Vjatško ja tema naised

Aarne Ruben

 

1. Kukenoisi kired

Meie elasime Polotski kuningriigis, mis on kuulus selle poolest, et rohkem kui kaks inimpõlve tagasi elas, töötas ja suri siin suurvürst Vseslav, kes sündis, jalad ees, ning kilelaadses särgis. Kui särk sünnitusel ära tuli, siis palus nõid emal see lapsele taas ülle tõmmata, et see tal alati kaasas oleks, kuna toovat õnne. Just niisuguse särgi pärast ilmutas vürst Vseslav lahingus alati halastamatust ja jõudis üksvahe valitseda ka Kiievi üle. Vseslav valitses 6670. aastatel pärast maailma loomist, mis Jeesuse sünnist arvates teeb kokku üks tuhat ükssada viiskümmend aastat.

Mina, Sofia, sündisin vürsti tütrena — mu isa oli nimelt suurvürst Vladimir. Koht oli meil niisiis Polotsk: jõed, järved ja aasad. Mu nimi on lihtsalt Sofia Vladimirovna.

Lapsepõlves olin õige poisilik tüdruk, näiteks ronisin ma koos poistega puude otsas. Neljateistkümneaastaselt jäin ma emata, ta suri ootamatult söögilaua ääres. Leinasin teda lohutamatult, kuid teadsin, et inglid on ta paradiisi viinud.

Oli Issanda aasta 1205. Kolm aastat oli möödas ema surmast ja mu vürstist isa nõunik Olgierd kutsus mu enda juurde. Ta ütles, et minu nimele on tulnud pikk kiri. Palusin head Olgierdi, et ta mulle kirja kohe näitaks.

Kirjas seisis, et Polotskist kuue päevatee kaugusel hobuseid vahetades, aga kolme päevatee kaugusel hobuseid vahetamata asub vägev vürstiriik oma valitsejaga, kelle nimi on Vjatško. Ja see Vjatško tähendab „tarka”. Keegi küll ütles, et tegu olla armetu läänialaga, meie riigist sõltujaga, aga see ei vähendanud kirja mõjujõudu, sest kiri oli aukartustäratav — läkitus oli üheksa keerdu rullis.

Vjatško kirjutas seal, et ta ei tea minust ilusamat tütarlast. Ta on oma saadikud ja salakuulajad mitu korda oma riigist välja saatnud, meile, Polotski maile; need olevat käinud mind vaatamas ja isegi katsumas — mul hakkas seda lugedes päris hirm. Katsumist pole ju olnud! Ta teadis juba, et just mind naiseks tahab — niimoodi oleks isegi tekkinud liit meie riikide vahel. Mu isaga olevat juba kosjad kokku lepitud.

Pealegi olevat tema, Vjatško, oma kuulsas Kukenoisi vürstiriigis ka Rjurikupoegade soost. See on tõeliselt kuulus suguvõsa. Ta lubas kohe peale sügiskoristust mulle kosja tulla.

Hakkasin siis aru pidama, kas nii kõrged kosilased ei peaks pikemalt ette teatama? Teenijanna Njanja ütles mulle samuti, et laps, sa ise ju ka ei tea, mis hukatusse sa lähed. Võõral maal on kõik teisiti. Aga ma teadsin, et kõik ongi teisiti, kuni ükskord harjud ära.

Seejärel hakati mulle õpetama, kuidas riigi esimese naisena rahvahulgale kummardada, kuidas kanda Kukenoisi riigi vana kuningakrooni, millel on kullaga ääristatud mustad tammelehed. Selles kõiges utsitasid mind linna mõjukaimad pertšatnikud, kes olid ka minu isa kojas heas kirjas. Aga et minus oli endiselt rohkesti poisilikkust, lipsasin ma õpingute vaheajal poistega metsasallu. Olin metsik plika, kuni saabus mu tõeline prints.

Ja oligi käes see hetk, mil peigmees kohale jõudis. Kui Vjatško oma väikese kaaskonnaga meie linna sisse ratsutas, siis olin teki all ja jõin teega lahjendatud mett, sest olin veidi külmetanud.

Vjatško tuli valgel hobusel ja oli kõigis sõjariistus. Ta oli toona veel üsna noor võitleja, kelle lõuga piiras tume habemesäbar. Karusnahksed rasud olid tal ümber jalgade mässitud ja oma kannuseid hoidis ta ratsust kramplikult eemal. Risti lõi ta ette natuke võõrapäraselt. Meil oli tavaks nimetis­sõrme ja keskmise sõrme abil risti lüüa, aga neil oli veel pöial ka abiks.

Tutvumisel selgus, et Vjatško oli midagi sassi ajanud. Ta oli esialgu vürsti tütreks ehk minuks pidanud ühte teist tüdrukut, kuid üsna kiiresti sai viga selgeks, ilma et ta oma plaanist oleks loobunud. Mäletan hästi, kuidas ta minu ees ühele põlvele laskus.

Nendele, kes veel ei tea, kuidas vürstlike neidude kosimine käib, ütlen, et mind viidi Vjatško vürstiriiki vankriga, milles meile-sõidul olid Polotski vürstiriigile toodud kingitused, aga tagasiteel Kukenoisi mina.

Pärale jõudes selguski, et Kukenoisi vürstiriik on hoopis teistsugune kui meie oma. Kõik oli nii võõrastav, et kõigepealt pidin oma neitsikambris puhkama, iseendaga aru pidama.

Mis siis tundus võõras, mis aga oma? Pulmapäeval oli Vjatško minu kõrval üleni valges rüüs, mina siis oranžis, nagu mehe kaaskond oli mind veennud sobiv olevat. Kuid kõik järgnev oli mulle üllatuseks. Nende pulmakombed olid hoopis teistsugused kui meil. Arvasin, et tuleb niisama laulmine ja kaasitamine ühise laua taga. Asi kujunes aga hoopis keeruliseks.

Kõigepealt olin ma ühel väljakul, kuhu oli palju tõrvikuid põlema pandud. Läksin juba ärevile: kus mu mees siis on? Vjatško oli kuhugi kadunud. Järsku krabas üks talumeestest mu kinni. Mõtlesin talle juba vastu kõrvu anda, et õige mul, kelleks ta ennast peab… aga keset üldist juubeldamist ja hõiskamist mõistsin, et see talumees oli umbes nagu isamees, kes kombekohaselt kannab pruudi kätel kambrisse ja annab seal peiu kätte. Siis peiu kannab pruudi (s. o. minu) üle toapõranda narmastega pruuditekile. Püüdsin küll ütelda, et ma ei hooli sellest tembutamisest, aga siis köitis mu tähelepanu miski muu. Pulma olid minu austamiseks tulnud ka pruutneitsid, kes seisid reas, kõik oma sõbade ja sõlgedega. Nendel oli ka juht, tagurpidi tanuga vanem naine nimega Soitatams. Pruutneitsid kutsusid Soitatamsi emaks.

Siis astusid kaks kaasitajat ette, need viskasid tavakohaselt kolm peotäit rukkeid lakke, natukese aja pärast lasti kodusead sisse, kes sõid vilja ära. Mina tegin järelduse, et nüüd võin mina ette astuda, ja ütlesin valju ja kõlava häälega:

„Meie kandis põrkas ükskord üks kratt või tulihänd vastu kaske ja läks puru. Vilja olid kõik kohad täis. Sead said pool nädalat kase alt vilja süüa. Tulihänna kandamist pudenes nii palju.” Seda pandi pahaks.

Kui pulmamelu oli lõppenud ja kõik külalised ära saadetud, nosisid kuldid ikka veel vilja.

Siinne vürstiriik püsis liivlastest talupoegade töö najal. Kõik läks ladusalt. Tahaksin, et mul oleks veel kord võimalus seista oma riigi lõunapiiril, tõmmata õhku sügavale kopsudesse. Ikka selleks, et tunda, kuidas minusse püüavad hingata kauge Žeimaitia põhjatud sood ja lodumetsad. Nad sinetasid silmapiiride taga, aga jäid vaid unistuseks, sealsete laante linnudki ei jõudnud meieni. Oma mehe kõrval tundsin end Kukenoisis kodus olevat. Tallasin nii mõnedki rajad Väina jõe äärde, lihtsalt selleks, et maailma näha.

Lõpuks sai minust naine meeste karmis maailmas: pidin oma mehele jahiretkel süüa tegema, kui mu mees soos müttas ja seal sissisõjaks valmistus. Oli ka põhjust — peagi sai rahuaeg vürst Vjatškole otsa.

Riia linn Väina jõe suudmes läks tugevamaks, liivlaste ja lõpuks ka eestlaste maid käis laastamas selle kangeim eelvägi: Mõõgavendade ordu. Kui selle etteotsa sai vägev ja kogenud ordumeister Wenno, siis kuulutasid nad meile sõja.

Vjatško oli kogu aeg oma vägedega läänepiiril ja uuris, kust orduvägi läbi murda suudaks. Uskusime kõik, et rüütel Wenno Kasselist, too kurja juur, on tugev ja suur ja koos lisavägedega on tal tuhandeid mehi.

Minu mees ei olnud riigipiiri kindlustustega üldse rahul. Linnused meenutasid pigem preestrite tähetorne ja onne kui kindlusi. Oli kuldne, julgustav sügis Issanda aastal 1206 ja mina juba kaheksateistkümneaastane. Pealiku naisena vaatasin ma isiklikult üle kogu meie väe. Relvad läikisid kenasti ja võitlusvaimu näis meeste silmis ikka olevat. Aga mis see kõik luges, kui paavst, Rooma nurjatu skismaatiline isa, oli meie vastu ristiretke välja kuulutanud. Saime lüüa ja pidime ühes perekonna, lähedaste nõuandjate ning ihukaitsesalgaga põgenema Pihkva suurvürstiriiki, kus vürst Mstislav Vsevolodovitš meid juba kannatamatult ootas — ta oli meie kaugelt sugulane.

Pärast neid äpardusi otsustasin oma abikaasale õmmelda kaitseks vaenlase relvade vastu nõiasärgi, milles leiduks kalevit, hirvenahka ja hundi­nahast tupse. Niisuguse särgi kandjat ei pidanud vaprus iial maha jätma.

Lahingu- või surisärgi valmistamine on ainult pool asja, aga teine pool on, et selle sees peab olema taig. Seda laadi rüü hankimiseks tuli minna kaugele metsakolkasse, kus elab vägev maag, koeraluud risti-rästi ümber maja. Need on kohutavad võlused ja tee peal tuleb palju paastuda ja palvetada, aga ilma selle teekonnata ka ei saa. Andsin enda minekust mehele märku, võtsin kaasa kõige ustavamad ihukaitsjad ja armsaima ümmardaja, ja läksin. Nõid elas metsas, läbi paksu kuusiku minna, ja konte oli ta maja ees rohkemgi: seal olid ahmi, kähriku, mägra, šaakali, hundi, karu ja muudki kondid. Nugisekondid olid pikad ja õõnsad, üks must ronk mängis nendega nõia maja ees.

Lausuja aga, nagu selgus, ei olnudki vana naine, vaid hoopis vana mees. Ta oli nii auväärne, et mul temaga rääkimisest otsekohe soe uhk üle käis. Ta teadis, et ma tulen Pihkvamaalt, vürstiriigist, kus mehed võitlevad ja ei lase oma kodu teotada. Aga ta ütles: „Sa tahad mehele lahingusärki ja tahad, et ka taig oleks seal sees? Aga kas sa, naine, ka iseenda peale mõtled?”

„Mis see tähendab?” küsisin. Mina, Vjatško naine, olin siin, et nõid teeks, mis nõutud. Selle peale andis ta mulle niinekoore ja käskis sellest särgi kududa. Ta lubas teha pühi riituseid, suitsutada ohvrirohtusid ja kraapida hõberaha.

Tütarlapsena olin ma kaunis poisilik, nüüd selgus, et niinekoorest särgi punumine käis mulle üle jõu. Sõrmed olid kohmakad, vilumatud ja ei saanud sõlmede tegemisega hakkama. Lõpuks võttis minu kõrval seisev ihukaitsja asja enda kätte. Tema sõrmed olid jälle liiga jämedad, aga kuidagi sai ta tööga hakkama, olgugi, et niinejupid jäid korratult ripa-rapa.

Kui olin nõia juurest tagasi Pihkvasse jõudnud, siis sain hästi aru, mida lausuja sõnad õieti olid tähendanud. Et kas sa iseenda peale ka mõtled, just need sõnad! Juba sel ajal, kui ma linnuseväravast läbi ja õue jõudsin, tõusis mulle ninna võõras lõhn. Ja mulle tundus, et võõras lõhn on kellegi teise naise oma. Küsisin linnamüüril ringijalutavalt vahilt:

„Kas sina tead midagi? Kelle lõhn siin on?”

„Armuline emand,” vastas linnusevaht väga aupaklikult. „Olete vist sooaurusid nuusutanud. Võin teid rahustada — ei siin ole mitte kedagi käinud, kui oleks käidud, siis oleks mulle teada antud.”

Loomulikult ruttasin oma mehe tööruumidesse, et talle isiklikult üle anda nõiajõu saanud lahingusärk. Toad aga olid natuke ümber ehitatud. Tõsi, minu tuba oli täitsa alles, ent oli ka juurdeehitus: kaks uut tuba oli lisaks ning ühes neist oligi tunda ilusakstegevate rohtude lõhna. Minu omad need ju ei olnud, järelikult oli mängus võõras naine!

Aga sealsamas astus Vjatško üle Pihkva parimate puusseppade lihvitud läve, muidugi kaisutas ta mind kombekohaselt ning ütles:

„Sofia, palun saa tuttavaks! Ma võtsin liignaise ja tema nimi on Alevtina. Palun — siit ta tuleb!”

Too Alevtina astus arglikult üle läve. Jah, välimust tal oli, seda pidin tunnistama. Tegelikult oli ta mulle ohtlik võistleja. Ta pikkades heledates juustes rippus vasakul pool ilukamm ja juukselahkusid oli tal kogunisti kaks. Ta tegi ukse peal ristimärgi ühes pöidlaga, millest ma siis järeldasin, et ta on kohalik tüdruk ja ei ole Polotskist toodud nagu mina. Kõigiti ohtlik võistleja.

Otsekohe hakkasin mõtlema: mida küll teha, kas suretada võistleja välja? Aga kui ma hakkan kellelegi liiga tegema, näitab see minu nõrkust. Alevtina jääb sel juhul ikka Vjatško kõrvale, ning kui pühapäeviti on jumalateenistused, siis saadetakse mind kaks pingirida tahapoole, nii-ütelda häbipinki. Sellepärast küsisin oma mehelt vägagi ettevaatlikult, mis sotid siis nüüd on ja mida on veel oodata.

Mees suudles mind, vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles sedaviisi:

„Sofia, sa ei tea uusimaid kombeid ja moode! See on nüüd niisugune pruuk, et kõige vägevamad vojevoodid võtavad endale ikka liignaisi. Sina jääd majas naiseks number üks, aga sa ei taha ju, et teised vojevoodid hakkaksid minule ette heitma, et mul on liiga vähe naisi! Ega ju? Sellepärast peabki üks liignaine ka majas olema.”

Ma jäin oma meest uskuma, andsin talle nõiutud särgi üle ja saatsin Alevtina järgmisel hommikul kaelkookudega allikale. Aga selline teguviis ei olevat olnud hea, otsekohe oli mees mu juures ja õpetas:

„Ma ütlesin sulle eile, Sofia, et sina oled esimene naine ja tema on teine naine. Aga see ei tähenda, et ta oleks sinu ori. Sa oled teda allikale saatnud?”

„Saatsin, jah, allikale, kas see on siis mõni patt? Allikal käivad kõik nägusad ja meheleminekueas noored naised. Muide, kuidas see haavamatu särk sulle meeldis, mis ma sulle tegin?”

Mu mees kortsutas süngelt kulmu. Nägi ta ehk sealsamas, sel hetkel oma kurba saatust ette? Kes teab.

Siis aga tegi ta midagi ootamatut. Ta suudles mu käsi, arvates, et just need on kokku tõmmanud rasked niinesõlmed, mis tema lahingusärgi moodustasid. Veel ütles ta, et ma ei peaks tema pärast muretsema, ta ei ole lahingus mitte just haavamatu, aga kuna ta esiisa kõige varasemast suguvõsaliinist (mitte Rjurikupoegade omast) oli hunt, siis kaitsvat teda hundi hing ja hundi käpad, mis ta oma mütsi külge riputab. Veel ütles ta, et mina valmistasin talle küll särgi, aga Alevtina kudus kampsuni.

Ja selle jutu peale hakkas mulle tunduma, et minuga mängitakse ühte teatud mängu, mida mehed vahel naistega mängivad. See tähendab, et ta kiidab mõlemat naist, eelistab aga ikka ühte, ja sealjuures mitte mind. Olin päris õnnetu! Järgmisel päeval, kui me koos Alevtinaga suures ja avaras toas tikkisime, vaatas Alevtina mind, nagu mulle tundus, üllatunult ja ütles:

„Kas mäletad, Sofia, ma käisin üleeile allikal?”

Olin sel hetkel nagu hüppevalmis ilves, kass või mõni teine särava kasukaga loom. „Mäletan-mäletan, olid tubli,” kiitsin teda.

„Kaelkoogud olid rasked küll, aga tänan, et mind sinna saatsid. Seal oli näha päris lustlikke asju. Kalad võitlesid vees omavahel, vana havi võitis ja talle anti aupalgaks rist, labidas ja kirves. Seda oli ütlemata huvitav vaadata! Aitäh sulle veel kord, et sain vaadata kalade võitlusi!”

Nüüd sain aru küll, et Alevtina ei olnud käinud pühal allikal, vaid koolmekohal, kus pidalitõbine Simeon põhjas lamas. Leepra oli Simeoni sisikonda ja rinnakorvi koledasti moonutanud juba eluajal, aga uppununa oli ta veel koledam. Pidalitõbi oli ta südame osadeks jaganud ja pärast Simeo­ni surma leiti sealt palju pisikesi Kristuse kannatusloo märke: kolm naela, piik, silmus, okaskroon, äädikatops ja rist. Keegi polnud julgenud teda enam puutuda ja ta oli Piusa jõe koolmekohta visatud — ikka selleks, et pühasid kohti tekitada. Kalad just käivadki seal Simeoni keha kohal mängimas. Alevtina oli nähtavasti oma kaelkookudega sinna jõudnud ja kirjeldaski seda kõike. Sel hetkel sündis minu peas uus mõte.

Mul tuli mõte, et just sinna, kuhu Simeon oli uputatud, tuleb kirik ehitada ja mina pean selle kiriku ehitamist ise juhtima. Sellega saaksin kindlalt meie Issanda Jumala juures heasse kirja. Mis võiks olla ilusam, kui et pealiku naine juhib kiriku ehitamist. Hoone, mis kestab oma igavesuses tuhat aastat! Ja kui siis paar inimpõlve hiljem kirik helistab oma kelladega aina minu nime, ikka „So-fi-a, So-fi-a!” siis võidakse küsida, kes too Sofia oli.

Aga mu mees ütles, et kiriku ehitamine läheb midagi maksma ka. Müüride ladumisel võib tarvitada tööjõudu, mis ei maksa midagi, aga loodida, mõõta ja nurgalenke paika panna oskavad ainult peenemad asjatundjad. Kui ehitusmeistrit Novgorodist ei telli, siis võivad kiriku seinad kõverad jääda. Sellepärast kirikut ei tule. Pidin sellega leppima.

Ühel päeval olime koos Alevtinaga jälle koos tikkimas. Kui naised üheskoos näputööd teevad, ega nende suud siis vaiki seisa. Nii rääkisime ka meie maad ja ilmad kokku, olime teineteisega juba päris sõbralikud, aga see rahu oli vaid näiline. Sest üks karm asi seisis meie vahel: olime ju mõlemad Vjatško naised. Tema noorem ja rumalam, mina seevastu vanem ja kogenum. Alevtina unistas samuti kirikust ja hakkas õhkama:

„Ah, kui nüüd kirik sinna Simeoni ärauputamise paika rajatakse, siis tahaksin ka mina seal olla! Kiriku ehitamine on suvel ilus: poolpaljad mehed laovad kõrgel päikese käes müüri. Ja mina tahaksin oma käega kiriku võtmeid hoida.”

„Ära sa seda küll taha,” hoiatasin teda. „Kiriku võtmete hoidjad on teadagi kes. See võtmete hoidmine on ainult sõnakõlks, tegelikult müüritakse sind kiriku seina sisse.” Tüdruk ajas silmad suureks ja tahtis teada, mismoodi see on. Ma siis rääkisin talle. „Keegi laob su ees müüri ning see on viimne hetk, mil su silmad päikest näevad. Pole enam tähtis, kas paljas või poolpaljas isik katab su silmavalguse. Võtmed võtad sa endaga müüriorva kaasa, ja kui siis luukere saja aasta pärast mõne ümberehituse käigus leitakse, siis hoiabki ta oma kondises käes võtmeid. Ingel jääb aga ikka sinuga, kui sa õige oled.” Alevtina võdistas õlgu ja oli vait.

Mõne aasta pärast algas meil Pihkva lähedal kabeli ehitus. Pihkva vürst Mstislav oli ühes Vjatškoga otsustanud oma nime siiski surematuks teha ja asunud kabelit ehitama. Kui ka kirikut ei sündinud, pidi ometi sellest palju odavam kabel tulema, ja pealegi poole versta kaugusele kohast, kus puhkasid vaga kerjuse Simeoni kondid.

Meie elasime sel ajal toredasti. Kõik ümberkaudsed vürstid panid Vjatškot imeks, et tal on kambris kaks naist ja need saavad omavahel nii hästi läbi. Meid kahte — mind ja Alevtinat — toodi üle mitme maa ja mere eeskujuks, et näe, kus on ikka naised, omavahel leppinud teised ja ketravad ühist heiet samadelt lammastelt. Ma läksin targu kodust ära, kui mu mees Alevtina juures oli, ja Alevtina tegi samamoodi, kui mees minu juures oli. Minu mees võttis vastu välissaadikuid, keda käis mitmelt poolt: Tšernigovist, Vladimiri-Suzdali vürstiriigist ja mujalt. Isegi ütlemata kaugelt Flaamimaalt oli üks saadik. Saadikud olid vaiksed mehed, nende kilbid olid metskuldi kihvadega üle löödud, saadikud kiitsid mind ja ütlesid Vjatškole:

„Kuidas suudad sina, Vjatško, olla nii viljakas mees? Sul on kahe naisega kokku viis last.” Vjatško ei hakanud end seepeale ei õigustama ega vabandama. Ja ei löönud end ka puhevile. Mina aga näppisin üht Vladimiri-Suzdali saadiku kilbi kuldikihva, mis tegi veidrat häält: pinn! Saadik ütles, et mis sa sellest kilbist katsud. Mina jälle kiitsin saadikut ja ütlesin, et temasugused on meil tõeline haruldus. Ma palusin, et ta tuleks ka naistekambrisse ja jagaks Alevtinale õpetust, mis on pühadus. Mis on püha. Ütlesin Suzdali saadikule nii:

„Ole hea ja tule ja õpeta mu sõbrannale, mis teeb kirikutest kirikud.”

Saadik oli tegudemees, võõras, kaugelt, kes meie asju hästi ei mõistnud; ta küsis: „Kas teil on majas keegi naine, kes ei tea, mis teeb kirikutest kirikud?”

Natukese aja pärast leidsimegi Vladimiri-Suzdali saadiku ja Alevtina omavahel vestlemas. Aga nad ei olnud ruumis kahekesi, seal oli veel terve hulk välissaadikuid ja muid inimesi, kelle silmad läksid järjest suuremaks sellest, kui tark võib ikka olla üks saadik. Alevtina oli sel päeval oma parimas hoos, oli endale uue soengu teha lasknud ja end lilledega ehtinud. Veel olid ammed talle tema enda lapse, korralikult mähitud imiku kätele asetanud, kellega ta nüüd kõige õrnemalt ja sulnimalt tegeles, nii et see oleks sulama pannud ka kivist südame. Suzdali saadiku suu vormus kriipsuks, kui Alevtina temalt küsis:

„Kas vastab tõele, kulla saadik, et tulid kaugelt Vladimirist meile õpetust ja armu jagama?”

„Ma tulin sinu abikaasale külla,” vastas suzdallane lühidalt. „Meie riigid tahtsid teineteist tunnustada.”

Nüüd andis Alevtina oma lapse hetkeks ammele ja võttis salajasest panipaigast välja ühe püha raamatu, igal juhul mitte pühakirja enda.

„Hea vojevood, vasta,” ütles ta suzdallasele, „mina annan oma lapsele piima ja püha Maria andis oma lapsele piima. Püha Maria toitis sellega tervet maailma, sest see, kes temast sündis, lunastas kogu maailma. Ütle, oo targim, kas olen teel õndsusele, kui ma oma lapsele hästi palju pitsist tanusid ostan?”

See oli väärikas seltskond ses vanas saalis ja kõik see mees naeris poolihääli. Saadik ei heitunud Alevtina rumalusest. Ta seletas Alevtinale rahulikul häälel, et ostmine iseenesest ei ava inimesele veel mingeid teid, peab headuses ja Jumala armastamises tugev olema. Sel hetkel tekkis mul patune mõte Alevtina oma rivaalide hulgast minema, saadiku kätte juhtida. Aga kuidas seda korraldada? Ei saa ju saadikule ütelda, et isand saadik, vaadake veel seda naist seal! Pealegi, kui üks naistest lahkub, võib avalikkuse arusaamises kannatada saada Vjatško kui sugutäku maine. Sellepärast uurisin järele, kui kaua saadik meie hulgas veel viibib. Sain kuulda, et kaks nädalat pidi see kestma, see oligi sobiv aeg.

Nüüd algasid põnevad päevad — pidin tegema seda, mida teeb armastav naine ja üldse too, kes tahab ellu jääda. Ma pidin oma võistleja Suzdali saadiku kätte mängima, et ta kaoks siit kus kurat. Võib-olla suzdallane röövib Alevtina, kui nende mõlema südamed on hõivatud? Oh ei! Nii lihtsalt see ei käi. Kõigepealt tuli suzdallase kaela kõige vägevama armastuse rangid asetada.

Tegin kindlaks, et neile mõlemale meeldivad pitsilised tanud, nii naiste kui laste omad. Saadik on mesi ise, ta õhkab naiste järele, aga Alevtina on lihtsalt võrgutava iseloomuga. Mul oli kindel tunne, et seda kõike ära kasutada ma juba oskan. Ma olin ööpäev läbi tegemiste ikkes ega andnud endale hõlpu. Õmblesin kaheksa kõige kaunimat, kõige õhulisemat tanukest. Siis aga saatsin oma usaldusisiku saadikule järele. Lasin tal suursaadikule ütelda, et seesugune kutse on tulemas ja tanusid on minul üsna rohkelt. Palusin veel juurde lisada, et üks võluv olend on ka tulemas. Eks ta võis aimata, et see võluja on Vjatško teine naine Alevtina, aga võib-olla polnud ta ka ise juba siis enam päris ükskõikse südamega. See koosolemine pidi toimuma minu ruumides, mina pidin neid tanude maailma pühendama.

Ja Alevtina oli nii lihtsameelne, et tema tuli mu kutse peale, ilma et oleks vaja olnud veendagi, oli juba siis tulemas, kui mu usaldusisik, kes teda kutsumas käis, vaevalt oma lause lõpetada jõudis.

Kohe meie koosolemise esimestel hetkedel selgus, et saadik on targem, kavalam ja kogenum, kui ma iganes oleksin osanud oodata. Ta istus lastest üsna kaugele, et oma süda magususe, haleduse ja õrnuse vastu võimalikult tugevaks teha. Ta hakkas rääkima sellest, kui võimas on Vladimiri-Suzdali vürstiriik, et baškiirid, kes on maailma parimad ratsutajad, jõuavad vaevu nädalaga tema riigi ühest piirist teiseni. Veel kõneles ta oma riigi kommetest, et vürsti voodiülema ametit kutsutakse rataiks, aga voodiülema ülesannete hulka ei kuulu suurvürsti voodist välja või riidesse aidata. Vastupidi, vägev vürst kargab ise voodist, asetab uhkelt sõjakiivri pähe ja kinnitab selle rihma. Voodiülema amet on jäänuk vanast ajast, kui leidus ka nõtru monarhe, nüüd aga on rataid lihtsalt nõuandjad.

Nii arutades läks saadikul meelest, et olime seepärast kokku tulnud, et kõnelda hoopis õrnematest peakatetest, kui seda on kiivrid. Tuletasin talle seda hellalt meelde. Tema ei teinud sellest väljagi, rääkis oma juttu edasi: et ta on tulnud siia oma riiki esindama, et riikide vahel peab valitsema sõprus. Ta mainis ka, et minu mehele Vjatškole annavad Vene riigid peatselt suure sõjaväe ning ta tõstetakse Ugandi paganate kuningaks asukohaga Jurjevis. Vjatško läheb Jurjevisse uue õigeusulise riigi kuningana ja tema käe alla antakse kõik maad, mida ta suudab tule ja mõõgaga endale ära võtta. Vana eestlaste maa nimetatakse Ugorištšiks, seda vene kombe kohaselt.

„Kas tõesti,” kahtlesin mina. „Riias on ju ordu nii tugev, kas tõesti tal lubatakse…” Ja ma mõtlesin oma mehe väljavaateid kaaludes — aga ei öelnud välja —, kas tõesti söandab see kogenud võitleja viia oma väe, ükskõik kui suur see ka oleks, ordurüütlite nina ette Fellinisse või Jurjevisse?

Natuke hiljem lõpetasime tanude uurimise ja ma viisin Alevtina ja saadiku välja kuud vaatama, sest oli üsna pehme talv ja võis kaua tuule käes seista. Olime kõik väga tundelised ja mina tegin oma naiste asju edasi. Ma ju pidin sellest kaunist Alevtinast ometi kord lahti saama! Kuu vaatamise juures püüdsin Alevtinat ja saadikut sättida nii, et nende käed puutuksid kokku, haakisin end alguses ise saadiku käevangu, siis aga tulin sealt ära, vabastades koha Alevtinale. Mitte miski ei aidanud.

Alevtinast tuleb mul lahti saada, tiksus mu peas. Me võiksime kõik kolmekesi koos paluda Peetri paastu aegse esimese palve — nii ma mõtlesin. Peetri paastu palve on harras südantlõhestav anumine ja seda palutakse kuni päikeseloojanguni põlvili. See teatavasti ühendab inimesi.

Suzdali saadik elas meil Pihkvas selles tornis, mida rahvasuus Beelzebubi ehk Kurja Äravõitmise torniks nimetatakse. Selle torni keerdtrepi peal on väga palju tungaldega käidud, nii et see on maast laeni ära tahmunud. Päris ülemisel korrusel on ruumid aga mugavad, seal on eri aegadel elanud kõik saadikud. Tegin Suzdali saadikule ettepaneku, et ta võtaks mind ja Alevtinat vastu just selles tornis, kus võiks aset leida ka palve. Suzdallane vastas:

„Heakene küll, teeme siis selles tornis. Põlvitamiseks annan teile matid põlvede alla, et te oma rüüd ära ei määriks.”

Hommikul soovitasin Alevtinale kõige õhulisemat ja kõige laiema kaelaauguga kleiti, ise aga mõtlesin rõivastuda siivsaimal kombel. Alevtina mossitas. „Jumala ees ei ole sellist toredust tarvis,” ütles ta. Aga mina vastasin: me läheme eelkõige selle auväärt suzdallase, aga mitte Jumala juurde. Ma arvan, et ta juba siis kahtlustas midagi, aga ei hakanud seda avalikult välja näitama.

Ettenähtud ajal olime meie, naised, Beelzebubi tornis kohal. Alevtina nägi tõesti tore välja. Et pinget hoida, oli ta valge kael kleidikaelusest täitsa katmata, koprasaba-kujulised pärlid aga tegid ta palju nooremaks. Juba vaatasin, nagu hakkaksid nad vastastikku huvi ilmutama, aga siis vedas kõik jälle viltu.

Jumal paistis tahtvat, et mina võidaksin oma noore ja tubli võistleja, kes nägi välja kui madonna.

 

2. „Meie družiina on koos”

Mõne aja pärast jõudis Pihkvasse suur ida poolt pärit sõjavägi. Selleks ajaks oli saadik ise meie mailt juba kadunud. Sõdurite hulgas ringi liikudes sain teada, et minnakse Jurjeviga liidus ülejäänud Ugandi maade vastu ja ärritatakse ka ordut; minu mees on aga määratud selle väe etteotsa. Ega minu mees mulle ju oma sõja-asjadest midagi kõnelnud, temal olid kogu aja nõupidamised, ta ei tulnud nõupidamistelaua tagant üldse väljagi. Nõupidamisteruumi uksed jäid kõrvalistele suletuiks. Lõpuks tulid Pihkva vürst Mstislav ja Vjatško ruumist välja ja pihkvalane ütles kukenoislasele: „Sina oled minu poeg. Võitle ja too kuulsust!” Ehkki kõik teadsid, et Vjatško ei olnud Mstislavi poeg, nad olid peaaegu üheealised.

Edasi rivistusid rännakuks ja hilisemaks võitluseks vene vägilased, kelle hulgas olid 50 kohalikku sotnikku, kaks Smolenski vägimeest, kolmteist Novgorodi possaadnikute poolt, kolm Alam-Novgorodi vägimeest, kaks Serpuhhovist, Holmi mehi neli, Neeva vägimehi üksainus, üks ka Lukist, kaks vägilast Vjazmast ja sama palju Koporjest. Siis astus minu mees nende vägilaste ette ja kõneles nii:

„Mehed! Meie družiina on koos! Halastaja Issand annab meile nüüd jõudu võitluseks uskmatute vastu ja õige ristiusu lipu püstipanemiseks. Ma ütlen teile, vennad, vojevoodid ja družinnikud, noored inimesed, et meie vanemad vaatavad kõrgelt meie rahva lahinguväljadele. Meie, pihkvalased, oleme mõned aastad tagasi tulnud võiduga Võnnu alt, meie mehed on tunginud polovetside maale ja löönud seal khaane. Dnepri metsarikastest käänudest, Neprjadva sopilistest käärudest vaatavad meie vaprad vanemad, nad on langenud, aga nemad mõistsid omal ajal õigust ja teadsid, kuidas võidelda. Me lööme ugalasi ja lööme ka ordut, sest meie poolel on tõde ja õigus. Me lööme nii skismaatikuid kui paganaid.”

Mina lõin kahte kätt kokku, sest mu mees rääkis nii targalt, kohe näha, et tõeline juht! Ja kui vaba hetk tekkis, siis astusin oma mehe juurde, panin talle käed õlgadele ja andsin talle üle niinekoorest võitlusrüü, mis nõia ütlust mööda pidi kangelase haavamatuks muutma. Ütlesin sellele viljakale mehele nii: „Kaitse meie naisi ja lapsi, vii ristiusu sõnum tundmatutele maadele, aidaku sind tõusev ja vajuv raud ja see niinerüü.” Vjatško tundis meeleliigutust. Ka tema teine naine jättis temaga samamoodi hüvasti.

Vägi aga oli nii suur, et silm selle lõppu nägema ei ulatunudki. Küll aga nägin ma, kuidas mitmed kõrgest soost inimesed omastega hüvasti jätsid. Siis hakkas see sangarite armee päikesetõusu ajal mäest alla kappama ja astuma. Teadsin, et kui need mehed lähevad, siis ümberkaudne rahvas väriseb. Paganaid, kelle vastu nad läksid, olin ma alles mõned aastad tagasi näinud, kui see jõuk oli käinud ka Pihkva müüride all ja linna nooli lasknud. Need paganad olid tõesti julmad ja nende pealikut olevat kutsutud Lembituks. Ent Suzdali saadik polnud mulle ütelnud, kas ka Jurjev on paganate linn ja miks ta kannab siis kristlikku nime. Ega minu mees ju mind milleski ei valgustanud. Nii jäi meile, naistele, kaasa arvatud Alevtina, kõik hämaraks.

Kui vägi läinud oli, läksin ma oma tuppa ja viskasin end nuttes sängi pikali. Mul oli tunne, et ma oma meest enam iialgi ei näe, ja lapsed on ainsad, kes mulle temast jäänud. Vanem poeg juba meenutaski isa. Ühtlasi tekkis mul nüüd ka suurem viha oma võistleja Alevtina vastu, ja lugeja teab, et seda viha olin ma kogu meie loo kestel vaka all hoidnud, polnud lasknud sellel märatseda. Lehekuu kõige ilusamal hommikul, enne Cyrilluse ja Methodiuse päeva palvust nägin ma Alevtinat Pihkva kõige kitsamal, peenparkalite uulitsal. Astusin talle ligi ja ütlesin rahulikult, nagu tavaliselt räägib mees, aga mitte nagu naine, kes kõneleb naisega. Ma laususin nii:

„See on kõik sinu süü, et meil peremees sõtta läks! Sina ei armastanud teda! Ainult mina! Ta oli nii tark ja tugev! Eriti just tark! Ja tugev ka!” Ja mida tegi selle peale Alevtina, see ogar plika? Ta soovitas mul sügavalt sisse hingata ja kolmeni lugeda, siis minevat ka halb tuju üle. Üritasin tõepoolest rahuneda, lugeda sajani, aga ma ei osanud, sajani lugemine läheb mul alati sassi. Sest ma pole ju kaupmees, kel alati numbrid selged.

Siis hakkasin ma palvetama, et mu võistleja kaoks, et Vladimiri-Suzdali saadik, kes näis korraks Alevtinast huvitatud olevat, tuleks tagasi. Aga seda ei juhtunud, minu palved jäid asjatuiks.

Kuuma lõikuskuu lõpul oli Pihkva linnusevanematel lõkkeplatsil üks nõupidamine, kuhu ka Alevtina oli Vjatško naisena kutsutud ja mind millegipärast mitte. Olin ülimalt solvununa kodus ja õmblesin endale uut rõivast. Äkki tuli Alevtina suure kisaga nõupidamiselt:

„Kas kuuled, Sofia, Vjatško on surnud, meie peremees on langenud!”

Siis viskas ta end nagu poolemeelne maha, katkus juukseid ja karjus:

„Peremees on surnud, peremees on tapetud, tapke, põletage mind ka!”

Loomulikult, võite isegi arvata, viskasin ma oma õmblustöö kus seda ja teist ning jooksin vene naisele omase suure pealehakkamisega ka välja. Vanemate juures oli terve kari võõraid mehi, kes nägid välja nii, nagu oleksid nad äsja sõjast tulnud. Need olid novgorodlased. Ühel oli käsi sidemes ja rippus kaelas. Teisel olid nii kiivri tipp kui põhi põigiti lõhki löödud ning verepritsmed näol. Kolmandal käsi värises ja ta hoidis seda kogu aeg selja taga. Vürst Mstislav Vsevolodovitš kõneles nendega ise ja ma kuulsin omaenese kõrvadega pealt, kuidas pikk, meile juba tuttav Vladimiri-Suzdali saadik — toosama, kes minu palvetele kurdiks jäi — värisevat kätt selja taga hoidis ja ülikute keskel tulevalgel kõneles:

„Kuningat ei ole enam, ta langes Jurjevi müüridel. Oli mees — ja enam ei ole.”

Mstislav Vsevolodovitš otsustas ilmselt oma võimu näidata ja ütles: „Oh Jumala pärast, jätke ometi, mis kuningas ta on! Ugorištšis ta on kuningas, aga siin, minu juures oli ta lihtsalt üks vojevoodidest.” Olgu öeldud, et kuningas seal on sama, mis vürst siin meil.

Suzdali saadik aga jätkas:

„Kogu Vene võim Ugorištšis on hävitatud. Teutoonid piirasid Jurjevi linnuse ümber ja tapsid kõik seal sees. Kuidas Vjatško surma sai, selle pealtnägijad on surnud.”

„Kas üks tunnistaja jäeti ikka ellu?” päris vürst Mstislav.

„Jah, ordumeister käskis ühele Suzdali vojevoodile, Vladimiri-Suzdali saadikule Jurjevis Dionissi Ivanovitšile hea hobuse anda, et see teda kodumaale tagasi kannaks. Teutoonid tahtsid, et see üks saadik viiks sõnumi täielikust kaotusest oma koju. See oli minu kandi mees, ta sai tee peal raskesti haavata, aga ma saatsin käskjala välja, teadust tooma, ta on paranemas.”

Noh, saate ju isegi aru, kuivõrd löödud ma selle teate peale olin. Läksin kohe koju ja silitasin oma lapsi, sest need olid ju ainsad, kes mulle mu mehest olid jäänud.

Möödus aasta.

 

3. Viimne tunnistaja

Lõpuks jõudis ka saadik Dionissi Ivanovitš, kes tookord kiirel ratsul Jurjevist ainsa ellujäetuna minema saadeti, meie juurde. Ta lonkas päris tugevasti ja naised sosistasid aukartuses, et ta põlve sees on käinud matsliku talupoja kirvetera.

Loomulikult jooksin kohe selle mehe juurde, haarasin tal mantlihõlmast kinni ja peaaegu käskisin: „Räägi nüüd, kuidas minu mees suri! Kas ta suri vapralt, kangelasena?!”

„Tõsi, sinu mehega me võitlesime koos Tarbatu all,” ütles võõras sõjamees, vaadates umbusaldaval pilgul mulle otsa.

Heitsin Dionissi Ivanovitšile anuva pilgu ja ta hakkas jutustama. Tema jutu ajal sugenes peagi lõkke äärde vaikus ja lõpuks näis, nagu kõlaks meie väikeses maailmas ainult jutuvestja hääl.

Ta alustas sellest, mis koht on Jurjev ja kus see asub. „See on üks kõrvaline linnus Ugandi provintsi ääremaal. Ta seisab kõrge mäe otsas. Veel kümne aasta eest oli linnus talvine ja suvine pelgupaik, kuhu teede lagunemise ja pori ajal ei varutud isegi söögipoolist. On ju selge, et ordu ründab kas külmal talvel, mil on võimalik ületada veekogusid, või siis suve lõpu poole kuiva tee ajal, mil ilmad võivad olla küll veel palavad, aga päike enam ei kõrveta. Tugev päikesekuumus paneb nende raudrüüd särkide vastas tulitama, nagu tahaks Issand neid ära keeta. Seda oskavad teutooni rüütlid muidugi ette näha ega tule linnust ründama.

Niisiis ei olnud kohalikel elanikel mingit põhjust seda kõrvalist kantsi kevadel ja sügisel kasutada. Siis aga vallutasid mõõgavennad kindluse ja jäid alaliselt selle sisse, nii nemad kui ugalased nimetasid kohta hoopis Tarbatuks, mis sealse jõe luhtadel elavast suurest loomast tarvast tuletati. Jõge nimetasid ugalased Vete Emaks ning suvisel ja talvisel pööripäeval ohverdasid nad selle kaldal asuvas hiies jõehaldjale mõne tarva. Nende jõehaldjas oli nagu meie paganlik vetevaim Vodjanoi — ma ei peaks nii ebapuhtaid asju oma suuga nimetama, andku taevas andeks.

Tarbatu all mingit asustust ei olnud, ainult üks kalameeste küla, kus oli elanud muude hulgas ka õigeusklikke. Kalamehed parvetasid palke. Siis aga toimus võõra võimu vastu suur ülestõus, ugalased tulid suurte hordidena linnuse peale, orduvennad ja nende käsilased tapeti, vaid mõni üksik käsilane pääses põgenema. Pärast seda Tarbatu kantsi ümber enam asulaid ei tekkinud, sest kardeti, et vaenlane tuleb tasuretkele. Tuli aga hoopis vürst Vjatško oma kaaskonna ja sõjaväega ja jäi linnusesse pikaks ajaks kohale.

Pihkva ja Novgorodi vürstid olid Vjatškole lubanud lääniks terve Ugandi, kui ta suudab selle alistada. Te ju teate, kuidas läks meie vana riigiga Kukenoisis, ordu võttis selle lihtsalt ära. Vjatško uskus, et ta suudab Ugandis endale maid võita ja Tarbatu ära võtta. Ta hakkas ugalasi pidama oma liitlasteks, ehkki need alles äsja olid olnud tema vaenlased. Võimalik, et teda Tarbatus isegi kuningaks nimetati, kuigi mõnele olevat teinud see nalja.

Ükski ugalane ei usaldanud Vjatško pihkvalasi, aga teati, et ilma nende abita ei saa, kuna venelane oli võitluses samaväärne rüütliga. Lihtne ugalane võitles linnuse serval paljapäi või härjanahkses ja raudnaastudega mütsis, aga venelasel oli peas kiiver. Samuti tundsid venelased hästi patarellide ehitamist ja kangi abil kummutatavate pottidega kuuma vee ning tõrva masinaid, nad olid head ammu- ja vibukütid. Ugalasi viibis linnuses viis korda rohkem kui venelasi.

Kätte jõudis õndsa neitsi taevaminemise püha aastal 6732 maailma loomisest saati. Maarjapäev oli kätte jõudnud skismaatikutele, aga mitte veel meile, kuna meil on see nädal aega hiljem. Oli soe suvi. Kuningas Vjatško ja tema tollased liitlased ugalased olid kõik linnuses ja neid tuli sinna maakohtadest üha juurde. Kuid orduvendade isu käis jälle tugeva Tarbatu kindluse järele. Varsti hakkas lähematel teedel kostma saksa rüütlisammu kurjakuulutavat kõma. Orduvennad ajasid kõige ees liivlasi ja lätlasi, kes eelseisvas heitluses olid nende truud liitlased. Kohe nende järel tulid mõõgavennad ise lipkondade kaupa, edasi aga muud ristisõitjad, Riia kodanike konvent ja lõpuks piiskopi mehed. Küll oli neid seal palju, mitmed venelased püüdsid ülevalt linnuseharjalt neid kokku lugeda, aga katki see jäigi.

Dionissi Ivanovitš jätkas oma paeluvat jutustust ja lisas, et nendele oli räägitud, miks sakslaste vägi nii suur sai. Asi oli selles, et see ristiretk oli välja kuulutatud Liivimaa kiriku kõikidele liikmetele. See tuli niisugune, et sellest puududa oli häbiasi. Kui oled liige, siis ka võitle! Kuid üks asi on tahe ja teine teostus — Tarbatu linnust vallutada oli väga raske, sest küngas, millel see asus, oli kõrge üksnes tipust. Selle jalamil oli lauskjamaid alasid, mis tähendas, et kui sinna hakata ratastel piiramistorni ajama, kukub see paratamatult ümber. Niisiis pidi seal väga palju kaevama, et õigetesse paikadesse torn veeretada. Sellest oli saanud kõige tugevam linnus maismaal kuni läänepoolse mereni, ütles Dionissi. Ja see oli saavutatud kõigest kümmekonna aastaga.

Linnus asus järskude külgedega mäe peal ja pihttara ulatus nii itta kui läände. Ta oli igast küljest kaitstud vallikraaviga, millel olid tõstetavad sillad. Üks sild viis kindluse ukseni. Uks oli uskumatult tugev ja seestpoolt kettidega maa külge needitud. Värava kohalt oli mägi ka väga järsk ja juba alguses oli selge, et just sinna kavatseski ordumeister piiramistorni rajada.

Linnuse ümber koguneski seniolematu ristivägi. Ohutusse kaugusse püstitati palju valgeid telke. Juba saabumise õhtul hakkasid vastaspoole vibukütid linnusetara pihta põlevaid nooli laskma. Nad süütasid ka vallikraavi silla. Kui nooltega tabati midagi vallil, siis võis maad võtta tulekahju, sest seal oli ridamisi ugalaste puidust patarelle.

Tundsin saadik Dionissi jutustust kuulates suurt kärsitust, sest minu meelest pidanuks ta juba ammu jõudma põhiliseni: mis siis minu mehest sai? Kuidas tema hukkus? Ainult seda tahtsingi temalt pärida, aga inimesed hoidsid mind tagasi, et ma saadiku juttu ei segaks.

Kui sakslased oma kiviheitemasinad üles olid saanud, algas kivisõda mõlemalt poolt. Linnuses olijad nimetasid oma patarelle täismadudeks ja need lasksid vaenlase laagri pihta, nagu hüppaksid kirssidest välja kivid. Vastasleeri kangipõhimõttel töötavad masinad lennutasid üliraskeid kive linnusesse. Kui mehed müüridel tara taga võitlesid, olid naised, lapsed ja vanakesed linnuseõues peidus. Ellujäämiseks läksid julgemad naised ja lapsed võitlevate meeste kõrvale ja aitasid täita kuuma tõrva potte, mida vaenlaste sekka lennutati.

Rüütlid astusid oma sõjaratsudelt maha ja kamandasid poole sõjaväge kilpe hoidma, et teine pool saaks vallikraavi ületada ja selle järel asuda linnamäge lahti kaevama. Ööst sai hommik ja laskemoonast ei tulnud kummalgi poolel puudust, sest linnusesse ja tagasi lennanud nooled võeti uuesti kasutusse. Linnuse kõrgeim torn oli ammukütte täis nagu siil okkaid.

Vaenlase laagris oli seekord näha väga palju leidlikkust. Linnuse seinte alla koguti hagu, sinna tehti tuleriitu. Tulekeeled nilpsasid linnust altpoolt. Vastase kasutada olid sead ja siilid. „Siga” oli ründeriist, mis kujutas endast varjualust, selle all sai vastane kaitstult tegutseda. Kümme meest lükkasid sea linnamäe jalamil sellesse kohta, kust tule jõud oli enne läbi käinud. „Siil” oli aga pikk ogaline puupakk, mis kahe kiviheitemasinaga läkitati kindluse seina pihta. Kui kindluse seina küljes rippus juba neli-viis sellist siili, siis hakkasid lätlased neid pidi üles ronima nagu trepist.

Möödus mitu ööd-päeva ja kumbki vaenupool oli juba väga kurnatud. All hakati kindluse kagutiiva alla sügavat vagu kaevama. Pool vaenuväge oli sellega ametis. Mõned mehed kandsid linnuse alla puuvirnu kokku ja süütasid need põlema. See aga ei tasunud ennast eriti, sest tara vooderdis oli neljakordne. Kogu aja oli nii palju nooli õhus, et nool läks otsapidi noole vastu.

Vähe päevist, ka öösiti ei andnud vastaspooled teineteisele asu. Sakslased tagusid litaure kokku, puhusid vilespille, liivlased tegid mõõkade ja kilpidega suurt müra. Seda saatsid ugalaste ja venelaste mõnitavad hüüded tornist ja taralt. Ülalt oli selgesti näha, et orduvennad olid kõige väsimatumad, sest kui mõni tuikus, siis ei olnud see sugugi orduvend. Väsimus tekkis seetõttu, et kolme päeva jooksul sai ainult korra suigatada. Mõõga­vennad näitasid teistele eeskuju, harva, kui keegi endale puhkust lubas. Kui mõni sõjamees lagendikule telkide taha pikali heitis, saadeti ta kohe piiramistorni ehitama. Vaevaliselt ajas puhkaja end taas jalule. Ja see torn muudkui kerkis.

Kui mäenõlva viimane lahmakas alla varises ning soomustatud, kilpidega kaetud härjad asusid piiramistorni kindluse lähedale vedama, kutsunud Vjatško Dionissi Ivanovitši enda juurde.

Nüüd saime lõpuks kuulda, mida Vjatško oli ütelnud sel viimaseks jäänud jutuajamisel. Kuna Dionissi Ivanovitšil on võime üsna selgelt näha, kelle näos on surma jooni ja kelle näos mitte, siis oli ta vaadanud Vjatško näkku ja märganud, et tollel on nina terav. See oli kindlasti surmaenne. Vjatško oli habetunud nagu kurat ja sügaval ta pealuus leegitsesid kaugete tõrvikutena kaks valvsat silma. Ma kohe võpatasin, kui oma mehest seda kuulsin.

Vjatško antud eriülesanne saadik Dionissile oli, et too veenaks vene vürstiriikidest kogutud vägilasi-sõjamehi: et nood hoiaksid end ammunoolte eest, sest nende rammu pidi viimses ja otsustavas heitluses vaja minema. Kõige hinnatumad olid just nelikümmend kõige võimsamat vägimeest, sest nende käte ja hinge varal pidi Vene suurvõim kestma põlvest põlve. Vjatško meelest oli Jumalast seatud, et õigeusk on ainumõeldav. Kuniks veel jätkub kas või põlvepikku venelast, ei tohi selle suure rahva hool ja tahe raugeda.

Selle koha peal tegi Dionissi Ivanovitš puhkepeatuse, sest ta meel oli silmanähtavalt liigutatud. Tal paluti edasi jutustada ja ta jutustas, et Vjatško oli talle üle andnud kuldse õigeusuristi, et ta viiks selle koju naisele, see tähendab, mulle. Niisiis mitte Alevtinale! Mehele endale oli jäänud üksainus ikoonike Jeesuse ja evangelistidega.

Ühes selle pühapildiga mõtles ta saatusest määratud kindlasse surma sammuda.

Veel oli öelnud Vjatško, et Tarbatu linnus on suurim siinpool Väinat ja on auasi langeda selle kaitsel ühes ugalaste ja sakalastega. Ta tunnistas, et tema, kuningas Vjatško, ei usaldanud alguses sakalasi, oli ühe sakalaste vanema kord kahevõitlusel isegi tapnud, aga nüüd on eestlased talle parimad sõbrad ja vennad. Tema tahab, et ta paljukannatanud luud jäävad sajandeiks eestlaste omade kõrvale puhkama.

„Vaata, mis veel välja tuleb,” ütles vürst Mstislav Vsevolodovitš saadiku juttu kuulates. „Kuninga haare oli nii suur, et ta isegi Sakala vürstiga kahevõitlust pidas. Ei tea, kus ja kuidas siis?”

Dionissi Ivanovitš rääkis üha saatuse imelistest keerdkäikudest, nii et meie Alevtinaga kuulasime, põlved põnevusest kurgu alla tõmmatud. Vjatško ja tundmatu sakalasest nõid olid kohtunud Õnne jõe ääres, mis kahte maakonda ühendab. Ühte, Ugandit, oli Vjatško püüdnud endale allutada, et see rahvas talle makse tooks, aga sõjaplaanid luhtusid, sest ordu, palju tugevam vaenlane, oli riiki tungimas. Vjatško pidi taanduma Jurjevi linnusesse. Piirijõel olid kohtunud kaks vägevat tarka, et teineteisele oma võluvõimeid näidata: kumbki pidi võtma peotäie kotkasulgi ja tuuslarina neid nii kaua puhuma, kuni kummastki sulepihutäiest saab sõjavägi. Sakala mees sai sellega hakkama, kuningas Vjatško aga mitte.

„Me oleme palju kuulnud,” ütles Dionissi Ivanovitš, „kuningatest, kellele läheb korda rahva elu ja kes seetõttu maad mööda ringi käivad. Nad varjavad end mütsi ja habemega, et pööbel neid ära ei tunneks — nii saaksid nad rahvale rohkem head teha. Vjatško ei olnud iial niisugune kuningas. Aga ta oli selline kuningas, kelle sakslaste foogt lubas Jurjevi all kõige kõrgemasse oksa tõmmata, hirmuks teistele. Juba oli näidatud ka selle suure puu poole, kus ta pidi rippuma.”

„Aitab nüüd lobast,” ütles vürst Mstislav Vsevolodovitš saadiku juttu kuulates. „Anna lühidalt teada, mis Vjatškoga juhtus. Siis saame edaspidi niisugused lood kõrvale jätta.”

Aga saadik leidis, et Vjatško oli teinud valesti Tarbatusse taandudes. Ta oleks pidanud sakslased kusagil väljal lahinguga vastu võtma, et Novgo­rodist saabuv abivägi ära oodata. Sest linnuses oli kogu aeg räägitud, et Novgo­rodist on abivägi tulekul. Aga abivägi oli meelega viivitanud, sest Novgorodis teati, et kui sakslaste foogt ja ordumeister ning Riia piiskop lähevad Tarbatu vastu, on nad kogunud ülimalt suure vaenuväe. Sellega juba naljalt võitlusse ei astu, sest kes siis tahab surra… Linnuse juurde sõidutati kaks piiramistorni ja väed ründasid linnusetara neljast kohast. Piiramine oli selleks ajaks, kui jõudis Vjatško viimane tund, kestnud viis pikka päeva ja ööd. Ainult väsinud varjud võitlesid veel. Aga kui kätte jõudis viimane öö, siis avasid eestlased oma kindluse väravad ja hakkasid maalinna nõlva pidi hiigelsuuri põlevaid rattaid vastase telkide poole saatma. Samuti tõukasid nad ühe juurtega maa seest kistud puu abil eemale teise piiramistorni, mis suure mürinaga ümber kukkus ja koletul kombel vastaseid tappis. Ent paljud sakslased olid pealaest jalatallani raudrõivais, nii et vaid tasujanus silmad paistsid, nad olid tugevad: nad andsid ratastele teise suuna. Nad ei lasknud hävingut oma laagrisse. Nende kombe järgi Neitsi Maarja embleemiga ehitud õigeusu-vaenuline ordulipp lehvis juba eestlaste vallil.

Jah, üks piiramistorn oli jõudnud oma lõppeesmärgile, ja nagu kiireid sipelgaid, ronis sealt palju-palju mehi vägeva maalinna valliharjale. Raevukalt raiusid seal mustades hõlstides piiskopimehed, eestlaste takused rüüd ja sõjateenistuse vendade heledad mantlid sulandusid hämarikus kokku vägivalla võimsaks koorilauluks. Kätte oli jõudnud lõpp ja leegitsevaid tukke kukkus kõrgeimast kaitsetornist, kus rippus odade otsa torgatud ammuküttide elutuid kehasid. Endiselt tümpsus all orus suur litaur ja keegi papp röökis: „In Paradisum deducati Angeli! Factum est ut portaretur ab Angelis in sinum Abrahae!”[1]

Võitlus kandus kindluse klausuuri. Keset klausuuri võitlesid ugalaste vanem Meelevald, keegi vigastada saanud poisike ja lõpuks Dionissi Ivanovitš ise. Vjatško jäi võitlema rohkem värava juurde, kuni kaks pikka sakslast ta kere kahest kohast läbi pistsid. Jutustuse seda kohta ei kannatanud Alevtina üldse välja ja jooksis ära. Mina aga küsisin, kas Dionissi Ivanovitš Vjatškot veel pärast seda nägi, kui too oli langenud.

„Oo jaa,” jätkas jutustaja vaevatult. „Oh, nii see just oli. See oli kole heitlus, kus tapeti armutult naisi ja lapsi. Nad olid pugenud kuutidesse ja kuutidele pandi tuli otsa, kõik elus ja elutu, mis ette jäi, see raiuti tükkideks. Värav, mis alles äsja oli olnud nii võimas, langes tules mürinal sissepoole kokku. Me teame, et lõikuskuu ööd on pimedad, aga leegid valgustasid taplusvälja nõnda, nagu oleks seal olnud hele päev. Ma usun, et viimselpäevalgi ei ole nõnda palju tulejõgesid ja surmakarjeid. Aga suitsukate varjutas selle koha, kus kuningas oma langenutega lamas. Ma haarasin ühe langenu käest alles põleva tõrviku ja tõttasin Vjatškot otsima. Leidsingi ta siis lõpuks teiste surijate vahelt, langenud vene vägilaste keskelt. Ta suutis mulle veel kõrva sosistada oma viimased sõnad: „Dionissi, hoia eestlasi! Vaata, kuidas neid on hukka saanud. Aga see maa jääb nendele.” Nõnda ütelnud, sulges ta oma silmad igaveseks. Sel hetkel võeti mind kinni ja minu õnnetuseks pidasid vastased mind alguses kuningaks endaks, sest ka kuningas oli võitluse lõpus olnud lihtsasti riides. „Kuningas, kuningas on meie!” hüüdsid nad oma veidras murrakus ja mõned tagusid seejuures veel trumme. Nagu maa alt kerkis minu ette keegi härjakaelaga mecklenburglane ja heitis mulle kaela köielipsu. Suutsin kuidagi seletada, kes ma olen. Nad olid silmanähtavalt pettunud ja jätkasid naiste ja laste tapmist. Nägin oma silmaga, kuidas rasedate naiste kõhud läbi pisteti ja tapetud lapsed sealt välja lupsasid. Keegi vana naine, kelle pikki halle juuksesalke tuul silis, seisis kui puuslik keset seda kaost, ise kisendas, et parem on auga surra kui häbiga elada! Hirmsaid ettekuulutusi saatis ta suu: tasujate mõõk ei sähvi enam kaua… pikk raske orjauni algab… raudne ike on rõhumas… rahvast uinutab pappide humal… Teda mõõgad miskipärast ei puutunud ja temal lasti seal oma prohvetikõnet pidada. Rüütlid ja nende kannupoisid leidsid peiduurgastest ilusamaid naisi, ja kui kõik mehed tapetud, siis mõrvamise jõud rauges ja naisi hakati vangi võtma. Algul raudmeeste sõjasulased ja hiljem, peenemates paikades, ka rüütlid vägistasid neid ilusaid naisi, sest ugalased on vägivalla ja rapsimisega harjunud ja sealsetel naistelgi olevat ütlemine, et esimene raps läheb ikka raudkäele…

Mina olin meestest ainus, kes vangi võeti — see oli sellepärast, et Vjatško viimaseid käske kuulates olin unustanud valvsuse ning mulle hüpati selja tagant kallale. Minuga oli jutt lühike. Nad said teada, et olen Vladimiri-Suzdali saadik. Mulle anti hea hobune istumise alla, ma pidin omadele sõnumi viima, et abiväel ei maksa enam tulla, kõik on otsas, pole enam ainsatki meest ellu jäänud.”

„Selle kohta öeldakse: sündmus ilma tunnistajateta,” märkis Mstislav Vsevolodovitš elutargalt. „Keegi ei näinud ega kuulnud, sest need, kes tunnistasid, sõuavad põrgu tulejões. Nii ei saa selle kohta ka mingit valet levitada.”

Veel kaua istusin lõkke ääres, kuni jäin seal päris üksinda. Olin teada saanud tõe ja ei olnud tulemas teist, tõesemat selle järel.

Enam ei olnud mul tuska Alevtina vastu, surm ja palve olid meid lähendanud ja lepitanud. Ja lõpuks olid just minu vanemal pojal Vjatško näojooned. Aga kas ka vaprus? Seda ei olnud mul sellel viimse tunnistuse õhtul mitte kelleltki küsida.



[1]  „Paradiisi juhtigu inglid! Sündis nii, et inglid olid kandnud ta Abrahami sülle!” (Uus Testament, Lk 16:22 — lõik Laatsaruse ülestõusmisest, ladina k.) Ordupreestrid lugesid lahingu pöördemomentidel tihti evangeeliumi, kuna paradiisiootus innustas mehi julgemini surma minema. (Autori märkus.)

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon