Vend

Tarmo Teder

 

 

Täna suri mu vend. Valveõde helistas hommikul haiglast ja teatas, et mu vend oli öösel kella poole nelja paiku siit ilmast lahkunud. Häälest kostis kindlameelset, õpitult kaasatundvat tooni, ja tundus, et ka varem korduvalt räägitud sõnu. Korraga ma tundsin ennast tema ees süüdlasena, et ta peab minu pärast pingutama, ennast kokku võtma, et seda halba teadet edastada. Kukkusin seletama ja lohutama, et ärge tundke ennast sellepärast nüüd halvasti, et te seda mulle ütlema peate. Aga sain oma vadal sabast kinni, kuulasin asiseid juhtnööre ja kostsin, et jah, tulen juba täna neid asju ajama.

Teade mõjus oma erakordsusega muidugi jahmatavalt, kuigi see ei tulnud just väga ootamatult, olin selleks varasema teabe põhjal sisemiselt valmis. Arst oli helistanud juba esmaspäeval lõuna paiku, ligi neli ööpäeva tagasi, ja seletanud, et mu vend on suhteliselt raskes seisundis haiglasse toodud ja lebab nüüd poolenisti halvatuna. Rääkida ei saa, aga paistab kuulmise järgi arsti ja talitajate korraldustest aru saavat, silmad liiguvad ja vasak käsi ka natuke, aga parem kehapool on täiesti liikumatu. Niisiis paistis asi selgelt insuldile viitavat, aga arst rääkis, et paistab pigem ajuinfarkti moodi: esialgne röntgeniuuring näitas, et kusagil kaela ülemises osas on arterisse, mis viib peaajusse verd, tekkinud ummistus, mingi tromb, mis takistab oluliselt vere liikumist pähe, ja vasakus ajupooles on tumedad kolded.

Seda kuuldes tundsin ma selgesti, kuidas mu enda vasakus ajupooles hakkasid mingid tumedad kolded kui tükid omavahel põrgeldes loksuma, keha läks üleni kuumaks, veri lõi erutusest uue hooga pähe. Ütlesin siis telefonis, et lahustage see tromb ära, mille peale arst seletas, et seda oleks olnud võimalik teha kohe alguses, kui vend toodi ja kui oleksid olnud kiirabi kutsujate kindlad tunnistused, et trombi tekkimisest pole kulunud rohkem aega kui kolm tundi. Nüüd olevat üle jäänud vaid võimalus opereerida, aga selleks pidi tegema täpsemaid uuringuid. Selgus veel, et haiglas on küll kompuutertomograaf, aga sinna, rahvakeeli torusse, lükatakse vend alles kolmapäeval.

Kogu see ootamatu teade koos lisatud seletustega lõi mu psüühika kuidagi käärima. Ma ei suutnud eriti millelegi muule mõelda kui oma üksikule vennale, kes lamab minust kakssada viiskümmend kilomeetrit eemal mere taga haigemaja palatis ja suudab liigutada vaid silmi ja vasaku käe sõrmi. Palusin ülemuse käest võimalust minna koju, kuna asutuses oli emotsionaalselt raske olla ja tööasju võis ajada ka kaugelt, telefoni ja interneti teel.

Õhtu eel helistasin haiglasse õe valvelauda, kust anti minu venna kohta samasugune seisundikirjeldus, nagu arst oli rääkinud. Palusin venda minu poolt tervitada ning sain järgmisel päeval teada, et vend olevat justkui mu tervituse vastu võtnud ning püüdnud silmade ja sõrmedega midagi teatada. Teda vaatama minna kavatsesin alles neljapäeval, kui mu nädalatöö on tehtud ja kolmapäevane tomograafi-uuring midagi täiendavat selgitanud ning arstiga sel teemal räägitud. Aga kolmapäeva pealelõuna asemel, kui pidin arstile helistama, helistas ennelõunal hoopis arst ise ja teatas, et nad ei saanudki venda tomograafi lükata, kuna vend oli hommikul koomasse langenud ja sellises seisundis ei saa teda torusse paigutada.

Mu süda hakkas aimama kõige halvemat. Olin juba varem helistanud oma täditütrele, kes on arst, küll õppinud pediaater, aga peaks igatahes minust palju rohkem jagama ka insuldi ja ajuinfarkti asju. Täditütar oli mind telefonis ära kuulanud, lohutanud ja mu lootust jaganud, et küll Tõnis veel kosub ja pärast taastusravi jalule tõuseb, ning kinnitanud, et praegu pole teha midagi muud kui oodata.

Tegelikult hakkasin ma siis kõige halvema kõrval kartma veel üht võimalust: et mu vend jääb halvatuna pikemaks ajaks lamama, et ma pean leidma talle hooldekodu ja hakkama venna eluspidamise eest maksma kuus-seitsesada eurot kuus, nagu üks külavanem juba tasus oma naise eest, kes viibis maa ja taeva vahel vatis. Mõtlesin, et siis oleks küll parem, kui ta hoopis ära sureks. Ja nädal hiljem venna matustel tunnistas täditütar mulle ausalt, et tal polnud mu vennast telefonis kuuldes erilisi illusioone, vaid ta lihtsalt püüdis mu usku üleval hoida. Selle tunnistuse peale olin ma sisemiselt vaid veidi-veidi riivatud, sest mõistsin oma täditütart.

Sel neljapäevahommikul, kui valveõde teatas, et öösel kell pool neli oli mu vend kustunud, polnud ma jälle öö otsa maganud. Ei, mitte sellepärast, et ärevus ja mure venna pärast mind virgena oleks hoidnud. Põhjus oli hoopis selles, et olime oma saunaklubiga tavapäraselt kolmapäeva õhtul leili visanud ja seljad pehmeks löönud, ühe kolleegi juurest varrudelt tulnud, seda saunaski edasi tähistanud. Mina olin pärast omaette üksi kodus jätkanud, terve öö ajalehti lugenud ja tasapisi õlut libistanud, justkui poolteadlikult tundes, et minagi pean sel ööl valvama. Ja kui hommikul pool kaheksa helistati, ei tulnud surmateade mulle kuigi ootamatult, ent selguse haamer oli ikkagi rabav.

Ajasin naise jalule, panin teevee üles, pidasime hommikulauas plaani ega kippunud kiirustama. Õnneks oli mul tavapärane nädalatöö tehtud, võis keskenduda lahkunud venna talitamisele. Olen oma elus matnud kaks äia, ämma, ema ja isa. Esimese nelja puhul olin matuse korraldamisel abiks, ajasin mõningaid asju, isa ärasaatmisel pidin kõik ise üksi õiendama. Nüüd oli vaja viimsele maisele teekonnale saata vend.

Hommikul kella üheksa paiku lükkas naine oma autole hääled sisse ja hakkasime liikuma. Tavaliselt, kui on pikem sõit, tuleb mul varem või hiljem janu ja siis on hea vilunud juhi kõrval hoida käes õllepudelit, rääkida igasugustest maailma probleemidest, arutada oma elumuresid ja ajada niisama juttu. Lisaks pealepressivale unele oli mul janu ka sel hommikul, aga õlle asemel hoidsin käes suurt rohelise teejoogi pudelit, millest aeg-ajalt rüüpasin. Rääkida polnud eriti millestki, peas vasardas hämmastav tõsiasi: Tõnis on surnud, Tõnis on surnud, Tõnis on… See mõjus otse uskumatu faktina, mind oli ju küll mitu päeva astmeliselt justkui ette valmistatud, aga olin ikka nagu puuga pähe saanud. Lahkunud oli ju mu ainus vend, geneetiliselt mulle kõige sarnasem olend. Teinud reaalse sööstu sinna, kust enam tagasi ei tulda, kus ema ja isa juba ammu ees ootasid. Ning mina pidin oma venna maise kesta vääriliselt ära talitama.

Selle möödapääsmatu kohustusega oli sel hommikul mu õlule vajunud tinane koorem, mis pressis pigem pähe kui kontidesse. Olin ööpäeva järjest üleval olnud, uni ajas peale, psüühika oli alkoholist ja juhtumi erakordsusest ruineeritud, väsimus piinas ja muutus üleväsimuseks, enesetunne oli räbalast räbalam. Oleks siis jalul liikuda ja asjaajamistega tegelda saanud, aga pidin veel mitu tundi autos istuma, vastu minema vältimatule, justkui omaenese surmale.

Kindlal teemal püsimata vahetasime naisega väheseid lauseid, heitlikust mõttelõngast jupitusid juhuslikud mõttekatked. Palju oli kui kildudeks kukkunud, millest püüdsime laduda mingi suvalise mosaiigi alget. Aeg-ajalt ohkasin, rüüpasin teejooki, lasin pilgu autoaknast maastikule ekslema ja tundsin siis jälle seda seletamatut valu. Hooti haaras mind tunne, et mu vend, õigemini mingi vennast jäänud vaim hõljus metsade ja mere taga suure saare kohal ning tõmbas mind nagu magnetiga sinna määramatusesse.

Uuh, kuidas ma ei tahtnud sinna minna! Selle magneti kiirituses viibida oli suisa piin, see oli surma painav kutse, paratamatu äratundmine, et ükskord mul tuleb minna niikuinii. Keegi nagu rebinuks mu südames lahti pindpinevuse liha, mis jäi minu ja teispoolsuse värava vahele. Eesseisva matuse asjaajamiste vastu polnud mul suurt midagi, see oli käegakatsutavalt paratamatu. Aga tänane teispoolsuse tunnetamine, olles ise siinpool, sai mulle sel päeval korduvalt piinavaks. Vilksas koguni pähe, et täna on ju Lennart Mere sünniaastapäev, aga seegi teadmine tõi vähe lohutust. Niipea kui omaette midagi tunnetama või millegi üle mõtlema jäin, lõikas üldiselt rusuvasse meeleollu mingi piinav tõmme ebamäärasest teispoolsusest. Hinge kisuti ja rebiti, aga maise küljes püsiv hing ei tahtnud lihakestast ära minna.

Vahelduvad maastikud meeleolu ei leevendanud, üksteise järel ärkasid ellu varemalt juba korduvalt adutud paiga vaimud oma väikestes variatsioonides. Kaks tunnikest pärast sõidu algust veeres meie autoköks parvlaevale, läksime puhvetisse ja tellisime kohvi. Kohtasin kohe üht vanemat kolleegi, kes oli samuti teel saarele ning vaatamata oma auväärsele eale ikka erksasti meelestatud. Rääkisin talle kohe lühidalt mõne lausega, et vend on surnud ja lähen linna matuseasju ajama. Kolleeg kaotas hoobilt osa oma lõbususest, kuid jäi endiselt erksaks ja seletas oma lähipäevade plaane. Imestasin natuke, et ta mulle venna kaotuse puhul kaasa ei tundnud. Ajasime paarkümmend minutit juttu, kuni laev sildus.

Pisukesest liikumisest ja inimestega rääkimisest oli rusuvus natuke järele andnud. Sõitsime naisega läbi Muhu saare, üle Väikse väina tammi ja natuke maad peale seda keerasime väiksele haruteele, kus tegime hädapeatuse ja lasime koera välja kooti kergitama. Kena peni oli oma kolm tunnikest vagusi tagaistmel keras lamanud ja nuhutas nüüd üle roostiku uhavat kevadtuult. Õhus oli tunda mingi igikorduva jõu uut tulekut ja ma tundsin, et ma ei taha, ei tohi ega saa mitte mingi hinna eest sel päeval surra. Sest paljugi oli veel pooleli, ripakil, korda tegemata. Ning kõige selle korrastamatuse pärinuks siis minu kesta talitaja(d), kellele ma ei tahtnud seda endas tunnetatud piina edasi anda. Olin ennegi aimanud, aga sel päeval sain selgesti aru, et inimene peab siit maailmast ära minema nii, et ta oma lõpuni vedamata koormaid teistele vedada ei jäta. Pealegi paiknes metsapeatusest mitte kuigi kaugel, ehk paari penikoorma taga, üks meie maastik, kus olin kümneid ja kümneid kordi koos koera ja naisega kondamas käinud: püüdnud haugi, vööni merevees roostikuserva pidi tasapisi astunud, spinninguga lanti heitnud ja tihtipeale täitsa kalata jäänud. Et edaspidi millalgi jälle tagasi tulla ja elus olla.

Tunnikese pärast jõudsime Kuressaare haigla parklasse. Naine jäi autosse ajalehte lugema, astusin suure hoone poole. Olin kord ammu selles riigimajas ilmale tulnud, nagu mõni aasta hiljem mu vendki, kelle surnukeha lebas nüüd siin kusagil külmas ja pimedas. Haigla oli ositi remondis, tühjad hämaravõitu koridorid kõmisesid kiviselt, ekslesin mitu korda treppidest üles ja alla juhatust küsides, kuni leidsin viimaks arsti kabineti ukse. Koputasin ja ütlesin, kes ma olen, surusime vastastikku kätt, tema olekus oli näha närvilisust.

Umbes kuuekümneaastane naisarst hakkas seletama, mis mu vennaga oli juhtunud, näitas mulle oma arvutis tema ajust tehtud ülesvõtteid. Kiht-kihilt oli tume ehk verepuuduse tsoon laienenud üle vasaku ajupoolkera ja tunginud üle keskjoone ka paremasse poolkerra. See tähendas keha täielikku halvatust ja koomat, millele varem või hiljem järgnes lõplik minek.

Kuulasin üldiseid asjaolusid, esitasin mõned küsimused, mille peale arst paistis olevat häiritud, ent ta seletas kannatlikult ja tahtis, et ma annaksin allkirja, et mul ei ole venna surma asjus raviviisile ja personalile pretensioone. Oli tunda, et midagi on jäänud neil siin kripeldama, aga et vend oli ju surnud ja mitte keegi teda enam tagasi tuua poleks suutnud, andsingi selle allkirja ühes soovitud avaldusega, et ei nõua surnukeha lahkamist. Ega ole seda hiljem kahetsenud. Sest suremise asjus protsessida, vahest kohutki käia tundub mulle kuidagi loomuvastane. Kui inimesel on südametunnistus, siis tundku seda, milleks peab sellele ametlikult rõhuma. Ja milleks sonkida laiba külmas kõhus soolikate vahel, ega lahkaja ju suuda sinna uut elu istutada.

Sain surmateatise, kuhu oli kirjutatud, et vahetu surmapõhjus on peaaju infarkt, kood 163.2, kuupäev 29.03.2012, ning kuulasin edasisi juhiseid. Tükk tegu oli riietehoidja leidmisega, kes andis mulle viimaks allkirja vastu pungil kilekoti venna riietega, milles ta haiglasse oli toodud. Eraldi riidepuu otsas tassisin veel jopet. Kandsin need autosse ja natukese aja pärast sisenesin sama haiglahoone keldris paiknevasse matuseteenuste büroosse.

See oli kitsas ja ilmetu urgas, tellistest seina ääres seisis üks puusärk ja teine, väiksem, oli alumise peale tõstetud. Laua taga istus energilise olekuga daame, kes hakkas mulle innukalt seletama kogu protseduuri ja pakkuma mitmesuguseid matuseteenuseid. Vaatasin kirste ja mõtlesin, et teise kirstu peale mahuks veel kolmas, kõige pisem, ja nii moodustaksid nad omaette installatsiooni, justkui üksteise peale laotud matrjoškad, mis peaks mõjuma hoiatusena, et näete, inimesed, ega teil meist ikka pääsu ole.

Kui vend veel elas, olime temaga viimati ehk aastat poolteist tagasi teineteise paratamatu surma asju arutanud ja igaks juhuks aegsasti oma soove avaldanud, sest ei või kunagi ette teada, pealegi olime siis kumbki juba üle viiekümne. Vend oli öelnud, et kui ta peaks minust varem minema, tehke tuhaks ja matke põrm Kudjapele ema ja isa kõrvale.

Enne seda tuli ajada terve rodu asju. Leppisime matusebüroo vastuvõtjaga kokku ärasaatmise päeva Pärnamäe krematooriumis ja täpsustasime veel kümneid asju. Nad olid krematooriumiga tööalased partnerid, Tallinna võeti ainult üks täpsustav kõne. Veerand tunni pärast maksin viissada krediitkaardiga, mis oli mitu kuud igaks juhuks oma tundi oodanud, ja nüüd oligi see tund tulnud. Ainuüksi laiba vedu kahesaja viiekümne kilomeetri taha maksis ligi kolmsada eurot, puuduva portsu ladusin letti sulas, mida olin ka targu varunud. Küsisin siis, et kas venna surnukeha on siinsamas. Daame osutus pöidlaga üle õla, jah, siin morgis, kas tahate vaadata?

Kaalusin hetke ja vastasin täiesti loomulikult, et aitäh, praegu mitte, olen oma venda elusast peast näinud küll ega taha teda praegu sellisena vaadata, eks Pärnamäe kabelis näen. Oli aru saada, et vastuvõtja tundis pisukest heameelt, et ei pea seal hakkama uksi avama, ja kiitis mu otsust. Ma tõesti ei tahtnud venda seal vaadata. Hommikusel autosõidul läbielatud piinavalt painav side venna vaimuga, mis eksles küllap veel siinses atmosfääris, oli teinud mind pelglikuks. Mäletan selgesti, kuidas olime tosinkond aastat tagasi isaga Tallinna Keskhaigla morgis ema laibalt lina kergitanud ja nii lähedase koolnu juures teda uurides olnud eriskummalisis tundmusis. Ja mäletan sama selgesti oma ehmatust, kui nägin eluajal mind alati noominud ja käskinud esimese äia laipa sama keskhaigla vanas telliskivist surnukuuris kolmkümmend aastat tagasi. Küllap neid mitte just kõige meeldivamaid elamusi vaistlikult teadvuses kandes tegingi otsuse oma venna laipa mitte vaadata sel viimasel märtsineljapäeval Kuressaare morgi lävel.

Naine oli ajalehed läbi lapanud, koeraga veidi ringi patseerinud ja mõjus mulle tol kevadehaku pärastlõunal paremini kui maailma parim taksojuht. Ütlesin talle, et meil tuleb siin haiglas venna surnukeha musta kilekotti panna, auto tagaistmele paigutada ja Tallinna viia. Ei tea, kuidas koer ennast laiba kõrval üleval hakkab pidama — kindlasti kukub ulguma.

Naine ehmus silmanähtavalt, langes veidi näost ära ja ütles, et ära jama, mina ka ei saa sellega ühes autos sõita. Aga nähes mu palgel irvet, taipas ta kohe mu räiget nalja ja kostis, et oh jumal tänatud. Seletasin talle asjade seisu ja järgnevat päevakava.

Sõitsime maavalitsusse, sealt sain arstliku surmateatise alusel surmatõendi. Võis aimata, et vanemas keskeas blond ametnik on selliste tõendite väljakirjutamisega harjunud ning tema südamlikult professionaalne hoiak oligi kõigiti inimlikult kaasatundev.

Venna naabrinaise telefon oli levist väljas, aga pensionär ise kodus, ja ma sain venna korteri võtmed. Esmajoones oli vaja leida surnu jaoks riided, ka lahkunu pass ja isikutunnistus. Naine hakkas riidekapis sorima, mina tuuseldasin sahtleis. Ühes oli kümneid kruvikeerajaid ja sadu eri sorti kruvisid, naelu, seibe, polte ja mutrikesi. Teises laekas teisi tööriistu, mõni pigem eksponaat kui tarvitatav. Ühes plekktoosis lasus pundar vanu käekellasid, küllap mõni ka isast ja emast jäänud. Teisest sahtlipüstikust tuli välja igasuguseid vanu tõendeid, tunnistusi ja kaantevahesid, mida sirvides jäin ainiti lugema. Kohe kangastus läbisegi igasuguseid juppe läinud aegadest, olin vajumas heitlike kujutluste tulva. Naine ei osanud või ei söandanud midagi üksi otsustada, muudkui küsis, et kas see särk sobib, kas need sokid kõlbavad, kas need aluspüksid ja nii edasi. Pärast muidugi selgus, et laibale pole vaja mingit aluspesu ega sokke, saapad lubati lõhki lõigata, et jalga mahuksid, tegelikult niikuinii neid seal Pärnamäe lifti puusärgis allpool lahkunu vööd ei näe. Oli korralik hall ülikond ja puhas valge särk, riietega saime kiiresti ühele poole ning mul tekkis korraks küsimus, mis saab lahkunu riietest siis, kui ta enne ahju ajamist alasti võetakse? Täiesti võimalik on kujundada sellest väike haruärike suure süsteemi ketis. Mis aga kuidagi välja ei tahtnud tulla, olid tähtsamad dokumendid. Läksin juba närviliseks, sobrasin süsteemitult ja takerdusin aina uute ja uute mälestusekübemete lõksu. Viimaks leidis mu hoopis rahulikum naine kusagilt venna rahakoti, millest tuli välja ID-kaart ja veel pool tosinat plastikut, nende hulgas ka kaks pangakaarti ja mõned mündid. Naisel oli võidukas nägu ees, millega oli öeldud, et ma ei oska üldse loogiliselt otsida. Vaatasin neid vennale kuulunud dokumente ja rehmasin tülpinult, et ah, ju sellest piisab, esmatähtsad asjad paistsid nüüd koos olevat.

Kui uuesti naabrinaisega rääkisin ja tema seletusi kuulasin, oli omajagu üllatav see, et vend oli haiglasse viidud juba pühapäeval, mitte esmaspäeval, kui minule haiglast oli helistatud. Pühapäeva hommikul oli vend trepikojas naabri uksekella muljunud ja väga imelikult käitunud: püüdnud midagi rääkida, aga suust oli tulnud tal arusaamatut pudikeelt ja parem käsi oli lõdvalt tolgendanud. Kiirabi oli poole tunni pärast kohale jõudnud ja venna haiglasse viinud, aga ju seal polnud sel päeval ühtegi vastavat arsti. Mitu päeva hiljem võrgust uurimisel sai meile selgeks, et arstikohad haiglas olid täitmata, kaader komplekteerimata. Ju siis muidugi ei riskinud õde või valvearst omal algatusel midagi otsustavat ette võtta, vedeldajat süstida või muid asjaomaseid protseduure teha ning vennal lasti lihtsalt paarkümmend tundi laagerduda, enne kui vastava kvalifikatsiooniga arst esmaspäeval tööle jõudis. Hakkasin taipama, et napilt üle viiekümnene poiss oli lihtsalt käest lastud.

Keerasin venna koduukse lukku ja sõitsime maavalitsusest läbi, kuhu andsin isikutunnistuse ja lubasin millalgi ka passi ära tuua, kui selle üles leian. Igatahes piisas juba ID-stki, et vend elektroonilisest registrist maha kanda. Veerand tunni pärast matusebüroos selguski, et olime riiete komplekteerimisega veidi üle pingutanud. Saabaste mõttetuse selgudes ütlesin, et nad võiksid ju korralikud talvesaapad väga vabalt ka siia jätta ja koos laibaga vaid sokid Tallinna saata, sest viimane riidessepanek on alles Pärnamäel. Energiliselt seletav daame tundus neis asjus ise vilunud oskustöölisena. Sain veel teada, et päevasärk, mõnikord ka pintsak lõigatakse selja pealt lõhki, et laipa, mis teinekord võib ju punduda, oleks mugavam kirstu jaoks riidesse panna. Sellega oli minu laibariideäri uiule kriips poolenisti peale tõmmatud, võisin vaid taibata, et kirstumatuse jaoks kaunistatakse lahkunud ikka siinsamas, kuhu sel korral meist jäid ka saapad. Ja kellegi lahtisesse kirstu võiksid mu venna saapad kenasti passida, veel paremini aga Kuressaare tänavatele.

Kahe tunniga olid esmatähtsad asjad aetud, siiski otsustasime veel läbi minna pangast, kus kulus üle tunni. Asi oli selles, et teller oli vilumatu, pidi mitu korda appi kutsuma vanema spetsialisti, et täita arvutis mitmeid e-avaldusi või blankette või mis nad seal olid. Palju oli mu venna deebetkaardil raha, muidugi ei öeldud. Küsi kuidas tahes, ikka viitasid nad eeskirjadele, millest ei tohi üle astuda, ainult vend ise võis neid asju teada. Siis ma ütlesin, et ma ise olengi nüüd ju surmatunnistuse alusel see vend, venna vend, kes oma pangaasju korraldab, aga vanem ja targem teller ütles, et selleks on vaja pärimistunnistust, et ma ei pruugi olla ainus pärija. Ja alles siis vilksas mu peas võimalus, et tõepoolest — vend võis ju ka kirjaliku testamendi teha, ja mine sa tea, kes teda selle põhjal hoopis matma peaks.

Korraga sähvas mu magamatusest pungitsevasse pähe mõte, et äkki vend polegi surnud, ma pole ju oma silmaga teda veel sellisena näinud. Äkki on ta tellinud eriskummalise mängu, et pakkuda mulle põnevust ja teravaid läbielamisi. Et kõik see jant tema matuseasjade ümber on vaid väga peenelt lavastatud värk, nagu David Fincheri filmis „Mäng”, kus nooremat venda mängiv Sean Penn tellib oma rikkusest resigneerunud vanemat venda kehastavale Michael Douglasele käik-käigult aina rohkem adrenaliini kütva inimjahi, mille lummuses ükski vaataja enam ei taipa, kus lõpeb reaalsus ja algab mäng. Samas aga adusin, et see on ju absurdne, et see ei saa mitte kuidagi võimalik olla, et mu vend pole selleks ei rahaliselt ega ka loominguliselt lihtsalt võimeline, et see on võimalik vaid filmikunstis. Andsin endale aru, et arvestades kõiki neid kõnesid, teatisi, tunnistusi ja seletusi, on mu vend ikkagi lahkunud.

Mu enda kujutluslik vaim projitseerus lenneldes pangakontorist mõne kiviviske kaugusele jalgpalliplatsi kohale, kus neil närvilistel minutitel tundus hõljuvat ka minu lahkunud venna vaim. Ja ma tundsin jälle eriliselt rebestava piinaga seda teispoolsuse tõmmet — nagu oleks ma ühtaegu viibinud nii siin kui seal. Jalgpalli olime kunagi nelikümmend aastat tagasi koos vennaga seal palliplatsil tagunud küll, ja nüüd nagu taheti, et ma taoks seda edasi teispoolsuse reeglite järgi. Ei! karjatasin ma seesmiselt ja püüdsin uuesti keskenduda pangatoiminguile.

Peamine pusimine käis krediitkaardi kindlustuse ümber, sest arvutis selgus, et ka mu vend oli sõlminud kaskokindlustuse. Teadsin hästi oma venna heitlikku eluviisi, milles vaheldusid mitmenädalane minnalaskmine ja siis jälle mitmekuine kainus, kus inimene muutub ülikorralikuks ja punktuaalseks. Aga küllap oli pank ikka ise selle kasko väheinitsiatiivikale vennale peale surunud. Nüüd oli sellest kindlustusest abi, muidugi mitte pangale, vaid venna pangaasjanduse järelmile.

Kui olin telleritega vastu reegleid mõne sõna infot vahetanud, selgus siiski kuidagi, et vend on umbes poole oma krediidist ära kulutanud. Teadsin, et see krediit võis olla maksimaalselt umbes viissada, millest pool oli ju siis läinud, ning nüüd vormistati elektroonilist avaldust peakontorile järelejäänud poole asjus. Ning üllatuslikult tuli mulle juba paari päeva pärast teade, et kindlustus hüvitab sajaprotsendiliselt mu venna võetud krediidi. Ju siis oli surm ka panga jaoks see lõplik argument, mis ergutas asjaajamist ega lubanud tingida hauataguselt mingeid protsente.

Hakkasin juba apaatseks muutuma, kui panga sulgemise eel sealt minema saime. Olin neli tundi oma sünnilinnas usinasti organiseerinud ja peanupust korralikult läbi klopitud. Võinuks kohe kursi Kuivastu peale võtta, aga see tundunuks kuidagi liiga masinlik. Sõitsime läbi ühest poest ja ostsime natuke suupoolist: juustu, sardelli, pool leiba, kaks pudelit õlut ja paar pakki toorest raguud koerale, kes natukese aja pärast venna korteri köögipõrandal seda innukalt ragistama hakkas.

Meil naisega polnud mingit isu. Nüüd juba rahulikumalt kammisin ma laekaid, tõstsin kõrvale vennast jäänud lepinguid, kviitungeid ja muid dokumendi moodi pabereid, aga albumeid hoidusin sirvimast.

Kavandasime natuke edasisi samme lähemaks tulevikuks ega osanud siis ette näha, et need neli-viis asjade sortimise etappi tulevastel suvekuudel, perekondlike esemete eritlemine ja mitu väikest kolimist ajavad mul sada korda juhtme täitsa kokku. Et ma pean tundide kaupa kümnete ja kümnete asjakeste edasist positsiooni määrama, üleni mattuma kõikvõimalikku tränisse, mida igast nurgast, panipaigast, kuurist ja keldrist aina lagedale tuli, et pean kirikukaupluse ja prügikasti vahet voorides oma kalli venna väärtkraami ja prügisse hooti üleni ära uppuma.

Oleksime võinud kohe venna surmapäeval tema korterisse ööbima jääda ja eeloleval nädalavahetusel mingeid kommunaalasju ajada, sest mu nädalatöö oli tehtud ja naine värskelt ametist koondatud. Ent ühes Harjumaa mereäärses külas ootas kannatlikult teine, suurem koer oma selle õhtu raguud. Vältimatud toimingud olid selleks päevaks tehtud ja ma ei tahtnud enam tunda ennast rebestatuna siinse ja sealse vahel. Esmased materiaalsed toimingud olid ühe hoobiga nagu korda saanud ja me lahkusime sellest kahetoalisest korterist, kus ma kunagi ammu olin isegi elanud, ja veel viis ööpäeva tagasi ka mu vend, kellel ei õnnestunudki seal oma peret luua.

Venna surmast oli möödunud kõigest viisteist tundi, sõitsime mööda Tallinna maanteed ringtee kaudu linnast välja. Tegin õllepudeli lahti, ütlesin oma venna nime ja neelasin temale mõeldes. Õlut oli ta ikka armastanud ning nüüd pidin ma seda tema armastust edasi kandma. Kui Kudjape kalmistu jäi paremat kätt, tõstsin õlle uuesti huulile ja neelasin lonksakate kaupa kõigi mu sinna maetud lähedaste mälestuseks, kes esimese hooga meelde tulid. Kuni kurku kihisev odraneste silmad veele ajas. Hingasin uuesti sisse ja ohkasin: vend, vend…

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon