Viil juustu tervel leivapätsil pole juustukook

Peeter Helme

 

 

Olev Remsu: „Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa teine raamat. Mälestusromaan”.

„Tänapäev”, 2014. 623 lk.

 

Pika ja lohiseva pealkirjaga raamat on ka ise pikk ja lohisev — nädalapäeva jagu sündmusi on laia joonega laotatud rohkem kui kuuesajale leheküljele. Tegelaskujusid on muidugi palju ja paljud neist on ka värvikad. Kuid tegevust, nii põnev ja peenelt üles ehitatud, kui see kohati ongi, jagub enam kui miljoni tähemärgi kohta suhteliselt vähe ja selle võiks kokku võtta ühe lausega: teismeline peategelane Kolla (Ants Juske sõnul on tegu koondkujuga Remsust endast ja klassivend Aleksei Tammistest[1]) satub intriigi, kus näitusel väljapandud aktimaal toob endaga kaasa võimu­vahetuse Tartu rajooni- ja linnakomitees ning lõpeb ühe osalise surmaga. Kõik ülejäänu on suuresti garneering, kus seletatakse lahti Remsu neljaköitelise Supilinna-triloogia varasematest osadest tuntud tegelaste lugusid.

Nagu öeldud, seletatakse pikalt, põhjalikult ja lohisevalt. Sisutühjad dialoogid, mis ei ava tegelasi ega tõuka tagant tegevust, kestavad lehekülgede kaupa, pannes küll lugeja kohati naeru pugistama või manama silme ette üht või teist olukorda, kohta või ajastu reaali, kuid mõjuvad tervikuna võttes siiski hirmtüütu ballastina.

Üks silmatorkav miinus, mis „Supilinna armastajate” teist köidet kummitab, on kummaline kahevahelolek — kord kaldub autor suisa naturalismi, kord aga kisub tegevus ääretult abstraktseks ja absurdseks; kord tundub, et Remsu räägib konkreetsetest inimestest (nii aimub poeet Garibaldi Lättesaare tegelaskujust Artur Alliksaart), kord aga sugeneb tunne, nagu oleks juttu suurtest sümbolitest ja üldistustest. Ja iga kord, kui tunne, et üks või teine lähenemine näib prevaleerivat, hakkab juba settima ja ilmet võtma, pühib Remsu selle rasvase suletõmbega laiali ning toob mängu mingi sügavalt absurdse elemendi, või siis vastupidi, üldistus hajub, sest autor unustab end nokitsema ühe või teise tegelase kirjeldamise kallal.

See viimane — tegelaskujude riietuse üksikasjalik edasiandmine ning nende naeruväärsete ametinimetuste loetlemine — ei ülene sümboliks. Esiteks on raske uskuda, et kogu Tartu linn, selle juhtidest kuni sopajoodikuteni, oleks 1961. aastal koosnenud pooletoobistest, nagu Remsu pikad dialoogid ning tegelaskujude sise­monoloogid panevad vägisi arvama. Teiseks — esimesest tulenevalt — pole säärastel pooletoobistel võimalik üleneda sümboliteks, selleks on nad kõik liiga üheülbalised. Mis sümbolit kujutab endast fanaatiliselt KGB võimu ja kommunismi uskuv Boriss Prüssel? Või tätoveeritud retsidivist Krill, kellest on saanud Jehoova tunnistaja, ullike, kes peab pidevaid naiivreligioosseid monolooge oma palavalt armastatud „Jehonksiga”? Ja mis sümbolid on Supilinna sibid Kuldi-Ruudi ja Hõbe-Ruudi?

Nad on omapärased ja naljakad karikatuurid, kelle omapära ja naljakus ammendab end juba mõne repliigiga, kõik edasine on pelk kordus ja igavavõitu situatsioonikoomika. Teisisõnu: kui selliste tegelastega teha telesari, siis pilootosast see kaugemale ei jõuaks, sest karakterites pole energiat, pole saladust, pole mingeid sügavamaid mõõtmeid. Nad on vaid maskid, mis ei varja mitte midagi. Ja nagu commedia dell’arte’s, on nende olemus suuresti samane nende välimusega — Remsu on maskideks valinud nimed, mis jällegi mitte ei lisa sümbolväärtust, vaid kahandavad seda. Sest tõesti, kes suudab tõsiselt või ka mälestuslikult — dokumentaalsusest ei hakka parem rääkimagi — võtta tüüpe, kelle nimeks on Boriss Prüssel, Markus-Aurelius Teitelbaum (üllatus-üllatus, sellise nimega tegelane on ladina keele õppejõud!) või näiteks miilitsapolkovnik Ülev Kartul. Enne veel, kui keegi neist repliigini jõuab, on nad minetanud nii tõsiseltvõetavuse kui koomilisuse.

Öeldu kukkus küll väga tigedalt välja, sest kõigile nendele miinustele vaatamata on Remsu ju lobe jutustaja, nagu kriitika on jõudnud „Supilinna poiste” kohta märkida.[2] Ent tundub, et liigagi lobe — ta on natuke nagu Robert Musil, kes unustas end kirjutama oma „Omadusteta meest”. Ka Olev Remsu on selgelt unustanud ennast kirjutama. Vajunud kohe mõnuga kirjutamisse, meenutamisse, fantaseerimisse. On kirjutanud selgelt iseendale— ja miks ka mitte? Mõnuga laseb ta oma tegelastel pajatada ja heietada, teravmeelitseda kuuekümnendate keeles ja stiilis — unustades seejuures, et vahest ainuke asi, mis vananeb naljast rutemini, on släng, mis kirjapanduna pakub ehk mõningat ajaloolist väärtust, kuid teeb dialoogid kohati raskepäraseks ja nende esitajad veel totramaks, kui nad seda juba on. Remsu kirjeldab naudinguga 1960-ndate Tartut, nimetab toonaseid tänavanimesid, kirjeldab maju ja tänavaid, inimesi ja liiklusvahendeid, sildu ja jõeluhta ning suudab tõesti luua elava ja hingava linna.

Kuid siingi tuleb mängu üks nuhtlev „paraku” — ühelt poolt on loomulik, et Olev Remsu Tartu ongi tema Tartu. See on igati õige ja hea. Kuid paraku asustavad seda ka suuresti just autori alter ego’d. Vahet pole, mis nime all, ikka kipuvad tegelased olema ühe teema — Olev Remsu variatsioonid. Eriti räigelt tuleb see esile olukorras, kus „NSV Liidu Riigipanga Tartu osakonna spetskompaja Žasmina Pelagejevna Komissarova” (lk. 321) läheb lasteaeda järele oma lapsele Vanjale ning saab teada, et laps on ootamatult surnud (!). „See oli ränk löök, see oli väga ränk löök noorele emale,” tunnistab Remsu (lk. 325), kuid sinnapaika asi jääbki — kuuldes, et pisipoja surnukeha on viidud vanasse anatoomikumi, valab ema pisaraid ning asub siis lasteaiatöötajatele küsimusi esitamata teele, giidiks uus peika Krill, kes juhatab, kuidas minna: „Õpetaja tänavast pöörata vasakule Pälsoni uulitsale, sealt pärast kurvi EPA võimla, endise Maarja kiriku kõrvalt paremale Vallikraavi tänavale, edasi Kuradisilla alt läbi…” (Lk. 326.)

See on nüüd koht, kus polegi midagi öelda. Säärast emotsionaalset ja empaatilist pankrotti polegi kirjanduses tükk aega kohanud. Tundub, et Remsul on olnud säärane kihu edasi kirjutada, toppida ennast endale sümpaatsetesse tegelastesse ning jätta teised saatuse hooleks, et ta pole lihtsalt vaevunudki situatsiooni lahti kirjutama. Ja tõesti — milleks? Ega see olukord olegi narratiivi või raamatu üldise pildi seisukohalt oluline. Tegu on ilmselge ballastiga, mis algab ei­kusagilt ja viib eikuskile. Kandvat rolli sellel pole. Nagu pole ligemale kahel kolmandikul raamatust — „Supilinna armastajate” teine köide on kergesti loetav, aga kui rääkida teosest kui romaanist, pidanuks see — suisa ilmtingimata! — olema oluliselt lühem. Praegu peab lugeja teose iva leidmiseks — mis on tõesti olemas, uskuge, ühest kõlvatuks peetud maalist alguse saanud sündmuste­ahel, Tartu kagebiitide ja partei­aparatšikute intrigeerimise kirjeldamine, on kohati tõeliselt nauditav, ja arvan, et annab ka aimu sellest, kuidas see kamp omavahel tõepoolest asju ajas —, kuid selle selgumiseks peab end läbi murdma tohutust sisutühjast teksti­massist. Umbes nii, nagu poole­kilose leivapätsi peale pandaks viil juustu ja seda kutsutaks juustukoogiks.



[1]  A. Juske, Olev Remsu Supilinna sürrealism. „Postimees” 8. II 2014.

 

[2]  H. Sibrits, Olev Remsult vahva lugemine. „Postimees” 23. IV 2012.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon