Kommunikatsioon, mis hardasti on ihaldatav

Saara Liis Jõerand

Peeter Sauter: „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas”.

„Loomingu Raamatukogu” 2021,

nr 14–16. 152 lk.

 

Peeter Sauteri tekstide muutumatuna säilivad jooned ja tema viljakus moodustavad kirjanduselus omamoodi turvalise pidepunkti. Pärast seda, kui Hasso Krull juba ammu aega tagasi varast Sauterit sõnastada püüdis ning tema „ligimese proosa” elegantselt kirjandus- ja mõttelukku paigutas,[1] on see vaikselt küpsenud, küllastunud ja väsinud. Suurem osa Sauteri lugejaid teab üsna täpselt, mida lugema hakkab, nii et uued, nii head kui ka halvad elamused võivad olla küll sellevõrra väiksema amplituudiga, aga samas ka kodusemad ja kindlamad. Ah et uus Sauter? Võtsin üle jupi aja jälle ühe Sauteri ette. Teadagi – raha ei ole, õlut natuke on, peeretada on lihtne ja armastada raske. Seekordne „Loomingu Raamatukogus” ilmunud teos kinnitab seda, mida teatakse, aga värsket pilku ei tasu tööriistakastist välja heita. „Surm Bulgaarias” on terviklik ja üsnagi valus teekond.

Lugu pole keeruline – vana tuttav Sauteri alter ego läheb abikaasa Juliaga Bulgaariasse odavale kõik-hinnas-puh­kusereisile, ebamäärases lootuses karile jooksva abieluga kuhugi välja jõuda, kuid satub üsna reisi alguses hoopis haiglasse. Kopsutrombis puudub aga igasugune traagika, see peidab end pigem kõikjal mujal, eelkõige puudumises eneses. Teadvuse vool surub lugejale peale elu­tunnetuse, kus elavad kõrvuti kõige iga­päevasemad füüsilised aistingud ja oota­matud intertekstuaalsed viited, seda aga pretensioonitult, argiselt. Sauter ironiseerib, mõistab ja andestab, aga rahust on asi tegelikult kaugel, sest muud ei jää lihtsalt üle: „Jah, konks selles, tahaks lahti, samas konks magus ja puudub kindlus, kas uue hea konksu leiab.” (Lk 29.) Parem turvaliselt kinni olla ja igatseda kui midagi päriselt ette võtta.

Selline võitluseta leppimine ja võitluse totaalse mõttetuse tajumine ängistab. Mina­tegelane teab hästi, mida tasuks ütle­mata ja mida tegemata jätta, aga vastu punnimiseks ei ole erilist jaksu, sest milleks teha elu raskeks, kui selle raskusega midagi tarka peale ei oska hakata. Ka „Indigo” jutustaja tundis seda probleemi hästi: „Ma tean, kuidas nad meid nägid. Ma ei tahtnud selline välja paista, aga ei püüdnud ka teistsugune olla, ega see ei tule välja ka, kui ei ole tuju.”[2] Arvata on, et vanusega jääb seda tuju järjest vähemaks, sest mis seal siis ikka. Ta ju ongi see liisunud õlle järele haisev vanamees, ta ongi see purjus reisikaaslane, kes bussile hiljaks jääb ja hotelli lõunasöögilauas oksendab, ta avaldab armastust, vabandab ja naljatab vaid siis, kui see teist vihale ajab, ja teab seda. Teadja-mina on üks, tegija-mina on teine, ja esimene välisilmaga kontakti ei saavutagi. „Vabandust, harjunud. Teine mina. Tõmmake välja kolmas. Neljas. Mis tüütud pole. Ei, jäin tolaminasse kinni.” (Lk 83.)

See tähendab lõputut venimise, vindumise tunnet. Jutustaja on kinni oma kehas, ajaloos, suhetes, kõigis asjades, mis kord on alanud ja mitte kuidagi pauguga lõp­peda ei taha. Nagu Igorjoki autoremont – loodad küll, et maksad ära ja saad asja korda, aga vigu leiutatakse aina juurde, kuni oled rahast lage ja auto veel tükkidest tagasi kokku panemata. See on kõik-hinnas-paketi vastand. Muudkui mõtle ja kaalutle uuesti, sest kuigi valikut pole, säilib selle illusioon ja seega ka püsiv enesesüüdistamise võimalus. Jutus­taja küll süüdistusi ei jaga, samuti nagu ta ka ei nukrutse, vingu ega õpeta, aga teoreetiline valikuvabadus tal on. Kas minna Bulgaariasse, minna lahku, minna hotelli­toast alla baari või mitte? Iga otsusega kaasneb midagi, iga otsuse eest tuleb seista, aga lõpuks viivad need ikka ringiga tagasi sinna, kust alustatud.

Kõik-hinnas-paketid ongi teatavasti ajaliselt väga kindlalt piiritletud, sest kogu elu kinni maksta ei jõua. Aga piire ja sellega kaasnevat vabadust jutustajale antud pole – Bulgaarias ei oota mitte surm, vaid intensiivravi. Pole midagi teha, tuleb elada edasi seda elu, millega enam midagi erilist peale hakata ei viitsi: „Igavlev laps mänguväljakul kiike liigutamas – kiikuda ei viitsi, miskit teha ei oska. Liigutab kiike.” (Lk 5.)

Muu hulgas tuleb elus ikka ja jälle öelda mingeid sõnu. Noore, eriti veel entusiastliku (ebasauterliku) elutunne­tu­sega inimese jaoks on see kõikide võimaluste maa, sest öelda saab ju nii või naa, mängida tähenduste ja süntaksiga nii, kuidas tuju tuleb. Niigi kasina jõu kokkuhoiu mõttes on aga jutustaja sellest rõõmust loobunud. Sõnadest on alles jäetud ainult sisu edastamiseks hädavajalik ja eemaldatud kõik see, mis ühendab-mugavdab-pehmendab, nii et paberile kantud sisemonoloog pole mitte voolav jõgi, vaid punktide või komadega eraldatud mühatuste jada. Asesõnad välja, sidesõnad välja, lugejale mugavusi pakkuva harjumuspärase jutustamisloogika pudinad välja! „Kui jura ajad, ei lasta lennukile. Vindine kah. Ei lenda. Lahutus käes. Kogu Bulgaaria.” (Lk 17.) Lausejupid liiguvad lineaarselt ja tagasiulatuvaid põhjus-tagajärg-konstruktsioone ei looda: „.. papi. Abikaasa. Vist pole.” (Lk 85.)

Ka dialoogid pole suupärasemad. Kui „no mida sa siis nüüd teed” asemel öelda „mida teed”, jääb mõte ehmatavalt alasti. Ja seegi ahistab – sõnadega kirjeldatav maailm on nii piiratud, et taandub vaid lühikestele fraasidele, mis ikka ja jälle kor­duvad, sest midagi tuleb ju öelda. Nii illustreerib vorm Peetri ja Julia suhte ummikseisu, näidates, et lihtne „rääkige omavahel asjad selgeks” ei ole lahendus. Julia ei taha Sauteri sõnu: „Tead, et ei ole midagi vastata. Teeb hullemaks. Mida kangutad?” (Lk 39.) Niimoodi nihesta­tud, võimalikult kontsentreeritud dialoog lisab ka reaalsust ja jutustust eraldavat mõtteruumi, aidates klišeedestki lihtsa ringiga mööduda: „„Armastan sind.” – „Lõpeta.” – „Pole nali.”” (Lk 53.)

Lausete muutumatul mühataval vormil on omamoodi metronoomi roll, mis hoiab sisu meloodiat koos ja maa peal. Võrdlus helipalaga tekib romaanis nii või naa, sest tekst on osadeks jaotatud muusikast tuttavate itaaliakeelsete termi­nite abil – stjuardesside eest salaja õlle joomine käib piano, halva enesetunde käes kannatamine con dolore ja haigla­voodis ajaveetmine väga lento. Aga rütm. Oluline. Sõnad hoiavad.

Kui seda metafoori edasi arendada, võiks kujutleda, et pillideks on kõiksugu­sed teised tekstid – „Surm Bulgaarias” hõlmab lugematul hulgal viiteid kes teab kuhu. Mõned ilmutavad end vaid hetkeks, teised aga arenevad, jäävad taustale kaasa kõlama või põimuvad järgmis­tega: „Rrr… nurr… belka-strelka… Bel­kad tulevad ja lähevad, nagu mina tahan, hips ja hops sabatops.” (Lk 118.) Maailmakirjandus, filmidialoogid ja laulu­sõnad viivad elu nõiaringist hetkeks välja, pakuvad uut tasandit. Aga koos tavapärase, väljaviitava funktsiooniga näitab kunst siin ka oma teist külge, seda, mis käib kogu muu elujoruga ühte sammu. Jutustaja on tekstide sees ja vahel kinni. Viited muudkui tungivad pähe, kohanevad üksluise rütmiga ja aitavad küll viita seda aega, mida niikuinii liiga palju on, aga võtavad siiski ruumi. Mis kord loetud ja meelde jäetud, ei lahku enam nii kergesti.

Sauter aga teab, et raamatutäis mitme­tasandilist ängi tuleb lunastada, võlg lugejale tagasi maksta. Liinid peavad kuhugi kokku jooksma ja ühel või teisel viisil lõppema, sest romaan on kõik-hinnas-investeering. Nii juhtub, et jutustaja esimene kohtumine Juliaga pärast haiglast välja saamist mõjub valguskiirena – siiani lämmatanud sõnad saavad hetkeks tagasi oma jõu ja pakuvad kontakti teisega: „Tuleb õppida rääkima, mida Julia kuuleb.” (Lk 25‒26.) Ning intertekstuaalsus tuletab meelde, et ka viide võib toimuvaga päriselt, täpselt ja üldistusjõuliselt haakuda, mitte niisama mööduda. „„Ei kannata, et lollikari vahib tätoveeringuid.” [—] „Sul pole tätoveeringuid, mõnitad või?”” (Lk 132.) Tsitaat kui jutustaja üksinduse kehastus jõuab teise inimeseni, kes mõtleb kaasa ja sobitub enese teadmata viidatavasse teksti, nii et lõhe sulgub.

Õnnelikuks lõpuks piisab sellest hetkelisest sõlmpunktist täiesti, isegi kui on kindel, et nii fiktiivsed kui ka reaalsed Peeter Sauterid veel pikalt samade probleemide rada käivad, ikka ringiratast ja „kõigega leppivas elutargas kepirütmis”.[3] Kommunikatsioon ümbritsevaga saab võimalikuks ja „Surm Bulgaarias” sulgub, leides lahenduse selles piano’s peetud dialoogis ja lõppedes pärast väljajuhatavat kordust ja coda’t. Aplaus, lilled pillimängijatele ja dirigendile, garderoobist suvemantel ning tagasi koju, kus võib kummitama jäänud rütmile vastu astuda ja taas täispikkade lausetega rääkida.

[1] H. Krull, Ülevus ja anarhia. Peeter Sauteri ligimese proosa. „Vikerkaar” 1997, nr 9, lk 77–91.

 

[2] P. Sauter, Indigo. Tallinn, 1990, lk 103.

 

[3] M. Raat, Peeter ja Manfred teevad keppi. „Sirp” 20. XII 2019.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon