Viimane patsient

Kärt Hellerma

 

 

„Ärge siis unustage, kuidas neid tablette võtta. Üks pärast hommikusööki ja teine pärast õhtusööki. Ja kui ennast ikka halvasti tunnete, helistage kabinetti. Doktor Malleus võtab teid kindlasti jutule, kui on vaja.”

„Aga teie? Kuhu teie siis lähete?” Tema vastas istuv noor kõhn naine vaatas Ludwigile kurbade, ehmunud silmadega otsa.

„Mina lähen erru. Aitab küll,” naeratas Ludwig, kohendas valge kitli hõlmu, sirutas selga ja heitis vargsi pilgu kellale. Ta tundis kurgus kripeldavat kärsitust, samasugust, nagu ta noore, alles algaja arstina oli tundnud. Aga ta talitses end ja põrnitses süvenenult arvutiekraani. Ega seal suuremat uurida polnud. Digiretsept oli naisele välja kirjutatud ja nüüd oli tal aeg minna.

Vanasti — see aeg oli jäänud mitmekümne aasta taha — ei mallanud Ludwig pärast patsiendi läbivaatust ja raviettekirjutuste tegemist sugugi oodata, kuni patsient mõistab, et visiit on läbi. Too vahtis talle üha suhu ja tahtis muudkui rääkida, põledes soovist arutada temaga oma tervisliku seisundi üksikasju. Nemad, patsiendid, olid enda suhtes väga tähelepane­likud, eriti kui nad juba paranema hakkasid. Apaatselt vaikisid üksnes need, kelle meelehaigus süvenes. Siis ei huvitanud neid miski — ei arst, kes nende vastas istus, ega ka juhtnöörid, mida ta neile jagas. Mõttelage ilme, mis neile näkku oli vajutatud, andis justkui kogu meditsiinile mõista, et nemad juba end juukseidpidi üles tõsta ei kavatse.

Olid nad keele alla neelanud? Nii oleks ülekohtune öelda. Neil polnud lihtsalt jaksu suud avada. Neile läks tarvis mõnda teist raviplaani — uusi, uhkema nimega tablette. Aga tabletid jäid tablettideks ega pruukinud aidata. Tõhusaim raviplaan oli lihtne, pealegi toimis see ilma igasuguse keemiata. Tuli muuta nii iseennast kui oma elu. Ent seda ei saanud Ludwig neile välja kirjutada.

„Kuidas siis nii, doktor Leuven? Ma olen teiega harjunud,” protesteeris naine.

„Küllap harjute ka teistega. Küllap saate üldse terveks ega vaja enam ei mind ega doktor Malleust.” Ludwigi hääl kõlas soojalt, aga natuke õõnsalt.

Pikk karjäär oli Ludwigi õpetanud valetama ilma südametunnistuspiina­deta. Arst, iseäranis psühhiaater, oli nagu näitleja. Väljaspool tööaega võis ta olla tavaline nõrk, oma tujude ja kommetega, koguni tülpinud  inimene, aga tööl pidi ta kehastuma artistiks, kes täitis päevast päeva ühte ja sama julgustaja ja lohutaja rolli.

Viimastel tööaastatel oli Ludwig hakanud ka tervislikumalt toituma, mitte ainult korralikule lõunasöögile mõtlema mõnd järjekordset kurvameelsuse juhtumit menetledes. Ta oli hakanud rohkem liikuma. Luudesse-kontidesse siginenud veidrat väsimust, mis just hommikuti tunda andis, see ometi ei peletanud. Vanadus, tuli tunnistada. Mis edasi?

Surm polnud tema jaoks ju võõras. Sel oli kindel koht meditsiinikeeles, sellega tuli temal kui arstil ka tavalisest rohkem kokku puutuda. Aga arusaamine sellest, et surm, surma mõiste ka teda ennast puudutab, oli tabanud teda täie selgusega alles nüüd, aktiivse tööea lõppedes.

Ta polnud harjunud mõtlema surmast kui Suurest Tundmatust. See oli kummaline, sest kuigi ka tema patsiendid pidid kord surema kas ühe või teise haiguse kätte — nagu temagi, Ludwig, kord pidi surema, oli ta ju nüüd juba vana mees —, siiski, arstikabinettides surmast ei räägitud. Mitte kunagi. See käis hariduse ja arstieetika vastu.

Arstieetika? Kas polnud see vaid lapsik pimesikumäng? Nagunii tähendas patsient meditsiini jaoks eelkõige haiguskollet, siis alles inimest. Ent üha rohkem häiris Ludwigit meditsiini suhtumine surma. Meditsiin ei õpetanud surmale väärikalt vastu minema, ületama künnist ilma kabuhirmuta.

Ka möödunud ööl oli ta sõba silmale saamata küljelt küljele pöörelnud. „Surm,” libises tal ikka ja jälle läbi pea, raputades ta ärkvele. Vahel käis selle mõttega kaasas veider kergendus, siis jälle halvav hirm, mis segunedes põhjustasid ebamäärast häiritust, mis nimelt öötundidel endast märku andis. Surmale mõtlemine sisaldas erinevaid aistinguid — nii õndsust kui ka šokki —, mis ühtekokku moodustasid tugevate, kirjeldamatute tunnete paleti.

Ta oskas küll osavalt tõrjuda oma patsientide surmamõtteid, aga mida teha enda omadega, mõtles ta hommikul vannitoas habet ajades, öised hirmud veel selgelt meeles.

Kas ei terendagi siis pensionile pääsemises kaua ihaldatud vabadus? Aga nii, nagu ei saanud tema kellelegi välja kirjutada surematuse eliksiiri, ei saa keegi ka temale kinkida igavest elu. Kuigi kogenud arst, ei tundnud surma ju temagi.

Inimlik soovmõtlemine surmast kui millestki kontrollitavast kumas läbi isegi Hippokratese vandest, mis keelas arstil anda haigele surmavat mürki. Mürgi andmatajätmine lükkas patsiendi surma edasi, aga mitte rohkem. Sest vanne, mille ta oli kord andnud, sõnastas arstikutses tähtsaima: ligimest ei tohtinud jätta hätta. Talt ei tohtinud võtta elulootust. See nõudis vaimujõudu, sest vahel oli igasugune näitemäng kasutu. Kui surm juba peatsis, siis seda tuli tunnistada, ka arstidel.

Kui Ludwig mõne patsiendi silmis surma helki nägi, jättis ta selle enese teada. Tema erialal polnud see raske: polnud ta ju kirurg. Tema kui hingetohtri ülesanne oli vaid psüühiliselt läbipõlenute, elust väsinute turgutamine. Lihtsalt diagnoosi nimega „eluväsimus” ei saanud Ludwig ka parema tahtmise juures välja panna. See ei käinud tema kutsetunnistusega kokku. Ja surma helki kohtas tema harva, vähemasti ideaalis oli olukord, kus närvid olid täiesti läbi, siiski ravitav.

Mõni parandamatu haige võis ühel ennustamatul päeval täiesti normaalseks muutuda. Ta võis olla täiesti kontaktne — mõistis sind ja sina teda. Inimesed paranesid ka rasketest psühhoosidest. Imesid juhtus. Ent mõni oli juurvili enne ja oli seda ka pärast. Ja jäigi selliseks, nuta või naera. Selles haiglas asjad nii käisidki: ühed vaikisid mornilt, teised märatsesid või ajasid suust jaburusi välja. Õnneks olid olemas ravimid, mille manustamine rahustas maha kõik juhtumid, ka kõige agressiivsemad. Arstimid ravisid aga üksnes tagajärge, mitte põhjust. Inimloomus oli täis mõistatusi, kuid selles haiglas olid kõik mõistatused tüütud, viimne kui üks.

Ludwigil oli siiski vedanud. Kliinik oli statsionaari kõrval lapsemäng. Kliinikusse tulid lihtsamad neuroosid ja depressioonid, psühhosomaatilised häired, ületöötamisest tulenevad asteenilised seisundid — ühesõnaga, hulk ebamääraste kaebustega, sageli patoloogiata juhtumeid.

Just sellised fantoomvaevadega patsiendid — enamasti nooremapoolsed naised — sattusid lõpuks tema, Ludwigi kabinetti. Siit said nad abi. Vana hea amitrüptiliin tegi ära põhitöö. Appi tulid ka lohutav sõna ja õigesti valitud hääletoon, mis tähendas väljamõõdetud pikkusega kõnelõike ja doseeritud valjusega häält. Hääletämber osutus psühhiaatri töös selle sisulisest osast sageli tähtsamaks.

Naistega kasutas Ludwig üht kõnemaneeri, meestega teist. Muidugi olid need muutused ainult nüanssides, aga nüansside tabamises tema töö ju seisneski.

See naine oli oma retsepti juba kätte saanud ja nüüd oli ta unustanud end Ludwigile tänulike silmadega otsa vaatama. Ta oli selliseid naisi näinud sadu, rohkemgi.

Naised olid veidrad olendid, kes pulbitsesid vastuoludest. Ka kõige kaunimad neist siplesid elu naeruväärsuste küüsis. Nende ilu ei päästnud neid, vastupidi. See, et nad ihkasid tunda elu täit maitset, ihkasid meest, lapsi ja ilusat kodu, oli neist lõpmata kena, aga seda, mis tuli pärast, ei osanud nad oodata. Peatselt olid platsis väsimus, hüsteeriahood, paanikahäired ja muud sedasorti nutused tõved. Elu ei säästnud neid, armetukesi, sest kui tahta liiga palju, muutud ülemäära vastuvõtlikuks elu naeruväärsustele. Ja naeruväärsust, tühist kekutamist ja võimu pärast jagelemist oli elus palju. Seda Ludwig teadis. Ta teadis sedagi, mida tähendab tunda elu täit maitset. Ta oli palju pealt näinud, mis tuli siis, kui illusioon igavesti kestvast magusast idüllist oli juba purunenud. Pea valutas, kurgus pigistas, rinnus rõhus, käed-jalad tuimad, eluisu läinud… Mis teha, polnud võimalik ühtaegu elus osaleda ja samas jääda selles varitsevast kurnatusest puutumata.

Seegi noor naine, väikeste laste ema, oli öistest ülevalolemistest viimse piirini kurnatud, üksluisest kodusest elust vaevatud, ning muidugi mõista ei osanud ta selles kedagi süüdistada peale iseenda.

Ludwig ei mallanud enam istuda. Ta tõusis, sundides ka naist tõusma, kuigi see veel närviliselt kotis kohmitses. Ei, jumala pärast, ainult mitte šokolaadikarpi! Naine tõmbas kotist välja salvrätipaki — õnneks! —, õngitses sealt ühe lehe ja pühkis sellega higiseks tõmbunud kaamet otsaesist. Siis ta tänas ja lahkus.

Kui uks naise järel oli sulgunud, tõmbas Ludwig sügavalt hinge ja vaatas aknast välja. Vanas mõisahoones, kus raviasutus paiknes, oli tal korda tehtud ruumides olnud hea töötada. Kõrged laed, rahu ja vaikus. Ka kõige riiakamad patsiendid rahunesid seal kenasti maha. Koha aristokraatlik vaim küllap soosis tasakaalukust ja tarka leppimist elu paratamatustega.

Otse Ludwigi kabineti akna all rohetas pügatud muru. Värviline lilleklump paitas silma. Kaugemal sinetas peegelsileda veega järv. Tuult ei paistnud sel päeval olevat. Maastik oli harmooniline ja tulvil puhtaid värve — nagu mõne renessansikunstniku maalil. Selle hõllanduslik, aastaaegadega muutuv ilu oli üha Ludwigi silma rõõmustanud.

Ludwig ringutas. Vaid üks patsient oli veel jäänud. Ta vajutas sekretäri nuppu.

„Saada sisse.”

Uksele koputati. See polnud arglik koputus, vaid nõudlik ja eneseteadlik — märguanne, et rohkem kui midagi muud ootab tulija arstilt võrdväärset kohtlemist ning eeldab, et arst tema muret tõsiselt võtab.

Koputus ütles inimese kohta uskumatult palju. Oli koputusi, mis tegid valvsaks, aga ka neid, mis mõjusid uinutavalt. Teinekord tõmbus Ludwig inimest nägematagi vaistlikult pingule. Enamjaolt olid koputused tavalised — mitte ülemäära pealetükkivad. Nagu seegi.

Uks avanes ja sisse astus noor tumedat verd mees. Ta tervitas viisakalt ja astus lähemale.

„Istuge,” osutas Ludwig vastasasuvale toolile.

Noormees polnud enam verinoor, aga sale ja rühikas ning kunstniku moodi riides. Ludwig ei saanudki aru, millest ta seda järeldas. Ta polnud ju moes asjatundja. Tema kui arsti jaoks oli tähtis, et tal iga päev oleks kapist võtta puhas ja triigitud valge kittel. See oli ühtaegu nii tema kuuluvuse märk kui ka kaitseriietus, hädavajalik skafander, mis võimaldas hoida patsientide mured ohutus kauguses.

„Allop, jah?” päris Ludwig. Nimed tuli alati üle kontrollida. Haigekassale arvete lähetamiseks pidi olema kindel, kas tulijal on kindlustus olemas. Mõistagi oli sekretär selle juba välja selgitanud, aga inimestele meeldis kuulda oma nime. See tekitas usaldust arsti vastu, lõi mulje, et patsiendi isik äratab lugupidamist.

„Kuidas?” küsis noormees.

„Teie nimi on Allop?” kordas Ludwig ja tunnistas vaheldumisi nii noormeest kui ka enda ees olevat arvutiekraani. Napid andmed ei kõnelnud midagi tulija võimaliku kuulmishäire kohta.

„Ja-jaa, muidugi. Nimi on Allop. Josh Allop.” See polnud kohmetus, mis üle noormehe näo vilksas. Pigem oli see naeruvirve.

Noormees võis olla kunstnik, vilksas Ludwigil peast läbi. Või pigem rõivadisainer, riietatud silmatorkamatult ja samas hästi. Ainult juuksurit polnud ta kaua näinud, tema tume lakk oli natuke liiga pikaks kasvanud. Ja selle põskhabeme võinuks ta ka maha ajada. Maitseasi muidugi. Omal moel võimendas habe noormehe välimuse lohakat elegantsi.

Siiski tundis Ludwig hajameelse noormehe suhtes kummalist poolehoidu. Kindlasti polnud ta mõni räpane boheemlane, tunnustamata geenius, keda maailm vääriliselt ei kohelnud ja kel ei jäänud lõpuks üle muud kui tema kabinetis diivanile maanduda. Neid, ärahellitatud memmepojukesi, kes unistasid kohustustevabast elust ja kuidagi suureks saada ei tahtnud, oli Ludwig oma kabinetis näinud rohkesti. Nemad olid teine suur patsiendigrupp äravaevatud noorte naiste kõrval.

Naistega oli lihtsam, sest nad allusid paremini ravile. Kahe-kolmekümneste noorte meeste ennasttäis pirinat ta tõesti ei sallinud. Õpitud abitus, millele lisandus määratult kõrge enesehinnang — see oli eriti vastik iseloomukompott, mida Ludwig salamisi jälestas. Aga haigustunnused olid see-eest vägagi selged ja diagnoosimine lihtne. Selle haiguse — isekusluulu, nagu Ludwig seda mõttes diagnoosis — vastu rohud ei aidanud, seal tuli kasutada karmimaid abinõusid.

Üldiselt Ludwig kõva häälega ei ravinud, aga üks tüüp mehepoegi seda just vajas — mõõdukalt kõva häält. Enamasti sattusid nad üle tema läve astuma lihtlabase soovi tõttu sõjaväeteenistusest kõrvale hoida. Siiski üha vähem, sest Ludwigil polnud sellise arsti kuulsust, kes kergekäeliselt soovitud sisuga tervisetõendeid kirjutaks. Ta nimelt ei võtnud vastu talle pakutud meelehead. Ta lükkas resoluutselt tagasi kõik ujedate naeratuste saatel pakutud ümbrikud. Mõned altkäemaksujuhtumid olid tema pikka praktikat silmas pidades küll ette tulnud, sest leidus patsiente, kelle lähedased sokutasid rahatähti tema taskusse nii, et ta need sealt alles hiljem avastas.

Ludwigile koguni meeldis askees, mis palgast äraelamisega paratamatult kaasnes. Mõni aasta tagasi leseks jäänud, sai ta seda endale ka ilma selgitusteta lubada.

Olid veel mõned nõksud. Kui mõni selline, lõtvade jäsemete ja porno­vahtimisest tumedate silmaalustega tüüp tema kabinetis lösutas, käis Ludwig mööda kabinetti ja arutas justkui endamisi, mis juhtub, kui see või teine haigustunnus süveneb ja tuleb rakendada radikaalset ravi. Siis oli temal, doktor Leuvenil, varuks terve hulk prognoose ravivõimaluste kohta, mis tõotasid patsiendile olla mitte just mugavad. Nemad, looduse kroonid, olid ju arad ja kartsid valu.

Häda oli selles, et mõni neist tuli vastuvõtule koos emaga, võimatult agara naisterahvaga, kes oli oma meelehaiget teeskleva poja eest valmis milleks tahes. Emad olid enamasti poja tõve asjus spetsialistid. Nad olid käinud raamatukogus, uurinud internetist asjakohaseid materjale, külastanud temaatilisi foorumeid ja teadsid enam-vähem kõike poja haigusesse puutuvat. Ludwigil ei jäänud nende kõnevalingut kuulates üle muud kui mõistvalt noogutada.

Psühhiaatria oli meditsiinis üks iseäralik valdkond: see koosnes patoloogiatest, mida võis mõnigi kord soovitud suunas venitada. Ka definitsioonid muutusid. Kuigi maniakaal-depressiivset seisundit nimetati nüüd bipolaarseks häireks, olid haigustunnused samad. Ka ravimid olid paljudel juhtudel samad, varieerusid ainult doosid ja raviskeem.

Kindlasti ei kuritarvitanud Ludwig oma ametit, kui soostus retseptiravimeid välja kirjutama pigem rohkem, kui see tingimata vajalik oleks olnud. Aga kui ema nõudis pojale retsepte ja rohtusid, siis pidi ta need saama. Vahel kahtlustas Ludwig, et osa pojale mõeldud rahustitest, antidepressantidest ja uinutitest kulusid emale endale ära, sest rohud lõppesid kiiresti otsa ja mõnikord väitis kiiresti uue arstiaja tellinud patsient kohmetult, et olevat tabletikarbid kogemata ära kaotanud.

Ludwig ei hakanud juuksekarva lõhki ajama. Tema võis rohtusid välja kirjutada, aga võis ka mitte kirjutada, kui puudus näidustus. Vahel võis näidustuse tekitada või näidustusele õige pisut järele aidata. Sõltuvus, olgu see parasjagu milline tahes, oli kindlasti näidustus. Need, kes varem olid päevavargad ja elupõletajad, olid nüüd sõltuvushaiged. Selle, et kõigi sõltuvuste taga on laiskus ja lollus, hoidis Ludwig targu enda teada. Polnud tema asi seda kellelegi nina peale kirjutada.

„Kas te olete üksi?” küsis Ludwig.

„Kuidas?” kergitas noormees kulme.

„Ega teid keegi eesruumis ei oota? Vahel tulevad teiesugused noormehed siia… näiteks koos elukaaslasega. Või emaga.”

„Ei, mind ei oota seal keegi. Ma tulin üksi. Aga…” Noormees takerdus.

Kõik Ludwigi patsiendid vajasid väikest ettevalmistusaega, enne kui rääkima hakkasid. Väike kõhklus käis asja juurde. Joshilgi näis olevat kätte jõudnud hetk, millest Ludwig pidi ta üle aitama. See oli tema kui arsti professionaalne kohus.

„Mille üle te kaebate, Josh?” Ludwig, kes oli jõudnud oma esimest küsimust juba kahetseda, sai enesekindluse tagasi.

„Ei, ma ei tulnud koos emaga. Aga ma tulin ema pärast,” lõpetas noormees lause ja pühkis käega üle silmile kippuva lopsaka tumeda tuka.

Nüüd oli Ludwigi kord imestada.

„Ema pärast? Kas teie ema on haige?”

„Jah… Või õigemini ei ole.”

„Ma ei mõista.”

„Ema on viimasel ajal kuidagi imelik. Ma olen tema pärast mures…” Noormees tõsines, tema kaunikujulised kulmud tõmbusid kipra.

„Mis tal siis viga on?”

„Ma ei tea.” Noormees tõstis pea ja vaatas Ludwigile otsa. Nagu juuksedki, olid ka tema silmad väga tumedad, ääristatud pikkade ripsmetega. Ja tema pilk ei olnud vibav, nagu Ludwigi kabinetis istujatel tavaliselt, vaid rahulik ja otsusekindel.

Ludwig pidi endale tunnistama, et ta ei suuda seda juhtumit korrapealt klassifitseerida. Tema professionaalses mälus puudus selle jaoks lahter. See, et lapsed siia oma vanemate pärast tulid, ei olnud tavaline.

„Ma kuulan teid,” proovis Ludwig veel kord. Vastasistujat põhjalikumalt uurides valdas teda tunne, et ta on noormeest kusagil näinud. Aga kus?

Noormees kohendas veel kord oma pikki tõrksaid juukseid. Tal olid pikad saledad sõrmed, märkas Ludwig. Lisaks oli tema olekus midagi köitvalt lapselikku. Ludwig tundis end tema pilgu all hästi, isegi õnnelikult. Noormehest justkui kiirgas nähtamatut võluainet, mis teda sisimas rõõmsaks tegi.

„Kas ta näeb hallutsinatsioone? Või kuuleb hääli?” püüdis Ludwig noormeest rääkima saada. Ta ei tahtnud, et tal hiljem juhtumit analüüsides oleks midagi endale ette heita. Sellest olenes, oli alati olenenud tema edukus.

„Ei-ei. Ta on täiesti normaalne,” tõrjus noormees.

„Või kujutab ta ette, et ta on… noh, näiteks Madonna?” Ludwig oli oma kabinetis näinud nii Napoleoni kui Hitlerit, nii Stalinit kui Leninit. Isegi mõnda Kennedyt ja ühte Gorbatšovi oli ta näinud, hoolikalt tätoveeritud tunnuslik laik kiilaneval otsaesisel.

Naised tavaliselt suurusluulu all ei kannatanud. Neil esines rohkem jälitamismaaniat. Aga siin võis olla tegemist erijuhtumiga.

„Kust te teate?” elavnes Josh ja ta kõhnavõitu palged lõid elevalt roosatama.

Ilmselt oligi Ludwig märki tabanud — tegemist oli erijuhtumiga.

„Kuidas? Mis selle Madonnaga on?” uuris Ludwig.

„Kui te mõtlete seda lauljat, siis mitte midagi,” vastas noormees. „Aga…”

„Kas teie ema mõtleb, et on kuidagi Madonnaga seotud?” sõnastas Ludwig küsimuse teisiti.

„Ei… või õieti jaa.”

„Kuidas seda mõista?”

„Ta näeb kogu aeg ühte ja sama unenägu. Või õieti nägemust.”

„Noo?”

Ludwig teadis, oli alati teadnud, et ta ei tohi olla tööajal irooniline. Seda võis ta endale lubada alles siis, kui tööpäev on lõppenud — nii nagu autojuhid ei tohtinud tööajal võtta piisakestki alkoholi. Kui tänane tööpäev on läbi, siis võib ta olla irooniline kogu oma allesjäänud elu, mõtles Ludwig. Piisake musta huumorit mõjus tema ametis enamasti puhastavalt, aga nüüd see teda eriti ei lõbustanudki.

„Ja mis on selle nägemuse sisu?” küsis ta leebelt. Säärast hääletooni tarvitas ta iseäranis õrna kohtlemist vajavate juhtumite puhul.

„Teate, seda on raske kirjeldada. Kuidas seda nüüd teile öelda… Üks hetk, ma pean mõtlema.” Jälle tegeles noormees silmile kippuva lokiga. Ludwig tajus noormehest hoovavat sarmi ja säärast tüüpi enesekindlust, mis poleks lasknud end häirida sellestki, kui Ludwig juhuslikult midagi iroonilist poetaks. Hm, see Josh oli justkui hädas, aga ei olnud ka.

„Te olete vist emaga väga lähedased?” muutis Ludwig lähenemistaktikat.

„Seda küll,” noogutas Josh. „Aga ma olen talle palju muret põhjustanud.” Noormees ohkas.

„Emadel on tihti poegadega muret,” ütles Ludwig. Ega poiss ometi vangis ole istunud? Kasiinoröövel? Musta rahaga mehkeldaja?

„Jah, aga see on teistmoodi.”

„Mismoodi?”

Noormees ei vastanud, vaid mudis oma pikki sõrmi.

„Ma ei tahtnud, et ta minu pärast kannataks. Ma tõesti ei tahtnud.” Noormees kõneles üha vaiksemalt, justkui endamisi.

„Te ei näe küll murelapse moodi välja.” See oli tõsi. Kriminaalset minevikku ei paistnud siin kusagilt. Aga mine tea. Uduseid pajatusi ümbersünnist oli ta oma kabinetis varemgi kuulnud. Mõni leidis päästet usus, mõni lubas ära kinkida oma vanad püksidki. Julgustav naeratus huulil, oli Ludwig kõik nad ära kuulanud, hoolega haigutust varjates. Ümber sündis vaid Jeesus Kristus, inimene oli oma loomuse ori. Teda, doktor Leuvenit, juba ära ei peta.

„Ega küsimus polegi minus…”

„Milles siis?”

„Küsimus on…” Josh vaikis jälle.

„Kas maailma saatuses?” tahtnuks Ludwig nähvata, aga talitses ennast.

Mõnda aega valitses kabinetis sügav vaikus.

„Kus teie ema üldse on?” muutus Ludwig kärsituks. Ta poleks arvanud, et need mõned minutid, mis talle veel oma ametis olid jäänud, nii aeglaselt kulgevad.

„Seal.” Kiiresti joonistas noormees sõrmedega midagi õhku.

Korraga kostis eesruumist kõnekõma. Hääled valjenesid ja lähenesid. Kohe helises ka Ludwigi telefon. Ta tõstis toru ja kuulis sekretäri ärevat häält.

„Üks mees tuleb teie juurde. Ma ütlesin küll, et te olete hõivatud, aga ta ei kuulanud…”

„Mis korralagedus see on?” pahandas Ludwig. „Ma ei võta enam kedagi vastu. Pangu doktor Malleusele aeg kirja.”

„Ei, ta nõudis just teid. Ta oli kusagilt kuulnud, et teil on täna viimane tööpäev.”

Ludwig tahtis veel midagi öelda, aga juba koputati uksele ja sisse astus punetava näo ning kiilaneva pealaega keskealine mees, lilletuutu käes. Ludwig mäletas teda küll. See oli olnud päris raske juhtum — psühhootilise tagapõhjaga luululine häire —, aga ta oli ravile hästi allunud ja kiiresti paranenud.

„Andke andeks, doktor. Kuulsin, et te lähete pensionile, ja tahtsin teid veel kord tänada…”

„Mul on vastuvõtt,” ütles Ludwig häiritult. „Oodake palun eesruumis.”

„Andke andeks, doktor. Mul on väga kiire…” Mees tõmbas hinge.

Siis langes tema pilk kabinetis istuvale noormehele ja ta haaras otsekui abiotsivalt ukselingist. Tema näost kadus viimne kui veretilk.

„Sina… Teie…?” kogeles ta.

Ludwig vaatas hämmastunult esiti lävel seisva mehe, siis noormehe poole. Viimane istus rahulikult patsienditoolil. Miski ei reetnud, et ta uksel seisva isikuga seotud oleks. Ent ootamatu külaline ei suutnud pilku temalt lahti rebida.

See vanaldane mees oli ataki ägedaimas faasis pidanud end Peetruseks, meenus Ludwigile. Ta oli olnud kui kehastunud süütunne ning halanud päevad otsa, kahetsedes kibedalt pattu: armastatud isanda mahasalgamist.

Süütunded, need olidki rohkem vanema põlvkonna hädad. Nooremad üksnes mängisid kannatajat — oma lõtvuse ja laiskuse õigustamiseks. Lisaks oli see turjakas mees ühe sanitari taskust koristustarvete toa võtmed sisse vehkinud ja kuulutanud, et need on taeva võtmed.

Ometi ta stabiliseerus, nagu arstid ütlevad. See oli olnud nende suur töövõit, milles ka Ludwigil oli oma osa.

Mees laskis ukselingist lahti ja langes põlvili. Lilletuutu pudenes põrandale. „Ma ei tahtnud… See lihtsalt läks nii… Teised ju ka…” habises ta, pilk Joshile klammerdunud.

„See veel puudus,” mõtles Ludwig ja haaras telefoni. „Sanitarid!” kärgatas ta torusse.

„Oodake,” elavnes äkitselt Josh, kes seni rahulikult paigal oli istunud. „Teil oli õigus,” teatas ta, sissetungijast välja tegemata, vaadates Ludwigit leebe, aga läbitungiva pilguga. „Mu ema muretseb maailma saatuse pärast. Ja inimese saatuse pärast ka…” Noormehe hääl — ootamatult tugev ja kõlav — kaikus üle kabineti.

Külaline ukse juures noogutas heakskiitvalt. „Aamen,” pomises ta endale nina alla. Ludwigi käsi pigistas ikka veel telefonitoru.

„Kuulge, ma tulen teine kord,” naeratas Josh ja tõusis püsti.

„Teist korda ei tule,” tahtis Ludwig talle öelda. Aga too oli juba läinud, ähkiv Peetrus kannul.

Kabinetis jäi korraga vaikseks. Õhus helendasid valgustäpikesed. Nagu pühakojas, vilksas läbi Ludwigi pea.

Kui ta kitlit ära võttis, libises ta pilk aknale. Pilt, mis sealt avanes, oli endine — puhas renessanss. Taamal kerkis hästipügatud hekk ja sirutusid lehvikuna lillepeenrad.

Vaid tiigil oli liikumist. Seal läks Josh — astus kuninglikult üle vee.

Doktor Leuven kehitas õlgu ja ohkas. Oli viimane aeg pillid kotti panna.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon