Urmas Vadi: „Tagasi Eestisse”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 279 lk.

 

Kirjanikke võiks laias laastus jagada kaheks: nendeks, kes kirjutavad endast ja omaenda kogetust, ning nendeks, kes mõtlevad nii tegelased kui ka sündmustiku välja. Senise põhjal, eriti kui meenutada eelmist raamatut „Kirjad tädi Annele” (2010), läheks Urmas Vadi kõigi näitajate järgi esimesena mainitute hulka. Ikka jutustab tema lugusid minategelane, kelle nimi on Urmas Vadi. Ent erinevalt mitmest teisest — nagu Tõnu Õnnepalu, Viivi Luik, Peeter Sauter jne. —, jääb Vadi jutte lugedes alati õhku mingi iseäralik kahtlus: kas see kõik on ikka Urmas Vadi endaga juhtunud, kas autor pole mitte laiskusest (!?) peategelase iseenda nimega ristinud ja kogu süžee ikkagi algusest peale välja mõelnud. Ka näiteks Sauteri puhul võib ju mõelda, et kõik, millest ta kirjutab, pole ehk mitte tingimata tema enesega juhtunud, aga seda mõtet ei pane lugejale pähe mitte Sauteri tekst, vaid mingi üldine loogika. Vadil on aga just tekst, täpsemalt jutumaneer see, mis kahtlust ärgitab.

Sama nähtust võis tajuda ka seekord, aga pea peale pööratud kujul, sest „Tagasi Eestisse” peategelane pole Urmas Vadi. Oma nimega figureerib ta ainult saatetekstides, mida võib pidada jutustuse raamiks. Sündmuste keskmes on Vadi (väidetav) lapsepõlvekaaslane, mistõttu seekord on väliste tunnuste põhjal tegemist pigem väljamõeldud looga. Ent mida edasi, seda rohkem — ja hoolimata kõigist kirjanduslikest lisanditest (sealhulgas ahvid ja muud fantasmid) — hakkab tunduma, et paljud asjad on ühel või teisel moel ehk siiski Vadi endaga juhtunud või siis on ta sündmustes rohkem osaline olnud, kui välja paista laseb. Teisisõnu: kuidas ka autor kavandanud pole, lugeja silmis kipuvad tema ja ta tegelane mingi kummalise tõmbejõu mõjul üheks koonduma või vähemalt kohakuti teineteise peale asetuma. Niisiis oskab Vadi ka selles raamatus jätta lugeja väga osavalt kahevahele, pidevalt kahtlevasse olekusse.

Jutustamistehnika ise pole võrreldes „Kirjadega tädi Annele” muutunud ja selleks pole ka vajadust. Tundub, et see on autorile loomuomane. Ja kui asi töötab, miks hakata midagi muud proovima. Ühtemoodi leebel viisil ja varjamatu mõnuga pajatab Vadi nii veidratest, igapäevastest kui ka päris tõsistest asjadest; mõne tabava väljenduse või vaimuka süžeeuperpalli puhul võib lausa naerma pahvatada.

Peategelase Johni juures võib kohe alguses täheldada tüüpilist heaoluühiskonna isiksusekriisi: mees on vaimses plaanis enesega puntras, ehkki midagi fataalset lahti ei ole. Tal on olemas üsna mõistlik töökoht, tüdruksõber samuti, aga hinnang nii enesele kui ümbritsevale on nullilähedane. Abi tuleb otsida psühhiaatrilt. Siis toimub sündmus, millest jääb kõigiti mulje kui isa äkilisest surmast. Väliselt John seda eriti tõsiselt läbi ei ela („Ei mingit kurbust, no kohe üldse mitte midagi” — lk. 56), aga kaudne mõju on sel ikka. Just sellest sündmusest ajendatuna otsustab John ülepeakaela Eestist lahkuda ja ostab pileti Austraaliasse.

Romaani „Tagasi Eestisse” teine plaan räägib n.-ö. „Eesti asjast”: eestlusest, suhtumisest eestlane-olemisse ja selle tunnetamise mitmetest viisidest. Tegelikult algavad kavalad vihjed autorit huvitavale teemale üsna tähelepandamatult. Kas või peategelase nimi, ta on passi järgi Juhan, aga kõik, välja arvatud ema, kutsuvad teda sünnist peale Johniks; samuti poisi väline sarnasus John Lennoniga. Sümboolne on kindlasti ka seik Johni lapsepõlvest, kus Balti ketti kiirustavad vanemad, John kaasas, ei jõua õigeks ajaks kohale ja jäävad koos hilinenutega seisma teise, alternatiivsesse Balti ketti. Edaspidises elus ei paista Johnil erilist suhet „Eesti asjaga” olevat. Kui ülemus tahab talle tööl kaela määrida teisejärguliste, seni veel tundmatuks jäänud pagulaskirjanike teoste sarja toimetamise, tundub see Johnile ülimalt tüütu ülesandena, keeldumine ei tule tal aga lihtsalt välja. Nõnda loebki John nina kirtsutades üht harrastuskirjanduse tasemele jäävat käsikirja, milles „patriotism pritsis üle ääre” (lk. 82). Kuid kirjatöö autori elukoht Austraalias on kindlasti üks tegur, mis tõukab Johni just sinna putkama.

Austraalias kohtab John radikaalselt erinevaid arusaamu. Ühelt poolt Eesti Majas esindatud külma sõja ajast pärit resoluutne ja vastuvaidlemist mittesalliv suhtumine (esimene küsimus kõigile tulijatele: millal te Eestisse tagasi lähete?), teiselt poolt backpacker’ite mõtteviis. Viimatinimetatud nähtuse põhjalik tutvustamine on kahtlemata Vadi romaani oluline lisaväärtus. Ühe kohaliku elaniku sõnadega iseloomustab autor seda paremini, kui mina kokkuvõtlikult oskaksin: need on „poisid ja tüdrukud, kes põgenevad kodust ja lendavad üle mere kohale, et õnne otsida. Ja siis nad teevad mingit lihtsat tööd, saavad vähe palka, aga kolistavad kõik nurgatagused läbi. Siis saab neil bensiini- ja õlleraha otsa, mõni läheb tagasi koju, enamik lähevad farmidesse, elavad karavanparkides, korjavad nektariine, pirne, kõike, mida austraallased ise ei viitsi korjata. Backpacker’id korjavadki peaaegu kõik meie saagi ära.” (Lk. 203.) John tutvub nii mujalt kui ka Eestist tulnud backpacker’itega. Kaks Eestist pärit noort daami — kaks Evelini — saavad maakera kuklapoolel tema põhilisteks suhtluspartneriteks. Evelinid on intelligentsed neiud, kel filoloogiaõpingute lõpetamisest Eestis jäi puudu kukesamm, kes loevad andunult eesti luulet, aga kes sellegipoolest elavad tavalist backpacker’i elu.

Pole kahtlust, et okupatsiooni eest välismaale põgenenute ning tänapäeva maailmaavastajate mõtteviis jääbki vastandlikuks. Ühelt poolt niisiis Evelinid (aga veel rohkem see seltskond, kel pole ka eesti luulest sooja ega külma) ning teiselt poolt Eesti Majas tegutsev Helle ja muidugi ka isetegevuslik kirjamees ja rahvuslane Kaupo Männiste, kellega John samuti lõpuks kokku saab.

Vadi teos ei anna üheseid hinnanguid, ei loobi palli ühte väravasse. Ja ehkki Johnil tekib Eesti Majas Hellega kohe sõnavahetus, leebub temagi pärast Männiste käsikirja läbilugemist (selle lõpplahendus on tõesti omapärane) ning tutvumist Männiste endaga. Pimedaks jäänud Männiste soov, et John ta kodumaale talutaks, kus ta tahab surra, on igal juhul romaani murdekoht, kus ka lugejale peaks hakkama tunduma, et lihtsustatud arusaamad võiks inimeste üle otsustamisel kõrvale jätta. Just siin avaldub Vadi raamatu erinevaid, vahel täiesti vastandlikkegi suhtumisi lepitav aspekt.

Kuigi üldmulje Vadi väga mõnusalt kirjutatud raamatust jäi positiivne, ei saa mööda ka paarist vajakajäämisest. Vadi armastab uperpalle ja need tulevad tal tavaliselt hästi välja. Kõik see kehtib näiteks Männistega juhtunu, tema „kodumaale toimetamise” kohta. Ent Vadi keerab viimastel lehekülgedel veel kord kõik pea peale. Osutub, et John on ei kellegi muu kui Hermann Simmi poeg ja tema isa surm pole mitte otsene surm, vaid isa tegevuse paljastamine, mida poeg sel moel üle elas. Põhimõtteliselt poleks mul ka selle pöörde vastu midagi. Paraku jääb mõnest viimasest leheküljest raamatu lõpus natuke liiga väheks, et asju sedavõrd põhjalikult uude valgusse seada. Kui uperpallile Männistega pühendatakse kolm täispeatükki ja natuke lisaks, väärinuks ka see pöörang vähemalt sama palju. Ühtlasi tundub, et uuele käändele puudub varasemas tekstis piisav kate. Tõsi, Johni tädi kummaline käitumine raamatu esimeses pooles saab tähenduse. Aga päris hakatuses, peatükis „Teine kohtumine Johniga” on raske uskuda, et Vadi, kes teab, et John on Simmi poeg ja et juhtunud on see, mis Simmiga juhtus, alustaks sõbrast kõneldes nii: „Vahepeal ma muidugi kuulsin temast, eks me kõik kuulsime midagi” (lk. 9), ja et ka pärast seda, kui John ise sealsamas küsimusega „Palju sa minu isa asjast tead?” välja tuleb, jätkuks suhtlus ühegi mõttekrambita endisel moel, justkui oleks vihjatud mõnele sagedasti ettetulevale altkäemaksuafäärile vms., mitte „sajandi spiooniskandaalile”. Ja kui John seejärel hakkab paluma oma elust raamat kirjutada, kas poleks siis lausa vältimatu, et esimese, automaatse reaktsioonina lööks Vadil välja kahtlus, et tema abiga tahetakse riigireeturit puhtaks pesta — selle asemel mainitakse aga pelka tõrget saada jälle kellegi isikliku „jama sisse” (lk. 10) tõmmatud.

Veel rohkem kistuks jääb kogu Rohelisel mandril läbielatu äkiline taandamine spetsiifilise grupiteraapia käigus kogetuks. Austraalia-peatükid on lihtsalt nii ehedad ja tõepärased, et lugeja ei suuda seda uskuda.

Üsna nõutuks tegid mind ka kirjanik Männiste romaani peatükid, mida autor esitab tsitaatidena — justkui oleks romaan päriselt olemas. Männiste teksti on raamatus üsna palju, oma 40 lehekülge, ja seda oli, erinevalt muust, pagana igav lugeda. Katkenditel on romaanis oluline funktsioon, seda ei saa eitada. Ent nende vajalikkusest hoolimata tekib küsimus: miks nad just niisugused on? Igatahes on kindel: pole usutav, et üks juba päris eakas pagulane oleks midagi seesugust kirjutanud (sõnakasutus, ajaloofaktide interpreteerimine jne.). See ei näi ka paroodiana, sest paroodia puhul peaks olema selgemalt aimata, mida parodeeritakse. Usun täiesti, et Vadil polnud kavatsustki seda teksti kuigivõrd usutavana esitada. Ma aktsepteeriksin seda lähtekohta, kui nähtuks, mida ta siis täpselt taotleb. Miks üldse nii palju vaimujõudu ühele kaheldavale imitatsioonile raisata? Kas ei oleks olnud parem Männiste käsikirja üksnes ülevaatlikult refereerida?

Öeldule vaatamata on Vadi valmis saa­nud vahva raamatu ja pealegi olulisel teemal. Õnneks on tema romaan nii mit­mekihiline, et ebaõnnestunud kohta­del võib silma lihtsalt kinni pigistada — ja kadunud ei olegi nagu midagi.

Marko Mägi: „Maitsestatud kanad”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 80 lk.

 

1

„Maitsestatud kanadest” on raske kirjutada. Loomulikult on tegu huvitava teosega, mis haakub hästi kirjastuses „Jumalikud ilmutused” ilmuva aforistliku, absurdi kalduva, keelemängulise ja ajastutundliku luulega. Marko Mägi asetub siin mõneti samasse voolusängi Kaupo Meieli, Siim Pauklini ja Jüri Kolgiga. Minu raskused on seotud pigem teksti ja selle autori suhtega. Kui näiteks Meieli, Pauklini ja Kolgi looming on autoritest lahutatav, s. t. sellele saab läheneda ilma autorit lähemalt tundmata, siis Marko Mägi puhul on asjalood teised. Ammu enne seda, kui Marko Mägist sai debüütkogu „Maitsestatud kanade” autor, oli ta tuntud eelkõige kui Tallinna öö- ja klubielu üks värvikamaid tegelasi, kes muu kõrval aeg-ajalt ka justkui kogemata luuletas. Teisisõnu: vähemalt minul on raske lahutada Marko Mägi luulet tema kujust. Lugedes Marko Mägi luuletusi, kangastub mulle kohe nende autor ise, tegevuses, laval, ööklubis, kergelt kühmus, lahke ja loppis nägu peas, õlu klaasist loksumas ja tuhk sigareti otsast pudenemas, suu karjumas „anarhia!” ja inimestele naeratamas, jalad koperdamas, pilk ekslemas paberi ja publiku vahet. Kaupo Meiel on kirjutanud: „Inimesel, kelle põhitöö näib olevat täie rinna ja pooltühja õllepudeliga elust läbi kulgemine, ei saagi kirjutamiseks-loomiseks väga ohtralt aega olla.” (Vt.: K. Meiel, Kas on Marko Mägil muret? „Vikerkaar” 2012, nr. 6.)

On iseloomulik, kuidas Marko Mägi kuju, tema natuur ja olek kipuvad ajuti varjutama või defineerima tema loomingut. Veiko Märka kirjutas „Jumalike ilmutuste” suvepäevadest Kavastus: „Suurima elamuse pakkus elu vormi tõusnud Marko Mägi, kes oma ekspressiivse esinemise ajal kännult maha kukkus, kümme meetrit mööda mäenõlva alla veeres, kuid seejärel häirimatult jätkas. Jälle tuleb rõhutada: võimatu, et mõne teise Eesti kirjastuse autorkond sarnase jõu- ja ilunumbrite kaskaadiga toime tuleks.” („Sirp” 14. IX 2012.) Nagu on näha, ei saanud sellest täiesti tõepärasest kirjeldusest teada sõnagi Mägi luuletuste sisu kohta. Kindlasti põhineb tema luule populaarsus osalt tema isikul — ja mitte ainult seetõttu, et Marko Mägi on tahtmatult või tahtlikult värvikas, ebakonventsionaalne esineja, vaid eelkõige seetõttu, et ta on Marko Mägi.

2

Tundubki, et Mägi isik on omandanud teatud sümboolsuse, tähenduslikkuse. Võimalik, et ta sobiks hästi viimse punkari kujuks, eluõhtus vaevleva punkliikumise irdunud, hämarusse tuigerdavaks hääletoruks. Punk on muidugi kihiline liikumine, kuid kindlasti on Mägis piisavalt ebakonventsionaalsust ja räpakat lihtsust, lokaalide ja urgaste suitsus vinnutatud ja vintsutatud huumorimeelt, taotluslikku ebapühadust (kogu see kaka-temaatika, mis „Maitsestatud kanades” siiski üsna tagaplaanil), et teda korrakski pungi konteksti kujutleda. Ta on viimane kirjanik, keda võiks kujutleda Eesti Kirjanike Liidu etteotsa. Tõsi, kui purjus anarhia-karjatused välja arvata, pole Mägi minu teada ennast punkliikumisega järjekindlalt sidunud. Kuid see ehk lähendab teda pungi meelelaadile enamgi. Üks kõigi aegade kuulsamaid punk-ikoone John Lydon rõhutab oma intervjuudes ja sõnavõttudes alati iseenda ebakonventsionaalsust ja erinemist massidest, originaalsust ja sõltumatust establishment’ist, ning selle poolest tundub Mägi koguni Lydonist autentsem, sest ta ei jutlusta massidest erinemist, ta on ebakonventsionaalne ilma selletagi. Kaupo Meiel kirjutab oma arvustuses, et Mägi isik on „elav etteheide väikekodanlusele”. Kui ta esineb, luuletusi loeb, ei välju ta oma tavalisest sõbralikult vaaruvast ruumist, ta ei transformeeru, ta on seesama, kes ta on alati olnud. Marko Mägi võlu seisneb osalt ju selles, et tema elustiili ei saa n.-ö. kodus järele proovida.

Selles suhtes sarnaneb Mägi Kaur Kenderiga — tema looming on lihtsalt tema isiksuse osa. Inimestel, kes on näinud Marko Mägit aktsioonis, on eeldatavasti raske lugeda tema teksti ilma mingite eluliste konnotatsioonideta. Aga kui tätokatega ambaal Kender on sellist seost taotluslikult võimendanud ja turundanud, siis Mägiga on see lihtsalt juhtunud, see on tema elu, mitte ainult (rock’n’)roll; isegi kui Mägi lähtub soovist šokeerida, siis kännult kukub ta maha siiski iseenesest.

3

Kui lähtuda seisukohast, et Mägi luule on osa tema isiksusest, peaks teatud pungilik hoiak kajastuma ka „Maitsestatud kanades”. Seda võiks pisut lähemalt vaadata.

Teos sisaldab muidugi igasugust kraami, tegu on erandliku debüüdiga, mis on ühtaegu omamoodi best of, seiklusrikaste ja ähmaste aastate jooksul kirjutatu paremik. Toimetaja fs on Mägi siia-sinna karglevat loomingut „Maitsestatud kanades” suutnud üsna kenasti korrastada. Siit leiab küllaga üht-teist, mida saaks pungi teatud joontega siduda, aga kindlasti on võimalik vaadata Mägi isikut ja loomingut pigem pungi vastandina. Villu Tamme kirjutas kümmekond aastat tagasi siinsamas „Loomingus” Jürgen Rooste koostatud punkluule antoloogiat „Tagasi prügimäele” kritiseerides, et tänapäeva punk „on siiski (maailma mastaabis) päris tõsine ultravasak­poolne poliitiline liikumine, mis kajastub ka punktekstides”, kus peateemadeks on „kapitalistlik röövpoliitika, ebavõrdsus, keskkonnakaitse, loomade, heidikute, vaeste, seksuaalvähemuste jms. „õigusetute” õigused” (vt.: V. Tamme, Tobe raamat. „Looming” 2001, nr. 3). Tõsi, „Maitsestatud kanadest” leiab kõige muu sekka ka sotsiaalkriitilist irooniat, mis ulatub päris teraste tähelepanekuteni praeguse Eesti vaimsetest kitsaskohtadest, nagu tarbimismentaliteet („Sisekujundus”, lk. 24) või siis hoopis rahvusküsimused, mida käsitletakse läbi huumoriprisma luuletuses „Kalev ja Sergei” (lk. 20). Ent sellele sekundeerib teistlaadi kraam, iseloomulikud on aeg-ajalt infantiilsuseni ulatuvad keelenaljad („kes need olid // kas / siiami kassid // või / siiami kaksikud”, lk. 59) või tekstid, kus keelenalja motiiv ühendub sotsiaalse närviga (nagu üks Mägi suurimaid hitte „Iraan ja Uraan”, lk. 22). Siit leiab isegi väikseid intertekstuaalseid vinjette, nagu Milan Kundera „Olemise talumatule kergusele” viitav „Kakaintsident kultuurikeskuses” (lk. 39). On joodikupoeesiat, nagu „Ülistus pohmellile” (lk. 8), mis tekitab seoseid hoopis Wimbergi credo’ga, veendumusega, et luuletust võib kirjutada ükskõik kui triviaalsena tunduvast ainesest. Nii leidub „Maitsestatud kanades” argiabsurdi, nagu „What the Fuck” (lk. 56), kus probleem on selles, et üks kajakas hüppas katusele ja teine katuselt alla. Aga kui Villu Tamme kirjutas, et punkluules ei tohi olla „mitte midagi luulelist”, see ei tohi „mitte mingil juhul lüüriline” olla, siis on ühisosa Marko Mägi luulega jälle ilmselge.

Pean siin eelkõige silmas mingit üldisemat, ehk isegi intuitiivset hoiakut, mis võib tõesti Mägit ja punki kõige laiemas mõttes siduda. „Maitsestatud kanadest” kipub paistma teatud eluhoiak, mis annab justkui mõista, et tähendus on üle tähtsustatud. Mingis mõttes on see hoiak väga ebalüüriline ja anarhiline. Kuigi Mägi luulest leiab absurditunnet, erineb tema luule mõnevõrra sürrealismist, kus tähendus mängitakse ümber, aga sellest ei loobuta. Mägi luuletusi lugedes ei teki mingit läbivat tähendusvälja — kui selleks mitte lugeda ühtse laiema tähenduse puudumist. Mägi sõnastab selle ise luuletuses „Uitsoov”: „tahaks dešifreerida / omaenese teksti / nagu Sergei Stadnikov / muistset Egiptuse kirja” (lk. 36). Just nimelt — uitsoov, mis tuleb ja läheb. Anarhiline vabanemine tähendusest on kõige paremini esindatud kuulsas tekstis „Nih / Poh”: „Niihhui, naahhui, / nihhuijaa. / Piihhui, poohhui, / pohhuijaa!” (Lk. 60.) Elurõõmus „pohhuijaa!” rebib Mägi lahti luulelise tähenduslikkuse köidikutest.

Tähenduse vähendamine ilmneb ka luuletustes, kus kirjeldatakse mingit olukorda, ilma et sellele antaks hinnangut või asetataks see laiemasse konteksti: „Kaks härrat said / omavahel kokku. // Üks ütles teisele: „Tere, / mis teil vaja on?” // Teine vastas: „Ei midagi, / ma ainult nägin teid.” (Lk. 66.) Selline tekst iseloomustabki üldiselt Mägi luulelaadi — kirjutada sellest, mis parajasti pähe valgub või silma hakkab, ükskõik, kui triviaalne või ebapoeetiline see ka pole; ükskõik, kas see võib ka midagi tähendada või mitte.

4

Kui kogumikus on üldse mõni programmiline tekst, siis on see „Arvamustund”, mis on Mägi üks organiseeritumaid poeetilisi sõnavõtte. See on üles ehitatud korduvale motiivile, autor on väsinud kõndimast mööda erinevaid mõttelisi nööre ja kuulutab, et „mul täna / on oma arvamustund” (lk. 6—7). See luuletus annab ehk kõige täpsemalt edasi hoiakut, et tähendus on üle tähtsustatud, loeb vaid ühemehe-show, mille käigus taandub teksti tähendus — või mille käigus teksti tähendus muundub esituse, ühemehe-show’ tähenduseks. Programm on see, et programmi pole. Selle teksti põhiline tähendus avanebki mu meelest just Marko Mägi hääles, kehahoiakus, pilgus, kui ta seda teksti kusagil välja hüüab. Väljahüüdmise hetkel kestabki just Mägi tund, ühemehebänd astub lavale ja teeb oma kaootilise kava, mis on palju ebakonventsionaalsem, kohanematum ja tihtipeale just pungilikult ärritavam kui mõni „Vennaskonna” kontsert või keskealise erudiidi Villu Tamme soeng. Marko Mägi luule on nagu see känd, mille otsast alla kukkuda ja kümme meetrit mööda mäenõlva veereda.

Lastel on head kõrvad. Vanemad inimesed võivad omavahel juttu ajada ja arvata, et laps on süvenenud oma mängudesse. Nad räägivad oma vanainimesejutte, mis üldjuhul pole lastele tõesti huvitavad. Siis aga äkki — laps kikitab kõrvu. Küllatulnud tädi (harvemini onu) jutustab midagi jubedat. Laps jätkab mängimist, aga see muutub väliseks, mehaaniliseks tegevuseks. Enamasti ei teeskle ta mängimist tahtlikult, ta jätkaks hea meelega endistviisi, aga see, mida ta kuuleb, ei lase. Samas ta teab või vähemasti aimab, et niipea kui vanemad inimesed näevad, et ta nende juttu kuulab, nad kas tasandavad häält või lähevad üle teisele teemale. Ja seda ei taha laps samuti: kui juba kuulama hakatud… Mõnikord on mänguasjade liigutamine aga rohkem enesekaitse: jutt, mida räägitakse, on nii kole, et laps ei tahakski seda tegelikult kuulda, ehkki kuuleb sellegipoolest, ja mängimine, harjunud tegevus, justkui kaitseks hirmuäratava loo eest.

Umbes niisuguses situatsioonis mäletan ma ennast neid 1960. aastate alguses ja keskpaiku liikvel olnud linnalegende[1]ja kuulujutte kuulnud olevat. Meie kodus polnudki vanematel inimestel võimalik rääkida teisiti kui lapse (s. t. minu) kuuldes. Vahest ainult südasuvel, kui mängisin õues. Muu aeg tuli hommikust õhtuni veeta ühesainsas 16 ruutmeetri suuruses toas. Ainult söögikordade ajal oldi köögis, aga kuna kööki tuli jagada korteriperenaisega, siis polnud see koht, kuhu hädapärasest vajadusest kauemaks jääda. Kui tulid külalised, olid üsna loomulikult kõik koos toas, nii vanemad inimesed kui lapsed.

Üks selline hetk on mul lausa silme ees, ehkki seda, mida tol korral räägiti, ma täpselt ei mäleta: olen oma mänguautodega suure lahtikäiva söögi­laua all, laua ääres istub vanaema ja üks külaline (keegi, kes meil harvem käis, arvatavasti mõni vanaema tuttavatest), ning too räägib suure suuga põrutavaid uudiseid. Kuulan ja mängin, aga jutt, mida võõras tädi räägib, läheb järjest koledamaks ning mu hirm kasvab. Mõlemad, nii vanaema kui külaline, on jutust haaratud, nad on minu päris unustanud. Vanaema küsib üksikasju ja nad arutavad kõike pikalt-laialt. Mina kükitan tardunult laua all otsekui soolasammas.

Pole siis ime, et sel moel kuuldu jääb pikaks ajaks meelde. Ega erinevaid jutte nii väga palju olnudki, küll aga teisendeid. Nii nagu kuulujutud ja linnalegendid ikka, levisid nad mingi aja jooksul paljudes variatsioonides, kuni lõpuks iseenesest vaibusid. Nõnda kuulsin minagi ühe tüüpsüžee mitmeid variante, mis justkui kinnitas kõneldu paikapidavust. Vähemalt vanaema (aga mingil määral arvatavasti ka mu ema, noorem, haritum ja kriitilisema meelega inimene) uskus kuuldud jutte, vastasel korral poleks neid nii pikalt heietatud.

 

Vereimejad

 

Kõige selgemini on meeles jutud „vereimejatest”, mis liikusid 1960. aastate alguses ja keskpaiku, minu esimeste kooliaastate eel ja aegu (läksin kooli 1964. aasta sügisel). Neid oli kõige rohkem, need ringlesid pikema aja jooksul ja sattusid mu kõrvu erinevate inimeste suust. Sageli võrreldi kuuldud juhtumeid omavahel. Millegipärast on mulle jäänud mulje, et vereimejatest lõksutasid tol ajal peaaegu kõik. Võimalik, et selleteemalisi jutte oli juba sedavõrd palju, et just seetõttu muutus neis kahtlemine järjest raskemaks. Ütleb ju vanarahvatarkuski: kus suitsu, seal tuld. Pealegi võisid kuuldut levitada ka skeptikud: lihtsalt teada andes, mida linna peal räägitakse. Mina polnud tookord tõesuse üle otsustaja. Ma ei olnud veel selles eas, kus vanemate inimeste suust kuuldus kaheldakse.

Hiljem kriitilise meelega tagasi mõeldes olen mõnikord arvanud, et neid jutte räägiti just nimelt sel eesmärgil, et mina ja teised lapsed kuuleksid: neis sisaldus ju väga teravalt moraal selle kohta, et võõraste inimestega ei tohi kaasa minna. Ka tollal liikus ringi lapsepilastajaid, ehkki ajakirjandus oli nende koha pealt peaaegu vait, välja arvatud üks kord, kui 1968. aasta kevadel mõrvati Rocca al Mare metsatukas algkoolitüdruk. Samas ei meenu mulle, et vereimejajuttudega seoses oleks pöördutud kunagi otsese hoiatusega minu poole. Teisi tõsielujuhtumusi, mis tundusid lastele õpetlikud olevat (näiteks keegi jooksis bussi tagant üle tee ja jäi auto alla) täiendati tihti küsimusega: „Kas sa kuulsid, mis tädi (onu) rääkis? Vaata, et sina nii ei tee!” Ka seda tuleks tähele panna, et ainult laste pärast poleks olnud põhjust neid lugusid nii paljudes variantides rääkida. Pealegi oleks lastele olnud kõige arusaadavam ja hoiatavam, kui ohvrid oleksid olnud lapsed. Vereimejate ohvrid olid aga kõik täiskasvanud. Ja täiesti loogilise põhjusega: täiskasvanu kehas on rohkem verd.

Nõnda olen ma praeguseks enam kui veendunud, et need olid täiskasvanute jutud peaasjalikult täiskasvanutele. Need „lapsed”, kellele noid põnevaid juhtumusi ülima andumuse ja sisseelamisega pajatati, olid tegelikult nemad ise. Õudusfilme tol ajal kinos ei näidatud, Soome televisiooni veel ei vaadatud, esimeste sõjajärgsete kriminullide ilmumiseni Eesti pinnal läks samuti mõni aasta aega. Jääb üle oletada, et vajadust närvekõditavate süžeede järele rahuldati sellisel kodukootud moel.

Juttude n.-ö. baas oli järgmine. Juhuslik sõiduauto võtab või meelitab tee äärest inimese peale. Autos on juht ja kaassõitja, tavaliselt mees ja naine, kõige järgi otsustades abielupaar. Mis saab olla kindlam, kui minna sellisesse seltskonda kolmandaks? Paraku on tegemist salakavalate kurjategijatega — vereimejatega. Kusagil metsa vahel tapavad nad oma sõidukaaslase, lasevad ta verest tühjaks ja peidavad laiba ära. Veri müüakse kalli raha eest maha; see on ka põhjus, miks tegelastel endil on uhke auto ja nad ise on hästi riides.

Sellele alusele toetusid arvukad üksiksüžeed. Mõnikord oli tegemist hääletajaga, kel oli tarvis kiiresti kuhugi minna (vanemate juurde maale vms.), bussi aga parajasti ei läinud. Mõnikord oli tegemist bussist mahajääjaga. Hädaline hääletas tee ääres ja lõpuks peatus üks väga uhke „Volga”, kena abi­elupaar sees. (Muide, sel ajal oli „Volga” — nn. vana „Volga”, GAZ M21 — sõiduk, mida müüdi ka tavainimestele. Partei- ja riigitegelased sõitsid ZIS-ide ja ZIM-idega.) Hääletaja kutsutakse lahkesti peale, lubatakse vajalikku kohta või selle lähistele viia.

Edasi läksid jutud veel rohkem lahku. Mõnikord taipas potentsiaalne ohver, et midagi on valesti, alles siis, kui auto teelt ära pööras. Vahel hakkas juhuslikule reisijale tunduma kahtlasena autoomanike omavaheline jutt või tehtavad vihjed ja miimika ning ta tegi kusagil, kus auto oli sunnitud peatuma, ukse lahti ja põgenes. Mõnikord tulevad hääletajale sõidu ajal meelde jutud, mis ta on vereimejatest kuulnud, ja ta hakkab nõudma ja ähvardama, et teda välja lastaks. Enamasti läks aga nii, et heauskne lambuke meelitati magusa jutuga inimtühjas kohas metsa vahel autost välja („siin on palju maasikaid” vms.) ning pääses kogemata kombel talle määratud surmava hoobi eest putku (vaatas juhuslikult selja taha, kuulis midagi ebaharilikku, mõrtsuka käsi vääratas…). Nii või teisiti pidi alati olema kõne all pääsemine, ja niisugune pääsemine, kus autosakste kurjad kavatsused tulid avalikuks, sest muidu poleks ju rääkijat ja seda, millest rääkida.

Aga oli ka teise nurga alt nähtud lugusid. Ühte seesugust mäletan samuti selgelt. Marjulised lähevad metsa. Näevad, ühel lagendikul istub mahakukkunud puutüvel inimene. Ei pööra talle esialgu tähelepanu — misjaoks tundmatut tülitada. Siis üks marjuline küsib teiselt, et kas talle ei tundu, et too istub kuidagi imelikus poosis. Lähevad ligi, vaatavad, et võõras on tukkuma jäänud. Puudutavad istujat. See kukub nagu tühi kott kokku: on verest tühjaks imetud inimese „tühi kest”.

Vahel jõudis laibani ka mõni autost põgenenu. Sel juhul oli ta juba kuhugi metsateele viidud. Ta pääses vereimejate käest jooksu, tormas ringi vaatamata, kuni võhm väljas, hakkas lõpuks tagasiteed otsima ja nägi kusagil (näiteks oksarisu kuhjatise all) laipa, oma kimbutajate eelmist ohvrit.

Oli isegi üks säärane jutt: inimene võetakse auto peale. Selles istub kolm inimest, kaks ees, üks taga. Tagaistuja tukub. Millegipärast hakkab uustulnuk tukkujat tähelepanelikult uurima. Too tundub kuidagi iseäralikult kaame. Ühe järsu pidurduse ajal kukub tukkuja ümber: see on verest tühjaks imetud inimese elutu kere, mida autos istujad plaanitsesid kuhugi ära sokutada.

Tagantjärele võib muidugi imestada, et seesuguste juhtumite tõepära rohkem kahtlusi ei äratanud. (Või ei suutnud ma oma kergeusklikkuses seda tähele panna?) Kuidas ei mõeldud sellele, mida „vereimejad” verega edasi teevad? Oli ju sügav ja ülireglementeeritud Nõukogude aeg. Kes või kus ostis eraisikult liitrite kaupa inimverd ja maksis raha peo peale? Pealegi pole verd võimalik niisama lihtsalt säilitada, seda ei saa pudeli või piimanõuga mõne haigla tagauksest sisse viia, isegi kui toodu vastu võetaks. Ning kui palju inimesi tuleb ära tappa, et vere müügist teenitud rahaga „Volga” osta, võttes arvesse, et ühes inimkehas ringleb 5—6 liitrit verd?

Huvitaval kombel pole ma eesti kirjanduses juhtunud kordagi kohtama ühtegi viidet neile omal ajal üsnagi võimsalt vohanud linnalegendidele vereimejatest. Mõistagi ei tähenda see, et kusagil ei võiks midagi olla. Seda üllatavam oli aga avastada järgmine katke Sofi Oksaneni romaanist „Stalini lehmad”: „Päikesepaistelisel Nõukogudemaal polnud nälga, puudust, altkäemakse ega kuritegevust, sarimõrvadest rääkimata [—] Ja mis jutt see oli, et ühes või teises paigas leiti verest tühjaks jooksnud laipu? Lääne propaganda…”[2]Originaalis on vihje vereimejate tegutsemisele veelgi ilmsem: Ja mitä se muka oli, että verestä tyhjennettyjä ruumiita löytyi sieltä täältä?[3] Tyhjennettyjä tähendab siinkohal nimelt ‘tühjendatud’, s. o. kellegi poolt tühjaks tehtud, mitte iseenesest tühjenenud (näiteks ränkade haavade tagajärjel tühjaks jooksnud).

Nagu näha, uskus raamatu autor seda lõiku kirja pannes, et vereimejad olid omal ajal Eestis tõepoolest tegutsenud. Kust mujalt tema informatsioon pärit oligi, kui mitte juttudest, mida ta oma emapoolsetelt sugulastelt Eestis viibides oli kuulnud. Nõnda aitab ka Oksanen omal moel kummutada mu esialgset kahtlust, nagu oleks sääraste lugude peamine mõte olnud lapsi „kommionudest” eemal hoida.

 

Rituaalmõrvad riigi juubeliks

 

1967. aasta sügisel tähistati 50 aasta möödumist bolševike riigipöördest ehk Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist, nagu seda tollal nimetati. Ümmarguseks tähtpäevaks valmistuti kaua, lärmi oli saabuva sündmuse puhul palju, igal moel taheti jätta muljet, et kogu Nõukogude Liidu elanik­kond ootab tähtsat pidupäeva pikisilmi ja suure hardusega.

Mina läksin 1967. aastal neljandasse klassi, olin kümneaastane, uue aasta alguses pidin saama üksteist. Pean märkima, et kuigi selles eas lastele jääb kõik väga hästi meelde, ei mäleta ma neist ettevalmistustest ega pompöössest sündmusest endast kuigi palju. Televiisorit meil ei olnud. Ajaleht „Edasi” vist juba käis, teisi lehti mitte. Mulle tuli „Pioneer” ja lühemat aega ka „Säde”. Kõige põhilisem informatsiooniallikas oli iidvana raadio, mis seisis põrandal laua all ning oli ühe remondi käigus jäänud ilma kõigile seda sorti vanadele raadiotele iseloomulikust linnanimedega skaalast. Kui tahtsid raadiot ühelt lainelt teisele keerata, tuli käsi skaala asemele jäänud august sisse pista ja üht kangi liigutada. Ka pidupäevaparaadil ei käinud meist keegi. Minul isiklikult õnnestus terve kooliaeg nii läbi ajada, et ma ei käinud ühelgi mai- ega oktoobridemonstratsioonil. Küllap ei nõutud nii karmilt ja pealegi oli mu ema alati valmis mulle tõendit kirjutama, et me sõidame pühadeks Tartusse sugulaste juurde (sageli sõitsimegi). Mulle ei tule isegi seda meelde, et niisuguseid tõendeid väga nõutud oleks: mõni üksik kord ehk. Ema leebuse põhjus oli kindlasti rohkem temas endas kui minus. Ta pidi niikuinii alati vara üles tõusma (oli 6-päevane töö- ja kooli­nädal) ning vajas väheseid lisapuhkepäevi väljamagamiseks rohkem kui mina, kel oli alanud koolivaheaeg. Minu rongkäiku-minek oleks tähendanud talle ju samuti ülestõusmist.

Nõnda seostubki suur aastapäev mu mälus kõige selgemini kahe hoopis kõrvalise seigaga. Üks oli see, et meie toas, kus me elasime, oli just valmis saanud sanitaarremont, esimene minu elus. Oli pandud uus tapeet, arvatavasti valgendatud ka lage, akende ette olid ostetud uued tüll- ja külgkardinad, diivan ja tugitool lastud katta uue riidega. Mööbli parandamise tõttu oli remont jäänud venima, mis andis vanematele inimestele põhjust lõõpida, et see sai valmis just revolutsiooni juubeli auks, nii nagu paljud riiklikud objektid.

Teiseks ja vahest rohkemgi mällu sööbinud üksikasjaks olid pealtkuuldud hirmsad kuulujutud.

Millal ma neid täpselt kuulsin, on raske öelda. Võib-olla sügisel, vahetult enne aastapäeva, aga võib-olla ka varem, sest nagu öeldud, kõva pasundamine saabuva suursündmuse ümber käis juba varakult. Küll aga mäletan seda, et kuulsin ligilähedaselt sama juttu mõningase vahega vähemalt kahe meil külas olnud naisterahva suust. Üks oli vanem inimene, mu vanaema tuttav, teine ema eakaaslane, tookord neljakümne ringis.

Mõlemal juhul kõneldi tuttava tuttava tuttavast, kellega too lugu oli juhtunud; vanema jutustaja puhul vististi tema tuttava tütre sõbrannast, sest peategelane oli noor naine või tütarlaps.

Ühel juhul algas jutt taksosõidust. Noor daam sõitis pärast südaööd taksoga külast koju. Taksojuht valis kõige otsema tee läbi pimeda äärelinna. Emmal-kummal korral mainiti Pelgulinna, mille piiriks oleva Sõle (siis veel mitte Marxi) tänava taga algas tollal tühermaa. Igal juhul läks takso tee peal katki. Juht hakkas sõidukit parandama, aga kas venis asi pikale või ei olnudki võimalik midagi sealsamas teha, igal juhul otsustas noor daam, et ta läheb otsib uue takso. (Võimalik ka, et ta mõtles jala koju minna, kui see väga kaugel ei olnud.) Teises loos otsustaski noor tragi naine (ehk koguni teiste sünnipäevakülaliste hoiatustele vaatamata) üksi läbi pimeda eeslinna koju jalutada.

Niisiis liikus esimene jutukangelane selles suunas, kus ta teadis olevat suurema liiklussoone ja seal võimalikke vabu taksosid, teine võttis kodutee lihtsalt ihuüksinda jalge alla. Mõlemat naisterahvast hakati tee peal tülitama. Jutustajad kirjeldasid juhtunut üksikasjaliselt, mulle pole detailid meelde jäänud. Igal juhul oli mehi kindlasti kaks. Võimalik, et ühel puhul peatus naise kõrval auto ja teda kutsuti sisse, aga kuna ta ei julgenud minna, hakati vägisi tirima. Kuid võib-olla ajan ma siin midagi segi mõne vereimeja-looga. Oluline on, et mõlemal korral pääses naine tülitajate käest jooksu ja need hakkasid teda taga ajama.

Hirmul naine jooksis kehvalt valgustatud tänavatel ilma kindla sihita, sest kant oli talle suhteliselt tundmatu, ja eksis oma esialgselt suunalt. Mehed ei jätnud jälitamist. Lõpuks jõudis põgeneja ühe üleskaevatud kohani, kus pandi parajasti maasse suure läbimõõduga veetorusid. Kõik ümberringi oli kohutavalt segamini songitud, pealegi valitses pilkane pimedus. Naine lootis teisele poole kraavi pääseda, kuid komistas vallil ja kukkus sisse. Ta hakkas kraavipõhja mööda edasi jooksma. Mehed olid tal peaaegu kannul.

Siis aga kuulis ta üht meest teisele ütlevat: „Ära sinna mine, seal on eilne!”

Pärast seda polnud jälitajaid enam kuulda. Naine põgenes igaks juhuks edasi, jõudis suurte torudeni ja kavatses ennast ühte torusse peita ja oodata, kuni oht päriselt mööda läheb. Toru mööda edasi minnes avastas ta seal alasti tüdruku või noore naise laiba. See oli verine ning palja ihu peale oli kirjutatud mingi number. (Mis number täpselt, ei mäleta, aga võin fantaseerida, et näiteks 45.)

Peategelane kohkus nähtust hirmsasti ja tormas vastassuunas, kuid kartis samas veel rohkem, et mehed võivad ta üles leida. Kuidagi õnnestus tal ometi kraavist välja ronida ja suure teeni joosta. Seal võttis üks auto (või takso) ta peale.

Nii lõppes esimene lugu, mis on mulle paremini meelde jäänud. Teine oli põhimõtteliselt sarnane. Võimalik, et seekord ei olnud laip mitte torus, vaid kraavi põhjas või kusagil mujal. Ent sealgi nägi mõrtsukate käest plehku pannud näitsik alasti kistud (ja vägistatud?) naise nummerdatud laipa.

Pärast olevat kuulda olnud — nõnda jätkasid mõlema loo pajatajad oma juttu —, et säärasel moel tahetavat tähistada Oktoobrirevolutsiooni aasta­päeva ja et enne tärmini kukkumist peab laipu saama kokku täpselt 50.

Absurdne? Aga kas keskpärased õudusfilmid on vähem absurdsed — kui kaine mõistusega läheneda?

 

Fantoomkosmonaudid

 

Küllap küsiti lapsena ka minu käest, kas ma tahan saada kosmonaudiks. Võimalik, et mõned mu eakaaslased tahtsidki, enamasti olid aga jutud noorte selliste soovide kohta pärit nõukogude massimeediast, kus neid hoolega levitati. Oli ju kosmonautika hiilgeaeg ja Nõukogude Liit sel alal esirinnas. Üldiselt arvan, et kosmonaudiks saamine võis olla rohkem minuealiste vene poiste paleus, sest eestlasi kosmonautide hulgas ju polnud. Minu vastus säärasele küsimusele (kui neid ikka üldse esitati) oli kindel ei — ma ei tahtnud sellele mõeldagi.

Toona soovisid väikesed poisid saada põhiliselt autojuhiks. Autojuhtimine oli amet, mitte midagi seesugust, mis niikuinii igapäevaelu juurde kuulub. Üks onu kinnitas mulle kunagi, et tema põlvkonna poisid tahtsid kõik saada voorimeheks — hea näide, kuidas tulevikuunistused ühes tehnika arenguga muutuvad.

Ka mina põristasin mänguautodega toapõrandal ringi, minu unistus põnnina oli aga konkreetsem: ma tahtsin saada bussijuhiks. Küllap seetõttu, et meie hooviväravas asus bussipeatus. Ma kõõlusin alatihti aiaväraval ja vaatasin peatuvaid busse. Kõigi tollal 18. liinil sõitvate busside garaažinumbrid olid mul peas.

1961. aastal olin ainult nelja-aastane, Gagarini lennu päevast mul mälupilti pole, aga hilisemaid raadiost kuuldud teateid järjekordsete kosmoselendude õnnestumisest mäletan päris hästi. Seega poleks olnud mingi ime, kui mul oleks tekkinud kosmonaudiks saamise soov. Miks ma siis selle nii kindlalt välistasin?

Kahtlemata olid määravaks põhjuseks sel ajal ringelnud kuulujutud. Või kas need üldse olid aluseta jutud? Seniajani on Nõukogude esimeste kosmoselendude ümber palju segast, vähemalt on mulle selline mulje jäänud.

Kosmonautide kohta keerelnud kuulduste sisu oli lihtne: väideti, et ilma mingi kahtluseta pole Gagarin esimene Nõukogude Liidu kosmonaut, enne seda olevat olnud mitmeid, kes aga maa peale tagasi ei jõudnud ja kellest seepärast pole ka midagi räägitud. Kujutlesin õudusega inimest, kes jääb lõpmatuseni kosmoselaevaga ümber Maa tiirlema, ja ei tahtnud loomulikult sellisest ametist midagi kuulda.

Kirjeldatud linnalegendidest erinevalt aitasid fantoomkosmonautide jutte meelsasti levitada ka meie meessoost külalised. Kust nende teadmised pärit olid? Millegipärast on mulle meelde jäänud väide, et raadios räägiti. Mina mõtlesin kohe lihtsameelselt meie igapäevaseid raadiosaateid, aga ilmselt spekuleerisid neil teemadel mõnuga paljud välisraadiojaamad.

Nõukogude Liidus praktiseeritav informeerimise kord aitas sääraste kahtluste levikule tahes-tahtmata kaasa. Kõigist esimestest kosmoselendudest teatati avalikkusele post factum, kui kosmonaut oli juba õnnelikult maandunud. Nii ei olnud sugugi raske oletada, et küllap on olnud ka neid juhtumeid, kus lendaja elusalt alla ei tulnud ning sündmus seetõttu maha vaikiti.

Teatud ajal räägiti sääraseid jutte päris palju ja fantoomkosmonautide olemasolu peeti vaieldamatuks. Arvatavasti said need alguse samal ajal Gagarini lennuga.

Jutud taandusid koos teavitamise muutumisega. Kui nõukogude kosmosetehnika oli juba sisse töötatud ja piisavalt usaldusväärne, ei oodatud avalikkuse informeerimisega enam kosmoselennu lõpuni. 1967. aastal anti laskumisel hukkunud Komarovist üldsusele teada. Ühtlasi kadusid ka kuulujutud.

 

Tangutalongid

 

Ja lõpuks üks lõbusam lugu, mida ma ei pidanud, hing kinni, hirmust värisedes pealt kuulama, kuigi vanemate inimeste omavahelist juttu jälgides on kõrva taha pandud seegi. Millegipärast jäi see erakordselt hästi meelde, isegi mälupilt on siiani silme ees. Lugu ennast võiks liigitada pigem anekdoodiks, kui seda ei oleks esitatud nii tõsiselt ja just sel moel, nagu räägiti kõigist tegelikult sündinud asjust. Kuulmise hetkel võtsin ma seda tõena.

1968. aastal esietendus Tallinna Riiklikus Akadeemilises ja loomulikult Viktor Kingissepa nimelises Draamateatris Egon Ranneti komöödia „Kriminaaltango”. Arvan, et ma ei eksi, kui väidan, et selles leidis esmakordselt Nõukogude Eestis käsitlemist säärane pooltabu-teema nagu noorsoo kuritegevus. Paraku käsitleti teemat ehtrannetlikult, s. o. sotsialistliku realismi „parimate” eeskujude järgi (ehkki teisiti ei oleks tookord olnud ka võimalik). Tõele au andes tuleb öelda, et näidendi esimene vaatus on hoogne ja korralikult komponeeritud, mis näitab, et näitekirjaniku vaistu Rannetil oli. Sellest ka elevus, mis näidendi ümber tekkis. Paraku on kaks järgmist vaatust juba hoopis kunstlikumad, sest seal tuleb autoril esimeses vaatuses väljapursatu nõukogulikesse — ja ülimalt dogmaatilistesse — mõttemallidesse kokku tõmmata. Ranneti sõnul on nõukogude noorte kuritegevuses süüdi Lääs ja kohalikud „konjunktuurlased”, keda huvitab ainult oma karjäär ja kes unustavad selle kõrval printsipiaalse suhtumise Lääne kahjulikesse mõjudesse. Lääne mõjusid esindab näidendis kahtlane muusikamaitse (eeskujuks omal ajal Tallinnatki külastanud Marino Marini ansambli lood, mis olid mõnda aega Eestis tõelised hitid, sealhulgas „Criminaltango”), aga samuti „manduv” kirjandus — ses vallas paistab Ranneti meelest olevat peasüüdlane Kafka, keda nimetatakse korduvalt, ent kaudselt vihjatakse ka meie pagulusse siirdunud autoritele: „Kõik kokku ongi unenägu,” kõlab näidendis negatiivsete tegelaste ideoloogi üks repliike.[4]

Tõsise ilmega räägitud lugu „Kriminaaltangost” kõlas lühidalt nii: näidend olevat kogu Tallinnas seesuguse ažiotaaži põhjustanud, et seda tormanud vaatama ka sellised inimesed, kel polnud teatrist vähimatki aimu. Seetõttu olevat ette tulnud, et mõned on teatrikassast piletite asemel tango(u) talonge nõutanud.

Võimalik, et lõmpslugu ise, mis polnud kindlasti mitte ainult ebateadliku publiku, vaid ka Ranneti šedöövri pihta suunatud, liikus peamiselt Tartus. Igal juhul oli selle jutustaja mu ema eluaegne sõbranna, Kirjandusmuuseumi teadur, kes just sel ajal ühe oma publikatsiooni tõttu tihti Tallinnas käis ja mõnikord meil ööbis. Ükskord käisidki nad koos emaga Ranneti näitemängu vaatamas ja enne seda ma toda juttu kuulsingi. Tagasi tulles mainiti, et saalis oligi kõiksugu rahvast olnud: naerdi iga natuke rumalama sõna peale jms.

[1]  Viimasel ajal on folkloristid otsetõlkelise mõiste linnalegend asemel võtnud kasutusele termini tänapäeva muistend(vt. näit.: E. Kalmre, Väikese rahva „suured lood”. „Keel ja Kirjandus” 2012, nr. 5, lk. 323). Mulle tundub see vormel ebaõnnestununa. Tuleneb ju muistend sõnast muistne, mistõttu tänapäeva muistend kõlab sama veidralt ja vasturääkivalt, nagu kõlaks näiteks tänapäeva muinaskalme. Muide, Eda Kalmre ei kasuta viidatud artiklis ise samutitänapäeva muistendit. Ka mina jään parema puudumisel linnalegendi juurde.

 

[2]  S.Oksanen, Stalini lehmad. Tallinn, 2004, lk. 44.

 

[3]  S.Oksanen, Stalinin lehmät. Helsingi, 2003, lk. 67.

 

[4]  E.Rannet, „Kriminaaltango” ja väga korralikud inimesed. Tallinn, 1968, lk. 28.

Keha on keemialaboratoorium, igal inimesel ainukordne. Liiga vähese või üleküllase serotoniini tulemuseks on erinevad meeleolud. Seda teab iga arst, kes näiteks Prozaci abiga võib inimese meeleolusid suunata. Enamjaolt toimib inimkeha ja -psüühika aga üpris viletsalt. Kui see konstruktsioon on jumalikku päritolu, siis peab selle autoriks olema mõni mitte eriti asjatundlik, üpris algaja jumal. Kas luuletaja on pärast Prozaci-doosi veel seesama poeet? Henri Michaux vastaks oma mõnuaine-eksperimentide põhjal jaatavalt. Või siis eitavalt. Nagu ka väidetav alkohoolik Gunnar Ekelöf.

Maailm on täis tolmu. Tolm koosneb muuhulgas nahakettudest, surnud rakkudest. Ja meenutab meile päevast päeva, et me pidevalt asendume uuema versiooniga iseenesest. Me saame sõna otseses mõttes põrmuks. Kõik minu rakud on praeguseks seitse korda vahetunud, saanud tolmuks ja ekskrementideks. Kas minust on seeläbi saanud teine luuletaja kui kolmkümmend aastat tagasi?

„Parker’s Wine Buyer’s Guide” (7. trükk, 2008) on veinisõprade piibel. Samas on see teejuhina täiesti väärtusetu. Hulk veiniasjatundjaid esitab seal oma hinnanguid. Ent edetabelites puudub igasugune kooskõla. Siin võiks kergesti jõuda valele järeldusele — nimelt, et kooskõla peaks tingimata leiduma. Õigem järeldus on, et väärtushinnangud pole ei tõesed ega väärad. Kvaliteeti pole võimalik tõestada.

Kui tellida endale ajaleheväljalõiked ja jälgida mõne raamatu retsensioone, tee­me ikka ja jälle sama avastuse. Igal kriitikul on oma arusaamad. Mõned neist paistavad täiesti pöörased. Kirjanikus tekitab see hämmeldust, ehkki ei pruu­giks. Asi on selles, et maailm on risoomne. On taimi, mis arenevad sel vii­sil, et saadavad mitmes suunas välja juurtesüsteemi, mille osad — risoomid — on omavahel kolmedimensioonilistes seostes. Deleuze ja Guattari töötasid selle ettekujutuse põhjal välja filosoofilise ühiskonnamudeli. Nii on näiteks internetil risoomne struktuur. Seda pole võimalik hävitada. Kõiki selle osi on võimalik asetada igavesse seosesse teiste osadega, olgu kaudselt või otseselt. Igal kriitikul, nagu igal inimesel, on oma ainulaadne risoomselt põimuvate kogemuste ja teadmiste maailm. See ei saa olla mitmel inimesel ühine. Ükski hinnang kunsti, kirjanduse või millegi muu kohta ei saa olla üldkehtiv ning on põhimõtteliselt mõttetu. Lugeja suhe luulega on seega alati isiklik. Ristikivi riivab seda.

Meie juured ei ole lapsepõlves,

kodumullas ja maakamaras,

murukoplis,

kus aabitsalapsed mängivad.

Meie juured on igas paigas,

kust me kunagi mööda käinud.[1]

Våra rötter finns inte i barndomen,

i hemmets mull och jord,

betesmarkerna

där småskolebarnen leker.

Våra rötter är var som helst

där någonsin vi gått förbi.

Siit järeldub, et ükski mudel ei vii kindla tõeni, ning see kinnitab, et oluline on üksnes subjektiivne vaatepunkt. Vaatepunkt võib, kuid ei pruugi osutuda viljakaks, aga igasugune vili sureb ja asendub uue taimestikuga või pigem uute vaatepunktidega.

Tee ja puu on erinevad olemasolu kirjeldamise viisid. Üks on lineaarne sündmuste seeria, teine pigem olukorda kirjeldav mudel. Eespool toodu sisaldas vaid paar näidet olemasolu käsitamise eri viiside kohta. Ent tegelikkus on konstruktsioon, mille määravad keele reeglid. Kõik konstruktsioonid on ajutised.

Luuletuse tõlkimine ühest keelest teise on sama keeruline kui originaali kirjutamine, ütleb keeleteadlane George Steiner. Lisaks väidab ta teoses „Pärast Paabelit” (After Babel, 1975), et tõlge on alati iseseisev teos ja kujutab endast põhimõtteliselt uut originaali.

Kokkuvõttes näeb nendesamade nappide näidete toel, et kõik väited kummutavad vastastikku üksteist. Kui elus ja keeles ongi mingeid reegleid, siis on neid vähe ning need on püsitud ja vasturääkivad. Lühidalt — kui inimene teeb, mis pähe tuleb, siis on tal lõpuks alati õigus, olgu varem või hiljem.

Tõlkida Karl Ristikivi eespool kirjeldatust lähtuvalt on sel juhul ühtlasi võimatu ja võimalik. Tõlge tähendab traditsiooniliselt seda, et võõras keeles leitakse nii täpsed sõnad ja väljendid kui võimalik ning seatakse need originaali sõnade ja väljenditega nii suurde vastavusse kui võimalik. Tõlkija risoom ei ole kirjaniku risoom. Nende ulatus ja assotsiatsioonid on erinevad. Konstruktsioon, mille luuletus moodustab, on sündinud millestki mittekeelelisest. Kus oli luuletus, enne kui see kirja pandi?

Enamik mõttemaailmu koosneb keelelistest seostest ja reeglitest. Wittgens­teini „Tõsikindlusest” (Über Gewissheit, 1969, e. k. 2000, tlk. A. Luure) näitab, kui raske on keele vastuoksuste tõttu määratleda tõsikindlust. Tõsikindluse eel käib midagi muud, midagi mitte-tõsikindlat. Luuletus algab täiesti vabana sundusest, reeglitest ja tegelikkusest, vabana maailmast. Tõlkija peab alustama sealt, siitpoolt seda tõsikindlust, mida luuletus kannab. Mis on siis see, mida ei ole võimalik nimetada?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,

me unenäoski ei saa päris vabaks,

ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,

et oma loodud lõkkest ei saa sooja.[2]

Jag vet ej. Och även om svaret nuddade sanningen

blir vi ej ens i drömmen helt fria,

och den skapande blir även i dikten så svag

att han inte värms av sin egen diktade eld.

Ristikivi kirjutab selle stroofi silmapilgul, mil ta on kindlusetuse seljataha jätnud. Ent ta aimab ka, mis käis selle eel. „Unenägude tõlgendamises” ei lähtu Freud vabadusest. Seal surutakse vabadus reeglistatud tõlgendustesse. Magaja läbib omaenese sisemist risoomi, ilma et välismaailma keelereeglid pääseksid unenäopilte taltsutama. Nimelt seda tundub Ristikivi vahendavat.

„Keel on peamine tööriist/vahend, mis võimaldab inimesel keelduda võtmast maailma niisugusena, nagu ta on,” ütleb George Steiner oma teoses „Pärast Paabelit”. Meie arusaamine maailmast ei vii meid kuhugi, kui me vaatleme valet kui üksnes negatiivset nähtust. Keel ei ole tõe otsingul lihtsalt sobiv tööriist. Vasturääkivused ei tähenda mitte valet, vaid annavad märku keele konstruktsioonide nõrkusest. (Sulgudes võib mainida, et see, mis on tõde ühes keeles, ei pruugi olla tõde mõnes teises keeles. Wittgensteini keelemängude filosoofia ei omista sellele erilist tähtsust. Ka mitte sellele, et eri kultuurides võib samale žestile järgneda hoopis teistsugune vastukaja.)

Klassikalisel ajastul oli vale au sees. „Valetajad on tugevad ja ettevaatlikud ning teadjad ja targad neis asjus, mille kohta nad valetavad.” Need on Sok­ratese sõnad dialoogist „Väiksem Hippias”. „Iliases” on Odysseus valetaja — „meisterlik tüssaja surelike seas”, ning isiksusena üle otsekohesest ja lihtsast Achillesest.

Muuseas väidab Susan Sontag essees „Tõlgendamise vastu” (Against Interpretations, 1964), et tõlgendused on üks viis anda tekstile tähendusi, mida sellel ei ole, ning vältida teksti vastumeelset sisu, mis tõlgendajale mõnel põhjusel ei pruugi sobida. Piiblitõlgendused on üks tema paljudest näidetest.

Norman O. Brown kirjutab raamatus „Elu surma vastu” (Life Against Death, 1959/1985), et allasurumine — repression — on Freudi psühhoanalüüsi tuum. On olemuslik seos haigeolemise ja tsiviliseeritud-olemise vahel. Neuroos on üksnes inimese eesõigus. Neurootiline inimene võitleb tervenemise vastu, sest kannatused viivad surmaihani, mis peaks andma inimesele lõpliku rahu. See tunnetus on miski, mida pidevalt alla surutakse, ent mis alateadvuses/ebateadvuses alati meiega jääb.

Kõik eespool toodud seisukohad kehtivad üheaegselt ning kummutavad üksteist. Seepärast ei saa tõlkija teooriate vahel valida. (Ei kuulu akadeemilise hea tooni juurde teooriaid sellepärast maha kanda, et nende asemele astub mõni uuem teooria. Seepärast lohistame endaga kaasa kõikide elavate ja surnud ideede varamut antiikajast peale.) Olen jõudnud arusaamisele, et ainus võimalus selle kõigega toime tulla on töötada tunde järgi. Tunne on vaba, sel puudub konkreetne vorm ning see ei järgi mingeid reegleid. Tunnet pole võimalik kahtluse alla seada. Loomulikult pole minu tunne tõlkijana teise keele suhtes seesama, mis kirjanikul. Aga ma usun, et on olemas millegi nimetamatu viirg, mis käib luuletuse eel. Minu kurbus ei ole Ristikivi kurbus, kuid need sarnanevad teineteisega. Pisarad on pisarad.

Kirjanduskriitik usub enamasti, et tema seisukohad asuvad mingi astmestiku tipuosas. Säärastesse kõrgustesse jõuavad vaid mõned üksikud kirjani­kud. See vaatepunkt eeldab, et on olemas paremaid ja halvemaid tundeid. Ühe filosoofilise idee järgi kujutab hinnang „hea” endast imperatiivi. Otsus, et miski on hea, tähendab: „Mõtle samamoodi!” See kehtib kõikide väärtusi tähistavate sõnade puhul ning sellest üleskutsest ei pruugi üldse välja teha. Minu risoom pole sinu risoom.

Ristikivi koduigatsus on minu oma. Elu paguluses on mulle tuttav. Ma mõistan, kui lootusetu on rootsi keeles taasluua tunnet, mis peitub reas „sa oled seal, kust tagasi ei tulda”.[3]1951. aasta jõuluõhtul tõi mu isa jõulusingi juurde lauale pudeli burgundia veini. Kaua silmitses ta vaikides pudelisilti ja mina hakkasin juba muretsema. Lõpuks kuulsin teda väga vaikselt pomisemas: „Ei tea, kas neil kodus üldse midagi süüa on.” Tema kehahoiak ja see silmapilk enne tema vaevukuuldavaid sõnu oli see, mida mina nimetan luuleks. Selleks, millel pole sõnu. Luuletus algab seal. Kui siis sõnad välja ilmuvad, tulevad mängu teooriad, filosoofid, hinnangud ja väärtused. See ei ole luule, vaid luule kirjeldus.

Ristikivi tõlkimine on niisama raske nagu igasugune tõlkimine. „Inimese teekonnas” olen ma algtekstist kinni pidanud, kuid kiusatus kirjutada tekst ümber oma sõnadega, mis minu tunnetega paremini kokku kõlavad, on olnud suur. Ma ei ole sellele järele andnud. Ma ei saa tagada, et minu tunne on Ristikivi tunne. Meie vanusevahe oli 26 aastat. Minu lühike Eesti-lapsepõlv ei olnud tema lapsepõlv. Kuid näiteks „mere” ja „kirjud kivid”[4]tunnen ma ära, just nimelt tunnen ära.

On kiiduväärne, kui luuletajale saab osaks meloodiline ja kaunikõlaline tõlge. Originaali meloodiad ja rütm ei ütle lugejale midagi, kontekst on võõras ja allusioonid mõttetud. Jääb üle vaid üritada ennast originaali tasandile vinnata, mis pole kindlasti mitte kerge. Kui Ristikivi oleks hea rootsi luuletaja — kas ta oleks siis ennast niimoodi väljendanud? Tõlkija raske ülesanne on selle üle otsustada.

Ma usun, et tõlkimine kui väljapeetud kopeerimiskunst asendub vähehaaval uue žanriga, originaalluuletuse iseseisvate versioonidega, kuigi teises keeles. See esitab tõlkija ametile tänastest hoopis erinevaid nõudmisi. Nõuab tõlkijalt vabadust, mis põhineks ülekantud tundel.

Rootsikeelsest käsikirjast AET VARIK

[1]  „Inimese teekond”, lk. 10.

 

[2]  Varjumäng VI, „Inimese teekond”, lk. 28.

 

[3]  „Inimese teekond”, lk. 24.

 

[4]  Sealsamas, lk. 9.

Sõnajalg

 

Meil jalus sõnajalgu on ja verbijuuri,

neid rutjub tald ja tihti tasakaal on ohus,

kui püüad idandada lausungeist kultuuri,

võid jääda põlu alla roostekarva rohus.

 

Võid jääda põllu alla väetise või väena,

et pigem palendada pinnasest poeese,

sest kandes sõnajuuri nähtamatu käena,

nad ise moodustavad tabamatuid teese.

 

Kui peitud huumusena sõnajalajuurde,

saad tunda isetut ja lakkamatut hoovust,

kood kangast mõttelõngast raamatusse suurde,

et kiita jumalaid ja jumalikku loovust.

 

 

Närvivabrik

 

Kui mind öö ei rõhu,

siis mind rõhub päev,

ja iga päev ma näen,

et tunderõhk on tõhus

ning raske rahutusekoorem

jälle ripub õhus.

 

Nagu vikat, ihutuna tõhus,

minu sööstuvalmis närvivabrik,

külmad jutid alakõhus,

niidab midagi, mis oli õhus.

 

 

Buddhake ja Jeesuke

 

Buddhake ja Jeesuke

näitasivad teed

teineteisele —

 

minu ristipuu

ja sinu bodhipuu,

reliikviad

ja stuupadesse pandud luud.

 

Buddhake ja Jeesuke

olid vahvad mehed,

kõik, mis ei hiilanud,

vist oligi too ehe.

 

Minu kannatused,

sinu kannatused,

lunastus, nirvaana —

 

kõik tuleb millalgi tagasi,

tuleb tõotatud

ja õnneliku maana.

 

 

Rooma

 

Mind saatsid Roomas

lõunaeesti laulud,

Colosseum kumises

ja ummamuudu

Veneetsia väljakuni kandus heli —

nii läbi Igavese Linna

jalutasin korda kolm või neli.

 

Näe, Roomas seitse küngast,

kuplid Haanjas,

võidukaared, kõlakaared

Tiberil ja Roosisaarel

ja üle Vatikani

tähevalged ööd

ning setu sõled, võru vööd.

 

Mind saatsid Roomas

lõunaeesti laulud.

 

 

Rinascita

 

Giotto kellatornis Firenzes

puhkeb aeg õitsele —

juba seitse sajandit järjest

tulevad Taavetid läbi linna.

 

 

Pisa torn

 

Pisa torn.

Piisa jäljed vaiksel veel.

Viltuvajumise võlu.

Veel ja veel.

Pisa torn on morn.

Aga eesti keel on õdus.

 

 

Hõim

 

Pilgar hääbub pikkamööda,

aegamisi söestub arm,

aga minu müüdiloomet

veelgi turgutab su sarm.

 

Läbi mitme episoodi

sinust-minust võrsus hõim,

need on ohtrad sugupõlved,

keerduv elulõng ja -lõim.

 

Heitsid ihult ropud rõivad,

alastus su särgi all

tasa liibus mulle külge

rahvusluse märgi all.

 

Mina tahtsin vaimult suureks,

sina minult lapsi vaid,

nüüd ma ärkan rängast unest:

kust need noored seie said?

 

Nood on ohtrad sugupõlved,

kasvav elulõng ja -lõim,

minu ilmavaluhimust

sirgus iseteadlik hõim.

 

 

Välu

 

Mälu on maasikavälu,

kollase raamiga jalgratas,

sellest kadakast vooliksin vibu:

mälust nool läbi maasikavälu.

 

 

Atiku teel

 

Keila jõe käärud

Koppelmaa, Voore, Üksnurme vahel,

kord ühel-, siis teiselpool jõge.

 

Mitu tiiru ma täna veel teen,

mu jõgi, mu maa on lahtine veen.

 

Juulipäikese põlevikus

või kuu- ja lumevalguse all

sädeleb Mangu, Ailamäe talu,

Aasu heinamaad, Miilimaa, Trelli.

 

Mitu tiiru ma täna veel teen,

mu jõgi, mu maa on lahtine veen.

 

Kõigi kohanimede poeesias

minagi kasvasin Atiku teel,

kuigi sündisin Rahula mõisas.

 

Mitu tiiru ma täna veel teen,

mu jõgi, mu maa on lahtine veen.

E-le, J-le ja M-le

II

Kõik Carmenile

20. septembril 2002

Olen nüüd kolm nädalat tuttkainena püsinud. Nii pikka selget perioodi pole mul 2002. aastal veel olnud. Päris hea tunne on.

Olen ennast vooderdanud kõikvõimaliku teraapiaga. Ja ennäe imet — hetkel see töötab üpris hästi. Nädalake haiglas mõjus ka kosutavalt. Kui näed mehi, kes on oma keha konservikarbi kaanega lõikunud, hakkab mõistus tahes-tahtmata pepust pähe tulema.

[—]

7. jaanuaril 2004, kell 17.11

Luulega olen umbes samas seisus, mis 1998. aastal. Ei uskunud, et kümmekonna aasta vältel kirjutatud luuletuste hunnikust mingitki raamatut saaks. Ausõna, ei uskunud, nii enesekriitiline olin. Arvasin, et luuletamisega on igaveseks prääks. Kuni ilmus Viktoria…

Katus sõitis täiesti minema. Kaisa ootas last, oksendas ja polnud sugugi isuäratav. Ja siis niisugune maiuspala! Luuletaja minus magas ja Viktoria äratas ta üles. Me ei rääkinud luulest, rohkem tegelesime teadagi millega. Sama sünnib nüüd. Poeet magab. Ja ma väga tahan, et ta ärkaks.

11. jaanuaril 2004

Armukadedus on kole asi. Inimene muutub väljakannatamatuks. Mina pean absoluutselt tema oma olema. No kas ma ei ole veel piisavalt?! Ei ole jah, hetkel kirjutan ju Sulle.

13. jaanuaril 2004

Elu näitab, et ilma mineviku mõtestamise ja töötlemiseta, ilma tagasi kaevumata pole võimalik edasi minna. Ei hüppa ühe raksuga lasteaiast doktorantuuri.

Mulle antakse selgelt märku, et kui saan aru, kust ma tulen, kui läbin mineviku, kui midagi ära õpin, hakkab ka valgus paistma.

Kuid siin ja praegu on mul juhtumisi kolm last. Kõik toredad, neljakuune Moona muud ei tee, kui ainult naeratab. Tal pole ühtegi negatiivset mõtet! Nüüd hakkavad need vaikselt ladestuma.

Andsin Agele oma luuletusi lugeda. Arvamus oli: „Oh sa vaeseke! Küll sa pead minuga kannatama.” Ja ongi kõik. Pole millestki rääkida. Aga luuletajal on jutuhäda.

Miski hoiab siiski tagasi. Sest armuke on nagu alkohol. Viina võttes oli mul geniaalne mõte, et äkki saab õigel ajal pidama ja hommikul ärgates ei ole paha olla. Alati oli paha. Ja pidi jälle jooma. Aga armukesele mõeldes tundub, et seekord tuleb kõik ilus ja tore, ja keegi ei kannata ja õnn kukub potsti pähe, ja veel igasugu pläma.

15. jaanuaril 2004

Istusin eile Kaisaga kümmekond minutit „Aura” fuajees. Hing käib seal ujumistrennis. Miks ta minuga — peale tere — midagi ei räägi? (No mida meil enam rääkida on?!) Miks ta vaatab sellise näoga? (Mis näoga ta siis vaatama peaks?!) Ja nii edasi.

Ainus, mis hetkel aitab, on distants, eemaldumine. Midagi pole teha.

18. jaanuaril 2004, kell 21.58

Olen terve nädalavahetuse lastega tegelnud. Ja hõivatud isa tunneb end ühtviisi sitasti mõlemal pool. Lõpptulemusena pole ei Age ega Kaisa eriti millegagi rahul. Ja mina ise ka mitte. Minus süveneb veendumus, et peaksin võtma oma seitse asja ja… Ei tea, kuhu minema või mida tegema.

Perfektsionism, mille küüsis olen piinelnud, lõpeb kurvalt. Kas kõik või mitte midagi. Tulemuseks on üldjuhul mitte midagi.

Lähen Moonat vannitama. Raske on keskenduda. Üritan pärast veel.

18. jaanuaril 2004, kell 23.32

Ma ei tohtinud läbi kukkuda. Absoluutselt ei tohtinud. Kui üdini aus olla — olen põhjalikult ja totaalselt läbi kukkunud. Täiesti tagumikku! Pole must olnud õiget abikaasat, isa ega pere toitjat. Loominguliselt — ükskõik kellega ma end oma põlvkonnast ei võrdle, võrdlus räägib minu kahjuks. Lisaks olen veel (kaine) alkohoolik, tööl ei suuda käia, ja mis kõik veel. Pane pael kaela! Pikka aega oli päris hull olla. Aga ühel hetkel muutub läbikukkumine absurdselt lõbusaks.

Mis läbi kukkunud?! No olen jah. Ja, kurat võtaks, mis siis! Kui olen läbi kukkunud, pole vaja enam tõmmelda. Kui kõik on kaotatud, jääb edasi üle ainult võita.

22. jaanuaril 2004

Minuga on käinud nõnda, et kui naine saab minu silme all ja teataval kaasabil emaks, siis edasi on voodis prääks. Need on sügavalt minu probleemid, mitte laste emad ei ole kuidagi eriliselt pahad. Kuidas ma lähen nikotiinise habemega lapse tissi külge? Seesama emalikkus, mida vahel hirmsasti vajan, on mulle voodis vastukarva.

Minu perekonda peab ema kõrval kuuluma ka 20-aastane värske liha ja muidugi vaim. Oi, kuidas ma ihkaks terve ja monogaamne olla! Aga faktid räägivad selget keelt. Nii oli Estriga, oli Kaisaga (juba enne Viktoriat), ja karta võib, et läheb ka Agega. Mida rohkem vastu punnin (nüüd hoidun juba teadlikult), seda ägedamalt see peale surub.

Ja küsimus ei ole füüsilises — selle väikse asja ajaks ju mõni prostituut hästi ära —, vaid muusas. Lõpuks ometi keegi, kes mind mõistab. Haiglane lähedusevajadus. Lootus, et ehk järgmine on õige ja viimaks ometi lähedane.

Eks ma Sind vahel unes näen — oled kõhn ja kurb ja ilus.

27. jaanuaril 2004

Paljude probleemide ja ebaõnnestunud suhete niidid-juured viivad lapsepõlvekoju ja isa-emani. Alguses tundub ju uskumatu: ei, mina ei ole säärane nagu minu isa ja ei otsi säärast naist nagu minu ema. Paraku, paraku… Olen isa „seitsmekordne võimendus” (nagu ema mind keskkooli ajal sõimas) ja otsin elukaaslaseks ema, kes topib mulle lusikaga putru suhu ja paneb puhtad sokid jalga.

Minu küsimuste vastused peituvad suuresti isas. Aga nende väljakoukimine on tükati raske. Isa ise ja paljud teisedki, kes midagi räägiks, on mulla all.

Minu isa ei võtnud eriti laste kasvatamisest osa, vaid veetis aega veinikesega. Ema oli majandaja ja tegija. Ja mina olen nende mingisugune summa.

Isa oli vanuses 17 kuni 28 vähimagi süüta poliitvang. Arvata võib, et tema pidevamad seksuaalsed kogemused pärinevad Siberist.

Isa käis seitsme- ja kaheksakümnendatel palju Venemaal komandeeringutes, teda tõmbas sinna lausa haiglaselt. Kui ükski normaalne inimene terves Eesti NSV-s ei mõelnud isegi sundides Arhangelskisse minna, siis isa läks vabatahtlikult. Loomulikult sai ta seal pärast tööd rahulikult juua, ja kipun arvama, et ka kohalike naistega lävida. Minu emal on sõbranna, kelle mees oli samuti poliitvang. Meelde on jäänud nende jutt à la „nemad abiellusid süütute ja oskamatutena, aga nende mehed olid tulnud Siberist oskuslike vene litside kaisust”. Ega kullakaevanduses polnud vist tõesti muud teha kui libudega ameleda…

Isa ütles purjuspäi tihti ema kohta: „Vähemalt lits sa ei ole!” Küllap oleks isa ema lits-olemist vahel väga soovinud.

Samas — ma ei mäleta, et minu ema ja isa oleks kunagi ühes voodis maganud. Või isegi kallistanud. Mis pereinimest minust tahta?! Meie vennaga oleks nagu Püha Vaimu sigitised.

Nüüd istun emme(de) otsas. Ja ma ei taha leppida, ei taha isa elu elada ja naiseks ema otsida.

29. jaanuaril 2004

Minu isa oli ohver. Ja veel milline! Muidugi leidus ka neid, kes Siberist naastes jõid end kähku surnuks.

28-aastaselt tuleb Siberist tagasi. Kümme aastat elab poissmeheelu. 39-aastaselt abiellub minu emaga. Kuna kellegagi pidi ju abielluma. Ja tingimata korraliku naisega. Siit algab rahunemine ja resignatsioon, aga ka vaikne, ent kindel vaimne, füüsiline ja psüühiline allakäik. Ta on 40-aastane, kui sünnin mina. (Mingi lootus siiski vist.) 47-aastane, kui sünnib vend. Isa teeb tööd, mida ta teha ei taha (insener-varustaja), vaba aeg — põhiliselt naps. 63-aastaselt (eesti mehe keskmine iga) sureb kopsuvähki.

Ma ei tahaks kohut mõista ja hinnanguid anda. Olen siiski tänu temale olemas.

Hakkan isa rahunemise ja resigneerumise punktile ohtlikult lähedale jõudma. Miks ma sest räägin? Igatseksin ära minna ja oma elu elada. Mul on säärane illusioon. Kuid minust ei ole minejat. Juur on emas-isas. Nemad lahutasid aktiivselt mitmeid aastaid. Oli ju päevselge, et neist kummastki pole kuhugi minejat ega uue elu alustajat. (Täpselt nagu mina ja Age. Peen ja paha vastastikune sõltuvus.) Ja nõnda nad saagisid ja saagisid, ja lohisesid isa surmani. Kodust olen saanud eriskummalise eeskuju, et normaalne perekond — no meil oli ta eriti normaalne! — ei lahuta. Ja millised üleelamised Estriga, ja iseäranis Kaisaga! Enesetapumõtted ja deliirium.

Mäletan hästi vana puumaja (meie elasime paneelikas), kuhu isa mind, venda ja ema kavatses lahutuse järel elama panna. Ta manipuleeris ja töötles päris osavalt. Loomulikult, et näidata, kui hea on normaalne perekond edasi olla.

Ühesõnaga — lahutusele järgneb midagi väga jubedat. Parem ja kindlam on vanaviisi edasi vegeteerida. Tuleb vaid leida uimasti (isal alkohol, minult on kärakas ära võetud), mille abil kõik abieluline tüütus, rutiin ja vastastikune ahistamine-ruineerimine kuidagi välja kannatada.

Kas ma tõepoolest selleks elangi või?!

Ihkaksin olla Sinu juures ja alustada puhtandiga. Senine elu on olnud mustand.

1. veebruaril 2004, kell 22.30

Tegelesin jälle kogu nädalavahetuse lastega. Ja momendil tunnen nende vastu… Ei, mitte armastust ega hoolivust vms., vaid VIHA. Nad ahistavad mind ja kohustavad millekski, milleks ma pole võimeline. Mus pole piisavalt vanemlikkust.

Viimastel päevadel on asi päris hull — pidev süütunne, viha, alaväärsus. Ei saa enam üldse millestki aru. Endiselt on päevakorral need kolm idiootlikku küsimust ja püüd nendele ausalt vastata. Kes ma olen? Kust ma tulen? Ja kuhu ma lähen?

Teisele suudan ehk midagi vastata. Ma arvasin, et olen luuletaja ja kõige tähtsam asi on kirjandus, raamat elab kauem kui inimene, keelt tuleb elus hoida jne. Nüüd? Mõni mööblitisler teeb tooli, laua või voodi, mis võib olla palju suurem väärtus kui minu depressiivsed värsid.

Lisaks veel isa-asi ja perekond, kus kasvasin. Isa on mind paljuski ette ära määranud, kuid mul peab olema võimalik elada teistsugust elu.

Aga esimene — kes ma (nüüd) olen? — ja kolmas — kuhu ma (ikkagi) lähen? — on võrdlemisi segased. Viimase juures saab aruraasukene ruttu otsa. Oleks mul mingigi nägemus tulevikust ja ideaalist… Et teaksin, mis suunas liikuda… Mul pole ja ma ei tea. Hakkasin joomase peaga käima Age juures, kellest nüüd tugevasti sõltun. Ja see siis ongi minu (abi)elu, perekond, saatus ja õnn?! Absurdne farss.

Minus pole (eriti) eetilisust — üks perekond on maha jäetud ja teisegagi on nirusti. Vahin lihtsalt lolli näoga pealt. Ja ootan. Mida? Ei tea. Ja graal on puruks kukkunud.

Kaunis masendavad nägemused. Aga ma tean, et ärapääs peab leiduma. Ja too teadmine on ometigi jõud. Sestap ei hakka joomisele, enesetapule või muule seesugusele keskenduma.

Minu trööst oled Sina. Kaeblen ja kurdan liiga palju. Kindel märk, et asjad ei saa ülemäära kehvasti olla. Kui elaks kuuse all ja poleks midagi süüa, tuleks tegutseda. Praegu võib veel haliseda: „Küll on paha, oleks nii, oleks naa.”

2. veebruaril 2004, kell 11.26

Nüüd puhuvad juba teised tuuled. Olen eetiline, tegelen lastega ja graal täitsa terve. Oh jumal! Oleks natukene stabiilsem, natuke rohkem keskel. Aga ikka ühest äärmusest teise.

2. veebruaril 2004, kell 23.30

Jälle masenduses tagasi. Kuid Sinu kirjad hoiavad vee peal.

Aeg pudeneb käest. Rong sõidab kohutava kiirusega, kurat teab kuhu. Olen vabatahtlikult peale istunud, kuid nüüd tahaks maha minna. Aga ei oska.

5. veebruaril 2004

Sõidan tunni aja pärast Pärnusse. Kahtlesin öö otsa. Olen seda sõitu pikalt plaaninud ja majandanud, muretsenud erinevad lapsehoidjad jne.

Poleks uskunud, et ma siin kõigile nii kuradi vajalik olen. Aga minul on siiber.

Mul on illusioon, et laekun nädala pärast valmis luulekoguga.

11. veebruaril 2004

Seis, millesse ma mehe, isa, inimese ja poeedina olen sattunud, on äärmiselt loogiline. Jumal (või kes?) on teinud filigraanse töö. Imestada pole midagi.

Pärnus sain enda kui luuletajaga siiski teatava kontakti. Ime küll, aga minus on luuletaja säsi. Kooselu Kaisaga oli eemaldumine sisemusest, säsi eiramine ja (eba)teadlik tapmine. Kuid too loom ei jää niisama lihtsalt vait.

Pole tarvis vallutada erilisi kõrgusi, on vaja olla lihtsalt mina ise, oma säsiga kooskõlas. Nii inimese kui kirjutajana. Enda ehitatud takistuste kiuste olen sinnapoole tasakesi teel.

Millega tegelen, võib olla saast ja isegi enesepettus (olgu peale!), aga — kurat võtaks! — tunnen end kummaliselt hästi. Ja see maksab mõndagi.

Elule ei ole andnud mõtet kolm sündinud last, vaid sündiv RAAMAT!

12. veebruaril 2004

Olen Kaisat mitmeid kordi unes tapnud, päris jõhkralt. Tegelikult sooviksin, et ta oleks minu vastu õrn ja armastav, ja eriti voodis. Ilmsi seda enam naljalt ei juhtu. Ja siis hakkan teda jälle unes tapma.

13. veebruaril 2004

Meenub üks neiuke või pruut või mis iganes 1991. aasta hilissügisest. Ester oli mu maha jätnud ja loomulikult olin hellake. Ja siis ta tuli. Tallinnast Tartusse. Minu pärast. Ta oli kõik need neli aastat, mil Estriga koos elasin, oodanud. (Alati ilmub trööstija. Sa tead teda. Kui Kivimäel ukse lukku keerasid ja mind välja ei lasknud, pidin minema just tema juurde Mustamäele.) Kõik oli ju tore, aga õige pea sain aru, et tal on minuga tõesti tõsised plaanid. Et võtab mu lihtsalt ja labaselt ära. (Nagu Age on praegu võtnud.) Hakkasin sõrgu vastu ajama. Oli niisugust jõudu.

Kui suvel-sügisel 1992 selgus, et mul on Tartus tekkinud Riina ja pärast veel Leen, ja üleüldse pole ma temast huvitatud, hakkasid Mustamäe pruudilt laekuma kaardid. Oi sa raisk! Lepitavad, anuvad, manipuleerivad, ja mis kõik veel. Ühe kaardi peal — kui asi oli tema jaoks juba lootusetu — ilutses must paks siga. Ilmselt pidin see olema mina.

Tagantjärele on kõik, eeskätt kaardid, kuratlikult (hale)koomiline.

Luuleline käsikiri — vaeslapse käsikivi! — seisab. Aga proosaline elu käib ja keeb. Kaisa teeb remonti, terve korter on üles küntud. Kuid väljas on juhuslikult viisteist kraadi külma! Hing käib suvekummikutega (!), raha ei ole, ja kui ongi, siis tapeediks, pahtliks ja laevärviks. Täitsa lõbus on näha, et mitte mina üksi ei ole haige.

Mul on Hingest ja Käsprist südamest kahju. Neil pole seal tolmu sees kusagil olla. Homme-ülehomme olen taas lastekarjas. Ja nõnda ta läheb. Ja siis tahan jälle ära, ära, ära… Kuhugi, kus poleks lapsi, kohustusi, isegi naisi mitte, oleks ainult puhas luule… Mille jaoks mul hetkel üldse aega pole. Ja isegi luulet poleks vaja.

Aga tänane luuletus on seesama kiri.

17. veebruaril 2004

Olen ikka paras kompleks. Agest hoian eemale. Esiteks muidugi karistan teda. Nagu tavaliselt naised karistavad mehi. Teiseks — mine kurat tea, äkki juhtub/sünnib veel midagi/kedagi. Ja kolmandaks — eks see „armastus” hakka tasapisi otsa ka saama. Minul oma kiiksude otsas igav ei hakka.

Igasugu naljakad seigad tulevad meelde. Vananemise ja nostalgia märk. Seesama 1992, pesitsesin viimaseid kuid Karlovas. Ester oli pool aastat tagasi läinud, mina endiselt suht nukrake — ei kõlba kuhugi; vana, paks ja oinas. Nädalavahetustel käis too Mustamäe pruut, kuid argipäevadel olin üksi. Aga maikuu ja Toome ja vein… Ja Riina! Oi, ma kartsin teda, kartsin hullupööra!

Ja ükskord voodis rääkisin talle oma hirmudest. Ta pidi end ribadeks naerma, ta ei saanud minu põdemistest üldse aru ja tegi mulle elegantselt, ning mis peamine, siiralt ja mõjuvalt selgeks, et mul pole — ei elus ega voodis — häda midagi. Ja tegelikult ju polnudki.

Olen talle siiani tänulik. Ta lõikas hästi läbi mu ebaadekvaatsed mõtted ja ma sain rohkem endaks.

19. veebruaril 2004

Varjuksin Su jalgade vahele, üleni, ja ei tuleks enam üldse välja.

Klassikaline alkohooliku mõte — et mind enam keegi kunagi ei näeks, kätte ei saaks ning ma ei peaks kellegagi midagi klaarima, hirmu ja süüd tundma.

25. veebruaril 2004

Täna lähen Moonaga Maarjamõisa narkoosiproovi ja homme varahommikul väänatakse tal puusad narkoosi all kaheks kuuks kipsi. Lõbu on laialt.

Kordan meelerahu palvet: „Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta suudan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.”

Järgmised 48 tundi tulevad… Jah, kurat teab millised?

27. veebruaril 2004

Ei ole ma kõrgepalgaline ja tore pereisa. Aga olen võimeline käima Hingega kaks korda nädalas ujumas ja suudan tööpäevade hommikuti Moonat hoida. Hea seegi, järelikult ma päris tühi null ei ole.

Ma ei saa eitada, et õppisin tsipake Tartu Riiklikus Ülikoolis ühel ajal paljude tänaste prominendikestega, mõnega isegi ühel kursusel, kuid ma ei tunneta nendega erilist (põlvkondlikku) sidet. Kui kuuluksin siia ühiskonda, ehk siis. Aga ma ei kuulu kuhugi, olen täiesti üksi — kaotaja, luuser, autsaider.

Tunnistan end võidetuks. Aga allaandmine ei pane mind suitsiidi sooritama vms., vaid annab mulle jõudu. Pole minust eriti millekski asja, pole ma kellegi lootusi õigustanud, aga ma olen olemas. Just säärasena, nagu parajasti olen.

Vaatamata väsitavale endas kaevamisele tuleb lagedale vajalik, võib-olla ebameeldiv, kuid väärt(uslik) teave.

1. märtsil 2004

Olen kirjutanud ühest ja samast. Ikka naistest, ikka armastusest.

Kuna vanad tekstid vedelevad pidevalt jalus, siis on mul naistest, kellele olen luuletusi pühendanud, päris hea ülevaade. Koos Sinuga sain kokku tosin kaunitari. Ja ma pole kindel, et olen suutnud kõik välja kaevata. Olen vägev mees küll! Kas pole? Ihukarvad tõusevad püsti. Kas see olen tõesti mina?! Kust ma tulen? Ja kuhu lähen?

Alkohoolikute täiskasvanud laste (ATL) probleeminimekiri sõnastab neljateistkümne punktiga alkohoolses keskkonnas kasvanud inimeste ühised loomuomadused. Võtame viienda punkti: „Meist said alkohoolikud või me abiellusime alkohoolikuga, või mõlemat korraga. Kui see ei õnnestunud, siis leidsime endale mõne muu sundkäituja, nagu näiteks töönarkomaani, et rahuldada oma haiglast vajadust olla hüljatud.”

Paljud minu pühendusluuletused (need kaksteist võrratut naist!) on viienda punkti täpne järgimine ja illustratsioon. Eranditult kõik nad on mind hüljanud. Ja kuidas ma olen seda üle elanud! 1985. aastal hakkas pihta. Edasi tulid Sina ja kõik teised. Ja kogu aeg sama lugu — kallis pruut, armas mõrsja, keda ma nii väga armastan, ta jätab mu maha.

Ääretult sõge oleks süüdistada naisi. Mina ise olen hülgamise esile kutsunud.

Stiilinäide ka.

*

Taas astun teele, mis on tuisand lumme.

Vaid harvad koerakäpad siia jätnud jälgi.

Neid mööda kaua kõigun külma koduni.

Su juurest viimast korda tuleb tulla.

Viin põues. Sigar suus. Nii valmistuda surmaks.

Su niudeist igaveseks ilmaolekuks.

Veel sutsuke ATL-i probleeminimekirjast, kümnendast punktist: „Kardame mahajätmist ning teeme suhte säilitamiseks kõik mis võimalik, et mitte kogeda valusaid tundeid.”

Väike paradoks — haiglane vajadus hüljatuse järele, samas kardan mahajätmist, et mitte haiget saada. Age olen (täiesti alateadlikult) hästi valinud. Tal on mind tõepoolest raske maha jätta.

3. märtsil 2004

Lendan madalalt, aga see-eest kaunikesti kindlalt.

Hea kirjandus võib tekitada imetabaseid seoseid, kummastavaid samastumisi. Loen Ken Kesey romaani „Lendas üle käopesa”. Jah, olen hullumaja seinte vahele vangistatud ja hirmu täis pealik Bromden. Ja kes peaks olema McMurphy, kes mind vabastab, kes annab mulle tagasi mu suuruse? Sina!

Moona on puusakipsi täis kakanud. Roogin puhtaks.

8. märtsil 2004

Ilusat naistepäeva õhtut! Mul seostub see alati miskipärast Clara Zetkini, Nadežda Krupskaja ja revolutsiooniga…

11. märtsil 2004

Sõidan kohe jälle Pärnusse. Tahan rahu ja vaikust. Mul on kuri kahtlus, et varsti ma sinna ka jään… Mul on nii Agest ja Moonast kui ka Kaisast, Hingest ja Käsprist absoluutselt siiber. Pean ennast vägisi tagasi hoidma, et neid lõplikult tagumikku ei saadaks.

17. märtsil 2004

Alkohol teeb ikka kurvaks. Ja kurbus ajab jooma. Mul aitas kärakas jube hästi kurb olla. Järjest kurvemaks läks. Lõpus oli nii kurb, et anna otsad. Rotid lendasid pea ümber.