VANAVARAKOGUJA POEEDIRAHULT

Toomas Haug

 

 

Andrus Kasemaa: „Leskede kadunud maailm”.

„Varrak”, Tallinn, 2012. 174 lk.

1

Andrus Kasemaa luulest olid jäänud meelde märksõnad „vedelemine” ja „lagunemine”. Peenemalt võiks ehk öelda: mediteerimine ja dekadents. Jäänud meelde seetõttu, et nende sõnadega seostus midagi ehedat, isegi ajamärgilist, mis tõstis Kasemaa ühtlaselt voolavas noorluule jões nähtavamalt pinnale. Seal ta läheb allavoolu, üha lagunedes ja mediteerides, aga siiski huvitav: kes ta on?

Kasemaa proosaraamat „Leskede kadunud maailm” annab sellele küsimusele esmapilgul ootamatu vastuse: Andrus Kasemaa on vanavarakoguja! Hääbuvas külas Peipsi lähedal Kodavere kandis, Juhan Liivi mail, kus ta on veetnud oma lapse- ja vist ka noorpõlve (palju muudsugust põlve 1984. aastal sündinud Kasemaal pole veel olnudki), kogub ta nii ainelist kui ka vaimset vanavara, esemeid ja kombeid, keelekujusid ja unenägusid, nii et tundub — selles külas, mida ta ise nimetab Poeedirahuks, ei ole jäänud arvele võtmata ega üles kirjutamata ükski asi. Olgu näiteks aruanded selle kohta, mis asub vanade majade pööningul (lk. 63—65). Või autori katse luua süsteemi leskede kogutud unenägudes. Seda tööd ei saa küll teha vedeledes ega mediteerides! Siin peab koguja kõvasti ametis olema, ikka pliiats, paber, diktofon ja fotoaparaat käes. (Vt. ka Kasemaa fotodega illustreeritud blogi „Poeedi­rahu. Kolkaküla täis leski, mahajäetud maju ja rebaseid”.) Raamatu aluseks näib olevat aruanne mingile akadeemilisele kogule. Kust muidu kargavad teksti väljendid, nagu: „Olles uurinud leseprouasid ja nende elu antropoloogiliste ja etnograafiliste meetodite abil, püüan siinkohal kirjeldada lese elukaare viimast vaatust — surma.” — „Korjasin mõne teate ka surnuvalvamise kohta…” (lk. 160—161); „maaelu kadunud biosfäär” (lk. 137) jms. Einoh, mis võib meil olla selle vastu, et süsteemse haardega uurimistöö leiab kirjanduslikult nauditava väljenduse — nagu Kasemaa puhul on juhtunud.

2

Milline on Kasemaa aruande ilukirjanduslikkuse määr? Raske küsimus, millele pole täpset vastust. Võrrelgem „Leskesid” näiteks Tõnu Õnnepalu umbes samal ajal ilmunud romaaniga „Mandala”. Selle teema on laias laastus sama mis Kasemaal, elu väljasuremine maakohas. Õnnepalul sümboliseerib küla hääbumist, elu põgusust mandala tegemine ja laialipuhumine jõkke (mis mõistagi on ajajõgi). Ilus kujund, ei olegi rohkem vaja, ülejäänu, minategelase enesevaatlused ja sellest sündivad kujundid on tugitekst põhilise sümboli lendutõstmiseks.

Õnnepalu jutustaja on loomult üksildane, askeetlik ja enesekeskne. Tema vargne pretensioon on aga ilmatu — ta on Kirjanik, semioosi peremees. Kasemaa raamat tundub „Mandala” kõrval rahvarohke ja elumahlane sellest hoolimata, et meie ette kerkivad üksindusse jäänud vanad maanaised ja nende selja taga, fotodel ning mälestustes, seisavad surnute hordid. Aga Kasemaa käes nad ometi elustuvad. Põhjus on lihtne. Kasemaal on kompromissitut huvi nimelt teiste inimeste vastu, ennastsalgavat tahet sisse elada teistesse aegadesse ja kiindumust oma elukeskkonda selle kultuurilises ja ajaloolises mõõtmes. Kusjuures tema „autorikujund”, kui niisugusest asjast võib seda laadi raamatu puhul rääkida, on eeskätt pühendunud sulane kokkupandava ajapildi teenistuses.

Õnnepalu on puhtalt ilukirjanik — ta fokuseerib olulise kujundi. Kasemaa tekst voolab ühel tasapinnal ning üksteise kõrvale ladestuvad nii meelierutavate kujundite embrüod kui ka lihtsalt keskkonda iseloomustav elu-oluline teave. Näiteks pilt tühjas külas elavast (viimasest?) lesest, kes oma voodis laulab, nii et juhuslikult mööduv rändur seda läbi seinte öövaikuses kuuleb. (Lk. 146.) Praegugi käivad judinad üle selja, kui mõelda, et see võiks olla Eesti ajalugu käsitleva suurteose hoolikalt ettevalmistatud katarsise-koht. Sellist tukkuvat võimsust on Kasemaa kogutud materjalis mujalgi. Tema tekst on isikupärane, kirjanduslik, aga samas on kujutlusmänge ka vaos hoitud ja dokumentalistika, aruanne nõuab oma.

3

Muidugi on Kasemaa raamatus ka fookus olemas. Need on lesed. Kasemaa on pannud aluse lesemütoloogiale, tekitanud leseteaduse, vidualoogia (lk. 124) ja loonud lese kui ajaloolise institutsiooni. Ausalt öeldes — noore mehe kohta ei olegi seda nii vähe. Lesk tähendab Kasemaal ainult naist. Ükski mees ei ela naisest kauem ja seetõttu võib öelda juba tüdruku kohta „väike lesk” (lk. 82), „noor lesk” (lk. 106) või „tulevane lesk” (lk. 73). Sõnas „lesk” on midagi saatuslikku, paratamatut, lesed on „saatuse jumalannad”, neis on midagi ürgset, saagalikku, neil on oma „leskede maailma kosmogoonia” (lk. 170), nad meenutavad „Vanemat Eddat” (lk. 118) jne. Kasemaa kujutatud leskedes on lausa eeposlik alge. Ehk peakski Eesti XX sajandi eepose peategelane olema „ürglesk”, kes jutustab lugusid imepärasest kadunud maailmast?

Imelikke mõtteid tuleb pähe Kasemaa raamatut lugedes. Muidugi tekib ka küsimusi. Näiteks meeste kohta. Kasemaa ütleb, et mehed tegid kõvasti tööd, ehitasid üles talusid ja surid siis ära. Kümme kuni nelikümmend aastat naistest varem. Nendest on jäänud maha salapäraseid instrumente ja töötubade lõhn (lk. 141—142). Mehed elavad küll lühemalt, aga ainuüksi bioloogiliste seikade või raske tööga „meesteta küla” nähtust ei seleta. On mõned viited sõjale, venelaste tulekule, hirmule nende ees… On viide suurele, Põhjasõja mõõtu katastroofile: „Küll pidi siinkandis ikka vanasti rahvast olema, mis on tegelikult ka tõsi, sest juba leskede piltidelt tuleb välja see inimmass, mis seda maad kord siin asustas. Nüüd oleks nagu veeuputus üle käinud või katk. Maa on nii tühi, et isegi kukelaulu pole enam Poeedirahus kuulda.” (Lk. 100.) Aga seda veeupu­tust Kasemaa lähemalt ei uuri. Tema ihkab näha ajaloo ilu, inimesi nende parimatel, lootusrikkaimatel hetkedel, ja mitte ajaloo koledamaid lehekülgi.

Kuid ega ma igatsegi sellesse raamatusse lisada spetsiifilist meestraagikat. Lesk kui saatus, kui rahvuslik kosmogoonia kannab endas niikuinii kogu traagikat. Lesk kui institutsioon on ühe rahva lõppemise metafoor. Ta on samasugune institutsioon nagu Andrus Kivirähki romaani Põhjakonn. Pääsmatult magav müütiline konn ja Poeedirahu hurtsikus voodis laulev viimane lesk on metafoorid ühest ja samast väljasuremise, lõpu poole tüürimise paradigmast. Ja see on tänapäeva meeskirjanduse populaarne aine.

4

Aga ilus on küll see Kasemaa-poisi ajaloonägemine. Ta ise ka ei väsi kordamast, kui ilus on olnud kõik see vana aeg, asunikutalude rajamine 1920-ndail, piibellik „maailma loomine” (lk. 79), „suur õnneaeg” (lk. 82). Ja autor talutab meid oma rekonstruktsiooni-iha kujutluspiltides läbi selle kuldaja, käime koolis ja asunikutalus, maapoes ja meiereis, heinamaal ja metsas, pulmades ja matustel, aidas ja lakas, hobuselaadal ja jõulupuul, sepapajas ja unenägudes… Kirjeldus on külluslik, kirjutaja valdab teemat, detaile pudeneb nagu käisest.

Ja eriline ilu on ajaloo kaares kõige selle ilu hääbumises. Siin vallandab Kasemaa surmaromantilise tundetooni, mida seesugusena ei ole varem eesti kirjanduses olnud. Memento mori — see motiiv jääb kõlama tema varatargalt eleegilises raamatus. Nagu öeldud, nii palju on inimesi olnud Poeedirahul, nüüd pole peale leskede enam kedagi. Kord oli kirik puupüsti rahvast täis, nüüd peetakse jumalateenistust kolmekesi — „õpetaja, kellamees ja mina” (lk. 113). Eestiaegsest koolimajast on saanud raudvooditega haigla, leskede „hauakamber, viimane peatus” (lk. 153). Poeedirahul on ainult vanad naised ja tohutu hulk surnuid Kodavere surnuaias. Kõik kaob! „Mu meelest on see ääretult huvitav avastus, et nii nagu kaovad riided ja saavad vanaks, nii kaovad lõpuks ka inimesed meie unedest, kaovad silmist, kaovad südamest. Võib-olla nii peabki olema, arvasid lesed. Et see on midagi kõrgemalt poolt nii seatut. Jumalate mäng inimestega. Surnuaial on küll kividel kaunis lohutav tekst: muld mälestust matta ei suuda, ometi ka mälestused kaovad.” (Lk. 125.)

Andrus Kasemaa luule leiab proosaraamatu kõrval õige konstellatsiooni. Tema kolmas, proosaraamatuga peaaegu ühel ajal ilmunud luulekogu „Kustutamatud õhtud” on lüüriline kommentaar, mis varieerib „Leskede” teemasid. (Näiteks „Täna suri Poeedirahus üks lesk” luulendab ilmselt Kassi­leske, kadunud maailma üht meeldejäävamat kuju.) Luulekogule viitab Kasemaa ka ise, kõneledes leskede (vanavarakogujale valusast) kombest oma asju põletada: „Suur oli see lõke, nagu hobusesaba, suits tõusis kõrgele taevasse. Ma isegi pildistasin vahel seda huvitavat tegevust ja kirjutasin luuletuse, kuidas kõik, mis meil on, kuulub tulele, maale, Jumalale, sest see on tõsi. Ma ise nägin. Kõik kaob koos meiega.” (Lk. 171, luulekogus „Mõned me küla lesed”, lk. 33.) Tõepoolest tulnuks „Kustutamatuid õhtuid” müüa „Leskede kadunud maailma” tagakaane lisataskus, et lugejatel oleks võimalik orkestripala üksikuid teemasid kuulata veel mõne klaarilt nukrakõlalise vilepilli esituses.

Ma ei varja, et minu südame tegi Andrus Kasemaa raamat soojaks. Nagu meid ikka liigutab noor inimene, kes tunneb huvi vanade asjade vastu, tekitades tunde, nagu poleks meiegi elu mõttetu olnud. Veelgi enam, tekitades tunde, et tema tegevuses avaldub vaim (vt. näiteks lk. 157), ja see võib olla midagi põnevamat kui tavaline fiction. Ometi on tänamatu ennustada, mis Kasemaast edasi saab. Nagu „Loomingus” avaldatud palast näha (2013, nr. 1), on tal samal teemal veelgi ainest, mida kasutada. Aga üleminek stiilipuhtalt ilukirjanduslikule käsitlusele ei tarvitse olla kerge, sest vanavarakogu­ja aruanne on seadnud ootuste lati kõrgele.

5

Panin kirjatükile veidi kohmaka pealkirja „Vanavarakoguja Poeedirahult”, sest see tundus kuidagi ukumasinglik. Raske on niisuguseid asju ratsionaalselt seletada. Aga Masing tähistab meie kultuuris mitmeid olulisi asju, näiteks eraklikkust, erilist aja- ja kaduviku­suhet, iseäralikku loodustaju ja kohamüstikat. Aga kindlasti ka omalaadset dekadentsi, skeptilist suhtumist inimese tulevikuväljavaatesse.

Mul on tunne, et meie uuem „külaproosa” liigub natuke nendel tähistel. Vähemalt, kui ma mõtlen Tõnu Õnnepalu ja tema noorema vaimuvenna peale. Lagunev küla estetiseerub, kogu dekadentlik maastik muutub üha tähenduslikumaks, müstilisemaks. Ainult jalgsi pääseb Poeedirahu­le, ütleb Kasemaa oma blogis stalkerlikult, ja Õnnepalu on oma blogis kirjeldanud, kui ettevaatlikult, samme valides, ta selle teekonna ette võttis. Need on vaimu väljad, olgu Kodaveres või mujal, see on Volksgeist’i võsa, mis kasvab talude asemetel, ja on huvitav jälgida, kuidas see Geist meie hääbujaid ja tääbujaid veel edaspidigi kirgastab.

Leia veel huvitavat lugemist

Max Blecher
Jaan Kross

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon