Väsimuse märkideta

Ülo Tonts

 

 

Mats Traat: „Kolm Solveigi. Lühiromaane ja novelle”.

„Ilmamaa”, Tartu, 2015. 411 lk.

 

Oled sa ikka selgusel ja kindel, et sul on Mats Traadi proosa ja eriti tema kultuuriloolise proosa asjus midagi olulist veel avalikult ütlemata? Niisugune või umbkaudu niisugune kahtlemine andis endast üsna varsti märku, kui olin toimetusega kokku leppinud, et kirjutan arvustuse „Kolme Solveigi” kohta. Kaastööpakkumise olin teinud kiirustades ja pikemalt kaalumata, kui olin saanud teada, et Traadi uus raamat on ilmunud. Huupi ja pimesi pakkumine see muidugi ei olnud. Juba ligemale pool sajandit olen nii lugejana kui arvustajana Mats Traadi proosaga suhelnud, ja tunne ütleb, et see vahekord on olnud vastuvõtja jaoks kasvavalt intensiivne. Võisin olla kindel, et „Loomingu” vahendusel olen ka „Kolme Solveigi” juba lugenud — kui ka mitte tervenisti, siis suuremalt jaolt kindlasti. Teadsin, et „Kolm Solveigi” on Traadi kultuuriloolise sisudominan­diga raamaturea järg, ja neid oli ta ha­kanud kirjutama ja avaldama äsjase sajandivahetuse paiku. Mäletasin se­da­gi, et olin rea kolme eelmise raama­tu ilmumisel sõna palunud ja sõna saanud. Jutt on Traadi lühiproosaraamatutest „Kartaago kiirrong” (1998), „Islandi suvi” (2003) ja „Sarviku armastus” (2007). Neid kolme raamatut seob žanrist kaugelt enam just sisuline, ainestikuline järjepidevus. „Sarviku armastuse” tiitellehel on kirjanik sellele ka ise otsesõnu tähelepanu juhtinud. Seal on kirjas, et raamat esitab valiku kultuuriloolisi novelle.

Uut raamatut lugedes kadusid mu kahtlemised ja küsimärgid kuidagi märkamatult ja iseenesest. Traat jätkab meie rahvusliku mineviku meelde­tuletamist, aga teeb seda ennast kordamata. Ainet valides on kirjanik endale ikka jälle seadnud ülesandeid, mis nõuavad uutmoodi juurdeminekut ja lahendamist. Mida ma silmas pean? Asetame kõrvuti raamatu nimiloo „Kolm Solveigi” ja „Heledad päevad”. Kummalegi ei leia ma ei sellest raamatust ega varasematest paarilist, mille kunstiline lahendus pakuks või kutsuks end nende kahega kõrvutama. Ning tasub tähele panna, kui erinevad on omavahel need jutud — lühiromaanid vist mõlemad, kui raamatu tiitellehel öeldut meelde tuletada. Kirjaniku poolt endale seatud ülesande ja aine kunstilisest vahekorrast võib aimu anda ka raamatu nimilugu — võib, aga ei pea. „Heledate päevade” puhul ma lugejana nii lihtsalt ei pääsenud. Jego­rovite-Kakkude perekonna käekäiku ei ole just lihtne jälgida. Inimesi on vaateväljal palju ning kaamera kirjaniku käes liigub üsna rahutult tegelaste ja paikade vahet. Kes on kes ja mida on tema kohta juba üteldud? Mingil hetkel paned aga tähele, et seda üsna habrast, mõnikord justkui lihtsalt informatiivset pildistikku on järjest huvitavam jälgida, et oled kirjaniku pakutud, esialgu küllalt harjumatu jutustamisviisiga kaasa läinud. Pikkamööda selgub, et kirjanik on end seekord tavalisest jäigemalt sidunud kindla elulise ainega. Aine ja kirjutaja üsna tavatust vahekorrast antakse lugejale ka märku, küll nii, et seda märguandmist ei pea tingimata tähele panema:

„Vaatad minevikku, vaatled indiviidide elukäiku, üritad mõista nende hingeelu, mõned inimesed ilmuvad selgelt, loed peaaegu et nende kehakeelt, kuuled kõnet, mis enamjaolt sordiini all. Seejärel hajuneb kujutis häguseks, vahel valitseb pikka aega pimedus, ei ole mingisugust pilti.” (Lk. 253.)

Niisuguse ebamäärasuse tagamaa tuleb, hästi põgusalt küll, jutuks pisut hiljem:

„Liiga palju jääb oletuse pinnale. See, mis paistabki puhuti selginevat, vajub järgmisel hetkel jälle hämaruse hõlma. Sest järelejäänud dokumendid räägivad üht, mälestused ja teadaolevad seigad hoopis ise keelt.

Pakitseb ikkagi küsimus: miks? Ja kes —? Küsitavat kuhjub kõigesse.” (Lk. 255.)

Kujutatavas ajas on kirjanik olevikule ja tänasele lugejale lähemale tulnud. Vaatluse all on just läinud sajandi esimese poole sündmused ja inimesed. Ei ole siis imestada, et küpsemates aastates lugejad võivad siin kokku saada persoonidega, kellega nad on ka tegelikkuses suhelnud. Ise võin selles reas just teatriinimesi nimetada (Lauter, Ader, Ird), aga ka üliõpilasena õppejõu rollis kohatud Villem Ernits tuleb hästi tuttav ette.

Mats Traat on kirjutanud ja avaldanud raamatu, mis täisjõuliselt jätkab eesti rahva lugu, ja seda on juba pikemat aega peetud tema loomingu pea­aineks. Huvi ja jõudu on jagunud ka kunstiliseks uuenemiseks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon