Vanem, õhem, tihedam

Peeter Helme

 

Rein Raud: „Vanem. Paksem. Tigedam”.

„Mustvalge”, 2013. 165 lk.

 

Rein Raud on lühikese žanri mees. Napid, ent täpsed kirjeldused ja puänteeritud süžeed on tema tugevaim külg. Oma värskes proosakogumikus tõestab ta seda taas — mida lühem lugu, seda tugevam. Või peaaegu nii. Sest eks ole veerandsaja proosapala sekka sattunud igasuguseid. Mis siin salata — ka selliseid, mille puhul tekib küsimus, mida säärane tekst kogumikust üldse otsib. Nagu näiteks „Igavik ja varjud”, mis sobiks pigem mõne ajalehe esseistikaküljele kui raamatusse, kus tooni annavad kohati absurdimaigulised või lihtsalt nutikale ja ootamatule ideele üles ehitatud ilukirjanduslikud lood. Või „Lehv”, mis on lihtsalt toorevõitu.

Vahest ongi enamjaolt tugevatest tekstidest koosneva kogumiku „Vanem. Paksem. Tigedam” peamine nõrkus üksikute kesisemate tekstide kampavõtmine. Jääb mulje, nagu oleks autor tahtnud vägisi teost mahukamaks ajada, mille tulemuseks on aga lugemisel tekkiv tunne, et materjal ei püsi hästi koos, puudub ühendav kese. Peale selle, et valdav enamik lugusid on tõesti päris lühikesed — keskmiselt kuus-seitse lehekülge —, on raske leida muud ühist nimetajat.

Samas — kas siis ei piisa sellest, et enamikku raamatu lugudest seob mänguline tunnetus, autori sõnadesse valatud nauding ootamatust ideest või teravmeelsest lahendusest, mille peale lugeja ise ei tuleks? Ilmselt piisab küll, liiati — kui mitte miski muu, siis hoiab ju kogumikku koos Rein Raud kui autor.

Reinraualikkust on siin raamatus tõesti piisavalt. See avaldub väga erinevates aspektides. Rein Raud näitab lugejale end nii maailmavaatleja ja -mõtestajana, krutskimehe ja triksterina kui ka ühiskonnakriitiku ja kohati üsnagi sapise arvajana ilmaelust ja selle kitsaskohtadest.

Ilmselt võiks Raua rolle ja nende jaotusi käsitleda ka mingi teise nurga alt, näiteks arutleda selle üle, mil määral on siin tekstides esil Rein Rauale armas Ida kultuur (sest tõesti, ka selle kajastusi leidub, ja ma ei pea sugugi silmas kunstmuinasjuttu „Araabia lugu”), aga see polegi oluline. Huvitav on hoopis, et kui katsuda raamatu 25 lugu sobitada erinevatesse lahtritesse, siis ei taha nad neisse hästi mahtuda. Ja küsimus polegi konkreetsetes lahtrites ega lugudes, vaid selles, et Rein Raud ütleb ühes loos tihtipeale midagi ühiskonna ja midagi kirjanduse kohta, teeb nalja ja veab lugejat ninapidi ning võib samas olla üsna kriitiline ümbritseva tegelikkuse suhtes.

„Lusikate kadumine”, milles, nagu pealkiri ütleb, ühel hetkel kaovad kogu maailmast nii lusikad kui ka inimeste mälestus neist, ning minajutustaja on ainuke, kellele see silma torkab, on ühtaegu nii ulmelise või suisa absurdse idee peale üles ehitatud naljajutt kui ka nutikas tähelepanek tänapäeva lääne eneseküllasuse ja silmaklappidega elamise kohta. „Võimsalt voolab Olemise jõgi” üllatab ehk vähem lugejaid, kes on arvutimängude maailmaga tuttavad, kuid ka sellisel juhul on siin üheskoos olemas nii põnevuslugu, kriitika pseudoreaalsuste aadressil kui ka suur ja oluline küsimus sellest, mis on üleüldse tegelikkus siin maailmas, mis järjest enam kolib meid ümbritsevatele ekraanidele. Ja „Mis ei tapa”, kus lugeja puutub kokku trendika koolitusega, kus õpetatakse kaotama, on jällegi üsna valus tähelepanek tänapäeva maailmast, kus reklaamid tõotavad õnne, mis on justkui ühe ostu kaugusel, kuid mis mässib meid ajastu ahistavate asjade võrku, millel pole õnnega just palju pistmist…

Nii et mõtlemiskohti on raamatus palju, ning nagu öeldud, lugude paremikku kuuluvad tekstid on tõesti head oma mitmekihilisuses, mis laseb neid lugeda väga erinevate nurkade alt ja eri registrites. Võib-olla oleks Raud tõesti pidanud olema armutum, viskama osa materjali välja ning avaldama õhema raamatu, sest tekstide tihedus räägib iseenese eest — „Vanem. Paksem. Tigedam” võib oma 165 leheküljega mõjuda väikesena, ent kuna paljud lood räägivad korraga eri asjadest ning teevad seda intensiivselt, naha alla pugevalt (siin on kindlasti oluline mainida ka Raua karakteriloomet, mis on ühest küljest väga napp, justkui visandlik, kuid lubab just selle kaudu lugejal tegelastega hästi samastuda), on raamatu sisu välisest vormist mahukam. Selle võib läbi lugeda paari õhtuga, kuid mõistlikum on võtta aega, lasta lugudel settida ja seedida, sest mõne eespool nimetatud erandiga on nad kõik kihilised ja lapilised, peites teinekord üsna lihtsa, ühte lausesse kokkuvõetava idee varjus veel teisigi mõtteid, tundeid ja tähelepanekuid.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon