Tiina Pai: „Kõnelused teise tiigriga”.

EKSA, 2021. 99 lk.

 

Millest saavad alguse muutused? Kodanlasekorter kuskil kesklinnas, assistenditöö mingis ministeeriumis, rahulolev üksindus. Nädalast nädalasse korduv nädalalõpumöll ja pohmell, mis väära­matult järgneb. Ülemise korruse naabrid on imelikud: armastavad duši all üürata, ras­kel sammul ringi tatsata… Ja kumedalt uriseda. Katse end rutiinsest tsüklist välja rebida – puhkus, et tegeleda millegi olulisega, näiteks kirjatööga. Korraga aeg peatub. Uksekell. Elu omandab piirjooned, paneb hetkeks kuulatama. Härrasmees ülakorruselt palub nädalase reisi ajal oma taimi kasta ja kakaduud toita. Miks ka mitte? Jutustaja kõmbib mööda treppe vastutulelikult üles ja kohtub seal inimkeeli kõneleva tundliku tiigri ja seltsimatu käredahäälse kakaduuga.

Nõnda algab Tiina Pai jutukogumik „Kõnelused teise tiigriga”. Härrasmees ülakorruselt on endine tsirkuseartist, tiigritaltsutaja Márkus Mester, kes nüüd koos Menelaose-nimelise polüglotist tiigriga aitab kõiksugustel maailma asukatel oma keeruka hingeeluga toime tulla. Kakaduu Melnikov, lauluhääle kao­tanud kunagine kuldkõri, on vaid üks selle paari paljudest patsientidest. Õhukese teose raamjutustuse jooksul käib minajutustaja ülakorrusel loomi toitmas ja paneb kirja jutuka tiigri pajatused mitme­sugustest haigusjuhtumitest, pikkides sinna vahele ka turulkäigu kirjeldusi ja igat laadi teavet, mis tal ülakorruse elanikest õnnestub hankida. Niisiis on jutukogumikul kaks mõneti eraldiseisvat, mõneti põimuvat narratiivitasandit: raamjutustus, kus figureerivad peamiselt minajutustaja ja tiiger, ning lood, mis kubisevad erilaadsetest elusolenditest – ka neist, keda „konventsionaalses mõttes olemas ei ole” (lk 57).

Raamjutustuses on kandev nimetu minajutustaja, riigibürokraatia mada­lama astme töötaja kuiv ja natuke iroo­niline hääl. Tegu on üsna trafaretse tege­lasega, kes satub argistesse tüüpsituat­sioonidesse: vihastab lärmakate naabrite peale, ahastab ärkamisjärgse heinakuhjasoengu pärast, lööb aega surnuks tühiste ajaviidetega ja hellitab kirjanduslikke ambitsioone, mis saavad hoogu „eriti pärast mõne järjekordse paljukiidetud uudisteose läbilugemist” (lk 10). Siiski antakse mõista, et jutustaja pole oma väikekodanliku eluga läbinisti rahul, vaid loodab igapäeva mattklaasist akna taga näha midagi kas või natukenegi erakordset. Ta tunnistab, et on aeg-ajalt segi ajanud unenäo ja reaalsuse, et uude kohta kolides tabas teda „kummaline tundmus, et asjad siinkandis pole päris sellised, nagu näivad, et tegelikkus pole kaugeltki nii väikekodanlikult üksluine, kui maja üle vaadates tundus” (lk 9). Rääkiva tiigriga kohtudes tabab teda esialgu ootuspärane šokk, ent mida enam ta Menelaose lugusid kuulab, neile kaasa elab ja neid kirja paneb, seda enam muutub üleloomulik tema silmis loomulikuks.

Tiiger pajatab olukordadest, kus iga­sugused elusolendid on keerukatel viisidel hätta sattunud ning vajavad paari head sõna või arstirohtu. Nendes lugudes demonstreerib Tiina Pai suurepärast kujutlusvõimet ja oskust absurdi juures tõsist nägu teha. Juhtumid on köitvad: alates maailmatasemel kassteadlasest, kelle omanikud näevad teda ainult armsa lollikesena, kuni kaheksajalg Oskarini, kes teeb merenõia abil läbi täieliku metamorfoosi. Sekka lood haldjariigist ja selle bürokraatiast, verioravatest ja aust­rist, kel on vaimse tervise häired.

Need kaks lootasandit moodusta­vad vastandpaari: ühel pool lapselik män­gude ja lugude maailm ning teisal rutiinne, kohustusmustriline ja väikekodanlik lihvitud täiskasvanuelu. Nende segipaiska­mine ja lammutamine näibki olevat teose tuum. Kõik-on-võimalik-maailm ja kõik-lihtsalt-on-nii-maailm. „Kõnelused teise tiigriga” paneb need kaks sfääri kõrvuti liikuma ja sõlmib nende otsi kokku, lepitab vastandeid. Näiteks tiiger Menelaose jutustused räägivad küll igapäevaeluga võrreldes fantastilistest sündmustest, ent lõppevad tihti Menelaose ja Márkuse arstliku sekkumisega. Vastandpaari lagunemise murdepunktiks võib pidada momenti, mil Menelaos kuulutab mõistatuslikuks ja ettenägematuks hoopis argise inimelu, mida senimaani on kirjeldatud tsüklilise ja igavana: „Vaata, inimeste puhul ei ole kuidagi antud aimata lõpplahendusi. Kivist süda võib jääda kiviks, muutudes järjest kõvemaks. See võib mureneda, võib teisi kivisid lõikavaks teemandiks muutuda, võib uuesti üles sulada, kõik on võimalik.” (Lk 58–59.) Kõik-lihtsalt-on-nii-maailmast saab jälle kõik-on-võimalik-maailm, vii­masest küll ei puudu absurdi­noodid – sest absurd on vältimatu, kui puutuda ootamatult kokku ammu selja taha jäänud lapsepõlve toimemehhanis­midega.

Üks vahend, mis seda lapsepõlve taas­tulekut struktureerib, on jutukogumiku intertekstuaalne mõõde. See avaldub suh­tes lastekirjandusega: laiemalt looma­lugude žanriga, kitsamalt dialoogis kind­late hüpotekstidega. Mõlemal juhul mängitakse nendesamade eespool kirjeldatud vastandlike olemisvormidega, lapselikult fantastilise ja täiskasvanulikult argisega. Nagu intertekstuaalsetes mängudes ikka, säilitatakse alustekstist mõni aspekt, aga lisatakse midagi uut, mis seda nihestab. Näiteks enamikus kogu­miku loomalugudes kasutatakse antro­pomorfiseerimisvõtet, ent mõnel juhul keeratakse sellele uus vint peale: hobusenäoga inimtüdruk Angelinast saab kaunis mära. Teine võte on selgitada ilmselget fantastikat realistliku loogika järgi. Kassteadlase Alfonsina loost selgub, et kassidel tõepoolest on üheksa elu tänu nende erakordsele võimele ajas rännata – realistlik pole siin muidugi põhjendus ise, vaid põhjendamine kui võte. Haldjate ja inimeste maailma ühenduspunktiks ja mõlemas sfääris toimivaks psühholoogiliseks ravimeetodiks on medi­tatsioon. Ja nõnda edasi: täiskasvanuelu äraseletatud niidid põimitakse kokku lapse­põlve lõputute võimalustega.

Mis puudutab konkreetseid alustekste, siis neid on teosel mitu. Näiteks detektiiv-psühholoog-arst Márkus Mester meenutab oma ravitegevustes kahtlemata Doktor Dolittle’it. Ning loos „Karpidest ja pärlitest” selgub ajapikku, et peatüki alustekstiks on Lewis Carrolli jutustav luuletus Morsast ja Puusepast, mis pärineb loost „Alice peeglitagusel maal ja mis ta seal nägi”. Ent kõige ilmsem viide lastekirjandusele peitub muidugi Pai kogumiku pealkirjas, mis viitab Donald Bisseti raamatule „Kõnelused tiigriga”.

Bisseti loos nõudis väike tiiger, et jutus­taja talle lugusid pajataks. Tiiger nimelt toitus sõnadest ja paisus tänu lahkele jutustajale raamatu lõpuks juba üsna priskeks. Bisseti loomake oli parajalt ninatark ja nõudlik, aga kahtlemata väga armastusväärne. Käsitledes Tiigrit Menelaose kirjandusliku eeskujuna, milleks kogumiku pealkiri alust annab, ilmneb nii mõndagi põnevat. Erinevalt Bisseti Tiigrist ei söö Menelaos lugusid, vaid toorest liha, ning peab depressiooni leevenduseks võtma antidepressante. Kui Tiiger on muinasjutunäljaste laste võrdkuju, siis Menelaos on justkui täiskasvanuks saamise võrdpilt. Midagi on Menelaose ja Tiigri juures sarnast – nimelt lugude teraapilisus. Lugusid sisse ahmivast Tiigrist on nüüd saanud nende jutustaja ning Menelaos annaks justkui kitsarinnaliseks muutunud täiskasvanule, keda kehastab minajutustaja, laste­raamatu tarkused edasi (või pigem tagasi).

Kuigi see täiskasvanuelu ja lapsepõlve vastandus loob lõbusa ja nauditava jutumaailma, on kogumikul ka mõningaid nõrku kohti. Need on enamjaolt raamjutustuse, mitte lugude puudujäägid. Näiteks ei paku seigad jutustaja puhkusest ja tegevustest väljaspool kõnelusi tiigriga just kuigi rammusat vaimutoitu. On raske öelda, miks, ent asi võib olla minajutustaja stereotüüpses kuivas iroonias ja käitumises. Ning pean tunnistama, et samal põhjusel jättis mind külmaks ka teose lõpp. Küsimused, mis raamjutustuses õhku jäävad, tõotavad teosele järge. Ent kuna jutukogu­miku tugevaks küljeks on tiigri lood, mitte raamjutustuse narratiiv, ei tekita potentsiaalne järjeootus sellest aspektist kahjuks põnevust. Jäägu küsimused siis parem juba vastusteta.

Niisiis – millest saavad alguse muu­tused? Igapäevaelu tsüklilisusest aitab välja murda loojutustamise maagia. (Ja ega puhkus ka paha tee.) Tiina Pai jutukogumikus rõkkab absurdihuumor ja leidub siirast rõõmu lugudest, kus kohtuvad päriselu ja muinasjutuilm. Fan­tastilisele leidub seletus, inimkäitumisele aga mitte alati – nagu lapsepõlves, kui kõik mõistatuslik leidis aegamisi oma koha ning alles hiljem selgus, et põhjen­dused ja seletused on äärmiselt suhtelised. „Kõnelused teise tiigriga” on kiire arenguga kujutlusrikas lugu, mis pakub igapäevaelu piire ületavas muinasjutulisuses mõnusat meelelahutust.

 

 

 

Katrin Pauts: „Tallinna tume. Tavaliste inimeste väikesed nurjatused”.

Varrak, 2021. 196 lk.

 

Ideaalne sügisraamat. Hämarad musta huumoriga lood inimloomuse tumeda­test soppidest, mis on nagu loodud pime­datel õhtutel lugemiseks. Peamiselt krimikirjanikuna, aga ka terava kultuurikriitikuna tuntud Katrin Pauts on temaatiliselt seotud kogumiku tosin nurjatut lugu pannud kirja nii, et lugemine ei tekita depressiooni (issand, mil­lised raisad me, inimesed, ikka oleme!), vaid pigem aitab sellest lahti saada, sest kui kirjanik tabab biiti, annab see ikkagi lootust.

Masendust õhkub neilt lehekülgedelt küll, aga see annab ainult särtsu juurde nagu vürtsid tumedas õlles. „Mind valdab lootusetu tülpimus.” (Lk 36.) „Tunnen, et mu elul puuduvad siht ja mõte.” (Lk 60.) „Noodid kerkivad õhku ja langevad elutult maha, ruumi mu ümber hõlvab äkki saabunud sügise läppunud mullalõhn.” (Lk 79.) „Su vanaema on siis ehk õnneks surnud.” (Lk 176.) Mingi tont paistab vaevavat kõiki tegelasi.

Autori vilumus krimikirjanikuna on pinge kruttimisel abiks olnud, kuigi puhta­vereliste mõrvalugude asemel on „Tallinna tumedas” tegemist pigem moodsate inimtüüpide liialdatud psühholoogiliste portreedega. Paljud tüübid on üsna sarnased: varases keskeas pealinlased, kes on täiskasvanuks saamist edasi lükanud ja kohtuvad nüüd eluteel esimeste tõsiste jõnksude ja käänakutega, mida nad ületavad kahtlasi või kuritegelikke abinõusid kasu­tades. Sest maailm kukub ju kokku, kui nende uus teos piisavalt tähelepanu ei saa või kui see, kellele silma heidetakse, neid ei märka. Loos „Muusika” triivib peategelane painavasse hallutsinatoorsesse ulma. Lühikeses jutus on mitu pööret, enim paelub lugedes aga kõhe atmosfäär. Ühes mõjuvaimas novellis „Hääl” ei juhtu aga midagi otse kuritegelikku. Siin otsib kirjanik oma häält, kuid kaotab end rivaliteedis sõpradega sootuks, sünd­mustesse sekkuvad meelepetted ja viirastused. Vanalinna kummitusmajalik atmosfäär on loodud hoogsalt, loo iva on aga selles, mis juhtub, kui pidada väliseid saavutusi inimsuhetest tähtsamaks. Moraali ei tooda õnneks välja rasvaselt ja jõuga, ent kadeduse ja konkurentsi teema kerkib üles veel mitmes loos: romaani­kirjaniku identiteedi vargus „Hullumajas”, armukadedus, mis viib teise elu ihkamiseni, „Jäises vees”. Alati ei ole asjad nii lootusetud: „Vuhvel Fendi” näitab, kuidas saada üle tapvast FOMO-st, meie aja ajuhaigusest. Filmirežissööri tung iga hinna eest pildil olla leiab siin ootamatult lihtsa lahenduse.

Üldiselt himustatakse „Tallinna tume­das” aga ligimese naist, meest, koda, edu, vara ja loomingut, kariloomi küll siiski mitte. Himustajad käituvad nagu Wilhelm Buschi Maks ja Moorits – nad on tõelised paharetid, kes ei kohku tagasi ühegi moraalse takistuse ees, ehkki „Jäise vee” peategelane, kes astub võitlusse kuulsa laulja Anetiga filmirežissöör Veiko pärast, lausub endale: „Ega ma jumal ole, et elu ja surma üle otsustada tohiksin.” (Lk 196.) See lause toob välja teose kõige õõvastavama külje: tegelased on silmakirjalikud iseendaga, oma sise­monoloogides. Ilmselt rahulolematusest enesega kerkib esile veel üks jutukogu läbiv motiiv: ei himustata mitte ainult ligimese vara ja abikaasat, vaid ligimest ennast, tema identiteeti kõige naha ja karvadega.

Lood katkevad üpris järsult, efektselt, lugejal tõmmatakse äkki vaip alt ära, kuigi kohati tundub, et midagi jääb ütlemata, kirjanik on selle julma ja kindla käega kärpinud, et mitte muutuda didak­tiliseks. Õpetuseiva võiks ehk leida negatiivsest eeskujust, aga selleks peaks lugeja suutma neisse tegelastesse sisse elada – see ei ole eriti reaalne, kes meist ikka end lontrusena tunda tahaks. Pauts ei kujuta oma kangelasi just erilise empaatiaga (kui välja jätta müstilisim neist, „Kajaka” minategelane). Sappi ja soppa on mõnuga välja valatud, mõni lugu on nagu ämber jäävett pähe, näiteks „Jõulumees”, olge lahked, kas me siis sellist jõulumeest oota­sime!

Kõige naljakam on „Anonüümne alli­kas”. Totras laadis ja justkui ühe hooga lajatatud lugu kannab aga sügavamat tähendust. Loos esindavad kaks tegelaskuju vastassuunalisi jõude: ühes on äärmusliku kuju võtnud lahe logardlus ja teises töökas ja tubli „edasipürgiv vaim”, mis väljendub kõmu-uudiseid jahtivas ajakirjanikus. Veebiuudiste vilgas tulevärk on keeratud täielikku groteski. „Kohutav!!! Mürkmadu nudistide rannas!” (Lk 151.) Narkourgas pitsabaaris, iidse ordu salaühing Kalamaja keldris. Lahutavad kuulsused niikuinii. Klikimajanduse pihta tulistatud meedia­kriitilises palas kirjeldatakse samas ka leebel ja humoorikal toonil pomm­uudiste järelmõjusid.

Mis aga esmalt pilku köitis, oli lugude jaotumine linnaosadesse. Esindatud on küll ainult vanalinn, Kalamaja, Kadr­i­­org, Noblessner ja Merivälja. Peab kah­juks ütlema, et linnageograafia on raamatu teljeks vaid väliselt, pigem on see ehk tõmbav müügiargument. Seda külge oleks võinud „Tallinna tumedas” edasi arendada. Rohkem linnaosi, rohkem lugusid igast osast (praegu on igast kaks, välja arvatud neljaga esindatud Kalamaja), rohkem linnaosade eripära ja vaimu. Kuid siis peaks raamat olema tüsedam kui napp 200 lehekülge, kuhu mahub kaksteist lugu.

Paar lugu on ka liiga visandlikud, et toimima hakata, nimelt „Postkast” ja „Mägedes”. Asi polegi miniatuursuses, vaid nappidel lehekülgedel ei jõua autori trumbiks olev võõritusefekt tööle hakata. Samas käivitub see põgusas „Kajakas” hooga ja möllab täistuuridel.

Kokkuvõtteks: kas tegu on lihtsalt järje­kordse jutukoguga või sellisega, mida võiks lugeda inimene, kes kõike lugeda ei jõua (kes jõuakski?), aga kes tahaks lugeda neid kõige tähtsamaid, mille abil saab pildi sellest, mis kirjanduses toimub?

Viimasel paaril aastal on Eestis hõisatud lühiproosa tagasituleku või lausa võidukäigu üle. Et otsisime noid suuri pakse romaane mis otsisime. Mõned saime ka. Nüüd tahaks mõnusaid jutukesi, kena kompaktne võtta ja lugejal, va tormajal, on aega lugeda. Ei pea surema sinna pika taiese otsa! Võta või lausa bussi­peatuses telefoni asemel kätte! Ja tõesti, paaril viimasel aastal on neid novellikogusid lademeis ka tulnud, küll autorikogumikke, küll antoloogiaid. Küsimus on järjekordset uudisteost kätte võttes ju peamiselt selles: kas kirjanik ületab künnise konkurentsis tuhandete teiste kirjanike ja raamatutega, inimeste „arvuti­ajaga”, multirähklemise ja tšillimisega, kohvikutes ja mittekohvikutes seltsimisega. Istungi lambi all ja loen, diivanist ei tõuse?

Kogu oma pessimismi juures olen optimist (kui enam halvemaks minna ei saa, siis ei saa) ja mulle tundub, et seotud tekstil on koht olemas. Kui raamat lubab, siis surun end sinna diivanisse, ja ma pole vist ainus. Elame kerimise ajastul, kerime voogedastuses muusikaalbumeid ja filme ja sarju, videoloenguid – jõuaks ainult lõppu, sest lõpus on mingi valgus? Ehk on? Hästi, see tuluke oli miraaž, võtame ette järgmise. Aga ega loojad ka lollid ole, nad leiutavad liime, et hüper­aktiivset elukat taiese külge taltsutada. Samas muutub tarbija üha targemaks: tühja efektiga teda ei võlu.

Pautsil on see liim olemas. Ning võlu­nipp on asjaolu, et tema tegelased on ise samasugused rähklejad nagu enamik eeldatavaist lugejaist ning nende käike ja saatusi lugedes ette ei aima. Lugu pole siiski iial põnev pelgalt põnevuse pärast: keegi sooritab roima, noh ja mis siis? Paljud krimikirjanikud lõikavad loorbereid kohavaimuga: kuskil külas kollitab salapärane mõrvar. Teised rõhuvad psühholoogiale, süümega elamisele, tsivilisatsiooniniidistiku haprusele: tun­tuim näide on Dostojevski „Kuritöö ja karistus”. Nordic noir üritas ka vahepeal „Dostojevskit teha”, kuid viimasel ajal on hakanud end lihtsalt kordama.

Saarte-põnevike sarjaga tuntust kogu­nud Katrin Pauts on kohavaimu mana­mises meister, aga kordama ta end ei hakka, vähemalt mitte selle teosega. Psühholoogilisel poolel on ta astunud sammu edasi, ent „Tallinna tumeda” jõud on muus: see on hetkede tabamine. Kui mingisse viivu süveneda, ilmneb imelikke asju. Õhk hakkab värelema, tühja koha pealt hakkavad arenema sündmused, fantaasia käivitub, inimesed ei ole need, kes näivad. Pauts oskab hetki seisma panna ja neid seejärel maalida, sageli lopsakate, kirevate värvidega, mis pastelsemaid toone ihkavale lugejale võivad lausa võikad paista. Tume on kogumik pigem meelelaadi poolest, kuid hämar on ju paeluv.

Jah, naeruvääristatud on mõndagi inim­l­oomuse tobedamat tahku: alpust, ahnust, kadedust. Ning kõige käivitajaks on meedias propageeritav edukultus. Aga ma ei tahaks siduda Katrin Pautsi jutte mingi ühe õõnsa üldistuse külge. Maailma ei tee huvitavaks mitte suured üldistused ja ühtsed narratiivid, vaid pigem pisimad ühisnimetajad. Neid pisiasju, mida avastada või ära tunda, siin leidub: „.. istun ühele pingile, millelt saab tänavat jälgida. Asjata nurisevad inimesed nende pinkide üle, et siit ei ole ju midagi näha. Kuidas ei ole? Teisel pool on võrratu tühermaa, kus õhtu­pimeduses plingivad salapärased tuled. Täna õhtul kujutan ette, et need on soovaimud.” (Lk 63.) See on minu jaoks raamatu üks võtmekohti. Kirjanik ise istub, kujutab ette, ja kujutab ette midagi reaalsusest erinevat, ent sellega haakuvat. Ameerika kirjandusteadlane Walter Benn Michaels võtab oma teose „Ühiskondliku probleemi ilu” kokku sõnadega: „Sest täiuslik teos on selline, mis enda ja maailma erinevust kinnitades tagab nii omaenda autonoomia kui ka selle maailma suhtelise autonoomia – ühiskondliku struktuuri taandamatuse meie afektiivsele suhtele selle struktuuriga. Just seetõttu on kunsti ülesanne maailmas luua maailmast erinevat kunsti.”[1]

„Tallinna tume” ei ole täiuslik, aga on iselaadne, ja mõningatele puudustele vaatamata aasta olulisemaid novelli­kogusid tihenevas konkurentsis. Loodan, et konkurendid ei kipu tema hinge kallale.

 

[1] W. B. Michaels, Ühiskondliku probleemi ilu. Fotograafia, autonoomia & majandus. Tõlkinud Neeme Lopp ja Hanno Soans. Tallinn, 2020, lk 186.

Peeter Sauter: „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas”.

Jüri Kolk: „Argitraagikaid ja teisi artik­leid. Artikleid aastatest 2010–2020”.

Eva Koff: „Kirgas uni”.

Mart Kangur: „Armkude”.

 

 

 

Kätlin Kaldmaa: „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”.

Hunt, 2020. 47 lk.

 

Kätlin Kaldmaa „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” näib pealiskaud­semal tutvumisel lihtsa ja mõnusa, vahest isegi pre­tensioonitu lugemisena. Väikesed ja lee­bed igapäevadetailid, mis raamatu lehekülgedel ilmuvad, näiteks hommikukohv ja aprikoosimoos, mõjuvad erakordselt võluvana, samuti kui kohalikku kultuuri ja kombeid talletavad hetkeülesvõtted lasevad aimata midagi just sellele konkreetsele paigale ainuomast. „See kohvik on kõige varem lahti, seal saab juba kuuest kohvi, röstsaia ja vett. Mõni hommik istub siin ka Manolis ja mõni hommik on tal neli eeslit kaasas. Eeslid ei istu, nemad proovivad viinapuulehti nahka pista ja siis annab kohvikumees neile eelmise päeva saia.” (Lk 8.) Need ei ole enam tavalised hetked, vaid iseloomustavad tervet paika, kultuuri ja ühiskonda otsekui koond­­port­ree. Autori kirjeldatud kohad ja situat­sioo­nid mõjuvad misanstseenidena möödunud sajandite rahulikuma rütmiga elust, mil aega oli alati küllaga ning inimesed leidsid tööde-tegemiste kõrvalt mahti, et jälgida elu kulgemist. Lihtsate, argiste tegevuste ja olukordade kirjeldamine ning hinnangu­vaba vaatlemine ongi teost läbiv niit. Kaldmaa juhatab lugeja kirjelduste kaudu millegi suuremani: kirjeldades kohta, argimiljööd, kirjeldab ta ka inimese ja paiga lahutamatust, viise, kuidas paik tingib ini­mese käitumist, elu­tempot, olemise ja elamise viise. Sealt edasi on veel üks samm: tasahilju ja rahulikult, nagu liiguvad ka lood ja ülestähendused raamatus, saab lugeja aimu, et Kaldmaa viitab inimelu uni­versaalsusele. Kõrvu­tades Islandit Kreekaga, tuues välja pisi­kesi sarnaseid detaile olustikupiltides ja inimeste maneerides, antakse meile mõista, et nii polaarjoone lähedal asuval Islandil kui ka vahemerelises leitsakus käiakse koos kohviku­tes, ehitatakse maju ja teid, tutvutakse võõ­rastega ja tuntakse lähedust omadega. Mõned motiivid ja tegelased on korduvad: oma sariehitaja on nii Islandil kui ka Kreekas; kui minategelane elab Kreekas kiriku kõrval, siis Islandil lausa kirikuhoones. Islandi külaelu põimub Kreeka eluga ja Kreeka saarerahva toimetamised islandlaste omadega ning kohati eristab neid stseene vaid nutikas ja kaunilt lahendatud küljendus-kujundus. „Minu küla Kreekas” ja „minu küla Islandil” saavad sümbol­paikadeks, kuna nende pärisnimesid ei maini autor kordagi. Neid võib näha kui kodusid võõrsil, mõlemast korjab minajutustaja sümpaatsemaid seiku, muutes need enda omadeks.

Kaldmaal on vesi sage element, mis tungib teostes esile kui maastiku meelde­jäävaim ja võimsaim osa: nii siin kui ka romaa­nis „Islandil ei ole liblikaid” on ookean või meri justkui omaette tegelane, mida minajutustaja igatseb ja armastab ning mis kätkeb endas alati ka piiritust ja vabanemise tunnet. Kohalejõudmist. Nii näiteks esimese supluse hetkel Kreekas: „Mina panen päikad selga ja jooksen üksipäini tagasi sinise äärde. See esimene vetteminemine on mu DNAs nagu rinna all kantud laps.” (Lk 22.) Vesi tähistab ühtlasi inimeste maailma äärt: „Minu küla Islandil on maa lõpp. Sellest edasi on ainult meri.” (Lk 39.) Kuigi loomult võõras, teine, on meri ja ookean nii Kreeka kui ka Islandi kontekstis siiski oma, sest inimesed on harjunud merega, selle kõrval ja seda austades elama. Nendes paikades on eluviis läbi põimunud maastiku ja loodusega. Kes on mere ääres elanud või merd armastanud, teab hooaja alguses esimest korda lainetesse viskumise tunnet, seda värskust ja uut hingamist. Niisamuti kui ritsikate saatel uinujale saavad need väsimatud putukad ka vahemerelise kuiva päevakuumuse, hilisõhtul viimaks vaibuva tuule ning lausa paitava pehme öise soojuse võrdkujuks. Kaldmaa kirjutab: „Mu veres ei ole kunagi piisavalt ritsikaid.” (Lk 34.)

Huvitavamates kujundites ja luuleliselt mõjuvates lõikudes põimub loodus ihulisusega, tekib kehaliselt läbi tajutud poeesia, näiteks siis, kui minajutustaja on Kreeka saarel seigeldes sunnitud tun­gima läbi võsa: „Päike põletab selle võsakaardi kehasse, seda sirgjoonelist kehatätoveeringut kannan sügavpimeda talveni välja.” (Lk 28.) Näib, et maastikuelementidest, mis on autorile kõige südamelähedasemad, loob ta ka kõige rikkalikumad kujundid.

Üldiselt on autori väljenduskeel ja stiil siiski minimalistlik, mõnes kohas leiab lugeja vaid napid sedastused olukorra või vaatepildi kohta. Oluline on lauserütm, mis tingib lugemise aegluse. Võrreldes Kaldmaa varasemate teostega, on siin realismi rohkem ning maagilisust veidi vähem. Põhirõhk on paikade ja sealsete inimeste väikeste rutiinide truul kirjeldusel. Kuid hüppeid maagilise realismi elutunnetusse ja kirjelduskeelde leiab siingi: „ja küla taga on mäed, kus trollid lammastele jahti peavad – ainult öösiti, sest päikesekiirte võlujõud teeb trollidest kivikujud.” (Lk 35.) Maagiline, fantaasiarikkam tasand avaldub Kaldmaal sageli just looduslike nähtuste – mäed, ookean, meri – ning argiste elementide ühendamises kergelt mütoloogilises võtmes. Või siis nagu kirjelduses Islandil asuvast majakesest: „Selle esimesel korrusel on suur saal ja teine korrus on nagu puri, seljaga põhjatuule poole. Ükski aken ei avane põhja. Ookean tuleb akendest sisse, ookeani hääl ja ilmeksimatu heeringalõhn, aga näha teda ei ole.” (Lk 25.) Siin on loodud kujutlus ookeanist, mis lisaks ookeanimühale ja soolasegusele lõhnale võiks ka päriselt, füüsiliselt majja imbuda.

Loodus ei ole kunagi omaette, olgugi et ümbritseb kõike ja on inimestest mõõtmatult suurem. Loodust kirjeldatakse ini­meste tegemiste taustal, kontekstina, ning sellele annavad värvingu eelkõige ini­meste eluoluga seotud detailid: kohvikud, mägirajad, hooned, kohalike jaoks tuntud maamärgid. Nõnda maalib Kaldmaa meie silme ette pildikesi mõlema maa inimestest ja maastikust, autor ise on korraga nii kaastegutseja (taimede kor­jaja, sup­leja, jalutaja) kui ka rahulik vaatleja distantsil (kohvikus istuja). Teost võib lugeda kui lühiproosat, mil­lesse on pikitud luulelisust, kujundlikkust, laetud minimalismi, või miks mitte kui vaatlemise ja aegluse poeesiast laetud proosaluulekogu.

Üht tõdeb Kaldmaa nii Islandi kui ka Kreeka kohta: seal „liigub aeg aegamisi. Sellega on, nagu on alati olnud – on päev ja on öö ja ühest kohast teise ei joosta.” (Lk 35 ja 40.) Just vaatlemise kunst, oskus jälgida inimeste toimetamisi ja elu tasast möödumist näib olevat üks raamatu kandvaid ideid nii vormiliselt kui ka sisuliselt. Raamatu viimases olustikukirjelduses sõnastab minajutustaja oma eesmärgi: „Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada vanameheks, kes istub kohvikus, loeb teiste kirjutatud tähemärke ja vaatab, kuidas maailm liigub.” (Lk 40.) Säärasest ellusuhtumisest, maailmaga rahulikus tempos kaasa kulgemisest, oleks kõigil üht-teist kõrva taha panna. Aeglus ja puhkamine näib olevat see kõrge kunst, mida nii Islandil kui ka Kreekas juba loomuldasa osatakse. Raamat ise mõjub seetõttu samuti kui puhkus, mis on korraga nii mõnus kui ka uudishimu äratav ja üllatusmomente pakkuv.

Kohalike eluolu kirjeldused, pildid maas­tikest, ülestähendused argirituaa­li­dest, mis ilmestavad nii põliselanike kui ka küllasaabunute päevi – sarnaselt võiks kirjeldada ka reisikirja formaadis teoseid. Ent kui reisikirjade ja -päevikute ning „Minu”-sarja laadsete raamatute puhul püütakse kirjeldada peaaegu alati just konkreetsele paigale ainuomast, tekib Kaldmaa teost lugedes tunne, et külasid kirjeldades on autor soovinud jõuda inimeseks olemise universaalini. Põimides paralleelseid seiku Kreekast ja Islandilt, kirjutab autor tegelikult elust kui sellisest. Asjaolu, et teost on lihtne lugeda, et see annab end lugejale kergelt kätte, on üks selle võludest ning märk sisu- ja vormiplaani ühtsusest. „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” on napp, aga kõnekas raamat. Oma olemiselt sealjuures soe. Nagu võib vabalt olla ka üks Kreeka vanamees, kui ta koh­vi­­joomise ja eeslile žestikuleerimise argi­proosa vahele mõne kauni võrdluse või erilise tarkusetera pillab.

 

Martin Algus: „Tagamaa”.

Varrak, 2020. 196 lk.

 

Kirjanduses meeldivad mulle lühivormid. Need on nii käepärased. Loen neid Tartu-Tallinna rongis, muusikakooli park­­las oma lapse klaveritunni lõppemist oodates, politsei­majas dokumentide tege­mise järjekorras, niisama õhtujutuks. Need mahuvad kotti ja tagavad rahuliku une. Aga mitte Martin Alguse novelli­kogu „Tagamaa”.

­Õlakotis kaasa vedamiseks on „Taga­maa” pisut liiga raske: ligi 200 lehekülge, kvaliteetne paber, kõvad kaaned… Sätin siis „Tagamaa” sängi kõrvale ja avan õhtuti huupi, aga oh häda, nädal aega järjest lõpevad kõik jutud ängistavalt. Magan rahutult. Sellegipoolest on „Tagamaa” hea raamat. Lugeja unenäod ärgu olgu autori mure.

Mis on autori mure? Mis vedru on käivitanud Martin Alguse tekstimootori? Ühe tõlgendusvõimaluse annab alati ra­a­matu kaanetekst. „Tagamaa” puhul võib lugeda: „Martin Alguse novelli­kogu koosneb kümnest loost, mille tegevus toimub peateedest kõrvale jääval tagamaal. See on üks omamoodi rännak läbi saja-aastase perioodi kuni tänapäevani, kus iga lugu leiab aset meile olulisel ajahetkel, aga seda kõike tagamaa varjulistes nurkades, kuhu suured aja­loosündmused ulatuvad vaid kauge kajana kusagil voorte taga. Esiplaanil on inimene ja loodus.” Jne.

Enam-vähem nõnda ongi teost seni mõistetud. Näiteks Tauno Vahter mainib oma arvustuses: „Kui neid lugusid üritada ühe mütsi alla sokutada, siis kumab sellest kokku läbi natuke rahvus­romantilises toonis idee, et inimesed surevad, aga Eestimaa ja tema loodus jäävad. Siit on poolteist sammu vana tuttava motiivini, kuidas õige Eesti on maal ning linnaelu on ropp ja roojane mammona orjamine.”[1] Johanna Ross märgib „Loomingu” lühiproosa-ülevaates: „„Taga­maa” koosneb lugudest, mis kaardista­vad Eesti elu XX sajandil. Natukene kli­šeelikust teema­püstitusest annab mär­­­ku see, et tegevus toimub tihti maal, raamatust leiab hulganisti troostituid kirjeldusi hallivõitu loodusest, tegelastel ei lähe ülearu hästi ja tihti vaevab neid meeltesegadus.”[2] Ka Joonas Ojap vaatleb teost Eesti ajaloo kujutamise võtmes ning näeb seda katsena kõnetada kõiki eestlasi, (filmi)klišeelikuna näib arvus­tajale mõjuvat lugude teostus.[3]

Eks hakka mõnikord ka arvustustes ringlema klišeed. Pärast mitmendat ülelugemist näib siiski, et rahvus, riik ja ajalugu ei ole Martin Algusele endale olnud primaarsed. Tõik, et „Tagamaa” sünd­mused leiavad äratuntavalt aset Voore­maal, mõjub loomulikult, kuna autor on sealt pärit: „Seesama loodus ja need inimesed on mind kuidagi lapsest peale mõjutanud. [—] See raamat on hästi sügavalt minu seest. Loodusest ja lapsepõlvest, mis on läbi minu settinud.”[4] Samamoodi näib paratamatu juttude rustikaalne miljöö ja etniliselt tõtt-öelda kirev tegelaskond: eestlased, venelased, sakslased, baltisakslased, väliseestlased, romad… Saja-aastane ajaraam näib olevat tinglik, mingi raam tuleb ju valida. Martin Alguse tagamaa aeg ja ruum on võrreldavad Gabriel García Márqueze Macondo relatiivsusega: loo ja sõnumi seisukohalt ei ole määrav, kes juhib džungli, soo või voorte taga riiki ja mis aasta parasjagu on.

Mulle andis „Tagamaa” mõistmiseks võtme kaheksas lugu „Gandhi”. Pealtnäha eristub see tervikust: lustlik lugu, otsi­takse mustlaste lõvi, keegi ei saa surma, hea uni on garanteeritud. Ühes arvustuses nimetatakse seda huvitavaks kreisiraadiolikuks kõrvalepõikeks, mis on „sada protsenti tõsine nagu parim absurdi­huumor ikka”.[5] Aga tegu ei ole absurdihuumoriga, vaid pigem 1990-nda­te alguse täpse olustikukirjeldusega. Veet­sin varase teismeea samal ajal ja sama­suguses väikelinnas kui „Gandhi” tegevuspaik, muu hulgas iseloomustasid ka seda asulat fantastilised ärimudelid. Näiteks töötasin suviti ühes puhvetis (toona tundunuks absurdihuumor praeguse „Töölepingu sea­duse” paragrahvid 7 ja 8). Puhveti nu­rgas paiknes menukas videolaenutus, milles pakutav oli tõenäoliselt piraattoodang (nagu igal pool mujalgi). Ükskord astus sisse kohalik konstaabel, kes küsis rahumeeli n-ö eratarbimiseks neid filme, mis on leti all (selgus, et porno). Puhveti ees väljakul parkis pea ööpäev läbi auto hüüdnimega Elumaja – seal pesitses kohalik rullnokkade kamp. Küllap lonkis üle väljaku ka mõni pingviin või dinosaurus, olin lihtsalt koolis ja jäin vaatemängust ilma. Kõik ootasidki, et midagi juhtuks: kui kohalik sepp meisterdas lennuki, kogunes pool linna selle õhkutõusu vaa­tama. Tagamaal, kuhu pöördelised ajaloosündmused ei ulatu ja kus keegi ise ajalugu ei pööra, unistatakse imedest. Unistamine annab tiivad.

Tore, kui tekst ei virguta mitte ainult kujutlusvõimet, vaid elustab ka veidraid mälestusi. Jättes subjektiivse mõju kõrvale, peaks „Gandhi” rõõmustama klassikalise novelli ihalejaid – lool on näiteks selge ülesehitus ja puänt (mida siinkohal ei paljastata). Samahästi võib „Gandhi” muidugi ka hoopis haaravaks stsenaariumiks liigi­tada. Näeme, kuidas kaamera septembri­kuu tähisel varahommikul üht väikelinna „suumib” ja seejärel justkui ühelt tegelaselt teisele liigub, pudukaupade poe taga Datsun Cherrys magavatelt joodikutelt libiseb see peatänaval jalutava koristaja luuale („nagu püss õlal”, ette rutates: pauk jääb tulemata), juba äratab telefoni­helin ühe mõrase paneelmaja korteris üles kons­taabel Alar Pärnlini, juba harjutab ääre­­linna eramus ökonomist Valter Saarniit vannitoapeegli ees eksistentsiaalse kaaluga sõnavõttu jne. Martin Algusel ei ole mitte ainult silma, vaid ka kõrva: autor on tähelepanelik eri tege­laste keeleregistrite suhtes, võrrel­da­gu näiteks ametnike asjalikke rep­liike romade fraseoloogilise koktei­liga („pikka iga teile, seltsimees prints, seda asja peab uurima, peab kuritegijad tabama, meil kõik paberid korras, härra ülemus, tulge või eile meile”, lk 111). Kui midagi veel soovida, siis Datsun Cherry rahva „sõnu valimata” arutelu vajanuks paari näidet ning kauboikostüümis Meelise kohta tarvitatud väljend „kannatas raske depressiooni all” on ajast kümme aastat ees – 1990. aastate alguse väikelinnas öeldi lihtsalt, et inimene on imelik või läks lolliks. Ka rõdude pesurestid tunduvad ajastu kohta ebatüüpilised.

Mustlaslaagrist plehku pääsenud lõvi Gandhi on „Gandhi” n-ö punane niit, mis traageldab eri elualade tegelased kokku. Gandhit ennast kohtame küll vaid paaris episoodis kas pikutamas või loivamas, kuid sellegipoolest on tegu võimsa sümboliga. Autor ei ole suutnud vastu panna kiusatusele osutada mitmele tähendus­kihile jutus otsesõnu: näiteks on uhke taga­jalgadel seisev (vapi)lõvi juhtumisi tikitud patrullpolitseiniku õla­­vimplile. Lõviga silmitsi sattunud ökonomist Valter märkab aga, et „vana loom oli kurnatud ja alatoidetud”, ning mõistab, et ta on lõviga üsna sarnases olukorras: „Ta elas tegelikult nagu Gandhigi kitsas ratastel puuris, mis teda vaid ettemääratud rada mööda ringi sõidutas ja temagi eineks olid poolkõlbma­tud ülejäägid.” (Lk 115.) Mõlemad elavad pidevas hirmus: üks kardab peksu, teine koondamist. Ja ime juhtub, Gandhi ei murra inim-saatusekaaslast maha, ta kõigest tukas­­tab pisut ning läheb siis ise tagasi puuri. Kirgastunud Valterit, kelle käsi on puudutanud suure looma lakka, ei murra aga enam mitte miski.

Lõvi sümboliseerib jutus niisiis üht­aegu noort uljast riiki, lihtsa töömesi­lase väsimust ning ülendavat kogemust, mida pakub loodus. Loodusel seevastu on inimesest täiesti ükskõik, see mõte kordub ja hämmastab tegelasi mitmes Alguse jutus. Peale lõvi satutakse „Tagamaas” silmitsi kahe hundiga, kuid kumbki ei ründa inimest („Lumi” ja „Kodutee”). Loom tapab toidu hankimiseks, seevastu kui inimene peab end pidurdama, et mitte tappa lõbu või kiusu pärast. Jutus „Kõik on korraga” jäävad lugejat painama vigastatud linnupoja silmad ning linnu leidnud poiste dilemma, omamoodi humaansuse tule­proov. Teise maailmasõja aega paigutuvas „Kodutees” kirjutatakse: „Linnud ja loomad, putukad ja taimed elasid edasi, oskamata sõjale ja inimeste hädadele mõelda. Inimene oli suureks saanud, oli metsast välja läinud ja külvas nüüd iseendale hävingut nagu sõge jumal, kes üritab ennast oma välgunoolega surnuks lüüa.” (Lk 47.) Kogumiku üks jõhkramaid lugusid on umbes kümne aasta tagust aega kujutav „Tagamaal”, milles viimaks pakub tapmist pealt näinud lapsele lohutust, et mitte öelda lunastust, vooreharjal puhkev koit. Raamatu lõpuloos „Mount Everest” võtab loodus nii vägivallast kui paraku ka kõigest muust võõrandunud pereisa endale lihtsalt tagasi. Midagi on tagamaal pistmist inimese hinge tagamaaga – seda näibki Algus tahtvat öelda. Pistmist nii heas kui ka halvas.

Kaldun nõustuma Janek Kraaviga, kes on märkinud, et „Tagamaad” saab lugeda kui romaani novellides: „Lisaks sellele, et kahes novellis esineb ka sama peategelane, käsitletakse eesti maakoha narratiivi eepi­liselt, sajandi erinevate kümnendite lõikes, nõnda, et iga novelli või peatüki keskmes on mingi marginaal, eksleja, põgenik või kõiksuse ja iseenda vahelist kontakti otsiv tegelane; samuti seob neid lugusid sarnane jutustajahääl.”[6] Võib ju koguni olla, et terviku peategelane on hoopis loodus? Senised arvustajad näivad olevat looduskirjeldusi lugedes pisut takerdunud, kuid ise pean neid valdavalt nauditavateks. Algus annab loodusele nende kaudu hääle.

Põnev on jälgida Martin Alguse sti­lis­tilisi katsetusi impressionistlikumast „Lumest” naturalistliku nimilooni. Jutus „Kõik on korraga” pikib Algus 1936. aasta suvesse sähvatusi tegelaste tulevikust, näiteks näeb Hans hirmunud linnupoja silmades kogu looduse hinge, mis klammerdub elusse ja mis kunagi hiljem paneb „Hansu liikuma, kui tema tuimad vermeis sõrmed justkui iseenesest läbi lumekooriku tungivad ja vaevatud keha pisikese tulukese poole hakkavad vedama” (lk 25). Kogumik on valminud pika aja jooksul: Algus hakkas seda kirjutama juba kümme aastat tagasi.[7] Osa jutte on niisiis ilmselt varasemad kui Alguse esikromaan „Midagi tõelist” (2018). Raske on eristada, missugused. Kas näiteks „Gandhi” puhul on koomilised paralleelid kogumiku ilmumisaastaga juhuslikud? Võib ju lõvi sümboliseerida muu hulgas ka seninägematu nähtuse ootamatut jõudmist kolkasse, kus kuulutatakse seepeale välja eriolukord, parema juhendi puudumisel võetakse kasutusele ENSV-aegne tuumarünnaku protokoll, süüdimatu poliitik näeb võimalust pildile jääda, lõvidetektiiv vaidleb lõvieitajaga jne. Majesteetliku looma külaskäik tundub kõhedalt universaalne, nagu ka seejärel puhkev kaos.

„Gandhi” ei ole kõrvalepõige, vaid kese. Tugev lugu toetab tervikut ja vastupidi. Meeldejäävaks pean ka jutte „Lumi”, „Kõik on korraga”, „Kodutee” ja „Põgenikud”. Pikale kirjutamisajale, peategelaste rohkusele ja stilistilisele kirjususele vaatamata mõjub „Tagamaa” kompaktsena. Õnn mööda läeb ja surm varitseb kõikjal – need Martin Alguse meelisteemad on tuttavad juba romaanist „Midagi tõelist”. Üksildusest pole pääsu ja elu peab austama, elu on kõige tähtsam, sisendab Algus „Tagamaas”. Ootan huviga uusi variatsioone ja uusi unetuid öid.

[1] T. Vahter, Inimene sureb, piimjad pilved kaugele sõuavad. „Vikerkaar” 2020, nr 12, lk 106.

 

[2] J. Ross, 2020. aasta lühiproosa: kriis elus, buum kirjanduses. „Looming” 2021, nr 3, lk 396.

 

[3] J. Ojap, Niisugused me küllap olemegi. „Sirp” 5. III 2021.

 

[4] ERR-i kultuuriportaal 16. II 2021.

 

[5] J. Ojap, Niisugused me küllap olemegi.

 

[6] J. Kraavi, Novell: moment ja müüt. Rmt: Eesti novell 2021. Tallinn, 2021, lk 232.

 

[7] ERR-i kultuuriportaal 16. II 2021.

 

 

 

Asko Künnap: „Minu riik”.

Seitse Sõlme, 2021. 110 lk.

 

Asko Künnapi luulekogu „Minu riik” kohta võib öelda, et see on multimeedium­teos, ja seda mitmes mõttes. Esiteks on koos luuletustega esiplaanil pildid, illust­ratsioonid. Teiseks on luuletused ise mitmiktajulised – tunda on tugevat visuaalset kujutlusvõimet, aga samal ajal ka keelelist mängurõõmu ning mõnu. Vaa­tluse alla võetakse kõla- ja keelemängud ning see loob tunnetusliku loogika, mis kulgeb kirjelduste kõrval omasoodu ja isepäiselt. Lugeja elab sisse kirjeldatusse, siis aga sekkub jällegi ebatavaline keelekasutus, mis juhib tähelepanu keelelisele loogikale. Nii muutuvad Künnapi luule­tused mitmeid meeli kaasavateks kujutlusvõime rän­­nakuteks.

Olen aeg-ajalt mõelnud selle üle, kui­das „illustratiivsusest” on kunstiväl­jal saanud kerget põlgust väljendav sõ­na – ning alati, kui illustratiivsust kri­tiseeritakse, taha­ksin vastu vaielda. Näi­teks muusika kontekstis peetakse sel puhul silmas teksti dubleerimist muu­sikaliste vahen­di­tega viisil, mis ei avarda sõnade tähen­dust, vaid üksnes kinnitab seda. See võib aga kaasa tuua automaatse üleoleku illustratsiooni kui žanri suhtes, millest on kahju, sest illustratsioon oma parimas vormis on võimeline teose maailma taaslooma täpselt ja intiimselt, viisil, mis võib mõnikord väga tugevalt meelde jääda ja südamesse pugeda. Kui lugejate seas on neid, kes mäletavad lapsepõlveraamatutest eelkõige (või vähemalt muu hulgas) teksti kõrval olevaid pilte ja seda, kuidas need hakkasid oma elu elama, pu­nudes märkamatult maailma, milles teksti tegelased ringi rändasid, siis neile võiks Künnapi luulekogu lugemiseks istuda. Illustratsioonid ilmestavad teksti, kujundavad tooni, kuidas luuletusi ta­­juda. Tihti on siin ühte põimunud müü­tiline suurejoonelisus, tähelepanelik armastus detailide vastu ning püüd suhestuda sel­­le kõige juures tänapäeva maailma ja moodsa tehnoloogiaga. Vahe­peal tekib tun­ne, et seda sobitumisvormi polegi pä­ris täpselt leitud, pigem vohab tutta­vate igapäevaste esemete ja toimingute all ikka nähtamatu müütiline maailm, aima­ta võib paatost ja iha millegi suurema ja üleva järele, mis upub pettumusse või vähemalt segadusse: „Kuigi päriselt ju pingutasin, / trennid tehtud, õiged filmid nähtud, / Pimeduse Südamest [—] väga ju välja ei näe.” (Lk 14.)

Moodsasse maailma mittesobitumist võib näha ausa ja omanäolisena: kohati on see kurblik-absurdne, kohati lapse­meelselt siiras ja mänguline. Mütoloo­gilise ja tehnoloogilise mõtlemise koh­tu­misest räägib raamatu avaluuletus, lü­hike ja meeldejääv tekst, kus autor nen­dib, et mõistus, keha ja süda on talle pigem karistuseks, üksnes hing pole teda veel reetnud ning „teeskleb vaprat ja lennu­võimelist / sulismadu, kel GPS endiselt korras” (lk 11).

Üks tugevamaid tekste Künnapi kogus on „Sa küsid teed” (lk 20-21), mis kulgeb mälestusniite pidi, see on assotsiatiivne rännak, mis peatub pealtnäha väikestel detailidel, kuid avab oma mõttelennuga ootamatult suuri tõdesid. Autor võtab üksikasjad luubi alla ja uudistab neid nagu omaette miniatuurseid, kuid rik­kalikke maastikke (nt: „„Õnnelik pe­re­kond” / oli selle pildi nimi, / värvipliiats, vildikad, / kontuuriks ja kirjaks / must tintekas, / 0,7 või lihtsalt medium”), ning liigub edasi rada pidi, kuhu nii visuaalsed kujutluspildid kui ka keelepõhised as­sot­siatsioonid teda viivad. Tee viib „üüri­kööktoast üles / ja üles katuseterras­sile / poolemiljonise vaatega / üle õla tagasi päeva, / kus jaks sai otsa, / aga tee viis ikka üles, / vastu päikest ja tahet, / üles, üles, vara üles, / hilja voodi – nõnda see / usk ja lootus mus / hommikhaaval poodi.” Isiklikud muljed ja läbielamised segunevad tuntud ütlustega, juhatavad tähe­lepanu sel­lele, kuidas valitsevad kul­­­tuu­rikoodid on sügavalt juurdunud ini­mese „isiklikku” elukogemusse, ning kuidas need elu märkamatult juhivad. Luu­letus lõpeb keelemänguga: „tee” ka­he­­tähenduslikkus tundus esmapilgul vei­di liiga lihtne, et sellega saaks vaimukalt mängida. Edasisel lugemisel hakkas see aga paistma aina toredamana – üldista­vamatest mõttekäi­kudest viis rada järsul moel lihtsa, taga­si­hoidliku, hubase pildini, jõudes olevikku, eemale mineviku ja mälestuste juu­rest. Tee joomine üürikorteris muutus miniatuurseks stsee­niks – sellest sai peatumishetk, mis jättis edasise teekonna otsad lahtiseks.

Tundub, et Künnapi luules ongi dialoog erinevate kogemisviiside vahel: mee­­leline, läbitunnetatud visuaalsus se­gu­­neb narra­tiivide ja keelemustritega, mis püüavad kogetut kuidagi raamida, esit­leda, paika panna. Luuletus „Üksin­da ürgmerel” mõtiskleb keele võimu ja piiride üle, autor tõdeb: „See polegi elu, see on koomiks, / mille ma ise kokku keerasin, / jutumullid täidetud vaid iseendaga, / enda käekirja, loo ja ajalooga [—] See polegi elu, sel polegi kaldaid: / Ürgmeri ilma ühegi saareta.” (Lk 35.) Omaenese loost pole väljapääsu, subjektiivse kogemuse piirid väsitavad. Samal ajal tundub väljapääsmatuse tunnistamine avavat või­­malikke uksi või vähemalt mõne pisi­kese pööningu­akna – alistumine suurematele jõududele loob uue loomingulise vabaduse.

Kõige teravamalt puudutabki Künnapi loomingu juures see, kui fookus suundub üldistavatelt aforismidelt tunnete ja läbielamiste detailsele kirjeldamisele – kui „mina” ja kultuuris automaatselt suurena mõjuvad sõnad kahanevad ning annavad end pildi teenistusse. Autor uurib toimuvat, loovutab kontrolli nähtule enesele – sisemus ja ilmaruum lähenevad.

Selgelt on tabatud kehalise taju muu­tumine, kui muutub emotsionaalne seisund: „Et see eriolukord saabki olla nii ränk: / film ei maitse, raamat ei loe end ette. / Kui langengi voodisse, on teki all terav [—] Et see armastus hakkaski nii äkki: / tintjas jõgi voolas, haaras mind kaasa, / osutus juukseiks, kui järgi nüüd mõelda” (lk 51). Argise ja üleva läbipõimitus mõjub tihtipeale nukrameelselt ja konfliktselt, justkui ei olekski igapäevasusest väljapääsu. Kuid teatud hetkedel on selles võitluses tunda leppimist ning just siis muutub see huvitavaks, tuues taas esile igapäevanähtuste all peituva võimsa müstilise maailma, näiteks: „kummast lülitist see päike nüüd süttiski?” (Lk 51.)

Kogus leidub tabavalt väljendatud tähe­le­panekuid elu vastuolude kohta. Tun­­ne, millega elukogemust püütakse mõtes­tada, vaheldub, otsib tooni, näi­teks luuletuses „Lilledest”: „Mu lemmiklill / on agoonia. / Ja sinul… / filharmoonia. [—] Oot… / Lille kohalt liialdasin – / siiski iroonia / lumivalge liilia.” (Lk 70.) Tundub, et autor kõigubki terve raamatu vältel agoonia ja iroonia vahel. Ilmselt polegi need kaks teine­teisest niivõrd kaugel – kuigi Künnapi iroonilis-afo­ristlikud mär­kamised püüa­vad liigsest tõsidusest ja suurtest ideaalidest välja murda, on endiselt tunda lähedust suurte narra­tiivide ambitsioonika maailmaga. Seda väljendavad ka illustratsioonid, mis on rikkalikud, lastes kujutlusvõimel rännata unenäolistesse paikadesse. Pildid on iroonilised (nt „Luuletaja kirjutamas oma viimast aruannet Kulkale”), kuid neis säilib siiski romantiline maailmatunne­tus. Eelkõige just illustratsioonide kaudu saabki lähemale raamatu tuumideele, juht­motiivile: „minu Riik ja rikkus pole pärit siinsest ilmast”. Joonistuste ebamaised olendid, paigad ja stseenid kirjeldavad loova inimese sisemuses peituvat maailma paremini kui miski igapäevane. Sealjuures on olendid ja olukorrad sellised omaenese tahtest, nad ilmuvad ilma, et neid oleks võimalik kontrollida – ilus näide sellest on kas või luulekogu „väljajuhatavad” tekstid, mille all on märked: „Nähtud unes 03.03.2020” ja „Nähtud unes 30.04.2020”. See annab mõista, kuivõrd reaalsed on unenäod – mõnikord ehk tõele teravamaltki lähemal kui igapäevane ilmsiolek.

Larissa Joonas: „Arütmia või ööbikud”. Tõlkinud Aare Pilv.

Tuum, 2020. 164 lk.

 

Larissa Joonas on 1960. aastal Tatarimaal sündinud Kohtla-Järve luuletaja, kes on avaldanud viis luulekogu ja töötab Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kol­­ledžis informaatikaõppejõuna. Ta kir­­jutab sellest, mille paljud meist kahtlemata ära tunnevad: „mõnikord ma töötan palju ja magan vähe / ja hakkan oma ülesannet unustama / miks mille pärast ja mis eesmärkide nimel / on mind hei­detud sellesse igavese talve / lumisesse linna / lõputu maailma serval” (lk 69). Aga paljustki muust.

Omaenda luule kohta ütleb autor muu hulgas nii: „Ma arvasin et mu luuletused on kõlavad läbinägelikud / läbitorkavad jäised ogalised haavavad surmav­ad / kammertoonihelina täpsed [—] arvasin / aga nemad olid nagu vormitu liiv / mis vajub läbi kuivanud sõrmede.” (Lk 119.) Jah, võib-olla on neis ajuti tõesti selline tabamatus, mis jätab läbi sõrmede vajumise mulje. Ent esiotsa läbi sõrmede vajununa settib see liiv igal juhul kohemaid kuskile sisemusse ega anna asu – ajuti kriibib, ent sageli justkui meenutab reisikotipõhja-suveniirina juba hoomamatuks muu­tu­­vaid mälestusi, milles sahi­seb argine inim­likkus.

Teisal sõnastab Joonas oma kirjuta­mis­protsessi tuuma ning sisu ja vormi suhte nii: „Väljenduse vormil pole tähtsust. [—] Seepärast ei murra ma kunagi pead selle üle, kuidas ma väljendun, / tähtis on see, / mis seisab mu sõnade taga” (lk 9). Ja ongi nii, et Joonas ei eksi kordagi kenitlemise teele. Nagu paistab siinsetest näidetestki, on tema stiil vahe, lihtne ja sirgjooneline.

„Parem kibe õnn kui hall, trööstitu elu,” ütleb Stalkeri naine. Larissa Joonas ei paista temaga nõustuvat. Ajal, kui õnnest räägitakse ja mõeldakse palju, aetakse seda taga ja ollakse selle puudumise suhtes valvsad, mõjub Joonase luule omal moel tervendavalt ja lohutavalt. Nende kaante vahel kõneleb inimene, kes on sõlminud rahu olukorraga, kus õnn ei ole konstant, vaid pigem aeg-ajalt seesmisele horisondile kerkiv virvendus. Ja ka siis paistab autor meelsasti õnne kogevat pigem kaine kõrvaltvaataja pilguga, ilma ülepeakaela sellesse viskumata – täpselt nagu teisigi nähtusi. Igati asjalik lähe­nemine meie laiuskraadidel, kus pime­duse ja kroonilise vitamiinipuuduse käes tundub tihti targem energiat säästa.

Teisalt pole tegu kaugeltki mingi hali­naga. Aare Pilve järelsõnas refereeritud Gennadi Kalašnikov nimetab autori suh­­­­­tumist mehiseks elule näkku vaata­miseks. Kas just mehine – aga elule näkku vaatamine väärib Joonase luule puhul kahtlemata äramärkimist. Autori­mina ei lase end eluvoogudes püdelaks, vaid valib perspektiivi teadlikult ja on valmis kõige, ka omaenese kurbuse eest vastutama. Aga tema vaatepunkt ei ole rõhutatult sangarlik ega trotslik, vaid mõõ­­dukalt huvitunud, kaasav, võimeline hoomama mitmekülgset tervikut ja sellest rõõmu tundma. Näib, et suurest õnnest on autorile armsam hoopis mit­me­­­­tahulistest argihetkedest sündiv rõõm ja leppimine, mis seob kogu olemiskako­foo­nia harmooniliseks tervikuks. Ühes luu­letuses kirjeldab autorimina, kuidas tema tekstidele on heidetud ette mee­le­­heitlikku pessimismi, „sügavikku ja seda kuristikku / millesse vaadates ise muutud kuristikuks” (lk 76). Niisugune hinnang paistab mulle üdini ebaõiglane, sest ma pole nii elujaatavaid tekste tükk aega lugenud. Elujaatavaid eelkõige selles mõttes, et need ei eita elu tema mitmekesisuses. Need luuletused ei vaata tegelikkusest mööda, ei puikle ega page – ega tahagi seda teha –, vaid jõllitavad tõepoolest huviga kõigele ja kõigile otse silma.

Joonase luuletustes pole rõõmu ja rahulolu leidmine kaduvas ja argises niisiis mitte mingi kurioosum, eneseületus või paradoks, vaid elu lahutamatu osa. Paistab, nagu ei puuduks tema perspektiivist ka riuklik absurdihuumori noot. Paratamatusest ja tühisusest saab – olgu siis absurdifiltri kaudu või ilmagi – ammutada lohutust ja jõudu: „hommikul voodist tõustes pole sa kunagi kindel / et teed seda hommegi [—] sellest vaatepunktist on kõige õigem / mitte elada asjatult kui kõik on ilma kahtlusteta asjatu.” (Lk 97.)

Näiteid sedasorti vaatevinklist leiab Joonase tekstidest ridamisi. „Varem või hiljem öeldakse sulle et sa oled eikeegi [—] see võib olla isegi kompli­ment,” se­das­tab Larissa Joonas, tuues süm­paat­se näite kass Urmasest, kes on inimarmastuse alal tõeline meister, ent küberjulgeolekus paras diletant (lk 143). Hea seegi, et sind on võetud vaevaks kellegagi võrrelda – ka juhul, kui võrdluse tulemus on kriitika. Jah, kass Urmasega võrreldes ei tea sa inimarmastusest tuhkagi, aga see-eest taipad küberjulgeolekust rohkem kui su neljajalgne sõber. Ja muidugi on igati tarvilik meenutus see, et sügise tulek ei tähenda surma: „homme paneme selga joped ja läheme tööle” (lk 105) ja jätkame igituttavat rada. Joonas nendib, et inimene võib ju käia ära ükskõik mil­lise teise mere ääres, minna sinna kas või igaveseks, aga homme saavad rahulolematus ja kadedus ta sealgi kätte. Seepärast tasub naasta külma tööstuslikku õhku. Ja hea seegi, kui on olemas kodu, päris oma keskkond, milles toda tuttavlikku merd, kajakaid, ärevust, meeleheidet ja tühjust kogeda (lk 131). Larissa Joonas üleb: „surra pole hirmus / seisad akna ees ning tuul on mahlane ja puhas [—] sured ära aga tema jääb [—] kui hea et ka minuta” (lk 46). Ja tõepoolest hakkab kuidagi hea ja kerge.

Toda toekat leplikkust toidab küllap ka eluterve kontakt ümbritseva keskkonna ja inimestega elukaare igas otsas. Empaatilises valguses kangastuvad Joo­nase tekstides nii kuldsed (lk 107) kui ka kõiksugu muud sorti esivanemad, samuti lapsed, näiteks pisike poeg, kellele ärgu saagu osaks „sõda / mis on järsku lakanud olemast lihtsalt sõna” (lk 44). Autor nendib, et meid „ühendavad surnud [—] Me arvame kõik, et nad on ülal / või all, aga nad on kõikjal” (lk 47). Joonase loodud maailmas on loomulik, et mälu alistab aja ning nii minevik kui ka tulevik elavad ühel ja samal ajal edasi – ja ei saagi päriselt aru, kas maises või une­mai­ses keskkonnas, millele Joonas sageli viitab –, toetades üksteist ja andes sõbralikult vastamisi järele, kus vaja: „unetud lapsed, kes võrsuvad tühjuse seest, / punk­tist ja surmast ja kuumadest ihatud kan­natustest, / nad vaatavad öösse, et õppida kosmilist pimedust tundma, / ilma, et kar­d­aksid seda või sooviksid võimu ta üle. [—] Kõik peavad nad uuesti õppima, aegadel tuleb ent õhemaks saada ja kesta.” (Lk 33.)

Paistab, nagu oskaks Joonas taimede, loomade ja lindude keelt, kuigi püüab väita vastupidist: „Kõige keerulisem oli tunnistada lindudele et sa ei oska lennata / oled elanud mitu linnu eluiga istutanud õunapuu kasvatanud tütre üles” (lk 147). Autor jutustab igati usutavalt lehmade hämmingust (lk 145) ja kirjeldab sügist kui aega, kus hakkad vestlema võõraste taimedega (lk 148). Ühes luuletuses kujutleb Joonas sedasorti tulevikku, kus istume ühe laua taga kuuskede ja lindudega ning meenutame, kuidas omavahel sõditi (lk 150) – kusjuures esimene toost on selle auks, et keegi ei võitnud. Niisugust eriskummalist sööma­aega pole raske ette kujutada – samuti nagu lapsi ja esivanemaidki, vaatleb ta külalislahke ja kaastundliku pilguga ka kõiki teisi elus ja eluta olendeid.

Joonast näivad subjektidena kõnetavat ka sisemise ja välimise ilmastiku nähtused. Küll kõneleb ta tuulest, mis naaseb jahimehena igal aastal, lootes kerget saaki (lk 60). Ja siis ütleb ta: „Mõnikord tunnen sellist üksindust / et üksindusel hakkab õudne” (lk 146). Ometi jääb mulje, nagu tajuks autorimina hästi, et ta ei ole päriselt kunagi üksi. Alati on kuskil mõni esivanem, järeltulija, lind või loom. Tuul või üksindus ise. Rääkimata asjadest, mis näivad Joonase luules tähistavat nii tegelikku kui ka kujuteldavat mateeriat. Kusjuures mõlemad on ühtviisi hoomatavad, lausa käegakatsutavad. Asjad võivad ju kaotada siinpool väärtuse, ent teispoolsuses jäävad nad neid nähtamatuid inimesi samuti nähtamatuna saatma (lk 32). Lahkunutegi kodudes elavad asjad omaette edasi (lk 27), sisendades järeltulijatesse aukartust ja vanadusehirmu. Nii et tõepoolest võib võita see, kel on surres rohkem asju – sest peale mälestusena edasi elavate esivanemate ja mälestusi edasi kandvate laste püsivad Joonase luules ka asjad ja talletavad endas mälu. On üsna kõnekas, et isegi luuletuse kirjutamise protsessi kirjeldab Joonas asjastamisena: „Mõnikord tahaks asjastada tunnet, mida olen aastaid tundnud.” (Lk 8.) Ja muidu igati mõõdetud ja tasakaaluka tooniga kogumikus kõlavad ehk trotslik-võidukalt vaid need read, mis osutavad, et aeg ei suuda võita mälu (lk 56).

Niisiis on Joonase luules omavahel lahutamatult läbi põimunud, ühtviisi tajutavad ja hoomatavad – et mitte öelda käegakatsutavad – olemine ja mitteolemine, elu ja surm, asjad ja olendid, unenäo- ja tegelik maailm. Ja too pilk, mis vaatab justkui une ja ärkveloleku piiril huviga elu selle mitmekülgsuses, eitamata ühtegi tahku, jõuab lõpuks tõdemuseni, mis annab valikkogule peal­kirja ja väljendab tõepoolest – nagu koostaja viitab – nii mõndagi Joonase luulele iseloomulikku:

 

Probleemid unega südame  rütmihäired ööbikud ei lase uinuda
läbi suletud silmade imbuvad maailmad   
on kas päris halb või imeliselt sulnis   
ongi kogu elu ei saa aru on see arütmia  või ööbikud.

(Lk 109.)

 

Raamatu käest pannud, tekib mul vägisi tahtmine küsida: kus te olete olnud, Larissa Joonas? Tuleb välja, et siinsamas, ja sedasorti küsimuse esitamise asemel peaks siinkirjutaja vaatama peeglisse. Kiitus ja tänu Aare Pilvele ja kirjastusele Tuum väärt ettevõtmise eest. Loodan, et saame Larissa Joonase luulet peagi veel lugeda ja kuulda, sealhulgas eesti keelde tõlgituna.

Muuseas, oleksin eelistanud lugeda paral­leelselt originaali ja tõlget – ehk võiks tulevikus mõelda ka sedasorti kogumikule? Samuti oleks rõõm lugeda-kuulda nii autori mõtteid kui ka lugejaskonna arutelu mõnes eestikeelses kultuuriväljaandes või -kanalis. Larissa Joonase luule väärib kindlasti ka eesti lugejate seas laiemat kõlapinda. Rääkimata sellest, et Eesti luule vajab tingimata nii suurepärast autorit. Lõpe­tuseks alati asjakohane meenutus, mis mõjugu ühtlasi sihitud üleskutsena lugeda Larissa Joonase luulet: „kui valida koristamise ja luuletuste vahel / siis on valik ilmne” (lk 54).

 

Oliver Berg: „Migratsioon”.

EKSA, 2020. 406 lk.

 

1990. aastate alguses lõpetasin mina gümnaasiumi ja hakkasin end ülikooli sättima. Kaugele selja taha olid jäänud Nõukogude Liit ja pioneerirätt ning esimene töökoht oli juba peetud, tööraamatki saadud. Samal ajal sündisid sellesse maailma, kus polnud enam pioneerirätte, vaid olid hoopis Eesti kroonid, lapsed, keda nimetatakse Y-generatsiooniks või millenniumi las­teks. Nad jõudsid täiskasvanuikka sel sajandil ja on nüüd kas juba saanud või kohe saamas 30-aastaseks.

Millenniumi lapsed on vanale pio­neerile uus tõug, raske uskudagi, et sellised on juba täiskasvanud inimesed. Nemad pole ju nõukogude aega näinud ja palju nad eelmise sajandi viimasest kümnendistki vahetult teavad! Nende elu on algusest peale olnud umbes selline, nagu see on praegu kõigi oma internettide ja mobiiltelefonide, avatud maailma ja pealtnäha lõputute võimalustega – uksed on lahti, aknad on lahti.

Oliver Bergi „Migratsioon” ongi just see Y-põlvkonna esindaja – istub ku­nagise Johannes Vares-Barbaruse nime­lise pioneerimaleva lippuri vastas ja räägib talle, millised on millenniumi lapsed, millist elu nad elavad ja millise elu elamata jätavad. See mahukas ja vanainimese silmale üsna väikeses kirjas romaan on üks tõsine teejuht, täpsemalt pöidlaküüdi teejuht ühe generatsiooni maailma ja, mine tea, ehk isegi monument in spe, sest peagi tõstab pead juba järgmine põlvkond (iGen ja siis Gen Alpha), kes ütleb juba ise millenniumi lastele: „Listen here, you old fart!” Lapsepõlv saab läbi ja matustel näeme.

 

 

I

 

„Migratsioon” koosneb kolmest osast ja ka peategelasi on kolm: Otto, Nastja ja Ralf. Romaani tegevus on ajaliselt piiritletud, selle alguse taustal toimuvad presidendi valimised Eestis ja Ameerika Ühendriikides, ehk siis on aastad 2016–2017, tagasivaated viivad meid sellest kuni viis aastat tahapoole ja tegevustik kolm-neli aastat ettepoole. Need aastad kajastavad peategelaste elu ligikaudu 20-aastasest kuni peaaegu 30-aastaseks saa­miseni.

Esimene osa kannab pealkirja „Äärmine subjektiividealism” ja on Otto rei­sikiri. Otto rändab pöidlaküüdiga Kesk-Euroopas, tee peale jäävad Bal­kani­maad, Ungari, Saksamaa, vahepeale Läti, siis jälle Bulgaaria ja Austria ja kõikvõimalikud siksakid siia ja sinna. Lugeja saab peategelasega kaasa sõita mööda lõputuid maanteid, teda sõidutavad eri rahvusest, soost ja temperamendiga juhid, kes ei pea paljuks tee äärest peale korjata üht eesti noormeest.

Sellest kulgemisest võinuks kujuneda meeleolukas road-movie’lik seiklus, mil­le raames kohtutakse ammendamatu galeriiga värvikatest tegelastest, kellest igaüks paneb lugeja kas naerma või nutma, aga ei, pigem saab lugeja autorilt kaasa samasuguse tülpimuse, kui on ini­mesel, kes juba mitmendat nädalat tee ääres kätt vibutab. Osalt on tore kuhugi pärale jõuda, aga pidev seletamatu rahutus sunnib ikka ja jälle teele asuma, kuigi see ei paku enam ammu mingit erilist emotsiooni.

Otto ja tema hilisema reisiseltsilise Irene kaudu saame vahetult osa kõigest, mis tänapäeval hääletaja ellu kuulub – kuidas valida hääletamiskohta ja -suunda, kuidas leida mobiilirakenduste ja interneti abil endale vastava võrgus­tiku kaudu prii öömaja kellegi kodus, kui­das uurida, kas lennujaamas saab magada ja nõnda edasi.

Lugeja ei pruugi sellest kõigest erilist naudingut leida. Ilmselt jälle põlvkonna­vahe – pigem paneks endale võõral maal kinni korraliku hotelli numbritoa, lendaks kohale lennukiga ja magaks igal ööl puhaste linade vahel. Vanadus, mis muud.

Ottole ja ehk siis võib-olla kõigile millenniumi lastele on selline rända­mine aga üsna loomulik. Maailm on lahti ja seda avatust näeme ka juhuslikes kõrvalepõigetes: küll on see või teine tuttav läinud mõneks ajaks elama võõrale maale, nagu poleks see asigi, küll vahetavad sõbrad elukohta Eestis, nagu poleks juured või oma pesakene miski, mida üldse ihaldada.

Lõputuna tunduvate hääletamiskir­jel­duste vahele mahuvad kõrvalepõi­ge­tena Otto meenutused Nastjast ja Ralfist, keda ta küll nimepidi nimetamise asemel markeerib nimetustega Endine Armastus ja Hea Sõber või R. Pärisnime saavad need tegelased endale alles raamatu kolmandas osas. Armukolmnurk kui selline joonistub esimeses osas välja pigem õrnalt ja vihjeliselt, aga ometi piisavalt, et kaaluda mineviku draamat põhjusena, miks esimese osa minatege­lane üldse reisima läks – selleks, et põgeneda ja unustada.

Kõrvaltegelastest joonistuvad muidu ühtlasest massist välja horvaatlanna Alina oma haige emaga ning Budapestis elav elumehelik boheemlane Val, kelle tegelaskuju loomisega on autor tublisti vaeva näinud – see maneerliku kõnepruugiga sümpaatne isend jääb erinevalt kümnetest teistest kõrvaltegelastest ka meelde.

Kõige vähem saame esimeses osas aga teada minategelasest Ottost endast. Ta kulgeb kuidagi tuimalt, automaatselt, läheb sündmustega kaasa ja ise suurt midagi ei algata, tundub, et teda juhivad kõik teised, mitte ta ise. Üks väheseid selgeid hetki, mil Otto midagi algatab, on tühine ja ühtlasi ebaõnnestumisele määratud. Ta küsib oma tuttavalt, Ignácilt, ega tol korvpalli ole. „Nagu mõtle, kui meil praegu korvpall oleks… me saaks, me saaks võtta palli ja selle korvi visata. Kui lihtne, kui loogiline. Eesmärk, siht ja tegevus. Kõik on esimesest pilgust selge.” (Lk 117.) Selles stseenis tuleb kenasti esile, et Otto, olgu ta siis Y-generatsioon või mitte, on läbinisti eestlane. Tahaks, et kõik oleks sirge ja selge, viskaks palli korvi, aga palli ei ole. Kui kord saame kokku palliga, siis pole jälle korvi, kuhu seda visata. „Vittu, see on sümboolne ikka.” (Lk 117.)

Iseloomulik minnalaskmine ja vaba kulgemine nähtub ka Otto seletusest hääletamise olemuse kohta. „Niikuinii kunagi ei tea, kuhu järgmine auto sind viia võib. See on üks parimaid asju selle kõige juures. Kui lased lihtsalt minna. Vaatad, kuhu välja jõuad.” (Lk 132.)

Ei Otto, Irene, Val ega Alina, rääkimata Nastjast ja Ralfist, jõuagi romaani esimese osa jooksul kuhugi. Siinkohal olgu ka mainitud, et „Äärmine subjektiividealism” võtab veidi enam kui poole romaani kogumahust ehk umbes 220 lehekülge. See on päris hirmutav maht reisikirja jaoks, mis ei olegi reisikiri, ja tuleb tunnistada, et pärast esimese osa lõpetamist oli hea meel, et see isegi poole lehekülje jagu pikem polnud.

Korduvad motiivid polnud vaid maan­­teed, tuttavad või tundmatud lin­nad, millest tegelikult üle ja läbi libisetakse (Berliinis peatumisele on raamatus pühendatud veidi üle ühe lehekülje, see on juba statement, julgeks ütelda), vaid ka kohv siin või seal, vein siin või seal, mingid makaronid, ühesõnaga söök. Aeg-ajalt veidi kergeid narkootikume, korraks vahele kangemat kraami. Isegi Vali või Otto mõtted selle kohta, kas ühe või teise naistegelasega peaks liini ajama – on see armastus või lihtsalt lihahimu või ei ole üldse midagi –, hakkavad lõpuks korduma ja mõjuvad kohustuslikena. Inimene peaks ju armastusega tegelema, tegelen siis minagi.

Sel kõigel oli lõpuks täpselt sama rutiini maik kui tööl, mis algab kell 9 ja lõppeb kell 17. Vagabundi elu on mõnes mõttes samasugune, pole siin kadestada midagi. Mõnes mõttes mõjub koroonaajal see reisijutustus lausa pelutavalt. Kui elu hakkab vabaks muutuma, siis esimese hooga ei teagi, kuhu kõik tahaks minna, aga „Migratsioon” võtab selle soovi maha. Igal pool on sama jama, hall ja tegelikult üpriski mõttetu. Füüsiline migratsioon ei anna lõpuks kellelegi midagi.

 

II

 

„Migratsiooni” teine osa „Põrandad ja tasapinnad” vaatleb sündmustikku Nastja silme läbi ja päeviku vormis. Kui Otto jäi esimeses osas omaenda loo statistiks, siis Nastja avaneb päeviku sisse­kannete kaudu jõuliselt ja selgepiiriliselt. Stiilivahe kahe osa vahel on määratu. „Põrandad ja tasapinnad” on kirjutatud hoogsalt, Nastja isikupära joonistub selgelt välja. Tekstis on palju hüüatusi, vaba sõnalendu, viiteid lauludele ja raamatutele. Nastja päevajutud meenutavad isikliku päeviku asemel pigem blogi sisse­kandeid, mis on küll suures osas mõeldud selleks, et kirjutamise kaudu omaenda tunnetes selgusele jõuda, aga neist ei puudu teatav ekshibitsionistlik alatoon – ilmselt poleks kirjutajal midagi selle vastu, kui tema ridu loeksid ka teised, võõrad inimesed. Nii ei jää ka lugedes liigset piiluja tunnet.

Nastja sisemonoloogide intensiivsus on kontrastis esimese osa rutiini ja tuimu­sega, kuigi põnevad võõrad maad on asendunud harilikuma Viljandi, Tartu ja Tallinnaga. Kõnealuse põlvkonna kos­mo­poliitsus leiab siiski tee ka siia. „Liina on Hiinas, Ulla on Pärnus… mingi rahvasteränne käib kogu aeg.” (Lk 259.)

Kui esimeses osas ilmnes armukolm­nurga olemus tagasivaadetes ja hillit­setult, siis Nastja võtab selle selgelt ja konkreetselt, enesepettuseta kokku. „Kaks ilusat ja tarka ja võrratut meest, kelle mõlema nimel ma oleksin valmis minema maailma lõppu või kaugemale veel. Ma usaldan end ühele ja siis ma usaldan end teisele. Usaldan kõige sellega, kes ma olen. Liha ja verega. Ja ma pean mõlemaga selle kõige sees sada protsenti kohal olema. Pean olema nende juures, nendega kaasas. Pean olema mõle­maga ühel lainel. Kompromissitult. Kõige hullem on see, et ma ise veel tahan seda kõike. Ma tahan neid mõlemat. Korraga. Ja ma ei taha mitte kedagi. Hullumeelsus.” (Lk 270.)

Nastja on 25-aastane kunstibakalaureus, kes korralikku tööd ei tee, aga vahel siiski mõtleb, et äkki ikka peaks. Ta joob teed ja seksib kord ühe, kord teise väljavalituga, tema elus ei ole pealtnäha midagi kindlat peale ebakindluse ja soovi olla enamasti kuskil mujal kui seal, kus ta parajasti on. Sedasi vastab ta vanema põlvkonna nägemusele noortest, kellest pole ühiskonnale mingit kasu ja kes võiksid kõigepealt kolm kilomeetrit kraavi kaevata, enne kui üldse mingil teemal sõna võtavad. Või tema elas Marokos ja uuris maju? Või tema tahab Indiasse elama minna? Vaat selliste pärast ei saagi me endale ilusaid asju lubada!

 

III

 

Romaani kolmas osa „Rääkimata jäänud lood” võtab nüüd juba traditsioonilises jutustamislaadis ja vaatepunkte vaheldades sujuvalt kokku raamatu teemad ja elulood. Areenile ilmub kolmnurga kolmas osapool, Ralf, kellele ei pühendata küll sama palju ruumi kui Ottole ja Nastjale.

Otto on jõudnud oma eksiränna­kuilt kodumaale ja seab end sisse Tartu lähedal Meeril. Nastja ja Ralf on koos ja mõtlevad tulevikule. Nende otsingud ei ole ilmselt lõppenud, pigem on kogu see  20. ja 30. eluaasta vahel veedetud aeg olnud sis­sejuhatuseks millelegi, aga millele, kes seda teab. Otsingute teema võtab hästi kokku järgmine stseen. Otto läheb poodi pesumasinaid uurima: „„Kas saab aidata?” küsis müüja. „Ma olen ise sama asja peale mõelnud,” vastas Otto. Müüja, Ottost kümmekond aastat vanem päevitunud naine vaatas talle arusaamatult otsa. „Ärge pange tähele, mul on depressioon,” lisas Otto, mis ei vastanud enam tõele, aga ta mõtles, et vahepeal võib olukorrale huumorit juurde keerata, ilma kurjade kavatsusteta, „vahepeal lööb lihtsalt välja niimoodi. See on normaalne.” [—] Otto tegi ühe eestlaetava pesumasina ukse lahti, vaatas sisse ja keerutas trumlit. – „Armastust,” ütles ta siis, „ma otsin armastust.” – „Ehhee,” naeris müüja, „sealt te seda küll ei leia.” – „Aga kust te teate? Kas olete proovinud?”” (Lk 324–325.)

Seiklused, suured, piinavad ja lõhestavad tunded ei kao, aga sulanduvad peategelaste olemusse ega ole viimaks enam niivõrd painavad. Niisiis võib „Migratsioon” olla ka täiskasvanuks saamise lugu. Kuigi on see nüüd hea, et saad vääramatult rahulikuks ja rat­sionaalseks täiskasvanuks, mine võta kinni… Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla. Nii vist.

Selle lausa eepiliste mõõtmetega romaani suurepärast lõpulauset saab tsiteerida ilma, et oleks ohtu puänti ära anda: „Nii olid lood Otto, Nastja ja Ralfiga.” (Lk 406.) See on tabav lause, mis võtab „Migratsioonid” kokku moel, mida vaid oma tegelasi kõige paremini tundev autor suudab. „Migratsioonis” on seksi selle paljudes, kuid füsioloogiliselt siiski piiratud vormides, on narkootikume, kuid mitte sõltuvust, juuakse palju teed, vaadatakse palju linateoseid, mida peetakse väärtfilmideks, näiteks Jarmuschi, Sarneti ja Õunpuu filme, loetakse palju väärtkirjandust, näiteks Fitzgeraldit, Singerit ja Sartre’it. Paigad, kus lugeja peategelastega koos rändab, ei muutu ise tegelasteks, hoolimata sellest, kas need asuvad Balkanil või koduses Eestis, need on vaid dekoratsioonid Otto, Nastja ja Ralfi elus.

Kui paljude teoste kohta võib märkida, et need on noortele õpetuseks ja vanadele meenutuseks, siis „Migratsiooni” puhul on vastupidi: see on vanadele õpetuseks ja noortele meenutuseks. Üks asi siiski – romaanis ei saa üldse nalja, huumor kui selline sisuliselt puudub, või siis on see selline uus huumor, mida mõistavad vaid millenniumi lapsed. Väga loodan, et päriselu on veidigi huumoririkkam kui „Migratsiooni” tegelaste oma.

Mul on mõned romaani peatege­lastega samaealised sugulased, kes on üsna samasugused kui Otto, Nastja ja Ralf ning elavad üsna samamoodi siin ja seal ja üldse vabamalt, kui mina oleksin eales sama vanalt suutnud. Kas ma Y-generatsiooni tänu „Migratsioonile” just paremini mõistan, aga adun vähemalt mustrit selles jõus, mis kõikjal tõstab pead. Kuigi mida ta lõpuks kavatseb ja korda saadab, seda ikkagi ei tea.

 

Foto: Ave Maria Mõistlik

Ilukirjandus ja selle tõlkimine on vahel ikka sattunud sündmuste tulipunkti, sest kirjandus võib ju olla ohtlik. Samuti võib ohtlik olla teisest kultuurist pärit kirjaniku sõnade ja mõtete vahenda­mine – iial ei või teada, mismoodi need tõlkija kultuuris vastu kajavad. Mõelgem kas või Salman Rushdie „Saatanlike värsside” saatusele.

Käesoleva aasta märtsikuus tõmmati tõlkimine taas ühiskondlikku arutellu ja see ületas koguni uudisekünnise, mis ei ole sugugi tavaline. Tõlkijat kujutleme ju enamasti ikka kummargil töölaua taga, näritud pliiatsijupp peos, otsimas pooleli­olevas töös vaja minevat Ideaalset Sõna. Nüüd aga selgub, et ilukirjandus ja selle tõlkiminegi võib teatavates olukordades osutuda võimuinstrumendiks ja üles kütta üpris vägevaid kirgi.

Mis siis õieti juhtus, et tõlkijate per­so­naalküsimus ootamatult ühiskondliku debati püünele sattus? Juhtus see, et 20. jaa­­nuaril 2021 astus ametisse USA 46. president Joe Biden. Ja nagu ikka suurtel tseremooniatel, rakendati selgi korral võimuvankri ette muu hul­gas kaunid kunstid. Peeti kõnesid, mängiti pilli, lauldi, juubeldati ja noor musta­nahaline luuletaja Amanda Gorman esitas mõjuval viisil oma mõjuva luuletuse „Mägi, millele me ronime” („The Hill We Climb”).

Amanda S. C. Gorman on sündinud 1998. aastal ja saavutanud oma noore ea kohta juba tõesti väga palju: ta on saanud mitmesuguseid preemiaid ja aunimetusi ning tema luulekogu  „Mägi, millele me ronime” ja lasteraamat „Muutus laulab” („Change Sings”) on tõusnud müügiedetabelite tippu. Kui vaadata, millest Gorman kirjutab (Vikipeedia nimetab tema loomingu põhiteemadeks ebavõrdsust, feminismi, rassiküsimusi ja marginaliseerimist), võib teda vist õigustatult pidada angažeeritud kirjanikuks. Üpris tuntud oli luuletaja juba ennegi, aga Bideni ametisseastumise tseremoonia tegi temast üleilmse staari – ja ärgitas paljude riikide kirjastajaid tema loomingut välja andma, millest saigi alguse tõlkimisega seotud äge poleemika.

Nimelt teatas hollandlanna Marieke Lucas Rijneveld (tuntud ja tunnustatud noor kirjanik temagi), et loobub Gormani luulekogu tõlkimisest, kuna tema isiku ümber on sellega seoses tekkinud liialt kõva kära. Ja tõepoolest, kui Hollandi kir­jastus Meulenhoff tegi teatavaks, et Gormani luu­lekogu „Mägi, millele me ronime” tõlki­mine on usaldatud Rijneveldile, tekitas see paraja pahameeletormi, ennekõike seepärast, et Rijne­veld ei ole mustanahaline. Paljud, kõige häälekamalt ehk mõjukas aktivist Janice Deul, leidsid, et Gormani tõlkimisega saaks paremini hakkama mõni teistsugune tõlkija – et mustanahaline noorem naisterahvas, kel oleks kogemusi spoken word’i vallas, suudaks kindla peale tema luulet paremini tajuda ja edasi anda.

Pisut hiljem jõudis laia ilma uudis, et ka Hispaania kirjastus Univers on otsustanud leida sobivama tõlkija kui algselt välja valitud Victor Obiols, kes pidi teose katalaani keelde tõlkima, kuid osutus liiga valgenahaliseks ja pealegi veel meesterahvaks. Vahemärkuse korras olgu öeldud, et Gormani luulekogu nimiluuletuse eestikeelse tõlke autor on Raul Veede ja see ilmus ERR-i kultuuriportaalis.

Rijneveldi ja Obiolsiga seotud uudised kutsusid esile mäsu, mille sarnast tõlkeilm pole ammu näinud. Nagu viimasel ajal kombeks, kujunes siingi kaks peamist vastasleeri, kelle argumendid olid liht­sus­tades enam-vähem järgmised: Gormanit sobib kõige paremini tõlkima sarnase profiiliga inimene; Gormanit sobib tõlkima ükskõik missugune hea tõlkija. Nii lihtsa vastandusega tegelikult muidugi piirduda ei saa. Mõlemast leerist leiab mitmesuguseid arvamusi ja kui neisse süüvida, siis võib aru saada, et ega tegelikult üksteise vastu nii üdini vaenulikud oldagi.

Ehkki nende seas, kes Rijneveldi ja Obiolsi väljavahetamise peale aplodeeri­vad, leidub arvatavasti ka madalalaubalisi tigedikke, ei arva intelligentsemad neist, et valge (ja võib-olla isegi meessoost) tõl­kija ei saaks tööga hakkama. Pigem rõhu­tavad nad, et kirjastuste valik aitaks käesoleval juhul anda võimalusi teist­suguse profiiliga tõlkijatele, kellel on seni tõesti olnud keerulisem tõlketurul kanda kinnitada. Samuti leiavad nad, et vastasleeri protesteerijates, kes on enamasti „kahvanäod”, kõneleb privi­leegipimedus – ja osaliselt on neil kindlasti õigus.

Teine leer, keda mõte, et tõlkida tohiks ja saaks justkui üksnes sarnase taustaga autoreid, sügavalt ja õigusta­tult haavab (sest kes tõlkimisest midagigi teab, on ilmselt taibanud, et tõlkija olulisemaid omadusi on empaatiavõime, oskus mis tahes autori maailma sügavale sisse minna ja see suure kaasaelamisega oma kultuuri, oma lugeja ette tuua), ei oleks aga ilmselt sugugi protesteerinud, kui poleks tekkinud seda ootamatut vaid­lust, mille survel peeti vajalikuks tõlkija­d välja vahetada. Viimasele reageeriti tõesti üsna valuliselt: näiteks kirjutab Gormani teose hispaaniakeelse tõlke autor Nuria Barrios ajalehes „El País”, et Rijneveldi loobumine oli katastroof. Ta ütleb: „See on identiteedipoliitika võit loova vabaduse üle.”

Niimoodi siis on asutud ka kirjandustõlke vallas tõde ja õigust taga ajama. Usutavasti on vähemalt parem osa vaidlejatest siiski valmis teisele poolele sammukese lähemale astuma. Kirjanduse vallas on dialoog ehk siiski veel võimalik.

Kui poleks muret, et ülalkirjeldatu võib olla vaid üks liivatera lähenevas tormis, võikski selle jutu siinkohal rahumeeli lõpetada. Igaks juhuks aga tasub mainida veel mõnda juhtumit, mis loodetavasti küll ei anna, aga samas siiski võivad anda märku sellest, et ühelt poolt on hoogu võtmas üldisem poliitilise korrektsuse pealetung ja teiselt poolt kasvamas riikliku tsensuuri surve, mis mõjuvad tõesti otsekui ühe tohutu hoovuse kaks haru.

Viimasega on asi lihtne ja näiteid pole vaja kaugelt otsida. Vaadatagu kas või Venemaa poole, kus kirjastused tege­levad agaralt enesetsensuuriga, et enne­tada problemaatiliste raamatute ärakeelamist. Kirjastamine on ju äri ja ärimees peab kuidagi ära elama, nõudku see või enesesalgamist. Teemast annab 25. märtsi „Postimehes” väikese ülevaate Tauno Vahter.

Lääne suunalt ligineva uuskorrektsuse kohta tooksin aga kaks üsna kõnekat näidet. Esimene neist puudutab Dante „Põrgut”, mille uuest hollandikeelsest tõl­kest otsustati välja jätta prohvet Muhamedi puudutavad lõigud. Tõlkija Lies Lavrijseni sõnul oli see vajalik, et vältida arusaamatusi ja asjatuid solvumisi. Ühes kirjastajaga sooviti tagada, et raamat oleks võimalikult paljudele „kättesaa­dav”. Tundub uskumatu, aga on tõsi… Järjest enam on hakatud varasemaid, mõnel juhul koguni väga kaugetel aegadel loodud teoseid „õigeks” kirjutama. Ja kui õigeks kirjutada ei õnnestu, siis võib juhtuda, et teos ning halvemal juhul ka autori muu looming surutakse lihtsalt unustuse hõlma. Midagi niisugust on toimumas armastatud Ameerika lastekirjaniku Dr. Seussiga. Kirjaniku sünniaastapäeval, 2. märtsil teatas tema õigusi haldav kirjastus Dr. Seuss Enterprises, et kuut autori raamatut edaspidi enam juurde ei trükita, kuna neis leidub rassistlikke hoiakuid. Muretsemiseks pole justkui põhjust, sest olemasolevaid raamatuid kokku ei korjata ja turuplatsil põlema ei panda. Aga tõsiasi, et sellest otsusest tehti sündmus – et kirjastus nägi selles võimalust rõhutada oma eetilisi hoiakuid ja „nõuetelevastavust” –, on siiski omal kombel kõnekas.

Lisaks veel teadmine, et 2. märtsil tähistatakse üle kogu USA suurt lugemispäeva – mis on ju valitud Dr. Seussi sünni­kuupäeva järgi – ning käesoleval aastal teatas seda korraldav National Education Association, et edaspidi plaanitakse Dr. Seussi loomingu asemel keskenduda „mitmekesisemale lastekirjandusele” ning Dr. Seussi nimi jäi mainimata ka president Bideni samal päeval peetud kõnes. Jällegi – kõik oleks justkui korras, aga samas nagu ei ole ka.

Keerulised ajad, keerulised küsimu­sed. Tahaks loota, et kuna kogu see kir­ja­sõnaga seotud probleemirägastik puu­­dutab enne­kõike lugevaid ja tänu sellele eeldatavasti ka mõtlevaid inimesi, pannakse voolama üksnes tint ja veri jääb valamata.