*Zhuangzi ja Huizi uitasid Hao sillal

Aare Pilv

 

*

Zhuangzi ja Huizi uitasid Hao sillal.

Zhuangzi ütles: „Teivikalad tulevad välja ja uitavad kiirustamata. Küll nad on rõõmsad!”

Huizi ütles: „Sa pole kala. Kuidas mõistad, et kalad on rõõmsad?”

Zhuangzi ütles: „Sa pole mina. Kuidas mõistad, et ma ei mõista, et kalad on rõõmsad?”

Huizi ütles: „Ma pole sina. Kindlasti ei mõista ma sind. Sina kindlasti pole kala. Sa ei saa mõista, et kalad on rõõmsad. Kogu lugu.”

Zhuangzi ütles: „Pöördugem tagasi algusse. Sa ütlesid: „Kuidas mõistad, et kalad on rõõmsad?”

Üteldes juba olid mõistnud, et ma mõistan seda, ja küsisid selle kohta. Mõistan seda Hao sillal.”

 

kuni

siia maailma nõlvale

paiskub aegluubis klorofülliplahvatus,

jalgealune pind hakkab toekalt hingama ja häälitsema,

maa muutub võrsumise mereks,

õied jõuavad pärast talv läbi tüvede sisemaal kestnud rännakut

lõpuks oma üürikesse helendavasse puhkepaika,

et seejärel teed jätkata, ikka taassigimise poole pudenedes

 

kuni

võilillede paisvel varte orkester

turdub seal taga keset metsikut niitu

ja siin paplilumi tuiskab vastu päikest huupi

 

kuni

sirelid mahetavad oma õiekoonaldega õhtuid,

ja varsti lähevad nad rooste,

ja siis tulevad nahkjad kuprad,

otsekui vabaarmastusest sündinud

uus põlvkond küpseid skeptikuid

 

kuni

linnud hõiguvad aknaist sisse

oma õrna naha taha sulgunud inimeste unne,

nimetades neid nimepidi, õpetades neile oma vanapärast keelt

 

kuni

kaugel taamal kihab laiguti haaviku säbru

kirjeldab liikvele heidetud, äikest otsivat õhku

 

kuni

keskhommiku päikesevõlvidelt kajab

vastu vahtrate võrasüdamike hämarus

 

kuni

hele rõõsk lausk vihm

liigendab läbipaistvat ruumi,

loob pilgu ulatuvusele kaugusemõõdet,

langedes õunapuulehestikule,

mis püsib vaguselt ootlikuna

nagu paitusega nõustunud loom;

sadu tahaks nagu midagi öelda —

ja ta ütlebki:

„ma tahaks nagu midagi öelda”

 

kuni

pääsukesed tõmbavad oma sirge laulu jooni,

põimides neist valmis oma mõõtkavas

tiheda õhuilmakaardi —

ilm ilma maata —

ning laotavad selle kerge tekina

sooja õhtu õnarusse settinud päeva peale

 

kuni

tubadesse ehitatud vaikust tihtiv kellatiksumine

ja maja kohal ikka veel märkamatult kasvava

tamme ettenägelik, tagamõttetu sahisemine

riivavad teineteist juhusliku kuulja kõrvalävel

möödaminnes, nagu põgusalt-tuttavad,

kes teavad teineteist nägupidi, kuid ei tereta omavahel

 

kuni

palaval pärastlõunal tuleb kodutänaval vastu

jahutav tuul, mis ei tea, et ta jahutab —

„teadmine on liiasus,” puhub ta,

„ma ei puhu, ma pole jahe, ma pole tuul,

just sellega ma kosutangi”

puud seal kõrval kahisevad:

„kui imeline, et me ei imesta”

 

kuni

oodatakse tüvele nõjatudes lehtede varjus

nii kaua, et kui oodatu tuleb,

on juuksed pärnamett täis sadanud

 

kuni

niidetud heina lõhn aimab järele ta rohelust,

alguses sahvtine, kirbe tooniga magus,

ergas, tungiline, kõdi ja silituse piire kompav,

varsti kahkjam, tolmavam, nurgelisem, torkivam,

endiselt narkootiline

 

kuni

lahistab kaks tundi järjest,

vahetpidamatu ja vahettegematu keskmisus,

vabandamise ja enesekindluse vahepealne

mõõdukus ilma väljapeetuseta,

ühtlasus ilma korrastatuseta,

pingeta endasse süvenemine,

edenemine ilma teisenemata,

sundimatu hall ja virge haljas

 

kuni

paar tundi pärast sadu

ikka veel niiske õhk,

ikka veel rahuldatud maa,

ikka veel värske, kuigi juba mälestus,

millest niriseb välja videvikku,

kuni see täidab kogu laugja seljaku

 

kuni

paar nädalat pärast pööripäeva

esimesed vanumise märgid,

lõdvestus, millega tipneb jõud,

lehes-oleku vilumus,

selle tuumas olev hooletu täpsus,

jalaka ja vahtra ladvad kõrvuti tuules,

täiskasvanult, eksitamatult kooldumas,

püüdmata teineteist jäljendada

 

kuni

on järvepinna hubisev tasadus,

liikvele nihkunud siledus,

õhu kirjutatud vesi,

ja siis pealelõunases tummuses sukelduv kaur

 

kuni

rohutirtsud lasevad kõlada oma eelajalooliselt digitaalsel helinal,

nähtamatult terve pika päeva,

ka siis veel, kui udu koguneb niidunõvva, kus kehtib veel eha,

samal ajal eemal-taamal kuuskede all

on juba saabunud öö ning üksik jaaniuss

süütab oma külma neoonse kehalambi ja jääb ootele

 

kuni

sajuhoog lööb end vastu maad pihuks,

energiliselt, metoodiliselt ja keskendunult,

tuhisedes läbi küljetsi paistva õhtupäikse helgi,

mis hakkab laetuna kilgendama,

ja juba ongi rada täis lõhmuste kahvatuid sulgi ning hapraid tõrusid,

lompide pind nende paatjaks tõmbunud õielehti,

ning vihmalagina vaibumise ajal küsib läbi raputatud õhk:

„kas saan ometi klaariks? kas ärkan ööle vastu? ometigi?”

 

kuni

läbi kaldavõrastiku rõkendab pimestav järv,

kui seisad otseti vastu õhtupoolikupäikest,

sealpoolse põgus meelitus, tuline ja vedel iha geomeetria

 

kuni

raudteeveerel kõhkleb palderjani kahvatulilla,

vaid kraadike tumedam täielikust valendusest,

õied sissepoole kumavad,

hämarad isegi padupäikese käes

 

kuni

lasub heinakuu muinaskollases õhtuvalguses viljapõld,

taamal kilomeetrite taga tühjaks varisev pilv

 

kuni

jõekäänakul sulab leitsakusse

vilu põhjamuda hõngu,

tumehahkjat erku und,

mis pole mõistujutt

 

kuni

valgus aknakardinal lööb virvendama,

kord kaob, siis naaseb, aeglane vilkumine,

mühin katab päeva nagu vaip,

kaugelt maalt ja mere pealt on tulnud uus lõhistav tuul,

rahutu, kuid kindel, hootine, kuid sihilik,

nagu värskelt pähe tulnud huvitav mõte,

kuid ütleb temagi: „keegi meist on tuul,

aga mitte mina”

 

kuni

pihlakakobarad puhkevad kumendama,

mõrkjas, vängevõitu taimsus levib

õhtu tasandikku mööda laiali,

kibe, kuid mitte kunagi kibestuv läte

 

kuni

ikka on jalakas esimene,

kes kohatult, kärsitult

läheb kolletama

 

kuni

ühel hetkel leiab öö end taas üles,

niheleb ettevaatlikult valguse servale,

imbub põõsaalustest lageda taeva alla,

pimedus hakkab pead kandma

ja tuleb meelemärkusele

ja valguski vastutasuks küpseb enesekindlamaks

 

kuni

kordub kolmkõla —

erkroheline kaselehestik

sinakashalli läheneva pilve taustal,

allpool mitte-veel-pleekinud kuldvitste järv,

müristab

 

kuni

kahvatu ihuga õunad suiguvad

hämarduva rohu jaheduses,

kummel ja linnurohi löövad korraks kõikuma

õuel lonkiva koera jälgedes,

uttedest eraldatud jäär

seisab mõtlikult üksi tagaaia vilus,

hanekari silmitseb tiigiveerel päevaloodet,

kukk kirgab metsa taga

ja aeg ei peatu

 

kuni

kõrguvad kõod ja pedajad raiesmikul

sihvakate kohmetute ellujäänutena,

heites uhkeid ja kahetsevaid pilke

kaugele alla jäänud maapinnale,

millel sagib valgusega harjuda püüdev varjuelu

 

kuni

leidub pilvealune päev

ühetasase halli heleda laega,

vihmata, varjudeta, tuuleta,

kuumata, külmata,

kerge tühi ajatasku,

lihtsuse kliima

 

kuni

leidub öö, mil on kõik —

tähed, kuu, pilved, sabatäht,

kuma, mis liigub pikkamisi

loodest kirdesse,

valge kass elupuu varjus

 

kuni

keset heinaritsikate pilkast sumu

juulilõpuöös kõndijat puutuvad

oma päevasest vihmast ikka veel nõrguvate sõrmedega

udumirt ja viinapuu,

mõlgutades oma kaugeid kodumaid,

ja sõnajalad, kelle eelisad avastasid esimestena,

kuidas ollakse puu

 

kuni

koidueelse poolkuu all

tasa ja pikatoimselt laskub kastepilv üle viljapuuaia,

üks pehme samm päevade-ööde astumises,

tald, mis ei talla.

paar tundi hiljem —

palav päevatäht, tuuletu

 

kuni

lõoke sukeldub põldu

kuni

põuases keskpäevaüksinduses

on kuulda vaid varblaste sirtsumist —

ja pärast katab ruske õhtupaiste

inimnägusid köögivestluse ajal.

küpsetatud hõredus

 

kuni

läätsepuu kaunad prõksatavad lahti keerdudes,

täiuslikult rütmitu eesmärgipärasus,

ohakavälja kohal lendavad villatuustid

ja valevad liblikad segiläbi,

õunapuus pea kohal —

ikkagi, jällegi —

ritsikasirin

 

kuni

võrakärestikel papli sügavikus suliseb

laulu tuline oja,

mis järsku kuldnokaparvena lendu läheb,

aedlinna lähistel

 

kuni

pajupõõsaste kerad luhal

ei seisa, ei leba, ei kükita — on,

leebeloomulised, edevuseta,

kaalutud eneseküllased mütakad,

ümarad juurtega olevused,

kes ei maga ega ole ärkvel,

vaid on elus

 

kuni

udu looskleb

põhupallide vahel

loojangu järel,

nagu polekski luulet veel leiutatud

 

kuni

hakatakse päikest sisse sööma,

tema krudisevat mahlast liha,

vastu suulage lõhkevaid tulepaunu,

jahukaid valgusepätse,

et hiljem teisel pool

muudkui küdeda,

silmad lumehämarasse paokil

 

kuni

pöetud põld ümistab endamisi:

„sedakorda jälle valmis”,

ja see on kodulävelt välja astuja

valmidus koju tagasi jõuda,

kogu maapind on kodulävi

 

kuni

kulgevad sipelgate teerajad

nõmme sirgete sammastega saali

puhta pehme vaibaga põrandal,

aeg-ajalt kääksatab tumedalt

mõni tüvedes peidus olev uks

ja lae all kohavad mõtted,

millel pole mõtlejat,

kuid on aine ja kuju

 

kuni

mädakuu kuumus saabub nagu mustjaskuldne sõda,

päevad on otsekui päikese alla maetud, isegi öösel,

ööputukad otsivad jahedast toast redu nagu kaevikust,

tuul ühes oma kosutava olematusega on pagendusse läinud,

õhk on raske nagu maa,

tuli voolab allapoole nagu vesi

ning käärimine tuleb tagasi, nüüd juba teisiti,

mitte punguv tuumakas himu,

vaid hauapõhjast esile käänduv jõõr

 

kuni

see lahtub ja lahendub,

kerge hõljuv veeloor puude vahel,

mille tagant kostavad üleraudtee

jalkamänguhõiked

 

kuni

igavlev väike poiss kartulipõllu pervel

laulab: „mets kasvab, nagu ta ise tahab”,

ning tema tulevikust kajab vastu:

„õpigi siit, kuidas tahta:

pingutuseta, häirimatult,

järeleandlikult ja tagasivõtmatult”

 

kuni

kestab püsiv sadu, metsvihm,

veest õmmeldud laas, viivude pidevus,

mis peidab end iseenda jätkuvuse ja kauguvuse taha,

joonestab valmis ümberkaudsuse arhitektuuri:

miski, mis on korraga

nii tihkelt ümber kui ka

lahedalt kaudne

 

kuni

ladin augustiöös

meenutab midagi, mis on tulemas,

ja seda, et kõik, mis meenub,

on ikka veel tulemas

 

kuni

toonekureparv põllu ja heinamaa piiril

kontempleerib ja mediteerib tardunult,

otsekui oleks nad rabavat uudist kuulnud

või hoopis mõõdaksid hoolikalt maad,

mille peale nad koda rajama hakkavad,

varesed nende vahel madalas

vaatavad neid aupaklike õpilastena.

siis jalutavad kaks kurge pikaldaselt

kingu taha lõuna poole,

remmelgakaared üle tee

 

kuni

linnutee mürin pea kohal,

haabade libin värava ees

ja lõikuskuupimeduse vakatus nende vahel

 

kuni

arooniate väiksed pingul pigipungad

vajutavad oksad looka

ja seal kõrval säravate „üliõpilaste”

eredatele puhvis õitele

tunglevad läbisegi päevapaabud,

ühel juba tiivad murenemas,

ja mitme hõimu mesilased, ühtede kodu

on metsas ja teiste kodu on kodus,

siin saavad tuttavaks

 

kuni

pool seitse õhtul

ookrikarva külgvalgus ja pikad veel jahtumata varjud,

soe küllakil rohelus

nagu kindel ja vagur meenutus

hiljutisest ihusid lõhestanud,

pakitsevast, raskest ja hellast iharusest,

ja sellest lendab läbi suurtsugu metstuvi

 

kuni

päevapaistus vajub

nädalate veeredes

üha enam longu

nagu vananev lill,

mis kummardab saabuva ees

 

kuni

linnaserva majavareme ukseaval

valvav kibuvits poetab nagu muuseas:

„keegi ei saa olla valgust väärt, sest

valgust ei saa müntida.

lunastust pole, sest

keegi ei võrsu võlgu”

 

kuni

tuul hingab, kus ta ise tahab,

ja sa kuuled ta häält —

Jumal on puu,

kuidas saaksidki teda pidada kõrgemaks

muus mõttes, kui et puu on sinust pikem,

kuidas saaksidki teda pidada vägevamaks

muus mõttes, kui et õitsemine on kõnelemisest lihtsam,

kuidas saaksidki teda pidada täiuslikumaks

muus mõttes, kui et puu on enesega tasa,

ise seisev, pika meelega, mis ei peta end, nagu

oleks ta ilma ihuta võimalik;

ta ei võta sinuga mõõtu asjade pärast, mida tal vaja pole —

võim, tõde ja tänu —,

sest tähtis pole võit,

vaid võitmatus,

seepärast pole sul temaga vastastikku

midagi välja nõuda;

lihtsalt — ära ole mage,

ole mahlakas ja säsikas,

juurdu ja lehti,

kohise ja püsi vakka,

ole üks tüvi ja tuhanded lehed korraga,

ima endasse maad, tuld, õhku ja vett

ning loo nende väel endale

kujukas võra ja elus värv,

sa oled Jumala vend

 

kuni

mõisapargi kohal õhkavad

iseenda hõlpsuse käes

saarepuude kroonid,

tikitud ja sõmerad ja sõredad ja

aredad ja karsked ja sumedad ja

nõtked ja

 

kuni

tuleb poole rea pealt rambus

septembri südamikus tund enne päevaveert,

võtad selle valguse poolunne kaasa,

loksutad seda tukkumise tiiglis

ja näed — see on ju täpselt märtsilõpp,

täpselt maailma vastasnõlv.

virgud, sööd kodunt saadetud tugevat õuna,

mille nime lapsena arvasid olevat

Kuld-Renett,

veendud, et arvasid õigesti,

sest maitse on sama.

meelesolek, mis palistab

elususe lahvandust keset aega.

 

maitse, haista, kuula, puuduta,

vaata, kuni saad,

jäta meelde,

kuni sul on meelt, kuhu jätta,

kuni sul on meelt, mida jätta

 

nagu end jätab

ikka kõikjale ja üha maha ja üksiti alles ja igati järele

rahulikult tumelev trööstita rõõm

lõpmata surelik suvi

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon