Mõttešaakalid kläfivad neetud poeedi pääle

Hasso Krull

Jürgen Rooste: „Veider aeg (Meeleheite laulud I)”.

Jumalikud Ilmutused, 2018. 82 lk.

 

Jürgen Rooste: „Sagittarius A*. (Meeleheite laulud II)”.

Jürgen Rooste, 2020. 132 lk.

 

Jürgen Rooste: „Signaal surnud tähelt. Meeleheite laulude 3. ja viimane osa”.

Jürgen Rooste, 2021. 116 lk.

 

1

 

Jürgen Rooste on tänapäeva Eesti viljakamaid luuletajaid. Alates sajandivahetusest on ta avaldanud peaaegu igal aastal luulekogu, mõnikord isegi kaks; lisaks sellele mitmesugused koostööd, helisalvestused, kaardipakid, tema koostatud antoloogiad. Võiks arvata, et sellise loova küllusega käib kaasas raugematu elurõõm, jagamise ja sigimise nauding, ülevoolav mängulust. Nõnda ongi, kuid Rooste elurõõmul on ka oma tumedam pool. Loominguline küllus on ühtlasi loominguline põlemine: see on tuli, mis hoiab luuletaja sisu lakkamatult särisemas, kuid ühtlasi laastab ja kõrvetab, isegi praeb. Luuletaja südant grillib meele­heide, selle lõhna on juba kaugelt tunda nagu mõnes laupäevaõhtuses kämpingus.

Nüüd on Rooste selle särina ja põlemise kokku võtnud „Meeleheite laulude” triloogias. (Algselt oli sari kavandatud nelja­osalisena, kuid paistab, et luuletaja viimaks tüdis meeleheite produtseerimisest.) Kaootilisest esmamuljest hoolimata on see triloogia kontseptuaalselt väga ühtne, valitud peateest ei kalduta kuskil kõrvale ja meele­heide mängitakse välja kõik­võimalikes astmetes, toonides ja varjundites. Seetõttu on triloogia žanriliselt küllaltki kirev: siin leidub isikukeskset lüürikat, anafoorseid lausumisi, maskiluulet, dialooge, pastišše, retoorilisi pöördumisi ja tiheda koega proosaluuletusi. Rooste luulekeel on üle kogu triloogia pillav ja pulbitsev, siin vilksatab kõikvõimalikke keelekihte, igapäevast kõnet, poeetilist kõrgstiili, manerisme, arhaisme, vulgarisme, neo­logisme, slängi, žargooni, laenatud fraase, isikupäraseid idiomaatilisi väljendeid – ja kõike seda saadab sõnamängude tulevärk, retooriliste figuuride üllatavad põimingud, hüperboolid, litootesed, apostroofid, asündetonid, anakoluudid, paronomaasiad, ning muidugi algriimid ja siseriimid, isegi lõppriimid. Lühidalt, kuigi luuletuste toitepinnaks on alati meeleheide (välja arvatud ehk paar iroonilist travestiat), muutub see kiiresti joovastavaks ja metsikuks, sellest saab norutunde ja masenduse mürgel, depressiooni orgia, omamoodi meeleheite pillerkaar. Rooste lihtsalt ei suuda kõike endale hoida, mis tema hinge taga möllab, ja kui ta seda kord välja ütlema hakkab, kerkivad lained kõrgele, silmad lähevad kirjuks ja lahti rullub raevukate, konfliktsete, vastuoluliste tunnete panoraam, millele võrdset annab otsida.

Hiljuti on tähelepanu juhitud Jürgen Rooste enesepildi reljeefsusele praeguse luule kontekstis. Rooste olevat „oma hoiakutes nii poeet, kui olla saab”, vastandudes sellega teatavat tüüpi modernistlikule askeesile, mis nõudis, et luulest puhastataks välja nii poeedi hoiak, poeetiline toon kui ka poeetiline vorm.[1] Olen selle väitega põhimõtteliselt nõus. Rooste kultiveerib oma tekstides ilmselgelt poète maudit’, „neetud poeedi” kuvandit, mis hakkas levima XIX sajandi lõpus ja oli möödunud sajandi keskel muutunud klišeeks, kuni biitnikud selle üles korjasid ja seda uut moodi kasutama hakkasid.[2] Muidugi sünnitas see vastuvoole ja tugevalt kontrastseid taotlusi, soovi vabaneda kõigest „poeetilisest”. Ometi on tõsi seegi, et järje­kindlalt rakendatuna muutub modernistlik askees üpris väsitavaks. Olen vahel püüdnud üle lugeda näiteks Ezra Poundi „Pisa cantosid”, kus tõesti on lahti saadud nii hoiakust, toonist kui ka vormist, aga miskipärast need ei köida mind enam, kuigi vaimustasid teismeeas. Igal asjal on oma aeg, lõputu vabanemine „poeesiast” muutub viimaks tüütuks ega kosuta enam. Vabastavalt hakkab mõjuma hoopis „vabanemisest vabanemine”.

Rooste enesekesksel poeedikuvandil on minu meelest kaks põhilist eelist. Esiteks, see seob teda teatava dekadentliku traditsiooniga, mis juba sisaldab distantsi kehtivast ühiskondlikust standardist ja hõlbustab ka sõnumi vastuvõtmist. Luule­taja pole siin lihtsalt mingi tuisupea või möira­karu, vaid justkui ajasügavusest kerkiv ilmutus, omamoodi die-hard, kes valitseva reipa nihilismiga ühte sammu ei käi, sest ta ei taha, nõnda nagu ei tahtnud ka tema varasemad eelkäijad. Teiseks, just selline läbiproovitud poeedikuvand loobki platvormi, millelt lähtudes Rooste saab öelda kõige erinevamaid asju, paisata õhku pealtnäha seosetuid hüüatusi, torkeid ja valukarjeid, sest „neetud poeedi” kuju taustal omandavad need tähenduse. Selline kuju on ju paratamatult üleelu­suurune, Jürgen Rooste isikust tunduvalt suurem, ja luuletaja peamiseks probleemiks saab, kuidas teda individualiseerida, kuidas pääseda abstraktsusest ja anonüümsusest. Seepärast ongi Roostel vaja kogu keelelist tulevärki, retoorilisi nõkse ja vormimänge. Aga mida ta meile selle kaudu ikkagi öelda tahab?

 

2

 

Jürgen Rooste meeleheite-triloogia kulgeb valdavalt kahes registris. Üht neist võiks nimetada konfessionaalseks: luuletaja jutustab meile oma elust, tuues esile meeldejäävaid momente, intiimseid detaile, valusaid kogemusi, ta sõna tõsises mõttes pihib oma meeleheidet, nii et lugeja muutub paratamatult selle osaks, hakkab jagama tema muresid ja rõõme. Kui luuletaja meenutab mõnd kadunud õnnehetke, ärkab ka lugejas häbelik nostalgia, kuigi need hetked ei kuulu päriselt talle; ja kui luuletajal on halvasti läinud, tunneb lugeja end selles natuke süüdi, kuigi ei tea täpselt, miks. Luuletaja pöördub lugeja poole, anudes kõigest väest mõistmist, ja see surve on nii tugev, nii painav, et lugeja hakkabki mõistma; aga tal pole sellega midagi peale hakata, ta ei saa aidata, ja nii hakkab temalgi tasapisi valus, luuletaja valu siseneb temasse ja teeb sinna endale pesa justkui invisible worm, „nähtamatu ussike”, millest kunagi kirjutas Blake. Nii tekib salajane side, luuletaja mässib lugeja märkamatult oma meeleheite võrku, ja sellest areneb välja nartsissistlik ringkäik: luuletaja tahab veel enam piinelda, et valu vaatemäng võimenduks ja kestaks, ning lugeja läheb sellega kaasa, tal tekib arusaamatu tung sellest valust veel osa saada, kuigi aeg-ajalt tekib kahtlus, kas just mina, lugeja, polegi see, kes luuletaja südames väitsa keerab. Äkki mina olengi timukas, enese tahtmata? Niisugusel protsessil ei puudu lähedus sadomasohhistliku erootikaga, ja see on pihtimusliku kirjanduse universaalne tunnus.

Meeleheite teine register on suunatud ühiskonnale. Siin pole kahtlust: see register on satiiriline. Kui juttu tuleb ühiskonnast, siis võib luuletaja välja valada kogu oma sapi, kogu endasse kogunenud viha, vimma ja õeluse, sest kuidas ta iseennast ka ei alandaks ja materdaks, ühiskond on ikka veel võrratult alatum, jõledam ja vastikum kui luuletaja, kelle sügavam olemus on ju siiski hea. Aeg-ajalt paistab ühiskond siin kattuvat riigiga, mis on das kälteste aller kalten Ungeheuer, „külmem kõigist külmadest koletistest”, nagu leidis juba Nietzsche. Selgesti näitab ühiskonna samastamist riigiga „Tänumeeleavaldus ehk 99 aastat üksildust” (VA, 78‒80), mis on puhta­kujuline satiir.[3] Kuid see on kirjutatud koos Sveta Grigorjevaga, ja nõnda ei tule siin esile poète maudit, kes muidu alati kuskil tagaplaanil hõljub ja rünnaku ambivalentseks muudab. Sest Rooste ühiskonna­kriitika ei lähtu kunagi väliselt, jumalikult positsioonilt: „neetud poeet” on alati juba ühiskonnas sees, ta sumpab selles mudas ja roojas, sest see on ka tema muda, tema roe, mis siis, et ta kõigis toimuvates sigadustes isiklikult süüdi ei ole. Ta ei ole küll süüdi, aga tema suur süda peab paratamatult midagi sellest kõigest ka enda kanda võtma, peab seda eneses läbi elama, läbi piinlema, ja nõnda muutub see tükikeseks temast endast – kuid just seetõttu ründabki ta seda eriti ägedalt. Kes ei halasta endale, ei saa ju halastada teistele, kes on veelgi hullemad. Nõnda on ühiskonna kolkimine poeedi enesepiinamise osa: ühiskond ajab teda marru, sest ta ei saa sellest lahti, nõnda nagu ta ei saa lahti ka iseendast, ja kõik, millest ta vabaneda ei suuda, muserdab ja ahistab poeeti.

Nüüd peaks juba selge olema, miks on Roostel hädasti vaja poète maudit’ monumentaalset figuuri. Ainult selline üleelusuurune kuju võib endas ühendada kõik need vastandlikud tungid, koguda kokku enese ja maailma, indiviidi ja ühiskonna peletisliku krempli, mis siis ­meeleheite-lehekülgedelt meile oma täies jõus ja ilus vastu vaatab. Ükski reaalne isik, isegi ükski reaalne luuletaja seda ei suudaks. Jürgen Rooste kui avaliku tegelase eraldumist „neetud luuletaja” kujust ilmestab hästi üks lõik pikemast proosaluuletusest „Mustmiljon ­põhjust”, kus imaginaarse poeedi kirjeldus on hämmastavalt täpne: „Eestis pole nii haiget luuletavat-talletavat inimest ja minu puhul on kohutav see, et suurel määral on see sõnnik, mis ma toodan, ka põnev. Noh, põnevam kui sajandi keskmine luule­toodang. Minu halb on sageli parem kui see emotsionaalne praak, mida auhinnatakse. Aga muidugi ma ei tahtnud kirjutada luuletust sellest, kui ülbe, uhke ja haige ma olen ..” (VA, 58.) Kui vaadata Rooste loomingulist biograafiat, näeme, et teda on auhinnatud õige mitmel korral: Betti Alveri debüüdi­preemia, Friedebert Tuglase novelli­preemia, Tallinna Ülikooli kirjandusauhind, koguni kaks Kultuur­kapitali aastapreemiat. No ei ole tunnustamata geenius. Aga „neetud poeet” ei saa olla auhinnatud, ta peab olema põlatud, tõrjutud, maha tallatud ja unustatud. Teda lihtsalt ei tunnustata kunagi, juba definitsiooni järgi. Nii polegi mingi ime, et ka Jürgen Rooste ise langeb nende auhinnatud tõbraste kilda, kes toodavad „emotsionaalset praaki”, sellal kui tõeline geenius vaevleb üksinduses, hüljatud, alandatud ja solvatud.

Tervikuna mõjub meeleheite-triloogia justkui muusikateos, mis on kirjutatud sonaadivormis. „Veider aeg” on silma­nähtavalt ekspositsioon, siin käiakse välja peapartii (luuletaja kannatused) ja kõrvalpartii (korrumpeerunud ühiskond), mida omavahel seovad mõned korduvad elemendid, peamiselt alkoholisõltuvus ja armastuse­vajadus. „Signaal surnud tähelt” on suuresti nende teemade repriis, kõik variatsioonid esinevad meeleheite põhihelistikus, kuni jõutakse koodani. Kõige intrigeerivam on aga „Sagittarius A*”, triloogia keskne osa, kus peateemat ootamatul viisil töödeldakse. Monumentaalne poète maudit on siin äkitselt saanud endale vastase, keda ühiskonna mädamülkasse kohe lükata ei saa ning kes ei sobitu ka ühegi tüüpilise rolliga, mis esinevad ekspositsioonis ja repriisis: see on lõikavalt sarkastiline teismeline, keda nimepidi ei nimetata, kuid kes alati võtab poeedi suhtes eitava hoiaku („Lolitalood”, S, 43–79). „[M]ind ei huvita mind tõesti ei huvita / kuidas see sinu ajal oli”, vastab ta poeedi meenutustele, lõigates „kõne julmalt katki mu poole / vaatamata” (S, 54). Kui elevil luuletaja talle mõnd luule­tust ette lugeda tahab, teatab teismeline üleolevalt: „kas mul on mingit valikut / sa nagunii loed selle / oma sitase luuletuse mulle / ette sa nartsissistlik pask”, pannes kahtluse alla kogu luuletaja loomingu, sest „sa põhi­mõtteliselt lihtsalt / kirjutad kõik üles sa oled / haige saad sa aru sa oled / haige inimene ja peaksid / ravile minema” (S, 50). Inimeste suhtes on teismeline ülimalt pessimistlik, aga leiab, et „ükskõik kui vastikud ei oleks / inimesed / on manna­puder ikkagi veel vastikum” (S, 43). Ta on skeptiline ka armastuse suhtes, sest kui „armastus on natuke / nagu vangla (pani ta oma ilusa / pää mõtlikult viltu) siis ma / ei tea kas ma üldse kunagi / armastust tahan” (S, 46). Poeedi vastuväite peale, et armastus olevat eluruum, vabadus aga ainult tühjus või vaakum, järgneb üks säravamaid lõike kogu triloogias:

 

(ta oli jäänud mind üksisilmi põrnitsema

silmad olid saanud veidi hämaras valguses

roheliseks nagu kassil)

ma arvan (sosistas ta) mulle meeldib

 vaakum

kohvi on ju pakendatud vaakumisse

siis kui sa vaakumi ära võtad siis

on kõik kohad seda värsket sõnulseletamatut

lõhna täis – vaakumis püsivad asjad ja

inimesed ja tunded värsked

armastus aga tapab – kõik läheb

selles roiskuma – armastus on troopika

ja meie oleme värske liha

(S, 47.)

 

„On vanu ja uusi luuletusi, millest tervikuna õhkub iroonia jumalikku hingust,” kirjutas kunagi Friedrich Schlegel oma kriitilistes fragmentides. „Nendes elab tõeliselt transtsendentaalne narrimäng.”[4] Jürgen Rooste „Lolitalugude” sarjas leidub just selliseid tekste, romantilise iroonia erakordselt mõjuvaid näiteid – ära peaks märkima veel „Mida tibu teeb” (S, 76), mis on väga täpne ja Rooste kohta tavatult napisõnaline. Schlegeli silmis oli iroonia vabaduse sünonüüm, parim viis vaatepunktide lisamiseks: iroonia ei tähenda lihtsalt nalja viskamist, vaid võimaldab korrigeerida subjektiivsust objektiivsusega, tasakaalustada möllavaid tundeid kriitilise distantsiga.[5] „Iroonia on lõputult täieliku kaose, igavese liikuvuse selge teadvus.” [6] Just nõnda funktsioneerib iroonia ka Rooste meeleheitelauludes: tavaliselt polegi see naljakas, vaid ülimalt tõsine, sest iroonia toob poeedi teadvusele, avab ümbritsevas kaoses ootamatuid vaatepunkte, lubab hetkeks eemalduda ise­endast ja kogeda tegelikkust nõnda, nagu see vahetult kunagi ei ilmu. Iroonia on asendamatu abiline, kui „aja lõrisev peni / kipub me kallale” ja „mõttešaakalid / kläfivad me enese pääle” (S, 114), kui kurjuse koletu kolp „läbi poolune / oma tohutute sõõrmetega / meid tasakesi nuhutab” (VA, 35), kui meile tundub, et „maine elu ongi kättejõudnud põrgu” (SST, 42). Tõsimeeli ei saa küll maailma parandada, aga romantilise iroonia trikiga saab seda ometi teha: „maailm ja aeg on natuke haiget saand // servast katki: kes olen mina / teda parandama aga näe // ära parandasin nüüd on / palju ilusam” (VA, 70). Iroonia transtsendentaalne narrimäng võimaldab „näha korraga kahel pool Päikest ja Kuud”, kuigi seda isegi „imelisim panoraam­vaatega / megamobiil ei suuda kunagi üles võtta talletada” (SST, 33). Ja lõpuks, iroonia lubab ootamatuid pöördeid seal, kus „neetud poeedi” elu sarnaneb anekdoodiga, nii nagu luuletuses „Asotsiaal”. Rooste pöörab siin ümber Baudelaire’i ammuse torke, et kunst olevat prostitutsioon.[7] Poeet hakkab kohvikulauas jutustama üht oma lemmiknalja: vaene luuletaja kerjab tänaval raha, üritades müüa oma keha, kohmaka sõnastuse tõttu tekib arusaamatus ja mööduv naisterahvas arvab, et prostituudiks peeti teda. Kuid minategelane pole veel jõudnud lugu lõpuni rääkida, kui juba „tütarlaps / üle laua ütles – ma magaksin sinuga / isegi kui sa oleksid asotsiaal” (SST, 64). Nii on iroonia teinud täisringi ja tulnud tagasi alguspunkti – irooniline fiktsioon tühistatakse ja irooniline kunstnik muutub ise „elu iroonia” objektiks.

 

3

 

Nentigem siis, et Jürgen Rooste poeetiline kõnepruuk juurdub tugevasti dekadentlikus ja romantilises traditsioonis, iseäranis poète maudit’ kuvandis ja romantilises iroonias. (Kuvandil on mõistagi varasemaidki eelkäijaid, näiteks Archipoeta.) Samas on aga selge, et Rooste figuur on tänapäeva eesti luules väga reljeefne, tema omapära on selgesti tajutav ning nooremaid tulijaid ei võrrelda Roostega sugugi mitte ilmaasjata. Kuid milles see omapära seisneb? Milliste omaduste silmahakkav kombinatsioon teeb Jürgen Roostest selle Jürgen Rooste, keda ei saa kellegi teisega segi ajada?

Eristada võiks kolme peamist fookust. Esiteks, Rooste luule on alati rõhutatult teatraalne, ka siis, kui ta vestab igapäevaseid üksikasju või intiimseid detaile. Kõik joonistatakse välja terava, dramaatilise žestiga, justkui ei elatakski enese jaoks, vaid selleks, et oma elu kõikidele näidata: nii vabaneb „neetud poeet” oma needusest, jagades selle jupphaaval laiali, kuni see mureneb peaaegu olematuks. Isegi eneseiroonia on teatraalne ja personifitseeritud. Konfessionaalses registris kehastab seda irooniat „Lolitalugude” teismeline, kelle sarkasmile luuletaja kuidagi vastu ei saa; satiirilises registris on personifikatsiooniks Jossif Stalin, hauatagune kuju, kes kõneleb luuletajaga pealtnäha sõbralikult, kuid on tegelikult juba võtnud mõrtsukaliku võimupositsiooni, mis vasturääkimist ei salli. Stalin ilmub lavale triloogia teises osas („Luuletunnid”, S, 22–25), ja temast on juttu ka kolmanda osa lõpus („Koba kunstitund”, SST, 100–101, „Stalini vurrud (kõige halvemad read)”, SST, 107). Just Stalini kuju kaudu sigineb meele­heitelauludesse ajalooline mõõde, temaga seostatakse isegi „uue / värdjaliku trumputinimaailma” sündi (SST, 107). Sedavõrd teatraalsel taustal näib üpris tähelepanuväärne, et triloogia juhatab sisse satiiriline proosaluuletus „Proloog: nüüdisteatri ABC” (VA, 9–10), millele Rooste poeetiline pihtimusteater ilmselt tahab vastanduda.

Teiseks, Rooste tekstidele on alati omane poeetilise väljenduse rõhutatud väärtustamine. Ühelt poolt osutab sellele juba tema kirju keelekasutus, panoraamne leksikograafia, kuid samuti auavaldused teistele luuletajatele, nagu Dylan Thomas, Juhan Viiding, Andres Vanapa, Juhan Liiv, Toomas Liiv ja Marie Under. Teiselt poolt ongi elamine Rooste jaoks luuletamine, loominguline protseduur, mis justkui põhjendab luuletaja eksistentsi: „minu sees on / alati veel üks / neetud luuletus / mis ei lase mul olla / ma ei saa midagi teha / ma ei kirjuta teid / teie kirjutate mind” (S, 126). Kuna „neetud poeet” on ise „neetud luuletuste” kirjutatud, on need temast üle ja võivad luuletajasse suhtuda täiesti lugupidamatult: „Seepärast me olemegi ise, teeme end ise, et sa ei oska meid kirjutada, sa oled käpard, sa ei ole meie vääriline. [—] kuule, hangi endale ometi elu, tee midagi ükskord ise, iseenda pärast, noh, nagu päriselt.” (VA, 36.) Tegemist on jällegi irooniaga, sest luuletajal ei saa olla mingit teist elu, mis oleks rohkem „päris” kui luuletajana elamine. Elu väärtustamine luule kaudu tekitab pühendumuse ahela, omamoodi nõiaringi, millest niisama lihtsalt välja ei saa ja millest luuletaja õigupoolest välja saada ei tahagi. Kuid luuletuste isikustamine, see irooniline prosopopöa, mis annab neile oma hääle ja tekitab olukorra, kus nad võivad luuletajale vastu vaielda, sisaldab veel üht olulist aspekti: siin nimelt eeldatakse, et luuletus on omaette olevus, ta on peaaegu elusolend, ja teatavas mõttes on järelikult elus ka keel, millest luuletused on tehtud. Luuletaja elab keeles nagu kala vees, aga see keskkond on samuti elus, on õigupoolest luuletaja olemise tingimus.

Kolmandaks, Rooste romantiline iroonia avab ukse, et irooniale omasest negatiivsusest täiesti välja astuda: siin hakkab terendama antiikne parresia, tõketeta otseütlemine, mis retoorilistest kujunditest enam üldse ei hooli ja tahab lihtsalt öelda üht tõde, maksku mis maksab. Tõe ütlemine pole aga lihtne, sest kõigepealt tuleb saavutada olukord, kus keegi tõe ütlejat kuulaks: kuni sellist olukorda pole, on tõe ütlemine mõttetu. Seetõttu on „neetud poeet” lakkamatult kahevahel. Kas keegi mind üldse kuulab? Või kõnelen ma iseendale? Niisugust kahevahelolekut sümboliseerib triloogia viimase osa lõppu paigutatud „Ööraadio”, mis mängib „tühjusse / oma lemmiklaule”, kuigi arvab, et „kuulajaid või vähemasti / kuuljaid / enam ei ole” (SST, 104). Ometi ei saa seda ­ööraadiot ka kinni keerata, sest niisugust nuppu samuti pole:

 

ma elan lainte vahel

ma kostan kõikjale

ma olen liigagi olemas ja ühtlasi

 

universumi taustamüra

kõik see

mis kunagi ei juhtunud

(SST, 105)

 

Kogu tõde poète maudit veel öelda ei saa, aga ta saab luua tõe ütlemise tingimusi, teatavat „taustamüra”, mille põhjal tõde saab viimaks esile tulla. See tõde ei ole teadlaste ega õpetlaste tõde, ta ei ole verifitseeritav ega falsifitseeritav: ta on miski, mis paneb vastu, millest ükski ühiskond kunagi lahti ei saa, ja mis alati tagasi tuleb, hoolimata tõrjumisest, manamisest ja hämamisest. Ja lõppkokkuvõttes on see ainus asi, mis poeetilist pingutust väärib.

Need kolm fookust – teatraalsus, poeetilise väljenduse väärtustamine, tõeütlemise võimalikkus – loovadki minu meelest konstellatsiooni, millesse koonduvad tunnused Jürgen Rooste omapära moodustavad. Eraldi võetuna poleks ükski küll piisav, kuid koos annavad nad vajaliku kontsentratsiooni. Ilmselt kehtib see ka Rooste loomingu kohta tervikuna. Meeleheite-triloogia paistab lihtsalt olevat moment, kus mõttešaakalid eriti raevukalt kläfivad. Ja mida ägedamalt nad seda teevad, seda tugevamini kumendab kõik, „mis kunagi ei juhtunud”, aga mis on ometi saabumas, ilma irooniatagi.

[1] fs, Buzz, cocks. „Vikerkaar” 2021, nr 6, lk 124.

[2] „Neetud poeedi” sõnapaar tuli laiemalt käibele pärast Paul Verlaine’i antoloogiat „Les poètes maudits” (1884), kus Verlaine esitleb viit kaasaegset luuletajat, nende seas Stéphane Mallarmé ja Arthur Rimbaud. Verlaine ei määratle „neetud poeeti” kuigi selgelt, raamatu eessõna koosneb vaid paarist lühikesest lõigust, kus rõhutatakse, et antoloogias tutvustatavad luuletajad olevat „absoluutsed kujutlusvõimelt, absoluutsed väljenduses”, kuid sellest hoolimata „neetud”. Seega on algusest peale tegu ennekõike kuvandi loomisega, mis luuletaja isiksust ega loomingut täpsemalt ei iseloomusta, vaid osutab ainult ta suhtele ühiskondliku kontekstiga.

 

[3] Triloogia osadele viitavad järgnevalt lühendid VA („Veider aeg”), S („Sagittarius A*”) ja SST („Signaal surnud tähelt”).

[4] Fr. Schlegel, Kritische Fragmente [fragment 42]. Rmt: Lyceum der schönen Künste. Ersten Bandes, zweyter Theil. Berliin, 1797, lk 144.

[5] Vt P. Schoentjes, Poétique de l’ironie. Pariis, 2001, lk 100–106.

[6] Fr. Schlegel, Ideen [fragment 69]. Rmt: Athenaeum. Eine Zeitschrift von August ­Wilhelm Schlegel und Friedrich Schlegel. Dritten Bandes Erstes Stück. Berliin, 1800, lk 16.

 

[7] Vt Ch. Baudelaire, Mu alasti kistud süda. Päevikumärkmed. Tlk Kristjan Haljak. LR 2014, nr 30, lk 7.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon