Hasso Krull: „Ava”.
Kaksikhammas, 2021. 112 lk.
Perspektiiv tekitas meis ebaloomuliku tunde, justkui võiksime kõigest pääseda.
Dodie Bellamy
Ah, õhkab traditsiooniline subjekt: „Kui vaid suudaksin kiskuda end välja sellest väiklasest kehast ning hulkuda kosmoses, vabastatuna igasugusest vahendatusest, näeksin ometigi maailma sellisena, nagu see on – sõnadeta, mudeliteta, vastuoludeta, vaikse ja kaemuslikuna.” „Kas tõesti?” küsib artikuleeritud keha, leebelt üllatunud.” „Miks sa soovid surnud olla? Mina näiteks tahan olla elus, ning seega tahan aina rohkem sõnu, vastuolusid, kunstlikke sätteid, et tundlikumalt tajuda veel enam erinevusi. Minu kuningriik on veelgi kehastunuma keha päralt!”
Bruno Latour
Esimest korda „Ava” lugedes kerkis mu mõttesse ei keegi muu kui radikaalfeminist Shulamith Firestone ja tema 1970. aastatel avaldatud ning juba tollal klassikaks saanud „The Dialectic of Sex”. Eriti üks tema mõte, mida mulle endale meeldib nimetada erootilisuse laiali piserdamiseks-pihustamiseks. Nimelt küsib Firestone ühe peatüki lõpulõigus: „Miks peab kogu mõnu ja põnevus olema koondatud, aetud ühte kitsasse ning raskesti leitavasse inimkogemuse nurka ning kõigel muul lastud minna raisku?”[1] Mis see „üks kitsas inimkogemus” ja „kõik muu” on, millest Firestone räägib? Esimene ei ole midagi muud kui arusaam romantilisest armastusest või sellest, kuidas kipume armastust ühiskondlikult mõistma: kahe eri soost inimese monogaamse suhtena. Olgem ausad, niipea kui inimesel mingisugune mõtlemisvõime või kognitiivsus tekib, juhatatakse ta tavaliselt üsna kiires korras teise inimese ja loomulikult just vastassoo ja romantiliste tunnete juurde, paremale-vasakule svaipimise sohu. Maailmas nagu polekski midagi muud kui hunnik privasse saadetud dickpic’e ja loodetud-oodatud happy end…
Aga mis on siis see „kõik muu”, millel Firestone’i meelest on lastud raisku minna? Ühelt poolt võib öelda, et kogu raamat „The Dialectic of Sex” ongi üks (üpris radikaalne) vastus sellele, teisalt jätab ta aga selle küsimuse ikkagi õhku rippuma. Lugeja peab ise välja mõtlema, mida tähendab see nn erootilise avardamine ja väljavenitamine sellesse mõttelisse kohta, mida nimetan laiali pihustatud-piserdatud erootilisuse tajumiseks, erootiliseks maailmas olemise viisiks.
Mida rohkem ma Krulli loen, vanemaid raamatuid, aga eriti kõige uuemat kogu, seda rohkem mulle tundub, et autori olemine ongi nimelt erootiline. Ja see erootika ei ole too vana hea miski, mis on suunatud peamiselt teisele inimesele ja mille väljundiks on seks. Ei, erootilisus on siin kui tähelepanelik ja lähedust otsiv suunatus kogu meid ümbritsevale maailmale. Sestap ka võime suhelda ja suhestuda (sest sel on loomulikult ka poliitiline ja ökoloogiline mõõde) lisaks inimes(t)ele ka kõige muuga. Aga mis juhtub, kui inimesel tekib teatud erootiline suunatus või suhe kogu ümbritsevaga? Siis ei ole enam võimalik millegi kohta öelda „teine”, sest kõik kaasmoodustab ja -loob (ka inimeseks)olemise keerulist-keerjat ämblikuvõrku või võrgustikku. Mitte midagi ei saa sedasi tühistada. Kõik on lõputult ja lõpmata tähenduslik. Kõik püüab tähelepanu, pilku, kuulatamist, puudutust, lähedust, mõistmist: kivi, ööbik, tekst, laps, Instagram, öö, radikaliseerunu, varjud, pilved, naine, nahkhiired, mütoloogia, mõnu, alateadvus, paljusus, pidu, filosoofid, mütoloogia, modernsus, seks, labürint. „[Ü]tle mulle kes on sinu reaalsus / ja ma ütlen sulle / mis sinust saab pärast surma” (lk 13).
Krulli reaalsus ei ole üksnes teine inimene, tema reaalsuse moodustab nii elus kui ka eluta loodus. Või kui autorile omase animismi vaimus väljenduda, siis pole loomingus (ja elamise viisis) õieti eluta loodust olemaski. Kõik hingab. Või hingitseb. See on antitees sellele, et: „lepime kokku / kuidas reaalsust nimetada / mis on tema aadress ja telefoninumber / siis pistame persse / spekulatiivse realismi peegli / et näha mis temast järele jäi / kui ta labürindist välja kukkus” (lk 20). Reaalsusel on vägi ja võimalus vaid siis, kui ta on erootilisusele avatud: „tuul on täna heas tujus // tuul tuleb ja räägib tahad ma kõigutan oksi / õõtsutan lehti reaalsuse võid putsi pista / usu mind seal on tal palju parem olla / seal hakkab ta elama särama” (lk 13).
Hollandi antropoloog Annemarie Mol avab oma raamatus „The Body Multiple”[2] arusaama kehast, mis on midagi enamat kui pelgalt singulaarne, ohjes aine, piiritletud substants. Nimelt väidab ta, et meie keha ei lõpe nahaga, vaid see on alati miski, mis ühendub teiste inimlike või mitteinimlike kehadega, samuti tegevuste, tehnoloogiate, tehnikate ning kõikvõimalike objektidega. Need kõik tekitavad, voolivad ja heegeldavad kokku väga mitmesuguseid kehasid ning inimolemise viise. Selle miski kohta ütlebki Mol „mitmikkeha”. See on miski, mis vastandub jõuliselt modernse filosoofia arusaamale atomiseeritud „isest kestas”, kui mõelda näiteks Descartes’i mõtleva mina, Leibnizi akendeta monaadi või Kanti teadmise subjekti peale, mis asja eneseni kunagi ei jõua. Mitmikkeha kontseptsioon võimaldab endast ja enda kehast mõelda kui avatud lõpetamata protsessist, mis on alati seotud ümbritsevaga. Me ei kõrgu teiste kohal ega ole keskmed. Me pole isegi pelgalt üks teiste seas, vaid kaks ja kolm ja neli teistega koos. Mind on mitu, laulab Nublu. Me ei ole homo clausus’ed, kirjutab Mol. Kirjutan alla. Kirjutaks tõenäoliselt ka Krull.
See, kes kõneleb „Avas”, on vahepeal nii poorne, lekkiv – üleminek ühelt olendilt teisele on ambivalentne –, et tekibki tunne, et kõnelemas on keegi mitmikreaalsusest pärit mitmikkehaline. Võiks lausa öelda, et Krullil pole õigupoolest isegi autorimina, vaid autorimitmus. Ühe tugeva hääle asemel kuuleme ses luules mitut eriilmelist „mina”. Ja mis kõige huvitavam – see autorimina ei lahustunud mitmuseks XX sajandi alguse konstruitud modernistlikes -ismides ega ka üleisiksuslikus nn kõrgpoeesias. Labürindis ja labürintjas mõtlemises on nimelt piisavalt ruumi ja keerdusid kõigele, sest kui tõde on olemas, siis on ta alati keeruline, keerukas, keerjas ja mitmuses. Sestap saavadki Krulli kõrval ja sees pesitseda nii neandertallased kui ka Ariadned, nii metafüüsiliselt kütvad päikesed kui ka teod, teed rüüpavad lohed, ööbikud, kuu, männid, Dionysos Vanapaganad ja isegi Mohammed Attad, kes kohe-kohe vist sõidavadki Uue Maailma tema gigantvidinaga pihuks ja põrmuks.
„Ava” lugedes avaneb mõte, et autor ei ole niivõrd mitte visionäär, vaid „versionäär” – versioonide looja. Etümoloogiliselt tähendas versio algselt muutust, millegi ümberpööramist. Erinevalt visioonist võtab versioon arvesse teisi versioone, versiooni sisemine omadus ja olemus ongi lasta teistel versioonidel tekkida. Visioon on aga nagu tekk, talle ei meeldi võtta arvesse seda, mis on juba olnud, ta lihtsalt tuleb ja laotub peale, kattes sedasi kõik endale mittevajaliku. Visiooni saab vaid asendada – teise visiooniga. Versioone saab alati lisada, nii üksteise sisse kui ka kõrvale, nii peale kui ka alla: „ma igatsen olla pilu kust pudeneb maailm / kust sugeneb maa ja veereb välja ka ilm / ja veel teine ja kolmaski ilm / kolm ilma me peal kolm ilma me all / ja keskel seitsmes meie maailm / meie seitsmes taevas” (lk 97); „elu on musttuhat elu / musttuhat haigust musttuhat tervist / musttuhat mürki / musttuhat ööd / musttuhat päikest musttuhat merd / musttuhat loodust” (lk 101).
Suures osas astuvad Krulli mütoloogilis-animistlikud erootilised versioonid dialoogi esmalt just lääne mõtteloo valgete suurmeeste pärandiga, seda eelkõige vastandumise kaudu: „varjud küsivad / vesi millal sa ärkad millal sa tuled / meie juurde me oleme kleepunud kokku / nagu vaimud pudelis / kork on peal ühe cogito kolp / mis muudkui sumiseb: ergo / sumsumsumsumsumsumsumsumm (lk 10); „Euroopasse me ei lähe / ütles Tšingis-khaan / see kant on umbne ja igav / senjöörid kraaklevad omavahel ja sõdivad / nõidu ei usaldata / haigeid ravida ei osata / uudishimu on preestrite meelest patt [—] Euroopa kasvab kui pudelist kerkinud tont / kuni hävitab maailma rahvad” (lk 89–90); „kõigepealt valgustus siis tänavavalgustus / kõrbenud varjud seintel nagu mängiks kuskil / muusika mida keegi ei kuule” (lk 14).
Targem on kuulata varje, pilvi, tuult, paljusust, voolavust, keerde, keha ja labürinti kui järgida kategooriaid, ratsionaalsust, piiritletust, ohjes ainest ja mõistust. Krull võib ju olla samuti vaimult suur filosoof, aga ta on siiski nietzscheaan, ta on (mitmik)kehaga mõtleja: „tuhud algavad / veed pääsevad voolama // on kevad // aita nüüd mind neandertali Ariadne / tee minu keha niiskeks pehmeks ja voolavaks” (lk 38); „Wittgensteini võiksite vardasse ajada / ja nädalavahetusel grillida [—] minu daimon on liialdus / minu daimon on ava” (lk 94).
See daimon ongi erootika. Laiali piserdatult. Tuleb lihtsalt avada end avale. Ja see ava pole teps mitte lääne ratsionaalsete meeste ja nende kuivade kinniste kategooriate surnud nägu, vaid keerja mitmikkehalise jumalanna pehme labürint: „ava kaardid ava pihud / ava vuntsid ava suu / ava sõlmed ava tiivad / ava haagid ava puur / ava vöödid ava täpid / ava vaade ava ruum / ava koda ava kosmos / ava põhi ava täht / jumalanna / ava ava meel” (lk 107). Nii et ava aga ava aga ava see ava.
[1] S. Firestone, The Dialctic of Sex: The Case for Feminist Revolution. New York, 1970, lk 155.
[2] A. Mol, The Body Multiple: Ontology in Medical Practice. London and New York, 2002.
