Tagamaal on midagi pistmist inimese hingega

Pille-Riin Larm

 

Martin Algus: „Tagamaa”.

Varrak, 2020. 196 lk.

 

Kirjanduses meeldivad mulle lühivormid. Need on nii käepärased. Loen neid Tartu-Tallinna rongis, muusikakooli park­­las oma lapse klaveritunni lõppemist oodates, politsei­majas dokumentide tege­mise järjekorras, niisama õhtujutuks. Need mahuvad kotti ja tagavad rahuliku une. Aga mitte Martin Alguse novelli­kogu „Tagamaa”.

­Õlakotis kaasa vedamiseks on „Taga­maa” pisut liiga raske: ligi 200 lehekülge, kvaliteetne paber, kõvad kaaned… Sätin siis „Tagamaa” sängi kõrvale ja avan õhtuti huupi, aga oh häda, nädal aega järjest lõpevad kõik jutud ängistavalt. Magan rahutult. Sellegipoolest on „Tagamaa” hea raamat. Lugeja unenäod ärgu olgu autori mure.

Mis on autori mure? Mis vedru on käivitanud Martin Alguse tekstimootori? Ühe tõlgendusvõimaluse annab alati ra­a­matu kaanetekst. „Tagamaa” puhul võib lugeda: „Martin Alguse novelli­kogu koosneb kümnest loost, mille tegevus toimub peateedest kõrvale jääval tagamaal. See on üks omamoodi rännak läbi saja-aastase perioodi kuni tänapäevani, kus iga lugu leiab aset meile olulisel ajahetkel, aga seda kõike tagamaa varjulistes nurkades, kuhu suured aja­loosündmused ulatuvad vaid kauge kajana kusagil voorte taga. Esiplaanil on inimene ja loodus.” Jne.

Enam-vähem nõnda ongi teost seni mõistetud. Näiteks Tauno Vahter mainib oma arvustuses: „Kui neid lugusid üritada ühe mütsi alla sokutada, siis kumab sellest kokku läbi natuke rahvus­romantilises toonis idee, et inimesed surevad, aga Eestimaa ja tema loodus jäävad. Siit on poolteist sammu vana tuttava motiivini, kuidas õige Eesti on maal ning linnaelu on ropp ja roojane mammona orjamine.”[1] Johanna Ross märgib „Loomingu” lühiproosa-ülevaates: „„Taga­maa” koosneb lugudest, mis kaardista­vad Eesti elu XX sajandil. Natukene kli­šeelikust teema­püstitusest annab mär­­­ku see, et tegevus toimub tihti maal, raamatust leiab hulganisti troostituid kirjeldusi hallivõitu loodusest, tegelastel ei lähe ülearu hästi ja tihti vaevab neid meeltesegadus.”[2] Ka Joonas Ojap vaatleb teost Eesti ajaloo kujutamise võtmes ning näeb seda katsena kõnetada kõiki eestlasi, (filmi)klišeelikuna näib arvus­tajale mõjuvat lugude teostus.[3]

Eks hakka mõnikord ka arvustustes ringlema klišeed. Pärast mitmendat ülelugemist näib siiski, et rahvus, riik ja ajalugu ei ole Martin Algusele endale olnud primaarsed. Tõik, et „Tagamaa” sünd­mused leiavad äratuntavalt aset Voore­maal, mõjub loomulikult, kuna autor on sealt pärit: „Seesama loodus ja need inimesed on mind kuidagi lapsest peale mõjutanud. [—] See raamat on hästi sügavalt minu seest. Loodusest ja lapsepõlvest, mis on läbi minu settinud.”[4] Samamoodi näib paratamatu juttude rustikaalne miljöö ja etniliselt tõtt-öelda kirev tegelaskond: eestlased, venelased, sakslased, baltisakslased, väliseestlased, romad… Saja-aastane ajaraam näib olevat tinglik, mingi raam tuleb ju valida. Martin Alguse tagamaa aeg ja ruum on võrreldavad Gabriel García Márqueze Macondo relatiivsusega: loo ja sõnumi seisukohalt ei ole määrav, kes juhib džungli, soo või voorte taga riiki ja mis aasta parasjagu on.

Mulle andis „Tagamaa” mõistmiseks võtme kaheksas lugu „Gandhi”. Pealtnäha eristub see tervikust: lustlik lugu, otsi­takse mustlaste lõvi, keegi ei saa surma, hea uni on garanteeritud. Ühes arvustuses nimetatakse seda huvitavaks kreisiraadiolikuks kõrvalepõikeks, mis on „sada protsenti tõsine nagu parim absurdi­huumor ikka”.[5] Aga tegu ei ole absurdihuumoriga, vaid pigem 1990-nda­te alguse täpse olustikukirjeldusega. Veet­sin varase teismeea samal ajal ja sama­suguses väikelinnas kui „Gandhi” tegevuspaik, muu hulgas iseloomustasid ka seda asulat fantastilised ärimudelid. Näiteks töötasin suviti ühes puhvetis (toona tundunuks absurdihuumor praeguse „Töölepingu sea­duse” paragrahvid 7 ja 8). Puhveti nu­rgas paiknes menukas videolaenutus, milles pakutav oli tõenäoliselt piraattoodang (nagu igal pool mujalgi). Ükskord astus sisse kohalik konstaabel, kes küsis rahumeeli n-ö eratarbimiseks neid filme, mis on leti all (selgus, et porno). Puhveti ees väljakul parkis pea ööpäev läbi auto hüüdnimega Elumaja – seal pesitses kohalik rullnokkade kamp. Küllap lonkis üle väljaku ka mõni pingviin või dinosaurus, olin lihtsalt koolis ja jäin vaatemängust ilma. Kõik ootasidki, et midagi juhtuks: kui kohalik sepp meisterdas lennuki, kogunes pool linna selle õhkutõusu vaa­tama. Tagamaal, kuhu pöördelised ajaloosündmused ei ulatu ja kus keegi ise ajalugu ei pööra, unistatakse imedest. Unistamine annab tiivad.

Tore, kui tekst ei virguta mitte ainult kujutlusvõimet, vaid elustab ka veidraid mälestusi. Jättes subjektiivse mõju kõrvale, peaks „Gandhi” rõõmustama klassikalise novelli ihalejaid – lool on näiteks selge ülesehitus ja puänt (mida siinkohal ei paljastata). Samahästi võib „Gandhi” muidugi ka hoopis haaravaks stsenaariumiks liigi­tada. Näeme, kuidas kaamera septembri­kuu tähisel varahommikul üht väikelinna „suumib” ja seejärel justkui ühelt tegelaselt teisele liigub, pudukaupade poe taga Datsun Cherrys magavatelt joodikutelt libiseb see peatänaval jalutava koristaja luuale („nagu püss õlal”, ette rutates: pauk jääb tulemata), juba äratab telefoni­helin ühe mõrase paneelmaja korteris üles kons­taabel Alar Pärnlini, juba harjutab ääre­­linna eramus ökonomist Valter Saarniit vannitoapeegli ees eksistentsiaalse kaaluga sõnavõttu jne. Martin Algusel ei ole mitte ainult silma, vaid ka kõrva: autor on tähelepanelik eri tege­laste keeleregistrite suhtes, võrrel­da­gu näiteks ametnike asjalikke rep­liike romade fraseoloogilise koktei­liga („pikka iga teile, seltsimees prints, seda asja peab uurima, peab kuritegijad tabama, meil kõik paberid korras, härra ülemus, tulge või eile meile”, lk 111). Kui midagi veel soovida, siis Datsun Cherry rahva „sõnu valimata” arutelu vajanuks paari näidet ning kauboikostüümis Meelise kohta tarvitatud väljend „kannatas raske depressiooni all” on ajast kümme aastat ees – 1990. aastate alguse väikelinnas öeldi lihtsalt, et inimene on imelik või läks lolliks. Ka rõdude pesurestid tunduvad ajastu kohta ebatüüpilised.

Mustlaslaagrist plehku pääsenud lõvi Gandhi on „Gandhi” n-ö punane niit, mis traageldab eri elualade tegelased kokku. Gandhit ennast kohtame küll vaid paaris episoodis kas pikutamas või loivamas, kuid sellegipoolest on tegu võimsa sümboliga. Autor ei ole suutnud vastu panna kiusatusele osutada mitmele tähendus­kihile jutus otsesõnu: näiteks on uhke taga­jalgadel seisev (vapi)lõvi juhtumisi tikitud patrullpolitseiniku õla­­vimplile. Lõviga silmitsi sattunud ökonomist Valter märkab aga, et „vana loom oli kurnatud ja alatoidetud”, ning mõistab, et ta on lõviga üsna sarnases olukorras: „Ta elas tegelikult nagu Gandhigi kitsas ratastel puuris, mis teda vaid ettemääratud rada mööda ringi sõidutas ja temagi eineks olid poolkõlbma­tud ülejäägid.” (Lk 115.) Mõlemad elavad pidevas hirmus: üks kardab peksu, teine koondamist. Ja ime juhtub, Gandhi ei murra inim-saatusekaaslast maha, ta kõigest tukas­­tab pisut ning läheb siis ise tagasi puuri. Kirgastunud Valterit, kelle käsi on puudutanud suure looma lakka, ei murra aga enam mitte miski.

Lõvi sümboliseerib jutus niisiis üht­aegu noort uljast riiki, lihtsa töömesi­lase väsimust ning ülendavat kogemust, mida pakub loodus. Loodusel seevastu on inimesest täiesti ükskõik, see mõte kordub ja hämmastab tegelasi mitmes Alguse jutus. Peale lõvi satutakse „Tagamaas” silmitsi kahe hundiga, kuid kumbki ei ründa inimest („Lumi” ja „Kodutee”). Loom tapab toidu hankimiseks, seevastu kui inimene peab end pidurdama, et mitte tappa lõbu või kiusu pärast. Jutus „Kõik on korraga” jäävad lugejat painama vigastatud linnupoja silmad ning linnu leidnud poiste dilemma, omamoodi humaansuse tule­proov. Teise maailmasõja aega paigutuvas „Kodutees” kirjutatakse: „Linnud ja loomad, putukad ja taimed elasid edasi, oskamata sõjale ja inimeste hädadele mõelda. Inimene oli suureks saanud, oli metsast välja läinud ja külvas nüüd iseendale hävingut nagu sõge jumal, kes üritab ennast oma välgunoolega surnuks lüüa.” (Lk 47.) Kogumiku üks jõhkramaid lugusid on umbes kümne aasta tagust aega kujutav „Tagamaal”, milles viimaks pakub tapmist pealt näinud lapsele lohutust, et mitte öelda lunastust, vooreharjal puhkev koit. Raamatu lõpuloos „Mount Everest” võtab loodus nii vägivallast kui paraku ka kõigest muust võõrandunud pereisa endale lihtsalt tagasi. Midagi on tagamaal pistmist inimese hinge tagamaaga – seda näibki Algus tahtvat öelda. Pistmist nii heas kui ka halvas.

Kaldun nõustuma Janek Kraaviga, kes on märkinud, et „Tagamaad” saab lugeda kui romaani novellides: „Lisaks sellele, et kahes novellis esineb ka sama peategelane, käsitletakse eesti maakoha narratiivi eepi­liselt, sajandi erinevate kümnendite lõikes, nõnda, et iga novelli või peatüki keskmes on mingi marginaal, eksleja, põgenik või kõiksuse ja iseenda vahelist kontakti otsiv tegelane; samuti seob neid lugusid sarnane jutustajahääl.”[6] Võib ju koguni olla, et terviku peategelane on hoopis loodus? Senised arvustajad näivad olevat looduskirjeldusi lugedes pisut takerdunud, kuid ise pean neid valdavalt nauditavateks. Algus annab loodusele nende kaudu hääle.

Põnev on jälgida Martin Alguse sti­lis­tilisi katsetusi impressionistlikumast „Lumest” naturalistliku nimilooni. Jutus „Kõik on korraga” pikib Algus 1936. aasta suvesse sähvatusi tegelaste tulevikust, näiteks näeb Hans hirmunud linnupoja silmades kogu looduse hinge, mis klammerdub elusse ja mis kunagi hiljem paneb „Hansu liikuma, kui tema tuimad vermeis sõrmed justkui iseenesest läbi lumekooriku tungivad ja vaevatud keha pisikese tulukese poole hakkavad vedama” (lk 25). Kogumik on valminud pika aja jooksul: Algus hakkas seda kirjutama juba kümme aastat tagasi.[7] Osa jutte on niisiis ilmselt varasemad kui Alguse esikromaan „Midagi tõelist” (2018). Raske on eristada, missugused. Kas näiteks „Gandhi” puhul on koomilised paralleelid kogumiku ilmumisaastaga juhuslikud? Võib ju lõvi sümboliseerida muu hulgas ka seninägematu nähtuse ootamatut jõudmist kolkasse, kus kuulutatakse seepeale välja eriolukord, parema juhendi puudumisel võetakse kasutusele ENSV-aegne tuumarünnaku protokoll, süüdimatu poliitik näeb võimalust pildile jääda, lõvidetektiiv vaidleb lõvieitajaga jne. Majesteetliku looma külaskäik tundub kõhedalt universaalne, nagu ka seejärel puhkev kaos.

„Gandhi” ei ole kõrvalepõige, vaid kese. Tugev lugu toetab tervikut ja vastupidi. Meeldejäävaks pean ka jutte „Lumi”, „Kõik on korraga”, „Kodutee” ja „Põgenikud”. Pikale kirjutamisajale, peategelaste rohkusele ja stilistilisele kirjususele vaatamata mõjub „Tagamaa” kompaktsena. Õnn mööda läeb ja surm varitseb kõikjal – need Martin Alguse meelisteemad on tuttavad juba romaanist „Midagi tõelist”. Üksildusest pole pääsu ja elu peab austama, elu on kõige tähtsam, sisendab Algus „Tagamaas”. Ootan huviga uusi variatsioone ja uusi unetuid öid.

[1] T. Vahter, Inimene sureb, piimjad pilved kaugele sõuavad. „Vikerkaar” 2020, nr 12, lk 106.

 

[2] J. Ross, 2020. aasta lühiproosa: kriis elus, buum kirjanduses. „Looming” 2021, nr 3, lk 396.

 

[3] J. Ojap, Niisugused me küllap olemegi. „Sirp” 5. III 2021.

 

[4] ERR-i kultuuriportaal 16. II 2021.

 

[5] J. Ojap, Niisugused me küllap olemegi.

 

[6] J. Kraavi, Novell: moment ja müüt. Rmt: Eesti novell 2021. Tallinn, 2021, lk 232.

 

[7] ERR-i kultuuriportaal 16. II 2021.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon