Vemblaga südamesse

Leo Luks

 

Margo Vaino: „100% Margo Vaino”.

„Ji”, 2013. 109 lk.

Margo Vaino: „Tee on auklik”.

„Ji”, 2013. 118 lk.

Margo Vaino: „Väike joomaraamat”.

„Ji”, 2013. 174 lk.

 

1

Kolm raamatut ühe aasta jooksul on tähelepanuväärne tulemus, liiatigi debütandi kohta. Aga et tänases Eestis ilmub ilukirjandust hoomamatul määral, ei pruugi kvantitatiivne jõudemonstratsioon sugugi garanteerida, et autorit märgatakse. Mõnigi võib mõelda, et rohke avaldamine viitab grafomaaniale ja diletantlusele, kuigi kirjanduselu paremad tundjad peaksid teadma, et (:)kivisildniku kirjastus rämpsu ei avalda. Siinse vaatlusega tahan hoiatada — ärge magage tugevaid tekste maha!

Kuigi ma pole biograafilise lähenemise pooldaja, pean sedakorda vajalikuks öelda mõni sõna autorist, muuhulgas avamaks loomingulise plahvatuse tagamaid. Küllap on neid, kes mäletavad veel Margo Vaino tähelepanuväärseid ajakirjanduslikke tekste elu pahupoolest, nii mõnedki noist olid pihtimuslikud. Kes ei mäleta, leiab mitmeid omaaegseid reportaaže „Väikesest joomaraamatust” (edaspidi viidetes „Väike”). Margo Vaino on heidik, elust välja tõrjutud mees ning selle seisundi väljendamine on üheks tema loomingu põhihoovuseks. Eriti palju leiame allakäigupoeetikat Vaino luulest, kogudest „100% Margo Vaino” (edaspidi „100%”) ja „Tee on auklik” (edaspidi „Tee”); proosavormis „Väike” on pigem lõbus-mängulise põhikoega.

Selle lõbu ja mängu avamiseks tasub minna ajas veelgi kaugemale ning meenutada 1990-ndate alguse telesaateid „Rock off” ja „Vidiots TV”. Sealsed sketšid tuginesid enamasti just Vaino keelenaljadele (à la unustatud eesti suurkuju Oskar Kant ehk Kandi-Oss leiutas kantossi) ning ka autor ise naljatles pidevalt helesinisel ekraanil. Niisiis võib öelda, et just Vaino oli paari­kümne aasta eest see autor, kes edastas kirjandust massidele, olgugi et kerglaste kalambuuride ja vemmalvärsside kujul. Nende vormide paremik on jõudnud Vaino luulekogudesse sellisel määral, et tema loomingu teiseks põhihoovuseks tuleb nimetada keeleluulet. Hasso Krulli lihtsa ja tabava määratluse põhjal võib keeleluuleks nimetada „väikevormis tekste, mis juhivad lakkamatult tähelepanu keelelisele väljendusele ning mille sisu ongi — vähemalt osaliselt — keelest enesest tuletatud”[1]; Arne Merilai peab keele eneseleosutavat funktsiooni suisa luulekunsti olemuslikuks eripäraks.[2]

Esitatud meenutused seletavad ka loomeplahvatuse fenomeni, tegemist on n.-ö. edasilükatud debüüdiga, nagu varasematel aastatel Mülleri Sassi või Mait Vaigu puhul. Kirjastaja väitel vedeleb Vainol sahtlipõhjas ligi 5000 luuletust, seega poleks ime, kui ka tänavu kolm uut raamatut ilmuks. Ometi varitses suur oht, et see omanäoline looming vajubki kaante vahele jõudmata unustusse, nimelt ei peetud materjali korduvatele taotlustele vaatamata Kultuurkapitali avaldamistoetuse vääriliseks. Raamatute ilmumisele on peale kirjastuse pannud õla alla ka Vaino tuttavad (vt.: „Tee”, lk. 120—121).

Siinse analüüsi käigus vaatlen esmalt, kuidas on üles ehitatud Vaino keeleluule. Seejärel üritan näidata, et Vaino looming jõuab kõrgeimale kunstilisele tasemele nendes tekstides, kus allakäigu-miljöö ja keeleluule tehnikad põimuvad orgaaniliseks tervikuks.

2

Kõige võimsamaks tehnikaks, millele Vaino keeleluule tugineb, on semantiline siire. Vaino kogudes on palju teraseid lühivorme, mis tuginevad just ja ainult siirdeefektile.

kogu aeg piinab mind küsimus / kas kahetseda möödanikku? / oleks võinud ju / pihta nikkuda

(„100%”, lk. 25.)

kas kuul on elu? / ei kuul on surm

(„100%”, lk. 40.)

muhu monoloog / ma olen muhk

(„100%”, lk. 48.)

inimene võib olla / nii petis // kui ka piimas

(„100%”, lk. 58.)

kui silme ees / on kirju // tasub nad / läbi lugeda

(„100%”, lk. 72.)

Ei saa öelda, et need konstruktsioonid jääksid vaimukuse poolest alla Alliksaare või Laabani samalaadsetele katsetustele. Arne Merilai kirjeldab Jüri Üdi luulet analüüsides seda efekti väga täpselt: „Reatähendus ehk väiksem üksus vastandub lausetähendusele kui tervikule, mis selgub alles järgmises värsis, mille tulemusel hinnatakse ümber kogu eelnenud mõte. Tugev tähelepanu tagasipööramise efekt on luule olemustunnus: struktuurisidususe ilmutamine, väljenduse rebimine esiplaanile ehk keelelis-vormiline enesele-osutus.”[3] Kõige tugevamalt mõjub Vaino siirde-efekt just napimates lühivormides; kui efekti saavutamiseks on konstrueeritud pisut pikem tekst (nt. „100%”, lk. 53, 55), kaotab keelenali selle sissejuhatuse käigus osa oma algsest laengust.

Teiseks Vaino tehniliseks nõksuks, mis samuti kannab koomilist laengut, on nihkes uudissõnade moodustamine (nt. päevalilleseemnepurse, kanderaamimine, sügisräänsus, pisikuttõendav dokument, kabelimatsutamine), mida ülejäänud tekst ette valmistab. Eks ole seegi teravmeelne, kuid minu meelest on niisugune keelemäng suurest pruukimisest ära kulunud — „Pikri” „Verbaariumi”-rubriigist alates on sääraseid nalju konstrueeritud juba aastakümneid.

Kolmandaks võiks esile tõsta mõne tuntud luuletuse või kõnekäänu parodeerivat ümbertöötlust, enamasti kõlapildi alusel:

kes minevittu / ei mäleta // elab tulevituta

(„100%”, lk. 32.)

kes viimasena / lahkab / see kustutab / surnukuuris / tule

(„100%”, lk. 38.)

tõstan käe / ja annan / halla

(„Tee”, lk. 34.)

Esineb ka pikemaid lustakaid töötlusi (vt. „Tee”, lk. 53, 79). Säärased töötlused on eesti uuemas luules päris levinud ega tekita lugemisel vapustust, samas ei saa öelda, et Vaino siin Contrast või Veiko Märkast kehvem oleks.

Veel ühe keeleluule tehnikana, mida suutsin tähele panna, võiks esile tuua väljendi tähenduse ümberpööramise vastupidiseks.

elasid kord kaks venda / üks sai lapse vägistamisega kuulsaks / teine sai kuulsuse vägistamisega lapse

(„100%”, lk. 29.)

vene ajal oli mul tunne / et see õudus ei lõpe kunagi / nüüd on mul tunne et / lõppen ise sellesse õudusse

(„Tee”, lk. 19.)

3

Jätame mõneks ajaks keelemängud ja võtame vaatluse alla Vaino loomingu temaatilise põhihoovuse — mõtisklused mahajoodud elust. Luulekogud ja proosaraamat kannavad sel puhul vastupidist tonaalsust. Luules domineerivad allakäik ja melanhoolia.

kaubanduskeskuses / koperdab heidik / eimillegi vastu / see on / elusügise kutse

(„100%”, lk. 78.)

Seevastu „Väike” pajatab joomaseiklustest läbivalt lõbusas toonis.

Nii mäletangi pooluduselt ilusat kevadpäeva ja ennast vanast kuusetüvest kinni hoides ohjeldamatult oksendamas. Tore ja nostalgiline on minevikku meenutada.

(„Väike”, lk. 28.)

Suure osa „Väikesest” moodustavad Vaino omaaegsed ajakirjanduslikud vested ja reportaažid. Autori stiil on nauditav, pole kerge kirjutada põnevalt sellest, kuidas joodikud Lasnamäel ringi taaruvad (vt. „Väike”, lk. 131—134). Kuid sisulises plaanis on need joomalood igavad, Juha Vuorineni või Henry Milleri tasemel fluidumit ei teki. Vaino luuletus „Joodiku päev” on justkui kokkuvõte „Väikeses” valitsevast meeleolust:

hommikupoolik / lõunapoolik / õhtupoolik

(„100%”, lk. 54.)

Siiski võiks „Väike” pakkuda huvi ennekõike folkloristidele, seal leidub mitmeid kaasaegseid linnalegende (nt. „majas pole tilkagi viina ja sina ostad bussitalonge!”, „Väike”, lk. 123).

Luulega on sootuks teine lugu, siin omandab allakäik tugeva poeetilise laengu. Seda pinget polegi hästi võimalik analüüsida, tuleb lihtsalt lugeda. On pikemaid vabavärsilisi tekste (nt. „armastus ja vihkamine esimesest mikrorajoonist”, „Tee”, lk. 38 jj.), samuti riimilisi katsetusi. Mõne luuletuse põhjal peab hiljutise kogumiku vaimus lausa nentima, et ka Vaino on olnud Jüri Üdi:

ei kasva iga kivi peale samblad / on tuulte seas ka vastupuhujad / mu hing on katki / lahti minu hambad / sest elulained lõugu uhuvad

(„100%”, lk. 67; vt. ka „Tee”, lk. 95.)

4

Vaino loomingu kõrgpunkt asub seal, kus melanhoolia kohtab keelemängu. Parimates luuletustes saavad tähenduslik tekst ja keele eneseleviitavus kokku nii, et kumbki ei domineeri teise üle. Parimaks näiteks võiks tuua luuletuse „Minek” („100%”, lk. 8—11), kus kirjeldatakse ühe naise allakäivat elu. Iga salm algab reaga „elu läks edasi”, kuniks saabub lakooniline finaal: „elu ei läinud enam edasi” — keelemäng on küll äratuntav, kuid toetab samas võimsalt tähendustervikut. Samuti võiks esile tõsta luuletust „ma armusin” („Tee”, lk. 88—89), kus pealkirjale järgnev salm räägib armastusest ja selle üleminekust; keelemänguga algav teine salm „ma parmusin” kirjeldab joomarlust ning sellest tüdinemist ning luuletus lõpeb ükskõiksuses. Kuigi Vaino lühivormid on enamasti puhtalt keeleluule päralt, jõutakse ka neis mõnikord siin vaadeldava efektini:

ma kustutan lambi / ja hüüan ahoi // ketassaekujuline / maailm ei seisa / mitte elevandi / ega kilpkonna / vaid // nugade peal

(„head ööd värdjas”, „Tee”, lk. 13.)

töötuna arvel / korrarikkujana arvel / lollina arvel / võlgnikuna arvel // enda arvel pole midagi

(„100%”, lk. 101.)

Kindlasti on Vaino loomingus veel kihte, mida see väike analüüs avada ei jõudnud; polegi vaja kogu luulet kirurgi kombel algelementideks lahutada. Loodan, et lugejad jõuavad Vaino luule juurde, olgugi tee auklik. Noorkriitikutel soovitan võtta Vaino luubi alla Vikergallupiks parimat debüüti valides — varaseim raamat kolmest on „100%”. Kes mäletab Margo Vainot üksnes vemmalvärsse pilduva meelelahu­tajana, olgu valmis eelarvamustest loobuma. Ka vemmalvärss võib purustada südame.



[1]  H. Krull, Leiva-saia-suutra nüüd ka eesti keeles. Rmt.: H. Krull, Paljusus ja ainulisus. Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk. 145.

 

[2]  A. Merilai, Pragmapoeetika kui kirjandusfilosoofia. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk. 61.

 

[3]  A. Merilai, Üdi siirdamine ehk kaaren nõela otsas. Rmt.: A. Merilai, Vokimeister. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk. 343.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon