel olevaid kohalikke keeli ja eks ole standardist üksjagu erinev ka seal räägitav prantsuse keel. Samuti on ta öelnud, et kui ta kirjutama hakkab, siis läheb tema sees justkui käima väike tõlkimisemasin, mis ei tõlgi mitte üksnes sõnu, vaid ka mõtteviisi. Näiteks ei ole Mabanckou emakeeles palju sünonüüme, selle asemel väljendutakse piltlikult, seetõttu on ka Mabanckou tekstides palju ootamatuid võrdlusi, piltlikke ja lopsakaid kujundeid. Silmatorkav on kõnekeelsuse taotlus, tema tegelased räägivad tõesti nagu inimesed tänavalt. Tähelepanuväärne on ka Mabanckou lugudejutustamise oskus, seegi on ilmselgelt mõjutatud Aafrika suulisest muinasjututraditsioonist, lood aina hargnevad ning võtavad ootamatuid ja uljaid pöördeid, välistatud ei ole ka fantastikaelement.

Lõpetuseks võib tõdeda, et ehk on prantsuse kirjandus tõesti avanemas ja avardumas, kogu selle rikkaliku prantsuse keeles kirjutatava kirjanduse positiivsest hõlmamisest oleks tal ainult võita, seda nii teemade mitmekesisuse kui ka keelelise rikkuse mõttes. Väike pipar kulub vürtsiks ära.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon