Tiiger kodanlasekorteris

Saara Lotta Linno

Tiina Pai: „Kõnelused teise tiigriga”.

EKSA, 2021. 99 lk.

 

Millest saavad alguse muutused? Kodanlasekorter kuskil kesklinnas, assistenditöö mingis ministeeriumis, rahulolev üksindus. Nädalast nädalasse korduv nädalalõpumöll ja pohmell, mis väära­matult järgneb. Ülemise korruse naabrid on imelikud: armastavad duši all üürata, ras­kel sammul ringi tatsata… Ja kumedalt uriseda. Katse end rutiinsest tsüklist välja rebida – puhkus, et tegeleda millegi olulisega, näiteks kirjatööga. Korraga aeg peatub. Uksekell. Elu omandab piirjooned, paneb hetkeks kuulatama. Härrasmees ülakorruselt palub nädalase reisi ajal oma taimi kasta ja kakaduud toita. Miks ka mitte? Jutustaja kõmbib mööda treppe vastutulelikult üles ja kohtub seal inimkeeli kõneleva tundliku tiigri ja seltsimatu käredahäälse kakaduuga.

Nõnda algab Tiina Pai jutukogumik „Kõnelused teise tiigriga”. Härrasmees ülakorruselt on endine tsirkuseartist, tiigritaltsutaja Márkus Mester, kes nüüd koos Menelaose-nimelise polüglotist tiigriga aitab kõiksugustel maailma asukatel oma keeruka hingeeluga toime tulla. Kakaduu Melnikov, lauluhääle kao­tanud kunagine kuldkõri, on vaid üks selle paari paljudest patsientidest. Õhukese teose raamjutustuse jooksul käib minajutustaja ülakorrusel loomi toitmas ja paneb kirja jutuka tiigri pajatused mitme­sugustest haigusjuhtumitest, pikkides sinna vahele ka turulkäigu kirjeldusi ja igat laadi teavet, mis tal ülakorruse elanikest õnnestub hankida. Niisiis on jutukogumikul kaks mõneti eraldiseisvat, mõneti põimuvat narratiivitasandit: raamjutustus, kus figureerivad peamiselt minajutustaja ja tiiger, ning lood, mis kubisevad erilaadsetest elusolenditest – ka neist, keda „konventsionaalses mõttes olemas ei ole” (lk 57).

Raamjutustuses on kandev nimetu minajutustaja, riigibürokraatia mada­lama astme töötaja kuiv ja natuke iroo­niline hääl. Tegu on üsna trafaretse tege­lasega, kes satub argistesse tüüpsituat­sioonidesse: vihastab lärmakate naabrite peale, ahastab ärkamisjärgse heinakuhjasoengu pärast, lööb aega surnuks tühiste ajaviidetega ja hellitab kirjanduslikke ambitsioone, mis saavad hoogu „eriti pärast mõne järjekordse paljukiidetud uudisteose läbilugemist” (lk 10). Siiski antakse mõista, et jutustaja pole oma väikekodanliku eluga läbinisti rahul, vaid loodab igapäeva mattklaasist akna taga näha midagi kas või natukenegi erakordset. Ta tunnistab, et on aeg-ajalt segi ajanud unenäo ja reaalsuse, et uude kohta kolides tabas teda „kummaline tundmus, et asjad siinkandis pole päris sellised, nagu näivad, et tegelikkus pole kaugeltki nii väikekodanlikult üksluine, kui maja üle vaadates tundus” (lk 9). Rääkiva tiigriga kohtudes tabab teda esialgu ootuspärane šokk, ent mida enam ta Menelaose lugusid kuulab, neile kaasa elab ja neid kirja paneb, seda enam muutub üleloomulik tema silmis loomulikuks.

Tiiger pajatab olukordadest, kus iga­sugused elusolendid on keerukatel viisidel hätta sattunud ning vajavad paari head sõna või arstirohtu. Nendes lugudes demonstreerib Tiina Pai suurepärast kujutlusvõimet ja oskust absurdi juures tõsist nägu teha. Juhtumid on köitvad: alates maailmatasemel kassteadlasest, kelle omanikud näevad teda ainult armsa lollikesena, kuni kaheksajalg Oskarini, kes teeb merenõia abil läbi täieliku metamorfoosi. Sekka lood haldjariigist ja selle bürokraatiast, verioravatest ja aust­rist, kel on vaimse tervise häired.

Need kaks lootasandit moodusta­vad vastandpaari: ühel pool lapselik män­gude ja lugude maailm ning teisal rutiinne, kohustusmustriline ja väikekodanlik lihvitud täiskasvanuelu. Nende segipaiska­mine ja lammutamine näibki olevat teose tuum. Kõik-on-võimalik-maailm ja kõik-lihtsalt-on-nii-maailm. „Kõnelused teise tiigriga” paneb need kaks sfääri kõrvuti liikuma ja sõlmib nende otsi kokku, lepitab vastandeid. Näiteks tiiger Menelaose jutustused räägivad küll igapäevaeluga võrreldes fantastilistest sündmustest, ent lõppevad tihti Menelaose ja Márkuse arstliku sekkumisega. Vastandpaari lagunemise murdepunktiks võib pidada momenti, mil Menelaos kuulutab mõistatuslikuks ja ettenägematuks hoopis argise inimelu, mida senimaani on kirjeldatud tsüklilise ja igavana: „Vaata, inimeste puhul ei ole kuidagi antud aimata lõpplahendusi. Kivist süda võib jääda kiviks, muutudes järjest kõvemaks. See võib mureneda, võib teisi kivisid lõikavaks teemandiks muutuda, võib uuesti üles sulada, kõik on võimalik.” (Lk 58–59.) Kõik-lihtsalt-on-nii-maailmast saab jälle kõik-on-võimalik-maailm, vii­masest küll ei puudu absurdi­noodid – sest absurd on vältimatu, kui puutuda ootamatult kokku ammu selja taha jäänud lapsepõlve toimemehhanis­midega.

Üks vahend, mis seda lapsepõlve taas­tulekut struktureerib, on jutukogumiku intertekstuaalne mõõde. See avaldub suh­tes lastekirjandusega: laiemalt looma­lugude žanriga, kitsamalt dialoogis kind­late hüpotekstidega. Mõlemal juhul mängitakse nendesamade eespool kirjeldatud vastandlike olemisvormidega, lapselikult fantastilise ja täiskasvanulikult argisega. Nagu intertekstuaalsetes mängudes ikka, säilitatakse alustekstist mõni aspekt, aga lisatakse midagi uut, mis seda nihestab. Näiteks enamikus kogu­miku loomalugudes kasutatakse antro­pomorfiseerimisvõtet, ent mõnel juhul keeratakse sellele uus vint peale: hobusenäoga inimtüdruk Angelinast saab kaunis mära. Teine võte on selgitada ilmselget fantastikat realistliku loogika järgi. Kassteadlase Alfonsina loost selgub, et kassidel tõepoolest on üheksa elu tänu nende erakordsele võimele ajas rännata – realistlik pole siin muidugi põhjendus ise, vaid põhjendamine kui võte. Haldjate ja inimeste maailma ühenduspunktiks ja mõlemas sfääris toimivaks psühholoogiliseks ravimeetodiks on medi­tatsioon. Ja nõnda edasi: täiskasvanuelu äraseletatud niidid põimitakse kokku lapse­põlve lõputute võimalustega.

Mis puudutab konkreetseid alustekste, siis neid on teosel mitu. Näiteks detektiiv-psühholoog-arst Márkus Mester meenutab oma ravitegevustes kahtlemata Doktor Dolittle’it. Ning loos „Karpidest ja pärlitest” selgub ajapikku, et peatüki alustekstiks on Lewis Carrolli jutustav luuletus Morsast ja Puusepast, mis pärineb loost „Alice peeglitagusel maal ja mis ta seal nägi”. Ent kõige ilmsem viide lastekirjandusele peitub muidugi Pai kogumiku pealkirjas, mis viitab Donald Bisseti raamatule „Kõnelused tiigriga”.

Bisseti loos nõudis väike tiiger, et jutus­taja talle lugusid pajataks. Tiiger nimelt toitus sõnadest ja paisus tänu lahkele jutustajale raamatu lõpuks juba üsna priskeks. Bisseti loomake oli parajalt ninatark ja nõudlik, aga kahtlemata väga armastusväärne. Käsitledes Tiigrit Menelaose kirjandusliku eeskujuna, milleks kogumiku pealkiri alust annab, ilmneb nii mõndagi põnevat. Erinevalt Bisseti Tiigrist ei söö Menelaos lugusid, vaid toorest liha, ning peab depressiooni leevenduseks võtma antidepressante. Kui Tiiger on muinasjutunäljaste laste võrdkuju, siis Menelaos on justkui täiskasvanuks saamise võrdpilt. Midagi on Menelaose ja Tiigri juures sarnast – nimelt lugude teraapilisus. Lugusid sisse ahmivast Tiigrist on nüüd saanud nende jutustaja ning Menelaos annaks justkui kitsarinnaliseks muutunud täiskasvanule, keda kehastab minajutustaja, laste­raamatu tarkused edasi (või pigem tagasi).

Kuigi see täiskasvanuelu ja lapsepõlve vastandus loob lõbusa ja nauditava jutumaailma, on kogumikul ka mõningaid nõrku kohti. Need on enamjaolt raamjutustuse, mitte lugude puudujäägid. Näiteks ei paku seigad jutustaja puhkusest ja tegevustest väljaspool kõnelusi tiigriga just kuigi rammusat vaimutoitu. On raske öelda, miks, ent asi võib olla minajutustaja stereotüüpses kuivas iroonias ja käitumises. Ning pean tunnistama, et samal põhjusel jättis mind külmaks ka teose lõpp. Küsimused, mis raamjutustuses õhku jäävad, tõotavad teosele järge. Ent kuna jutukogu­miku tugevaks küljeks on tiigri lood, mitte raamjutustuse narratiiv, ei tekita potentsiaalne järjeootus sellest aspektist kahjuks põnevust. Jäägu küsimused siis parem juba vastusteta.

Niisiis – millest saavad alguse muu­tused? Igapäevaelu tsüklilisusest aitab välja murda loojutustamise maagia. (Ja ega puhkus ka paha tee.) Tiina Pai jutukogumikus rõkkab absurdihuumor ja leidub siirast rõõmu lugudest, kus kohtuvad päriselu ja muinasjutuilm. Fan­tastilisele leidub seletus, inimkäitumisele aga mitte alati – nagu lapsepõlves, kui kõik mõistatuslik leidis aegamisi oma koha ning alles hiljem selgus, et põhjen­dused ja seletused on äärmiselt suhtelised. „Kõnelused teise tiigriga” on kiire arenguga kujutlusrikas lugu, mis pakub igapäevaelu piire ületavas muinasjutulisuses mõnusat meelelahutust.

 

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon