• Arhiiv 10.05.2021

    Kroonikat

    ants

    2. aprillil tunnustas Tallinna Keskraamatukogu „Järje Hoidja” auhinnaga Leelo Tungalt ja Aleksei Turovskit lasteraamatu „Kati, Carl ja isevärki farm” eest.

    6. aprilli virtuaalsel kirjanduslikul teisipäeval toimus lavaluule õppeprogramm „Tundekasvatus”, kus Sirel Heinloo vestles Briti lavaluuletaja Joelle Tayloriga.

    7. aprilli virtuaalsel kirjanduslikul kolma­päeval esitas oma loomingut Ave Ala­vainu. Bambusflöödil musitseeris Krista Citra Joonas.

    13. aprilli virtuaalsel kirjanduslikul teisi­päeval esitles Øyvind Rangøy raamatut „Oled ikka veel see poiss”. Autoriga vestles Siim Lill.

    13. aprillil toimus Tallinna Kirjanduskeskuse loengusarja „Unditund” raames Maarja Vaino veebiloeng „Tantsib huntidega. Loomad ja linnud Mati Undi loomingus”.

    14. aprilli virtuaalsel kirjanduslikul kolmapäeval esines luuletustega Mihkel Kaevats.

    14. aprillil andis Tallinna Keskraamatukogu esimest korda välja Margus Karu nimelise noortekirjanduse auhinna, mille pälvis Kaia Raudsepp romaani „Nähtamatu tüdruk” eest.

    15. aprillil toimus Tartu Linnaraamatu­kogus virtuaalne laste-ja noortekirjanduse ettekandepäev. Päeva juhatas sisse Ädu Neemre, ettekandega esinesid Kai Karell-Narrusk, Jaanika Palm, Krista Kumberg, Triin Lees, Eva Süvalep, Tuul Sepp, Ave Mattheus, Mari Niitra, Siim Lill ja Katrin Reinmaa.

    16. aprillil kuulutati välja ajakirjade „Looming” ja „Loomingu Raamatukogu” aastaauhindade laureaadid. „Loomingu” aastapreemia pälvisid Kalju Kruusa luuletused (nr 5), Kai Aareleidi novell „­Vikerkaar” (nr 5), Linnar Priimäe artikkel „Keele hääled. Neli lühiesseed” (nr 9), Jaan Sudaki „Kiri Kotkajärvelt Tõnu ­Õnnepalule” (nr 10) ja Mart Velskri arvustus „Kuuleb oma mõtete keelt” (nr 9). „Loomingu Raamatukogu” preemia pälvis Anu Saluäär Albert Engströmi teose „Moskoviidid” tõlke eest (LR 2020, nr 14–15).

    20. aprilli virtuaalsel kirjanduslikul teisi­päeval toimus Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud 2020. aasta eesti kirjanduse ülevaatekoosolek. Ettekandega esinesid Aet Varik („Muljeid mullusest tõlkekirjandusest”), Sirje Olesk („Vähem on ­rohkem. Eesti proosa 2020”), Olesja ­Rotar („8 eestivene autorit, kes 2020. aastal köitsid Kultuurkapitali žürii tähelepanu”), ­Juhan Hellerma („Kontrastid ja dialoogid. Tähele­panekuid 2020. aasta eesti luulest”) ja Jaanus Vaiksoo („Keerulisel ajal helgetes toonides. Eesti lastekirjandus 2020”).

    21. aprilli virtuaalsel kirjanduslikul kolmapäeval esitas oma loomingut Helju Rebane, temaga vestles Veronika Kivisilla.

    22. aprillil toimus Taani Kultuuri Instituudi ja ajakirja „Värske Rõhk” korraldusel eesti-taani veebiluuleõhtu „Ridade vahel”, kus esinesid Kaisa Kuslapuu ja Marie Skipper, vestlust juhtis Kaisa Maria Ling.

    23. aprillil tähistas Eesti Kirjanike Liit Rein Sepa 100. sünniaastapäeva juubelivideoga „Iseendale leidma pean oma laulude tõe”. Rein Sepa tõlkeid ja kirju lugesid Indrek Sammul, Tiit Aleksejev ja Jaanus Vaiksoo.

    23. aprillil tähistasid kirjandusfestival „Prima Vista”, Kirjanduslinn Tartu ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond veebi­programmiga raamatu ja roosi päeva. Veebi­üritusel kuulutati välja kirjandus­auhinna „Esimene Samm” võitja Maryliis Teinfeldt. Sõna said värske laureaat ja varasemad laureaadid Anti Saar ja Berit Kaschan. Žürii tööst rääkisid Krista Ojasaar ja Triin Ploom-Niitra, saadet juhtisid Kaisa Kuslapuu ja Gregor Kulla.

    23. aprillil kuulutati välja Tartu lastekirjanduse auhinna laureaat. Auhinna pälvis Triinu Laan raamatu „Luukere Juhani juhtumised” eest. Žüriisse kuulusid Tiia Kõnnussaar (esimees), Elle Kasemets, Kaie Kubri, Marge Pärnits ja Tiina Orgel.

    27. aprillil tähistas TÜ kirjanduse ja teatriteaduse osakond Arne Merilai 60. sünnipäeva piduliku kõnekoosolekuga „Merlini aarded”. Juubilari tervitasid Thomas Salumets, Art Leete, Anneli Saro, Ülo Valk ja Piret Viires. Lühiettekande pidasid Rein Veidemann, Liina Lukas, Mart Velsker, Leena Kurvet-Käosaar, Joosep Susi, Sven Vabar ja Jaak Tomberg. Sütitava kõne ­pidas ka juubilar ise.

    27. aprilli virtuaalsel kirjanduslikul teisi­päeval esitles Aliis Aalmann luulekogu „Verihaljas”.

    28. aprilli virtuaalsel kirjanduslikul kolma­päeval esitles Jürgen Rooste luulekogu „Signaal surnud tähelt”. Musitseeris Siim Aimla.

    30. aprillil kuulutati Juhan Liivi 157. sünniaastapäeval Liivi auhinna laureaadiks Berit Petolai luuletusega „Tõnkadi-lõnk”, mis ilmus ajakirjas „Looming” nr 2, 2020. Žüriisse kuulusid Triin Paja, Jüri Talvet, Mart Velsker, Janika Kronberg, Helen Paju, Sirje Leini ja Tanar Kirs. Video teel toimunud koolinoorte etluskonkursi võitis Arabella Antons Tartu Mart Reiniku kooli 9. klassist, juhendaja Tiiu Heinsalu.

  • Arhiiv 07.05.2021

    Kuidas vabaneda ­maailmavaatest?

    ants

    Hasso Krull: „Tänapäeva askees”.

    Kaksikhammas”, 2020. 80 lk.

     

    Hasso Krulli „Tänapäeva askeesi” viimasel leheküljel, mis võib nii mõnelgi lugejal kahe silma vahele jääda, kuna see on peidetud sisukorra järel oleva tühja lehe taha, on öeldud, et see on „poeetiline käsi­raamat, mis aitab tänapäeva probleeme askeetlikult lahendada”. Autor rõhutab, et mõistab askeesi eelkõige Kreeka traditsioonist lähtuvalt, kus see tähendab „harjutamist, korduvaid toiminguid teatava olemis­vormi või käitumismustri kujundamiseks”, ning et tema lähenemist on mõjutanud „Michel Foucault’ nägemus enesehoolest (souci de soi) ja Peter Sloterdijki arusaam harjutamiselust (übendes Leben)” (lk 80). Niisiis pole poeetiliselt lahti kirjutatud märksõnad käsiraamatusse valitud ainult kirjandusliku naudingu pakkumiseks, kuigi tekstimõnu on loomulikult väga tähtsal kohal, vaid neil võiks olla ka maailma raviv funktsioon. Raamatu eesmärk on ühest küljest näidata, kuidas sõnadega tehakse asju, luuakse ja hävitatakse maailmu, ja teisest küljest ravida või puhastada keelt sellisel moel, et see säästaks ja edendaks elu.

    Michel Foucault, kelle panust kul­tuuri­lukku varjutab praegu ootamatult lahvatanud pedofiiliaskandaal, on kreeklaste askeesipraktikaid ulatuslikult käsitlenud. Ühes oma artiklis pealkirjaga „Enesekirjutus” (L’écriture de soi) toob ta välja Epiktetose seisukoha, et enese arendamisel on vaja mediteerida (­meletán), kirjutada (gráphein) ja harjutada (gymnásein).1 ­Teiste ja enda mõtteid üles kirju­tades reflekteeriti oluliste printsiipide üle, millest lähtuvalt tuleks ühes või teises olukorras toimida. Foucault ütleb: „Enese­treeningu meetodina on kirjutamisel ­etopoieetiline funktsioon, kui kasu­tada Plutarchose väljendit „tõde transformeeritakse ēthos’eks”.”2 Termini poiesis esi­algne tähendus on „tegema” ja seda kasu­tati tege­vuste puhul, mis sünnitavad maailma midagi uut. Poiesis’e üks peamisi funktsioone oli tekitada kooskõla inimese ja maailma vahel. Kirjutamise kaudu on niisiis võimalik taasluua ise­ennast, aga mitte ainult – kui järele proovitud toimega kirjamustrid anda edasi teistele harjutajatele, kes võivad neid oma­korda lugeda, ümber kirjutada ja enda elus prakti­seerida, võib sammhaaval terve maailma üle kirjutada ja käivitada senisest paremaid olemisviise. Etopoieetiliselt toimides asetatakse kirja­mustrid koha­kuti käitumis- ja maailmamustritega ning vaadeldakse, millises vahekorras need on.

    Praegu oleme jõudnud ajajärku, kus meie maailmakirjeldus on üsna puudulik ega täida oma esmast ülesannet inimese ja maailma vaheliste suhete tasakaalustamisel. Ka Krull kirjutab: „Enamik rahvaid pole kunagi nii halvasti elanud kui praegu. Nii halvasti pole elanud puud ega lilled, metssead ega mesilased, sammal ega sisalikud. Meri pole iial nii mürgine olnud, isegi kalad köhivad. Mis on selle põhjus? (Lk 38.) Võiks ju näpuga näidata poliitikute, suurtöösturite või hoopis sisalike peale, aga tegelikult on häda selles, et me oleme kõik kaotanud pea selles suures keerises, mille on toonud endaga kaasa tehnoloogia areng ja traditsiooniliste maa­ilmavaadete kokkuvarisemine. Me ei oska nautida tõelist „aeglast aega (lk 8) ega teha sõnadega sellist tööd nagu mõned iidsed Kreeka askeedid, kuigi samas oleks just seda praegu kõige rohkem vaja – igaüks peaks põhjalikumalt vaatlema neid aluseid, millele ta oma valikutes toetub. Epikuros, üks Krulli eeskujusid, ütleb: „Peab järele mõtlema etteantud eesmärgi ja iga ise­enesestmõistetavuse üle, millest tulenevad meie arvamused. Sest muidu on kõik täis otsustamatust ja rahutust.”3 Krull võtab väljakutse vastu ja valib „Täna­päeva askeesis” 40 märksõna, mille ümber meie „eesmärgid ja iseenesestmõistetavused” pöörlevad, ning sulatab poeetiliste võtete abil lahti kõik need kihid, mis erinevaid argiseid elukirjeldusi koos hoiavad. Ühtlasi pakub ta välja strateegia või harjutusviisi, kuidas selliste pusade lahti harutamisega võiks tegeleda. Need praktikad ei õpeta meid mitte ainult maailmast mõtlema, vaid ka seda tundma, sest sõna on ravim või mürk, mille toimet võib kogeda terve kehaga. Mõned sõnad oksendatakse välja, mõnedel aga lastakse mõnuga tungida igasse keharakku.

    Nagu Krulli raamatud ikka, on ka see teos seest siiruviiruline ja pealt kullakarvaline, nii et arvustusse jõuab kogu sellest kornukoopiast murdväike osa. Iga märksõna pakub eneseküllast meditatsiooni­objekti, mis lubab lugejal meie tänapäevast maailmapilti servast lahti harutama hakata. Alustame kõige lihtsamast asjast, mis Eestis on pühamast püham – autost –, ja vaatame, kuidas seda „Tänapäeva askeesis” avatakse. Krull ütleb, et auto on „maailmavaade”, see tähendab, et maailma vaadatakse läbi auto­akna – kumera klaasi –, mis eraldab vaikse mõõduka temperatuuriga seespoolsuse kaootilisest väljaspoolsusest. Auto, mis on Roland Barthes’i sõnutsi täna­päevane vaste suurtele katedraalidele, näib jutlustavat surematust: „ta on ühtaegu täiuslik ja algu­päratu, „eikuskilt” tulev, ta on korraga endassesulgunud ja särav, ta kehastab elu muundumist elutuks mateeriaks (viimane on ju palju maagilisem kui elu) ja lõpuks ka vaikust, mis kuulub imepärasuse korda.”4 Samuti nagu klaasist ja betoonist hooned, näib auto tõotavat igavest elu, tumma mateeria vaikust ja rahu, mis vähemalt üürikeseks ajaks taastab usu süsteemi, mis seda­sorti asjade tootmist üleval hoiab. Krull aga kirjutab: „Aknale parkimiskell: maailmavaade on ajutine.” (Lk 14.) Siin tähendab sõna „maailma­vaade” nii autot kui ka seda, et maailmavaade, mis toetab autoga ostukeskuses käimist, on ise ajutine – maailm lihtsalt ei ela seda üle. ­Parkimiskellast saab doomsday clock ja kogu turvatunne hävib ühes sellega. Krull ütleb, et autod tõstavad planeedi keskmise temperatuuri nii kõrgele, et asfalt sulab üles ja nad võivad „triivida nagu jõevoolus, nagu monaadid, mis peegeldavad ainult tagasi­vaateid” (lk 14). Auto võib ühest küljest olla puhas nauding, sest ta lubab „põgeneda, kihu­tada, kiiresti kaduda, anywhere out of the world” (lk 14), aga teisest küljest vaadates võib ta osutuda raudkirstuks, millega meid siitilmast minema sõidutatakse.

    See, kuidas Krulli meditatsioon autost käivitas minus terve hulga mõtteid, tundeid ja seoseid, mida ma võin siinkohal omakorda edasi arendada, näitabki kõige paremini, kuidas „Tänapäeva askees” töötab. Autost saab tekstis mõistatus või kōan, mis toob esile erinevad vastuolud  – milline on auto, mille saab kaasa võtta, kui sa üle tee lähed? Kuidas saab auto olla nii kiire, kui ta on nii raske? Kuidas saab ta pakkuda turvatunnet, kui ta põhjustab hävingut? Auto on muudetud labürindiks, mille sise­misi keerdkäike kaardistades tulevad esile meie „maailmavaate” eripärad, mille paksud krohvikihid hakkavad vähehaaval maha pudenema nagu kae silmadelt. Ja nagu Krull ütleb: „Kes tahab pääseda maailmavaatest, ei tohi mingil juhul soetada autot.” (Lk 14.)

    Probleem pole niisiis ainult autos kui esemes, vaid selles, mida ta kehastab – ­nimelt meie kalduvuses end maailmast ära lõigata, ümbritsevat objektistada ja oma pilgule ning tahtele allutada ning siduda selle idealiseeritud objektiga kõik püüdlused oma elus. Askeet aga küsib, kuidas maailma sisse tagasi saada, kuidas olla maailmas intiimselt nagu vesi vees, mis Georges Bataille’ sõnutsi on inimesele harva kättesaadav.5

    Kuidas siis tulla välja autost ja astuda ­tagasi maailma? Kuidas vältida seda, et ümbritsev on minu jaoks lihtsalt üks vahetuvate dekoratsioonide jada? Kuidas saada lahti maailmavaatest, mis ei luba mul olla avatud ühelegi teistsugusele olemisviisile, puudutagu see siis sööki, seksuaalsust või tööd?

    Siin tuleb appi armastus, mis on „­askeesi lihtsaim vorm, mida kasutatakse harva” (lk 12). Selle üheks sümboolseks võrdpildiks on läbipaistvale klaasseinale vastanduv tühi valge sein, mida võib lõpu­tult vaadata, aga ka vaatamine muutub kogu aeg: „Algul saab sellest vaade (eluvaade, maailmavaade, tagasivaade, väljavaade), siis vaatus (esimene vaatus, teine vaatus, viimane vaatus, järel­vaatus), lõpuks aga jääb ainult vaatamine ise. Vaata, mine, mine, vaata.” (Lk 12.) Seina vaatamine on poeetilise ­askeesi üks paljudest võtetest, mille käigus reflekteeritakse kõikide vaatamist väljendavate sõnaühendite tähendusväljade, käände- ja pöördelõppude ning kõige muu üle; tähen­dab, kaardistatakse seda, kuidas me meeltelt saadud andmeid keelde tõlgime. Kui sein on valge, siis pole selle pinnal esialgu ­midagi näha. Kui aga vaikselt edasi istuda, kangastuvad sellel õige pea erinevad elu-, maailma-, tagasi- ja väljavaated. Elu erinevad vaatused – mine­vik, olevik ja ­tulevik – on seinale laiali laotatud ja ­askeet jälgib toimuvat nagu filmi kinolinal. Mingil hetkel laseb ta nendest kujutistest ja ideedest lahti. Jääb ainult vaatamine, mis omakorda lahustub lihtsaks rütmiks: „vaata, mine, mine, vaata” – vaata ära ja mine edasi, ära jää kujutise külge kinni, ära takerdu pinnapealsetesse vormidesse, käände- ja pöördelõppudesse ega labastesse mõttekäikudesse. Ma arvan, et siin on tegu armastusega selle kõige kõrgemas tähenduses. Ei armastata kedagi ega ­midagi, vaid elu ennast oma erinevates vaata-ja-mine-kordustes. Õhk käib kopsudest sisse-­välja, silmad pilguvad, süda lööb, üks häälik vahel­dub teisega. Askeesi oluliseks osaks on nende võimalikult peen teadvustamine, mis tuleb välja ka Krulli erinevate märksõnade käsitlusest.

    Eespool kirjeldatud praktika on väga ­lähedane nii taoistide „istumisele ja unus­tamisele”6 kui ka chan/zen kool­konna seina­vaatamisele,7 mis on Ida-Aasias ­olnud läbi sajandite tähtsaimad askeetlikud harjutused. Samas ei jää Krull ühtegi sellisesse traditsiooni kinni, sest tema tekstile on omane pidev edasiliikumine. Seina ees istudes hakatakse hoopis jälgima isikustatud millimallikaid silma võrkkestal: „Pilgutamine on pilgu ajutine varjamine. Pane silmad kinni: millimallikad tulevad uudistama, mis nüüd lahti on.” (Lk 13.) Need on elu enda saadikud, keda askeet ei tohi tähelepanuta jätta. Tänu sellele, et ühtki askeetlikku harjutust ei kuulutata dogmaatiliselt, vaid need ilmuvad meie ette teatavate elu- ja olemisviisidena, mida annab edasi poeetiline keel, jääb kõigesse mingi kergus ja vabadus. Ühelgi harjutusel ei lasta kujuneda maailmavaateks, mida siis kivistunud kujul teistele edasi anda, vaid pigem proovitakse esile tuua hoiakut või häälestust, mis sedasorti praktikaid käivitab. Me näeme seda rõõmu ja naudingut, mis on askeetlust kandvaks jõuks. Kui tavaliselt mõeldakse, et askeet jääb millestki ilma, siis Krulli raamatust selgub, et talle antakse kõike juurde: milli­mallikate parved, kellega suhelda, on siin vaid üheks näiteks.

    Kas selliste harjutustega on võimalik maailma sisse tagasi saada? Olla lõpuks ometi kas või hetkeks nagu vesi vees? Vesi ei vaata vett veena, ta pole veest kunagi eraldi. Taoistid ütleks selle kohta kulg, budistid mittekahesus. Mõlemad õpetused eeldavad, et sellise kogemuse jaoks tuleks lahti saada Suurest Minamäest (lk 11), mis vaadet takis­tab, aga see mägi on väga kõrge ega taha kuidagi kaduda. Võib proovida erinevaid harjutusi. Näiteks minna metsa ja istuda rahu­likult, et avastada, kuidas „mets hingab” (lk 42). Seejärel võib ­minna metsa pildi sisse ja avastada, et sellel pole raami: „Mets ise on raam, ja mina olen metsa pilt. See pilt muutub, aga mitte nagu filmis, vaid nagu vees” (lk 42). Nii võib tunda, kuidas mina­keskne maailmapilt järjest väiksemaks kahaneb, kuigi päris ära ei kao mina kunagi. Suur Minamägi tõmbub kokku Väikeseks Minamäeks, mis ei ahista enam – selle tagant on elu paremini näha. Krull ütleb: „Askees on kõige kaudsem tee, et jõuda selleni, mis on otse käeulatuses.” (Lk 9.) Endani, mis on igaühe jaoks liiga lähedal, saab jõuda ainult ennast unustades. Et Minamäge näha, tuleb minna ­endast välja nii kaugele kui võimalik, pöörata ringi ja näha iseennast võõrana. Selle kohta öeldakse: „„Kui sa mind näed, siis ei näe sa kedagi, aga kui sa mind ei näe, siis näed sa igatühte.” Mõistan, mõistan, mis see on, mõistad, mõistad, kes see on, ja see keegi on ju see mõistatus, mõistuse mõiste. Kas saite aru?” (Lk 16.) Jälle üks suure­pärane eesti kōan, mille lahen­duse otsimisele võib pühendada kõik oma järele­jäänud eluaastad.

    Kõikide nende harjutuste kaudu võib jõuda elu endani, mille kohta Krull kirjutab, et „elu on vähemus ise, väike purki pandud tigu, hermafrodiit, kes suudaks sünnitada terve tsivilisatsiooni, aga tema vastas on läbipaistev sein. Seina tagant aga kumendab surma impeerium, modernsus, progress, kapitalism, kõik see, mis elust üldse ei hooli, sest elu on ainult üks väike tigu, habras limane labürint, mis ei suuda ennast kaitsta. Kapitalism aga suudab. Progress suudab. Modernsus suudab. Surm suudab.” (Lk 15.) Siin kohtame jälle sedasama kujundit – läbipaistvat seina, mis ­lahutab inimese elust ja näitab talle erinevaid maailmavaateid. Maailmavaatest lähtuvalt nõutakse läbipaistvust kõigelt, isegi puudelt: „Puud ei paista läbi. Mõned inimesed tahaksid, et puud oleksid klaasist, meil on ju läbipaistev ühiskond. Nõnda ­kõneles president. Aga president läks põlema.” (Lk 51.) Läbipaistvast puust poleks mingit kasu, sest selle varjus ei saa istuda, aga autos või kabi­netis pehmesse tulekindlasse polst­risse vajunud inimesel on kerge seda unustada. Ja just need, kes varju tähendust ei mõista, heidavad kõige pikemaid, kogu maailma endasse matvaid varje.

    Põhiküsimus on niisiis see, kuidas ­astuda klaasseina tagant, tähendab, surma poolt elu poole ja „näha asjade algust, εἴδη, kimpe, kujusid, mustreid, muusikat, ainumast algriimi, mis olemise sooned tasub ja seob. Varise, varakambri vari.” (Lk 16.) Selleks tuleb liikuda keele ­poole, mis teeb asju, käivitab maailmas uue tsükli, uue loomise. „Elus keel on külluslik, lopsa­kas nagu umbrohupeenar: siin on askees ja luksus üks ja seesama.” (Lk 26.) Keelt pole kunagi liiga palju. Sõnu võib rahulikult kogu­da, toppida neid sukasäärde ja madratsi vahele – neist ei saa kunagi küll. Ja nende andmine kellelegi teisele pakub kõige suuremat naudingut: „Võtta üks mõte ja anda kellelegi teisele – selles on midagi lummavat, metsikut, intiimset, midagi pööraselt erootilist.” (Lk 20.)

    Keel võtab kuju, aga pole ise üksnes kuju, vaid lõputu taganemine kivistunud vormidest, mis oma kulunud kesta või naha alati maha jätab ja mao või sisalikuna edasi libiseb. Krulli sõnad voolavad esivanemate ürgse veena läbi erinevate vormide – proosaluule, essee, traktaat, elu­juhised – ja näitavad selgelt, kuidas kõik need lähenemised loovad erinevaid olemisviise ja tükeldavad tegelikkust väga spetsiifilisel moel. Krulli raamatus pannakse keel toimima nii, et kõik üleliigne uhutakse ­minema: „Ütle midagi, ja ma vastan nõnda, et sa ei saa enam aru, mida sa ütlesid: see ongi keelepuhastus.” (Lk 26.) Krulli keel „teeb trikke” (lk 26), tema luule valetab, „kuni nähtavale ­ilmub see, mida valetada ei saa” (lk 35). Selle asemel, et jaga­da otsesõnu elujuhiseid, liigutakse suure ringiga läbi paljude sõnade ja väljendusvahendite, mis meie arvamusi ja eelistusi juhivad, ning tuuakse esile see pinnas, mida ükski sõna moonutada ei saa.

    Krulli poeetiline lähenemine on para­jalt kange mürk, mis tungib sügavale teadvusesse ja joonistab välja kuskile kolju siseküljele uuristatud mustreid. Ma pole kindel, kas suudan kunagi enam mõelda kehast teisiti kui eluruumist, „kus elab ­lugematuid olendeid nagu metsas” (lk 27), või väsimusest kui sõnumist esivanematelt, mida tuleb armastada „nagu maailma ­algust” (lk 7). See raamat on oma töö minu kallal teinud. Ta on minusse kirjutanud mustreid, mis lähen­davad mind elule ja lubavad mul näha selliseid nüansse, mida ma teisiti ehk poleks märganud. ­Krulli enese­kirjutusest on nõnda saanud ka minu enesekirjutus, mis lubab uskuda, et see mina, kes ennast kirjutab ja seeläbi elu hoiab, edaspidi aina kasvab ja kasvab. See ongi tänapäeva askeesi mõte, ainus viis, kuidas üldse veel eneseabiga tegeleda.

    1M. Foucault, Ethics. Subjectivity and Truth. New York, 1997, lk 208–209.

    2M. Foucault, Ethics. Subjectivity and Truth, lk 209.

    3Epikuros, Peamised arvamused ja ütlused. Tlk Kaarina Rein. „Akadeemia” 2013, nr 5, lk 773.

    4R. Barthes, Mütoloogiad. Tlk Mirjam Lepikult ja Ott Ojamaa. Tallinn, 2004, lk 175.

    5G. Bataille, Theory of Religion. New York, 1992, lk 23–25.

    6 Vt: M. Ott, Vägi. Väekirjad I. Tallinn, 2015, lk 406–409.

    7 Vt: E. Dōgen, Käesoleva tegelikkuse teostamine. Elu ja Surm. Tlk A. Allik. „Vikerkaar” 2013, nr 2, lk 28–37.

  • Arhiiv 07.05.2021

    Gluteenivaba lugeja õudusunenägu

    ants

    Ave Taavet. Foto: Mihkel Reha

    Ave Taavet: „Valerahategija”.

    Kultuurileht, 2020. 133 lk.

     

    See on üks imelik jutukogu, aga mitte sellepärast, et inimesed siin lendavad, puu otsas elavad või kapis maiustusi köhivad. Ma ei saa lahti tundest, et teos on kirjutatud aastal 1982, kui olid veel „Leningradi” küpsised, 40-aastased luitunud vanamehed istusid pargipinkidel ja naised kandsid särtsakaid lokke, millest õhkus kilomeetri kaugusele keemiahõngu. Keegi ei osanud veel aimata, et mõnekümne aasta pärast upume tillukestelt lamedatelt ekraanidelt avanevasse peeglitagusesse maailma. Mõnel pool on Ave Taaveti „Valerahategijat” juba nimetatud maagilis-realistlikuks,1 ei saa minagi sellest popist sõnapaarist allpool mööda, aga tegelikult elame maagilises realismis ju praegugi: nullid ja ühed on mässinud meid lummavasse, ehkki ka söövitavasse ja mõnes mõttes olematusse keskkonda, mida võtame samas täiesti loomuliku ja argisena.

    Ave Taavet otsib maagiat ajast, mil minul seda jagus rohkem kui praegu arvutis möllates, sest olin tollal laps. Väle otsing näitab, et raamatu autor on sündinud aastal 1988. Isiklik nostalgia raamatu õhkkonnaga saab tal olla ainult sünnieelse kogemusena, aga kuna meist keegi siin vist ei ole suurem asi alternatiivteaduse jünger, jääbki tunnustada, et Taavet on tollesse aega piisava veenvusega sisse elanud. Taavet on ka ise öelnud, et lagunenud Nõukogude impeerium on tema lugudes kohal elukeskkonna, tegelaste ametite ja kõikvõimaliku argimateeria kujul.2 See, mis meile „Valerahategijast” vastu vaatab, ei tundu aga olevat targem tagantjärelepilk, veidi analüüsiv või uue nurga alt piidlev, vaid täieline kohalolu. Taavet tunneb end ses vanas ajas mugavalt, nagu elakski ta seal praegu. See pole maagiline realism, pigem realistlik maagia, sest mitte maagia ei ole realistlikult edasi antud, vaid realismi on kujutatud maagiliselt. Paljudes palades on tavaelu ülimalt tavaline. Inimesed vaatavad telekast kõige igavamaid saateid (kokandus „Kosmose kodustamises”, tantsiv puudel sügiseses romansis „Silitada siili”), tegelevad eriti argiste asjadega, naised teevad vorstivõileiba või keedavad suppi, ­mehed istuvad tugitoolis või panevad kärakat pingi peal paneelikate vahel. Nipp on aga selles, et mingil hetkel lööb sisse umbluu. Koka­saade õpetab vuntsidest burgerit tegema, „vale­rahategija” hakkab samanimelises palas maksma ostude eest tolmurullide ja atlasest välja rebitud lehtedega, „Siil udus” multika nimitegelane ilmub telekast ehk udust ukse taha ja meelitab endaga ­kaasa naise, kes on samuti siiliks pööranud. Nõuka­liku imeteo ja mütoloogia võiks kokku võtta lause „Lambisõõri ilmub häguselt Gagarini ­naeratav nägu.” (Lk 120.)

    Mõnes loos pole realismi ollagi, aga ka maagiat mitte. „Lonkava Neptuuni kõrts” on kõlaliste sarnasustega mängiv humoresk, „Kadunud tsirkuse lood” peidab endas lennukat lastejuttu keskmisele ja vanemale koolieale ning toob meelde ­Ellen Niidu Onu Ööbiku, kellele ju võib-­olla viitab ka tsirkuse direktori Paul Ööbiku nimi.

    Seni peamiselt animaatori, videolavas­taja ja karikaturistina tegutsenud Ave Taaveti debüütkogu juttudes leidub kõiksugu argiseid detaile: pesunööre, agulijoodikuid, luuakappe, puukuure, Moskva olümpiat ja muid vigureid, mis on pigem ajahõlma kadumas. Aga samas ka ajatumaid nähtusi nagu loodus (tegelikult ju samuti kaduv, nagu me nüüd lõpuks oleme aru saanud), trammid, kana-klimbisupp, äratuskellad ja raadio õnnitlussaated, ent eks sellelegi kimbukesele mõeldes kangastub eelkõige eelmise sajandi atmosfäär. Lugude õhustik ja ajastu vaim vajutavadki rasvase pitseri Taaveti palade sisule ja ülesehitusele. Tegelaste hulgas esinevad Vigri (algselt mörisev maikaga Viktor Stroomi rannas, kokkuvõttes Viktor Vassiljev), mustkunstnik Pierre, turske tursk Toomas. Tegevuspaikadeks on nii külad kui ka linnad, aga pole kuigi moodne see linngi. Enamasti on see abstraktne, kuigi võib ette kujutada 40 aasta tagust Kalamaja või Mustamäed, ning lugu „Märkmeid mõningate kakuliste eluviisidest” viib otsejoones Annelinna.

    Kuigi huumor kumab läbi enam-­vähem igalt leheküljelt, ei ole see naljakas, vaid ­pigem klounilik. Klounid teatavasti vilje­levad üle võlli veiderdamist, aga on tege­likult kurvad kui Pierrot. Kõik läheb neil pekki, nad saavad jalaga tagumikku. Meele­olu ongi raamatus valdavalt nukker: lesed, sügis, elu ja esemete kaduvus ning ka metafüüsilisem melanhoolia. „Nukrus hiilis aamissepa hinge. Aina aeglasemalt liikus höövel tema käes. Hajameelseks muutusid tema sõnad ja raskeks samm.” (Lk 90.) Tõsi, siin on olukord vastupidine, miski ei kao, vaid aamissepp leiab hoopiski anuma, mis ei hävi, aga see jällegi tekitab ängi, nii et vähe pole. Nähtub, et mateerial võiks ikkagi oma eluiga olla, muidu jääb see inimesi koormama. No mine tea. On ju samas tore, kui meil on alles mõned amforad ja potikillud ning me teame, kuidas enne meid elati. Olgu, nimiloos leheküljel 30 käib läbi viipe­makse, aga see viibe hajub üldisse nostalgilisse atmos­fääri. Leheküljel 116 istuvad kaksikud mandariinikollaste akendega majas arvuti ees ja mängivad „Space Invadersit”.

    Peamiselt on raamatus tegelasteks eakamad inimesed. Pala „Aadu saladus” tegevus toimubki vanadekodus, loos „Lese­puu ehk seitse surmavinjetti” pajatavad naised lahkunud abikaasadest. Meie pürgival, vilkal, rühkival ajal, mida pole veel koroonagi suutnud päriselt halvata, võiks selline valdav vanalikkus kohatuna näida. Tegelikult mitte, sest pole ju kirjanduses (ja ka filmikunstis) midagi tüütumat inimestest, kes suhtlevad ekraanide ja moblade kaudu. Vastuvoolu ujumine on ju alati värske ja rebel?

    „Valerahategijas” õhkub hoopis teist­sugust tunnetust. Servapidi haakub see praeguse vintage-vaimustusega, mis valdab ühtviisi nii 20-aastaseid hipstereid Sveta baaris ja muudes noorteasutustes, kus trendid on jõudnud juba otsaga seitsme­kümnendatesse, kui ka tüüpilisi nõukanostalgikuid, kes mäletavad, et „Doktori” vorst maksis neli kopikat, ja nutavad taga „Õnne­liku lapsepõlve” küpsiseid. Millegipärast see nõukaigatsus seostubki inimestel peamiselt kahe asjaga: kulinaaria ja vahvate velvetitega. Vahel tõesti tundub meenutades, et nõukaajal inimesed muust ei rääkinudki, kui et imä, mis süvvä om.

    Söögiteema käib ka Taaveti kogumikust läbi. Menüüs on rõngassaiad, kaneeli­rullid, borš ja kalasupp, ja nii edasi, anna aga ­minna. Ikka räägitakse, et raamatutes sisal­duv menüü ahvatleb ka lugejat jooma ja sööma. Ükspäev näiteks ostsin esimest korda elus pudeli „Cointreau’d”, sest tundus kirjanduslik. Kuna paljud tooted Taaveti teoses on jahust, siis käed üles, gluteenivabad lugejad!

    Teisalt kaldub „Valerahategija” nos­talgia­teelt peamises õnneks kõrvale, kuna puudub nostalchic, möödunud aja märkide jõuline šefiks ja apetiitseks pumpamine ning ka igasugused viited riigikorrale ja ühiskondlikele tingimustele. Olud on universaalsed, inimesed, jah, natuke ajale jalgu jäänud, aga kes meist poleks. Mõni lihtsalt oskab seda osavamalt varjata, tege­likult ongi aeg ja praktiline elu kõigi vastu halastamatu, sest pead kogu selle jama ja kulgemisega kaasas käima, isegi kui ei viitsi. Taaveti lugudes aeg seisab ning siinsetel tegelastel on hoopis muud mured kui Zoomi kohtumised, eelarve, vastamata meilid ja pidevalt kuklas tiksuvad tähtajad. Taaveti tegelaste probleemid on näiteks sellised, et klaveriduo ei saa külavahetuuriga jätkata, sest pill õgib pianisti ära, või et saadanase nööbid pagevad palitu küljest ära ja viuh uksest välja.

    Nii et Taaveti kirjutatust kajab küll vastu vintage-vaimu, aga see pole õhkav ega imal. See vaim on meie ajast irduv. ­Taavetit võiks hoiakult, kuigi mitte temaatikalt ega kaugeltki mitte tonaalsuselt, võrrelda ­Tuglase novelliauhinna võitja Lilli Luugiga, kelle lood lähevad samuti kaheksa­kümnendate kanti, andes pühendunult edasi sealset atmo­sfääri. Pühendumus ja ajavaim on, aga kust tuleb siis ­Taaveti irdu­mus? Niimoodi: kui seista teatud ajas paigal, nagu teeb Taavet, irdutakse ka tollest kohapealsest ajast, sest aja lugu, kokkulepped, mille järgi üht või teist aega mõistetakse ja käsitletakse, liiguvad meiega üldjuhul kaasa. Taavet hüppab õigupoolest lendavas lennukis õhku ja maandub jalgele mitu istmerida tagapool, irdudes ka oma kohast ja ajast. Nii tekibki huvitav nihe.

    Asjaolu, et autor suhtub huviga vanadesse inimestesse ja nende juttudesse, ilmneb ka tema filmiloomingust: ta on teinud joonisfilmi „Õnnesoovid eakatele” ja dokfilmi „Monument vanaemale”. Noor autor ei pea ju tingimata kirjutama Spotifyst ja videomängudest. „Nõukogude ajast pärit arhetüübid on siiamaani kõnekad, ehkki omandavad ajadistantsilt aina enam mingeid muinasjutulisi kvaliteete,”3 on Ave Taavet kommenteerinud omaloodud muinasnõukogude maailma, mida võiks võtta poolsegi läinud vanaema lustakate heietustena. Üldiselt Taaveti meetod töötab: tuleb minna kohale teise aega ja seal lihtsalt olla, lootes seejärel ajadistantsile, ning lisades fantastilist ornamentikat, nagu rosinaks tõmbuv mees või kiisudena püksisäärte ümber tiirutavad kalad.

    Fantaasiareele hüpates võiks aga kirjanik arvestada ühe lihtsa mehhanis­miga. Näkku kargavate fantaasiaelementide demons­treerimisest märksa kummalisema efekti loob sündmuse kujutamine läbinägeliku, miks mitte seejuures nihkes pilguga, mis keskendub päris üksikasja­dele, materiaalse maailma imedele, ini­mese psühho­loogilisele piinlikkustundele ja suhete mitmeti­mõistetavustele, tuues välja reaalsuse n-ö vaheruumi, mida tavaelus tähele ei panda ja ajakirjanduses ei lahata. Sellise ootamatult välja valgustatud vaheruumi kõrval kahvatuvad igasugu sputnikuks muutuvad kastrulid ja mängijaid kugistavad klaverid. Kuigi ka neil võib kirjanduses oma elu olla, aga siis võiks juba paar vinti veel peale keerata ja söösta täispurjedes lauspsühhedeeliasse.

    Nüüd aga pits konjakit pärast vahele jäänud desserti. Kogumiku viimane lugu „Täispilet” annab tõesti pääsme täiusliku novelli autasustamistseremoonia esiritta. Pinget on selles palas kruvitud peenelt rütmi hoidva dramaatikaga, lugejale antakse autasuks üks mugav tool kindlas kohas, kirjanikule preemiaks sõrm peale ehk nimi lugeja mällu – autorilt on kindlasti oodata üllatusi, eriti kui ta võtaks edas­pidi nõukogude aja absurdist üldinimlikumatesse tähendus­voogudesse sukelduda.

    1K. Ruder, Kuldrenetid ja lesepuu. „Sirp” 12. III 21.

    2K. M. Ling, Maagiline realist peidab tõrva meepotti. Intervjuu Ave Taavetiga. „Värske Rõhk” 2020, nr 68, lk 22.

    3K. M. Ling, Maagiline realist peidab tõrva meepotti. Intervjuu Ave Taavetiga, lk 22.

  • Arhiiv 07.05.2021

    Kuus ja pool

    ants

    Inimene muudkui mõtleb. Aina mõtleb ja mõtleb. Kui keegi ütleb, et ühel või teisel hetkel ta ei mõelnud midagi, siis on temaga midagi valesti.

    Kõige rohkem mõtlevat inimene surmast. Kas enda või mõne teise inimese elu lõpust. Pole vist inimest, kes poleks kuulnud laulusalmi: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.”

    Veidi rohkem kui veerand sajandit tagasi sattusin Kuku klubi hämaruses ühte lauda musta riietatud indiaanipealikku meenutava pikkade juustega mehega, kes ei rääkinud kellegagi sõnakestki. Pealik istus liikumatult, lõug rinnal, ja suitsetas ühe sigareti teise järel.

    Udo Uibo. Foto: kuvatõmmis EKI keeleklipist.

    Ühtäkki tõstis pikkade juustega mees pea, vaatas mulle silma ja küsis ilma igasuguse sissejuhatuseta: „Kas maalitud lind või kirju lind?”

    Mõni aeg hiljem Jerzy Kosinski „Kirgast lindu” avades ja impressumist tõlkija nime lugedes viisin otsad kokku.

    Kümned eneseabiõpetused jagasid juba siis juhtnööre, kuidas oma elu kardinaalselt muuta. Kuidas saada õnnelikuks ja muu säärane.

    Mind huvitas, kuidas muuta oma surma.

    Ja siis sa, Udo, ütlesidki sõnad, mis määrasid minu järgnevad aastakümned: „Just surmadest alustagi. Pane kõik kirja.”

    Sul polnud ju õrna aimugi, kas ma õigekirja oskan või kas ma üldse oskan lauseid nii moodustada, et mõte ka välja tuleb. Kokku- ja lahkukirjutamisega on mul tänaseni probleeme, aga jäägu see meie vahele.

    Igatahes võtsin ma soovitust tõsiselt ja hakkasingi oma surma muutmisega pihta. Sõrmeotsad muutuvad praegugi tuimaks, kui ma mõtlen roostetanud „Olivetti” kirjutusmasinast, millel ma oma esimese raamatu – „Olivia” – mitusada lehekülge kahe sõrmega tähthaaval sisse tagusin. Pliiatsiga kirjutades peab ju ka igat kirjatähte ükshaaval maalima, jah, aga klahvide raksatused ja reavahetust saatev tilin olid kaua mu unenägudes.

    Sellest ajast pole mul ainsatki jäädvustust. Toona niisama heast peast ei fotografeeritud. Fotode tegemisse suhtusid võõristavalt nii pildistajad kui ka pildis­tatavad. Ja kaameraid oli vähestel.

    Sellest hoolimata ilmuvad need hetked tihti mu silme ette. Paljusid, kellega toona suheldud sai, pole praeguseks enam elavate kirjas.

    Just surm, suremine ja uuesti elamine on meil sinuga täht-tähelt lahti võetud ja uuesti kokku pandud. Iga koma, semikooloni, mõttekriipsu ja punktini. Seda tegid sa muidugi üksi, mina seisin kõrval, näpp suus, ja vaatasin imestades pealt.

    Ja nüüd siis „65”.

    Mida rohkem ma seda numbrit vaatan, seda enam kinnistub minus teadmine, et selle numbri juures on midagi puudu.

    Võtsin täitesulepea ja kirjutasin kuue taha koma. Kuus koma viis. Kuus ja pool.

    Kui vana sa oled, poiss?”

    Kuue ja poolene.”

    Kuus koma viis on inimese kõige õnnelikum iga. Kooliminekuni on veel mitu kuud, kogu suvi on alles ees.

    Loomingu” toimetuse puhketoa suurest aknast möödudes näen ma alati musta riietatud siluetti. Suitsupilve mähkunud pealik on kohal.

    Sa oled muutnud nii minu kui ka väga paljude teiste tulevikku. Pean silmas neid, kes on juba lugenud või alles avastavad sinu tõlgitud tekste.

    Aitäh sulle, Udo.

  • Arhiiv 07.05.2021

    Luulet

    ants

    *

    mul on tunded su vastu
    aga mõtetes olen sinu poolt

    *

    ülesanne:

    hoida asjad lahus
    peas
    ja koos
    südames

    *

    inimest peab lohutama
    ja inimene peab saama

    lohutada

    sest ta on lohk

    kivis

    ei muud

    lohk vanas

    ohvrikivis

    teiste lohkude kõrval

    libista korraks

    sõrm üle

    ja usu

    *

    hing on
    juhitaval hingamisel

    ise juhin

    mis on paha

    peaks laskma

    endal hingata

    aga juhin

    ennast

    sest kardan

    et muidu ei hingakski

    ise juhib ennast

    selle asemel et lasta

    endal olla

    hingata

    ise

    *

    me püsime koos

    sest et sina püsid koos

    kui mina ei püsi

    ja vastupidi

    ja kui me kumbki ei püsi koos

    siis püsime me

    veel eriti hästi koos

    aga kui me kumbki

    püsiksime eraldi koos

    kas me siis püsiksime

    veel koos

    või eraldi?

    *

    mõistsin sind
    poolelt sõnalt

    sina mind

    sõnatult

    nii ei leidnudki me

    ühist keelt

     

    *

    sõna sai lihaks
    lause sai nahaks

    tähed olid

    luustik

    keel kõndis

    meie hulgas

    inimese kujul

    me ei tundnud

    teda ära

    rääkisime

    edasi

    *

    lihtsalt ei ole sõnu

    kui hea tekst

     

  • Arhiiv 07.05.2021

    Kus kirjutajaid, seal lugejaid?

    ants

    Kui kõik 2020. aasta lasteraamatud ühte kohta koondada, saab kenakese seina­täie – ilmus ju mullu lastekirjanduse keskuse andmetel ligi 800 lastele mõeldud teost. Kui tõlkekirjandus ja kordustrükid kõrvale tõsta, saame käesoleva ülevaate aluseks olevad 120 algupärast esmatrükki, millest 25 on luulekogud ja 95 proosateosed. Võrreldes aastaga 2019 jäi teoste üldarv peaaegu samaks. Mis jääb aga nende numbrite taha? Mis toimub meie lastekirjandusmaastikul? Kes ja milliseid teoseid avaldavad? Kas kõigile raamatutele jätkub ka lugejaid või on neidki, mille ilmumine rõõmustab vaid autorit ennast?

    Möödunud aastal avaldas lastele teoseid üle saja autori. Lastekirjanduse populaarsust ja jätkuvat prestiižikust näitab, et ses vallas debüteeris kokku 38 inimest. Luules oli esmaavaldajaid koguni 8, neist üks kahe, teine ­lausa kolme koguga. Lasteproosas oli debütante 25, aimekirjanduses 5. Siingi pole harvad juhtumid, kui uued tulijad avaldavad aastas rohkem kui ühe teose. Nõnda näemegi, et kõigist lastekirjanduse autoritest peaaegu neljandik on alles oma katsetuste esimeses faasis. Seetõttu ei saagi neilt ehk ­oodata sama palju kui kogenenumatelt, kuigi enamiku debütantide puhul pole ka kirjan­duslik potentsiaal tuvastatav. Mainimist väärib, et üsna mitmed algajate käsi­kirjad on kirjastuste eitava vastuse järel välja antud autori kulu ja kirjadega.

    Suure hulga debütantidest moodustavad autorid, kes on oma kirjandus­kire avastanud alles vanaduspõlves, teise märgatava grupina kerkivad esile värsked lapse­vanemad. Leidub ka (lasteaia)õpetajaid, kes avaldavad temaatilist kir­jan­duslikku õppematerjali, süvenemata lastekirjanduse olemusse. Siiski ei pruugi kõik lastekirjanduse vallas esmaavaldajad olla kirjanduskauged inimesed, on ka ühelt väljalt teisele nihkujad, olgu siis raamatute illustreerimiselt ise kirjutamisele, nagu Gerda Märtens, või täiskasvanute kirjandusest ja stsenaristikast laste­kirjandusse, nagu Andra Teede.

    Mulluse lastekirjanduse keskse autorkonna moodustavad juba kogemuse ja nimega, kuid siiski värsked ja arenemisjärgus, lihvitud kirjutamisoskuse, hea adressaaditaju ja missioonitundega autorid, kes on sündinud 1960-ndate lõpul või 1970-ndail, nagu Jaanus Vaiksoo, Piret Raud, Indrek Koff, Kadri Hinrikus, Mika Keränen, Reeli Reinaus, Hugo Vaher jt. Nendega liituvad veidi vanemad Ilmarid – Trull ja Tomusk, ning Juhani Püttsepp. Need on lastekirjandusväljal järjekindlad autorid, kes avaldavad uue teose vähemalt iga aasta tagant.

    Julgelt on lastekirjanduses kanda kinnitamas ka veidi nooremad, 1980. aastail sündinud kirjanikud, nagu Anti Saar, Kristi Piiper, Kristi Kangilaski, Helena Koch jt. Nendegi teoseid kätte võttes saab noor lugeja nüüd juba üsna kindel olla, et pettuda ei tule.

    Kõige nooremad on ootuspäraselt noortekirjanduse viljelejad. Kuigi möödunud aastal avaldasid noorteraamatuid ka mõned vanemad autorid, nagu Lille Roomets (1977) ja Heli Künnapas (1982), on üsna palju neidki, kelle sünniaasta jääb sajandivahetuse kanti: Ene Sepp (1991), Kaia Raudsepp (1995), Berit Sootak (1996), Maria Siiman (2001). Nende käsitööoskused on vanematega võrreldes kesisemad, aga aega arenemiseks on andekuse ja hea tahtmise korral veel küllalt.

    Tore, et vanemast põlvkonnast avaldas lasteteoseid jätkuvalt särtsakas Olivia Saar, et Leelo Tungal esines koguni kolme teosega, Lehte Hainsalu avaldas üle mitme aasta taas lasteraamatu, Helga Nõu leidis mahti täiskasvanutele kirjutamise juurest põigata taas lastekirjandusse. Hiljuti lahkunud Heljo Männilt ilmus valikkogu „Kullatilgad”. Kuid ka paljud teised vanema põlvkonna autorid, nagu näiteks Aino Pervik või Jaan Rannap, ei ole lastekirjanduspildilt kuhugi kadunud, nende teosed jõuavad meieni üha uute kordustrükkidena. Mullu ilmusid Perviku 2000. aastatel esmatrükitud ja nüüdseks kapsastunud Paula-lugude (illustreerinud Piret Raud) uued väljaanded ning ühiste kaante vahele köidetud Sinivandi lood (Catherine Zarip), Jaan Rannapilt aga Agu Sihvka pajatused (Edgar Valter) ning „Jefreitor Jõmm”. Klassika kordustrükid vääriksid üldse selle aasta kontekstis esiletõstu, ilmus ju uues kuues ka näiteks Jüri Parijõe „Tsemendivabrik”.

    Erinevalt täiskasvanute kirjandusest ei ole eestivene kirjanikel meie lastekirjanduses kuigi olulist rolli. Mihhail Stalnuhhin alustas küll mõni aasta tagasi lasteraamatute avaldamist ka eesti keeles, kuid kedagi teist märkimisväärset tema kõrval ei meenugi.

    Kõige produktiivsem kirjanik oli 2020, nagu mitmel varasemalgi aastal, ­Ilmar Tomusk viie teosega. Tema avaldatu hulgas on nii aimeraamat, mudilaste pildiraamat kui ka pikemad jutustused. Pole vist stiili, mida heade käsitöö­oskustega, vilunud ja nupukas Tomusk ei valdaks.

    Möödunud aastal avaldas lasteraamatuid üle viiekümne kirjastaja, kellest peaaegu pooled on välja andnud ainult ühe teose. Enim ilmutavad lastekirjandust juba tuntud ja professionaalselt heal tasemel „Tänapäev” ja „Tammerraamat”, neile järgnevad mõningase mahuvahega „Päike ja Pilv”, „Koolibri”, „Varrak”, „Pegasus”, „Tiritamm” jt. Nii mõnedki lasteraamatud avaldati kirjanike endi kirjastustes nagu „Kolm Elu” (Anti Saar), „Nähtamatu Ahv” (Maarja Kangro), „Keropää” (Mika Keränen), „Ärkel” (Jaanus Vaiksoo) jne. Asjatundlike ja profes­sionaalsete kirjastuste kõrval on ka avantüriste, kes heausksetele autoritele avaldamisteenust pakuvad. Kuna tegemist on üksnes majandusli­kule edule orienteeritud äriettevõtetega, kellel kirjastamistegevusest aimugi pole, valmivad raamatulaadsed tooted, millest lugemisrõõmu on raske leida. Võrreldes tunamullusega on sellistes „kirjastustes” ilmunud lasteraamatute arv hüppe­liselt tõusnud ja jõuab juba järele lipulaevadele.

    Rohkem kui pooled (77) kõigist ilmunud algupäranditest saavad raamatu­kogunduslikus kontekstis määrangu „mudilastele” (vanus kuni 7 eluaastat), ülejäänud osa (71) moodustavad lastele (vanus 8–12) ja noortele (vanus 13+) mõeldud raamatud. Siinkohal oleks mõistlik mainida, et nagu kirjandusteoste puhul ikka, on lahterdamine tinglik. Olukord, et mudilastele ilmub rohkem raamatuid kui lastele ja noortele kokku, on olnud meie lastekirjanduses valdav juba päris pikalt. Tahaks loota, et need lapsed, kes on imeilusate ja heade mudilas­raamatute abil lugejaks kasvanud, ei pea edaspidi algupärandite lugemisest loobuma, kuna neid ei jätku või pole need piisaval kirjanduslikul tasemel.

    Luule

    Lastele mõeldud luuleraamatuid ilmus koguni 25, neist enamik mudilastele. Vaid kolm (Vallik, Trull, Rooste) peavad silmas lapsi vanuses 8–12. Võrreldes 2019. aastaga on luuleraamatute arv kahekordistunud, aga suurest kvantitatiivsest hüppest hoolimata ei ole sisulist avardumist märgata. Valdav osa laste luuleraamatuist on vormilt mannetud ja sisult kulunud, ei kujuta ette kedagi, kes selliseid üllitisi vabatahtlikult kätte võtaks. Õnneks on ses tõrvatünnis ka piisavalt meetilku, mis aitasid luulesõbral aasta üle elada.

    Kõige suuremat rõõmu tegi pikemate värsslugude taastulek. Leelo Tungla poeem „Kas printsess peseb käsi?” (illustreerinud Anni Mäger) on inspirat­siooni saanud tervise­kriisist. Väikelaste maailma suurepäraselt sisse elav meisterlik autor loob „lugu loos” tehnikat kasutades klassikalise muinasjutu, mille võlud avalduvad paremini just suuliselt ette kantuna. Jääb vaid oodata, et päris­elu erineb unes nähtavast nagu öö ja päev ning et printsess saab ka ise midagi teha peale valgel hobusel printsi ootamise. Tunglalt ilmus möödunud aastal veel teinegi luuleraamat „Anni uhke uudis” – Ilon Wiklandi idülliliste piltide järgi kirjutatud armsad värsid tüdruku igatsusest oma looma järele.

    Anti Saare debüüt lasteluuletajana on sama värvikas kui tema lastekirjan­dusse tulek 2013. aastal. „Suur koogitegu” (illustreerinud Priit, Olga ja Märt Rudolf Pärn) on vaieldamatult aasta lasteluule tippteos. Selles on ürgset jõudu ja lapselikku fantaasiat, mis ühendatud meisterlikult pajatatud looks. Värss pole siin luuletajale takistuseks, vaid annab jõu ja toe, mis tegevust kannab. ­Saare hüperboolitava tekstiga sobivad kenasti kokku Pärna-pere vallatud ja oma lisalugusid jutustavad pildid.

    Tuntud headuses esines ka Ilmar Trull. Tema juba viies järjestikusel aastal avaldatud kogu „Kala ei lärma” (autori illustratsioonidega) paneb imestama luuletaja loomejõu ja pideva tipus püsimise üle. Sellel, kes kõik Trulli kogud läbi lugenud, on avastamisrõõmu vähem, kuid kahtlemata on tegemist äärmiselt vaimuka, värsi- ja ajatundliku autoriga. Ja üllatusi jagub neilegi, kes on Trulli loominguga rohkem kokku puutunud. Võtkem või kõigi noorte matemaatikahuviliste lemmikluuletus „3,14soni kammimine”, mis vajab juba enne lugema hakkamist pisut nuputamist. Pikatoimelisematele võib pilt appi tulla.

    Jätkuvalt heas hoos oli Olivia Saar, kelle väikelaste luuleraamat „Pääsuke ja päike” (Piret Niinepuu-Kiik) toob esile luuletaja ajas settinud essentsi. Kogu on lihtsuse ja selguse, elukogemuse ja põhjamaise rahu kehastus. Väikelapse igapäevaelu soe kujutamine on siin luuletaja trump.

    Üks meie lasteluule kandvamaid jõude Aidi Vallik ilmutas möödunud aastal koguni kaks raamatut: „Imelood” (Ott Vallik) ja „Unelauluraamat” (Lumi­mari). Neist esimene kujutab endast maale kolinud luuletaja seiklusrikkast elust pajatavaid fantaasiarikkaid värsslugusid. Teemad on mitmekülgsed, luuletaja fantaasia imekspandav, kuid mida edasi, seda rohkem on tunda, et värsivorm kipub autori pegasust liialt ohjeldama. „Unelauluraamat” koondab erine­vate esemete ja olendite uinutamislaule, näiteks unelaul suurele kurjale mehele, pleki­lisele banaanile jne. Kogu võib luuletushaaval olla päris vahva väikelapsele ette lugeda või ümiseda, nagu autor soovitab, kuid järjest läbi lugemiseks pole selles piisavalt vaheldusrikkust. Sümpaatne on autori rahvaluulelik riimiloome ja äiutamissõnad, mis mõjuvad juba iseenesest rahustavalt ja loodetavasti aita­vad täita selle luule peamist eesmärki, laste uinu­tamist.

    Mõned harvemad külalised lasteluules suutsid samuti üksikluuletustes ülla­tavalt helgeid hetki pakkuda, kuigi kogudena olid nende teosed pigem ebaühtlased. Jürgen Rooste „Kollilood” (Kalev Vapper) on mõnusalt mässumeelne. Meie valdavalt rütmilis-riimilise lasteluule taustal mõjuvad eriti värskelt vabavärsilised luuletused, mis tunduvad ka autorile loomuomasemad. Sümpaatsed on hetked, kui Rooste unustab, et ta kirjutab lastele, ja laseb luulel lihtsalt voolata ning enda isiksusel niimoodi rohkem avalduda.

    Markus Saksatamme „Kade lehm ja tige lumehang” (Katrin Ehrlich), mida jagati kõigile pealinnas kooliteed alustanud lastele, sisaldab lühijutte ja luule­tusi. Saksatamm on mõnusalt kaasaegne nii teemades kui ka sõnastuses, viitsib vaeva näha puändi ja riimide otsimisega ning naudib ka ise noore lugeja naeru­tamist. Toredad on vanade tuntud lasteluuletuste ümberpööratud variandid, mis aitavad klassikat lastele elavana hoida. Saksatamme „Tere-tere, tähe­loomad!” (Kertu Sillaste) pakub aga põnevat graafilist luulet.

    Aimeraamatud

    Belletriseeritud aimekirjandusest ilmus 44 teost. Siia liigitub ka aasta ­müüduima lasteraamatu tiitli saanud Maxima Eesti ning kirjastuse „Päike ja Pilv” koostöös valminud Heli Illipe-Sootaki „Mina hoolin Eestist!” (Elina Sildre). Tegu on juba mitmendat aastat toimuva projektiga, kus raamatu ostmine on ühendatud poes toimuva kleepsumänguga. Raamatu allhoovus on seda­puhku märgatavalt kommertslikuma suunaga kui varasematel kordadel. Teose müüginumb­rid näitavad aga hästi, mis võiks juhtuda, kui lasteraamatute hinnad pisutki madalamad oleksid ning nende ostmine oleks lapsevanematele võimalikult muga­vaks tehtud.

    Lastele teaduse populariseerimisel on märkimisväärne Els Heinsalu töö. 2019. aastal teadlasi tutvustava väikelaste pildiraamatuga „Ahhaaa!” debüteerinud ja seejärel juturaamatu „Haldja saladus” avaldanud autori sulest ilmusid 2020. aastal „Maru mõrud mandlid” ja „Kuti keel”. Kolm viimati mainitut moodustavad ühe neljalapselise pere juhtumistest pajatava sarja. Kui „Haldja saladuses” neelab tüdruk alla klaaskuuli, siis „Maru mõrudes mandlites” ootab poissi ees mandlioperatsioon ja Kuti keelenäitamine kutsub pikemalt arutlema keele olulise rolli üle meie igapäevaelus. Teadlasena tunneb Heinsalu hästi keha toimimise saladusi ja oskab neid lastepäraselt vahendada. Tema keel on lihtne, selgitused ammendavad ja arusaadavad ning sujuvalt teksti integreeritud. Lisa­plusse annab mõnus humoristlik toon.

    Tore on, et muuseumide või organisatsioonide palvel kirjutatud raamatud pole enam mannetud ja reklaamimaigulised odavad trükised, vaid igati arvestatavad lastekirjandusteosed. Katrin Väljataga esimene lasteraamat „Ümar­mudil otsib kodu” (Anu Kalm) on sündinud koostöös Eesti Meremuuseumiga. Hiljuti marja­terast arenenud ümarmudila silme läbi jutustatakse Läänemerre jõudvatest võõrliikidest, nende siia sattumise viisidest ja põhjustest ning ­uutes oludes kohanemisest. Faktid, mis mõjuksid minajutustuses ebaloomulikult, esitatakse joonealuste teatmekirjetena. Ilmar Tomusk asub aga Energia­keskusega koostöös valminud „Footoni seiklustes” (Heiki Ernits) vesinikuaatomi Tuuma nahka, kes otsustab Footoni elust raamatu kirjutada.

    Sümpaatne on ka Kätlin Kaldmaa „Ajalend” (Teele Strauss), mis on valminud koostöös autori kodukandis Palamusel asuva Oskar Lutsu Kihelkonna­koolimuuseumiga. Kaldmaa laseb kahel tänapäeva lapsel Rosal ja Kevinil sattuda aastasse 1899 ning tollaste talupojalastega rääkides selguvad värvikad erinevused mineviku ja nüüdisaja vahel. Lihtsate detailide kaudu tuuakse kauge aeg tänapäeva lastele lähedale, tehakse neile nähtavaks ja käegakatsutavaks ja rõhutatakse, et oma juurte tundmine muudab maailma värvilise­maks ja mitmeplaanilisemaks.

    Mudilasproosa

    Viimase kümnendi jooksul on mudilasproosa olnud eesti lastekirjanduse tugevaim ja köitvaim osa. See, mida suudavad üheskoos korda saata meie kirjanikud ja illustraatorid, paneb ka kogenud lugejaid üllatuma ja vaimustuma, olgu siis kõne all ettelugemiseks mõeldud teosed või ühe-jutu-pildiraamatud. Kohati on pildiraamatutes käsitletud küsimused ehk isegi olulisemad kui pikema tekstiga, juba õpilastele mõeldud lasteraamatutes.

    Piret Raua filosoofiline autoriraamat „Juurtega aed” jutustab loo väikesest puust, kes on kodumetsa raiumise pärast sunnitud uut elukohta otsima. Jõudnud aeda, kus kõige tähtsamaks peetakse juuri, püüab puuke end oludele kohandada, aga see ei tee teda õnnelikuks. Nagu paljudes varasemateski pildi­raamatutes, paistab Raud siingi silma suurte ja keeruliste teemade lapsele jõukohase, kuid seejuures mitte nunnutava käsitlemisega. Tal on erakordne detail­itundlikkus ja oskus probleemi mitmest vaatepunktist käsitleda, pakkudes nõnda läbi töötatud ja viimistletud lõpptulemust nii tekstis kui ka pildis.

    Kristi Kangilaski „Kõige õigem” tegeleb samuti erinevuste ja nende aktsepteerimise teemaga, kuid teeb seda vahest liiga programmiliselt. Naist otsima läinud kuningas avastab ühtäkki, et mujal maailmas võivad kombed olla hoopis teised. Tal on raske mõista, kuidas miski saab olla nii erinev: ei parem, ei halvem, lihtsalt teistsugune. Ehk oleks mõistlik enne oma kultuurist lähtuvate hinnangute andmist silmaringi avardada, pakub Kangilaski.

    „Virmalised” on varem illustraatorina tegutsenud Gerda Märtensi esimene raamat, millele ta on ise ka teksti kirjutanud. Teoses keskendutakse kliimamuutus­tele ja rändeküsimustele. Raamatu peategelase jääkaru Joni kodu­maale saabuvad lakkamatud paduvihmad. Nii ei jää karul muud üle, kui kodust l­ahkuda. Nagu päris maailmas ei teata, nii pole ka raamatu autoril aimu, kuidas keerukat olukorda lahendada ja globaalsest kriisist pääseda. Muinasjutu ­võtmes teose puhul ei pruugi deus ex machina stiilis lahendus häirima jääda. Natuke lootust peab lasteraamatus ikka olema.

    Ilmar Tomuski teoses „Vapper siil” (Catherine Zarip) on lähtepunktiks ­samuti loodushoiuküsimused. Siililaste kooliteele on ehitatud magistraal, millest loomakesed kuidagi üle ei saa. Õnneks märkavad hädasolijaid inimesed, nad aitavad siili­kesed koju tagasi ning võtavad ühendust linnapeaga, kes rajab väikeloomadele magistraali alla tunneli. Loodetavasti oskavad need, kes Tomuski raamatuga kasva­vad, suureks saades märgata ka endast väiksemaid ja nõrgemaid.

    Huvitav koostöö on olnud Indrek Koffil ja Lucija Mrzljakil. Nende „Palaviku­lilled” pajatab haigeks jäämise ja haigusest paranemise loo. Uskumatult ehedalt mõjub Koffi tekstis sõnadesse püütud haigus ja hilisem haigusest vabanemise tunne. Lummava kunstnikukäekirjaga Lucija Mrzljaki toodud paralleelid inimese elukaarega on lasteraamatus ehk pisut ootamatud, kuid tundekirjanik Koffi tekstiga sobivad pildid kui valatult.

    Hasso Krull debüteeris lastekirjanduses 2019. aastal raamatuga „Kurja kala kohvik”. Mullu ilmutas ta väikelastele lausa kaks teost: jutukogu „Hundike ja Karuke” (Albert Gulk) ning pildiraamatu „Kiisuke ja veeuputus” (Marja-Liisa Plats). Neist viimane moodustab kala-looga mõttelise terviku, milles tõlgendatakse piiblimotiive lasteraamatule kohases võtmes. Lisaks sellele võib teosele läheneda ka sõnakuulmatuse või uskmatuse motiivi kaudu. Köitev on Krulli teoste vanusepiirita ja lünkaderohke tekst, mille iga lugeja saab täita oma elukogemusega.

    Aasta üllatavaim mudilasraamat on Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumisi” (Marja-Liisa Plats), ühelt poolt juba peategelase, teisalt aga kindlasti ka tegelaskõnes kasutatava võru keele ja tundliku teema pärast. Pole just ­palju väike­laste pildiraamatuid, mis julgevad ja tahavad lastele ausalt, ilma liigse tundlemiseta surmast ja teispoolsusest rääkida. Elu ja surm on kirjanikule ­sujuvalt üksteiseks üle minevad kategooriad, loomuliku eluringi osad. Pjedes­taalile tõstetakse ka lihtne maaelu, milles aega ja ruumi kõige ja kõigi jaoks.

    Anti Saare realistlike lühilugude kogumiku „Anni asjad” (Anne Pikkov) peategelane on kolmeaastane Anni, kellele olulised asjad on kirjanikule loo käima­tõmbamise vahendiks. Avanevad südamlikud igapäevaelu seigad, kerkivad ja lahenevad väikeste laste suured mured. Autori humoorikas ­jutustamisviis on nauditav, tekst näilisest lihtsusest hoolimata dünaamiline ja rikas.

    Maarja Kangro „Isa kõrvad” (Kirke Kangro) määratleb end irooniliselt õpetlike lugude kogumikuna tänapäeva lastest ja täiskasvanutest. See on väärt täiendus meie lastekirjanduse mässumeelsemale poolele, mis viimastel aastatel on kuidagi õige kokku kuivanud. Raamat sisaldab kuus reaalsust ja fantaasiat põnevalt põimivat novelli, milles juhitakse tähelepanu laste käitumise ebakohtadele. Kangro raamat osutab ilmekalt, et üksteisega tuleb küll arves­tada ja kena olla, kuid aeg-ajalt võiksid täiskasvanud kasutada ka oma õigust olla lapsevanem ega pruugiks jätta kõiki raskeid valikuid ainult laste teha.

    Lasteproosa

    Koolilastele, kes ise loevad ja oskavad juba hinnata komplitseeritumat süžeed ja keerukamaid teemasid, on värskete raamatute valik märksa piiratum kui mudilasraamatute vallas. Mõned aastad tagasi selle vanuserühma seas populaarsust kogunud lühikeste fantaasialugude kogumikud on asendunud raamatutega, milles on kandev roll päriselul ja mida ühendavad püsitegelased. ­Suure osa lastele adresseeritud kirjandusest moodustavad põnevus- ja krimilood, enamasti on tegemist juba sisse töötatud sarjade järjeosadega.

    Sisulises plaanis püüdis lastekirjandus eluga ühte jalga käia, et aidata noortel lugejatel mõtestada ühiskonnas toimuvat. Jätkuvalt on esil mitmel vara­s­emalgi aastal käsitletud ühiskonda sobitumise, elus oma koha leidmise teemad. Kadri Hinrikuse „Taks ja Dogi” (Elina Sildre) on armas raamat kahe erineva ise­loomu ja erinevate kommetega looma soovist koos olla. Näeme, kuidas autor lihtsas keeles lastele olulisi koosolemise reegleid selgitab. Ta pajatab nii kartusest üksteist kaotada kui ka hirmust ühiseksistentsis iseenda identiteedist ilma jääda. Raamatut lugedes on paralleelide tõmbamine inimmaailmaga võimalik, kuid mitte ilmtingimata vajalik.

    Kohanemisloo räägib ka Ilmar Tomusk. „Kõik isad teevad pannkooke” (Maite Kotta) on järg raamatule „Kõik emad on head”, mis pajatas laste­kodusse sattunud tüdrukust. Nüüd, kui Marike on saanud endale kasuema ja alustanud kooliteed, näeb ta, et teistel lastel on hoopis teistsugused perekonnad. Pingi­naaber Liina juures külas käinud, hakkab Marike endalegi pannkooke küpse­tavat ja habemega isa igatsema. Vaatamata keerukale teemale on Tomuskil õnnestunud näidata sündmusi väga elurõõmsalt. Pessimistlikuma ellusuhtumisega lugejad võiksid autorile ette heita konfliktidest mööda ­hiilimist, kuid Tomuski eesmärk on näidata, et lastele siin probleemi pole. Mida rohkem, seda uhkem – see näib Marikese meelest kehtivat ka vanemate kohta.

    Idüllilist väikeste vimkadega pereelu näeme ka Tomuski teises mulluses laste­raamatus „Kes tahab saada kummituseks?” (Priit Rea) ning Jana ­Maasiku omalaadset uuselamurajooni Bullerbyt kujutavas jutustuses „Õnnekaare õed ja Vimkavennad” (Sirly Oder). Suurtest tunnetest tulvil on Kadri Lepa „Sala­sõnad” (Kadri Ilves), Mardist pajatava seiklussarja kolmas osa. Kohati kipub lugu minema ehk liiga pisarakiskujaks, kuid õrnatundelisematele ­lastele võib teos hingekosutust tuua.

    Koroona-aastale kohaselt leidsid tavalisest rohkem käsitlemist tervise- ja hügiee­niküsimused. Helena Koch oma teises lasteraamatus „Kõhu mäss” (Olga, Märt Rudolf ja Priit Pärn) juhib noore lugeja tähelepanu sellele, et tervise juures on oluline nii kehaline kui ka vaimne pool. Koch annab kehaosadele identiteedi ning paneb nad oma töötingimuste vastu mässu tõstma. Kui keha omanik, kaheksa-aastane Uku oma vigu mõistab ja need parandab, saavad kehaosad taas ühtse meeskonnana tööle hakata. Igati vajalik teema ja lustlik lähenemine.

    Harivas võtmes on ka Aleksei Turovski ja Leelo Tungla „Kati, Carl ja ise­värki farm” (Heiki Ernits ja Aleksei Turovski), milles tõukutakse probleemist, et tänapäeva lastel on raske kodumaiseid loomi ära tunda ja nendega suhes­tuda. Nõnda pikitaksegi maal talus veedetava suve seiklustest jutustava loo vahele peatükke meie koduloomadest ja talu ümbruses askeldavatest elukatest. Autorite mõnusalt humoristlik toon ja mõistev, mitte hukka­mõistev lähene­mine on igati võluv. Kahju ainult, et ei sisukord ega register aita käsitletud loomi lihtsamalt üles leida.

    Tore on, et kõige uue kõrvalt jõuti möödunud aastal tegeleda ka oluliste ajaloosündmuste tõlgendamise ja mõtestamisega. Üks aasta erilisemaid raamatuid, Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev” (Gundega Muzikante), jutustab eestlaste põgenemisest Rootsi 1944. aasta sügisel. Püttsepp on esimene lastekirjanik, kes sel tundlikul teemal üksikasjalikumalt peatub. Põhjaliku eeltöö teinud autor kirjeldab laste elu sõjaoludes, pommitamise eest varjumist, osasaamist põgenemise planeerimisest ja ohtlikust merereisist, saabumist Rootsi ning elu esimeses põgenikelaagris. Püttsepp teab, et last raamatu juures hoida pole lihtne, aga ta ei soovi ka noort lugejat ehmatada või hirmutada. Justkui lugejat käekõrvale võttes juhib kirjanik ta turvaliselt läbi keerukate ajaloosündmuste, mille meenutamine on raske, kuid samas oluline.

    Ajaloolisel lainel oli mullu ka Mika Keränen, kelle Rampsu-lugude 11. osa (sic!) „Vanemuise väits” keskendub ERM-i näituselt „Uurali kaja” varastatud muistsele noale. Lisaks põnevusele toob kirjanik sooja huumori ja napi, kuid ilmeka sõnastusega esile Tartu värvikad tüübid ja põnevad faktid, mida „­päriskohalikud” enam ehk märgatagi ei oska.

    Varasemast rohkem kerkisid esile ka teaduse-ebateaduse teemad. Tavaliselt esinevad need küll vaid kõrvalmotiivi või kommentaarina, kuid on ka raama­tuid, mis peatuvad nähtusel põhjalikumat. Ilmar Tomuski „Linnutee südames” (Hillar Mets) on „Ajarändurite” sarja viies osa. Lapsed satuvad aastasse 3874 ja avastavad, et füüsikatunnis õpitud maailmapildist pole enam midagi järele jäänud. Lugu on humoorikas ja seikluslik, kuid kõige põneva kõrval kutsub ka mõtlema, mis saaks siis, kui ebateadused võimu võtaksid.

    Jaanus Vaiksoo avaldas „King nr 39” menu tuules „King nr 40: Salujärve linask” (Katrin Kaev). See on rahulik, empaatiline ja sooja huumorit tulvil teos, mis laseb Paulil ja Minnal lahendada kalade salapüügi mõistatuse. Neil, kes vaimustusid raamatu esimese osa maagilisest realismist, tuleb aga kahjuks pettuda. Iseasi muidugi, kui palju sellest üldse mahti on puudust tunda. Teos on tempokas, teemad huvitavad ja ajakohased. Samuti tunneb Vaiksoo imetlusväärselt hästi teismeliste poiste hingeelu ning oskab seda huvitavate ja humoorikate nüansside abil edasi anda. Nõnda ongi lõpptulemus igati nauditav ja mõtlemapanev.

    Jätkusid teisedki laste armastatud krimisarjad. Hugo Vaheri „Vääna jälje­kütid” sai järje „Vana laagri saladus” (Joonas Sildre), Reeli Reinausi „Vanalinna detektiivide” sarjas ilmus uus osa pealkirjaga „Neitsitorni meedium” (Marko Pikkat) jm. Teisedki autorid ehitavad oma lood üles mõistatuse lahendamise põnevusele. Kristi Piiperi „Metsajärve pärandus” (Anna Ring) põimib ­sisse Aspergeri sündroomi, astma jt haiguste problemaatikat, Andra Teede „­Morna lapsed” (Maite Kotta) ratsutab ühel Astrid Reinla loodud suuremal ­eesti nüüdis­müüdil ning Tiina Laanemi „Kollase Kassi Komando” (Anna Ring) ­uurib loodus­hoiuküsimusi ja äärmusluse tagamaid.

    Laste- ja noortekirjanduse piiril asub Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadu­nud maailmad” (Marja-Liisa Plats), mille peategelane, sunnitud elama alko­hoolikust onu terrori all, otsib lohutust soos uidates ja sealset ilu fotodele jäädvustades. Kohanud ühel retkel veidrat tüdrukut, leiab poiss sõprusele toetudes võimaluse nõiaringist välja murda. Oma perekonna koormat kandma harjunud Morten otsustab lõpuks suu avada. Tagantjärele on poiss targem – ta oleks ­pidanud seda juba varem tegema, toimunu ei olnud tema süü. Loodetavasti aitab raamat noortel lugejatel näha maailma avaramalt, tajuda paremini kaaslasi enda ümber ning märgata ja aidata ohvreid, mis aga peamine – julgus­tab suud avama neid, kes sarnaste oludega kokku puutuvad. Keegi ei pea vägi­vallaga leppima.

    Millistest raamatutest on aga meie lastekirjanduses praegu vajaka? Leian, et ülemäära palju ei kiputa realistlikus võtmes kajastama laste argielu – ­kooli, hobide, pereelu ja eakaaslastega seotud küsimusi, puuduvad ka spordist pajatavad teosed, mis aitaksid selle teema huvilisi kirjanduse juures hoida. Kindlasti võiks rohkem ilmuda ka humoorikaid raamatuid, mis oleksid raskel ajal lastele toeks, aitaksid säilitada optimismi või lihtsalt tooksid naeratuse näole.

    Noorteraamatud

    Mudilasraamatute olukorda võib hinnata suurepäraseks ja lastekirjanduse oma üldjoontes rahuldavaks, ent noortekirjandusega ei saa kuidagi rahule jääda – möödunud aastal ei ilmunud ühtegi noortele kirjutatud teost, mida reservatsioonideta soovitada võiks. Osatakse leida küll huvitavaid ja noori köitvaid teemasid (kooli­vägivald, sõpruse ja armastuse varjundid, probleemid meelemürkidega, perekonna­probleemid jne), kuid nendel teemadel ei suudeta köitvat lugu luua.

    Kokkuvõte

    Kokkuvõtteks võib öelda, et 2020. aasta lastekirjandus suutis tekkinud eriolukorras kenasti toime tulla. Kuigi aasta esimeses pooles ilmus teoseid napimalt, tõi aasta lõpp jõudsalt täiendust, nõnda et üldjoontes kujunes pilt päris mitmekesiseks ja inspireerivaks. Kas aga kõik teosed ka lugejaid leiavad? Kipun arvama, et mitte, ja samas seda ka loodan. Rohke lugemisvara annab lugejatele võimaluse valida. Valigem siis targalt. Me ei pea leppima põlve otsas tehtud klibakatega, kui meil on Anti Saar ja Leelo Tungal, Piret Raud ja Triinu Laan, Kadri Hinrikus ja Ilmar Tomusk. Me ei pea sundima lapsi lugema igavaid raamatuid, kui meil on Mika Keränen ja Jaanus Vaiksoo, Juhani Püttsepp ja Reeli Reinaus. Ja kõik need teised kirjanikud, kes avaldavad oma teoseid asjatundlikes kirjastustes heade kunstnike ja toimetajatega koostöös. Me ei pea lugema teoseid, mis panevad meid ainult õlgu kehitama. Mullu ilmunud eesti lastekirjanduses on piisavalt head, et ka nõudlik lugeja endale üht-teist leiaks.

  • Proosa 27.04.2021

    Kuidas vanaema ära käis

    ants

    Toomas Haug.

    Olen juba kuskil kirjutanud, et pärast sõda läks meie suguvõsal õnneks, keegi repressioonide alla ei sattunud. Vanaema kutsuti siiski millalgi neljakümnendate lõpus ühel korral Pagari tänavale ülekuulamisele. Ta oli lihtne ja aus inimene, arvas, et karta pole midagi, tuleb ainult ära käia. Läks kohale ja sattus tuppa vastamisi kahe mehega, kellest üks oli mundris venelane ja teine erariietes eestlane. Vanaema ütles, ta tundis kohe ära, et see on Kõrboja Velts, kunagi nooruses olid suvilaagris koos olnud, aga Velts vist teda kohe ei tundnud või ei tundnud üldse. Kui selgus, et vanaema ei oska vene keeles rääkida, eriti veel siis, kui ta närvöösis on, siis läks venelane toast välja. Ütles enne Kõrb­oja Veltsile: „Nu smotri tõi!” („Vaata ette!”) ja pani ukse enda järel kinni. Velts olevat seepeale natuke kohmetuks muutunud, aga kogunud ennast ja öelnud vanaemale ametliku häälega: „Istuge, kodanik!”

    Vanaema toetanudki ennast ettevaatlikult tooliservale, laua ette, mille taga istunud Velts, prillid ninal ja täitesulepea püüdlikult näpus. Nende vahel olevat kulgenud umbes selline dialoog.

    VELTS: Meid huvitab, miks teil, kodanik, on niisugune nimi?

    VANAEMA: ?

    VELTS: Himberg.

    VANAEMA: Mis selle nimega on?

    VELTS: Justkui saksa nimi.

    VANAEMA: See on mul abielus võetud nimi. Mehe nimi.

    VELTS: Mees oli sakslane?

    VANAEMA: Ei olnud ta midagi sakslane. Eestlane. Evald.

    VELTS: Imelik nimi – Evald Himberg. Millega teie mees tegeles?

    VANAEMA: Ta oli kinodekoraator. Tegi neid suuri plakateid kinodele. „Helio­ses” ja „Bi-Ba-Bos” ja…

    VELTS: Saksa filmidele? „Helioses” jooksid ju Saksa filmid.

    VANAEMA: Ega tal ei olnud valida, ta tegi, mis kästi.

    VELTS: Aga ikkagi imelik kokkusattumus, kas pole?

    VANAEMA: Ei olnud seal midagi imelikku, mina arvan.

    VELTS: Hea küll. Nii et Himberg. Elisabet Himberg?

    VANAEMA: Seda jah.

    VELTS: Kas te oma nime muutmisele ei ole mõelnud?

    VANAEMA: Ma olen ju abielus!

    VELTS: Hea küll. Jätame selle kõrvale.

    VANAEMA: Jätame tõesti jah, aitäh!

    VELTS: Ja lähme tõsisema asja juurde. Teie neiupõlvenimi on…

    VANAEMA: Lü… Lübeck.

    VELTS: Eks ole. Tseega.

    VANAEMA: Issand, jah.

    VELTS: Ja te teate, mida see tähendab? Et see on linn meile vaenulikul Lääne-Saksamaal? Kust te selle nime saite?

    VANAEMA: See on mu isa nimi!

    VELTS: Nii et teie isa oli nats?

    VANAEMA: Mu isa oli pangamaja kojamees! Igal hommikul kell kuus pidi tänav puhas olema!

    VELTS: Natsid viisid läbi puhastusi, seda me teame.

    VANAEMA: Ta pidi suitsukonid pangamaja eest tänavalt ära korjama, muidu oleks lahti lastud.

    VELTS: Jajaa. Karm kord ja suitsukate. Kas te oma neiupõlvenime muutmi­sele ei ole mõelnud?

    VANAEMA: Abielludes juba ju muutuski!

    VELTS: Ajate kuradit Beltsebuliga välja, proua Lübeck-Himberg!

    Vanaema ütles, et selle koha peal, eriti selle „proua” juures oli tal juba natuke hirm hakanud, Kõrboja Veltsi hääl olevat muutunud metalseks. Ja siis olevat Velts küsinud: „Kas te ei karda, et ka teid hakatakse natsiks pidama?”

    VANAEMA: Mis asi, mis nats… Ei ole ma midagi, ma töötasin ajalehe ekspeditsioonis, saatsime „Päevalehe” numbreid välja.

    VELTS: Kas teie ei tea, et kodanlikus ajalehes töötamisest natsiks saamiseni on ainult üks väike samm?

    Ja siis olevat vanaema hüüatanud kogu hinge põhjast: „Ma ei ole mingi nats!”, ja Velts oli sellepeale ennast lõdvemaks lasknud, kogu ta olek oli jälle inimlikumaks muutunud ja ta olevat vanaemale peaaegu sõbralikult öelnud: „Ei ole üldse oluline, kes teie olete. See ei huvita mitte kedagi. Oluline on, kelleks teid peetakse. Ja proua Lübeck-Himbergil on väga raske teha selgeks, et ta ei ole nats.”

    Vanaema rääkis, et tal läks sel hetkel nagu õhk seest välja ja ta küsis Veltsilt õnnetu häälega: „Mis nüüd saab?”

    VELTS: Mul on ka omad mured, proua kestekõikolete. Minu ülesanne on teha head. Ma pean selle kohta aru andma. Ja kõige suurem hea, mida ma saan progressiivsele inimkonnale teha, on paljastada mõni nats. Rahvavaenlane. Saate aru? Siin kõrgem seltsimees seisis minu kõrval, usalduslik kolleeg, ta ootab minult heategu.

    „Ma ei ole mingi nats,” hüüatanud vanaema taas ja Kõrboja Velts oli siis karjatanud täitsa ebainimliku häälega: „Proua Lübeck-Himberg! Kas te ükskord ei saa aru, et oluline pole see, kes teie olete, vaid see, kelleks teid peetakse! Kas te ei saa ikka veel aru, et kõrgem seltsimees pealinnast ootab minult iga päev heategusid progressiivsele inimkonnale, kas teie ei saa üldse enam mitte millestki aru?”

    Ja vanaema hüüdnud seepeale täiesti spontaanselt: „Velts, me olime koos suvi­päevadel Taevaskojas, kas sa ei mäleta?”

    Ja edasi ei mäletanud vanaema ise ka, kuidas ta sealt tulema sai. Velts olevat teinud imelikke liigutusi, justkui otsinud sõrmedega lipsusõlme, kuigi tal lipsu ees ei olnudki, ja vanaema pääses takistusteta keldrikorruselt välja tänavale ja koju. Ja siis oli oodanud mitu päeva, et mis nüüd saab, aga ei saanudki mitte midagi. Sellest ajast, kui mina vanaema mäletama hakkasin, oli ta nimi ikka Himberg ja neiupõlvenimi Lübeck. Otsisin ta neiupõlvenime ka maakaardilt üles. Vanaema usku ja kirikut eriti ei sallinud, kurjustas tädi Miljega, et see loeb lapsele piiblit ette, aga sel päeval, kui ta Kõrboja Veltsi juurest tuli, sel päeval olevat Jumalat palunud küll.

  • Arhiiv 27.04.2021

    Mõned küsitavad vastused

    ants

    Priit Aimla 80. sünnipäeva lähenedes hakkasin mõtlema, mida võiks temast, eesti huumori säravast tähest, teada temast palju noorem, alles sellel sajandil sündinud inimene. Ega vist suurt midagi. Nii arvates ei sea ma aga kuidagi kahtluse alla tänapäeva noorte teadmiste mahtu. Pigem lähtun omaenda kogemusest: mida teadsin mina 20-aastaselt mõnest kuuskümmend aastat enne mind sündinud humoristist? Näiteks Oskar Lutsust. Kindlasti oleksin võinud rohkem teada.

    Püüangi nüüd vastata küsimustele, mida võiks esitada mulle iga noorem huvi­line, kes tahaks jõuda Aimla tundmises ja mõistmises vähemalt minu praeguste teadmiste tasemele. Et sealt siis juba iseseisvalt edasi minna.

    NOOREM HUVILINE: Kui öelda ühe sõnaga, siis kes on Priit Aimla?

    TOOMAS KALL: Kui öelda nelja sõnaga, siis: eesti humorist number üks.

    N. H.: Kas huumor on sport, et keegi saab olla esimene?

    T. K.: Aimla oli esimene, kes sai Lutsu huumoripreemia, 1987. aastal.

    N. H.: Ta oli ise selle preemia žüriis.

    T. K.: Jah, ja tegi ettepaneku anda preemia Jüri Tuulikule. Aga siis saadeti ta toast välja, ja kui ta tagasi kutsuti, siis kuulutati Lutsu preemia esimeseks laureaadiks Aimla.

    N. H.: Ja Tuulik sai preemia alles 2005.

    T. K.: See on küll häbiasi. Aga Aimla oli ka esimene humorist, kes sai „Meie Matsi” auhinna, 1990. aastal.

    N. H.: See kõik on formaalsus. Aga sisuliselt, mille eest?

    T. K.: Igaüks, kes tahab hakata Aimla saavutusi hindama, võiks jagada need kõigepealt lihtsuse mõttes kahte ossa: töö ja looming. Ehk siis organiseerimistöö Eesti Raadio toimetajana 1967–1988, sellest viimased viisteist aastat „Meele­jahutaja” vedurina. Ja teiseks siis puhas (nalja)kirjandus.

    N. H.: Naljalood?

    T. K.: Lugu ei ole žanr. Žanrid ja alamžanrid on humoresk, komöödia, estraadistseen, telestsenaarium, laulutekst, estraadinäidend, monoloog, kuulde­­mäng, hoiatus- ehk ohuluule, vemmalvärss, kuplee, instseneering, libreto, värssföljeton jms. Kõiki neid žanre, kaasa arvatud jms, on Aimla korduvalt viljelnud.

    N. H.: Mida kõige edukamalt?

    T. K.: Inimeste subjektiivsed hinnangud võivad erineda, aga objektiivsed statistikud ütleksid, et valdavalt on Aimla oma verbaalse vaimukuse jõu­demonstratsioonides rakendanud kahte tööriista – dialoogi ja vemmalvärssi. Dialoogi, teadagi, võib esineda nii siin kui seal – nii näidendis ja estraadi­stseenis kui ka humoreskis. Aga algusest peale on Aimla firmamärk – see, millega ta eristus teistest humoristidest – olnud dialoogi tihedus.

    N. H.: Mida see tähendab?

    T. K.: Otseselt tähendab see professionaalsust. Teadmist, kui kergesti, ühe­ainsa tühise liigse repliigi tõttugi, võib dialoog manduda, hakata venima, muutuda lihtsalt lobaks. Professionaalina ei saanud Aimla endale lubada olukorda, et publik tema teksti peale ei naera. Kaudselt aga näitab see ka lugupidamist näitleja vastu, kes tema teksti esitab.

    N. H.: Aimla ju esitas oma lugusid ka ise.

    T. K.: Järelikult peab ta lugu ka endast. Mis on, kui mitte just haruldane, siis kindlasti väga kiiduväärt omadus. Samas on tihedal tekstil ka oma varju­külg. Humoristil jumala armust, kes Aimla kahtlemata on, ei ole vist raske luua spontaanselt dialoogi, kus üks nali ajab teist taga. Raskem võib olla panna vastu kiusatusele pista hiljem lugu lihvides kahe hea nalja vahele veel üks „ikka korralik” nali, lisada lausesse, kus vähegi võimalik, veel üks siseriim, keerata vint ikka nii üle, et on keeratud. Kõik see kokku muudab tema tekstid kohati isegi liiga tihedaks.

    N. H.: Ometi on ka väidetud, et Aimla pole elu jooksul kirjutanud ühtegi rida: „Kogu tema loomingu paremik on olnud ridade vahel.”

    T. K.: Seda Jüri Aarma ütlemist ei saa võtta sõna-sõnalt. Aarma oli vembumees nagu Aimlagi.

    N. H.: Aga mis koht see ridade vahe ikkagi on? Ma olen kuulnud, et sinna, ri­dade vahele, pidid kirjutama nõukogude ajal kõik autorid, kes tahtsid trükki pääseda.

    T. K.: Kõik autorid teadsid, et kui kirjutada otse: „Ainult venelaste kasva­vale massile ehitatakse uusi kortereid, eestlased ei saa midagi!” – siis see ei ilmuks. Aga kui kirjutada näiteks nii, nagu Aimla humoreskis „Hardumus” (1981): „Ma vaatan seda uut elamurajooni ja mu süda hakkab erutusest pekslema. Kui palju rõõmsaid rõdusid! Kui palju õnnelikke inimesi! Terve paneelpara­diis…” – siis nende kolme iroonilise, ametliku ajakirjanduse võltsoptimismi parodeeriva rea vahelt võis vilunud lugeja välja lugeda ka selle varjatud mõtte. Aga võtame teise näite samal teemal, lühinalja „Vagunid”, mis ilmus kogumikus „Aja viide” (1987): „Ajakirja „Krokodil” andmeil läheb meie maal aasta jooksul sadu kaubavaguneid vale radu pidi. Saadetuina punktist A punkti B, satuvad nad punkti P. Äkki juhtub eksitusi ka reisivagunitega? Kõik siiasõitjad ei tahtnudki ehk meile tulla? Vaesed häbe­likud kannatajad!”

    N. H.: Kus siin ridade vahe oli?

    T. K.: Seda ei olnudki. Ja nalja ka ei olnud. Ilmselt sellepärast see lugu saigi ilmuda. Sest autori esitatud suulises algvariandis oli lõpp hoopis ausam ja otseütlevam: „Võib-olla kõik need, kes siia tulevad, poleks tahtnudki siia tulla? Eksituse teel sattusid ja oma tagasihoidlikkusest ei võtagi ärasõidupiletit, jäävadki siia.”

    N. H.: Kes selle teksti siis trükikõlblikuks muutis? Autor ise?

    T. K.: On juhtunud ka seda, aga siin ma küll oletan, et paranduse on teinud kirjastuse „heatahtlik” toimetaja, tahtes osutada autorile teenet, kindlustada, et lugu ikkagi ilmuks. Mis sest, et see ei ole enam see lugu. Igatahes on keelamise/lubamise teema Aimlale nii oluline, et 2012. aastal avaldas ta kogumiku „Nüsi­tud naljad”, mis koosneb valikust eri aegadel keelatud tekstidest, tsensuuri ja toimetajate nõutud või soovitatud parandustest ning autori kommentaaridest. Õigluse mõttes Aimla küll lisab, et see on „esimene raamat, mis huumori vallas tänu sellele puhtnõukogulikule asutusele [Glavlitile] ilmub!”. Ning mainib möödaminnes ka, et „endast väljas pole ma seesuguste nähtuste mõjul nagu loomepala keelamine või avaldamatajätt kunagi olnud”.

    N. H.: Midagi keelati ära ka teistel autoritel, aga mingit massilist sahtlisse kirjutamist ju ei olnud – kui Eesti valitsus oktoobris 1990 tsensuuri peavalitsuse likvideeris, siis selgus, et humoristide-satiirikute sahtlid on tühjad. Kõik olid targu kirjutanud asju, mis võisid vabalt ilmuda ka tsensuuri ajal. Mille poolest oli Aimla siis eriline?

    T. K.: Iseenda tekstide esitajana. Tema selle ande avastas Eino Baskin oma 48. sünnipäeval 1977, kui Aimla oma tekste teistele külalistele ette luges. Järgne­sidki esinemised koos Baskiniga, aga peagi ka juba üksi – kui selgus, et Baskin ise ei jõua kõiki esinemiskutseid vastu võtta. Alguses oldi ehk pettunudki, kui oodatud Baskini asemel tuli Aimla, siis aga selgus, et temaga saab nalja vaata et rohkemgi. Sest see oli nali otseallikast ja mõjus seda veenvamalt. Nagu Aimla ise ühes intervjuus ütles (rääkides kahemehekavadest, mille muusika tegi Jüri Aarma): „Oli kindel, et kõik nüansid saavad välja toodud ning rõhud on õiges paigas.”

    N. H.: Nii et see on tõsi, et iga vilets luuletaja loeb oma luulet ise paremini kui ükskõik kui hea näitleja?

    T. K.: Jah, nii see on, ja pidagem meeles, et Aimla luges ka luulet. Talle esinemine sobis, tema meisterlikkus ja populaarsus kasvasid. Sest kuigi nõukogude võimu üle irvitasid vaikselt kõik, siis kuulda oma mõtteid eriti teravaks ihutud vormis ja näha laval meest, kes ei karda neid mõtteid valjusti välja öelda – see oli asi, mis läks rahvale korda (ja „korda minema” tähendas tookord midagi hoopis enamat kui praegune „peale minema”). Aimla ise on nimetanud ainult ühe arvu – 1988. aastal oli tal 250 avalikku esinemist. Aga me teame, et just sel aastal kogus ta ka rekordilise ühekordse auditooriumi – 17. juunil tuli lauluväljakule 150 000 inimest.

    N. H.: Ja kõik tulid kuulama just Aimlat?

    T. K.: Seda võiks öelda küll – kes nii ammust asja ikka enam täpselt mäletab. Võiks, kui Aimla ise poleks seda kummalist sündmust – delegaatide saatmist Moskvasse NLKP(!) XIX konverentsile – talle omasel kujundlikul, kuid samas ajalooliselt täpsel moel vemmalvärsistanud:

     

    Esineti, kuidas keegi oskas –

    kuulmist vääris iga sõnavõtt.

     

    Mulje jäi, et e s m a k o r d s e l t Moskvas

    räägitakse Eestist tõesti tõtt.

    Nii et tõesti – Aimla ei olnud ainus, kes seal kõneles.

    N. H.: Aga millest ta kõneles?

    T. K.: Tegelikult ta ei kõnelnudki, vaid esitas pikema luuletuse „Mida teinud, mida andnud”.

    N. H.: Aga miks mäletab rahvas Aimla luuletusest paremini Heinz Valgu lauset „Ükskord me võidame niikuinii!”, mis kõlas samal väljakul kolm kuud hiljem?

    T. K.: Ilmselt sellepärast, et Valgu lause oli ca 70 korda lühem kui Aimla luuletus. Rahva mälu ongi lühike! Küll võiks rahvas mäletada Aimla ja Valgu värsi- ja šaržiraamatut „Imelised aastad”. Selles on kajastatud kõik olulisemad sündmused 1987 kuni 1990, ning tegemist võib olla Aimla kõige terviklikuma ja „asjalikuma raamatuga. Pealegi avaldub ka selles raamatus Aimla loomupärane tagasihoidlikkus – omaenda lauluväljaku-esinemist ta sellele sündmusele pühendatud luuletuses ei mainigi.

    N. H.: Nii et ei ole ta nii ajalooliselt täpne midagi. Kas me liiguksime nüüd lauluväljakult edasi?

    T. K.: Mitte enne, kui oleme rääkinud ka Aimla sisulisest seotusest lauluväljakutega üle Eesti, kus koorid on laulnud tema sõnadele loodud laule. Alates 1985. aasta üldlaulupeost on seal poiste- ja mudilaskooride esituses kõlanud Hans Hindpere „Selles eas”, „Karvast sõpra oodates”, „Tere hommikust!”, „Varuaeg”, „Poiste kool” ja „Ole viisakas”, ning Tõnis Kõrvitsa „Muusika me sees ja ümber” ja „Kõige suurem sõber”.

    N. H.: Seda ma tean, see on see Leopoldi „Hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing”. Aga kas ma neid teisi laule peaksin ka teadma? Või lausa oskama?

    T. K.: Ei, tavaliselt piisab inimesele, kui ta oskab kaasa laulda „Andeks, kas teil on veel ruumi? Ei, kõik on täis!”, või „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat”, või „Väärin muud, väärin muud!”.

    N. H.: Kas need on kõik Aimla sõnad?

    T. K.: Või „Aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis”, või „Oo Irma, oo Irmake”, või „Võõra raha eest joob purju end ka karske, taimetoitlane sööb liha, kui saab tasuta”, või „…maalaja, hi-hi-Himaalaja”. Kusjuures need viimased sõnad tõid minusugusele kuulajale meelde tookordse sundlektüüri – Nõukogude „esikirjaniku” Leonid Brežnevi memuaaride pealkirja „Malaja zemlja” („Väike maa”) – ähmane vihje küll, aga ikkagi vihje, ja ebamää­rane rõõm, et jälle on kellelgi õnnestunud nõukogude võimule lugupidamatust avaldada.

    N. H.: Kas nn nõukogudevastasus oli nõukogude ajal iga hea nalja kohustuslik komponent?

    T. K.: Mitte just iga nalja, aga tunne, et sinu üle on laotunud nüri võim, mis sind igast küljest piirab ja ahistab – see tunne oli ju pidevalt. Ja see hoidis sihiku automaatselt paigas. Praegu meil säärast eksistentsiaalset, s.t inimväärset eksistentsi ohustavat vaenlast ei ole. Nüüdsel ajal on „ärapanemine” mänguline ega ole enam tõsiselt võetav. Seda enam tasub meeles pidada Mihkel Muti manit­sust: „Pole midagi igavamat ja tüütumat tühjast teravmeelsusest.”

    N. H.: Tekib küsimus, kas Aimla teeb alati ja igal pool nalja, või on tal ka tõsiseid tekste?

    T. K.: Tal on isegi väga tõsiseid, minu meelest lausa igavaid tekste. Võtame esimesena ette sattunud juhusliku näite: „Kriminaalkoodeksi § 53 räägib, et isikut ei võeta kriminaalvastutusele, kui kolmanda astme kuriteost on möödunud üks aasta, teise astme kuriteost viis aastat, esimese astme kuriteost kümme aastat. Siin olevat aga praktiline elu piisavalt demonstreerinud, et üks aasta on kolmanda astme kuriteo puhul liiga väikene aegumise aeg.” Kas nii räägib humo­rist? Ei, nii räägib ühel ilusal 1995. aasta sügispäeval Riigikogu kõnepuldis kaasettekannet pidav õiguskomisjoni liige! Tõsi küll, juba ettekande järgmises lauses võis vilunud kõrv aimata jälle humoristi: „Esiteks on tegemist suhteliselt väikeste kuritegudega, näiteks jämedates joontes § 113 järgi kas või panniga pähe löömisega.”

    N. H.: Kuidas oli üldse võimalik, et humorist pääses seadusandliku võimu juurde?

    T. K.: Esimestel Riigikogu valimistel 1992 oli see kui mitte lihtne, siis vähemalt arusaadav. Sõltumatute Kuningriiklaste valimisliit sai endalegi üllatuseks kaheksa kohta, sest Eestis leidus sel ajal üle 32 000 valija, kelle arvates pidi pulli saama igal pool, olgu või Riigikogus. Aimlat see ažiotaaž küll eriti ei puudutanud, sest tema sai 4221 häälega lausa isikumandaadi. Kindlasti aitas Aimla populaarsusele kaasa kaks ja pool aastat tegutsemist Eesti Kongressi liikmena. Igatahes seda, mis järgnes, mäletati veel veerand sajandit hiljemgi. Oma 2018. aasta Roosiaia-kõnes tõstis president Kaljulaid esile iseseisvusaja alguse olulisi poliitikuid: „Peavoolust mööda ujuv erakond, ütleksin isegi populistlik partei, suutis tõsta nii valija kui ka valitute tuju ning lootust paremale Eestile, sest kuningriiklaste fraktsiooni kuulus Priit Aimla.”

    N. H.: Kas…

    T. K.: Ei. Kui rojalistid oleksid miskipärast ka mind enda hulka kutsunud, siis ma muidugi ei oleks läinud, sest oma tõsimeelsuses ei pidanud ma õigeks, et Eesti riikluse ühest sümbolist tehakse palagan. Iga asi omal kohal! Kui tahta proovida, kui tugev on noor riik ja kuidas ta talub, et mõne tema tähtsa tegelase üle nalja heidetakse, siis selleks on õigem koht teater. Seda ma oma kahe esi­mese „Prügikastiga” Vanalinna Stuudios üritasin ka näidata, ja kuigi minust veel tõsi­semate kodanike silmis oli ka see liig, käis neid tükke vaatamas üle 66 000 ini­mese.

    N. H.: Mis prügikastidest me nüüd räägime?

    T. K.: Ei, jah, räägime ikka Aimlast. Sest teda hakkas riigiasjandus päriselt huvi­tama ja järgmises Riigikogus, esialgu Keskfraktsiooni, hiljem Arengu­partei fraktsiooni liikmena oli ta juba tõsine tegija. Kahjuks järgmistel, 1999. aasta Riigikogu valimistel Aimla enam ei kandideerinud – ta ei soovinud sattuda kogusse, mis oli alles hiljuti kaotanud Eestis surmanuhtluse. Eeskujulik põhimõttekindlus, mis lubab arvata, et arvutus, mille Aimla tegi oma poliitikukarjäärile tagasi vaadates, võiski olla õige. Nimelt väitis ta, et kaotas oma huumorimeelest iga Riigi­kogus veedetud päevaga umbes ühe promilli. Saadud poliitikukogemuse võttis ta kokku ka lasteraamatus „Me käisime seaduste mäel” (2000). Üks definitsioon selles raamatus kõlab nii: „Poliitikuteks nimetatakse naisi ja mehi, kes peavad oma riigi juhtimist tähtsamaks kui mõnda muud tööd.” Nii et terve käesoleva sajandi on Aimla olnud vaba pidama tähtsamaks mõnda muud tööd.

    N. H.: Kuidas eelmise sajandi naljade tervis uuel sajandil on? Nali vananeb ju kiiremini kui mis tahes muu asi?

    T. K.: Nii see on. Ainus kunstiliik, mis seistes paremaks läheb, on minu teada dokumentaalfilm, täpsemalt kroonika. Aga ka nali õnneks vaid vananeb, mitte ei rikne. Näiteks see Aimla lause, mis omal ajal auditooriume vaimustas: „Ainult fotograafias kehtib põhimõte, et enne ilmutatakse, siis kinnitatakse.” Mis on sellest naljast tsensuurivabal digifotograafia ajastul alles jäänud? Paljas tekst. Alltekst on kadunud ja naljakoha tabamine võtab nii palju aega, et spontaansest naerust pole juttugi.

    N. H.: Kui meil oli alguses juttu mingist meelejahutajast, siis millest õieti oli jutt?

    T. K.: „Meelejahutaja” oli Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetuse (RAMETO) 1973. aastal käivitatud saade. See koosnes Vello Miku valitud muusikast, Peeter Heina ja Toivo Tootseni tehtud intervjuudest ning Priit Aimla kirjutatud-valitud-tõlgitud naljadest, mida lugesid Draamateatri näitlejad Eino Baskini juhtimisel. See pühapäevahommikune saade oli tavatult populaarne – seda kuulas pool Eesti rahvast, või nagu tookord öeldi, ENSV elanikkonnast. Tagant­järele tundub üllatav, et kuulatavuse maksimumi (51%) saavutas „Meelejahutaja” just 1981. aastal, kui Eino Baskin oli äsja loobunud ja asemele oli tulnud Kaarel Kilvet oma näitetrupiga. Tollane alles lapsekingades ja ideoloogiakammitsates nõukogude sotsioloogia suutis välja selgitada ka selle, milline täiskasvanutele mõeldud raadiosaade oli esimese klassi õpilaste lemmik – loomulikult „Meele­jahutaja”! Mis on isegi usutav, sest tollaste esimese klassi õpilaste nimekirjast leiame ka näiteks Andrus Kivirähki nime.

    N. H.: Räägime ikkagi Aimlast.

    T. K.: Sel juhul peaks eraldi mainima juba enne „Meelejahutajat” alanud sarja „Nõukogude naerumeistreid”, mida tehti kokku 63 saadet. Neis usutles Aimla paremaid nõukogude humoriste-satiirikuid ning kõlasid nende teosed tema tõlkes. Kasu oli mõlemapoolne. Vene autorite tekste esitamiseks pakkudes sai Aimla siinsetele ülemustele öelda, et neil on „litt peal” – Moskva või Leningradi või Sverdlovski tsensuuri luba on juba olemas. Kuigi alati ei olnud. Ja ka Vene autoritel läks oma tööde pakkumine libedamalt, kui võis öelda, et neid on Estonskaja SSR-is juba avalikult esitatud. „Nõukogude naerumeistritest” tuntud autorite Arkadi Arkanovi, Grigori Gorini, Viktor Slavkini jpt loomingust koostas Aimla kogumiku „Naerumeeste paraad” (1974). Muidugi oleks nii selle raamatu kui ka raadiosaadete pealkiri võinud olla „Juudid naeravad”, aga tookordse poliitkorrektsuse raames ei olnud see veel võimalik (selle peal­kirjaga anekdoodikogumik – koostaja Leonid Stolovitš, tõlkija Teet Kallas – ilmus alles 1997). Huvitav on seejuures fakt, et „Nõukogude naerumeistrite” sari oli juba ammu alanud, aga Aimla ei olnud Mihhail Žvanetski (1934–2020) nime veel kuulnudki! Tutvus ja tihe läbikäimine selle nõukogude satiiri legendaarse suurkujuga algas tal natuke hiljem. Siis tulid Eino Baskini repertuaari tuntud monoloogid nagu „Gunstizaalis” ja „Tehnikaajastu”, tuli Draamateatri esimene ja viimane Žvanetski-lavastus „Allegro moderato” (1977) ja Vanalinna Stuudio avalavastus „Ei mingit kahtlust!” (1980) – kõik Aimla tõlkes. Ja tõlkida huumorit nii, et nali alles jääks, on sama raske kui tõlkida luulet nii, et poeesia kaduma ei läheks. Umbes nii ma mõistan seda asja. Kusjuures Žvanetski mono­loogide tõlkimise eripärana on Aimla märkinud vajadust tõlkida sõnu, mille autor ise on tekstist välja jätnud ja asendanud pausiga.

    N. H.: Kas Aimlat ennast on palju tõlgitud?

    T. K.: Irina ja Vitali Belobrovtsevi tõlkes on ilmunud kaks venekeelset kogu­mikku: „Pilves selgimistega” Moskva kirjastuses „Sovetski pissatel” juba 1985, ja „Läbi lagede” „Eesti Raamatus” alles 1989, mõlemad tiraažiga 30 000. Aga paremini kui need raamatud näitavad Aimla globaalset haaret juhtumid, kus ta on olnud õigel ajal vales kohas. Näiteks 20. septembril 1992 pidid need, kes tahtsid õnnitleda Aimlat Riigikokku valimise puhul, helistama Berliini, kus ta oli parajasti turneel. 20. augustil 1991, kui meil oli putš ja Eesti sai vabaks, oli Aimla turneel Torontos. 1. aprillil 1988, kui meil oli Toompeal loomeliitude pleenum, ei esinenud Aimla mitte seal, vaid Odessas. Kusjuures see esine­mine läks enam-vähem nurja, võin ma pealtnägijana öelda. Nimelt olime koos võitlus­kaaslaste Kalju Kassi ja Tiit Kändleriga valmis pakkuma odessalastele omast arust kõige edumeelsemat perestroika vaimus külakosti. Korraldajatele oli aga ENSV esindajate esinemine ilmselt üks paljudest tüütutest üritustest, mida oli ruumitäiteks vaatama aetud saalitäis koolinoori. Tegime siis nii kiiresti, kui saime, sest publikul tundus olevat kaugetele külalistele ainult üks küsimus: „Millal algab tants?”

    N. H.: Ka minul on veel ainult üks küsimus: mida arvaks siinsetest küsimustest-vastustest Priit Aimla, kui ta juhtuks neid lugema?

    T. K.: Küllap nii, nagu ta on ennegi öelnud: „Küsimused olid vastatavad, aga vastused olid küsitavad.”

  • Artiklid 27.04.2021

    Eestikeelne luule 2020

    ants

    Aare Pilv. Foto: Gabriela Liivamägi/ Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

     

    Alustuseks piirid. Ma vaatasin läbi eestikeelse täiskasvanutele mõeldud luule, kasutades nimestiku tegemiseks ESTER-i kataloogi ja pannes märksõnaks „luuletused”, keeleks „eesti” ja aastaarvuks 2020. Ma ei võtnud arvesse laste­luulet, sest selle kirjutamine ja hindamine käib omaette kriteeriumite järgi, neist ilmselt kõneleb lastekirjanduse ülevaade. Samuti jääb vaatluse alt välja räpp ja slämmi­luule, sest nende täielik mõju on kogetav ikkagi vaid suulises esituses ning kirjalikul kujul on seda ka üsna juhuslikult (näiteks on manna ja EiKi tekste „Värskes Rõhus”, aga soovitan huvilistel neid pigem kuulata, mõlemad on väärt kraam). Olen mehaaniliselt jätnud kõrvale ka kõikvõimalikud netiportaalid ja ainult netis avaldatud kogumikud – täielikku ülevaadet neist saada pole niikuinii lootustki. Ka ei mahtunud põhjalikuma vaatluse alla kirjandusajakirjade kaudu toimuv rikkalik luuleelu.

     

    Alustan nii-öelda servast. Kui rääkida eestikeelsest luulest kui mingist kultuuri­protsessist, siis ei ole see isoleeritud nähtus, tema piiridel toimub kogu aeg teistsuguse kompamine, uue info kogumine, võõraste kirjutamisviiside läbi­proovimine oma keeles. Ma pean silmas tõlkeluulet. Arvan, et tõlkeluule on eestikeelse luule loomulik osa, mis teinekord mõjutab kas tõlkiva luuletaja enda poeetikat või toob luulesse üldiselt uusi laade, teemasid ja toone.

    Kolmel puhul tõlgiti tervikluulekogu – Lawrence Ferlinghetti „Meele lunapark” (inglise keelest Peeter Sauter; Tallinn: Salv), Ljubov Jakõmtšuki „Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi” (2019, 2. tr 2020; ukraina keelest Mathura; Lelle: Allikaäärne) ja Ilya Kaminsky „Kurtide vabariik” (inglise keelest Carolina Pihelgas; Tallinn: Kultuurileht). See on kiiduväärt praktika, neist jäi ka kõige sügavam mulje. Lisaks on mu meelest väga mõjuv raamat Hendrik Lindepuu poola keelest tõlgitud Ryszard Krynicki „Keda ei ole. Valik luuletusi” (Halliste: Hendrik Lindepuu Kirjastus). Krynicki oma viidetega Kobayashi Issale ja üldise napi poeetikaga sobitub eesti luules juba kenasti sisse sätitud jaapani-pessa. Mullustest tõlgetest kuulub siia loomulikult Sumikura Mariko ja Uemura Taeko „Unelmaid ketrav naine” (jaapani keelest Taimi Paves ja Jüri Talvet; Tallinn: Ars Orientalis; väga kaunis kujundus Kalle Müllerilt!). Algupärasest loomingust lisandub veel mitu raamatut. Esiteks Agu Sisaski tagasivaateline „Teel. Pilguheit jaapani hinge”, mis sisaldab luulet autori 1980-ndatel ilmunud kogudest „Mägi ja lehvik” ning „Draakonilend” läbisegi Jaapani-aineliste meenutuste ja mõtisklustega. Teiseks Merike Õimu „Üle sõnalatvade”, mis kätkeb umbes 300 tankat. Õim debüteeris 1985. aastal ja on pärast varjus olemist uuel sajandil vaikselt naasnud. Ta on autor, kes kirjutab õrnalt ja aimamisi ning suudab hajuvaid meeleolusid täpselt tabada. Kogumikku võinuks küll mõnevõrra harvendada (kus pildi või tundehetke asemele astub seletus, seal muutub igavaks), aga leidub vägagi õnnestunud tankasid. Virge Jõe­kalda napp abstraktne graafika toetab luuletuste meeleolu hästi. Jaapanlikkusega seostub ka Annika Selliku „Tuultest Tuba” (sic!), väga elliptiline ja õhuline luule, mis meenutab õrna pliiatsijoonist. Kui Sellik ei püüa just keeleliselt mänglema hakata, siis on ta vägagi veenev, aga vajab eraldi häälestumist. Oma parimatel hetkedel meenutab ta kohati Gennadi Aigid, kohati Eha Lättemäed. Igal juhul huvitav, et selline laad praegu eesti luules olemas on. Haiku vormis luuletustele on üles ehitatud ka anonüümse autori „Aegruum” (mis sisaldab ka mõnesid Jim Ollinovski tekste) – raamat tervikuna on omaette kontseptuaalne kunstiteos (kujundaja Miguel Moreira, toimetaja Joonas Veelma, illustratsioonid Kärt Hammer) ja on tegelikult järjeks samanimelisele kontseptuaalsele Instagrami-kontole, mis sisaldab haikusid komplektis visuaali ja heliga. Jaapanlikkusega võib siduda veel mitmeid autoreid (näiteks Aarne Puud ja Ingel Taela), see on igal juhul üks eesti luules kinnistunud register.

    Mitu raamatut tunduvad jätkavat tõlkijate endi algupärase luule taotlusi. Soome luuletaja Rita Dahli näol on tegu Elo Viidingu sugulashingega („Aja süda”; Tallinn: EKSA), sama võib öelda hindikeelse klassiku Kunwar Naraini ja Mathura kohta („Kõigi sammude kuma”; Lelle: Allikaäärne). Mathuralt ilmus ka Rumi „Paradiisisõnad” (Tallinn: Koolibri), mis pole küll tõlge algkeelest, vaid ingliskeelse valikkogu eestindus (inglise keele kaudu on Rumid tõlkinud varem ka Doris Kareva, aga nagu aru saan, pole see patt, kuna ka tänapäeva Iraanis kasutatavat Rumi mõistmiseks pigem inglis- kui nüüdisiraanikeelseid tõlkeid).

    Lauri Sommeri (siin pseudonüümiga Nuga Soopealt) „Indiaani luulet” (Räestu: Tiivaalune) on tugevalt tõlkija nägu autoriantoloogia, mingis mõttes võib seda arvata isegi Sommeri luulekogudega ühte ritta – kuivõrd tegu pole algkeeltest tehtud ega üksikasjalikult kommenteeritud tõlkega, vaid üsna palju kontekstist on jäetud lugeja fantaasia hooleks, luuakse siin üks asteekidest inuitti­deni ulatuv eksootiline kujutluslik maailm, mille juured on tõlkija lapsepõlve indiaani-igatsustes. Huvitav on, kuidas Sommer on otsinud meie kultuurile tuttavaid keelelisi ja poeetilisi registreid, milles tõlked hakkaksid tööle eesti või soomeugriliku luulena.

    Riina Jesmini tõlgitud ja Doris Kareva toimetatud Eric Stenbocki „Kogutud luule” (Valkla: Ulmus Domini) on intrigeeriv lisandus Eesti kultuuriloo sidemetele muu ilmaga. Raamat on osa triloogiast, millesse kuuluvad ka Stenbocki elulooraamat ja valik tema proosat (kõik Jesmini tõlkes). Eric Stenbock (1860–1895) oli baltisaksa ja ida-friisi juurtega inglise dekadent ja esteet, kes on mitut puhku viibinud Eestis, sest ta päris oma vanaisalt Kolga mõisa. Eesti-teema kajastub põgusalt ka tema luules.

    Tõlkeluule hulka kuulub Lembe Loki „Mujal nüüd. Elsewhere today” (prantsuse keelest autor, inglise keelde Simon Hamilton; Pärnu: Penikoorem). Siin on Eestist pärit Prantsuse laulja mõttekillud sellest, mida tähendab elada kodumaast eemal. Raamatu raamiks on lõigud Õnnepalult, sellega antakse viide, kuhu traditsiooni see teos kuulub. Tõenäoliselt kõneleb see raamat kõige rohkem Loki muusikutegevuse kontekstis.

    Leho Ruusi tõlgitud Georg Trakli täielik koondkogu „Luule. Proosa. Draamad” (Tallinn: OVTK; peaaegu 1000 lehekülge koos originaalidega) kuulub paraku kurioosumite hulka – tõlked on keeleliselt sageli kohmakad, mõni­kord lausa ärkamisaegses stiilis. Kurb juhtum, sest suure ja ilmselt in­­nuga tehtud töö tulemus on väärtuselt kidur. Õnneks on meil juba olemas pikk Trakli-tõlkimise traditsioon.

    Paul Celani kogumikku „Tema seljas ratsutab öö” (saksa keelest Aare Pilv ja Rein Raud; Tallinn: Salv) ma mõistetavail põhjustel ei kommenteeri, nagu ka mitte oma katset Larissa Joonase luulet eestikeelse kirjandusvälja osaks tuua („Arütmia või ööbikud”; Tallinn: Tuum). (Eesti venekeelsete luuletaja­tega seoses võiks ehk öelda, et tegelikult olid Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse nominentide hulgas ära nimetatud kõik, kellelt midagi olulist ilmus: Larissa Joonase, Igor Kotjuhi ja Ljudmila Loginova Kazarjani venekeelsed luule­kogud, neile lisandub nominatsioonita jäänud Nikolai Karajev. Eestis ilmus veel kümmekond venekeelset luulekogu, kuid minu pilgu järgi nad eelnimetatute tasemele ei ulatu. Huvitav on ehk mainida, et peaaegu pooled neist raamatutest on välja antud Sillamäel.)

    Tõlkeluulet avaldati hulgaliselt ka ajakirjades. Oli kaks autorit, kelle tõlkeid ilmus kõigis kolmes Kirjanike Liidu ajakirjas. Johann Wolfgang Goethe varsti ilmuvat suurt kogumikku kuulutavad ette Maarja Kangro, Jaan Unduski ja Ivo Voldi tõlked „Akadeemias”, Mati Sirkli omad „Loomingus” ja üks August Sanga taastrükk „Vikerkaares”. Wimberg võttis ette Reiner Brockmanni tekstide tõlkimise ja (eestikeelsete tekstide puhul) kaasajastamise ning tulemus oli põnev.

     

    Omaette kihistuse luulepildis moodustavad varem ilmunud luule uustrükid eri kombinatsioonides. See on vajalik aluspinnase kindlustamine, elavate autorite puhul ka oma loomingu rõhuasetuste sättimine.

    Puhtalt kordustrükid on Karl Ristikivi „Inimese teekond” (Tallinn: Hea Lugu) ja Doris Kareva „Deka. Ilmunud ja ilmumata luulet 1975–2007” (esmatrükk 2008; Luige: Verb). Anna Haava „Ma lähen üle nõmme. Mõtted. Luule. Jutud” (koostanud Sirje Endre ja Kadi Pajupuu; Tallinn: SE&JS) koondab valitud mõtteterasid raamatust „Peotäis tõtt” (1900) ja proosapalu raama­tust „Väikesed pildid Eestist” (1920), luule osas laiema valiku. On ka Haava tõlkeid-mugandusi, luuletekstidel on juures viited rohketele viisistustele; raamat pole tavapärane valik­kogu, vaid pigem album üksikutest Haava loomingu lõikudest. „Täna­päeva” kirjastus jätkas oma valikkogude sarja kahe raamatuga: Lauri Sommer on koostanud ühe oma poeetilise esivanema Ernst Enno valimiku „Imelikku rada pikka”, Mart Velsker Gustav Suitsu loomingut uutmoodi komponeeriva „Nii tuli õhtu”. Heiti Talviku „Don Ramon. Valitud luuletusi” (Pärnu: Penikoorem) on Peeter Ilusa koostatud greatest hits koos Ado Vabbe illustratsioonidega. Sümpaatne on, et Värska kohalik klassik Paul Haavaoks on nüüd saanud mahuka ja esindusliku valikkogu „Palumaad ja rannahääled” (koostanud Ilme Hoidmets ja Nele Reimann; Värska: Seto Instituut). Ly Seppel ja Kristiina Ehin on kokku pannud Andres Ehini valikkogu „Kimbuke sinilolli”, mis annab saatesõnade kaudu intiimsema pildi eesti sürri klassikust ning sellest, mida on tütar isalt luuletajana pärinud; esmakordselt ilmub siin ka kimp 1970-ndaist pärit luuletusi, mis leiti KGB toimiku vahelt. „Navitrolla mõttevigurid. Ott Arderi luuletused” (Tallinn: Tammerraamat) on väike kunstialbum, kus iga pilti on valitud kommenteerima üks Arderi luuletus. Liisi Ojamaa „Kahel lahtisel käel. Ilmunud ja ilmumata luule” (Tallinn: Varrak) on omalaadsete hulgas kuninglik: väga korralikult tehtud koondkogu, koos biblio­graafiliste andmete ja Andres Aule põhjaliku kommentaariumiga. Viimane osa varem raamatuis ilmumata tekstidest on Doris Kareva koostatud. Kuidagi on õnnestunud vältida muljet, nagu oleks püstitatud monument, raamat elab, selles muljes on oma osa Ly Lestbergi kujundusel, Kaisa Kaera fotodel ning Dagne Aaremäe kaartidel Ojamaa mentaalsest geograafiast.

    Siinkohal sobib mainida kolme meie hulgast juba lahkunud klassiku uudiskogusid. Hando Runnel on koostanud talle südamelähedase Hendrik Adamsoni seni raamatuis ilmumata ja käsikirjalistest luuletustest kogumiku „Elu sõnad. Järelpõiming” (Tartu: Ilmamaa), mis kujutab endast väärtuslikku lisandust kirjanduslukku. Õnne Kepi ja Maarja Hollo koostatud ja põhjalike saatesõnadega varustatud Bernard Kangro „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus. Avalda­mata luuletusi” (Võru: Võru Instituut) on teatav raam Kangro mahukale luulekorpusele. Raamat koosneb kolmest osast, alguses päris noorusea katsetused (kohtame seal barbaruslikke, talviklikke, visnapuu­likke intonatsioone), teiseks „Sonettidele” eelnenud sonetivalimik, kolmandaks Kang­ro viimseks jäänud autobiograafiline poeem „Oktoobri sonetid”, kus vaadatakse tagasi just nendele aegadele, millest pärinevad raamatu algupoole luuletused. See on vana hea Kangro, talle iseloomulik unenäoline voogav põhiheli on tuttav. Jaan Undusk on trükki toimetanud Jaan Krossi nõtke ja hoogsa värssromaani „Tiit Pagu”, mis omal ajal lõpule viiduna olnuks ilmselt sama olulisel positsioonil kui „Söerikastaja”. (Sellele sekundeerivad „Loomingu” mainumb­ris ilmunud Krossi värsskirjad Villem Raamile.)

    Elavatest autoritest andsid oma valikkogu välja kaheksa inimest. Agu Sisaskist juba oli juttu. Arvo Valtoni „Kogutud teoste” 26. köide „Varia” ja 27. köide „Novellid…” „Novellid, luuletused, aforismid, artiklid” (Tallinn: Kirjastuskeskus) sisaldavad mõlemad muude žanrite kõrval nii varem ilmumata luulet kui ka tekste 2019. aasta kogust „Vaadeldes voolavat vett”. Mõnevõrra hämmastav on Valtoni kui prosaisti ja Valtoni kui luuletaja vaheline taseme amplituud; paremad haikud on siiski loetavad heade aforismidena. Samasisuline hämming saatis mind ka Maimu Bergi luulekogu „Vanaema paneb vihmavarju kinni” (Tallinn: Tuum) lugedes.

    Hando Runnelil ilmus kaks mahukamat raamatut (ei saa pead anda, kui suur osa nendest tekstidest võivad olla esmatrükid, Runnel avaldab palju ja arvepidamine on mul juba sassis): erinevatele inimestele pühendatud luulet koondav „Aadamal oli seitse poega”, korralik temaatiline kogumik, Runnel nagu Runnel ikka; ja aforisme ning mõttesalme ning autori joonistusi sisaldav kena väljanägemisega album „Ma ja ta ka ehk Mesinädalate memuaarid” (mõlemad Tartu: Ilmamaa). Samuti Ilmamaa autori Indrek Hirve „Minu viimane kevad” on väike valimik kolmest hiljutisest paksust luulekogust. Eessõna järgi on see suunatud noortele ja on ühtlasi paariline autori varase luule valimikule „Minu vana armastus” (2019). Hirvel ilmus mullu ka uudiskogu „Ratsuritäht”, mis jätkab poeetilises mõttes tema küpsema perioodi lihtsamat klaari vabavärssi, kuid märgatav on sisuline pöörak: me kohtame siin resigneerunud ja väsinud vananevat meest, kes näeb tüdrukute huuli endast kaugenemas ja hak­kab sõnade vastu usaldust kaotama. Kohati samastub luuletaja Tartu linnaga, otsekui hajub ise Tartuks. Hirve kogu luuletrajektoori taustal on see huvitav raamat. Hirv on professionaal, ta ei luba endale mõttetuks ja labaseks muutumist, isegi kui öelda on hõredalt – ta teeb sellest hõredusest luule enese aine. Võimalik, et Hirv hakkab sisenema uude loominguperioodi (kui iga perioodi pikkuseks pidada umbes 15–20 aastat, eelmine kääne oli „Liblikate õhkkerge veri”, 2001).

    Hirve raamat hakkas möödunud aasta luule kontekstis kokku kõlama Aarne Puu luulega. „Ma elan ruumis. Luulet 1985–2020” (Tallinn: Tiritamm) sisaldab ka autori uusi tekste. Puu on sümpaatne luuletaja oma iseloomuliku napi stiiliga, mille plastilisus ja sügavus tundub küll murenema hakkavat, kui jutuks tulevad päevakajalised sündmused. Jääb mulje, et just uuemad luuletused on kõhnemad. Puu vääriks tegelikult üht korralikku koondkogu, sest mingites aspektides kannab ta väga selgelt edasi 1980-ndate keskpaigas võrsunud luule traditsiooni selle väärtuslikumal kujul – seda iseloomustab teatav „talvisus”, jaapanlikkus, nukker mõtlikkus (vrd näiteks varase Õnnepalu või Õimuga või miks mitte „Salateadvuse” või „Varju ja viivu” Karevaga). Näide: „Mööduvad / tuhanded aastad / hommikuks jälle / värskelt sadanud / lumi on / maas.”

    Ingel Tael, kes avaldas valikkogu „Arm ja arm”, on samuti üks sellesama 1980-ndate laadi edasikandja. Selles luules on täpsust ja kandvust, Tael valdab nappuse ja luuleteksti kompaktsuse kunsti, toon pole väga reljeefne, aga puudutav. Mul on hea meel, et see kogumik olemas on, sellel luulel on võime vaimu koondada.

    Jüri Kotšinevi raamatu „Armastuse nimi. Valik luuletusi 1979–2018” (Tallinn: Grenader) esimene pool on 2007. aastal ilmunud kakskeelse „Kaduviku/Былое” eestikeelne osa, teine pool uued värsid. Pateetika ja vemmalvärsilikkuse vahel võnkuv luule, teemad jõngast patriotismist igatsusliku armastuseni. Raamatut väärindavad kadunud Jaak Johansoni illustratsioonid (Johansoni ornamendid kaunistavad ka Ave Alavainu raamatut). Valeri Noskov, kes avaldas „Igaviku igavesed kaaslased. Valikkogu” (Haabneeme), kuulub eestivene luuletajate hulka õigupoolest ainult rahvuse tõttu, luuletused ise on eesti keeles kirjutatud. Laadilt ja tasemelt harrastajalik, aga elurõõmus ja vungiga luule.

    Nooremast põlvkonnast on valikkogu avaldanud Carolina Pihelgas. „Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006–2020” (Tartu: Kaksikhammas) sisaldab koostaja Hasso Krulli põhjalikku järelsõna, millele mul pole suurt midagi lisada.

    Omaette „žanr” luulekogude hulgas on raamatud, mida võiks nimetada „elu­kogudeks” – need koondavad varem raamatuid mitte avaldanud luuletajate pika aja jooksul kogunenud loomingut ning jäävad tavaliselt nende ainsateks. Selline on huvitava elusaatusega väga eaka Nathan Kuke (EELK esimese piiskopi Jakob Kuke poeg) „Sahver”, mis sisaldab kõiksugust, alates usulisest luulest kuni haikudeni, ka saksa ja hispaania keeles. Elvine Osko „Siit leia” (välja andnud Margit-Mariann Koppel) on väliseestlase elu jooksul kirjutatud salmide kogu koos mälestusliku jutustusega; luulena trafaretne ja abituvõitu, kuid ühe elu dokumendina vägagi huvitav. Põnev on emeriitpeapiiskopi Andres Põdra „Vaibad kirkuse trepil. Noorpõlveluulet”, mis sisaldab tekste aas­taist 1968–1988. Tema esikkogu jäi 1974. aastal tsensuuri kinni, sest Põder õppis EELK Usuteaduse Instituudis – kuigi usuline temaatika tekib tema luulesse alles hiljem (ja see see üllatab oma ebaklišeelikkusega). Ta tegutses Lääne-Eesti NAK-is, avaldas esimesed trükiproovid ajalehtedes ja „Nooruses”, osales käsikirjaliste almanahhide tegevuses. Põdra assotsiatiivne ja ekspressiivne looming on kõnekas tollase luule kontekstis, praegu jääb ta üksikraamatuna pisut suletuks. Fotograaf Lembit Michelsoni „Pildi­raamatus” (Tallinn: Akriibia) pärineb omajagu luuletusi 1970-ndate lõpust ja 1980-ndate algusest ning need esindavad tollast normaalparadigmat, tunda on üdilik-runnellik-noorkarevalikku häälestust. Raamat sisaldab autori fotosid ning on huvitavalt kujundatud (Helje Eelma). Kui see polegi ehk oma laadi kõige säravam näide, on igal juhul tegu tõsiselt võetava ja süvenema kutsuva luulega.

     

    Olgu nimetatud ka mitut autorit koondavad kogumikud ja antoloogiad. Adam Cullen, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy andsid välja ühise „Kolm sõlme” (Põltsamaa: Seitse Sõlme) – see on vaikselt ja heasüdamlikult kulgev raamat, autorite sünergia on märkimisväärne, kuigi üldpilt jääb ehk tasapindseks. Samas kuulub Rangøy kirjutatud lühike lõpuluuletus minu aasta suurimate luule­elamuste hulka. „Hullunud Tartu” festivalil esinenud nii kodu- kui ka välismaiseid autoreid koondavad kirevad kogumikud „Hullunud Tartu. „Vaikus”” (koostanud Carolina Pihelgas; Tartu: Eesti Kirjanduse Selts) ja „Pilt ja sõna. Hullunud Tartu kolmas. 2016–2018” (koostanud Jaan Malin; Tartu: Luul). „Mereluulepidu Kunda rannas. Valik eesti mereteemalisi luuletusi 2020” (koostanud Tiina Mälberg; Kunda: Viru-Nigula vald) on ühe luuleetenduse libreto, väike mitmekesine antoloogia Reinvaldist Reketini. Ka harrastus­luuletajate klubid on jätkuvalt elujõus: ilmusid „Luulekevad 2020. Luulevõistluse paremad” (koostanud Ingvar Luhaäär; Tallinn: Eesti Luule­klubide Liit), Pärnu luuleklubi almanahh „Luuletaeva lambike” (koostanud Evelin Laanesaar; Pärnu: Hea Tegu) ja kohaliku teeneka kirjandustegelase Ülo Alo Võsari koostatud Viljandi luuleklubi kogumik „Valguseoks XXI”.

    Näib, et vahepeal moes olnud temaatilised antoloogiad (armastusest alkoholini) on pausile läinud.

     

    Olen jõudnud algupärase uudisloomingu juurde. Mingit väga süsteemset takso­noomiat pärast selle luulehulga läbivaatamist ei oska ma moodustada, pigem võin osutada intuitiivseid kobaraid. Alati on ju ka küsimus, kas läheneda mittehinnanguliselt ja teha n-ö luulesotsioloogiat või siiski kindlate väärtuskriteeriumite ja kaaluvihtidega, otsides kunstiliselt uut ja huvitavat. Jäin kuhugi keskteele, sest mõne raamatu puhul, mis võib-olla pole kunstiliselt nii kõrgel tasemel, vääris tähelepanu hoopis miski muu. Ühtlasi aga märkasin üht huvitavat efekti. Kui lugeda suurel hulgal luulet, mida võib nimetada harrastajalikuks, asjaarmastajalikuks, hobiluuleks, ühesõnaga sellist luulet, mis ei küündi tippudeni, siis tegelikult toimub minu kui lugeja tajus mingi ühtevalgumine – ma hakkan ühtäkki nägema, et autoritel, keda oleme harjunud pidama „pärisluuletajateks”, ka päris tippudel, on tegelikult üsna palju tekste, mis on igavad, piinlikud, saamatud, lihtsalt väheütlevad jne. See, mis tegelikult hierarhia määrab (sest kunst on loomuldasa hierarhiline nähtus), on tase, kuhu parimatel hetkedel välja jõutakse. On väga vähe luuletajaid, kes on kogu aeg väga head, on omajagu neid, kellel on hea iga kümnes tekst, on neid, kelle puhul on väärtuslik suurem tekstikorpus, aga mitte üksikud tekstid, ja on neid, kes ei küündi kunagi keskmisest kõrgemale. Nii et hierarhiad tekivad peamiselt selle põhjal, millised on need mõned väga head tekstid raamatus. Kui aga hinnata luulekogusid selle põhjal, milline on nende kõige kehvem tekst (teisisõnu – kui enesekriitikavaba keegi oma tekste avaldades on), siis saame suhteliselt ühtlase lagendiku, mille keskel kõrguvad mõned puud. See, et luulena avaldatakse üsna palju väheütlevat kraami, on paratamatus, mäetippu pole ilma jalamita, põlispuid ilma alusmetsata – aga seda jama kirjutavad ka parimad. See on lugejana kuidagi vabastav teadmine, ei pea tasemevahesid tõmbama luuletajate vahelt – tasemevahed jooksevad sageli ühe luuletaja erinevate tekstide vahelt. See on loomulik, just selle poolest on luule nagu elu ise.

    Ja kindlasti tasub silmas pidada, et siinne jutt ei ole objektiivne tõde, vaid ühe inimese isikliku maitse, tõekspidamiste ja kogemuse väljendus. Luule on alati suhtlus, ja suhtlus on alati konkreetsete osaliste nägu, kõik ei sobi kõi­giga ja igaühe jaoks on kuskil keegi.

     

    Korraks kirjandusajakirjade juurde põigates saab välja tuua, et kolm noort naist on leidnud avaldamist nii „Loomingus”, „Vikerkaares” kui ka „Värskes Rõhus”: Janika Läänemets (neist lüürilisim), Triin Paja (neist müstilisim) ja Natalja Nekramatnaja (neist käredaim; pisut on tunda, et ta astub Sveta Grigorjeva jälgedes nii identiteedi – eesti keeles kirjutav eestivenelane – kui ka häälestuse poolest, kuid tegu on siiski täiesti iseseisva luuletajaisiksusega). Kas sellest kolmikust võib välja lugeda meie luuletoimetajate ühiseid ootusi tuleviku suhtes, mine tea. Autorid, keda avaldavad nii „Akadeemia” kui ka „Looming”, on vanameistrid Indrek Hirv ja Mats Traat ning pisut üllatuslikult Triin Tasuja. Ühise pinna, kus kohtuvad „Looming” ja „Vikerkaar” , loovad fs, Kristjan Haljak, Jüri Kolk, Kristel Rebane, Triin Soomets ja Kristina Viin. „Värske Rõhu” autoritest on ühtlasi ka „Loomingusse” jõudnud Erik Juhandi ning „Vikerkaarde” Abra­mova ja Teele Lember.

     

    Üldpilti vaadates tundub praegune luule koonduvat kolme selgema ja mitme ebamäärasema pesa ümber. Üks neist kolmest on luule, mis hoiab kinni oma algsest sidemest laululisusega, vemmalvärsist kuni rafineerituma rütmilis-kõla­lise luuleni. Teine on enamasti vabavärsiline enesekeskne jutustamine ja mõtisklemine – miski, mille algkuju võiks näha päevikus. Kolmandat pesa nimetaksin väga lõdvalt estetismiks – siin on oluline kirjanduslik eneseteadlikkus, keelega ja kirjanduskonventsioonidega mängimine mitte niivõrd kõlalisel, vaid süvastruktuursemal tasandil.

    Nende vahel on väiksemaid ja ebamäärasemaid kobaraid. Üks selline on näiteks luule, mis taasesitab luuleloo kunagisi, praegu enam mitte n-ö ees­liinil asuvaid normaalparadigmasid. Näiteks Renna Aretha Ali „Päikese poolel” (Lahti: Miliuseum), mis sisaldab täitsa korralikke huvitavate kujundi­tega tekste, ainult et see tundub kuskilt varasemast juba tuttav. Lea Mändmets oma raamatuga „Härmeldused” (Tartu: Tore kirjastus) on siin eriti esinduslik. Mändmets on varem avaldanud temaatilisi kogusid: sonetiraamat eri sorti marjadest ja rahvariidemustritega seotud Ürgema-tsükkel. Värsistusoskus ja sõnaosavus on Mändmetsal vaieldamatult olemas. Kui see luule oleks näiteks Kersti Merilaasi 1960-ndate satelliit või Ilmi Kolla ja noore Ellen Niidu kaasaegne, siis olnuks sel ilmselt suurem kaal, praegu on see lihtsalt oskuslik retro – pole jäljendusena mõeldud, kuid mõjub nii. Häda on selles, et luuletamisoskuse tagant ei paista kuidagi silma autori isiksuse omapära. Ester Kõrvitsa „Elu hetkede mosaiik” (Haapsalu) meenutab Mändmetsa, aga on väljendusviisilt lihtsam, viisakalt riimi ja rütmi pandud salmid. Neile kontrastiks meenub Maria Antons-Valneri „Elu(luu)le” (Pärnu: Hea Tegu), mis on kõigi tunnuste järgi asjaarmastajalik värsitegemine, tunde- ja loodusluulest eluliste õpetus­sõnade ja tähelepanekuteni. Kohati üsna argine ja poeetilises mõttes „maitsetu”, estee­tiliseks elamuseks seda nimetada ei saa, aga selgelt on tunda konkreetne inimene, kelle enesepilt on terve ja terviklik: lihtsa looduslähedase, praktilise meelega, emotsionaalselt tugeva naise sõnumid kaasinimestele. Ta ei püüa kirjutada midagi ähmaselt poeetilist, vaid tal on konkreetsed asjad öelda ja ta teeb seda üsna tihedalt üles ehitatud meetrilis-riimilises vormis. Mingis kummalises mõttes oli see kosutav lugemine just selle poolest, et siin on kõik kommunikatiivne. Pretensioonitus, mis ei tulene enda häbenemisest või (varjatult kõrgist) enesemadaldamisest.

    Üks teine väiksem pesa on luule, mis on visuaalse kunstiga kas ühte põimitud või mõnel puhul isegi ainult kommenteerib seda. „Aegruumi”, Michelsoni, Runneli ja Navitrolla-Arderi raamatuid juba mainisin. Kindlasti kuulub siia Kris Moori „Ma olen elus” (Tallinn: Moor Books), mis on väga hea stiili­tunnetusega tervik ning kus tähelepanelik ja delikaatne on nii silm kui ka sõna. Made Torokoff-Engelbrechti koostatud „Kuldsed jäljed varjus. Kuressaare Põlluvahi maja ehk Meie Gotlandi maja armastuse lugu” keskendub Kuressaare peda­googi ja kunstniku Alo Kuldkepp-Engelbrechti elutööle ning tema kunstiteostest tehtud fotosid saadavad tema pikaaegse kaaslase, ehtekunstnik Leili Kuldkepi luulevormis mõtisklused. Kaunilt tehtud on „Age Oks. Liblikalend” (Tallinn: Pilgrim), mis peale intervjuu baleriiniga ja hulgaliste portreefotode sisaldab ka Doris Kareva luuletsüklit. Kõik on siin habras ja maitsekas. Juhtumisi sattus see raamat kõrvuti Raul Kesküla „Papa „Pastori” pajatustega” (Sindi: Kesküla Kesktänavalt), mis on ühe onuheinolike tooni­dega rekajuhi üle 500 lehekülje paksune autobiograafia koos fotode ja tema enda luuletustega. Juhtumine oli ilmutuslik – need kaks raamatut esindavad suurepäraselt võimalike eluhoiakute skaala kaht otsa, mis omavahel kunagi ei kohtu, kuid mille vahele mahub kõik muu. Suuresti teiste tehtud kunsti peegeldab ka Kai-Mai Olbri „Vastutuule toel” (Tallinn: Kaarna) – paraku tundsin korduvalt, et luuletaja elamus on suurem kui minu elamus tema elamusest. Maara Vint on avaldanud „Orhideede hingede palveraamatu” (Tallinn: EKSA) – selle teksti­osa on lillede jaoks kohandatud õigeusu palved, luulena on seda raske võtta (ja võib-olla see polegi nii mõeldud), peamiselt on see kunstiraamat, sest pildid on tõesti haaravad.

    Kunsti ja luule sümbioosi mõttes kõige mõjuvam on keraamik Laura Põllu ja luuletaja Katrin Väli „Aheraine laul. Dirt Song” (Tartu: Tartu Kunstnike Liit). Raamat on kokkuvõte kahel möödunud aastal korraldatud kolmest ühisnäi­tusest. Katrin Välilt on kunstiteostega suhtlemas tsükkel „Jagame seda valgusega” (osalt on siin ka varem ilmunud tekste või nende töötlusi; tsükli on inglise keelde tõlkinud Jaakko-Priidik Hallas). Põhiteemad on mateeria ja linnud. Katrin Väli luule on täiesti algupärane, ma pole osanud seda kunagi mingile kindlale traditsioonile taandada. See on luule, mis ei taha olla midagi peale iseenda – ja seetõttu jätab ta lugejale tunde, et siin on palju vaba ruumi, kuhu n-ö pesitsema minna. See on tajusid ergastav ja sundimatu luule, mis pelgalt ei kommenteeri Põllu teoseid, vaid tekitab nendega sünergiat – kuigi on vabalt loetav ka iseseisvana. Minu jaoks üks möödunud aasta suuremaid luuleelamusi.

     

    Teise kunstiliigi – muusikaga – sümbioosis on ooperilibretod. Maarja Kangro avaldas libretoraamatu „Kaks pead” (Tallinn: Nähtamatu Ahv) ja Viivi Luige „Selle kevade tervitus. Esseed ja teised kaante vahel ilmumata tekstid” (koostanud Viivi Luik ja Sirje Endre; Tallinn: SE&JS) sisaldab ooperilibretot „Johannes ja Toomas”. Nende asjadega on nagu räpptekstidega – vaikivale paberile trükituna on nad siiski ühe teise teose ehitusmaterjal, neid peab laulduna kuulma.

    Muusikalise konteksti äratuntavusele mängib Contra „Bussijaamas on Valgre Raimond. 4. lauluraamat” (Piitsaküla: Mina Ise), mis koosneb tuntud lau­lude viisidele või nende ainetel tehtud luuletustest. See on Contra oma tuntud headuses, leidlik ja lõbus. Contralt ilmus ka teine raamat, „Mundris vitamiin” (Urvaste: Mina Ise), obstsöönsete värsside kogu. Korraks jäin mõtlema, kas seda võiks nimetada transgressiivseks luuleks, kuid kahtlen – selleks on asi ikka natuke liiga nunnuvõitu. See ei kuulu ehk Contra tugevamate raamatute hulka, aga teisalt, miks ka mitte, kui keelenaljaanne on niivõrd pulbitsev. Contra vaibiga haakub ka näiteks Gunnar Vemmal Saare „Merisiil ja karuäke” (Tallinn), kuigi maestro vabadusest ja osavusest jääb muidugi puudu. Lõbusate vemmal­värsside kõrval on isegi üks pikem „Saaga”, kus on peategelasteks Taara ja Gennadi. Tõesti, miks ka mitte, mõnes mõttes täiesti žanripuhas luule. Sarnase tunde tekitas ka näiteks Toomas Plaani rämedapoolse reljeefse ja ekspressiivse meelelahutusena toimiv vemmalvärsikogu „Nöörsirge” (Tallinn). Nende naabrusse paigutub ka Merca „Iseqnn” (Tartu: Jutupesa). Mu põhiline mulje on, et Merca raamatu räigus ja bravuur on tegelikult kuidagi väsinud ja kurb, kujutlen seda kõlamas eelkõige kuskil hilisõhtuses kõrtsis. Raamatu on kujundanud Albert Gulk lasteraamatulikus stiilis, see loob kummalise disharmoonia sisuga.

    Ruuben Kaalep (kelle minevikku kuulub ka laulusõnade kirjutamine) avaldas debüüdi „Litoriinamere loits & teisi luuletusi” (Päidla), üldjoontes üsna tavaline hobivärsikõlksutamine, aga osa tekste on sisu poolest ikka üsna sõgedad (patriootlik-militaarne erootika, lapsikut pseudomütoloogiat jms). Laulukirjutajana tuntud Marek Sadama „Me saame sellest üle” (Tallinn: FD Distribution) puhul paistab silma värsitehniline oskus, ta kasutab rikkalikult eri meetrumeid kuni amfibrahhideni välja; sisu poolest mõjuvad nad siiski pigem laulutekstidena. Võimalik, et veel 50 aastat tagasi oleks see olnud märkimisväärne kogu. Vahur Afanasjevi „Hõbehundi laulud” (Kase­pää: Vemsa) sisaldab samuti laulusõnu ja laulusõnade moodi luuletusi. Paraku jääb mulle nende muusikaline ja muu kontekst tundmatuks ning seetõttu ka kogu raamat umbseks. Ütlen otse: ma arvan, et see on Afanasjevi kõige igavam raamat, ta on vabavärsi kirjutajana hulga huvitavam. Ometi on seal häid leide, näiteks „vabadus on [—] Mati Unt, kes hülgab Vaino Vahingu”. Afanasjevi raamatuga pisut sarnase kimbatuse tekitas Tõnu Õnnepalu „Pimeduse tunnil” (Tallinn: EKSA), milles, nagu saatetekstist mõistan, on riimimist kasutatud eneseteraapilise tehnikana. Usun täiesti, et see toimib, aga võrreldes tema eelmiste luulekogudega on tasemevahe silmanähtav. Siin on muidugi väga puudutavaid üksiktekste, ja puht filoloogilist huvi pakkus selle jälgimine, kuidas luuletustes leidub eesti riimluule klassikute stiilimarkereid (Liiv, Üdi/Viiding, Luik jne).

    Põlvamaa luuletaja Rainer Rahasepp märgib debüütkogu „Päike pesitseb me põues” tagakaanel samuti, et just riimid on need, mille pärast ta luulet kirjutab, sest riimid kütavad erilise paueriga. Olgu nii; luuletused ise on väheütlevad, kuni 2020. aastal ilmunud teise kogu „Rõõmu kandes” lõpuosas hakkab ta kirjutama setu keeles – ja siin tõesti pavvõr tekibki, sest keel toob oma orgaanika ja mahla kaasa. Tänavu avaldas ta oma kolmanda kogu juba üleni setukeelsena.

    Mats Traadil ilmus mullu neljas tartukeelne luulekogu „Taivatäis tsirke” (Tartu: Ilmamaa) ja tänavu järgnes viieski. Ka siin toob murdekeel kaasa elususe, isegi eleegiline distihhon saab tartukeelsena omamoodi käigu sisse. Kuid Traadi puhul on sellel kõigel natuke kaduva keele jäädvustamise maik juures – „aig jääss kiilen saisma”, nagu ta ise ütleb. Raamatu kolmanda osa luuletused pärinevad autori varasematest kogudest. Kirjaniku ja luuletajana on Traat oma kindlal tasemel tõsine ja vilunud võtetega töömees.

    Selle laululis-rütmilise laadistiku ehk puudutavaim raamat oli Vladislav Koržetsi „Inglijaht ehk Uued laulud või nii. Salmitud 2016–2020” (Tallinn: Sõnavald). Ma olin üks neist, kes oli mõni aasta tagasi tema luule aastapreemia suhtes skeptiline, kuid nüüd uut raamatut lugedes pean tunnistama, et siin tõesti midagi on. Iseenesest on see hõlbus lugemine, kerge ja lõbusa tooniga, kuid teemad muutuvad tõsiseks. See lõbusa tooni ja tõsise sisu kontrast, teatav tragikoomiline register annabki Koržetsi seekordsele raamatule erilise õhustiku, vemmalvärss muutub inimlikult puudutavaks ja lihtsus omaette vooruseks. Minul kõlab neid tekste lugedes kõrvus ka Koržetsi hääl ja ma ei oska öelda, kuivõrd see mu vastuvõttu mõjutab. Muidugi kuulub Koržets ühte kindlasse 1970.–1980. aastatel võrsunud traditsiooni, mida esindavad ka Joel Sang, Ilmar Trull, Ott Arder jt.

     

    Tihkema luulepesa moodustab estetistlik suundumus. Selles on võib-olla kõige vähem vahetut otsest kommunikatiivsust, pigem tundub siin kesksel kohal olevat kirjanduslik autokommunikatsioon, esteetilise valdkonna suhtlus iseenda tingimustega. Kindlasti saab öelda, et see on luule, mis ehk kõige rohkem hoiab kinni dekadentlikest, avangardistlikest, kõrgmodernistlikest või postmodernismi rafineeritumatest poeetikatest. See on riskantne väli, kus võib kergesti libiseda naeruväärsusse või kunstilisse autismi. Niisugusel piiril kõigub näiteks Rait Michalski „Lillelillelised lilled” (Tallinn). Pealkiri ütleb tegelikult kõik. Ülisuure formaadiga kaunilt kujundatud raamat, mille tekstid on kõige ehtsam kitš, ilulemine, võõrsõnadega poosetamine, galantsus, mille traagelniidid kohati abitu sõnastuse kaudu välja paistavad. Omamoodi fenomen kahtlemata. Olen siia laadipessa liigitanud ka näiteks Ville Oengo raamatu „Võluvalgus. Tundehetked” (Valga: Omakirjastus). Kunagise kontroversiaalse Ville Sonnina tuntud autori luule liigitub küll pigem harrastajalikuks, kuid selles leidub teatavat peent kultiveeritust. Kohati religioosne, kohati kirglikult seksuaalne, kohati kunstinautlejalik – siin on mingit positiivselt intrigeerivat sõgedust.

    Asko Künnapi „Minu riik” (Põltsamaa: Seitse Sõlme) on kirjade järgi ilmunud 2021, kuigi mina lugesin seda juba enne jõule. Tunnistan, et ma pole Künnapi luule süvastruktuurile (millest see võrsub, miks on just selline) kunagi eriti pihta saanud, seepärast otsisingi häälestumiseks abi autori illustratsioonidest, mis on tõesti mõjuvad, nii et kohati tundus, nagu hoopis tekstid illustreeriksid pilte. Ma näen siin unenäolisuse-püüet, teatavat maneristlikku kvaasisürrea­lismi. „Quelqu’un m’a dit” on päris hea luuletus, selline võiks olla kogu raamat, siis tunduks ta mulle kommunikatiivsem.

    Seekordse Alveri-laureaadi Taavi Eelmaa „Electraumur” (Luige: Verb) teki­tas samasuguseid süvastruktuurile ligipääsmatuse tundeid. Ma saan lugedes aru, et tegemist on väga hea luulega, aga samas tunnen, et sellele kirjale on kirjutatud kellegi teise aadress. Loobusin just sel põhjusel „Loomingule” arvustuse kirjutamisest, selle tegi hoopis Eero Epner, ja tema retsensioon õpetas mindki Eelmaad paremini mõistma.

    Märt Sepper avaldas lausa kaks kogu: „Acheroni õied” ja „Emanatio” (mõle­mad Tartu: Janar Sarapu). Sepper on hea. Ta meenutab natuke 1990-ndate Krulli, uuemast luulest Kristjan Haljakut. Sürr see just pole, aga kuskil teadvusetaguses liigub ta küll, kohati meenutab seda, mida Krull on tutvustanud grammatilise luulena. Intellektuaalne, aeg-ajalt eneseirooniline ekspressionism, mis ergastab nagu kohv („Inimene inimese sinelis, / mornilt sallib ta ennast”). Mis Sepperil öelda on, seda täpselt ei tea, aga ta ütleb nii, et jääd kuulama. Kas ta ennast kuuleb, kas ta teab, mida öelda tahab – selles pole ma samuti päris kindel. Kui ta aga selleni jõuaks, siis oleks see midagi, ilma milleta ei kujutaks eesti luulet enam ette. Praegu on Sepperi luule veel väga põnev lubadus. Kohati on siin tunda ka Tartu ekspi vaibi (seda oli selgelt tunda tema debüüdis „Carl Robert Jakobsonist. Vaimulood”, mis ilmus 2018 Paljasjala muidu jubedas sarjas).

    Kristjan Haljaku kogu „Illuminatsioonid. Luuletused 1974–1990” (Tallinn: Tuum) puhul ei teagi õieti, kas see on luule, õigupoolest polegi see tähtis, sest siin toimetatakse hoopis üht kapitaalsemat keelelist alkeemiat. Haljak on oma senisele keelemängule peale keeranud uue vindi, tegu on sisuliselt ühe pika tekstiga. Kui seni tundus, et Haljak orienteerub suuresti prantsuse dekadentsi ja avangardi pärimusele, siis nüüd on ta sisse lülitanud ka kodumaisemad registrid, Haljakust on saanud ühtlasi Erkki Luugi poeetiline järglane (kuigi ka Luuk ammutab samadest algallikatest, Lautréamont on mõlema suguvõsas sees). Mõnes mõttes on see nostalgiline projekt, kogu see märksõnastik (töö­­­li­ne, kodanlus, Rimbaud, kolhoosid, Tšehhov, Rummo „Saatja aadress”, Camus, Tammsaare, Bulgakov, Hegel) viitab ju kultuuriajaloole, lüües selle eri kihid segi mitte nagu pudru ja kapsad, vaid nagu vinegreti. See pole mitte ainult maitsev ja ergutav tekst, vaid ühtlasi ka traktaat elu ja kirjanduse suhete ning reaalsuse tähistatavuse kohta, see on erutav vibratsioon keele ja reaalsuse vahel, nende omavahelise erinevuse ja tõmbe erootika, mis on mingis mõttes lausa riivatult vabastav (nagu Haljak ise ütleb: „kombelõtvuses ilmneb alati hingeline püüdlus ületada kogukonna müüdiusku”). Ainus, mis sellise kirjanduse puhul tundub kuidagi kahtlane – ma ei kaota midagi olulist, kui ma näiteks lehekülje vahele jätan. Suurepärane ja rikkalik raamat. Tsitaat: „Lõppude lõpuks pole selles midagi halba, kui kirjandus jääb nõnda kauaks enda naba vahtima, et sinna sisse kukub ega muust elust-surmast enam midagi ei jaga. Tee sees on augud. Maa sees on augud. Kui vihm sajab veele, on vee sees augud. Baobabist torn, vandlist naba. Dresden. Dresden.”

    Mõnikord ei saa aru, kas tegu on inimliku hulluse või väga omapärase kirjandusega – selline on näiteks Ott Eenlo „Episoodid II” (Tallinn), kummaline segu autori tööotsingu kirjeldustest, zen-pudemeist ja muudest elulistest tähelepanekutest, ilma mingite žanripiirideta (nagu Haljakulgi). Igal juhul lugesin huvi ja hämmastusega lõpuni.

    Esteetide hulka paigutan ka Jüri Talveti „Tsampika ja teisi luuletusi” (Tartu: Ilmamaa). Ta on ülejäänud seltskonnast palju hillitsetum ja n-ö lihtmodernistlikum, aga temagi luule liigub vaatamata isiklikkusele ja autobiograafilisusele kuskil kirjanduslikes ja intertekstuaalsetes maastikes, kuigi see on vaevu aima­tav. Raamatu nimitekst on pikem poeem. Miski ühendab Talvetit tonaalsuselt ka Hirvega, mõlemad kirjutavad vananeva mehe nukrast igatsusest naise­rüpe järele. Igal juhul on see intellektuaalne ja rafineeritud luule, mis maitseb just elitaarsemale publikule. Mulle tükkis lugedes kogu aeg peale tunne, et see luule on algusest peale kirjutatud tõlkimisvalmina, orientatsiooniga rahvus­vahelisele lugejale. Samasuguse n-ö festivalikirjanduse ilmega on ka näiteks Kätlin Kaldmaa „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” (Tallinn: Hunt), mis on pigem miniatuuride kogumik. Kummati tekitab see tõlkevalmidus nii Talveti kui ka Kaldmaa puhul hoopis tunde, et tegemist ongi tõlkega ja midagi oleks selles tõlkes nagu kaduma läinud.

    Andrus Kasemaa „Metsakuru” (Tallinn: EKSA) on samuti proosaluulepoeem või pigem metsateemaline fragmentaarium. Lugedes tekkis pidevalt küsi­mus, miks see kõik tundub olevat mingis lapselikus toonis. On mulje, nagu püüaks autor kohati jäljendada varast iseennast, aga selles pole enam algset loomulikku graatsiat, lihtsuse asemele on tulnud pueriilsus (Kasemaa esimesed raamatud oli üks värskendavamaid asju, mis uuemas eesti luules juhtunud). Muidugi võib kaasa mängida metsateema poliitilisus – Kasemaa tahaks olla poliitiline, aga samas püüab seda kõigest väest mitte olla, ja tulemus on kuidagi lapsikuvõitu, ebatõsine. Kasemaa teine mullune raamat, luulekogu „Silmapilk tagasi”, oli samuti pettumus – teemaks on armastus, tahetakse kõnelda kõneldamatust, aga räägitakse lõpuks ikkagi vaid kõneldavast. Kasemaa on hakanud avaldama hõreda sõelaga. „Olla luuletaja” (2017) oli viimatine väga hea kogu, järgnev jätab nõutuks.

    Proosaluule alla võib tingimisi paigutada ka Hasso Krulli raamatu „Tänapäeva askees. Poeetiline käsiraamat. Nelikümmend märksõna” (Tartu: Kaksikhammas). Õigupoolest on siin ühendatud luulepärane mõtlemine esseistliku ja programmilise proosaga. Tahe lugemine, väga omapärane raamat, mis osutab sellele, kuidas elu ise on poeetiline akt. Tekkis küsimus, miks õigupoolest on pealkirjas üldistav „tänapäeva”, kui see tegelikult on ühe isikliku elutunde ja enesetehnika kirjeldus. Teised võivad küll sellest õppida, kuid mitte samasugu­sena üle võtta – nagu luulega ongi, ülevõtt oleks ebaoriginaalne, epigoonlik, igav. Krull tahaks nagu olla prohvet, ja see on selle raamatu ainus tõeline küsi­tavus – sest tegelikult ta ju ongi prohvet, miks seda siis veel tahta? Milleks siin Minamäe vari? See on umbes samasugune oht, mille lähedal balansseerib Mikita, kui pakub oma idiosünkraasiaid üldrahvaliku eripärana. Isegi see, et raamat on märksõnadeks süstematiseeritud, on selle ohu jälg, ohu tähestikuline teerada läbi loomise mõnu. Aga muidugi pääseb Krull (ma ei tea, kuivõrd Mikita) sellest ohust seni, kuni ta selle juures „udu ajab”. Tsitaat: „Poeetikal on ainult kaks printsiipi: 1. Valetada, valetada ja valetada, kuni nähtavale ilmub see, mida valetada ei saa. 2. Ära nimeta seda. Vahel püüab luuletaja nimetada. See näeb välja, nagu tahaks keegi üles ronida mööda õlitatud varrast. Kui juba pihku lüüa, siis avalikult ja kahe käega. Kui juba jalgu hargitada, siis nõnda, et kõigil tekiks himu. Luule on pornograafia kõige radikaalsem vorm. Pole mõtet öelda midagi lõplikku.”

    Omaette tõmbekese on see, mida võiks taandada päevikule – iseenda üle juurdlev, ennast paljastav, sageli voolav pikk vabavärss (aga võib olla ka lühemas vormis). Just see luulevõimalus on sageli põhjus, miks noorena üldse luuletama hakatakse, sest poeetilises vormis peitub mingi enese korrastamise, isegi eneseteraapia võti: luule kui kontsentreeritud keelekasutus võimaldab end paremini hallata. Selliseid luulekogusid on omajagu. Teen väikese ringkäigu nende hulgas.

    Gerli Kase „Mind ei ole olemas, ma mõtlesin end välja” (Tallinn) on silmapaistvalt hästi kujundatud (Aidi Toppa joonistused, kujundus koos autoriga). Noore inimese depressiooniluule, mis on teda loodetavasti tumedast august välja aida­nud ja võimalik, et aitab teisigi. Sirli Staubi „Armastan armastust või vähemalt mõtet armastusest. 111 luuletust” (Tallinn) on nõksu liiga paljusõnaline nagu pealkirigi. Luulevormis mõtte- ja tundepäevik, vabalt voolav vabavärss. Noorel luuletajal on stiilitaju olemas, arendada tuleks poeetilist tihendamisoskust. Raamat esindab noorte luuletajate sagedast hoiakut, et luule sünniks piisab juba tunnete olemasolust; ilma oma tunneteta muidugi ei saa, aga need on siiski pool tehtest – teine pool on see, mis tekitab tundeid lugejas, ja see on juba kunst. 19-aastase Helen Saksoni „Avastamata võlumaa” (Tartu) jätab mulje räpi- või slämmipoeetikast, selline voogav-vohav, kohati riimitud tekst. Kui luuletaja küpseb ja õpib oma vunki natuke pingsamalt ohjeldama, võib siit täitsa midagi oodata. Kunstiline ja eneseväljenduslik julgus on olemas. Kaidi Kanguri „Sinule, pühenduseta” (Tõrva: Kuldne Lammas) sisaldab pikki vabavärsilisi hooglemisi, milles on kirge ja intensiivsust. Usun, et autor võib kasvades ja mitmes mõttes (nii temaatiliselt kui ka tunderegistrite poolest) avardudes päriselt kõnekat luulet kirjutada, sest ta ei lange allapoole teatavat maitseläve. Aleksandra A. T. „See peab olema armastus” (Tallinn: Mustvalgus Meedia) tõmbab tähelepanu juba kas või kahe välise asjaolu tõttu: tegu on järje­kordse eesti keeles luuletava eestivene autoriga, ja raamatu on toimetanud Alvar Loog, kes on mitu korda sattunud poleemikasse just noorte naiste kirjutatud kirjanduse teemal. Autorile on see juba kolmas luulekogu. Aleksandra valdab nappi ja löövat värssi, tema põhiteemad on minaks olemise ja kahe inimese lõpuni koos olemise võimatus, täiskasvanuks saamise soov, purunev armastus. Selles luules on iseloomu ja iseseisvust. Meeldiv üllatus.

    Mõned raamatud kõnelevad eelkõige tervikuna, s.t kui neid lugeda pigem mõtte- ja tundepäevikuna. Sellised on näiteks Aija Sakova „Isa suudlus” (Tallinn: HL&TS) ja Piret Põldveri „Alati nii järsku” (Tartu: Henrik), avameelsed enesepoetiseerimised, mis puudutavad lugejat, samuti Jane Tiidelepa kogu „Puhas dramaatika” (Tartu: Janar Sarapu) – üsna lakooniline, terav ja mõõdetud suhteluule, mis on pigem külm kui jahe. Gerda Laura Liivi raamat „Enne” (Tallinn) on tundepäeviku moodi napid ülestähendused, sariarmuja märkmik; põhilise poeetilise võttena toimib lakoonilisus ja elliptilisus. Lugemine läheb kiiresti, üksikute tekstide juurde peatuma jääda pole põhjust, raamat mõjub tervikliku poeemina.

    Teele Lemberi „Süstemaatiline unistaja” (Tallinn: Kultuurileht) ilmus „Värske Rõhu” debüüdisarjas. Tundub olevat järjekordne girlpower’i esindaja („su silmavärv sobib hästi / mu orgasmidega”). Nooruse vunk ja viha, väljapoole suunatud luule, mis ootab reaktsiooni. Siin on sihti ja jõudu. Võib-olla mõõdan liiga laia joonlauaga, aga Lember paistab sobituvat sellesse traditsiooni, mille alustasid kümmekond aastat tagasi Teede, Tasuja, Grigorjeva jt. Olen neid mõnikord endamisi nimetanud nais-Roosteteks, sest mulle on tundunud, et Jürgen Rooste eesti luulesse toodud registrid on kõige rohkem edasiarendamist leidnud just noorte naispoetesside loomingus.

    Triin Tasuja avaldas mullu kogu „Seksistentsialism” (Tallinn: Kooba­kene). Mul on tunne, et Tasuja luulest on palju huvitavamad tema blogi ja bakalaureusetöö (kus ta uurib iseennast antropoloogiliste meetoditega), seal on inimene, kes näeb oma psüühika kuju, on oma hingeeluga heitlev, kuid intelli­gentne naine. Tasuja luule tundub selle kõrval olevat vaid mask. Autor on öelnud, et hakkas luuletama, sest kirjandus on ainus koht, kus tema tundeväljendusi aktsepteeritakse. Kui nii, siis arvan: Tasuja on loova isiksusena juba nii küps küll, et pole enam põhjust luuletada vaid ühes kindlas tunderegistris, see on teismelise rollimäng. Tasujas on materjali sügavamaks ja nüansikamaks lüüriliseks eneseväljenduseks. Olen lootusrikas.

    Jürgen Rooste ise avaldas luulekogu „Sagittarius A*” (Taanilinn). Rooste kir­jutab ja avaldab palju, pahatihti kipub kontsentratsioon kaduma, nii on osalt ka uues kogus. Mulle läks hinge selle raamatu keskmine osa „Lolitalood”, kus poos ja sõnavoha taanduvad ja asenduvad kurva ja ausa enese üle muigamisega – selles on ehedust. Peeter Sauteri „Plagiaat” (Tallinn: Kirjanik) jättis mu nõutuks. Näen, et seda hinnatakse üsna kõrgelt, ja ma olen ise Sauteri varasemaid luulekogusid väärt kraamiks pidanud, aga nüüd tundsin, et see on ju lihtsalt lõtv lora ja loba, isegi mitte eriti vaimukas, kuigi seda kohati üritatakse. Jah, see on aus tekst, ja see ise on juba väärtus – aga mida ta veel on? Igal juhul tundub, et Sauteri luule pole enam nii tihke ja terav kui varem. Või olen muutunud mina? Kuidagi kurvaks tegi see raamat. Lõpuluuletus on muidugi mõjuv.

    Ilmar Lehtpere „Kodutud luuletused” (Luige: Verb) on autori pöördumine oma naise poole, kes põdes Alzheimerit ja suri. Väga lihtne, väga isiklik ja väga liigutav luulekogu.

    Grete Kaio „Üks” (Ülenurme) on debüüt. Sellel poeedil on noorte tunde­luuletajate puhul mitte just sagedast viitsimist oma sõnumit vormida ja emot­sioone tihendatult vahendada – see pole pelk eneseväljendus, vaid jutustamine, mis soovib kellelegi pärale jõuda. Kaio suhtub kirjutamisse tõsiselt ja keskendunult, isegi kui teemaks on vaid teismelise armupuntrad (kuigi asi ei piirdu nendega, siin räägitakse ka depressioonist ja sügavamast identiteediängist). Ta ei rahuldu esmaimpulsiga ega jää ka liiga pikalt kuhugi enda salasoppidesse viivitama. Näen siin mingit süvenenud enesemõistmise võimet. Just võime mõista ennast on see, mis teeb luule tegelikult kommunikatiivseks, selliseks, et ka lugejad selle kaudu ennast mõistavad. See ei pea olema mingi läbinägelikkus enese suhtes, vaid pigem enese hinge kuju nägemine (ei mõista praegu paremini öelda). Ühesõnaga, tajun siin mingit sisemist intelligentsust ja loodan, et Kaio kirjutab luulet edasi.

    Tõnis Vilu „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused” (Tartu: Häämaa) kuuluks nagu samuti päevikulisse ja enesekaemuslikku suundumusse, kuigi tege­likult peaks temast kõnelema eraldi, sest Vilu on omaette klass. Minu meelest on see raamat möödunud aasta kõige mõjuvam luuleraamat, nii nagu Vilu loominguline kaar siiamaani on üks tähelepanuväärsemaid 2010-ndate eesti luules. Vilu leiab igale raamatule uue poeetika, seekord on tegu raamatu­pikkuse poeemiga, mis liigub kahel ajatasandil ning on kujutletav ka draamateks­tina. Vilu puhul äratab aukartust seesama, mida just mainisin seoses Kaioga – võime näha oma hinge kuju, ilma et see muutuks ekshibitsiooniks, ja leida sellele adekvaatne väljendusvorm. See, kui sujuvalt ja tihkelt siin integreeritakse minategelase suhe iseenda psüühikaga, oma lähedastega, ühiskonnaga, võõra kultuuriga ja kuidas see kõik moodustab kokku tervikpildi ühest eksistentsiaalsest olukorrast, on eriline. Vilu raamatus ei kohtu mitte ainult luuletaja ja lugeja inimlikud koge­mused, vaid sellesse koondub ka praegune ajastuline hetk laiemalt. Ja selline asi õnnestub vaid parimas kirjanduses (soovitan lugeda Hofmannsthali tsitaati, millega siinse artikli lõpetan).

    On mõned autorid, keda ma pole osanud eelnevatesse suundumustesse ja pesadesse päriselt paigutada, aga kellest kõnelemata jätta ei saa.

    Livia Viitoli „Suur suleaeg” (Tallinn: Libri Livoniae) sisaldab tekste alates 1986. aastast. Teemadeks on ajastu pained, soome-ugri ja liivi kultuur, on loodus­luuletusi ja kirjanduslikku pühendusluulet. Minu jaoks jäi see mitmekesine kogumik kuidagi lukku, aga tõenäoliselt on sellel oma tänulik lugeja. Autori hoiak maailma suhtes on soe, ehkki tundus, nagu leiaks see soe suhe aset kuskil omaette, natuke nagu lugeja eest varjul.

    Leonora Palu „Jääl on vee võime” (Pärnu: Jumalikud Ilmutused) – selle luule peamine väärtus on vaimukus ja ahhaa-elamuse tekitamine, aga mida pikem tekst, seda rohkem efekt lahjeneb. Arvan, et koostaja Sven Sildnik võinuks kasutada tihedamat sõela, materjal oleks ka napimalt välja vedanud. Näide: „läksin merele / vastuseid nõudma // merel oli / suu vett täis”.

    Kristel Rebane, kelle luulekogu „Koer” (Tartu) on nelja aasta jooksul juba seitsmes, on samuti „Jumalike Ilmutuste” juures alustanud. Siin on kõiksugust: absurdi, sürri, assotsiatiivsust, huumorit. Kohati on see täitsa ergastav ja vaimukas, aga kohati jääb tunne, et tegu on inside joke’idega. Autor nagu lammutaks mingeid poeetilisi koode või mängiks nendega, aga milliseid ja millistega, pole päris selge. Põhiprintsiibiks on lihtsalt natuke hullu panna – aga mitte päris sõgeduseni. Tunnistan, et ma polnud varem Kristel Rebase luulesse süvenenud, aga kui lugeda ka tema eelmisi raamatuid, siis saab süsteem pisut arusaadavamaks ja joonistub välja tema luule „peategelane”, kelle kõik küljed ei pruugi üksikraamatus ilmneda. Igal juhul jääb mulje, et Kristel Rebasel on mingi asi ajada just luule ja kirjandusega, mitte ainult iseendaga – ja see on tegelikult juba väga suur asi.

    Karl-Christoph Rebase „Te-ma” (Haapsalu) puhul tuli esmamääratlusena pähe sõna „hõlbuluule” – selles ei ole erilist pretensiooni, aga on mingi läbiv rõõm. Meenutab natuke Villem Valme häälestust. Oma puudustest on tehtud voorused, ei püütagi teha midagi rohkemat, kui jõud võtab. See on elus lugemine.

    Joosep Vesselovi „Linna laul” (Tallinn: Kultuurileht) on „Värske Rõhu” debüüdi­sarjast. Raamat on terviktsükkel (autor näib üldse olevat pikkade vormide mees – „Värskes Rõhus” ilmus tal pikem poeem „Saun”). Vesselov oskab laenata intonatsioone varasemast kirjandusest ja neid orgaaniliselt põimida – siin kohtuvad mu meelest näiteks Jaan Krossi „Vihm teeb toredaid asju”, andresehinlikud noodid (näiteks igavese kevade kujutus) ja Krulli eeposed (humoorikas võtmes). Kohati tekib tunne, et üht leidlikku ideed jäädakse liiga pikalt arendama, aga tervikuna on see kosutav uus hääl ja näib, et Vesselov teab, mida teeb. Minu jaoks aasta veenvaim luuledebüüt.

    Joanna Ellmanni „Peegeldused tundmatust” (Tallinn: Omailm) jätkab autori senist isikupärast laadi, see on sürrealismi maiguga voogav nägemuslik-müstiline luule. Kõige tugevam on Ellmann just mingite ebareaalsete piltide kirjeldajana, kui ta suudab need täielikult välja joonistada ega haju kuhugi järgmise pildi juurde (näiteks luuletus põõsast ja selle tipus olevast musta tinti täis tassist – absurdne, aga jään uskuma). Lõpuluuletus on mõjuv.

    Kristiina Ehinist on kujunenud meie kirjanduse rahvalik staar. „Janu on kõikidel üks” (Tartu) on pälvinud Järva valla Tammsaare ja Vinni valla Vilde auhinna ning tunnistatud „Apollo” aasta parimaks luulekoguks – need on tunnustused, mis peegeldavad eelkõige nn lihtlugeja poolehoidu, populaarsust, kui mitte populistlikkust nende sõnade algses tähenduses. Raamat koosneb kaht laadi luulest: pikad vabavärsilised läbi aja lendlevad panoraamsed voogamised ja riimilised-meetrilised tekstid. Viimaste puhul tundsin selgesti, et sellist luulet võin lugeda mis tahes hobiluuletaja raamatust, niisugust luulet kirjutatakse lademes. Vabavärsiliste luuletuste hulgas olid mõned muljet avaldavad tekstid (näiteks luuletused suguvõsa naistest ja meestest), kuid sageli avastasin end tundelt, et Ehini luule muutub kõnekaks siis, kui lugeja tajub end osana suuremast hulgast. Umbes nagu laulupeol. Kui ma püüan tema luulega n-ö otsekontakti saada, siis tuleb tõke ette, ja ma kipun mõtlema, et Kristiina Ehini luule on ajapikku muutunud superego interioriseerimise praktikaks: see on oma näilise intiimsuse varjus moraliseeriv, kohustav, patroneeriv, olemasolevaid hoiakuid kinnistav. See on klišeelike teemade ja lähenemisviiside (milline on lihtne eestlane, metsa tuleb hoida, meil on keeruline ajalugu jne) sisustamine originaalsete kujunditega (sest kujundileidlikkust autoril kahtlemata on). Sellele lisandub luuletaja enesemütologiseerimine (Kleopatrana, Nofretetena jne), mis osutab sellele, et Kristiina Ehin on üha rohkem muutumas pigem kultuuri- ja ühiskonnafenomeniks. Ma saan aru, miks see luule toidab paljusid, ja saan selle kaudu aru, et ma ei kuulu paljude hulka. Mu kimbatust leevendavad mõned iroonilisemad passaažid, näiteks: „Kaheksasada aastat / oled oodanud seda / et sind jalutut läbi katuseaugu / koos kanderaamiga / Fred Jüssi jalge ette lastaks / ja tema ütleb sulle: / Tõuse ja mine! Kuulata! / Sulle on andeks antud! / Ja sa lähed tantsides ja kudrutades / nagu põldpüü / lumikelluke rinnas / hääl haljas ja pilk selge”; kuid seegi tekst suubub taas ühemõttelisusse, nii et tekib kahtlus, kas ehk iroonia pole vaid minu tõlgenduses.

     

    Kuna ma ei kõnelnud kõigest, mis ilmus, olgu see siiski ülevaatlikkuse huvides üles loetud:

    Ave Alavainu „Sündinud novembris” (Tallinn)

    Aive Antsov „Su silmad räägivad” (Tartu)

    Mare Arm „Hinge pisarad” (Tartu)

    Eva Bellen „Anhedoonia” (Tallinn: Paljasjalg)

    Gregor Elm „Laulud Crème Brûlée’le” (Püünsi)

    Tiina Grepp „Taevatrepp” (Tallinn)

    Anne-Liis Haljak „Kurbust trotsides” (Tallinn: Eesti Luuleklubide Liit)

    Miina Hint „Hukatuselind. Luuletused” (Tallinn: MR)

    Kristiina Isand-Savitski „Kasvamine iseendaks. Puurilind” (Piira: Kasvamine Iseendaks)

    Alari Papa Janson „Jäljed udus” (Pärnu: Hea Tegu)

    Tuuli Jugar „Beyond tonight. Teisel pool täna õhtut” (USA)

    Tuuli Jugar „Sõnaraasud” (USA)

    Hillar Kalda „Mõtisklusi pandeemia ajal” (Võru)

    Mariann Kiidron „Minu Kuningas: naiselt mehele. Armastusega” (Tallinn: Magdala Kirjastus)

    Birgot Kivinurm „Elusarm” (Laagri)

    Aavo Kubja „Krussiloomad” (Põldeotsa: Akubja)

    Toivo Laan „Käib kah” (Võhma)

    Toivo Laan „Metsas lehed langevad jõkke” (Võhma)

    Anneli Lamp „Introverdi kaitseala. Päevaraamat” (Pärnu: Hea Tegu)

    Maris Mägi „Vaikiv valgus” (Pärnu: Hea Tegu)

    Enda Naaber-Nipsust „Õitsemine on lootus. Mõtisklusi VI” (Kuressaare)

    Enda Naaber-Nipsust „Linnutee lähistel. Heli Läätse mälestuseks! Mõtisklusi VII” (Kuressaare)

    Kaisa Orgusaar „Tahaksin hüpata merre” (Tallinn)

    Margit Peterson „Luuletaja” (Pärnu: Hea Tegu)

    Margit Peterson „Ärgake” (Pärnu: Hea Tegu)

    Siiri Pärkson ja Andreas Sootjärv „Meeleolud” (Tartu: Siiri Pärkson)

    Piia Rajaste „Jää ei jää” (Tallinn: Draakon ja Delfiin)

    Anu Ruusmaa „Eluvaluilu” (Tallinn)

    Sander Seire „Tõde armastusest” (Pärnu: Hea Tegu)

    Stella Shakti „Kirjad armastusele. Stella Shakti lullad. Valimik värsse ja voogusid aastast 2005–2020” (Tartu)

    Arno Sildos „Ma ei tea” (Tallinn: Saara Sildos)

    Priit Silla „Kriips-kraaps” (Viljandi)

    Urmas Sirp „Samavõrd kui samapalju” (Sõmeru: Punker)

    Teet Tall „Vahvad luuletused tähtpäevadeks” (Juula)

    Jüri Tamtik „Värssidesse väänatud anekdoodid” (Karksi-Nuia)

    Timmu Tuks „Mõtteid ja mõtisklusi. Luulet aastatest 2019 ja 2020” (Tartu)

    Elmar Uuk „Sügisluule” (Tartu)

    Aili Vabo „Tunnete tõmbetuules” (Jüri: Rae Raamat)

    Maili Yerlikaya „Armastus, igatsus, elu ise” (Pärnu: Hea Tegu)

     

    Üldistusi ma ei tee, sest mul on tunne, et 2020 ei olnud selline aasta, mis esindaks mudelina mingeid pikemaaegseid minevikust tulevikku suunduvaid tendentse. Näib olevat pigem mingi hingetõmbeaeg, kus toimub küll mõndagi, kuid mis jääb kirjanduslukku pigem üksikute oluliste teostega kui üldisemate märgiliste protsessidega. Võib-olla eksin. Küll aga on mul tunne, et oleks aeg teha kokkuvõtteid möödunud kümnendist, XXI sajandi alguskümnenditest, taasiseseisvusaja luulest tervikuna, kuidas see praegusest perspektiivist paistab.

    Lühidalt kokku võttes andis möödunud luuleaasta kaks luulekogu, mida pean tugevaks ilma mingite mööndusteta: Tõnis Vilu „Tunde­kasvatus” ja Kristjan Haljaku „Illuminatsioonid”; kaks väga head poeetilist kogumit: Hasso Krulli „Tänapäeva askees” ja Katrin Väli tsükkel „Jagame seda valgusega”; kaks väga lootustandvat debüüti: Joosep Vesselovi „Linna laul” ja Grete Kaio „Üks”. Iseenesest on selline luule suuremaks ja väiksemaks liigitamine, millega olen siin tegelnud, minu meelest alati väga kahtlane, sest luule loeb alati ka lugejat ning nõnda saab igast hinnangust hoopis lugeja enesepaljastus. Olen arvanud, et minu tõrksus võrdleva hinnangulisuse suhtes pärineb 1990-ndate post­modernsest, demokraatlikust, relativistlikust ja platoolisest kultuuriõhustikust, aga tegelikult põhjendaksin seda pigem nii, nagu Hugo von Hofmannsthal seda tegi juba 115 aastat tagasi, kõneldes kirjanduse ja lugeja vahelisest suhtest. See on nii ilusasti sõnastatud, et pärast seda ei taha ma enam midagi lisada:

    „Ka ei usu ma, et ühel teisel vaidlusel, mis paneb õhu võnkuma, oleks mingi tähendus elava inimese siseelule, ma mõtlen vaidlust üksikute luuletajate suuruse ja väiksuse üle, nende järjestamise üle, ja selle üle, kas elavad kirjanikud on kuidagi väiksemad kui surnud. Sest ma usun, et üksiku inimese silmis, kellele lugemiselamus on tuttav, rändavad surnud kirjanikud elavate hulgas ja elavad oma teist elu. Selle inimese silmis on olemas vaid üksainus märk, mis on pressitud luulekujundisse – märk, et see kujund on sündinud nägemusest. Muudest vahetegemistest ta ei hooli. Ta ei oota suurt luuletajat. Temale on alati suur see kirjanik, kes kingib tema hingele midagi mõõtmatut. Ainus vahe, mida inimene teeb, on vahe poeetiliste raamatute ja loendamatute muude vahel, mis on sündinud veidratest järeleaimamistest ja sega­miniajamistest. Aga neiski raamatutes austab ta poeetilise vaimu jäetud jälge ja võimalust, et neist võib langeda mõni kiir päris noortesse, päris tooretesse hingedesse. Ta ei oota, et aeg leiaks mõnes kõneosavas kirjanikus, kõikidele küsi­mustele vastajas, heeroldis ja advokaadis, oma igavesti kehtiva sünteesi. Sest see süntees saab teoks inimeses endas ja tema­taolistes, tuhandes varjatud punktis, ja kuna ta on teadlik, et kannab endas aega, et ta on nagu kõik teised, üks kõigi nimel, üks inimene, üksikisik ja sümbol ühtaegu, siis tundub talle, et sealt, kust tema joob, peab kustutust leidma ka ajastu janu. Jah, kui inimene suudab pühenduda nägemusele ja suudab uskuda seda, mida kirjanik tal vaadata laseb – olgu see siis inimese kuju, elu tuim mateeria, kuhu ta on tunginud, või Orpheuse-näoline jube ilmum –, kui ta suudab sümboolselt läbi elada aja kõige salapärasemat sünnitist, seda, mis on tekkinud terve maailma surve all ja millel lasub mine­viku vari ning mis võpatab pealetungiva oleviku saladuste all, sellesama oleviku all, milles inimene kõike läbi elab; suutes tunnetada luuletust, seismograafilist kujutist, salajast teost, mis pärineb tollelt, kes on kõikide elavate asjade ori ja kes mängib iga õhuvärelusega, suutes tunda rõõmu aja kõige intiimsematest kujunditest, tajudes oma Mina iseendaga samastumas, hõljumas kindlalt kesk olemise vaba langemist, kaob inimesel aja mõiste ning nii tulevik kui ka minevik muutuvad üheksainsaks olevikuks.”1

    1 H. von Hofmannsthal, Kirjanik ja praegune aeg. Ettekanne (1906). Rmt: H. von Hofmann­s­thal, Väikesi vaatlusi. Esseed, kõned. Tlk Katrin Kaugver. LR 2010, nr 34, lk 96.

  • Arhiiv 27.04.2021

    Kas Vanapagan on hull?

    ants

    A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan” on tekst, mis on mulle õrnas eas suurt mõju avaldanud. Kuid tükk aega ma ei julgenud teistele öelda, et see on mu meelest üldse üks parimaid raamatuid, sest kartsin, et mind hakatakse kas just kohtlaseks pidama, aga kuidagi imelikult vaatama igatahes. Või siis polnud Tammsaare lihtsalt cool, pidi lugema Hesset, Bulgakovit, Kafkat. Hiljem olen oma vaateid ja tundmusi lähimate kolleegide ja sõpradega jaganud ja tuleb välja, et neid ikka on, kellele on just see romaan Tammsaare teostest kõige olulisem. Nüüd aga on minus sugenenud kahtlus, et kas me pole Põrgupõhja Jürkasse suhtunud mitte liigse empaatiaga?

    Kas ta pole meid ehk oma vaikse, ausa ja kohtlase olemisega lollitanud? Viimane aeg oleks küsida, mis põhjusel Jürka tõeliselt maa peale tuli. Mis asja ta siin ajab? Ta justkui mängiks avatud kaartidega, ta ei varja oma isikut ja peamist eesmärki, ütleb kohe välja, et on vanapagan, tuleb otse põrgust ja soovib saada inimeste hingi, aga selleks peab ta enne ise õndsaks saama. Ausus on justkui lihtsameelsete privileeg ja kaitsekilp, keegi ei kahtlusta neid pettuses ega varjatud kavatsustes. Vastasel juhul oleks see midagi sama küünilist kui arvata, et jalutu käib tegelikult öösiti staadionil sadat meetrit jooksmas. Kuid siiski, kas meil on põhjust neid õndsaid, kes on vaimust vaesed, lõpuni usaldada? Mul on aina enam tunne, et Jürka on jätnud midagi ütlemata ning et tema kavatsused pole sugugi nii läbipaistvad nagu äsja puhastatud prilliklaasid.

    Elus küll mitte alati, aga raamatutes ja filmides tunneme kaasa nõrgematele ja väetimatele. Loomad, lapsed ja ullikesed panevad meid heldima. Suhtume sümpaatiaga kergesse autismi, kus kõrvalekalle normaalsusest on suhteliselt väike, pealegi teevad selle all kannatajad oma veidruses meid õnnelikuks („Forrest Gump”) või siis panevad meid endas avastama uut ja paremat ja ehk ka müstilisemat poolt („Vihmamees”, „Roheline miil”). Teine äärmus on muidugi kõikvõimalikud trillerid, kus on ohtralt raske vaimuhaiguse käes vaevlevaid inimesi, kes saadavad korda ridamisi hirmsaid asju („Psühho”, „Rappija Jack”). Eriti jubedaks teeb olukorra just see, et tavaloogika nende jõhkardite motiive niisama naljalt läbi ei hammusta, nende kurjus ja õud on seletamatud, me ei suuda neid koletisi peatada ega oska end kaitsta.

    Sellest, et Jürka muumiorus pole alati kõik muumid kohal, saab teada juba raamatu esimesel leheküljel, kui Vanapagana ja tema naise Lisete kohta öel­dakse, et „nad on mingisugused lahkusulised ja nende ülemise korraga pole kõik päris korras”. Jürka kaldub asotsiaalsusele (hügieen, söömiskombed) ega oska inimestega õigesti suhelda. Tema käitumine on ettearvamatu (raevuhood), ka tema tundeelu on loid ja üheülbaline, vaid korra valdab teda peale viha mingi imelik tunne, kui ta kannab oma lapse kirstu. Empaatia on enamasti Jürkale võõras, tapnud oma naise armukese, ütleb ta vaid: „Soo, eit, lähme nüüd toa­maile.” On üsna tõenäoline, et tegemist on Aspergeri sündroomiga. Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehelt saadud info kinnitab seda:

    Aspergeri sündroom kuulub autismisarnaste psüühikahäirete hulka. Asper­geri sündroomiga inimesed mõistavad maailma teistest erinevalt, osa ini­mese olemusest tundub neile võõrastav ja ebaloomulik. Aspergeri sündroomile on iseloomulik: sotsiaalse suhtlemise eripärad – vähene huvi ja oskus inimestega suhelda; vähene võime arvestada ja aru saada teiste inimeste kehakeelest, miimikast, tunnetest ja arvamustest; eakohaste suhete puudumine eakaaslastega; oskamatus end kehakeele ja miimika abil väljendada; pilkkontakti vähene tähtsustamine või vältimine; raskused oma käitumise kohandamisel sotsiaalsetes olukordades. Aspergeri sündroomiga inimene võib teada sotsiaalse suhtlemise reegleid, kuid ei oska neid õigel ajal ja viisil kasutada.”

    Kui tulla tagasi vaimsete häiretega filmikangelaste juurde, siis Jürkat ei saaks naljalt ühte või teise äärmusesse lahterdada. Sest ühelt poolt pole ta maniakk, kelle peamine eesmärk oleks teisi tappa: sulase mõrv sünnib rohkem möödaminnes, nagu oleks lõksu jäänud hiir vetsupotist alla lastud, see ei lähe arvesse. Aga teisalt ei ole Jürka ka see leebe ullike, kes tooks temaga kokku puutunud inimestes esile uusi ja positiivseid väärtusi. Otse vastupidi! Kuigi ta ise on passiivne, ei juhi olukordi, vaid läheb vooluga kaasa, siis oma tasasel moel toob ta teistes inimestes välja just nende halvima poole. Ja selles peitubki tema varjatud motiiv!

    Võtame lühidalt kokku Vanapagana agenda, mille sõnastab talle Peetrus, kui Jürka läheb hingede järele: „Änam ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib ka inime, ta ainult ei taha, aga kui ei või, siis ei või ka inimene, ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu, ning kui ei või, ehk küll tahab, tuleb ta taeva ja sina ei saa enam hinge sutsugi.” Ühesõnaga, Jürka puhul on tegemist omalaadse jokk-skeemiga. Ta käitub maa peal juhtnööridele vastavalt, proovib ise saada õndsaks, aga teisalt, nagu juba öeldud, avab ta kaasinimestes nende halvimad küljed. Pean siinkohal silmas raamatu tegelast Antsu, keda on kujutatud alati saamahimulise, kurja ja salakavalana, kes kiusab ja koorib Vanapaganat, nagu vähegi oskab. Aga miks ta seda teeb – sest Vanapagan laseb tal seda teha! Muutudes ise õndsaks, muudab Jürka Antsu selleks, kellena me teda näeme. Sest me ei tea, võib-olla oli Ants enne Jürkaga kohtumist täiesti tavaline inimene, aga Jürka halb mõju teeb ta selliseks? Ja ega lõpuks olegi oluline, mis Antsu kannustab. Kurjus jääb kurjuseks hoolimata sellest, kas selle taga on lollus või vandenõu. Kujundlikult võib öelda, et nii Jürka kui ka Ants mõlemad riisuvad teineteist: Ants röövib Vanapaganalt tema tööjõudu ja maist vara, Jürka õngitseb Antsult tema hinge. Sest selle kohta, kuidas Jürka maa peal inimestega suhtlema peab, ei öelnud Peetrus ju midagi! Et neid ei tohi kiusatusse meelitada jms. Lisaks on romaani kahel tegelasel täiesti erinev perspektiiv, mille teadmine annab Vanapaganale suure eelise – Ants keskendub maisele elule, Jürka igavikule.

    Kuid on siiski võimalik, et ka Ants on igavikust ja surmajärgsest elust teadlik! Nagu enne sai öeldud – oma veidruses ja pahupidi pööratuses on Vanapagan sümpaatne, tekitab kaastunnet, nagu kulunud karumõmm diivaninurgas või vana pulstunud koer, kes kunagi on olnud armas kutsikas. Ja võib-olla Antsul hakkab kahju Jürist, kes rassib tööd teha, on saamatu ja juhm ning kannatab maa peal. Ehk on Ants isegi Vanapagana lunastaja ning ohverdab end tema nimel – on just meelega selline vereimeja ja liigkasuvõtja, rikub oma elujärgsed väljavaated ja selle asemel, et taevasse saada, on sõbra nimel valmis põrgusse minema, et õnnetul Vanapaganal oleks midagi oodata, kui ta tagasi maa alla läheb. Sest nii kurb on mõelda selle vaese sarviku peale, kes istub oma külma ja tühja katla kõrval, või kuidas need asjad täpselt põrgus käivad? Vahest on neil kahel mehel tekkinud lausa vastastikune kiindumus, nad soovivad peale surma taas kokku saada ja oma vaimseid ja agraarseid sadomaso mänge edasi mängida?

    Ehk siis lõppkokkuvõtteks, kui vaadata Vanapagana käitumismustrit, siis täidab ta täpselt oma pealisülesannet, kõik on selge, mõistuspärane ja loogiline. Ja isegi kui Vanapagan kaldub oma asotsiaalse olekuga kohati normist kõrvale, pole ta siiski vaimselt ebaterve inimene, vaid maa peal olles jätab ta eemale kõik eba­olulise, ei proovi olla parketikõlbulik ja keskendub ainult ja üksnes oma peamisele, kaugemale eesmärgile – inimhingedele põrgus.

  • Arhiiv 19.04.2021

    Vikerkaar

    ants

    Ingrid on just tööle jõudnud, lülitab arvuti sisse ja ühe käega mantlit seljast ajades vajutab teisega harjunult, peaaegu mehaaniliselt pisikest rohelist ikooni ekraani alumises servas. Ta riputab mantli kappi, istub kontoritooli ja klõpsab niisama harjunud liigutusega kaamerapildi uuesti kinni, kui miski sunnib teda tagasi pöörduma. Ingrid veeretab end koos tooliga lauale lähemale ja haarab hiire kindlameelselt pihku. Hiireklahv tiksatab tema sõrme all ja pilt avaneb uuesti.

    Ingrid istub liikumatult ja silmitseb ekraani. Kulub mitu sekundit, enne kui ta taipab, mis täpselt ei klapi. Ta kummardub lähemale, keerab pea viltu ja uuesti otse, vajub siis vastu seljatuge ja vaatab ainiti ekraanile.

    Laseb mõttel nähtule järele jõuda. See, mida ta näeb, tundub täiesti jabur ja võimatu.

    Kiiresti laseb Ingrid peast läbi eelmise päeva sündmused. Hommikupoolikul käis saalis koristaja, pärastlõunal oli seal joogatund, ta ise lamas koos teistega tunni lõpus põrandal, vahtis lakke ja püüdis lõdvestuda. Ta mäletab, et see oli raske, sest mõttes vormus nimekiri asjadest, mis tuli veel selle ja järgmise päeva jooksul korda ajada, et ülejärgmisel päeval toimuv kirjandusauhindade üleandmistseremoonia läheks korda nagu tavaliselt. Tal oli kriipiv tunne, et on midagi tähtsat unustanud, kuigi see oli peaaegu võimatu, ta oli nii palju aastaid seda pidu korraldanud. Ja ikkagi: äkki just seekord oli ta midagi eriti olulist kahe silma vahele jätnud? Pisikesi apsakaid tuli ikka ette: ühel aastal oli kellegi nimi diplomile valesti trükitud, teine kord oli diplomi sõnastusse lipsanud emakeelepäeva kohta eriti piinlik kirjaviga ja kõik tuli uuesti trükkida. Eelmisel aastal oli ühel laureaadil laps kaasas ja kätte antud auhinnamuna jõudis terve olla täpselt kolm minutit. Isegi lilled oli tal meeles olnud tellida kõik ühesugused, et ei tuleks ütlemist, kõigile ühesugused punase-kollasekirjud tulbikimbud, igas kümme õit, väikese varuga kokku seitsesada viiskümmend lille.

    Igatahes oli joogatunni ajal kõik tavaline, selles on Ingrid kindel.

    Ta haarab lauanurgalt võtmed ja jookseb kahe korruse jagu trepist üles. Saali ust lukust lahti keerates saab ta aru, kui tobe on uskuda seda, mida ta arvab end näinud olevat, asi peab olema kaameras, sellist asja ei saa olla. Ta peatub ja on juba peaaegu võtit lukuaugust välja tõmbamas, aga teeb siiski ukse lahti ja läheb sisse.

    Ingrid seisab, pea kuklas.

    Pole võimalik, see lihtsalt ei ole võimalik. Ta kõnnib saali keskele, aga vaatepildis ei muutu midagi.

    Ta vaatab ringi. Kõik muu on nagu ikka.

    Ingrid kuuleb trepil samme ja kiirustab ukse juurde. Ta astub välja, lükkab ukse kinni ja jääb, selg vastu ust, tulijat ootama.

    Tulija on kõigest ajakirja toimetuse Hugo, kelle kabinet on samas koridoris otse tema oma vastas. Ingrid hingab kergendustundega.

    Hugol on ühes käes Ingridi mobiil, teises lauatelefon.

    „Need helisesid võidu. Ma tulin vaatama, kus sa oled. Kas juhtus midagi? Sa oled näost valge, nagu oleksid tonti näinud,” ütleb Hugo.

    Ingrid tõstab pilgu ja vaatab Hugole otsa.

    Telefon Hugo käes hakkab helisema. Hugo ulatab selle Ingridile, kes võtab telefoni oma kätte, aga heidab pilgu ekraanile ja katkestab kõne.

    „Sa ei võta vastu?”

    Ingrid pistab telefoni jakitaskusse, teeb ukse lahti ja ütleb Hugole:

    „Tule vaata.”

    Hugo läheb tema kannul saali.

    Nad seisavad saali uksel ja vahivad lakke.

    „Ütle mulle, mis asi see on?” küsib Ingrid.

    Hugo sügab põske.

    „Müstika…”

    „Mis asi see on?” kordab Ingrid.

    „Värv? Kellegi nali?” vastab Hugo asjalikult. Ingrid vaatab talle mõistmatul pilgul otsa. „Kas uks oli kinni?”

    Ingrid noogutab.

    Hugo kõnnib edasi-tagasi ja uurib lage.

    „Kuidas keegi üldse sinna üles sai?”

    „Kust mina tean,” vastab Ingrid.

    „Redeliga?” jätkab Hugo.

    „Millise redeliga, ütle palun?” küsib Ingrid vastu.

    „Ehitusredeliga?”

    „Siin ei ole selliseid redeleid! Meil on keldris üksainus väike klappredel ja sellega ei ulata isegi minu kabinetis pirni vahetama.”

    „Aa. No siis ma ei tea. Mustkunst!”

    „Ülehomme on pidu.”

    Hugo nägu tõmbub uuesti tõsiseks.

    „Ingrid, ma tõesti ei oska midagi öelda. Ma soovin südamest, et me mõlemad näeksime sama und. Aga nii see vist ei ole. Mis ma teha saan? Ma aitan, kui sa ütled, mis ma tegema pean.”

    Ingrid jõuab otsusele.

    „Paneme ukse lukku. Keegi ei tohi teada. Sa ei tohi kellelegi rääkida, kuuled? Kui Mart tööle jõuab, siis arutame.” Ingrid masseerib otsaesist. „Ma ei taha mõeldagi, mis saab… Ma olen lubanud endale, et hoian teda, päris selliseid majandusinimesi ei leia ju enam… Ülehomme on pidu,” oigab ta sinna lõppu veel korra, „mis musta laega saal, kui lagi on…?” Ingrid naeratab närviliselt ja tema käed värisevad nii, et Hugo peab temalt võtme võtma ja ise ukse lukku keerama. Nad astuvad trepist alla.

    Ingrid kaob oma tuppa ja lükkab ukse, mis on alati sõbralikult paokil, tihedalt kinni. On kuulda, kuidas ta kabinetis edasi-tagasi käib ja pastakat tiksutab.

    Hugo toob endale kööginurgast tassi kohvi, istub oma kabinetis laua taha ja vaatab hoovi. Õigupoolest ta ei usu, mida äsja nägi. Juba praegu tundub see absurdne ja ebareaalne, olgu peale, et neid oli seal nägemas kaks. Kollektiivne illusioon. Ajaloost leiab sadu näiteid. Ja kui nii, mõtleb ta edasi, oletades, et see värv seal nüüd püsib ja ülehomme on saal rahvast täis, siis on lahenduski lihtne: kui leidub kriitiline arv neid, kes kinnitavad, et laega ei ole midagi juhtunud, see on endiselt must, nagu olema peab, siis hakkab ju inimene esiteks kahtlema endas ja teiseks kahtlustama, et tema kulul tehakse nalja, sest kui eesti kirjanduselus märgilise tähendusega must lagi on äkki muutunud vikerkaarevärviliseks, ei saa seda võtta muu kui illusiooni või naljana.

     

    Ingrid mõtleb samal ajal, kuidas seda kõike Mardile serveerida. Aeg-ajalt peatub ta laua juures ja vaatab kaamera pilti. Vanalinna majade tagant välja tulnud päike on põrandale viltused aknaraamid joonistanud. Mustvalgel pildil tundub lae impressionistlik värvidepaljus nüüd veel heledam kui tegelikkuses. Mustvalge Konrad Mägi, mõtleb ta ja turtsatab närviliselt.

    Üks ööpäev on aega, liigub Ingridi mõte edasi. Homme samal kellaajal saalivad saali vahet juba catering’i poisid, toovad laudu ja toole, veinikaste, küünlajalgu, lilleseadeid. Siis ei ole enam midagi teha.

    Kui välisuks lõpuks käib ja koridori otsast kostab tuttav köhatus, sööstab Ing­rid kabinetist välja. Ta ei ütle midagi, ei viipa, lihtsalt seisab ukseavas ja ootab, kuni teine temani jõuab. Mardil paistab olevat aega küll.

    „No tere-tere,” ütleb Mart lõbusalt.

    Ingrid ei hakka terele hingeõhku kulutama.

    „Sul on saali tagaukse võti?” küsib ta hoopis.

    „Mes? Ikka,” kõlistab Mart võtmekimpu.

    „Lähme. Pole vaja suurest trepist minekuga tähelepanu äratada. Ära küsi praegu midagi.”

    Ta astub ees tagumise trepi poole, koos lähevad nad kolmandale korrusele. Igal mademel plõksatab põlema uus tuli ja iga kord Ingrid ehmatab. Mitte kunagi varem ei ole need tuled, see kola täis trepp, see keldrist tõusev läppunud hais ja need endisaegsed pooletoobised lambid teda seganud, aga praegu tahaks ta haugatada: kas saab siin ükskord korra majja, närvidele käib! Aga see ei oleks õiglane, ta on niigi mures, kuidas Mart varsti avaneva vaatepildi vastu võtab.

    Väike osa Ingridist loodab, et midagi ei ole, kõik on nagu eile ja nagu ikka, ta loodab seda isegi siis veel, kui nad endale saali lavaaugu eesriiete vahel kobamisi teed rajavad.

    Mart jõuab esimesena saali ja Ingrid, kes on ikka veel eesriide voltide vahel, kuuleb ainult ebamäärast hüüatust, mida raske, tolmu järele lõhnav kangas summutab. End kardina seest välja võideldes soovib ta eelkõige seda, et Mart poleks minestanud, sest siis oleks temal juba järgmine probleem.

    Kui Ingrid, juuksed sassis ja elektrit täis, eesriide vahelt nähtavale ilmub, seisab Mart klaveri juures, ta on ühe küünarnuki mustale kaanele toetanud, nagu kavatseks iga hetk laulu üles võtta.

    „See oli selline, kui ma hommikul tulin,” ütleb Ingrid.

    Mart maigutab suud, ta näebki välja nagu laulaks, ainult hääl on maha keeratud, jõuab Ingrid mõelda, aga siis puhkeb Mart äkki naerma ja tühjas saalis, eriti tänases ümbruses, kajab see kuidagi hullumeelselt.

    Ingrid vaatab teda ja lihtsalt ootab. Inimese reaktsioonid pingeolukorrale on ettearvamatud, isegi kui oled teisega aastaid koos töötanud. Kirjanike liidu sekretärina võib ta end lausa keeruliste isiksuste asjatundjaks pidada. Kõigiga on kuidagi toime tuldud, püsivaid tormikahjustusi ei ole jäänud.

    Ingridi mõte hüppabki korraga sellele, kas just praegu on käärimas mõni konflikt, kas see laemaaling võiks olla kellegi seisukohavõtt, kättemaks. Kuid talle ei meenu midagi erilist. Ja kui aus olla, ei kujuta ta ette, et ükski neist murelastest või sotsiopaatidest — oleneb, kuidas neid nimetada, ja Ingrid eelistab neid nimetada nende õigete nimedega —, kes viimasel ajal on areenil olnud, suudaksid sellise töö teostada nii puhtalt ja endast jälgi jätmata. Mõne roppuse kriidiga pühasse lakke sodida, seda veel, aga katta terve lagi impressionistliku maalinguga — selleks läheb vaja aega, annet ja aukartustäratavat arvu teostajaid. Hugo pakutud „müstika” tundub palju usutavam versioon.

    Ingridi mõttelõng katkeb, kui Mart korraga minema tormab ja talle trepilt hüüab: oota, ma kohe tulen! Natuke aega on kõik vaikne, siis kuuleb ta kolinat ja natukese aja pärast on Mart tagasi, kaasas klappredel ja koristaja mopp.

    Ta seab klappredeli seina äärde.

    „Mida sa teed?” küsib Ingrid.

    „Ma tahan teada, mis värv see on.”

    Mart ronib vankuvale redelile ja püüab kikivarvule tõustes mopiga laeni ulatuda. Redel kiigub ohtlikult. Ingrid sööstab redelit kinni hoidma.

    „Mart, jäta järele, sa ei ulata!”

    „Lava taga peaks olema üks väike taburet, mine too see.”

    „Mart.”

    „Ära nüüd raiska aega.”

    Ingrid toob tabureti ja annab selle Mardile.

    „Vaat nüüd sa võiksid küll kinni hoida…” ähib Mart.

    Ingrid haarab otsustavalt tabureti jalgadest ja pigistab, nii et sõrmenukid valged. Ta püüab mitte vaadata, kuidas tabureti kõik jalad on viimase klapi servadest mõni millimeeter üle. Ja ta ei vaata ka üles, ainult kuuleb Mardi puhkimist pea kohal, kui teine mopiga lage nühib.

    „Maha seda igatahes ei pese,” ütleb Mart redelilt alla ronides.

    „Ma ei saa aru. Mis asi see on? Uksed olid lukus. Mingeid jälgi ei ole. Kes sellist asja teeks?”

    Mart mühatab.

    „Sellega pole küll praegu aega tegelda.”

    „Äkki peaks ikka politseisse helistama?” pakub Ingrid.

    „Ja mida ütlema?”

    „Ma ei tea…”

    „Ma lähen helistan,” teatab Mart.

    „Kuhu?”

    „Pressile ikka.” Ingridi nägu nähes lisab ta: „Maalritele. Kurat, missugune jama. Siia on ju vaja ma ei tea mis tellinguid, seinad ja põrandad tuleb ära kiletada, klaver sisse pakkida, ooh, ma ei taha mõeldagi. Ja see peab kuivada jõudma… Kuule, hak­kame tegutsema. Kõik uksed hoiame kinni, kedagi sisse ei lase… Esimehele tuleb ilmselt öelda, teda ei saa pimedas hoida, teistel pole vaja teada.”

    „Hugo käis enne siin üleval minu juures. Ma arvasin, et ma olen… segi läinud.”

    „Ma räägin temaga.”

    „Mart…” alustab Ingrid. „Oled sa kindel, et see ei ole… hallutsinatsioon?”

    „Jajah.”

    „Oled sa kindel, et muud lahendust ei ole kui… ülevärvimine?”

    „On sul teisi ettepanekuid?”

    „Mis juhtuks, kui jätaksimegi nii?”

    Mart vaatab Ingridile otsa, ei vasta.

    „Ma ei tea. Ja ma ei usu, et me tahame teada. Aga las pealik ütleb.”

     

    Paar tundi hiljem istuvad nad esimehe kabinetis.

    „Kui keegi mulle sellise loo räägiks, siis peaksin ma seda heaks väljamõeldiseks,” ütleb esimees. „Aga nüüd tuleb meil paraku tagajärgedega tegelda. Me ei saa seda lage nii jätta. Mart?”

    Mart köhatab. Siis järgneb avaldus.

    „Täna ei saa mitte keegi tulla. Õigemini, ainult maalritest poleks ju kasu. Tellinguid on vaja, neid ei saa enne homset. Aga hea uudis on see, et meile lubati, et saaks alustada homme kella seitsmest eeltöödega ja kaheksast värvimisega, üheteistkümneks oleks saal puhas, kuivamise ja lõhna pärast ei pea muretsema. Catering’i poisid saaksid seni oma asjad eesruumi tassida, nii et teoreetiliselt peaks asi kontrolli all olema.”

    „Siis on kena. Ärme praegu mõtle, mis see kõik maksma läheb…”

    „Palju,” poetab Mart vahele.

    „…vaid keskendume sellele, et asjassepühendatute ring oleks võimalikult väike…”

    „Nad saadavad kümme meest,” suskab Mart uuesti vahele.

    „Korjame telefonid kokku või?” küsib Ingrid. „Me ei saa ju.”

    „Need on tavalised töömehed,” ütleb esimees.

    „Mitte keegi pole tavaline,” vastab Ingrid. „Mina ei usalda enam kedagi.”

    „Rahu. Meie käed on praegu natuke seotud. Peab usaldama.” Esimees paneb käed ideaalsele ristkülikule oma kirjutuslaua sümmeetriliste raamatuvirnade vahel. „Siis on vist kõik, sõbrad.”

    „Ma…” alustab Ingrid.

    „Jah?”

    „Ma lihtsalt mõtlesin. Kuna see kõik on nii seletamatu… Kuidas me saame kindlad olla, et see ei… kordu, noh? Et ei tule mingeid uusi üllatusi?”

    „Et homseks on uus maaling?” küsib Mart.

    „Jah!” vastab Ingrid. „Kuidas me saame kindlad olla, kui see ühe korra juba juhtus?”

    Mart turtsatab, aga esimees kohendab lipsu ja ütleb:

    „Sul on õigus…”

    Samal hetkel kostab koputus ja kui esimees vastab: sisse!, läheb uks lahti ja sisse astub Hugo.

    Ingridi ja esimehe pilgud ristuvad korraks — nii pikk on nende koostöö küll, et mõnda asja ei olegi tarvis välja öelda.

    Hugo köhatab.

    „Ma… tegin ühe huvitava avastuse…”

    Mart ja Ingrid tõusevad nagu kokkuleppe peale, aga Hugo jätkab:

    „Ei, jääge-jääge, ma usun, et ka teil on huvitav teada… Ma nimelt… Mulle tundus, et ma olen sellist faabulat kusagil kohanud: et ühel hommikul musta laega saali lagi ei olegi enam must… Läks aega, aga leidsin.”

    „Mida sa leidsid?” küsivad kõik kolm toas olijat nagu ühest suust ja kõik nad kuulevad ka seda, mida nende küsimus tegelikult tähendab: palun anna meile lõpuks seletus!

    Hugo astub toa keskele, teeb lahti käes oleva ajakirja, kõik näevad, et see on „Looming”, esimees püüab endamisi meenutada, millal muutus kaunis, vanaaegne kujundus selleks igavaks oranžiks, mis püsis väikeste variatsioonidega aastaid. 1972? 1973?

    Mehed olid värvimisega peaaegu poole peale jõudnud ja istusid pleenumilaual, kõlgutasid jalgu ja tegid suitsu, kui uks avanes ja lävel seisis pikk kõhn naisterahvas, ühes käes hari, teises veeämber.

    Naine pani veeämbri maha ja vaatas neid üle tooliridade.

    Vabandust, kodanikud, kas võib küsida, mida te teete?”

    Mõlemad mehed libistasid end laualt maha ja peitsid sigaretiga käe selja taha.

    Ei midagi!” vastasid nad kooris.

    Mida te teete siin saalis, öösi?” kordas naine. „Kes te olete?”

    Kas te ei tunne meid siis ära?” küsis pikem mees.

    Ei mina kõiki inimesi tunne. Ei ole näind teid ennem.”

    Me oleme tuntud inimesed! Mina olen Arthur ja tema on — vabariigi esikirjanik.”

    Seda ta küll ei ole. Ma tean Smuuli väga hästi, tema ei ole Smuul. Mina ei ole teid kumbagi ennem näind, nii et paluks lahkuda, ma pean koristama.”

    Pikem mees, kes oli end Arthurina tutvustanud, toetas küünarnuki kõnepuldile, vaatas oma kaaslasele otsa ja teatas naisele:

    Kuulge seltsimees. Meil on missioon.”

    Misse — mis teil on?”

    Missioon. Eks ole, meil on missioon?”

    Arthuri kaaslane laiutas käsi.

    See on käsk kõrgemalt poolt.”

    Aga mina pean koristama, see on ka käsk kõrgemalt poolt.”

    Kuule, las ta teeb oma asjad ära,” ütles lühem mees ja kohendas närviliselt oma sarvraamidega prille.

    Naine tuli lähemale, pani ämbri esimese pingirea juurde maha ja vajutas tuled põlema. Kõik kolm vaatasid korraga lakke, sest nüüd, valguse käes, ei olnud seda võimalik mitte näha.

    Kostis kiljatus, korraga kukkusid põrandale nii naine kui hari ja mehed jälgisid lummatult, kumb esimesena põrandani jõuab, jälgisid sinna tekkinud kujundit ja seda, kui napilt oli naise keha jätnud tabamata plekkpange, kus vesi ainult natuke võbeles.

    Ma ütlesin, et see ei ole hea mõte,” ütles lühem mees ja võttis prillid üldse eest.

    See on suurepärane mõte, Friedebert. Küll ta toibub. Selleks ajaks kui ta ärkab, on kõik lõpetatud. Jätkame.”

    Ja nad lükkasid käised üles, võtsid pintslid hambusse, värvipotid ühte kätte ja ronisid mööda triibulisi kardinaid üles nagu kaks ämblikku. Musta jäi laes aina vähemaks ja vähemaks…

    Hugo lõpetab lugemise ja toas valitseb vaikus. Kui kappkell toanurgas lööma hakkab, võpatavad kõik, isegi Hugo.

    „Mis sellest… naisest sai?” küsib Ingrid. „Vabandust. Täitsa inimlikult küsin.”

    „Hea küsimus,” vastab Hugo ja naeratab Ingridile. „Ma tean, et see pole hea aeg mälumänguküsimusteks, aga ikkagi: kas keegi oskab äkki autorit pak­kuda?”

    Mart keerutab pöidlaid.

    „See on sul 72. aasta number, Tuglas järelikult ei saa olla. Valton?”

    „See pole Valtoni stiil… Krossi ka mitte, mina ausalt ei tea,” ütleb esimees.

    „Mina ammugi mitte,” ütleb Ingrid.

    „Hea küll, aitab kah mälumängust,” ütleb Hugo. „See on Tuglase viimane novell, ilmus postuumselt 1972 Mihkelsoni nime all, kuigi pole teada, kas ta seda üldse avaldamiseks kirjutas. Raske öelda, kuidas see „Loomingusse” sattus ja miks Kuusberg selle avaldas, pole enam kelleltki küsida ka. Igatahes seal loos värvivad selle lae ära kaks härrasmeest, kes kõigi märkide järgi ei ole teps mitte elavate kirjas.”

    Toas olijad seedivad kuuldut.

    „Tohib, ma…” küsib esimees.

    Hugo ulatab talle ajakirja.

    „Palun. Ainult et see on arhiivist, juhtus olema ainuke, nii et…”

    „Mõistan.”

    Ingrid ja Mart tõusevad, Ingrid vaatab esimehele otsa ja köhatab.

    „Õigus. Hugo,” alustab esimees.

    „Mis? Ma ei kõssa kellelegi.”

    „Muidugi mitte. Me mõtlesime. Sa ju elad siinsamas… Kui me tooks sulle külaliskorterist välivoodi ja tekid ja — kas sa oleksid nõus selle ühe öö üleval saalis magama? Valvama või nii? Et ei tuleks mingeid uusi üllatusi?”

    „Ja sul on koer,” lisab Ingrid kähku. „Sest ma ütlen ausalt, mina küll ei julgeks siia ööseks jääda.”

    „Jah, võta koer kaasa,” ütleb ka esimees.

    „Hea küll,” vastab Hugo. „Ikka saab.”

    „Aitäh. Kell seitse on töömehed platsis, nii et sellega on su vahetus läbi.”

    „Selge.”

     

    Fjodori küüned klõbisevad parketil, kui ta saalis ringi nuusib. Lõpuks sätib ta ennast kuskile varjudesse tukkuma.

    Hugole pimeda saali valgus meeldib. Välivoodist paistab Raekoja torni udune halo, kusagil une ja ärkveloleku piiril kujutleb ta hoopis sellist lugu, kus vana Toomas ronib Raekoja tornist alla ja võõpab öösiti naljaviluks saali lage. Aga ei, see ei ole nii hea jutt kui Tuglase oma, mõtleb ta. Ega ma ilmaasjata kirjandusteadlane ja tõlkija ole, originaalsed mõtted ei ole minu rida.

    Fjodor niitsub unes ja Hugo virgub. Varjud on ikka veel sügavad, ta püüab kella sihverplaati valguse poole tõsta, aga silm ei seleta hästi. Neli, oletab ta, ja mõtleb millegipärast: hunditund, kõige sügavam pimedus enne valgust.

    Ta näeb unes, kuidas kaks meest mängivad Fjodoriga palli, Fjodor hüppab aina kõrgemale, et palli kätte saada, aga mehed naeravad ja ronivad lõpuks mööda kardinaid nagu ämblikud, loobivad ikka veel teineteisele palli, Fjodor haugub nende peale.

    „Fjodor!”

    Koer klõbistab üle parketi Hugo juurde ja lakub tema nägu. Juba on valgem.

    Fjodor paneb pea käppadele, aga saba käib rütmiliselt vastu põrandat. Koer lõriseb vaikselt.

    „Mis on?”

    Hugo tõuseb istuma ja sügab Fjodori kaela. Koer rahuneb. Käekell näitab pool kuus.

    Hugo viskab veel korraks pikali, vaatab ukse kohal olevat seinakella ja näeb, et see näitab endiselt neli minutit neli läbi. Tema pilk rändab lakke ja jääb sinna tükiks ajaks pidama. Vaatepilt on nii tavaline, et läheb aega, enne kui ta saab aru, mida ta näeb.

     

    „Ma ei tea. Mina olen igatahes sõnatu. Ma arvan, et mul oleks õige aeg Paldiski maanteel kontrollis käia.”

    Hugo istub esimehe diivanil ja segab kohvikruusis suhkrut.

    „Ole nüüd, sel juhul on meil kõigil sama haigus,” vastab esimees.

    „Fjodor oli rahulik, paar korda haugatas võib-olla, ja niutsus, aga ta näeb ikka und, see pole midagi ebatavalist. Ma ise ärkasin ka mitu korda üles, ei saa ju olla, et…”

    „Ei saa.”

    „Aga mure on lahendatud,” püüab Hugo nalja teha.

    „Seda küll.”

    „Trahvi peame maksma,” ütleb Mart. „Ma arvan, et see firma meile enam midagi tegema ei tule.”

    „Mart,” ütleb Ingrid etteheitvalt.

    „Ma lihtsalt ütlen. Ja teate mis. Eks vaatame, mis siin edasi juhtub, aga minu meelest kõige lihtsam on mõelda, et üks, kaks, kolm, neli inimest ja üks koer on kollektiivselt und näinud. Ja nii ongi. Kui üldse kusagil, siis selles majas võiks see tõenäoline olla.”

    „Jah,” ütleb esimees. „Mardil on õigus nagu alati.”

     

    Natuke pärast kella nelja õhtul istuvad nad kõik saalis. Nemad neli, ja üheksakümmend kaks peokülalist. Pianist astub poodiumile, kummardab ja istub klaveri taha. Tema sõrmede alt hakkab voolama Liszti „Un Sospiro”. Ingrid vaatab naist, laseb end muusikal üleni vallata. Prožektor paistab kuklasse, üle üheksakümne inimese hingab suletud ruumis ja saal, mis on muidu natuke jahe, on soe, isegi umbne. Ta võtab kiiresti viimase sõõmu vahuveini ja püüab keskenduda laval esinevale naisele. Aga kuidas Ingrid ka ei püüa, silmade ees hakkavad tantsima mullikesed. Väsimus, pinge, tühi kõht, mõtleks ta muidu, sest ta ju tunneb ennast, aga ta ei jõua selleni, pilk liigub laenurka kõrgel naise pea kohal, ta vaatab peaaegu prožektorisse, nagu vaataks otse päikesesse, aga ei, ta näeb sealt mööda, ta näeb, kuidas lae must värv hakkab laiali valguma, aega­misi, aga kindlalt, juba on lapike natuke suurem, ajalehe- ja siis veel suurema ajalehe suurune. Ingrid vaatab kähku ringi, aga keegi pole midagi märganud, esimees naeratab talle üle laua ja noogutab, Ingrid ei saa selle noogutuse mõttest päris hästi aru, aga naeratab vastu ja suleb siis silmad.

    Samal ajal on Mart märganud saali kõige tagumises pooltühjas lauas kahte meest, keda seal hetk varem veel ei olnud, selles on ta päris kindel. Üks neist kohendab sarvraamidega prille ja kustutab parajasti sigareti tuhatoosi — tuhatoosi! mõtleb Mart, tuhatoosi! — ja teine, pikem ja kõhnem, vibutab sõrme, nagu lööks esinejale takti või pintseldaks midagi vaba randmega.

    Uksele kõige lähemas lauas istuv Hugo tõstab pilgu kellale ja märkab, kuidas koha peal tammunud sekundiosutile elu sisse tuleb. Neli null viis.

  • Artiklid 16.04.2021

    Poolelt sõnalt ja isegi ilma sõnadeta

    ants

    Teekond inimesest inimeseni võib vahel olla pikk. Intervjuuni Tallinna Ülikooli silmapaistva kirjandusteadlase Irina Belobrovtsevaga kulus siinkirjutajal aega umbes 20 aastat. Alguses jälgisin tema tegemisi eemalt, elades ise verinoore luule­tajana Võrus ja Tartus. Teadvustasin endale, et pealinnas elab selline inimene, kirjandusprofessor, Bulgakovi esiasjatundja ning kakskeelse raamatusarja „Eesti luule vene koolile” kirjastaja. Veel hiljem jõudis minuni teadmine, et Irina Belobrovtseva on kirjutanud gümnaasiumiõpiku vene tänapäeva kirjan­dusest – seal oli käsitletud selliste autorite loomingut nagu Viktor Pelevin ja Vladimir Sorokin, Lev Rubinštein ja Sergei Gandlevski. See oli huvitav avastus, sest seni olin arvanud, et vene kirjandusteadus uurib eelkõige surnud kirjanike loomingut. Irina Belobrovtsevat huvitasid ka uued tuuled kirjanduses. Veel panin tähele, et ta valdab eesti keelt väga heal tasemel ja tõlgib koos abikaasa Vitaliga eesti kirjandusklassikat. See kõik andis mulle signaali, et ükskord me saame kindlasti tuttavaks, sest mindki huvitas eesti ja vene kirjandus, klassika ja tänapäev. Nii ka juhtus, kui 2010-ndatel hakkas Tallinna Keskraamatukogus toimuma igakuine ürituste sari „Lugejate neljapäev”, mil­lega olen korraldajana seotud juba kümmekond aastat. Irina Belobrovtseva on selle sarja raames mitu korda vestelnud Andrei Ivanoviga – ja kui nauditavad on olnud need vestlused! Andrei Ivanovi üks tähtteostest, romaan „Harbini ööliblikad”, ammutas inspiratsiooni Irina Belobrovtseva artiklist, mis räägib vene fašismist. Tolleaegsetes avalikes esinemistes    kordas Ivanov pidevalt, et see on üks väga võimas artikkel. Võtsin kätte ja lugesin: jah, olin sellest tekstist vapus­tatud. See on kirjutatud suure eruditsiooni – seda kohtab teadusmaailmas harva –    ka suure südamega.  

    Nüüd suhtleme meilitsi ja vahel ka helistame. Ta on soovitanud mitu head esinejat „Lugejate neljapäevale” ja on mõnikord külastanud selle sarja üritusi kuulajana – jah, teda huvitab üha tänapäev. Mulle meeldib tema huumorimeel ja ma ei ole kunagi näinud teda halvas tujus. Minu silmis on ta kunagise vene aadlikultuuri vaimne pärija, ikka ja alati Irina Zahharovna, korraga sügav ja soe inimene, kelle vaimseks taustaks on „Vestlused vene kultuuriloost” ja õpetaja Juri Lotmani kuju. 

    Kõige eredam pilt temast on järgmine: päikesepaisteline päev septembris, hotel­li „Palace” juures kohtun kogemata Irina Zahharovna ja Vitali Ivanovitšiga, mõlemad nõtked ja keskmist kasvu, elevil ja moodsalt riides – pastelsed toonid, puuvill ja lina, kerged siidised sallid, päikeseprillid. Oi kui ilusad te olete, hüüdsin endalegi üllatuseks. Selgus, et neid ootas hotellis ees kirjandusfestivali HeadRead külaline Ljudmila Ulitskaja. 

    Irina Belobrovtseva lõpetab oma kirjad tavaliselt sõnadega „живите хо­рошо”. Aprillis tähistab ta oma 75. sünnipäeva ning just sedasama ma soovin talle praegu: elage hästi, Irina Zahharovna!

    IGOR KOTJUH: Irina Zahharovna, andmeid teie elust enne Tartu ülikooli astumist 1963. aastal ei leidnud ma mitte vene internetist, vaid „Eesti kirjanike leksikonist” (2000). Seal on öeldud, et te sündisite Riias ökonomistide tütrena. Palun rääkige oma lapsepõlvest, kuidas teis lõi välja lugemishimu ja miks te vali­site oma erialaks kirjandusteaduse, mitte vanemate eeskujul majanduse?

    IRINA BELOBROVTSEVA: Ma veetsin neli esimest eluaastat Riias. Mäletan seda linna pisteliselt: Esplanāde; pargipõõsad, mille külge oli jäänud küüli­kute karvatuuste; sild Ooperiteatri juures, kus ma kinga vette pillasin, ja kuidas keegi, kes lõbusõidupaadiga mööda sõudis, selle välja tõmbas… Aga esimene mulje Tallinnast – me sõidame Graniidi tänavale, mööda vanast elektrijaamast (seal on nüüd Kultuurikatel), ma näen õhus suuri tahmatorte ja ütlen: „Musta lund sajab.”

    Sellega, et vanemad olid ökonomistid, on nii ja naa. Ema kohta kehtib see täiel määral. Aga isa lõpetas 1941. aastal Punaarmee Intendandi Akadeemia mere­väeteaduskonna, teenis mereväes, tegi läbi sõja 1. juulist 1941 kuni 9. mai­ni 1945, elas üle Leningradi blokaadi, ja kuigi ta oli intendanditeenistuses, sai ka lahinguautasusid. Ühel neist oli väga inimlik põhjendus: lahingutegevuses vahetult osalemata tagas häireteta varustamise kõige vaja­likuga. Sõjast tuli ta tagasi eluga, kuid hulga haigustega, nii et 1955. aastal läks ta tervislikel põhjustel erru.

    Lugema hakkasin ma nelja-aastaselt, ja isa oli selle üle nii uhke, et demonstreeris mind külalistele. Üks neist ei uskunud ei isa ega mind: „Kah mul asi, tüdrukul on see lasteraamat juba peas. Aga võta, lapsuke, ajaleht „Pravda” ja katsu lugeda.” Kui ta siis kuulis lapse suust kõiki neid kantseleikeelseid mantraid helgest tulevikust ja kaitsest välisvaenlaste vastu, jäi tal suu lahti.

    Lasteraamatuid mulle muidugi osteti ja salme ma õppisin pähe, nii nagu iga tolle aja laps. Aga vaevalt oleks filoloogia esile tõusnud, kui poleks olnud meie pere kõige põnevamat liiget – minu hoidjat. Minu vanemate juurde oli ta tulnud lapsehoidjaks ammu enne minu sündi, kui minust ligi kümme aastat vanem õde oli kolmekuune. Sääraseid „tüdrukuid” (just jutumärkides, sest nii neid tookord kutsuti, ehkki meie oma palgati lapsehoidjaks, kui ta oli juba 37-aas­tane) oli palju – maal inimesed virelesid ja nälgisid, aga Bakuus, kus mu vanemad siis elasid, rikkas lõunamaa linnas, võis koha leida. Neid võeti kolmeks, kõige rohkem neljaks aastaks, kuni laps pandi lasteaeda, kus ta pidi sotsialiseeruma. Aga minu hoidja tuli – ja jäi meie peresse 51 aastaks.

    Ta rääkis muinasjutte, nii neid, mida võib leida vene muinasjuttude kogumikes, kui ka neid, mida ei leia kuskilt, sest need ta mõtles ise välja. Ja kui tabas mind järjekordset raamatut lugemas, ütles kuidagi mõtlikult: „Äkki sa kirjutad ise ka raamatu?”

    Tean peale tema veel vaid üht säärast helget kuju – Puškini hoidjat Arina Rodionovnat. Puškin põlistas ta oma värssides. Minu hoidjal vedas vähem – mina ja minu õde ei olnud Puškinid. Aga raamatu ma kirjutasin. Ja lausa mitu. Võib-olla hoidja teab seda?

    I. K.: Tartu 1960. aastate keskpaik – see on Lotman. Eesti kuuekümnendad – see on kassetipõlvkond, modernism ja vabavärss. Mis teemad köitsid teid õpinguaastatel? Mida arutati tudengiseltskondades?

    I. B.: Ma astusin Tartu ülikooli 17-aastaselt, nõukogude sugugi mitte eliitkoolist, mu eesti keel oli vilets (kui ma õppisin 2. klassis, siis jäeti eesti keele tunnid ära, hea veel, et soovijatele keelering alles jäi) ja vene kirjandust tundsin kooliprogrammi piires. Muidugi klassikat ja nõukogude kirjandust, just nimelt nõukogude, mitte selles mõttes, et see oli nõukogude ajal loodud, vaid ideoloogiliselt nõukogulik.

    Ülikoolis avanes meile täiesti uus maailm (edaspidi, kui ma räägin „meist”, pean silmas ennast ja oma meest Vitali Belobrovtsevit, kellega me käisime paralleelklassides ja astusime koos ülikooli).

    Ülikooli tulles oli meil soov saada ajakirjanikuks, keegi selgitas, et esi­algu tuleb hakata kirjutama sõnumeid ja artikleid, ja mingil hetkel me mõtlesime välja auahne projekti. Selle sisu kajastab piltlikult tollal eksisteerinud müüti sõjast, mille võitmine ühendas rahvaid. Peahoone fuajees, kuulsast kellast vasakul, rippus umbes 20–25 inimese piltidega tahvel „Nad langesid Kodumaa eest”, iga pildi all oli nimi ja eluaastad. Otsustasime, et kirjutame neist suurepärastest inimestest terve sarja olukirjeldusi ja küsitleme nende kohta vanema põlve ülikoolitöötajaid. Alustasime õigusteaduskonna dekaanist Paul Vihalemast. Naljakas küll: tulevad kaks tudengihakatist võõra teaduskonna dekaani juurde ja esitavad küsimusi. Ülikoolis oli aga säärane pehme, perekondlik või demokraatlik õhkkond ja meile ei tundunud see imelik. Dekaan võttis meid jutule, kellegi kohta isegi midagi ütles, aga meil oli tunne, et ta räägib vastu tahtmist. Arusaamatu! Siis läksime oma õppejõu, vene kirjanduse kateedri kõige vanema mehe Valmar Adamsi juurde. Olgu etteruttavalt öeldud, Adamsi elu lõpupoole anti meile teada, et ta nimetab meid vene filoloogia Romeoks ja Juliaks, ja see oli liigutav. Aga tookord kõhkles ta kaua, kuulas meid ja ilmselt vaevas teda mingi mõte. Nüüd ma olen kindel, et ta mõtles: kas meid võib ikka usaldada, kas me ei ole mitte koputajad, ega me ei jookse teatama, „kuhu vaja”. Aga lõpuks otsustas. Ja ütles: jätke see mõte. Teie ei jaga sellest asjast veel midagi, aga seal fuajees tahvli peal on erinevad inimesed. Kes surid erinevate kodumaade eest. Nii et kõigepealt saage targemaks.

    Sellest algas meie nägijaks saamine. Tahvel aga võeti mõne aja pärast maha.

    Osa meie kursusekaaslasi ei pidanud pingelisele ajaplaanile vastu ja katkestas õpingud. Meil ei tulnud niisugust mõtetki. Meile olid meie õppejõud Juri Mihhailovitš Lotman ja Zara Grigorjevna Mints kõik. Nad lugesid paljusid aineid, pidasid õhtusi erikursusi, kutsusid eriseminaridele, kus kirjutati ja arutati kursuse- ja diplomitöid. Tuli valida, sest võimatu oli käia korraga kahel seminaril, mis toimusid ühel ajal. Valik oli peaaegu automaatne – me mõlemad tahtsime tegelda 1920. aastate nõukogude kirjandusega, ajaga, mida võis pidada veel „vabadusesõõmuks”, või nagu tavatses öelda Anna Ahmatova, „vegetaarseteks aegadeks”. Selle ajajärguga tegeles Zara Mints. Meie osakonnas peeti ülimaks väärtuseks teadustööd, paljugi anti andeks neile, kes sellega tegele­sid – kirjutasid artikleid ja osalesid iga-aastastel üliõpilaste teaduskonverentsidel, kuhu sõideti kogu Nõukogude Liidust (välismaaga oli lugu keerulisem). Kui vaadata tänaseid maailma slavistika tippe, siis näeme kümneid omal ajal Tartu konverentsidel osalenuid.

    Zara küsis juba esimesel kursusel, kas keegi tahab tegelda teadustööga. Selleks ajaks oli kogu minu ajakirjanduskirg nagu peoga pühitud. Tõstsin käe ja tema rõõmustas: „Ja millega nimelt te tahaksite tegelda?” – „Majakovskiga,” vastasin rõõmsalt. Isegi oma mõningases eufoorias märkasin ma pahameelt tema silmis. Aga see ei oleks olnud vene filoloogia osakond, kui õppejõud oleks hakanud üliõpilasele töö teemat dikteerima. Kui olime asja arutanud, jõud­sime ka tulemuseni – „Isikliku surma ja surematuse teema Vladimir Majakovskil”. Edasi tulid teaduskomandeeringud Moskvasse (alates minu 18. eluaastast), kohtumised Majakovski lähiringi kuulunud „elavate fossiilidega”, nagu nad end ise nimetasid. Kes oli olnud laagris, kes oli lahkunud kunstist ja hakanud tarbekunstnikuks, kellest aga oli saanud võimutruu kriitik.

    Just need sõidud ja sukeldumine nõukogude kirjanike, kunstnike ja teatri- ning filmitegelaste draamadesse ja tragöödiatesse pöörasid mu näoga Eesti poole, mida ma varem ei tundnudki. Algas see muidugi meie põlvkonnakaaslastest või ka veidi vanemast põlvkonnast. Siis tõlgiti vene keelde Enn Vetemaa lühiromaanid ja Mati Undi „Hüvasti, kollane kass”, neil oli tohutu menu, ja ka tiraažid olid tohutud – kümned tuhanded. 1962. aastal ilmus esimene luulekassett ja me üritasime lugeda omapärast Paul-Eerikut, ning ikka Vetemaad, kelle värsid ei olnud üldse kellegi moodi. Teine kassett läks kuidagi märkamatult, aga kolmandas olid Jaan Kaplinski ja Viivi Luik, viimast me nägime tihti „Pegasuse” kohvikus koos Jaak Jõerüüdi ja Jaan Paavlega, sinna tuli tihti ka Leelo Tungal, meie aga istusime seal tavaliselt koos oma sõbra, kunstnik Eduard Molokiga, kes varju­nime Edward O’Men all osales käsikirjalises almanahhis „Kamikaze”. Temaga, kes ilmselt kirjutas luuletusi, aga häbenes neid teistele ette lugeda, kui paroodilised haikud välja arvata, me arutasimegi küll vabavärssi eesti luules, küll selle peaaegu täielikku puudumist vene luules, küll tõlkeid, ja kõike seda sihukeses iroonilises, tollele ajale iseloomulikus stiilis.

    I. K.: Teil on väga lai huvide ring, mille võib jagada kolmeks tinglikuks rubriigiks: vene kirjandus, eesti kirjandus ja välisvene kultuur (kuhu kuulub omaette „Balti arhiiv”). Tahaks kõik loetletud jaotused lühidalt läbi võtta. Kõigepealt, kui lubate, küsimus vene kirjanduse kohta. Teie teaduspublikatsioonide loeteluga tutvudes võib näha teie huvide omapärast evolutsiooni: alguses oli seal hulk publikatsioone Majakovskist ja LEF-ist,1 siis olid artiklid Dostojevskist, uuel aastatuhandel sai teist suur Bulgakovi spetsialist. Kas säärane üleminek ühelt uurimisobjektilt teisele on asjade loomulik käik („nii lihtsalt juhtus!”) või mõjutasid valikut välised tegurid? Kuidas    jõudsite iga nimetatud kirjanikuni? Ja kas nüüd, aja möödudes, näete midagi samalaadset nende loomingus, suhtumises keelde (vormi)?

    I. B.: Majakovskiga seoses kiskus kõik sinnapoole, et ma hakkasingi tegelema vene XX sajandi alguse avangardiga, juba olid konverentside ettekanded, aval­datud teesid, kommenteerimine „Tartu Ülikooli t­oimetistes” (üliõpilase kohta tohutu saavutus), juba tsiteeris Juri Lotman oma esimeses semiootikaraamatus näidet minu Majakovski-ettekandest, mille ma tegin koos ühe teise tüdrukuga (see oli siis eriline uhkuseasi – Lotman ise!). Aga algas IV kursus ja ajakirjas „Moskva” ilmus Bulgakovi romaan „Meister ja Margarita”. Mida see tähendas? Kogu senise teaduselu lõppu. Zara Mints korraldas osakonnas romaani arutelu, ma esinesin, talle meeldis, aga kui ma ütlesin, et diplomitöö ma kirjutan „Meistrist ja Margaritast”, hakkas tal õudne: kuidas saab IV kursusel alustada nullist!

    Aga mina ajasin oma jonni edasi. Ja järgmisel vene kirjanduse kateedri koosolekul oli otsustamisel, kas mul lubatakse kirjutada diplomitöö uuel teemal. Zara ütles mulle, et vaevalt. Praegu mõistan, et seda öeldi „kasvatuslikel eesmärkidel”, et vaadata, kas minu otsus on ikka kindel, ja hoiatada teisi – diplomi­töö teemat vahetada on väga raske. Aga minu õpetajad ise olid muidugi juba asja tuuma ära tabanud ja ma sain loa kirjutada diplomitöö Bulgakovist, tõsi küll, mitte „Meistrist ja Margaritast”, vaid „Teatriromaanist”. Pärast IV kursust algas arhiivipraktika ja Lotman viis meid Moskvasse, kus ma nägin Lenini-nimelises raamatukogus romaani käsikirja.

    Raske on seletada neile, kes ei ole arhiivides töötanud, mida tähendab, kui sa näed esimest korda „oma” kirjaniku käekirja, saad aru, kuidas ta on käsi­kirja kallal töötanud, lehitsed seda vihikut, mida on lehitsenud tema… Lotmanist peeti Moskvas lugu, sellepärast lasti meid, tema üliõpilasi, kerge vaevaga fondide nimestike ja dokumentide juurde. Pealegi oli Zara otsustanud, et ma pean minema Bulgakovi lese Jelena Sergejevna juurde. Kui juba materjali sukel­duda, siis pea ees. Ma läksingi, ja käisin lese juures enne diplomitöö kaitsmist mitu korda. Diplomitöö „Teatriromaanist” kaitsesin kiitusega, kateeder soovitas mind aspirantuuri, aga parteivõimud nägid Lotmanis vaenlast ja aspi­rantuurikohti talle ei andnud. Oli ka teine võimalus – hakata teaduskraadi taotlejaks väljaspool aspi­rantuuri. Nüüd aga ütles Lotman, et Bulgakovi põhjal väitekirja kaitsta pole võimalik (jah, olid niisugused ajad!), mistõttu ta teeb mulle ettepaneku kirjutada tema juhendamisel töö teemal „Sergei Eisenstein ja nõukogude 1920.–1930. aastate kirjandus”. Miks Eisenstein? Lotman oli sel ajal haaratud filmikunstist, luges filmialast erikursust, minul aga oli väike artikkel (samuti kaasautorsuses) võimalusest kasutada filmi elemente kirjandusliku teksti (ikka sellesama Maja­kovski) analüüsil. Kirjutasin väitekirja musta variandi valmis, kuid selle lõpetamise ajaks tuli mul lahkuda pedagoogilisest instituudist, kus ma töötasin – karistuseks nõukogudevastase kirjanduse hoidmise ja levitamise eest.

    Tallinn on väike linn, igal pool teati, et me oleme nõukogudevastased, tööle mind kuskile ei võetud, isegi mitte korrektoriks. Andsin siis eratunde, üks minu hoolealuseid oli enne VGIK-i (Üleliiduline Riiklik Kinematograafia Instituut) astumist Tiina Lokk. Ei saa jätta meenutamata veel ühte huvitavat tööd – Toomas Liiv kirjutas väitekirja eesti novellist alates 1917. kuni 1930. aastateni. Teatavasti tuli tookord esitada kõik väitekirjad atesteerimiseks VAK-ile (Üleliiduline Kõrgem Atesteerimiskomisjon) vene keeles, ja meie tõlkisime Liivi oma. Mulle oli see koolitus eesti kirjanduse alal. Autorid olid enamasti tundmatud, paljud olid vene keelde tõlkimata, ning mulle avanes ülimalt huvitav panoraam sõjaeelse Eesti Vabariigi lühiproosast.

    Minu teadlaseelu aga takerdus. Tõsi küll, juba enne instituudist vallandamist olin ma kirjutanud artikli miimikast ja žestist Dostojevski loomingus, mis võeti akadeemilisse väljaandesse ja mida seniajani tsiteeritakse. Kokkuvõttes jäin ma akadeemilisest elust kõrvale üheteistkümneks aastaks. Tagasi tööle peda­googilisse instituuti pääsesin alles siis, kui oli alanud perestroika, 1986. aastal. Nüüd oli tarvis väitekiri kiiresti ära kaitsta, aga nõukogude kirjanduse dissertatsiooninõukogu Tartus oli likvideeritud. Suuri vaevu, pärast järjekorras ootamist, õnnestus kaitsmine Moskva pedagoogilises instituudis (kui Zara kuulis, kus ma kaitsta kavatsen, hüüatas ta: „See on ju röövlibande!”), seal ei huvitanud kedagi kirjandust ja filmikunsti käsitlev töö, teemat tuli nudida, kuni jäi „Vladimir Majakovski ja LEF-i kunstilised otsingud” (Eisenstein osales „Uue LEF-i” tegevuses). Ning alles seejärel hakkasin ma otseselt tegelema sellega, mida hing igatses – Bulgakoviga ja romaaniga „Meister ja Margarita”. Koos kolleeg Svetlana Kuljusega kirjutasime paarkümmend artiklit Bulgakovist üldse ja romaanist eraldi, koostasime romaanile teadusliku kommentaariumi ja saime selle eest Eesti Vabariigi teaduspreemia.

    I. K.: Eesti kirjandus. Te olete seda palju tõlkinud ja uurinud, teil on artikleid eesti ja vene keeles. Mul on raske määratleda teie „põhiautoreid”. Võib-olla nii: Baturin, Kross, Unt? Aga on ju veel Vetemaa, Normet, Saluri? Ja te olete tegelnud ka klassikaga: mida on väärt ainuüksi minu lemmik Tuglas! Rääkige oma lähenemisest eesti kirjandusele. Kellel eesti kirjanikest olete külas käinud?

    I. B.: See sai alguse ülikoolist. Vene osakonna üliõpilased jagati eesti keele oskuse järgi rühmadesse – üks rühm alustas nullist, teises olid edasijõudnud. Meie Vitaliga läksime laiskusest nõrka rühma, kuigi tema oskas eesti keelt väga hästi, mina palju halvemini. Meie õppejõud Ellen Turu sai varsti asjast aru. Ja kui ta teistele andis ülesande tõlkida eesti keelest väikesi juppe leheartiklitest, siis meil – me tegime kõike kahekesi – laskis ta tõlkida suure katkendi „Väikesest Illimarist”. Naljakas küll, aga me isegi ei taibanud, et see romaan võib olla juba tõlgitud. Istusime oma ülesande kallal, ähkisime ja puhkisime, aga tahtmine arvestust saada oli suur. Ja kui Ellen Turu meie tööd kontrollis, ütles ta järsku, et meist saavad head tõlkijad. Kaksteist aastat hiljem tuli see meile meelde, kui hakkasime Tuglast tõlkima juba kirjastusele. Varem olime tõlkinud mõned Rein Saluri ja Jaan Kruusvalli jutud, mis ilmusid 1978. aastal nn mustas raamatus, eesti noore proosa valimikus, millel oli Nõukogude Liidus vapustav menu. Moskvas Kirjanike Liidu juhatuse eriistungil vangutati muidugi pead ja kritiseeriti nõukogulikest seisukohtadest lähtudes, aga oli selge, et olid tulnud uued inimesed, kes vaatasid kirjandusele uue pilguga. Salurile, kes oskas suurepäraselt vene keelt, meie tõlge meeldis ja meist said pikaks ajaks tema tõlkijad. Siis äkki tekkis meil tahtmine proovida tõlkida Tuglast. Me läksime majamuuseumi, mis kandis siis ainult tema nime, kuulasime tema häält, ahhetasime, kui nägime riiulitel haruldasi vene hõbeajastu ajakirju, vaatasime tema ääremärkusi – ja ma läksin Aksel Tamme juurde. Ta teadis mind põgusalt – ma olin kirjutanud kirjastusest „Eesti Raamat” artikli Moskva ajakirjale „V Mire Knig”, ja teadis mind ka kui Saluri tõlkijat. Ta kuulas mu ära, mõtles, vaatas juba valmis tõlkeid ja ütles: „Aga miks ka mitte? Saab olema ka Belobrovtsevite Tuglas.” Suur tänu talle selle eest.

    Meile meeldis tõlkida näidendeid – seal on igal inimesel oma hääl, seal virvendab teksti taga lava. Tõlkisime Kersti Merilaasi, Jaan Tättet, Merle Karusood. Hiljem hakkasime tõlkima Vetemaad, kuigi olime jälginud tema loomingut pidevalt. Saime temaga tuttavaks ja olime võlutud: harukordne eneseiroonia, leebus, soovimatus olla elus kellegagi konfliktis – ja see kõik käis kokku halastamatu psühholoogilise analüüsiga kirjanduses. Tõlkisime Kaljo Kiisa, Peeter Simmi ja Valentin Kuigi filmide stsenaariume. Kõiki ja kõike üles lugeda on võimatu.

    Kui küsite, milline tõlketöö on meile kõige armsam, siis ütlen kõigepealt, et armas on kõik, mis me oleme teinud. Aga üks romaan nõudis nii palju jõudu ja leidlikkust, lausa tekstist hullumist, et töö selle kallal on siiani meeles. Meie „tööeksemplar” aga kirendab mõtetest ja leidudest, mis tulid ilmsiks juba pärast romaani ilmumist. See on August Gailiti „Toomas Nipernaadi”.

    Kellel eesti kirjanikest olen külas käinud? Paljudel. Algas see Lilli Prometi ja Ralf Parve hubasest kodust Nõmmel, Parve juurde läkitas mind ajakiri „Detskaja Literatura”. Mõni aasta hiljem palus „Literaturnoje Obozrenie” teha suure intervjuu Lilli Prometiga, mis jäi aga ilmumata – toimetajad praavitasid seda nii häbitult, et muidu leplik Promet tõstis mässu, kirjutas toimetusele eesti­keelse kirja, kus teatas, et ei soovi olla dresseeritud puudel ja ütleb intervjuust lahti. Ja palus kirja vene keelde tõlkida ja ära saata. Originaal on mul tänini alles. Mulle meeldis väga Eve ja Enn Vetemaa kodu, Nikolai Baturini talu, Dagmar Normeti korter Eesti Raadio maja lähedal kõige kõrgemal korrusel. Me käisime Mari-Ann ja Priit Aimla juures, Rein Saluri juures, olen olnud mitu korda külas Jaan Krossil, Debora Vaarandil ja Jaan Kaplinskil.

    I. K.: „Eesti kirjanike leksikon” tituleerib teid „vene kirjandusteadlaseks ja tõlkijaks”. Selles reas puudub kirjastaja tiitel. Teie kirjastus „Avenarius” on avaldanud 1990. aastate keskpaigast alates ilu- ja teaduskirjandust: eesti kirjanduse tõlkeid vene keelde, peaaegu kõik Andrei Ivanovi raamatud vene keeles, teaduslike artiklite kogumikke „Balti arhiiv”. Minu koduses raamatukogus on umbes kolmkümmend teie kirjastuse raamatut, ma pean neid kalliks, eriti kaks­keelset luulesarja „Eesti luule vene koolile” – suurepärased tõlked, kommentaarid ja saatetekstid. Kas teil ei ole kahju, et see teie isiksuse tahk on jäänud varju? On ju kirjastaja kultuurikandja, organisaator, valgustaja… Miks on raamatute väljaandmine teile tähtis?

    I. B.: Omal ajal, kui minu mees ja Nelli Abašina töötasid „Eesti Raamatus” samas toimetuses, tuli neil mõte asutada oma kirjastus, ja nii sündis 1990. aastal „Aleksandra”. Siht oli üks: valgustustegevus. Oli eelkõige tahtmine rääkida sõjaeelse vabariigi ajal Eestis elanud venelaste lugusid. Nii ilmusid Vsevolod Gubini memuaarid „Aegu ei valita”, Ksenja Smirnova-Hlebnikova „Minu mäles­tused”, Tatjana Kašneva „Üürike on meie maine mälu”. Ja paralleelselt andsime välja Rootsi ajakirjaniku Maarja Talgre raamatu „Leo – eestlase saatus”, mis räägib autori isa traagilisest elukäigust. Siis tuli minu mehele, kes tollal juhatas „Aleksandrat”, mõte anda välja Juri Lotmani töid, ning sündis kolm köidet „Valitud artikleid”. Seejärel aga, nagu elus tihti juhtub, läksid teed lahku, ja meie asutasime „Avenariuse”. Mõlema kirjastuse logo kujundas graafik Ülo Emmus, kellega koos minu mees oli sattunud pärast ülikooli lõpetamist aastaks sõjaväkke (sõjalise kateedrit siis veel ei olnud).

    Sari „Eesti luule vene koolile” sündis samast valgustustegevusest. Kakskeelsed eri värvi väikesed raamatud: sirelivärvi Henrik Visnapuu ja roheline Karl Ristikivi, mõlemad valmistas ette, kommenteeris ja varustas eessõnaga Aurika Meimre; päikeseoranži Marie Underi ja sidrunivärvi Heiti Talviku valmistasin ette mina; viienda, Kalju Lepiku raamatu eessõna kirjutas Pärt Lias, kommentaarid aga kirjutasime temaga kahe peale. Algul kasutasime Svetlan Semenenko, Linda Lauri, Aleksandr Levini ja Marina Tervoneni teadaolevaid tõlkeid. Aga viimased kaks, Ristikivi ja Lepiku kogumiku, otsustasime anda ühele tõlkijale – Boriss Baljasnõile. Pärt Lias korraldas meile ja Baljasnõile kohtumise Kalju Lepikuga selle hoone kohvikus, kus asus „Tallinnfilm” (ei mäleta täpset nime, umbes nagu „Hõbekass”, aga võin ka eksida). Olime ärevil, pinge oli ääretu, meile oli öeldud, et Lepik võib-olla ei taha, et teda vene keelde tõlgitakse. Me rääkisime oma sarjast, nimetasime kõiki, kelle raamatud olid juba ilmunud, ja kinkisime talle nende eksemplarid. Lepik oli tõlked juba enne kohtumist üle vaadanud ja need meeldisid talle. Ta pani imeks, et uues Eestis teevad venelased niisuguseid raamatuid, ja oli koguni liigutatud, et tema raamat astub sellesse ritta. Meile tahtsid lausa tiivad selga kasvada.

    I. K.: Mis eesti kirjandusse puutub, siis paljudele tõlgetele ja saatetekstidele on alla kirjutatud kaks nime – teie ja teie abikaasa Vitali Belobrovtsevi nimi. Kuidas teie tandem töötab? Kuidas jagunevad kohustused? Kas loete teineteise korrektuuri? Kes mõtleb välja uusi projekte?

    I. B.: Me saime aru, et tahame koos olla – hirmus mõelda, kui palju aastaid tagasi. Abiellusime 1968. aastal. Kui keegi soovib illustratsiooni Platoni ideele kahest poolest, kelleks inimolend on muistsel ajal lõigatud ja kes sealtpeale teineteist otsivad, siis meie võime olla see illustratsioon. Me mõistame teineteist poolelt sõnalt ja isegi ilma sõnadeta, teame, kes mida ütleb mingi teose või ühiskondliku nähtuse kohta, ja ometi oleme sealjuures oma otsustes iseseisvad, nii nagu kaks suveräänset isiksust peavadki olema. Jah, me toetame teineteist, jah, me loeme vastastikku tekste puhtaks. Ja kui kumbki meist mõtlebki üksi projekti välja, siis ellu viime selle hiljem koos.

    I. K.: Mulle jättis sügava mulje teie artikkel vene fašismist „Balti arhiivi” esimeses köites,2 mis mõne aasta pärast tõlgiti ka eesti keelde3 ja mis sai aluseks Andrei Ivanovi ühele paremale romaanile „Harbini ööliblikad”. Peale kõige muu avas see artikkel mu silmad ka teie kirjutamisviisi eripärale: jah, see on arhiivitöö; jah, see on opereerimine arvukate faktidega – nimed, kuupäevad, toponüümid; jah, see on kogutud materjali analüüs, olulise väljapeilimine ja loobumine teisejärgulisest. Nii töötab enamik teadlasi. Teie aga lisate andmete küllusele oma narratiivi, mõtisklused tegelaste tegude üle, tihtipeale elate nendesse sisse. Ja sünnib inimlik-teaduslik kirjutis ilukirjanduse ja psühholoogia elementidega. Miks on teile kui teadlasele tähtis jõuda selgusele nende inimeste käitumise motiivides, kellest on aja jooksul saanud uurimisobjekt?

    I. B.: 1993. aastal sõitsin Avatud Eesti Fondi abil Oxfordi ülikooli külalis­programmi raames Inglismaale. Nii vahel juhtub: äkitselt oled täiesti teises reaalsuses ja ei saa kohe isegi aru, mida peaksid tegema. Ülikooli kuulsas Bodley raamatukogus leidsin ühes raamatus meie Lurichi foto allkirjaga „Publicity photograph of the Estonian wrestler Sergei Lurikh as Hercules, complete with pilaster, club, and fig-leaf”. Nii et umbes sellel tasemel olid seal teadmised Eestist – jah, Lurich, jah, imeline jõumees, aga – Sergei.

    Oxfordis anti mulle kuraator – nüüdisajaloo professor Catherine C. L. Andreyev – on ju kõlav nimi? Minu jaoks oli ta kohe Katja Andrejeva ja me oleme tänaseni sõbrad. Ta oli suurepärane kuraator, aga mõne päeva pärast, saanud kuulda, et me mehega tegeleme kirjastamisega, küsis ta, kas me saaksime välja anda tema isa Nikolai Andrejevi mälestused? Isa oli koos vanematega 11-aastaselt emigreerunud Eestisse, lõpetanud Tallinna vene gümnaasiumi, sõitnud õppima Tšehhoslovakkiasse, kaitsnud seal doktoriväitekirja Vene ajaloo alal ja saanud Kondakovi-nimelise Instituudi direktoriks. Kondakov oli üks maailma tuntumaid vene ikoonikunsti asjatundjaid. 1945. aastal NKVD arreteeris Andrejevi, ta istus kaks aastat Nõukogude vanglas Berliinis, lasti 1948. aastal välja Nõukogude sektoris, kuid sõprade abiga pääses sõjaväelennukiga Inglismaale. Peadpööritav elulugu – abiellumine oma endise üliõpilasega (Katja isa õpetas Cambridge’is Vene ajalugu, vene kirjandust ja vene keelt), kolm last; Punase Risti kaudu otsis ta Tallinnas üles oma ema ja sai loa ta Inglismaale viia – seda kõike võis kuulda isa lindistatud mälestustest. Katja koos emaga redigeeris neid, nii et me saime 730 lehekülge ühe reavahega arvutiteksti. Nikolai Andrejevi kaheköiteline „See, mis meenub” nägi trükivalgust 1996. aastal.

    Raamatu ilmumise ajaks oli mul sellest inimesest juba väga hea ette­kuju­tus. Nagu ka nendest, kellest on juttu fašismi-artiklis. Astusin Bodley raamatu­kogu käsikirjade osakonda ja palusin Suurbritannia vene arhiivide teejuhti – Katja oli mulle niisugusest imelisest raamatust rääkinud. Peagi oli selge, et selles osakonnas on tallel mitme venelase isiklik arhiiv ja mõnigi neist on siiani korda seadmata. Nägin, et kellegi Sergei Bolšakovi fondis on hulk kirju Tartust, ja järk-järgult avanes mulle kolme ühest perekonnast pärit inimese lugu. Need ei olnud väljapaistvad, vaid tavalised inimesed, kes kirjeldasid oma elu-olu ja raskusi Eestis, kuhu nad olid asunud 1920. aastal Petrogradist. Üksindus, kibes­tumine, lausa tigestumine viisidki neid vene fašismi ideoloogia juurde (see ei ole sama, mis saksa fašism). Seda tuli mõista, ja ma olen väga rahul, et Andrei Ivanov võttis selle loo „Harbini ööliblikate” aluseks, veel enam, vanim kolmest tegelasest tegutseb ka tema „Isevärki kalmistu asukates” – teaduslikul artiklil ei ole paraku nii laia levikuala kui ilukirjandusteosel.

    Te kirjeldate mu teadustööd väga õigesti, ma tõesti arvan, et käsitlusobjektide psühholoogia on väga tähtis. Mulle ütlevad palju nende sidemed teiste inimestega, nende päevikud ja kirjad, isegi koolitunnistused (näiteks Bulgakovil oli ühes aines kõrgeim hinne läbi aastate –    usuõpetuses). Alati on huvitav vaadata käsikirju – mida ja mismoodi kirjanik parandab. Hiilgav põhjus mõtiskleda tema mõtte liikumise üle. Kõigest sellest ma võiksin rääkida tundide kaupa.

    2020. aasta lõpus avaldas Moskva kirjastus „Azbukovnik” minu raamatu – kokkuvõtte veel ühest harrastusest, vene pagulaskirjanduse uurimisest. Raamat „Leonid Zurov. Bunini varjus” on pühendatud ülimalt huvitavale Eestiga seotud isikule. Zurov oli vene emigrant, kes läks 16-aastaselt koolipingist võitlema bolše­vike vastu. Koos Judenitši armeega ületas ta 1919. aastal Eesti piiri, põdes kaks korda tüüfust, pärast terveks saamist läks Riiga, sealt sõitis koos Läti ülikooli ekspeditsiooniga Petseri kloostrisse ning avaldas 1928. aastal selle kloostri kohta raamatu „Pärusmaa”. Vene esimene Nobeli laureaat Ivan Bunin kutsus ta Prantsusmaale ning alates 1929. aasta lõpust kuni surmani 1971. aastal elaski Zurov seal. Kuid aastatel 1935, 1937 ja 1938 korraldas ta arheoloogia- ja etnograafiaekspeditsioone Petserisse eesmärgiga säilitada vene kultuuri (ta nägi, et piiritaguste Nõukogude külade elanikke viiakse minema, nende paikade ajalugu ähvardab täielik häving). Petseri-sõitudel hakkas Zurov armastama setu kultuuri ning ta oli ka esimene, kes rootslastele setusid tutvustas, kui ta avaldas artikli Rootsi folkloristikaajakirjas „Folk-Liv“.

    I. K.: Te olite esimene oma endise üliõpilase Andrei Ivanovi teoste publitseerija. Millal mõistsite, et teie ees on üks suuremaid Euroopa kirjanikke? Mis teile tema proosas kõige enam muljet avaldab? Kas ta peab järjekordset raamatut kirjutades teiega nõu?

    I. B.: Jah, just meie hakkasime Andrei Ivanovi töid välja andma ja oleme selle üle uhked. Andrei looming on tõsine nähtus mitte ainult vene proosas, ka eesti    lugejate reaktsioon on lausa hämmastav – nagu ei loeks nad mitte tõlkeid, vaid eesti keeles kirjutatud romaane ja jutustusi. Mida see tähendab? Et kirjanik ületab hõlpsasti ruumilised, ajalised ja esteetilised piirid, ta on, nagu ütles selle kohta suurepärane vene luuletaja Boris Pasternak, „barjääridest üle”. Mul on raske hinnata Andreid kui üht suuremat Euroopa kirjanikku, vist oli asja tuumale lähemal see, kes määratles teda kui tänapäeva Eesti ainsat Euroopa mastaapi kirjanikku. Andrei Ivanovi raamatutes on tempo, rütmi ja heli hämmastav kooskõla. Ta näeb maailma teisiti kui meie, tavalised inimesed – teravalt, valgusena, unenägudena, võib-olla nägemustena, muidugi töötab ta nagu iga kirjanik väljamõeldisega, aga ka tema väljamõeldis avaneb lugejale nagu ilmutus. Mulle tundub, et meie jutuajamiste kohta on parem küsida Andrei käest, need on ju tema asjad. Ja need kujunevad igaüks isemoodi, kuid kõigi taga on ennastsalgav töö, kui ta on päevade, nädalate ja kuude kaupa oma romaani päralt.

    I. K.: Veel üks nimi, milleta oleks raske ette kujutada jutuajamist teiega: David Samoilov. Need on kohtumised luuletajaga Pärnus ja Tallinnas, see on sildade rajamine Samoilovi ja eesti kirjanike vahele, see on töö Samoilovi arhiiviga pärast tema surma, sealhulgas teie toimetatud ja päris hiljuti välja antud raamat „David Samoilov Pärnus. Viktor Perelõgini päevik”. On mõneti paradoksaalne, et kolmest tinglikult „peamisest” Eestis viibinud vene literaadist (Severjanin, Dovlatov ja Samoilov) on siin umbes kolm aastat elanud Dovlatov pälvinud suurima surmajärgse kuulsuse. Kas Samoilovit on eesti lugeja ikka piisavalt lugenud, sealhulgas tema arutlusi vabavärsist? Kas teatakse tema „eesti” luuletusi ja sidemeid eesti literaatidega? Milles on teie arvates Samoilovi suurus?

    I. B.: Tutvus ja sõprus David Samoiloviga on üks meie elu kuldseid lehekülgi. 1976. aastal, kui Samoilovite pere saabus, et pikemaks ajaks Pärnusse asuda, tutvustasid minu meest Samoiloviga meie vanad sõbrad, inimõiguslased Lev Kopelev ja Raissa Orlova. Mina olin tookord kauges lähetuses – Lotman oli otsustanud, et kuna ma ei saa väitekirja poliitilistel põhjustel Tartus kaitsta, siis tuleb Eestist ära sõita ja üritada kaitsmist mõnes teises pedagoogilises instituudis töötades. Sellest ei tulnud midagi välja, aga umbes aasta aega õpetasin vene kirjandust Kasahstanis, Semipalatinskis. Sõbrad ja tuttavad ei väsinud ironiseerimast – just sinna oli pärast sunnitööd saadetud asumisele Dostojevski; aga Semipalatinsk on omaette teema. Eestisse tagasi tulles tutvusin Samoiloviga ka mina. Vapustas tema ääretu suhtlemisvalmidus. Piisab, kui öelda, et ta sai kümneid kirju nädalas ja vastas oma 20-protsendilise nägemise juures – rindel haavata saamise tagajärg – kõigile.

    Me sõitsime tema juurde, võtsime kaasa külalisi (olime muidugi enne luba küsinud) nii Eestist – Artur Laastu, Dagmar Normeti jt – kui ka mujalt. Ta tundis elavat huvi Tartu ülikooli vene kirjanduse kateedri ja Lotmani vastu. „Mis asi on strukturalism?” küsis ta. „Aga semiootika? Ja kuidas te seal Tartus luulet analüüsite?” See ei olnud juhuslik huvi: Samoilov ei olnud mitte ainult luuletaja, vaid ka tõsise uurimuse „Raamat vene riimist” autor.

    Tal oli suurepärane huumorimeel, nii et kõikidele meie jutuajamistele andsid värvi iroonia ja erilised intonatsioonid, mis jäljendasid isesuguste inimeste, küll tuttavate, küll filmist ja telest tuntud tegelaste maneere.

    Võtame või fotod, mille tegi meie kursusekaaslane, Pärnu Lydia Koidula nimelise kooli vene keele õpetaja Viktor Perelõgin (keda me tutvustasime Samoilovitele, et ta aitaks neid Pärnu olmevintsutustes). Perelõginist sai Samoilovite perekonnasõber. Ta mitte ainult ei pildistanud luuletajat koos rohkete sõpra­dega, kes ründasid Pärnut nii suvel kui ka sügisel, vaid tõi Samoilovile ka valminud fotod ning palus enda omade tagaküljele midagi kirjutada.

    Ning oli ka teine Samoilov, kes luges ette oma luuletusi ja näidendeid, esines luuleõhtutel, pani kokku raamatu „Toominga tänav” (seal tänavas ta elas) – oma luuletused ja eesti luule tõlked. Ebatavalise hääletämbriga lühike mees haaras saali silmapilk oma lummusse, ja saal oli vait. Tundus, nagu loeks ta tühjale saalile oma luuletust „Uglitši tapatöö”. Sellest, kuidas tapeti väike tsareevitš Dmitri, misjärel tuli üle Venemaa järjest juurde surnukehi: „Sest ei tohi tappa väikemehi!” Ning üsna varsti sai selgeks, et jutt ei ole mitte ainult XVII sajandist, mitte ainult õnnetust tsareevitšist Dmitrist, vaid riigi või türanni mis tahes kuritööst „väikese” inimese vastu, ja selle inimese kaitsmisest.

    Miks on Dovlatov populaarsem? See on ju loomulik: proosat on kergem tõlkida (aga luule, nagu on õigustatult väitnud Hando Runnel, on teadagi tõlkimatu, kuigi vabavärsi puhul on asi natuke lihtsam) ja Dovlatov on suurepärane jutustaja. Vaevalt leidub tal sügavaid filosoofilisi arutlusi, aga võib-olla meie aeg seda nii väga ei vajagi. Nagu teada, on tänapäeva noortel „klipimõtlemine” ja niisugusele mõtlemisele on Dovlatovi jutukesed täiesti parajad.

    Luuletajatega on lugu keerulisem ja sellepärast ei olegi eesti lugeja piisavalt lugenud ei Severjaninit ega Samoilovit, selles on teil õigus. Kuigi Samoilovit on tõlkinud nii Jaan Kross, Ellen Niit kui ka Ave Alavainu. Lisaks tekkisid tal austajate seas spontaansed tõlkijad. Tema poeemi „Hannibal Pärnus” tõlkis teose „pärnulikest dekoratsioonidest” inspiratsiooni saanud Ants Reoli. Praegu aga tõlgib Samoilovi luuletusi väsimatult entusiast Jaak Känd – ta on valmis tutvustama neid igaühele, ta loeb Samoilovi luuletusi koolides, hooldekodudes ja kord nädalas mälestuspingi juures, mis pandi Pärnu parki möödunud 2020. aastal. Suur tänu talle säärase luuletruuduse eest.

    Vene keelest TOOMAS KALL

    1 Левый фронт искусств – Kunstide Vasakrinne.

    2И. Белобровцева, Русская эмиграция: ось Тарту – Оксфорд – Харбин. Rmt: Балтийский архив. I. Тallinn, 1996, lk 154–186.

    3I. Belobrovtseva, Vene emigrandid – Tartu-Oxfordi-Harbini telg. „Vikerkaar“ 2014, nr 9, lk 37–53.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood