Vaimsust külastav kõiksuse jälg

Maria Lee

 

 

Merike Õim: „Kõiksuse jälg: luuletusi alates kaheksakümnendatest”.

„Menu”, 2015. 152 lk.

 

Merike Õimu teine kogu „Kõiksuse jälg” on arvustajale paras pähkel, kuivõrd luule ise arvustamisele hästi ei allu ning kõiksusest kirjutatut on arvustada pea sama raske kui seda ammendavalt kirjeldada.

Lakooniline valge raamat on jagatud neljaks osaks: „Hüpe ajatusse”, „Igavene hetk”, „Ristteeline” ja „Voolavast viidud”. Neid raamistavad Piret Smagari gravüürid, mille kohta luuletaja raamatu tagakaanel ütleb, et need „…panevad mind mõtlema, et igaviku hämarail eksiradadel valgus ongi ainuke vastus”. Lugeja võib püüda neist gravüüridest leida tuge osadest moodustuva narratiivi tajumisel. Nõnda paistavad raamatu esimene ja viimane osa tõmbavat kokku nii tajutava loo kui ka kujutluse elust ringina: algus ja lõpp, tulekud ja minekud, surelikkuse kaudu igavikulise või kõiksuse leidmine või olemine. Osi illustreerivatel piltidel on Smagari naistegelane passiivsem, resigneerunum: esimesel kasvavad põlvitava naise seljast lopsakad lilled, teisel näib naisekuju žongleerivat galaktiliste, teokarbi moodi tulek­eradega — huumus ja tähetolm, igaviku algus ja ots nii, nagu see on kaardistatav inimese keha kaudu. Kahe vahepealse osa naispeategelane on aktiivsem: sihib vibunoolt ning uitab nõutult, raamat ja lilled käest kukkumas.

Raamatu esimeses osas „Hüpe ajatusse” tekib õige pea küsimus kirjutaja-mina kohta. Õimu puhul pole see teab kui konkreetne: see on kirjandusse ja sellest välja käiv, „Maximast” ajatusse kukkuv ebamäärane olend, kellel arvatavasti on autoriga ühiseid geograafilisi punkte. Suur tähtsus on aial, terrassil ja lõpututel purretel, mis küll kujundina jääb ammendavalt avamata, kuigi päädib autori sedastusega: „Kõik inimesed käivad piki purret / ehk küll ta mõne all / näib kindel magistraal // Näib uskudes / kuid uskumine ongi / ju ainus Jumal hinge sisemaal” (lk 11). Nõnda liigub lugeja autori kirjutaja-minaga rahulikest meditatsioonidest üldistesse kujunditesse, nagu ajatus, „vastloodud ilmadesse / mille sügavustel polegi veel kuju” (lk 9), minevikuvõlgadest lendu (lk 15), sildadelt-purretelt allavett või sootuks merre „hilisöisel sunnil” (lk 22) ning lugejale võõraste (ja võõrasteks jäävate) inimeste surmadesse: Steffi ja Donald (lk 23), kirjutaja-mina ema (lk 24), Ellen (lk 26). Surm õigustab ja põhjendab ka kirjandust või kirjutamise vajadust: andnud lugejale aimu ühe luuletuse lugemise kogemusest („Kord lugesin üht luuletust / ja raamat kukkus käest / sest värsid olid kantud / nii erilisest väest”), kus luuletus kirjeldab küll elamust, ent vägi jääb lugejale kättesaamatuks, ilmuvad kirjutaja-minale palavikudeliiriumis „kõik oodatud pühad / kroonid peas rivis pikas”, kes ütlevad talle: „kirjuta vaevast ja valgusest / kuni saad võlatuks ingliks” („Palavik”, lk 27). Unetabletid (lk 28) ja surmalähedane kogemus maanteel („Politsei Tõkked Ja vrakk!”, lk 30) viivad kokku kontrastsed, sobimatud maailmad. Rahulikust õhtust õunapuu all juhatab autori kirjutaja-mina lugeja „Säästumarketi”, „Maxima” ja turra turvameheni ning sedastab: „Ma vaimsust külastan / mu pärisosa pole / teater muusika / kuid seda sügavama / kummarduse teen / naastes avastamast / ilma süvaseoseid” (lk 31). Põgusalt proosalisusest läbi käinud, lõpeb raamatu esimene osa siiski paatosega: „Veel kestvas lauluilus / säilib inimkeel / mis vargsi / kõigekssaava alge poole teel”.

Teine osa „Igavene hetk” on oluliselt kergem. Siin tõstab pead udemeis rõõm (lk 40), päev potsatab nähtamatu mineviku alati avatud väravate taha pikendama ajatust (lk 41) ja aknad häbenevad oma suutmatust kaheaastase, rõõmust pakatava lapselapse ees (lk 49). Selle tsükli vaieldamatuks tugevuseks on mõned napid ja konkreetsed ütlemised, näiteks: „Hingamine / on lendamine / oma ainsast aknast / sisse ja välja” (lk 44) või „Purpurne kardin erk hommikukiir / näppimas siidiseid lõimi / Ärkan ja puudutan / Jah — oled siin / teisiti olla ei võigi” (lk 45) või ka luuletuse „Olla lind” (lk 48) lõpp: „Istuda ja haududa seal / välja linnupoegi / Mitte mõelda sündimata lastest / Teha nägu / nagu nad ei loegi”. Selle vibuga illustreeritud osa atmosfäär on enamasti päikeseline, suvine, valgustatud, pigem väike ja argine. Sama tonaalsust kannab ka tsükkel „Mõtte molekulid”, mis aga on terviku mõttes harali, veidralt või kohati sobimatult kalambuurne (näiteks lk 59: „Temal / kes ta ka külma ilmaga / isegi jopet ei kandnud / on nüüd mantlipärija”). Ometi lõpetab selle osa otsiv, äraootav meeleolu: „Näeme siis mis tuleb / elus mida veel järel” (lk 61) ja „Ära rüüpa / janune veel ole” (lk 62).

See-eest kolmanda osa alguses põrkub see rõõmus ootusärevus segadusega: „Nelja tühja näoga / seisin keset linna / ega teadnud äkki / kuhu milleks minna” („Ristteeline”, lk 69). Sedasama tunnet kannab ka osale eelnev illustratsioon asju pillavast naisterahvast. Terviku mõttes on see „Kõiksuse jälje” neljast osast kõige kakofoonilisem, katsetab erinevaid stiile, kaldub stiililagedusse, lahkab kõige keerulisemaid hingeseisundeid. Siin võib aimata fiktiivse kirjutaja-mina rahulolematust, ei olda enam kuigi noor, samas tuntakse, nagu poleks kogetud piisavalt armastust või oldud piisavalt armastatud, siin on hoolimatuse ja mahajätmise kibedust („Hellusetult”, lk 78, või „Ma nutan ta tuleb”, lk 80), kättemaksu („et ühel päeval võiksin / anda sulle korvi”, lk 82), pealetükkiva ärivaimu kahetsust („Kui kahju / et kõik on nüüd äri Nii äri”, lk 81). Stiili poolest teeb „Ristteeline” veelgi julgemaid samme eri suundades, kuhu varem areldi vaadatud: ühel pool on „Loomingu” toimetus kaheksakümnendatel, kus akna all seisavad Mihkel ja Joel (lk 70), õpingud Polütehnilises Instituudis (lk 72) ning hellusetu tarbeseks (lk 78), teisel pool aga lisandub niigi tihti paatoslikule kujutluspildile lausa baudelaire’lik või gootilik groteskne kujundikeel, näiteks luuletuses „Ebainimliku valu uhhaa”, kus jagatakse õpetussõnu sisikonna kraapimiseks ja närvihigikorrast ainulaadse võide tegemiseks, ent mujaltki käivad läbi „surnukskukkunute luud” ning „musta linnu tiiva vari” (lk 86) ja murtud südame roosast tuulise keebiga neid (lk 75). See suund päädib peaaegu pseudoregilaulu stiilis luuletusega „Kõndija”: „Otsid oma kallikest / kes sul kinkis tanu // Otsid oma lapsukest / kes on ingliks taevas”.

Seesama stiililine edasi-tagasi vaarumine on ehk — sõltuvalt lugejast loomulikult — kogu raamatu nõrgim külg ja tekitab lugejas pisut merehaigust. Kõrgstiililiste aforismide vahele sedastab autor, et „enda loomust / enam ma ei põe” (lk 20) või et „Täna ei põe me et leekidest jäävad / järele ükskord vaid jahedad söed” (lk 131), mis mõjub ootamatult argikeelselt, slängilikult, või pärast minevikuvõlgade pidulikku kaminasse viskamist lendab minategelane küllaltki teatraalselt tuulest viiduna ära, ning temast jäävad paistma veel soki lillad triibud (lk 15).

Raamatu viimases osas „Voolavast viidud” valitsevad pisut rahulikumad, leebemad toonid: siin on taaskohtumisi, väikese poja pehmete pihkude soojus ja väikese lapse musi, soe tagasivaade („Kuis see küll juhtus / mu arm / et õhtusse oleme jõudmas”, lk 114) ja leebe igatsus. Selle minategelane on kiindunud ja familiaarne, kuigi tema kõrvale ilmub põgusalt ka teine — kirglik ja terav armukesekuju, kes laenab minategelase abielu puurist, on „minu teemant mu marmor mu jää [—] mu valusaim vaikus mu hullunud hääl”; võib-olla rahuldab ka oma noorusekaotusega pahuksis minategelase armastuseigatsust, kuigi „Puhtast armastusest unistan ma ikka” (lk 129). Ometi on tagasiminek pehme ja lohutav, jäävast kurbusest ja hallusest hoolimata: „Nii tulebki sügis / hall värv üle kõige / Õnn aimub kui / suvine kõrvalepõige” (lk 135). Teekond hakkab lõpule jõudma. Minategelane on viimaks päral ja ütleb: „Oleme jälle noored / vaevadel pole veel algust / Armastus alles on puhas / rikkumata ja lõhnav” (lk 146); kahetsusest hoolimata hakkab selginema ehk see seisund, milles raamatu alguse kirjutaja-mina terrassil männitolmu maitses („Mõtled teisiti / homsest ja tänasest / Korraga oskaksid / elada tänades / rahu eest / leiva eest / kodu eest / elu eest”, lk 148, ja „Soovi head ka neile / kes su hülgasid”, lk 149), ning raamatu viimane luuletus võtab lubada: „Kui sa iganes oled armastanud / ei haju sa ajatusse / nähtamatu kübemena”.

Merike Õimu „Kõiksuse jälg” otsib dialoogi ilmselt üsna samasse eluetappi jõudnud lugejaga, sest vähem kogenud lugejas võib seesuguste suurte kategooriate nagu kõiksus, ajatus, igavik ja sügavus käsitlemine omajagu nõutust tekitada (võib öelda, et „pilt ei jookse” ja sõnad jäävad vahetevahel tühjaks). Ometi on raamatus ka väga selgeid vastupidiseid näiteid — needsamad, kus on juttu konkreetsetest, inimlikest olukordadest või kus autor on söandanud pisut rohkem kirjeldada. Nendest üks eredamaid on siinkirjutaja meelest luuletus lk 55: „Tänahommikune maailm / on väike nagu vesiroosi leht” — loomulikult taas subjektiivselt, aga kus mingil põhjusel juba enne luuletuse viimaseid ridu kangastus lõhnadeni selgelt järv Aegviidus. Autori märkuse kohaselt ongi see luuletus Aegviidus kirjutatud.

Seega võiks öelda, et „Kõiksuse jäljes”, kuigi see oma läbikomponeeritud vormis jääb veidi harali (ja kindlasti võidaks mõne luuletuse väljajätmisega kirjanduslikku väärtust, ent ilmselt minetaks midagi muud, võib-olla üksnes autorile tajutavat), peituvad ehk just nendesamade harude vahel eri pärlid eri lugejaile. Ehk ongi selle raamatu peamine väärtus püüd kirjeldada ühe laokil ajaperioodi mitmeks rebitud inimeste seisundeid.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon