Vaimuaristokraadi maastikulembus
Jaanuar, 2014
Ain Kaalep: „Kodu kõikjal kaasas. Mitme aastakümne kirjutisi”.
„Tänapäev”, 2013. 248 lk.
Ain Kaalepi nii ilukirjanduslik kui eluline maastikuhuvi on oma järjepidevust ilmutanud üle poole sajandi. See algas kirjaniku ja tõlkija esimese luulekoguna kokku pandud „Aomaastikest” (1962), millega kaasnes vahetu matkamärkmikuna Usbekistani-retkel sündinud „Samarkandi vihik” (1962). Poeetilistele ja rohkem või vähem akadeemilise maiguga maastikuheiastustele on lisandunud veel mitmed luulekogud: „Järvemaastikud” (1968), „Klaasmaastikud” (1971), tõlkeloomingut sisaldav „Peegelmaastikud” (I 1976, II 1980) ning koondkogu „Muusad ja maastikud” (2008). „Iga hingeseisund on maastik” — sellise „Klaasmaastikesse” juhatava lausega tsiteerib Kaalep Fernando Pessoad. Mitmesuguseid kirjutisi, nende hulgas kaalukaid reisiesseesid sisaldav „Kodu kõikjal kaasas” on kahtlemata selle kõige laiendus, siin esitletakse neidsamu kirjanduslikke maastikke, samavõrd nüansseeritud ja tundlikke teekondi, mis on kas siis konverentsi- ja festivaliturismi käigus vahetult läbi tehtud või igatsustes hoitud. Nimelt tähendab raamat üles ka vaimsed kontaktid ning võõrsil võrsunud „igale hingeseisundile” lisaks isegi kujutlustega segunenud mälestused.
Kogumiku temaatiline tuum niisiis raamib ja kaardistab aastakümnete vältel talletunud välismaa-kogemusi, elamusi maailmakirjandusest, kultuurimälestusi ning vahetuid teekonnameeleolusid. Raamat algab meenutustega soomepoisina möödunud ajast, kulgeb lääne kompamisse tõlgete kaudu, reaalselt edasi Saksamaale ning koguni üle ookeani Kuubasse. Idabloki-sisesed retked ei vii mitte üksi Jugoslaaviasse või Tšehhoslovakkiasse, vaid ka veel rohkem itta — Kesk-Aasiasse ja Kaukaasiasse. Kaalepi vaimsete elamuste poolest rikkalike kultuurireiside peegeldused sisaldavad kirjanduslike jälgede kõrval mõlgutusi ka teatrist, kujutavast kunstist, muusikast, arhitektuurist. Tegelike teekondade vahele on pikitud ka mõned kirjandusarvustused (näiteks türgi ja juudi kirjandusest) ja retseptsiooniülevaated (Baudelaire Eestis), samuti paar värssidesse jäädvustunud teekonna-elamust ja muid mõtisklusi, mis viimaks jõuavad kultuuri- ja poliitikaradu mööda tagasi Eestisse. Kogumiku pikimaks tekstiks on Kaalepi Soome-järgset loomingulist elulugu kajastav intervjuu „Nii usaldamise kui ka usaldamatuse ajast”.
Sellessamas intervjuus on Kaalep lähemalt kirjeldanud oma mitmekülgset huvi, mille väljundiks sai ennekõike laialdane tõlketegevus: „Näiteks nõukogude ajal olid nn. nõukogude rahvaste poeedid õigegi tundmatud ja igasugused väikeste rahvaste kirjandused hakkasid mind huvitama. Ja Ukrainas on suur ja rikkalik kirjandus. Aga ma püüdsin samuti teisi natuke uurida. Esialgu küll vene keele vahendusel, hiljem suutsin mõnele läheneda ka originaalis. See oli orientalistika- ja eksootikahuvi. Pärsia, Türgi ja üldse sealse kandiga oleksin ma nagunii tegelnud.” (Lk. 224.) Ka „Kodu kõikjal kaasas” tervikuna reedab ennekõike orientalistikahuvi, olgugi see teinekord pelgalt selline, nagu kogus „Järvemaastikud” avaldatud luuletust „Idamaa-igatsus” lõpetav hõise: „Oh imelist Idamaa-igatsust Verevi järve ääres istujal!” Ja Kaalepi tekstid avavad üpris mõjuvalt seda Aasiat, mis tollal oli kättesaadav ja milleni Kaalep jõudis tänu oskusele ühiskondlikku olukorda enda huvide kasuks pöörata — kui see killuke Orienti jäigi Kesk-Aasia ja Kaukaasia maile kulgenud rännakuisse või iidse Pärsia juurte kirjanduslikesse väljakaevamistesse.
Kaalepi teekonnad ja isiklikes muljetes alalhoitud maastikud ei ole põnevad mitte üksi Idamaa-ihaluse või eksootika pärast, vaid peaasjalikult mentaalse külluse tõttu, mis neisse on kokku toodud: mälestused tegelikest kultuurireisidest, „kadunud elamuste” (lk. 192) velmamine, kujundeisse püütud aistilised maastikud, unes ja ilmsi põimunud heiastused, koguni „ka kaudseid teid pidi” nakkavad kujutlused (lk. 180). Mõnikord fabuleerib autor sihilikult, nimetades seda pildi manamiseks vaimusilma ette (lk. 93), või siis kirjutab endast kolmandas isikus kui „meie loo kangelasest” (lk. 117). Asjalikesse konverentsi- või festivaliülevaateisse põimuvad jalutuskäigud võõrastel tänavatel ning subjektiivsete nüanssidega laetud detailid (näiteks eriline „georgitarinaeratus”, mida võiks seletada „ainult väga leidlikus metafoorikeeles, pigem värssides kui proosas”, lk. 143), milles sulanduvad ainulaadsed muljed kogu ümbruskonnast. Kui viivuks meenutada Ain Kaalepi üherealist 1980. aastal kirjutatud luuletust „Maastik”, siis poeesia keeles kõlab kogu see aistiline rägastik enam kui kaunilt: „Öö tiivad ümber tütarlapsenäo.” Raske on ette kujutada imetlusväärsemat sõnastust meelelistele maastikele, mis lisaks hingeseisundeile kätkevad ka kõiki lõhnade, häälte ja puudutustega seotud naudinguid[1], samuti intiimseid mälestusi, emotsioone ja mitte vähem olulisena teadvusse kinnistunud kujutluspilte. Kõik see suudab tõenäoliselt paeluda mitmesuguseid lugejaid isegi siis, kui kirjutaja on hetkiti tajunud vajakajäämisi enese väljendusvõimes („See kõik vääriks Tuglase sulge”, lk. 166) või tema mälumaastike kirjasõnaga edasiandmise püüd suubub vakatusse: „Aga igal juhul tabas mind sisse astudes juba esimesel hetkel midagi täiesti ootamatut ja kirjeldamatut. Viie meele aistinguid loetledes ei saaks iseloomustada murdosagi sellest elamusest.” (Lk. 35.)
Raamat koondab viie aastakümne vältel ajakirjanduses ilmunud tekste, varaseim pärineb Kaalepi luuletajadebüüdiga samast ajast ja uusimateks on mõned erandlikud esmatrükid 2012. aasta dateeringuga. Enesestmõistetavalt puuduvad sellises taastrükkidele keskenduvas kogumikus intriig ja intsident — kui välja arvata mõlgutustes tõlkimise ja perfektsuse üle antud hoobid neile, kelle tõlkeid Kaalep hindab „ebaõnnestunuiks ja kohmakaiks” (lk. 61). Muidugi, tänases kontekstis, kui kõik võõras on saanud täiesti tavaliseks ja igapäevaseks, võib veidi pentsik tunduda Kaalepi liigagi aupaklik vaimustus ja hämmelduseni viiv imetlus, mis omal ajal kaasnes rahvusvaheliste sündmuste ja sõprussidemete kirjeldamisega. Ega ole ka suurem jagu raamatus mainitud kunagiste vennasvabariikide kirjanduse esindajaist enam maailma kultuuripildis aktuaalsed, ehkki Kaalep on seda aktuaalsust püüdnud kasvatada ja hoida („ …kurvastavalt vähe tunneme ala, mille eluprobleemid ei ole meile nii kauged, et me neid ei mõistaks, ega nii lähedased, et seal põnevaid avastusi teha ei saaks”, lk. 166). See aga ei tähenda põrmugi kõnealusesse köitesse valitud tekstide aegumist, on isegi huvitav jälgida, kuidas ka tollal toimis rahvusvaheline kultuurielu ja kuidas üks kirjanik suutis toonast kultuuriseisu oma huvides tõepoolest loovalt ära kasutada. Kaalepi tekstide õigustuseks on missioonitundega autor, kes on vahest põhjusega „lahja hilisloomingu avaldamise vastu” (lk. 7), nagu ta raamatu saatetekstis manifesteerib, kes aga näeb välisest efektist kaugemale, näeb vaimset tuuma ja valdab läbitunnetatud mentaalse terviku visandamist „mingisuguse maailmakirjanduse kaleidoskoobi” (lk. 167) killukestest. Tänapäeval kammitseb teabe kättesaadavus võrguavarustest juba eos tekstide informatiivsust, nii et kui midagi väärib arhiivist väljakaevamist ja uues kuues publitseerimist, siis just säärased kütkestavast eruditsioonist kumavad maailmakultuuri peegeldused. Seejuures avaldub Kaalepi süvakihtideni akadeemiline vaimulaad siin hoopis malbemalt ja kergemalt, pakkudes õdusat lugemiselamust mitte üksnes kirjandusinimesele, vaid ka lihtsalt maailmahuvilisele. „Kodu kõikjal kaasas” jätab pinnale vahetud muljed, maailma eri paigust võrsunud otsesed kultuuripõhised emotsioonid, meelelised maastikud, laskumata ka kirjanduskäsitlustes teoreetilistesse analüüsidesse (ehkki võimaluse avanedes poetub värsiõpetust ikkagi, kuidas siis muidu, aga seda kõike muheda mõõdukusega).
Mõni kirjatükk on veetlevam ja põnevam, mõni juhuslikum ja mõjub tõepoolest pigem lähetusaruandena, aga sellele vaatamata või õigemini just selle tõttu kuulub raamatu igale tekstile ainulaadne koht ühes „loomingulises biograafias” (lk. 7), nagu Kaalep ise oma tekstikogu on nimetanud. Raamatu kirjanduslike maastike või neist võrsunud hingeseisundite kujutamise kaudu vormub küll valikuline, aga ometi tundlik ja klassikalises mõttes intellektuaalne elulugu. Kui Kaalepilt endalt sõnu laenata, mis sama hästi kehtivad temagi kohta — „Vanameister suurepärase rütmitundega” (lk. 129). See rütmitunne vormib sujuvalt ka maastikupeegeldusi, saadab vaimuaristokraati tema retkedel ja kohtumistel, kunstilistes elamustes ja mälupiltides: „ …ja veel mõnda aega on mul tunne, et ka mu sammudes on heksameetrirütm” (lk. 101). Nii et „Kodu kõikjal kaasas” on tervikuna igati paeluv annus vaimset valgust.
