• Arhiiv 17.12.2021

    Video. „Loomingu dušš”

    Indrek Mesikepp

    Kirjanduslik kolmapäev „Loomingu dušš”

    24. november

    Video: Kris Moor

     

     

  • Arhiiv 08.12.2021

    Spontaanne tants või juhuslik ekslemine?

    Indrek Mesikepp

    Rein Raud: „Päikesekiri”.

    Salv, 2021. 404 lk.

     

    Venemaa, Jaapan, spioonimängud, öine tulevahetus, yakuza. Rein Raua romaani „Päikesekiri” esmasel lehitsemisel jääb mulje, et hoiad käes midagi Boriss Akunini belletristikast. Tegelasliinid jooksevad ootamatult kokku, siis jälle lahku. Ajaliselt ja geograafiliselt segamini aetud lühikesed peatükid lõppevad kombekohaselt kõige huvitavamal momendil, sundides pausi pidamata lehekülgi pöö­rama. Tõsisema lugemise käigus tuleb aga üsna pea välja, et sarnasused jäävad väliseks. Kui Akunini kriminaalromaanid algavad selge probleemipüstitusega, millele meisterdetektiiv Erast Fandorin raamatu lõpuks, vahepeal küll korduvalt eksiteele sattudes, lahenduse leiab, siis Raua „Päikesekiri” koosneb mitmest eraldiseisvast narratiivist, mis küll puutuvad täiesti ootamatutes punktides kokku, aga ometi ei põimu. Tema romaanis puudub läbiv eesmärk, mis valitseks kõige toimuva üle. Seiklused, mis tege­laste elus aset leiavad, ei vii lõpuks ühegi kuriteo, konflikti või mõistatuse lahendu­seni. Sündmustik on Raual pigem rütmi loov taustasumin, mis aitab tegelastel leida elus oma kohta.

    Raua ja Akunini suurim ühisjoon on õigupoolest viis, kuidas nad oma teostes ajalugu rakendavad. Ajaline distants on mõlemale loominguline vahend, et osu­tada ühiskondlikele valukohtadele, vastavalt praeguses Eestis ja Venemaal. Aku­nini hiline Vene impeerium meenutab viktoriaanliku Inglismaa jõukamaid piirkondi. Fandorini saagas kujutab ta riiki, milles tärkavad demokraatlikud ins­titutsioonid ja kogub hoogu läbipaistvalt toimiv tööstuskapitalism. Vaade Roma­novite loojangule on nostalgiline, aga mitte ka üdini romantiseeriv. Olles häälekas Putini režiimi vastane, edastab Akunin ka oma loomingus ustavalt Alek­sei Navalnõi maksiimi: unistuste Venemaa on võimalik, kuid selleni jõudmist takistavad kõikjal pesitsevad korruptan­did. Nii on ka Raua ajas tagasi vaatavad romaanid olnud päevakajalisemad kui teosed, mille tegevus toimub meie kaasajal. 2013. aastal avaldatud ja peamiselt 2003.–2006. aastat käsitlev „Rekonstruktsioon” keskendub eestlaste jaoks pöördumatult 1990-ndate algusesse jäänud teemadele, nagu taas­iseseisvumisjärgne religioonibuum või „vaeste idaeurooplaste” kogemus rikkas läänes. See-eest kombib nõukogude ajast kõnelev „Täiusliku lause surm” rahvustunde piire ja tegeleb jälgimisühiskonna problemaatikaga, mis on Facebooki ja Google’i totaalse andme­kogumise maailmas taas aktuaalseks muutunud.

    „Päikesekiri” on oma ajaloolisusega samuti päevakajaline. Kui üksikud sisse­juhatavad või tegelaste mälestustega seo­tud episoodid välja arvata, toimub romaani tegevus aastatel 1919–1926 Vene kodusõja virvarris ja Jaapani Taishō perioodil, traditsioonilise kohaliku kul­tuuri ja kiiresti leviva lääneliku mõtte­laadi pingeväljas. Raamatu kaks tähtsa­mat tegelast kulgevad mööda maailma tein­e­teisele vastupidises suunas: eesti rammu­naine Lily Ojamaa sõidab Jaapanisse ja hakkab seal sumomaadlejaks, kõrgemast soost Tōkyō ülikooli vilistlane Tsuneo Nitta jõuab aga salapärase keeleteadlase Jakob Linzbachi otsinguil Tallinna. Ehkki sündmustikul puudub kulminatsioon (nar­ratiivil puudubki nii­sugune kõikehõlmav arengusuund), kumab teosest läbi omamoodi loogiline dünaamika, mida võimendab osavalt valitud miljöö. Nõnda toimuvadki kõige pinevamad seiklused just kodusõja või kominterni maailma­revolutsiooni sepitsuste taustal. Paigal­olek ja rähklemise lõpp saabuvad parajasti hingetõmbeperioodil, mil detsembri­mäss on maha surutud ja Tōkyō-Yoko­hama maavärin üle elatud, must neljapäev aga pole veel saabunud. 

    Totaalsetest ideoloogiatest ja kul­tuu­ri­listest kokkupõrgetest räsitud inimesed esitavad (paraja künismiga) küsimusi, mis kõlavad ka kaasaegsetes Twitteri lõimedes: mis jõud viib ühiskonda edasi? Millesse uskuda, kui suured ideoloogiad (marksism, reaktsionäärlus, imperia­list­lik progressiusk) näivad üksnes inimelu väärtust vähendavat? Kas pääsetee peitub globalismis, suletud rahvusluses, teh­nika arengus või hoopiski üleilmse rahu projektis? Taustal on muudki probleemid, nagu võõramaalase kogemus, vajadus ja soov ühist keelt leida. Tsuneo Nitta kannab endaga kaasas päikesekirja, esoteerilist shintō teksti, mis suudab avada maailma toimimise salajase mehhanismi, ulatudes „sinna, kus keel ja tegelikkus päriselt üksteisesse sulavad” (lk 229). Romaanis seletamata jäänud moel suudab päikesekirja tabada ka Linzbach, kelle elutööks on universaalkeelte väljatöötamine. Ometi erineb Tsuneo filosoofia teadlase omast üsna tugevalt. Kui Linzbachile on päikesekiri üks osa uurimistööst, mille lõppeesmärk on rahvusliku omapära ja igasuguse hõimulojaalsuse kaotamine, siis Tsuneo universalism jääb kraadi võrra mõõdukamaks. Keele, rahva ja riigi määratud maailmavaade ei ole tema jaoks lõplik tõde. Siiski on niisugune sattumusel põhinev positsioon tarvilik, et liikuda lähemale universaalsele. Jaapanlase arvates ei ravi maailma mitte eripärade kaotamine, vaid nende subjektiivsuse teadvustamine, millega kaasneb siiski missioonitundlik pärandi alalhoidmine. 

    Ehkki Tsuneo lojaalsuse objekt muu­tub, jääb ta oma üldisele tõekspidamisele lõpuni kindlaks. Ka Lily, kes muidu üldise ja partikulaarse suhte üle eriti ei arutle, käitub samamoodi nagu Tsuneo. Mõlemad peategelased leiavad oma kummalise isikliku koha. Tsuneo jääb Eestisse, abiellub Lily sõbranna Mariga ja õpib erinevate kihelkondade koemust­rites päikesekirja nägema. Sumomaadleja Lily aga satub paradoksaalsel kombel Tsuneo Nitta asemele ja aitab mehe isal perekonna templi eest hoolitseda. Tasakaal saabub seeläbi, et mõlemad otsustavad suuri ootusi kõrvale heites – Tsuneo hülgab oma pojakohuse, Lily aga sumomaadleja karjääri – oma seletamatule kutsele truuks jääda, „võtta vastu .. kutse tantsule, lasta enesesse laiem rütm. Olla ise see tants – see tants, mis ühendab kõiki ja kõike ja mis on ilus just sellisena ja just sellepärast, et iga meie samm selles tantsus ei saagi kunagi olla lõpuni läbi kaalutletud .. Sest just see ongi paratamatu temas, et kohtuvad juhus ja seaduspära, tahe ja tahtmatus, range põhimõte ja puhas kulgemine, kohtuvad õige-vale ja on-näib” (lk 395).

    Sedasi muutub ka mõneti arusaadavamaks romaani tegelasliinide hajutatus. Ometi ei õnnestu „Päikesekirjal” hästi läbi mõeldud filosoofilisest tagapõhjast hoolimata vältida probleemi, mille all kannatas kunagi ka näiteks Andrei Hvostovi „Lombakas Achilleus”: seegi romaan koosnes nõrgalt seotud narra­tiividest, mis olid eraldiseisvana nauditavad ja kaasahaaravad, aga koos moodustasid raskesti arusaadava kakofoonia. Raud küll mõtiskleb metafüüsilistes kõr­valepõigetes juhuslikkuse ja kokkusattumuse üle, kuid need mõtisklused ei ole õigupoolest seotud tegelaste heitluste ega sisemise arenguga. Saatusemängud ei tee tegelikult muret ühelegi neist. Lily ei näi oma Aasias ekslemist eriliselt nautivat ega püüa sellele mingit sügavamat tähendust anda. Tsuneo ei ole jällegi oma missiooni täitmise pärast ülemäära mures. Kui plaan Linzbachiga päikese­kirja saladusi arutada luhtub, osutub mees kõigest hoolimata üsna stoiliseks ja läheb lihtsalt pikemalt järele mõtlemata eluga edasi. Moment, mil tegelased „oma koha” leiavad ja teos lõppeb, näib seega arbitraarne. Lugemisel tekib paratamatult soov küsida: miks mitte mõelda välja veel sada lehekülge juhuslikke seiklusi? Miks mitte kiirendada tegelaste sihtkohta saabumist ja raamatut saja lehekülje jagu lühendada? Ei Lilyle ega Tsuneole ole paik­seks jäämine eelneva arengu loomulik kulminatsioon (selline areng lihtsalt puudub): nad saavad vastuse küsimusele, mida kumbki neist õieti ei esitagi.

    Raua romaani probleem on aga süga­vam kui eespool kirjeldatud struktuuri- hajusus. Ka oma iseseisvate narratiivide sees on tegelastes näha väga vähe aren­gut. Raud asetab nad sageli äärmiselt põnevatesse olukordadesse või ebatava­liste proovikivide ette, ent sündmuste potentsiaal karakterit mõjutada jääb lõpuni kasutamata. Näiteks satub Tsuneo kodusõjast räsitud Nõukogude Venemaale saabudes punakaartlaste kätte, kes tahavad ta pikema arupida­miseta eksootilise välimuse pärast maha lasta. Jaapanlane viiakse seina äärde, ta näeb pealt süütu vanamehe hukkamist, kuid pääseb ise juhuse tahtel üle noatera. Selle asemel, et kirjeldada stseeni emotsionaalset mõju, üksnes viidatakse põgusalt vürst Mõškini arutlusele surma­mõistetu tunnete üle, kusjuures Dos­tojevski kirjeldatud traumat Tsuneo tege­likult ei saa. Mahalaskmise eelmaitse ei avalda talle otsustavat mõju, ta ei jõua elu radikaalse ümbermõtes­tamiseni, kogetu ei jää teda edasise loo käigus painama. Sama tagajärjetu on Lily salapärane ja eluohtlik kohtumine yakuza liidriga, mis paneb küll naise majast väljumisel hirmust oksendama, aga osutub nii narratiivi, filosoofilise mõtte kui ka tegelase iseloomu avamise seisukohalt täiesti tarbetuks – stseeni väljajätmisel ei muutuks midagi.

    Asi ei ole selles, et Raua karakterid oleksid kuidagiviisi igavad või ühemõõt­me­lised. Keerdkäigud, millesse tema tege­­lased satuvad, annavad piisavalt võima­lusi nende ekstsentrilise kogemuse ava­miseks. Autor üritabki niisuguseid olukordi ära kasutada, aga paraku jääb suur osa katsetest poolikuks. Näiteks puudutab ta riivamisi ühiskondlikult tülikate kehade probleemi. Nimelt avas­tab Lily Jaapanisse jõudes, et selles riigis on kõik loodud väiksemate inimeste jaoks, ta ei mahu ümbritseva maailma raa­mi­desse, möödaminejad võõrista­vad teda. Kimbatus tuuakse esile, aga ei vastata küsimusele, kuidas Lily selle lahendab. Kas tal on ükskõik? Kas ta on oma „sobimatuse” kui valusa paratamatusega ära harjunud või hoopis leidnud erilise viisi enda keha armastamiseks ja väärtustamiseks? Sama vähe saab lugeja teada sellest, kuidas tuleb oma uue identiteediga toime Tsuneo vend Gen’ichi, kes teeskleb ellujäämise nimel riigireeturit ja astub sedasi kogu oma kasvatuse vastu. See paistab talle olevat sama kerge kui töökohavahetus. Ei süüvita ka sisemisse transformatsiooni, mille tulemusel saab mõneti ärahellitatud aadli­preilist Lenotškast halas­tamatu vendeta täideviija.

    Vahest seisneb „Päikesekirja” suurim probleem selles, et romaan püüab lüüa liiga palju kärbseid ühe hoobiga. Rein Raud on vaieldamatu keelemeister, kelle tegelased suudavad sõnastada keerukaid ja peenelt nüansseeritud mõtteid. Raud suudab säilitada ka mõõdutunnet: oma filosoofiliste arusaamade kirjapanekul peab ta silmas, et süžee ei kaotaks oma kaasahaaravust, ega lange kunderalikku snobismi. Kui „Päikesekirja” asemel oleks ilmunud kaks eraldi teost – põhjalikum keelemetafüüsiline essee ja põnevik –, ei saaks ilmselt kummalegi neist suuremaid etteheiteid teha. Romaan on kahtlemata nauditav lugemine, aga kukub paraku oma sügavamates taotlus­tes läbi. Raud püüab kõneleda elu juhuslikkusest, saatuslikest kokkusattumustest ja maailma tabamatutest mehhanis­midest, kuid süžee ja tegelaskujud neid teemasid ei toeta. Selleks, et kujutada spontaanset tantsu, tuuakse ohvriks tervik­pilt, ent viimase korvamiseks ei leita piisavaid vahendeid: tantsu asemel meenutab keerukas sündmuste rägastik pigem juhuslikku ekslemist.

     

  • Arvustused 07.12.2021

    Mõttešaakalid kläfivad neetud poeedi pääle

    Indrek Mesikepp

    Jürgen Rooste: „Veider aeg (Meeleheite laulud I)”.

    Jumalikud Ilmutused, 2018. 82 lk.

     

    Jürgen Rooste: „Sagittarius A*. (Meeleheite laulud II)”.

    Jürgen Rooste, 2020. 132 lk.

     

    Jürgen Rooste: „Signaal surnud tähelt. Meeleheite laulude 3. ja viimane osa”.

    Jürgen Rooste, 2021. 116 lk.

     

    1

     

    Jürgen Rooste on tänapäeva Eesti viljakamaid luuletajaid. Alates sajandivahetusest on ta avaldanud peaaegu igal aastal luulekogu, mõnikord isegi kaks; lisaks sellele mitmesugused koostööd, helisalvestused, kaardipakid, tema koostatud antoloogiad. Võiks arvata, et sellise loova küllusega käib kaasas raugematu elurõõm, jagamise ja sigimise nauding, ülevoolav mängulust. Nõnda ongi, kuid Rooste elurõõmul on ka oma tumedam pool. Loominguline küllus on ühtlasi loominguline põlemine: see on tuli, mis hoiab luuletaja sisu lakkamatult särisemas, kuid ühtlasi laastab ja kõrvetab, isegi praeb. Luuletaja südant grillib meele­heide, selle lõhna on juba kaugelt tunda nagu mõnes laupäevaõhtuses kämpingus.

    Nüüd on Rooste selle särina ja põlemise kokku võtnud „Meeleheite laulude” triloogias. (Algselt oli sari kavandatud nelja­osalisena, kuid paistab, et luuletaja viimaks tüdis meeleheite produtseerimisest.) Kaootilisest esmamuljest hoolimata on see triloogia kontseptuaalselt väga ühtne, valitud peateest ei kalduta kuskil kõrvale ja meele­heide mängitakse välja kõik­võimalikes astmetes, toonides ja varjundites. Seetõttu on triloogia žanriliselt küllaltki kirev: siin leidub isikukeskset lüürikat, anafoorseid lausumisi, maskiluulet, dialooge, pastišše, retoorilisi pöördumisi ja tiheda koega proosaluuletusi. Rooste luulekeel on üle kogu triloogia pillav ja pulbitsev, siin vilksatab kõikvõimalikke keelekihte, igapäevast kõnet, poeetilist kõrgstiili, manerisme, arhaisme, vulgarisme, neo­logisme, slängi, žargooni, laenatud fraase, isikupäraseid idiomaatilisi väljendeid – ja kõike seda saadab sõnamängude tulevärk, retooriliste figuuride üllatavad põimingud, hüperboolid, litootesed, apostroofid, asündetonid, anakoluudid, paronomaasiad, ning muidugi algriimid ja siseriimid, isegi lõppriimid. Lühidalt, kuigi luuletuste toitepinnaks on alati meeleheide (välja arvatud ehk paar iroonilist travestiat), muutub see kiiresti joovastavaks ja metsikuks, sellest saab norutunde ja masenduse mürgel, depressiooni orgia, omamoodi meeleheite pillerkaar. Rooste lihtsalt ei suuda kõike endale hoida, mis tema hinge taga möllab, ja kui ta seda kord välja ütlema hakkab, kerkivad lained kõrgele, silmad lähevad kirjuks ja lahti rullub raevukate, konfliktsete, vastuoluliste tunnete panoraam, millele võrdset annab otsida.

    Hiljuti on tähelepanu juhitud Jürgen Rooste enesepildi reljeefsusele praeguse luule kontekstis. Rooste olevat „oma hoiakutes nii poeet, kui olla saab”, vastandudes sellega teatavat tüüpi modernistlikule askeesile, mis nõudis, et luulest puhastataks välja nii poeedi hoiak, poeetiline toon kui ka poeetiline vorm.[1] Olen selle väitega põhimõtteliselt nõus. Rooste kultiveerib oma tekstides ilmselgelt poète maudit’, „neetud poeedi” kuvandit, mis hakkas levima XIX sajandi lõpus ja oli möödunud sajandi keskel muutunud klišeeks, kuni biitnikud selle üles korjasid ja seda uut moodi kasutama hakkasid.[2] Muidugi sünnitas see vastuvoole ja tugevalt kontrastseid taotlusi, soovi vabaneda kõigest „poeetilisest”. Ometi on tõsi seegi, et järje­kindlalt rakendatuna muutub modernistlik askees üpris väsitavaks. Olen vahel püüdnud üle lugeda näiteks Ezra Poundi „Pisa cantosid”, kus tõesti on lahti saadud nii hoiakust, toonist kui ka vormist, aga miskipärast need ei köida mind enam, kuigi vaimustasid teismeeas. Igal asjal on oma aeg, lõputu vabanemine „poeesiast” muutub viimaks tüütuks ega kosuta enam. Vabastavalt hakkab mõjuma hoopis „vabanemisest vabanemine”.

    Rooste enesekesksel poeedikuvandil on minu meelest kaks põhilist eelist. Esiteks, see seob teda teatava dekadentliku traditsiooniga, mis juba sisaldab distantsi kehtivast ühiskondlikust standardist ja hõlbustab ka sõnumi vastuvõtmist. Luule­taja pole siin lihtsalt mingi tuisupea või möira­karu, vaid justkui ajasügavusest kerkiv ilmutus, omamoodi die-hard, kes valitseva reipa nihilismiga ühte sammu ei käi, sest ta ei taha, nõnda nagu ei tahtnud ka tema varasemad eelkäijad. Teiseks, just selline läbiproovitud poeedikuvand loobki platvormi, millelt lähtudes Rooste saab öelda kõige erinevamaid asju, paisata õhku pealtnäha seosetuid hüüatusi, torkeid ja valukarjeid, sest „neetud poeedi” kuju taustal omandavad need tähenduse. Selline kuju on ju paratamatult üleelu­suurune, Jürgen Rooste isikust tunduvalt suurem, ja luuletaja peamiseks probleemiks saab, kuidas teda individualiseerida, kuidas pääseda abstraktsusest ja anonüümsusest. Seepärast ongi Roostel vaja kogu keelelist tulevärki, retoorilisi nõkse ja vormimänge. Aga mida ta meile selle kaudu ikkagi öelda tahab?

     

    2

     

    Jürgen Rooste meeleheite-triloogia kulgeb valdavalt kahes registris. Üht neist võiks nimetada konfessionaalseks: luuletaja jutustab meile oma elust, tuues esile meeldejäävaid momente, intiimseid detaile, valusaid kogemusi, ta sõna tõsises mõttes pihib oma meeleheidet, nii et lugeja muutub paratamatult selle osaks, hakkab jagama tema muresid ja rõõme. Kui luuletaja meenutab mõnd kadunud õnnehetke, ärkab ka lugejas häbelik nostalgia, kuigi need hetked ei kuulu päriselt talle; ja kui luuletajal on halvasti läinud, tunneb lugeja end selles natuke süüdi, kuigi ei tea täpselt, miks. Luuletaja pöördub lugeja poole, anudes kõigest väest mõistmist, ja see surve on nii tugev, nii painav, et lugeja hakkabki mõistma; aga tal pole sellega midagi peale hakata, ta ei saa aidata, ja nii hakkab temalgi tasapisi valus, luuletaja valu siseneb temasse ja teeb sinna endale pesa justkui invisible worm, „nähtamatu ussike”, millest kunagi kirjutas Blake. Nii tekib salajane side, luuletaja mässib lugeja märkamatult oma meeleheite võrku, ja sellest areneb välja nartsissistlik ringkäik: luuletaja tahab veel enam piinelda, et valu vaatemäng võimenduks ja kestaks, ning lugeja läheb sellega kaasa, tal tekib arusaamatu tung sellest valust veel osa saada, kuigi aeg-ajalt tekib kahtlus, kas just mina, lugeja, polegi see, kes luuletaja südames väitsa keerab. Äkki mina olengi timukas, enese tahtmata? Niisugusel protsessil ei puudu lähedus sadomasohhistliku erootikaga, ja see on pihtimusliku kirjanduse universaalne tunnus.

    Meeleheite teine register on suunatud ühiskonnale. Siin pole kahtlust: see register on satiiriline. Kui juttu tuleb ühiskonnast, siis võib luuletaja välja valada kogu oma sapi, kogu endasse kogunenud viha, vimma ja õeluse, sest kuidas ta iseennast ka ei alandaks ja materdaks, ühiskond on ikka veel võrratult alatum, jõledam ja vastikum kui luuletaja, kelle sügavam olemus on ju siiski hea. Aeg-ajalt paistab ühiskond siin kattuvat riigiga, mis on das kälteste aller kalten Ungeheuer, „külmem kõigist külmadest koletistest”, nagu leidis juba Nietzsche. Selgesti näitab ühiskonna samastamist riigiga „Tänumeeleavaldus ehk 99 aastat üksildust” (VA, 78‒80), mis on puhta­kujuline satiir.[3] Kuid see on kirjutatud koos Sveta Grigorjevaga, ja nõnda ei tule siin esile poète maudit, kes muidu alati kuskil tagaplaanil hõljub ja rünnaku ambivalentseks muudab. Sest Rooste ühiskonna­kriitika ei lähtu kunagi väliselt, jumalikult positsioonilt: „neetud poeet” on alati juba ühiskonnas sees, ta sumpab selles mudas ja roojas, sest see on ka tema muda, tema roe, mis siis, et ta kõigis toimuvates sigadustes isiklikult süüdi ei ole. Ta ei ole küll süüdi, aga tema suur süda peab paratamatult midagi sellest kõigest ka enda kanda võtma, peab seda eneses läbi elama, läbi piinlema, ja nõnda muutub see tükikeseks temast endast – kuid just seetõttu ründabki ta seda eriti ägedalt. Kes ei halasta endale, ei saa ju halastada teistele, kes on veelgi hullemad. Nõnda on ühiskonna kolkimine poeedi enesepiinamise osa: ühiskond ajab teda marru, sest ta ei saa sellest lahti, nõnda nagu ta ei saa lahti ka iseendast, ja kõik, millest ta vabaneda ei suuda, muserdab ja ahistab poeeti.

    Nüüd peaks juba selge olema, miks on Roostel hädasti vaja poète maudit’ monumentaalset figuuri. Ainult selline üleelusuurune kuju võib endas ühendada kõik need vastandlikud tungid, koguda kokku enese ja maailma, indiviidi ja ühiskonna peletisliku krempli, mis siis ­meeleheite-lehekülgedelt meile oma täies jõus ja ilus vastu vaatab. Ükski reaalne isik, isegi ükski reaalne luuletaja seda ei suudaks. Jürgen Rooste kui avaliku tegelase eraldumist „neetud luuletaja” kujust ilmestab hästi üks lõik pikemast proosaluuletusest „Mustmiljon ­põhjust”, kus imaginaarse poeedi kirjeldus on hämmastavalt täpne: „Eestis pole nii haiget luuletavat-talletavat inimest ja minu puhul on kohutav see, et suurel määral on see sõnnik, mis ma toodan, ka põnev. Noh, põnevam kui sajandi keskmine luule­toodang. Minu halb on sageli parem kui see emotsionaalne praak, mida auhinnatakse. Aga muidugi ma ei tahtnud kirjutada luuletust sellest, kui ülbe, uhke ja haige ma olen ..” (VA, 58.) Kui vaadata Rooste loomingulist biograafiat, näeme, et teda on auhinnatud õige mitmel korral: Betti Alveri debüüdi­preemia, Friedebert Tuglase novelli­preemia, Tallinna Ülikooli kirjandusauhind, koguni kaks Kultuur­kapitali aastapreemiat. No ei ole tunnustamata geenius. Aga „neetud poeet” ei saa olla auhinnatud, ta peab olema põlatud, tõrjutud, maha tallatud ja unustatud. Teda lihtsalt ei tunnustata kunagi, juba definitsiooni järgi. Nii polegi mingi ime, et ka Jürgen Rooste ise langeb nende auhinnatud tõbraste kilda, kes toodavad „emotsionaalset praaki”, sellal kui tõeline geenius vaevleb üksinduses, hüljatud, alandatud ja solvatud.

    Tervikuna mõjub meeleheite-triloogia justkui muusikateos, mis on kirjutatud sonaadivormis. „Veider aeg” on silma­nähtavalt ekspositsioon, siin käiakse välja peapartii (luuletaja kannatused) ja kõrvalpartii (korrumpeerunud ühiskond), mida omavahel seovad mõned korduvad elemendid, peamiselt alkoholisõltuvus ja armastuse­vajadus. „Signaal surnud tähelt” on suuresti nende teemade repriis, kõik variatsioonid esinevad meeleheite põhihelistikus, kuni jõutakse koodani. Kõige intrigeerivam on aga „Sagittarius A*”, triloogia keskne osa, kus peateemat ootamatul viisil töödeldakse. Monumentaalne poète maudit on siin äkitselt saanud endale vastase, keda ühiskonna mädamülkasse kohe lükata ei saa ning kes ei sobitu ka ühegi tüüpilise rolliga, mis esinevad ekspositsioonis ja repriisis: see on lõikavalt sarkastiline teismeline, keda nimepidi ei nimetata, kuid kes alati võtab poeedi suhtes eitava hoiaku („Lolitalood”, S, 43–79). „[M]ind ei huvita mind tõesti ei huvita / kuidas see sinu ajal oli”, vastab ta poeedi meenutustele, lõigates „kõne julmalt katki mu poole / vaatamata” (S, 54). Kui elevil luuletaja talle mõnd luule­tust ette lugeda tahab, teatab teismeline üleolevalt: „kas mul on mingit valikut / sa nagunii loed selle / oma sitase luuletuse mulle / ette sa nartsissistlik pask”, pannes kahtluse alla kogu luuletaja loomingu, sest „sa põhi­mõtteliselt lihtsalt / kirjutad kõik üles sa oled / haige saad sa aru sa oled / haige inimene ja peaksid / ravile minema” (S, 50). Inimeste suhtes on teismeline ülimalt pessimistlik, aga leiab, et „ükskõik kui vastikud ei oleks / inimesed / on manna­puder ikkagi veel vastikum” (S, 43). Ta on skeptiline ka armastuse suhtes, sest kui „armastus on natuke / nagu vangla (pani ta oma ilusa / pää mõtlikult viltu) siis ma / ei tea kas ma üldse kunagi / armastust tahan” (S, 46). Poeedi vastuväite peale, et armastus olevat eluruum, vabadus aga ainult tühjus või vaakum, järgneb üks säravamaid lõike kogu triloogias:

     

    (ta oli jäänud mind üksisilmi põrnitsema

    silmad olid saanud veidi hämaras valguses

    roheliseks nagu kassil)

    ma arvan (sosistas ta) mulle meeldib

     vaakum

    kohvi on ju pakendatud vaakumisse

    siis kui sa vaakumi ära võtad siis

    on kõik kohad seda värsket sõnulseletamatut

    lõhna täis – vaakumis püsivad asjad ja

    inimesed ja tunded värsked

    armastus aga tapab – kõik läheb

    selles roiskuma – armastus on troopika

    ja meie oleme värske liha

    (S, 47.)

     

    „On vanu ja uusi luuletusi, millest tervikuna õhkub iroonia jumalikku hingust,” kirjutas kunagi Friedrich Schlegel oma kriitilistes fragmentides. „Nendes elab tõeliselt transtsendentaalne narrimäng.”[4] Jürgen Rooste „Lolitalugude” sarjas leidub just selliseid tekste, romantilise iroonia erakordselt mõjuvaid näiteid – ära peaks märkima veel „Mida tibu teeb” (S, 76), mis on väga täpne ja Rooste kohta tavatult napisõnaline. Schlegeli silmis oli iroonia vabaduse sünonüüm, parim viis vaatepunktide lisamiseks: iroonia ei tähenda lihtsalt nalja viskamist, vaid võimaldab korrigeerida subjektiivsust objektiivsusega, tasakaalustada möllavaid tundeid kriitilise distantsiga.[5] „Iroonia on lõputult täieliku kaose, igavese liikuvuse selge teadvus.” [6] Just nõnda funktsioneerib iroonia ka Rooste meeleheitelauludes: tavaliselt polegi see naljakas, vaid ülimalt tõsine, sest iroonia toob poeedi teadvusele, avab ümbritsevas kaoses ootamatuid vaatepunkte, lubab hetkeks eemalduda ise­endast ja kogeda tegelikkust nõnda, nagu see vahetult kunagi ei ilmu. Iroonia on asendamatu abiline, kui „aja lõrisev peni / kipub me kallale” ja „mõttešaakalid / kläfivad me enese pääle” (S, 114), kui kurjuse koletu kolp „läbi poolune / oma tohutute sõõrmetega / meid tasakesi nuhutab” (VA, 35), kui meile tundub, et „maine elu ongi kättejõudnud põrgu” (SST, 42). Tõsimeeli ei saa küll maailma parandada, aga romantilise iroonia trikiga saab seda ometi teha: „maailm ja aeg on natuke haiget saand // servast katki: kes olen mina / teda parandama aga näe // ära parandasin nüüd on / palju ilusam” (VA, 70). Iroonia transtsendentaalne narrimäng võimaldab „näha korraga kahel pool Päikest ja Kuud”, kuigi seda isegi „imelisim panoraam­vaatega / megamobiil ei suuda kunagi üles võtta talletada” (SST, 33). Ja lõpuks, iroonia lubab ootamatuid pöördeid seal, kus „neetud poeedi” elu sarnaneb anekdoodiga, nii nagu luuletuses „Asotsiaal”. Rooste pöörab siin ümber Baudelaire’i ammuse torke, et kunst olevat prostitutsioon.[7] Poeet hakkab kohvikulauas jutustama üht oma lemmiknalja: vaene luuletaja kerjab tänaval raha, üritades müüa oma keha, kohmaka sõnastuse tõttu tekib arusaamatus ja mööduv naisterahvas arvab, et prostituudiks peeti teda. Kuid minategelane pole veel jõudnud lugu lõpuni rääkida, kui juba „tütarlaps / üle laua ütles – ma magaksin sinuga / isegi kui sa oleksid asotsiaal” (SST, 64). Nii on iroonia teinud täisringi ja tulnud tagasi alguspunkti – irooniline fiktsioon tühistatakse ja irooniline kunstnik muutub ise „elu iroonia” objektiks.

     

    3

     

    Nentigem siis, et Jürgen Rooste poeetiline kõnepruuk juurdub tugevasti dekadentlikus ja romantilises traditsioonis, iseäranis poète maudit’ kuvandis ja romantilises iroonias. (Kuvandil on mõistagi varasemaidki eelkäijaid, näiteks Archipoeta.) Samas on aga selge, et Rooste figuur on tänapäeva eesti luules väga reljeefne, tema omapära on selgesti tajutav ning nooremaid tulijaid ei võrrelda Roostega sugugi mitte ilmaasjata. Kuid milles see omapära seisneb? Milliste omaduste silmahakkav kombinatsioon teeb Jürgen Roostest selle Jürgen Rooste, keda ei saa kellegi teisega segi ajada?

    Eristada võiks kolme peamist fookust. Esiteks, Rooste luule on alati rõhutatult teatraalne, ka siis, kui ta vestab igapäevaseid üksikasju või intiimseid detaile. Kõik joonistatakse välja terava, dramaatilise žestiga, justkui ei elatakski enese jaoks, vaid selleks, et oma elu kõikidele näidata: nii vabaneb „neetud poeet” oma needusest, jagades selle jupphaaval laiali, kuni see mureneb peaaegu olematuks. Isegi eneseiroonia on teatraalne ja personifitseeritud. Konfessionaalses registris kehastab seda irooniat „Lolitalugude” teismeline, kelle sarkasmile luuletaja kuidagi vastu ei saa; satiirilises registris on personifikatsiooniks Jossif Stalin, hauatagune kuju, kes kõneleb luuletajaga pealtnäha sõbralikult, kuid on tegelikult juba võtnud mõrtsukaliku võimupositsiooni, mis vasturääkimist ei salli. Stalin ilmub lavale triloogia teises osas („Luuletunnid”, S, 22–25), ja temast on juttu ka kolmanda osa lõpus („Koba kunstitund”, SST, 100–101, „Stalini vurrud (kõige halvemad read)”, SST, 107). Just Stalini kuju kaudu sigineb meele­heitelauludesse ajalooline mõõde, temaga seostatakse isegi „uue / värdjaliku trumputinimaailma” sündi (SST, 107). Sedavõrd teatraalsel taustal näib üpris tähelepanuväärne, et triloogia juhatab sisse satiiriline proosaluuletus „Proloog: nüüdisteatri ABC” (VA, 9–10), millele Rooste poeetiline pihtimusteater ilmselt tahab vastanduda.

    Teiseks, Rooste tekstidele on alati omane poeetilise väljenduse rõhutatud väärtustamine. Ühelt poolt osutab sellele juba tema kirju keelekasutus, panoraamne leksikograafia, kuid samuti auavaldused teistele luuletajatele, nagu Dylan Thomas, Juhan Viiding, Andres Vanapa, Juhan Liiv, Toomas Liiv ja Marie Under. Teiselt poolt ongi elamine Rooste jaoks luuletamine, loominguline protseduur, mis justkui põhjendab luuletaja eksistentsi: „minu sees on / alati veel üks / neetud luuletus / mis ei lase mul olla / ma ei saa midagi teha / ma ei kirjuta teid / teie kirjutate mind” (S, 126). Kuna „neetud poeet” on ise „neetud luuletuste” kirjutatud, on need temast üle ja võivad luuletajasse suhtuda täiesti lugupidamatult: „Seepärast me olemegi ise, teeme end ise, et sa ei oska meid kirjutada, sa oled käpard, sa ei ole meie vääriline. [—] kuule, hangi endale ometi elu, tee midagi ükskord ise, iseenda pärast, noh, nagu päriselt.” (VA, 36.) Tegemist on jällegi irooniaga, sest luuletajal ei saa olla mingit teist elu, mis oleks rohkem „päris” kui luuletajana elamine. Elu väärtustamine luule kaudu tekitab pühendumuse ahela, omamoodi nõiaringi, millest niisama lihtsalt välja ei saa ja millest luuletaja õigupoolest välja saada ei tahagi. Kuid luuletuste isikustamine, see irooniline prosopopöa, mis annab neile oma hääle ja tekitab olukorra, kus nad võivad luuletajale vastu vaielda, sisaldab veel üht olulist aspekti: siin nimelt eeldatakse, et luuletus on omaette olevus, ta on peaaegu elusolend, ja teatavas mõttes on järelikult elus ka keel, millest luuletused on tehtud. Luuletaja elab keeles nagu kala vees, aga see keskkond on samuti elus, on õigupoolest luuletaja olemise tingimus.

    Kolmandaks, Rooste romantiline iroonia avab ukse, et irooniale omasest negatiivsusest täiesti välja astuda: siin hakkab terendama antiikne parresia, tõketeta otseütlemine, mis retoorilistest kujunditest enam üldse ei hooli ja tahab lihtsalt öelda üht tõde, maksku mis maksab. Tõe ütlemine pole aga lihtne, sest kõigepealt tuleb saavutada olukord, kus keegi tõe ütlejat kuulaks: kuni sellist olukorda pole, on tõe ütlemine mõttetu. Seetõttu on „neetud poeet” lakkamatult kahevahel. Kas keegi mind üldse kuulab? Või kõnelen ma iseendale? Niisugust kahevahelolekut sümboliseerib triloogia viimase osa lõppu paigutatud „Ööraadio”, mis mängib „tühjusse / oma lemmiklaule”, kuigi arvab, et „kuulajaid või vähemasti / kuuljaid / enam ei ole” (SST, 104). Ometi ei saa seda ­ööraadiot ka kinni keerata, sest niisugust nuppu samuti pole:

     

    ma elan lainte vahel

    ma kostan kõikjale

    ma olen liigagi olemas ja ühtlasi

     

    universumi taustamüra

    kõik see

    mis kunagi ei juhtunud

    (SST, 105)

     

    Kogu tõde poète maudit veel öelda ei saa, aga ta saab luua tõe ütlemise tingimusi, teatavat „taustamüra”, mille põhjal tõde saab viimaks esile tulla. See tõde ei ole teadlaste ega õpetlaste tõde, ta ei ole verifitseeritav ega falsifitseeritav: ta on miski, mis paneb vastu, millest ükski ühiskond kunagi lahti ei saa, ja mis alati tagasi tuleb, hoolimata tõrjumisest, manamisest ja hämamisest. Ja lõppkokkuvõttes on see ainus asi, mis poeetilist pingutust väärib.

    Need kolm fookust – teatraalsus, poeetilise väljenduse väärtustamine, tõeütlemise võimalikkus – loovadki minu meelest konstellatsiooni, millesse koonduvad tunnused Jürgen Rooste omapära moodustavad. Eraldi võetuna poleks ükski küll piisav, kuid koos annavad nad vajaliku kontsentratsiooni. Ilmselt kehtib see ka Rooste loomingu kohta tervikuna. Meeleheite-triloogia paistab lihtsalt olevat moment, kus mõttešaakalid eriti raevukalt kläfivad. Ja mida ägedamalt nad seda teevad, seda tugevamini kumendab kõik, „mis kunagi ei juhtunud”, aga mis on ometi saabumas, ilma irooniatagi.

    [1] fs, Buzz, cocks. „Vikerkaar” 2021, nr 6, lk 124.

    [2] „Neetud poeedi” sõnapaar tuli laiemalt käibele pärast Paul Verlaine’i antoloogiat „Les poètes maudits” (1884), kus Verlaine esitleb viit kaasaegset luuletajat, nende seas Stéphane Mallarmé ja Arthur Rimbaud. Verlaine ei määratle „neetud poeeti” kuigi selgelt, raamatu eessõna koosneb vaid paarist lühikesest lõigust, kus rõhutatakse, et antoloogias tutvustatavad luuletajad olevat „absoluutsed kujutlusvõimelt, absoluutsed väljenduses”, kuid sellest hoolimata „neetud”. Seega on algusest peale tegu ennekõike kuvandi loomisega, mis luuletaja isiksust ega loomingut täpsemalt ei iseloomusta, vaid osutab ainult ta suhtele ühiskondliku kontekstiga.

     

    [3] Triloogia osadele viitavad järgnevalt lühendid VA („Veider aeg”), S („Sagittarius A*”) ja SST („Signaal surnud tähelt”).

    [4] Fr. Schlegel, Kritische Fragmente [fragment 42]. Rmt: Lyceum der schönen Künste. Ersten Bandes, zweyter Theil. Berliin, 1797, lk 144.

    [5] Vt P. Schoentjes, Poétique de l’ironie. Pariis, 2001, lk 100–106.

    [6] Fr. Schlegel, Ideen [fragment 69]. Rmt: Athenaeum. Eine Zeitschrift von August ­Wilhelm Schlegel und Friedrich Schlegel. Dritten Bandes Erstes Stück. Berliin, 1800, lk 16.

     

    [7] Vt Ch. Baudelaire, Mu alasti kistud süda. Päevikumärkmed. Tlk Kristjan Haljak. LR 2014, nr 30, lk 7.

  • Artiklid 07.12.2021

    Väike fuuga „Seitsmendale rahukevadele” ja „Plekktrummile”

    Indrek Mesikepp

    Oli 1985. aasta kevad. Ma ei mäleta, kas Gorbatšov oli juba võimul või mitte, aga ma mäletan järjekorda, mis lookles Pärnu maantee raamatupoe uksest ­kaugele välja. Müüdi Viivi Luige „Seitsmendat rahukevadet”. Müüdi neli­kümmend aastat pärast sõda. See raamat oli sel hetkel nagu ilmutus. Kõik lugesid „Seitsmendat rahukevadet”, sellest räägiti aastaid. Mul on sealtsamast Pärnu maantee raamatupoest ostetud „Rahukevade” eksemplar, kuhu Viivi Luik kirjutas 11. detsembril 1985 oma autogrammi. Mihkel Mutt ütles, et Viivi Luige romaan tekitab heas mõttes professionaalset kadedust – igast lausest pritsib välja andekust.

    Viis aastat hiljem – 1990 – ilmus eesti keeles Mati Sirkeli meisterlikus tõlkes Günter Grassi „Plekktrumm”, see 1959. aastal Saksamaal avaldatud romaan. Aastaid olid kirjanikud proovinud saada hakkama sõjatraumaga, natsismiga, Hitleriga, kogu selle õudusega, püüdnud leida võtit, kuidas kõike seda seletada, kuidas kõik see oli saanud üldse võimalikuks. Ja siis äkki kõmatas „Plekktrummi” pauk. Günter Grass, noor algaja kirjanik, kirjutas täiesti enneolematus stiilis geniaalse teose. „Kui Saksamaal on veel kriitikuid, siis kutsub Günter Grassi nimega mehe esimene romaan „Plekktrumm” esile rõõmu­hõiskeid ja nördimusekisa,” tsiteeris Mati Sirkel tõlke järelsõnas Hans Magnus Enzensbergerit.[1]

    „Plekktrumm” ja „Seitsmes rahukevad” on mõlemad debüütromaanid. ­Mõlemad olid omas aegruumis ilmutuslikud ja mõlemad on pidanud aasta­kümnete jooksul ajaproovile vastu, säilitanud oma särava poeetilisuse ja suveräänsuse.

    Minu silmis on „Seitsmes rahukevad” ja „Plekktrumm” nagu ühe õunapuu kaks vilja. Nende kahe teose vahel valitseb haruldane hingesugulus, nad on täis paralleele, kokkupuutepunkte, põrkumisi, äratundmist ja äravahetamismängu. Aga mis peaasi – stiil! See mõlema romaani puhast lugemisrõõmu ja naudingut pakkuv keelekasutus ja sõnailu. Seepärast lubage mul järgnevalt kasutada „Plekktrummi” peategelase, väikese Oskar Matzerathi meetodit. Kui Oskar oli saanud kuueaastaseks ja läks esimest päeva kooli, jäigi see tema ­esimeseks ja ­viimaseks koolipäevaks, sest õpetaja preili Spollenhauer tahtis väikeselt Oskarilt trummi tundide ajaks ära võtta, kuid tema ei olnud nõus trummist loobuma. Ta hakkas karjuma, tegi kiledat, klaasi purustavat häält, nii et preili Spollenhaueri prilliklaasid pudenesid kildudeks ja koos sellega lõppes Oskari koolitee. Nõnda pidi ta leidma mingi muu mooduse, kuidas „suurt ja väikest ABC-d õppida”. Ta leidis pagariproua Gretchen Scheffleri juurest mõned raamatud: Gustav ­Freytagi „Deebeti ja kreediti”, Goethe „Valiksugulused” ja paksu­köitelise „Rasputin ja naised”. Oskar rebis Goethe ja Rasputini köited lehtedeks, segas neid nagu kaarte ja luges läbisegi, sest „Ainuüksi Rasputinile ei tahtnud ma loota, sest liigagi ruttu sai mulle selgeks, et selles maailmas on iga Rasputini vastas Goethe, et Rasputin toob enda järel Goethe või Goethe Rasputini, toob või isegi loob ..”[2]

    Niisiis proovin ma lugeda Günter Grassi ja Viivi Luike nõnda, nagu luges Oskar Goethet ja Rasputinit, nõnda, et selles maailmas on iga „Plekktrummi” vastas „Seitsmes rahukevad”, et „Plekktrumm” toob enda järel „Seitsmenda rahukevade” või „Seitsmes rahukevad” „Plekktrummi”, toob või isegi loob…

     

    Minevik, olevik, tulevik

     

    aasta augustis läks viieaastane tüdruk (nimetame teda edaspidi väike V) ühes Viljandimaa külas emaga pihlakamarju korjama. „Iga maanaine varub eelolevaks talveks vitamiinirikast pihlakakeedist ja kombineerib oma vanast aluskleidist viie- kuni kaheksa-aastasele tütarlapsele uue särgi!”[3] Düsseldorfis Sibulakeldri-nimelises öölokaalis võttis kahekümne viie aastane kääbus Oskar aastal 1950 ootamatult orgiaks pööranud kevadööl seltskonna trummi põristades nööri otsa: daamid ja härrad „lasksid suud molusse, võtsid üksteisel käekestest kinni, käänasid varbad sissepoole ja ootasid mind, oma rotipüüdjat”. (P, 410.) aasta Saksamaa ja Eestimaa seisid läbipekstult ja alandatult madalate pilvede all: küüditatud, tapetud, maatasa pommitatud, läbi sõimatud, mutta trambitud, hävitatud… Mis tulevik neid ootas? Oli neil üldse veel tulevikku või oli kõik juba kadunud? Ja Oskar põristas plekktrummil: kadunud, veel mitte kadunud, juba jälle kadunud, kellele kaotatud, varsti kadunud, juba kadunud…

    Kolmkümmend aastat hiljem kirjutas Viivi Luik „Seitsmendat rahu­kevadet”. „Praegu, kus ma seda kirjutan, näen aknast paljast pruuni maad ja madalat halli taevast, olen ühekorraga viiekümnenda aasta sügises ja kaheksakümne teise aasta kevades ja mu pea kumiseb selle pika vahemaa ärakäimisest.” (S, 80.) Samal ajal, 1982. aasta sügisel kõmatas äkki plekktrummi kauge kaja vastu Kremli müüridelt, kui kaks tursket mehemürakat lasid hauda prantsatada ­Brežnevi kirstul. Tõsi, trumm oli sellel hiiglasuurel kõikide võimaluste maal juba ammu läinud, olid jäänud vaid pulgad, mis nüüd vaikse klõbinaga hauda järele pudenesid, kui kirstukõmaka kaja mööda maailma laiali rullus. Kas oli sellel impeeriumi matusel kohal ka Leonid Iljitši nimekaim, „Plekktrummi” Ogar-Leo? Kindlasti oli, sest Ogar-Leo elukutseks oli külastada kõiki matuseid „ja ta teadis igast erruminekust” (P, 125). Pealegi oli Leo õppinud kunagi preestriseminaris, ja kuuldavasti olnud Leonidilgi kunagi terasem mõistus, kuni tal ühel ilusal päeval läksid „maailm, sakramendid, usutunnistused, taevas ja põrgu, elu ja surm nii täielikult segi” (P, 125).

    Aga läheme tagasi 1950. aastasse ja jätame aja seal hetkeks seisma. Nende kahe romaani haruldasse kokkukõlasse lõikab sisse siiski üks oluline ebakõla, disharmoonia, ja see puudutab tulevikku. Mis saab edasi? Peale sõda moondus kolmeaastase mõõtu Oskar groteskseks meeter kahekümne ühe sentimeetri pikkuseks, suure küüru ja vesipeaga kääbuseks. Musta Kokaemanda, selle vana saksa laste ringmängu (Die schwarze Köchin) sünge vari jälitas Oskarit kõikjal. Sinu süü! Must Kokaemand jälitas kogu Saksamaad. Minu süü, minu süü! Oskar haaras „Musta Kokaemandat” põristades kaasa kõik need tuhanded sakslased, kelle ees ta oma kontserditurneedel esines. Minu süü, minu süü, minu ülisuur süü! Põristas seda lapsepõlvest tuttavat laulukest. Must Kokaemand „heitis varju, kui Sigismund Markuse mänguasjad puruks ragisesid, ja need jõnglased üürimaja õuel, Axel Mischke ja Nuchi Eyke, Susi Kater ja Hänschen Kollin, nemad ütlesid selle välja, laulsid tellisejahusuppi keetes: „On Must Kokaemand siin? Siinsiinsiin! Sina oled süüdi ja sina oled süüdi ja sina kõige rohkem. On Must Kokaemand siin…”” (P, 454.)

    Väike V oli alles mõne aasta eest sündinud. Tema ei olnud selles kõiges süüdi. Süüdi oli ema. Aga see oli hoopis teine süü, sünnitamise süü, elu jätkamise süü, tuleviku süü, mille ees kõik emad oma laste ees igavesest ajast igavesti süüdi on. „„Ema, see on kõik sinu süi!” ütlesin ma kurjalt. „Ema, kas sa aru ei saa, et sina oled süidi!” läksin ma pliidi juurde ja tõukasin ema täiest jõust. See tähendas: „Ema, sina oled süüdi, et mul on luukere, veri, sisikond ja liha!”, „Ema, sina oled süüdi, et ma lennukeid kardan!”” (S, 15.)

    Väike V sõitis emaga linna. Tal oli kõht punnis, pea ümmargune, nägu roosa, juuksed valged ja rätik libises ühtelugu peast ära. Linnapargis ei keetnud lapsed kuse- ja konnasegust tellisesuppi, mida Oskarile sisse sööta, vaid sõid jalgu kooditades jäätist ja posti otsast valjuhääldajast kostis lastekoori laul:

     

    „Sa valmistu käima teed aastate pikka,

    sul kommunist eeskujuks eel

    – sest õpi ja tööta vaid rahva heaks ikka,

    sa, Nõukogu maa pioneer…

     

    [—] Jäin seisma, põrutasin jalaga vastu maad ja nõudsin: „Kuulame laulu! [—] Olin korraga väga õnnelik, mu jalad kõlkusid, suu oli naerul. Tuvid kudru­tasid, julge muusika täitis õhku, olin laps – rahva tulevik. Peaasi, et rahvas ­kärsituks ja pahaseks ei saa, kas ta jõuab ikka ära oodata, millal laste jalad ükskord maha hakkavad ulatuma.” (S, 31.)

    aasta 19. oktoobri telesaates „Õhtutund kirjanikuga” küsis Peeter Hein Viivi Luigelt, mis ajendas kirjutama „Seitsmendat rahukevadet”? Ja kirjanik vastas: „Kõigepealt tahaksin ma öelda otse ja üsna suuresõnaliselt, et seda ­raamatut ei olnud mul võimalik kirjutamata jätta, kuna minu kui kirjaniku kohustus oli oma kogemust teistega jagada.”

     

    Liblikas elektripirnil

     

    Kui kelm Oskar 1924. aasta septembris sündis, oli ta kaasa saanud vägevad ­geenid. Grimmelshauseni Simplicissimus, Rabelais’ Gargantua ja Reuteri Schel­muffsky olid tema kauged kirjanduslikud esivanemad, varatargad, valmis kohe sünnihetkel tegutsema, juua nõudma, rotte püüdma, täiskasvanuid terava pilguga läbi nägema, välja naerma ja haneks tõmbama. Aga Oskari tõeliseks meistriks kujunes hoopis vastu kaht kuuekümnevatist elektripirni trummeldav ööliblikas, keda ta oma sünnihetkel tähelepanelikult jälgis ja kuulatas, samal ajal kui vanemad oma arust tema tulevikku paika panid.[4] Naeruväärne! Tõelise põristamisorgia korraldas see keskmise suurusega karvane ööliblikas Oskari sündimise puhul kahel lihtsal kuuekümnevatisel elektripirnil (P, 33).

    Mida kõike olid näinud need elukogenud liblikad ööst öösse vastu elektripirne laperdades: arreteerimisi, ülekuulamisi, küüditajate kärsitut ootust, kui pererahvas sõiduks asju pakkis, ent kõige rohkem siiski vist vaesust ja viletsust. Ja ema nuttu, kui moos kõrbes põhja ja suhkur läks raisku. „Me ­seisime ukse peal, mina, onu ja vanaema. Kõik olid vait. Rammus ööliblikas lendas ümber laterna. [—] Ema nuutsus: „Oh jumal, jumal küll…… Neli kilu suhkurt…”, tuli vilkus ja tondiliblikas põristas ümber laterna, köök oli poolpime.” (S, 15.)

     

    Vanaema

     

    Midagi polnud teha, emad olid nõrgad, olid alles ise veel liiga lapsed, et oma eluga toime tulla, jäid elule jalgu ja alla. Mamma Agnes ei suutnud lõpuni valida Alfred Matzerathi ja Jan Bronski vahel, jäi mõlemale truuks, abiellus Matzerathiga, kuid ei loobunud onupoeg Janist, põdes ja pihtis, hakkas õgima kalu, kuni lamas hingetult jalutsi poole kitsenevas kastis. Oskar uskus ja kahtles, et Jan sigitas ta Matzerathi nimel, oli tema isa, nagu Matzerath pidas ennast Oskari isaks.

    Väikese V isa oli nädalaid komandeeringus, sõitis mootorrattaga „läbi rõskete metsade ja kössis alevike Kaansoo meierei poole” (S 67). Laps vihastas ema peale, pildus jalgu kõrgele ja röökis: „Nunnad ja mungad, vaarao!” [—] Ema püüdis mind keelata küll, aga mulle oli see hane selga vesi. Ema sõltus minu vanaemast ja minu onust, kes olid tema ema ja vend. Ta sõi nende kartuleid ja nende liha ja raha oli tal kõigest kakskümmend viis rubla. Ta oli minust seitse­teist aastat vanem ja selle raha sai ta minu isa käest. Kui ma tahtsin, siis ma ka röökisin.” (S, 5.) Ema oli väike ja kõikide meelevalla all.[5] Ainult vanaema lõi korra majja. Tema „pedagoogika” oli lihtne ja mõjus. Hirm ja arm! Väike V kartis vanaema viha. „Kui ta näeb, et salaja on suhkrukoti kallal käidud, läheb ta näost punaseplekiliseks ja hakkab mind ära needma, lõpuks aga toob vitsakimbu ning käratab: „Perse pallass!”” (S, 172.)

    Midagi vanatestamentlikku oli nii väikese V kui ka Oskari vanaemas. Nad oli ürgemad, ilmasambad, ka meeste ja isade eest, kelle õlule oli laotud kogu selle maailma raskus. Nemad vedasid välja, nemad jäid püsti, nemad päästsid oma rahva näljahädast, nemad olid üks kindel linn ja varjupaik. Nii nad seal istusid, üks istus oma neljas ülestikku selga tõmmatud kartulivärvi seelikus Kašuubia südames, Bissau lähedal Dirschau ja Karthausi vahel kartulipõllul „ja lükkas otsast söestunud sarapuutokiga kartuleid kuuma tuha alla” (P, 10); teine Viljandimaa südames, hallis suurrätikus, pikas villases körtsikus ja poristes kalossides ning karjatas salaja lehma, kes „sõi üksluiselt krõmpsutades märga, kohati külmavõetud rohtu” (S, 96). Midagi tohutult kodust ja turvalist oli ses vanas naises, keda laps kartis ja armastas. „Uks käis, vanaema tuli ukse peale ja ähvardas: „Kas sa tuled ükskord süüma või ei tule, mudu ma viin söögi laua päält ära!” Jonnisin: „Kas sa ometi aru ei saa, et ma olen inimesesüüja! Ma söön ainult inimeseliha.” Kohe ähvardas tüli lahti minna, tundsin selle üle kiuslikku rõõmu ja ootasin, millal vanaema käratab: „Lõuad!”” (S, 73.)

    Ja polnud midagi kindlamat, maisemat ja rahustavamat sel viiekümnenda aasta sügisel kui vanaema jäme hääl. „Kanad olid vöörusesse pasandanud ja vanaema pahandas: „Te kuradi ihu inged! Ma ütlen et!” Kui ta meid nägi, siis ta nurises: „Veab aga pääle seda last ringi. Õhta juba käes, aga kodu mette ei näe tulla.” Ta jäme hääl, suur nägu ja hallid juuksed tuletasid meelde piibliloo­raamatust kedagi, kes lööb kepiga vastu kivi, ja näe, kaljust purskab vett.[6] Üleval sõidavad vanad valged pilved ja tuul liigutab inimeste juudirüüde hõlmu.” (S, 13.)

    Kui maailm ähvardas väikest Oskarit kätte saada, leidis ta kaitset ja varju vanaema Anna Bronski seelikute alt. Mida kõike Oskar ei teinud, et vanaema seelikute alla pääseda, selle päästva neljakordse eesriide alla, kus lõhnas kirbelt mõrkja koorevõi järele. „Seal voolasid jõed kokku, seal oli veelahe, seal puhusid erilised tuuled, aga seal võis ka tuulevaikus olla; seal lahises vihma, aga sina istusid kuival, seal heitsid laevad ankrusse või hiivasid neid, seal istus Oskari kõrval armas Jumal, kellele alati on meeldinud soojas olla, seal puhastas kurat oma pikksilma, seal mängisid inglikesed pimesikku; minu vanaema seelikute all oli alati suvi, ka siis, kui põles jõulupuu, ka siis, kui ma lihavõttemune otsisin või kõigi pühakute päeva pühitsesin. Kusagil ei saanud ma rahulikumalt kalendri järgi elada kui oma vanaema seelikute all. [—] Kes võtab mind täna seelikute alla? Kes kustutab mulle päevavalguse ja lambivalguse? Kes annab mulle tolle kollakalt sulava, kergelt mõrkja koorevõi lõhna, mida mu vanaema mulle kostiks seelikute all virnas, varjas, hoidis ja ükskord mulle andis, et ma sellest kosuks, et ma maitse suhu saaksin.” (P, 94, 127.)

     

    Vaatepunkt

     

    Süütu ja süüdimatu lapsepilk puuris ilma ja inimesi. Oskar Matzerath kõndis oma maailmas – Danzigis – trummi põristades ringi ja registreeris kõike, mis ei sündinud mitte ainult laua peal, vaid ka laua all, kui täiskasvanud skatti mängisid ja Jan Bronski kaardimängus aina kaotas ja armastuses võitis. Väike V käis ringi „Viljandimaa kuusikute ja kaasikute keskel”,[7] märkis ära neli talu ja lootis, et ka nendest taludest inimesed ükskord ära viiakse, märkas videvikus igas haohunnikus kadunud Orri-Antsu habemikku nägu ja avastas mesipuu kärgede vahelt pika külma noatera, mis oli „kaval, külm ja käis taljesse võetud nahkkuuega” (S, 23).

    Oskar ja väike V ignoreerisid omal kombel täiskasvanute maailma ja panid selle maailma tükkidest kokku oma pildi. „Seitsmenda rahukevade” ja „Plekk­trummi” maailm paistab väikese inimese vaatepunktist, see on alt üles pilk, lapse pilk, kiretu, halastamatu ja aus minavormis lugu. Just see, lapse kaudu nähtud maailm tegi võimalikuks, et „Seitsmes rahukevad” hakkas idanema, ajas juuri, kasvatas võrseid, pääses läbi Brežnevi, Andropovi ja Tšernenko ­läppunud pori 1985. aasta kevadel valguse kätte. Lapse maailmas olid kulakud ja kommunistid, kuusetüvede varjus seisvad punkrimehed ja kaduma jäänud vallavolinikud, Orri-Antsud ja Kott-Eevaldid kõik läbisegi, ta ei eelistanud ühte teisele, kulakut kommunistile, või kui kedagi ometi, siis tahtis ta „palavalt ning reetlikult omale tähtsamat ema; vähemalt küla­nõukogu sekretäri, kellel on nahkpöidadega vildid, muhv ja siidisukad ja keda kõik kardavad” (S, 138).

    Oskar tegi juba sünnihetkel otsuse ära, et tema seda mängu siinilmas sel kombel kaasa ei mängi, õigupoolest kahetseski, et üldse, aga siis oli juba hilja, sest ämmaemand oli nabanööri läbi lõiganud ja enam polnud midagi parata. Ainult soov plekktrummi järele, mille mamma talle kolmandaks sünni­päevaks lubas kinkida, pakkus lohutust, ja imikut teeseldes väljus Oskar kisades maailma. Just autsaider Oskari kiretult kirjeldava pilgu kaudu saab selgeks, miks Saksamaaga NII läks, kuidas sai SEE võimalikuks. 1920. aastate Saksa väike­kodanlus oli viljakas pinnas, millel natsionaalsotsialismi ideed jõudsalt vohama hakkasid. See üha edenev, tubli ja töökas, kitsastest oludest välja rabelev, ­enesega rahulolev väikekodanlik heaolu, mis ennast Matzerathide väikese koloniaalkaupluse taustal õdusalt ja täiuslikkust matkides, kadestamisväärselt harmoonilistes toonides välja pakkis: „Kahest aknast suviti läänemerekarpidega kaunistatud eesaeda ja tänavale avanev elutuba moodustas alakorrusekorteri tuumiku. Kui tapeedis oli palju veinpunast, siis kanapeed kattis peaaegu purpur. Lahtitõmmatav ümarnurkne söögilaud, neli rasket nahktooli ja ümmargune suitsetamislauake, mis pidi kogu aeg kohta vahetama, seisid mustajalgselt sinisel vaibal. Akende vahel must ja kuldne kappkell. Purpurse kanapee kõrval algul üüritud, hiljem aegamööda kinnimakstud must klaver pöördtooliga ­kollakasvalgel pika karvaga karusnahal. Selle vastas puhvet.” (P, 31.)

    Kolmeaastase kasvu jäänud Oskari pilgule avanes täiskasvanute kahe­palgeline maailm, kus ühel pool eesriiet mängis või etendas seltskond laua ääres kergemeelset skatti, kuid lauaplaadi all, eesriide taga käis päris elu, „nii et Jan, kellele Matzerath parajasti pakkus ja kes kolmekümne kolme juures passis, võis mamma kleidiäärt üles tõstes algul varvastega, siis kogu täidetud sokiga, mis oli küll samal päeval jalga pandud ja peaaegu puhas, tema reite vahel ringi rännata” (P, 50).

     

    Ahvatlus

     

    Mis ahvatlev sõna! Eesti keeles kõlab ahvatlus justkui mahlane õun, mis kutsub hambaid sisse lööma, ehkki see on kõvasti ära keelatud, nagu suhkru näppa­mine suhkrukotist, mille suu vanaema on nööriga umbsõlme tõmmanud. Lapse­põlv on täis magusaid ahvatlusi, kogu lapse elu on üks suur ahvatlus, millele on raske vastu panna. Elu kutsub ja ahvatleb! Kutsub nõelaga aaloed või kaktust torkima, kassi vurrusid maha lõikama, nukk Manni peaga vastu ahju lööma. Ahvatlus õpetab elu tundma, kombib piire, teenib keretäit. „Märg maa auras päikesepaistel magusasti, teravate kääridega oli lust pojengi mahlast liha lõigata, ja kurgus surus teadmine, et tuleb suur tüli ja pahandus.” (S, 5.)

    Saksakeelne ahvatlus – Verfügung – kõlab peenemalt, nagu vaikne vile, peibutus, mille kütt teele saadab ja mis veab kiimas soku metsast lagendikuserva kitse otsima, kutsub näljase rebase põllult hiirt püüdma ja meelitab laanepüü mööda varjulist metsaalust hääletult kütile suhu jalutama. Verfügung!

    Väike Oskar avastas endal lauluhääle, klaasi purustava hääle, see hääl kaitses teda kurja maailma eest, kes tahtis temalt trummi ära võtta, käest rebida, lõpetada see hulluks ajav trummeldamine. Ja siis saatis Oskar hääle teele… Oskar õppis ja elu õpetas. Aegamööda imbus temasse ahvatlus kasutada seda jumalikku kingitust Jumala enda vastu. „Saatan keksles ja sosistas: „Kas kiriku­aknaid nägid, Oskar? Kõik puha klaasist, kõik puha klaasist!”” (P, 102.) Ja väike Oskar, kellele hoovilapsed kuse- ja tellisesuppi sisse söötsid, „sest see läheb ära kituma”, hakkas ise vaikselt inimesi sigadustele ahvatlema. Talvel 1936/1937 mängis Oskar kiusajat, seisis külmas pakases kallite kaupluste vaateakende ees ja karjus möödujate tarbeks vaateakendesse ahvatlevad mulgud. Juveeliäride peenemad kellad, kallihinnalised sõrmused, sametil puhkavad topaasid, teemandid ja ketikesed kadusid märkamatult möödujate taskutesse, ehkki need ei osanud varem endas kahtlustadagi hästi varjatud varast.

    Oli ahvatluste aeg, aeg sirutada süüdistavalt välja nimetissõrm, mainida vaikselt paar nime, teatada sinna, kuhu vaja. „„Hüppa, magus Jeesus, hüppa!” sosistas varaküps tunnistaja Luzie Rennwald. Ta istus saatana süles, mis tema neitsilikkust veelgi rõhutas.”[8] (P, 295.)

    Meilegi saabusid varsti „ahvatlevad ajad” ja lapsed on aja peegel. Kivist peaga nukk Mann kiusas hüüdma: „Jalust kinni ja peaga vastu seina.” (S, 18.) Eriti ahvatlevad olid muidugi käärid, need üksi koju jäetud laste lemmikmängu­asjad. Väike V läks maikuus lillepeenra äärde, käärid põlle all. „Lõikasin suure mõnuga pakse punaseid pojengivõrseid, ka murtudsüdamele ei andnud ma armu.” (S, 5.) Oskar istus pingil ja jälgis kanapeel magavat lapseootel Mariat. Õigupoolest nägi ainult Maria kõhtu, ei teadnud, millises toas see kõht ümardus, kellele ta kuulus, kas talle või isa Matzerathile. See kõht oli eksitus, see hull puhitus ahvatles midagi ette võtma ja veidi õhku välja laskma. Oskar otsis parajat paika Maria kõhul, ei jõudnud aga otsusele, „ega olnudki eriti üllatunud, kui Maria parema käega Oskaril käärid rusikast välja väänas” (P, 227).

    Ahvatluste ajal varitses kuri pilk ja idanesid kurjad kavatsused. Ahvatluste aeg tekitas hirmu. See oligi eesmärk: haarata võim ja ajada rahval hirm nahka! Väike V etendas seda aega lapselikus siiruses: kanu hirmutades, ema tõugates, mängukarul silmi peast kiskudes, „Inimeseliha!” röökides, pioneerilaule kuulates, stalinlikke värsse deklameerides, keemilise pliiatsiga raamatusse püssikuule sodides, harjavarrega toole tagudes. „Võisin majaaknad puruks pilduda, võisin päise päeva ajal teiste aias karusmarju õgida. [—] Siis sain aru, et ma võin teisi midagi kartma panna, midagi, mida silmaga näha ei ole, ja et nad kardavad tegelikult mind ennast, aga mitte mingisugust metsavana. Kardeti minu silmateri, hambaid ja hambaigemeid, kardeti mind nagu märki mingi­sugusest elusaladusest, mida ma valitsesin otsekui kogemata leitud relva.” (S, 11, 35‒36.)

    Oskar kasutas kääbuse kavalust, muutus ise kurjaks kääbuseks: kas polnud Oskar see, kes põristas hauda oma vaese mamma, kes andis haledat nuttu teeseldes süüdistavate žestidega oma arvatava isa, postiametniku Jan Bronski omakaitsemeeste kätte ja sokutas venelaste saabudes Matzerathi pihku tema parteimärgi, mida too ei suuda peita, ja hukkub (P, 303)?

     

    Hirm

     

    Mu ema sündis täpselt keset sõda, 1942. aasta novembris. Ta mäletab seda hirmu­tunnet, kui kuulis üle lendavaid sõjalennukeid. Ta ei peaks ju seda mäletama, aga ometi mäletab. Hirm! Mõni aasta hiljem sündinud väike V surus end lennukeid kuuldes hirmust maadligi nagu jänesepoeg või põldpüütibu, kui taevasse ilmub kanakulli vari.

    „Seisin paha aimamata, kõht punnis ja punased marjad peos, kui õhk hakkas põruma ja ulguma, murdus klirinal katki ning üle pihlakate kihutasid reaktiivlennukid. Nad lendasid parves, neil olid kõverad tiivad, nad sööstsid ruttu üle, et silme ees välgatas. Kohe tulid uued, samasugused, kõverate tiibadega. Möirgasin: „Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära!” Litsusin teadmata miks kõhu vastu maad ja olin maa peal näha. Maas oli rohtu ja suuri kive, kiilusin enda nende kivide vahele ja röökisin jämeda katkendliku häälega nagu lammas või lehm surmahirmus.” (S, 6.)

    Oskaril ei olnud hirmu, tal oli sõjast ükskõik, tal oli ainult üks eesmärk – trumm. Jan Bronski pidi selle talle ära tooma Poola Posti ülempostisekretäri ametikorteri lastetoa ülemiselt riiulilt, ehkki sakslased andsid Poola Posti pihta katkematut tuld. Lahing käis, Oskar nõudis trummi, kuid Jan ei mõistnud teda, ei suutnud ennast püsti ajada, kätt trummi poole sirutada. „Hirm oli ta alt üles oma võimusesse võtnud, voolas ülalt alla tagasi, all, vahest sise- ja kingataldade tõttu, leidis nii tugevat vastuseisu, et tahtis välja rabelda, aga põrkas tagasi, üle mao, põrna ja maksa pagedes võttis vaeses peas nõnda laiutada, et Jani sini­silmad läksid punni, näidates valgel põhjal keerukaid soonekesi, mida Oskaril polnud varem juhust olnud oma arvatava isa silmamunades tähele panna.” (P, 173.)

    Väike V ei olnud siis veel sündinudki, kui käis lahing Poola Posti pärast. Tema hirmud olid sõjajärgsed hirmud, aga need olid ehk hirmsamadki, sest Eesti jaoks käis sõda omal viisil edasi. Väike V kartis, kui nägi metsas vana haohunnikut; kartis uppunute valgeid käsi, mis haaravad sillal ema jalust; kartis onu piipusid, mis kargavad kallale ja hammustavad sääremarju; kartis üksi kodus olles naksuvaid põrandaid, irvakil kapiust ja vihmavarju käepidet; kartis kaevupõhjas läikivaid mängukaru silmi; kartis võpsikus liikuvaid halle kuueselgi ja läikivaid püssiraudu; kartis suure silmaga nõelu, mis lähevad mööda liha südamesse; kartis koju tulemata jäänud Orri-Antsu; kartis kappi, mille sees kahises vanaema surikleit; kartis võõraste poolt tuppa tassitud sängikotti, mille pilust paistis silm; ja pelgas vanaema jakki, mis meenutas surnud, ilma peata lammast.

    Kõik need hirmud, mis väike V läbi elas, ei olnud üksi tema hirmud, need hirmud halvasid kõiki, tema ainult salvestas neid: „.. kõik lapsed, kes midagi või kedagi tähelepanelikult vaatavad, on omamoodi külmad kaamerad, uuemat marki salateenistusriistad, sest nad salvestavad pidevalt tegusid, mida nad jälgivad, ajastut, mis neid ümbritseb, ja võtavad need salvestused tulevikku kaasa.”[9]

     

    Klassikud ja prohvetid

     

    Ühel päeval ilmus tallu lühike ja jäme võhivõõras vanamees. Väikesele V-le tundus, et see on surnud vanaisa. Ent oli hoopis uus raamatukogu juhataja Ilves, kes tuli maanaistele läbi viima tursa tutvustamise kursust. Kui vanaema maalis nohisedes paberilehele keemilise pliiatsiga: Anna Kitsing – tursaga tutvunud, siis palus väike V sosinal: „Vanaema, ma tahass raamatukogusse minna!” (S, 76.) Raamatutes ja vanaemas said kokku luule ja proosa, taevane ja maine armastus. Ühed tõotasid imesid, „ähmaste aimduste nõidust”, teine ei imestanud enam millegi üle – „Te kuradi ihu inged! Küll te viil nälga näete!” (S, 16.) Vanaema kirjutas oma eluraamatut. Tema takune põll, paigatud küünar­nukkidega sitsijakk ja igapäevane jäme hääl varjasid ühte salmi, mis lapsest peale hinge mattis. „Nigu üks õnnetus oless õhus ja seda antass sedaviisi tääda…” Salmiread oli sellised:

     

    Juba kaseladvast lehed langvad,

    kõle tuul käib üle kesamaa…

     

    Raamatukokku! Väike V oli õnnelik nagu koer, keda jahile kaasa võetakse. Raamatukokku tuli minna üle karmi lageda maastiku, üle maakera kumeruse ja teisele poole paksu metsa nagu muinasjutus. Selle metsa taga seisis raamatu­kogu ja raamatukogu ukse vahel seisis V, „nagu oleks ta oma lapsepõlve ära ­kaotanud” (S, 77); seisis „kaugel BARBARITE MAAL, keset võsasid ja ­padrikuid ja kolhoosikarjamaid. Sellest hoolimata valitses minu maailma SÕNA. Raamat.”[10]

    Väike V kõhkles, mida valida, kõrgetel riiulitel paiknesid salakavalad raamatud, millest mõned võisid olla väga ohtlikud, ilusad pildiraamatud olid ­jällegi täis totakaid salme. Teisest riiulivahest õngitses käsi välja „Greeka muinas­kangelased”. „Surusin „Greeka muinaskangelased” kaenla alla ja pidasin aru, kas ei peaks võtma ka mõnd paksu päris ilma piltideta raamatut, et Ilves näeks, kui tark ma juba olen. Tõmbasin umbropsu riiulist ühe raamatu, mille pealkiri oli „Prohvet Maltsvet”, ja astusin raskel sammul laua juurde.” (S, 79.)

    Täpselt kakskümmend aastat varem seisis kuueaastane Oskar Matzerath Gretchen Scheffleri kasina valikuga raamaturiiuli ees ja kõhkles, mida valida, kuid käitus lõpuks nii nagu väike V: „Pikema kõhklemise peale – valik oli liiga väike, et ma oleksin võinud kiiresti otsusele jõuda – haarasin ma, teadmata, mida haaran, ainult tuttavat sisehäälekest kuulates, esiteks Rasputini ja siis Goethe.” (P, 66.) Oskari ainsateks õpikuteks jäid Goethe „Valiksugulused” ja rikkaliku pildivalikuga „Rasputin ja naised”, ehkki pagariproua üritas talle tulutult pakkuda ka „Kääbus Nina” ja „Pöialpoissi”, nii nagu raamatukogu juhataja Ilves soovitas V-le „Prohvet Maltsveti” asemel „Inetut pardipoega”. Oskar jäi kindlaks Goethele ja Rasputinile.

    Niisiis oli nii väikese V kui ka Oskari esimene valik klassikud ja prohvetid. Sel hetkel, kui nad tegid oma kõhklevaid valikuid, ei aimanud kumbki mina­tegelane, et tema loojast saab omakorda klassik ja omal kombel ka prohvet, ehkki õigem oleks muidugi öelda, et sellel kirjutamise hetkel ei võinud Grass ega Luik aimata endas tulevast klassikut, prohvetist rääkimata.

     

    Vanajumala kapp

     

    „Jah, isal oli tõesti õigus, kui ta enne oma surma ütles, et Vanajumal on suur naljamees,” kirjutas Viivi Luik aastaid hiljem „Varjuteatris”.[11] Aga seekord oli asi naljast kaugel. Juba tükk aega oli Vanajumal pead murdnud, kuidas seletada inimestele kõike SEDA, kuidas sai SEE kõik võimalikuks? Et ilmusid ühel päeval kaks vuntsi ja lõid kogu ilma uppi. Temale oli see muidugi klaar, aga proovi sa teha inimestele selgeks, miks nii juhtus, miks julm ei olda iial juhtumisi. Nemad hakkavad ju kohe süüdistama, ennast ja teisi ja kõigepealt muidugi Vanajumalat.[12] Ja mida aeg edasi, seda vähem nad usuvad, et midagi SELLIST sai üldse juhtuda.

    Seepärast murdis Vanajumal pead ja mõtles välja plaani, kuidas rääkida inimestega nii, et nad aru saaksid, mis läks valesti, MIKS JUMAL NII TEEB. Õigupoolest ei mõelnudki Vanajumal mingit plaani välja, vaid talle meenus tema kapike (seesama, millest rääkis kunagi hiljem härra Atspol Berliinis Viivi Luigele). „Kogu lai maailm mahtus sellesse Vanajumala kapikesse ära.”[13] Ja siis tuli talle meelde, et oot-oot-oot, mul peaks siin kuskil olema ju paar noort luuletajat, üks juba päris mehehakatis, teine alles üpris väike tüdruk. Danzigist pärit Günter oli ema poolt kašuub, noor mees, eksistentsialist, nagu ajamood ette kirjutas, elukutselt müürsepp, trummar džässbändis, kuid proovis elurütme tabada ka skulptuuridega, neile hinge sisse puhuda; metsiku ja pigem juhusliku lugemusega.[14] Viljandimaal sündinud väike Viivi istus Tänassilma jõe kohal õõtsuval rippsillal ja luges „Kolme musketäri”. Tal oli käes puust mõõk, tema all voolas jõgi, ta keeras mõõgaotsaga raamatulehti ega saanud aru, kas ta on lugeja või „jõe kohale purdele pandud raamat”. Alles kunagi hiljem tundis Viivi, et ta pole muud kui „inimese kujul ilmunud sõna”.[15]

    Ühesõnaga, see juhtus möödunud sajandi viiekümnendatel, kui Vanajumal need kaks välja valis ja neile sulepea pihku surus. Kummalgi neist oli asjade käigust muidugi oma arusaamine. Günter Grass mäletas, et see oli 1952. aasta hilissuvel, kui ta Lõuna-Prantsusmaalt tulles suundus šveitsi kaudu Düsseldorfi poole ja banaalne juhus tõi talle ühel pärastlõunal kohvi joovate täiskasvanute vahel pilgu ette kolmeaastase poisipõnni, kellel rippus kaelas plekktrumm. „Mulle torkas silma ja jäi meelde kolmeaastase jõmpsika ennastunustanud süüvimus oma pillisse, ka see, kuidas ta samaaegselt ignoreeris täiskasvanute maailma (pärastlõunasi kohvijoojaid).”[16]

    Viivi Luik tegi algust ruudulisse kladesse kirjutamisega. „See, mida ma oma ruudulisse kladesse kirjutasin, oli armetu. Sellest sain ma aru. Kuid polnud muud teed, kui maha tõmmata ja uuesti kirjutada. [—] Mäletan ühte kevadepäeva. Hele päike paistis. Sinililled õitsesid. Üks näsiniin õitses, tema okste küljes põles roosa leek. See võis olla kevad 1957. Olin alles kümne aastane. Ikka veel alles kümne aastane! Olin vangis kahe aastaarvu vahel, oma sünni­aasta ja oma surma-aasta vahel. Sain seal metsalagendikul ähmaselt aru, et ajal on omad saladused ja mõistatused. Et aega pole kuigi paljukest. Minul oli aega kümme aastat. Selle ajaga ma pidin suutma õppida väljendama seda, mida ma veel väljendada ei osanud.”[17]

    Ja siis tuli see pühendumise hetk, kui Vanajumal hoidis ainult kätt ning ­Günter Grass ja Viivi Luik kirjutasid. Grass tundis, kuidas lugu äkki jooks­­ma hakkas. „Esimese lausega „Ei salga, ma olen ravi- ja hoolekandeasutuse ­patsient…” langes tõke, tungles keel, jooksid mälestusvõime ja fantaasia, mängu­lõbu ja detailihullustus pika nööri otsas, tulenes üks peatükk teisest ..”[18]

    Viivi Luik kirjutas luuletusi, läks 1963. aasta talveõhtul õhukese palituga, ilma rahata, vastu tuult ja ööd bussi peale oma saatusele vastu ning ilmus läbi tuisu ja lume Tallinna, Kirjanike Liitu…[19] Aastad möödusid, ilmusid „Pilvede püha”, „Taevaste tuul”, „Laulude müüja”, „Põliskevad”, „Rängast rõõmust”… Nõnda liikus maailm ikka uuematesse aastakümnetesse ja jõudis välja päris uude. Ja siis tundis Viivi Luik, et seda raamatut ei olnud tal võimalik kirjutamata jätta, tundis, et kohe kihutab maailm veel uuemasse kümnendisse. „Minul ei ole aga enam võimalik talle ilmsüütult vastu vaadata, sest pilvede ning ­raamatulehtede, kogu maailma proosa ja luule peal seisab nüüd üks must plekk, mida seal eelmistel aastakümnetel ei olnud. See tekib minu paremas silmas ja ujub pidulikult ning pahaendeliselt silmatera eest läbi, taevaekraani taustal alati ühes suunas, vasakult paremale. See on väga isiklik ja väga üldine. Iga kord, kui ma seda jälle näen, tõstan pead nagu rästik ja mu kaelalülid nõksatavad. [—] Mul on rikutud silmad ja kõigest kaks eset, milleta ma tõepoolest läbi ei saa – puust pliiats ning metallist kirjutusmasin. Nende abil tuleb mul üritada lihast Sõna ja sõnnikust Lill teha. Päevast päeva. Leige Sõna ja võlts Lill kokku kägardada ja minema visata, uuesti alustada. Tuleb istuda ning püsti tõusta, sodida ja kritseldada, aknast välja vaadata, algust edasi lükata, selleks ettekäänet otsida ja ikkagi alustada.” (S, 81.)

    Mis edasi sai, seda teab juba ajalugu ja kirjanduslugu.

     

    Lugeja

     

    „Kui kelk jälle edasi liikus, nõudsin: „Noh, akkame pääle! Mes kuurmaga me lähme?”

    Selle mängu olime me emaga juba ammu poolkogemata välja mõtelnud. Kumbki pidi nimetama mõne eriti veidra koorma ja teise sellega üle trumpama.

    Ema arvas loiult: „Kollikuurmaga!”

    Tarvitses tal ainult nimetada ükskõik millist koormat, kui mina juba kõõksusin ning väänlesin naeru käes. Tahtsin ema suust iga hinna eest rumalusi kuulda. Kiljusin itsitades: „Ütle, et kanasitakuurmaga!”

    Ema kordas sõnakuulelikult: „Mina lähen kanasitakuurmaga.”

    See kõlas tema suus väga kõditavalt. Hõiskasin: „Aga mina lähan pissu­aisukuurmaga!” ja sundisin kohe suure põnevusega: „Ütle sina nüid: kuse­­aisukuurmaga!”

    Ema ütleski.

    Veeresin kelgu pealt maha ja olin naeru kätte lämbumas.” (S, 137–138.)

    Vanajumal luges ja tema kõht vappus naerust. See oli üks tema lemmikoht… Alati hakkas ta „Rahukevadet” lugedes selle koha peal naerma. Ta naeris ja ­pühkis pisaraid. Lõbus, väga lõbus! Äkki jäi ta kuulatama…… Vanajumala kapiuks kääksatas. Vanajumal tõstis „Seitsmendalt rahukevadelt” silmad. ­Günter Grassi vaim vaatas üle ukse, silus vuntse ja köhatas viisakalt:

    „Khm-khm… Vabandust, seda et, tahtsin ainult küsida, on Must Kokaemand siin?”

    Vanajumal heitis talle pika pilgu.

    „Siin, siin, siin,” ohkas ta raskelt, pani raamatu kahetsedes kõrvale ja tõusis voodist istukile.

    Argipäev ootas.

     

    [1] M. Sirkel, „Plekktrummi” fenomen. Rmt: G. Grass, Plekktrumm. Tlk Mati Sirkel. Tallinn, 1990, lk 459.

    [2] G. Grass, Plekktrumm, lk 68. Edaspidi viide tekstis.

    [3] V. Luik, Seitsmes rahukevad. Tallinn, 1985, lk 3. Edaspidi viide tekstis.

    [4] Intervjuus Eve Pormeistrile ütleb Viivi Luik: „Alati unustatakse ära, et lapsed näevad. Ja alati näevad nad midagi muud, kui meie arvame. Mis täiskasvanule on eluküsimus, ei lähe lapsele üldse korda. Sest see aeg, milles elab ja tegutseb täiskasvanu, on lapse jaoks juba möödunud aeg, pole tema asi…” Rmt: V. Luik, Selle kevade tervitus. Tallinn, 2020, lk 163.

    [5] „Ema jooksis läbi lume ja tuule mulle järele. Ta haaras mu palitukäisest kinni, tema suu liikus, ta ei ütelnud midagi, ainult vaatas nii. Ühe silmapilgu jooksul sai temast kõikide ära­minejate ema. Tema mustendav kogu paistab sealt läbi talvehämaruse tänagi, see kogu paistab nii väike ja nii üksi, see paistab maailmalõppugi ära.” Rmt: V. Luik, Varjuteater. Tallinn, 2010, lk 22.

    [6] „Ma ei kuule seda üksildast vana häält enam kunagi. See on maa pealt kadunud hääl.” Rmt: V. Luik, Varjuteater, lk 11.

    [7] V. Luik, Varjuteater, lk 43.

    [8] 2005. aastal „Paabeli raamatukogu” konverentsil kõneles Viivi Luik: „Kui Eestis küüditati, siis mitte sellepärast, et oli säärane käsk, vaid et kuskil varjus olid olemas inimesed, kellele see lõbu ja huvi pakkus. Kui inimene midagi teeb, siis ikkagi ainult sellepärast, et tal on lõbu ja huvi seda teha.” Rmt: V. Luik, Kõne koolimaja haual. Tallinn, 2006, lk 130–131.

    [9] V. Luik, Selle kevade tervitus, lk 163.

    [10] V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat. Tallinn, 2010, lk 37.

    [11] V. Luik, Varjuteater, lk 247.

    [12] „Peame arvestama sellega, et Jumala ees oleme nagu see koer, kes paljut ei mõista, või nagu väike laps laua all, mille ümber professorid juttu ajavad. [—] Inimlik moraal ja Jumalik moraal on erinevad nagu öö ja päev. Inimese vaatenurgast on Jumal moraalitu, kuna inimene ei suuda mõista, MIKS JUMAL NII TEEB.” Rmt: V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat, lk 127.

    [13] V. Luik, Varjuteater, lk 234.

    [14] G. Grass, Tagasivaade „Plekktrummile” ehk Autor kui küsitav tunnistaja. Rmt: G. Grass, Plekktrumm, lk 455.

    [15] V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat, lk 159, 36.

    [16] G. Grass, Tagasivaade „Plekktrummile” ehk Autor kui küsitav tunnistaja, lk 456.

    [17] V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat, lk 98.

    [18] G. Grass, Tagasivaade „Plekktrummile” ehk Autor kui küsitav tunnistaja, lk 456.

    [19] V. Luik, Varjuteater, lk 21, 182.

  • Arhiiv 30.11.2021

    Kirjanik loeb. Mudlum

    Indrek Mesikepp

    Foto: Mats Õun

    Minu puhul on väga kahtlane, kas loeb just kirjanik. Kuidagi on läinud nii, et kunagistest lugemisrõõmust sündinud raamatututvustustest on saanud tõsimeeli tehtav kriitikutöö. Muidugi on selliseid kirjanikke üksjagu, kes oma kolleegide kirjatöid ka arvustada võtavad, aga see ei ole kerge leib. Lugemiskogemust muudab selline taust tugevasti. Kui peaaegu kõik, mis lauale satub, on otsapidi tööga seotud, kui peaaegu polegi võimalust minna riiuli juurde ja haarata sealt pimesi ükskõik mis teos ja seda rahumeeli lugema hakata, ilma et peaks kogu aeg peas arvamust kujundama, kriitiliselt eritlema, kuidas on tehtud, milleks on tehtud, kuhu asetub kirjandusloos ja autori enda loomingus, siis kahaneb lugemisrõõm üsna olematuks. Millegipärast just siis, kui kriitik on ennast ammendanud, kui tekstide kirjutamine on muutunud piinavaks, hakkab tööd kaela sadama nagu oavarrest. Aga siis, kui ta oli veel roheline ja õhinat täis, ei märganud keegi seda indu ära kasutada.

    Varem olin ma tavaline lugeja. Käisin raamatukogus, valisin portsu raamatuid välja ja lugesin tagastamistähtajaks läbi. Koduraamatukogu ei ole ennast muidugi kunagi ammendanud, aga ikka tahaks ju lugeda midagi uut, mitte võtta riiulist sarja „XX sajandi raamat” eksemplare, mis seal mäletamata aegadest istuvad. Või „Suuri sõnameistreid” – kas pole mitte pööraselt uhke nimetus! Suured sõnameistrid on tegelikult enamjaolt kõik loetud, aga see lugemine jääb keskkooliaastatesse. Kindlasti vääriksid nad ka küpsemat pilku. XX sajandi sari oli noores eas mulle liiga moodne kirjavara, vähesed neist raamatutest meeldisid, enamik jäi lugemata. Ka nende kaanekujundus tundus tookord erakordselt kole. Praegu just täiendasin maal raamaturiiulit. Olen vanad sarjad suurtes paberkottides siia toonud, et linnariiulisse ruumi teha. Ja peaaegu igaühe kaanepaber on omaette kunstiteos! Kujundanud Viires, Laretei, Torn, Arrak jne, oma aja parimad tegijad. Muidugi sai loetud John Updike’i „Kentauri”, see oli vist enam-vähem ainus raamat, kus oli tugevalt seksuaalse laenguga, või mis siin keerutada, erakordselt erutavat lugemist. Lugesin seda kindlasti enne kaheksandasse klassi minekut.

    Tegelikult peaks iga raamatut, mis sulle meeldib, lugema mitu korda. Ühest ei piisa sugugi. Siin maal on kõik raamatud kapsaks loetud. Nende selgasid on parandatud, liimitud sinna riideribasid, nende nurgad närutavad, nad on täis toiduplekke, mõne vahel on iidsed lutikatapmise jäljed. Paned sellised kapsad riiulisse ja ega pilt ei ole kena, kõige lootusetumas olukorras on romaani­sarja „Ajast aega” raamatud, neil kõigil on selg ära kukkunud ja selle asemel paistab kollakas liimitud marliriba. Teinud siis ka nii, et kestaksid ajast aega! Aga Tšehhovi valitud ja Tolstoi kogutud teosed peavad vastu veel sajandeid. Süngelt tumepunased ja tumerohelised, nagu aegade paatinaga kaetud kunstnahksed kaaned, sees pisike tihe kiri ja lõpus tohutult kommentaare! Need ­kommentaarid on väga huvitavad. Kas tänapäeval enam keegi selliseid põhjalikke mammut­sarju välja annab? Ja veel vene kirjandusest? Hea, et nad meil olemas on.

    Raamat on tervik. Ma ei oska oma peas raamatu välimust ja sisu lahutada. Nad on seal täiesti kokku kasvanud. Ka „Loomingu Raamatukogude” puhul tean enam-vähem täpselt, kust mida otsida, millised kaaned sellel või tollel kirjanikul olid. Mitu triipu ta selja peal oli. Kas kaanel jooksis värv sirgelt või poolviltu või olid seal sees veel väikesed merelained. Muidugi need 1990-ndate mustad ja oranžiseljalised olid kujunduslik õnnetus, liiga sarnased oma­vahel. Seal läheb küll järg sassi. Ja seda ma olen juba kulumiseni igal pool korrutanud, et mu lugemuse selgroog on ilma kahtluseta LR. Selle selgroo seljaaju või mingi sisenärv võiks olla aga vanades „Horisontides”. Need olid meile jäänud mu isast, kellega me koos ei elanud. Numbrid pärinesid vist aastaist 1967–1968, võib-olla mõni ka 1970-ndatest. Koju meil „Horisonti” ei tellitud, aga postkasti käis kohutav hulk muud perioodikat: „Õpetajate Leht”, „Sirp ja Vasar”, „Noorte Hääl”, „Rahva Hääl”, „Täheke”, hiljem „Pioneer”, LR, millegipärast ka „Küsimused ja Vastused”, „Keel ja Kirjandus”, „Käsitöö”, „Siluett”, „Nõu­kogude Naine”, „Looming”, „Võitlev Sõna”, ja vist oli nii, et aasta alguses ringles veel mingi ettetellimisnimekiri, kust sai ilmuvaid raamatuid uurida ja meeldivamad välja valida. Ajalehti ma lapsena justkui ei lugenud, ja kindlasti ei lugenud ma „Keelt ja Kirjandust” (praegugi on mulle sealt ainult arvustused ­jõu­kohased), aga teisi väljaandeid sai vähemal või rohkemal määral uuritud.

    „Nõukogude Naises” oli üks kord aastas, vist viimases numbris, lehekülje­suurune kollaaž välismaa moeajakirjade pilte, uued trendid või nii. Need ­lõikasin kõik välja ja kleepisin eraldi kaustikusse. Niisamuti lõikasin „Horisondist” välja kõik tabelid, kus oli kirjas, millal mõni sputnik taevasse saadeti. Ja lugesin kõik „Horisondid” kaanest kaaneni läbi. Muidugi, parimad lugemised olid numbrite lõpus avaldatud järjejutud, Alex Küti või Edgar Valteri illustratsioonidega, püüdsin neid isegi järele joonistada. Üks kujutas pruuni sihvakat noormeest, kes seisab avara horisondi ees ja sirutab käsi taeva poole, pea kohal hõljub tal tulnukate laev. Erich von Dänikeni „Külalised kosmosest” oli mulle nagu ­piibel. Uskusin iga viimast kui sõna. Käisin ringi ja seletasin kõigile, et 3000 aastat vanadelt muumiatelt on leitud eluvõimelisi rakke ja kui meil oleks vastav tehnoloogia, saaksime nad ellu äratada. Värav ulmekirjandusse oli avatud, otsisin ja lugesin kõike, mida saada oli, raamatukogu kõhnuke fantastikariiul oli mul otsast otsani läbi loetud. Siis avastasin, et ka LR-is on avaldatud ulmejutte. Nii see pihta hakkas. Üks esimesi loetud ulmeraamatuid oli Günther Krupkati „Kui jumalad surid”, see oli meil kodus olemas. Käisin neljandas klassis ja lugesin selle ühe hingetõmbega läbi ja pärast veel kindlasti oma kümme korda otsa. Lugesin seda vannis ja vahvlite tegemise kõrvale. Vannis kaotas ta kaaned, uppus korra ära, või õieti korraldasin ma üleujutuse, jätsin kraanid lahti, uputasin naabreid läbi kahe korruse (meie all kolmandal elas veel meie kooli direktor), aga raamat oli sel ajal vannitoas. See on senimaani kuskil alles. Püüdsin ise ka romaani kirjutada, roheliste kaantega koolivihikusse, üsna ilmselt Krupkati raamatu järgi. Ega seda vist üle paari peatüki ei valminud. Selles valguses on imelik, et ma eesti ulmefändomiga sõbrunenud pole, nad võiksid mulle vähemalt öelda, mis uuemal ajal lugemist väärib.

    Aga inimene muutub. Nüüd meeldivad mulle pigem õheldased raamatud, mis koosnevad mõtisklustest ja sisekõnest, à la Robert Walser. Või nagu see hiljutine LR-i Max Blecheri „Valgustatud urg”. Üks mu väga erudeeritud tuttav ütles, et ma lugevat „liiga tõsiseid raamatuid”. Ja tõsi ta on, kui pole otse töölauale potsatanud üllitis, siis ma otsin midagi hingele. Krimikirjandus on minust puhtalt mööda läinud, peale kunagisi „Mirabiliaid” ja 1990-ndate pehme­kaanelisi Simenone või Conan Doyle’e pole ma mingit mõrvajama lugenud. Ma ei saa sellest ausalt öelda aru, miks peaks mind huvitama, kes ­mõrvar on. Ah jaa, sellesama erudiidi soovitusel lugesin Boriss Akuninit, no täitsa nulliring.

    Ma olen sel aastal üldse ebatavaliselt vähe lugenud. Kõik loetu on enamasti moondunud mingiks arvamuseks kuskil väljaandes, aga tegelik lugemis­maraton seisab alles ees. Sel aastal on mul see au ja kohustus lugeda läbi kogu aasta jooksul ilmunud eesti luule ja proosa. Jumal kaitsku ja aidaku mind!

  • Proosa 30.11.2021

    Illusoon

    Indrek Mesikepp

    Foto: Sillerkiil

    Ma ei teagi, kuidas seda lugu jutustada, sest ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Esiteks muidugi on juhtunu kõik väga värske. Kuna ma kardan halvimat – sealhulgas täielikku rünnakut sellegi teksti vastu siin, rääkimata üldisemast ­verbaalsest kaosest –, panen mõned mõtted kirja nii kiiresti, kui võimalik. Jagunemisest on kulunud vaevalt nädal. Küsimus on muidugi ka selles, kas jagunemisele eelnev tutvus oli mulle kasulik. Sellelegi oskan vastata ennekõike, et nii ja naa. Eks sellega ongi sedamoodi nagu enamiku tutvustega: ta tuli ja ta läks. Nii tulekul kui ka minekul olid oma head ja vead. Lohutan ennast sellega, et jagunemine toimus minu tahtest sõltumata.

    Kõik sai alguse muidugi palju varem. See lugu algab minu ja Oliveri aasta­kümnetepikkusest sõprusest, me sattusime juba esimeses klassis pingi­naabriteks. Pidasin teda terve kooliaja oma parimaks sõbraks ja Oliver oligi igas asjas parim: ta oskas eeskujulikult nii eesti keelt kui ka matemaatikat, ta mängis väga hästi korvpalli, ta oli tüdrukute üldine lemmik. Keegi ei osanud arvatagi, et temast saab kolmkümmend aastat hiljem tunnustatud neuroloog, teerajaja oma teadusharus. Siin, Eestis! Aga Oliver ongi mitmekülgselt andekas, ta oleks vabalt võinud saavutada edu ka keeletoimetajana. Minust, päris keeletoimetajast, sai aga Oliveri patsient. Naljakas, et see võimaldas meie sõprusel ühtaegu edasi kesta ja peaaegu tundmatuseni moonduda. Oliver on mind juba mitu aastat uurinud ning minu juhtumist isegi oma teadusartiklites ja raamatutes kirjutanud – mu palvel minust muidugi anonüümselt. Niipalju olen suutnud meievahelist tasakaalu hoida, et olen toimetanud paari Oliveri raamatu eesti­keelset versiooni. Muidu on aga läinud kuidagi nii, et pean tegema tahtliku pingutuse, et mitte kutsuda teda doktor Sakkoviks. Meie vahel valitseb tahes või tahtmata väljapaistva teadlase ja neuropatoloogilise anomaalia käes kannatava erijuhtumi suhe.

    Samuti tundub oluline lisada, et Oliver avastas mu kõrvalekalde juhuslikult, ühe mu täiesti mitteformaalse külaskäigu ajal. Väidetavalt olin ma keset meie vestlust korraga lakanud talle reageerimast, tema küsimustele vastamast ning paar minutit ühte kohta jõllitanud. Ma ise pidasin seda erialatööga kaas­nevaks meeleseisundiks ning olin ebameeldivalt üllatunud, et hoog tabas mind väljas­pool tööaega. Olgu lisatud, et olen vägagi töövõimeline, suudan tegeleda toimetamise või korrektuuriga kuus-seitse tundi järjest, aga aeg-ajalt tabavad mind mingid pikaajalised tardumused, mis haaravad endasse nii mõtted kui ka ­meeled. Alguses kahtlustasin mõnda haigust, mõne salakavala halvatuse algfaasi, insuldi eelseisundit ning doktor Google’i kaasabil isegi hulgiskleroosi, sest sellise hoo ajal aeglustuvad kõik mu liigutused, esimeste hoogude ajal ­tundus näiteks peaaegu võimatu tõsta kätt tavakiirusel nina juurde. Kaalusin juba, kas panna perearsti juures aeg kinni, kui hakkasin märkama, et mitte ainult mu enda mõtted ei aeglustunud, pidurdus terve ümbritsev maailm. Tuul vaibus, aeda kuivama riputatud pesu küll liikus, aga aeglaselt ja rahulikult nagu taevakehad taevalael, pilved pea kohal ja putukad ümbritsevas õhus ­seisid peaaegu paigal, tavaelu hääled kas kadusid või muutusid madalaks urinaks, vihma­saju korral sain jälgida, kuidas õhk täitus aegamisi piiskadega, mis liginesid tunni­osuti kiirusega maapinnale. Millegipärast veenis see avastus mind, et mu meele­seisundis pole arvatavasti midagi ohtlikku. Vajan ­lihtsalt intensiivse mõtte­töö tõttu aeg-ajalt paari puhketundi. Pealegi pole need aeglustumised sugugi ebameeldivad, pea on mõtetest üsna tühi, nagu täidaks keegi seda kvaliteetse hapnikuga, hea on vaadata ühte kohta, tajuda ümbritseva reaalsuse detaile, mida maailm mulle justkui aegluubis pakub. Üldjoontes tuletasingi anomaaliast põhjuse ja tagajärje ahela: mu keskmisest tunduvalt kõrgema ­töövõimega, suutlikkusega pikka aega keskenduda keerulistele tekstidele, kaasnevad vaimu ja keha paaritunnised väljalülitumised, iseeneslikud puhke­seisundid, millega mul tuleb lihtsalt kohaneda. Tegu on lõivuga võimekuse eest. Aga Oliveri väitel toimub nende aeglustumiste käigus üht-teist veel. Üht-teist üsna drastilist. ­Lõplik selgus asjaloos saabus pikkamisi, kuna paariaastase vahega leidis aset kaks pöördelist sündmust.

    Esimene neist õnnestus Oliveril salvestada oma telefoni. Nimelt juhtus selline ebatõenäoline asi, et mu teadvuse anomaalia tabas mind Oliveri vastuvõtul, sellal kui ootasin tema kabineti ukse taga oma järjekorda. Ümbritsev asjalik sagin vaibus, Oliveri sekretär oleks justkui tukkuma jäänud ning ühel hetkel panin tähele, et Oliveri kabineti uks oli irvakil. Umbes poole tunni pärast nägingi Oliveri uksel. Ta vaatas mind, suu avatud. Sain aru, et olen jälle jäänud kinni oma paaritunnisesse ajalimbosse, ning lootsin, et Oliveril on aega selle möödumine ära oodata. Selgus, et oli – ja selgus ka selle põhjus.

    „Sa satud aeg-ajalt justkui mingisse hõredamasse ruumi, vaat et vaakumisse,” püüdis Oliver seda millalgi hiljem seletada. Ma olin üllatunud, ent ei protesteerinud, sest kõik seni tajutu loksuks sellise seletusviisi taustal paika. „Sellal kui sa ise tajud paari tunni möödumist, tajuvad sind ümbritsevad inimesed, mina sealhulgas, kuidas möödub paar minutit. Su ajus liigub minutiseier samas tempos kui sind ümbritsevate inimeste tunniseier. Sõna, mille väljaütlemiseks kulus mul sekund, kestis sul nõnda pikka aega, et see oli su kuulmismeeltele registreerimiseks liiga lühike.”

    Siis juhtuski teine sündmus, kui ma nägin teda – minu ja mu kolleegide põlist vaenlast, kurja juurt, piinade põhjustajat, keda võib pärast jagunemist olla tõesti juba terve leegion.

    Kuidas ma teda siis märkasin? Arvatavasti oli mu ajataju jälle täiesti ootamatult aeglustunud. Olin just parajasti toimetanud üht kodumaist uudisromaani. Enamasti tabavad ajaanomaaliad mu teadvust tööd tehes. Jah, toimetades. ­Peamiselt viimistlen ma kodumaiseid romaane. Üldiselt on nendega parasjagu pusimist. Olgu siin omavahel öeldud, et nii mõnelgi eesti kirjanikul on õige­kirjaga omajagu raskusi, mõnikord ületamatuid. Mitte muidugi kõigil. Aga leidub küllaldaselt inimesi, kes määratlevad ennast kirjanikuna, kuigi nende õigekiri valmistaks nende kuuenda klassi emakeeleõpetajale peavalu. Olgu-olgu, õigekiri õigekirjaks – see liigitub siiski lahendatavate probleemide hulka. Kõik oleks parimas korras, kui toimetamisjamad piirduksid autorite tehtud vigade parandamisega ja nende paranduste muutumatuna püsimisega. Aga ei, keeletoimetaja ees laiuvast keelesoost leiab veelgi salakavalamaid laukaid. Õigekirjavigu annab kontrolli all hoida. Käesoleval juhul on küsimus milleski palju tõsisemas – trükivigades.

    Kõige lihtsam oleks siin süüdistada kirjastajaid, kes seavad toimetajatele ­ebareaalseid tähtaegu. Ning eks nad rahmivadki sageli liiga kiires tempos. See tuleneb tõsiasjast, et nii mõnigi kirjastaja on lõhestunud isiksus: ühelt poolt ­tunneb ta, et asub lõppematul missioonil, sest soovib vahendada lugejatele parimat võimalikku emakeelset kirjasõna, teisalt aga kõneleb temas kapitalistlik vaim, mille puhul osutub käive ilust alati olulisemaks. Aga probleem on sügavam. Ma hoian oma riiulis erilisel kohal 2006. aastal „Loomingu Raamatu­kogus” ilmunud Saalomoni „Laulude laulu”, mille seljal on Saalomoni nimes kolm a-tähte. Miks? Sest ma tean väga hästi, et „Loomingu Raamatukogus” on aastakümneid olnud esmaklassiline toimetamistase, mis püsib niikaua, kuni ilmub kõnealune ajakiri. Ma isegi olen toimetanud raamatuid, millega töötamiseks on kirjastajad andnud mulle rahuldaval määral aega, käitunud igati kannatlikult, on olnud kordi, mil olen lugenud käsikirja korrektuuri kaks-kolm korda, piinava aeglusega. Aga ikka tuleb mõni trükiviga sisse! Alati.

    Selline asi on mind viinud rohkem kui korra tõelise meeleheite lävele. Ütlesin hiljuti Oliverile, et ta ei peaks uurima mitte kõrvalekaldeid mu ajatajus, vaid tegelema mu kinnisideega vigade suhtes, mind sellest vähemalt aeg-ajalt vabastama. Andku mulle midagi, mis lunastab mind trükiveahirmust! Kõige kohutavamad hetked mu elus on olnud need, kui võtan kätte enda toimetatud trükivärske teose, millega olen nõnda palju vaeva näinud – ärgem unustagem siin taustal, et tehtud töö ja saadud honorari vahekord on selles vallas sügavalt töö kahjuks kreenis –, ning kohe, kui raamatu suvalisest kohast avan, näen esimesena trükiviga. Alati. Nagu oleks trükivigadel teadvus.

    Nojah, nüüd on mulle vähemalt selge, et trükivead tekivadki kellegi teadmisel ja tahtlikul tegutsemisel.

    Asi on tolle teadlikult tegutseva kurjatahtja ajatajus. Ta kasutab ära võimalusi, mil toimetaja aju korraks iseenesest puhkuserežiimile lülitub. Sel hetkel leiab toimetaja meeltes arvatavasti aset mingi elektriline impulss, mis pahareti nagu kassi palderjani peale kohale meelitab. Toimetaja on nagu snaiper, kes peab olema valvel kakskümmend neli tundi järjest ning kui ta selle aja jooksul korraks suigatab, lipsab paharet kohale ja otse toimetaja pilgu alt läbi. Aga mina nägin paharetti, ei uskunud küll oma silmi, aga nägin. Mul lihtsalt vedas, sest kui nüüd tõesti Oliveri juttu uskuda, et ajavahemik, mille möödumist ma tajusin mitmetunnisena, vältas tegelikult vaid paar minutit, oli mul võimalik ­märgata kuradi liikumisi. Oli võimalik tuvastada tema ebaloomulik kiirus, mida tavaajas ei püüa silm kinni isegi välgatusena. Tõeline õnn, et kui satun aeglasemasse meeleseisundisse, seisavad asjad mu jaoks peaaegu paigas. Välja arvatud objektid, mis liiguvad tavaajas väga kiiresti, liiga kiiresti, et meie meeled nende sooritatud sööste märkaksid. Nagu näiteks see põrguline ja kõik temasugused.

    Korraga oli ta platsis, otse minu ja arvuti vahel. Väike ja väle. Ta vaatas vilksamisi mulle otsa, suutsin registreerida mingi imeliku grimassi, mille oskasin hiljem liigitada irveks, ning nägin, kuidas ta ebaloomulikult pikad sõrmed üle klaviatuuri libisesid. Ja siis oli ta kadunud. Nagu öeldud, liikus ta pidurdunud minutites ikka veel ülimalt kiiresti. Pole siis imestada, et mina – ega ükski teine keeletoimetaja, tõlkija või kirjanik – teda tavaajas viibides ei näe. Enamgi, ei taju tema kohalolu. Seetõttu kasutame tema liiginime vaid kui mingit metafoori. Võite kujutleda mu häiritust, kui selgus, et see pole mingi metafoor, vaid kui mitte lihast ja luust, siis igatahes empiiriliselt tajutav, kindlate piirjoontega, kindla massiga objekt! Suunasin pilgu ekraanile. Mäletan täpselt, et olin just parandanud lause „Ma teotan sind” õigeks: „Ma toetan sind”. Ja nüüd oli viga tagasi: „Ma teotan sind.”

    Võite muidugi arvata, kui vapustatud ma olin. Vähe sellest, et ma pean ­harjuma elama kui kehastunud ajaanomaalia, kaasnevad selle anomaaliaga üleloomulikud sündmused. Või enamgi – üleloomulikud sündmused osutuvad loomulikeks! Ma pole – või nojah, pole olnud – mingilgi moel metafüüsiline inimene. Kui keeletoimetaja ongi selgeltnägija, siis vaid väga piiratud alal ja väga empiirilises küsimuses. Olen alati tundnud igasuguste kosmiliste mõtte­konstruktsioonide, elust suuremate nägemuste, teispoolsuskujutluste vastu halvasti varjatud umbusku, mida toidab kõigele muule lisaks ka mu sõprus Oliveriga, kes väidab, et kõik üleloomulikud kogemused tulenevad mingitest kesknärvisüsteemi anomaaliatest või mutatsioonidest. See, mida inimesed nimetavad „hingeks”, pole muud kui pärilikkusaine konkreetne väljendus ühes organismis. Nii et alguses ei uskunud ma oma silmi täiesti otseses mõttes. Aga ta tuli tagasi ning kuna ma olen teda puudutanud ja temaga rääkinud, siis pole siin enam midagi kahelda.

    Sel kombel sain jälile oma konstantse rahulolematuse tegelikule põhjusele, avastasin keeletoimetaja piinade täiesti empiiriliselt kombatava allika. Te nüüd muidugi ütlete, et kui inimese ajataju on juba kord aeg-ajalt sedavõrd rängas ­nihkes, siis võib ta tajuda teisigi luulusid, tajuda neid korduvalt, aju­kahjustuse ulatus võib osutuda arvatust suuremaks, mistõttu võib kahjustunud taju­aparaadiga isik kujutada endale ette mida tahes. Vaakumis saab juhtuda iga­suguseid asju. Aga uskuge või mitte, ma püüdsin ta sealt vaakumist hopsti kinni.

    Püüdsin ta kinni ja panin linnupuuri. Mul oli eksnaisega kunagi kahe peale papagoi Gunnar, aga kui naine mu ootamatult maha jättis, lasin papagoi köögi­aknast Tallinna taeva alla. Kuhugi Gonsiori tänava poole see olend igatahes ­lendas. Ehk leidis endale Politseipargis peavarju. Tõenäolisem muidugi, et langes kajakate saagiks. Kahju ka pisut, Gunnarist sai mu liigse veinijoomise ohver. Pärast Gunnarit oli linnupuur tühi, täis luhtunud abielulisi lootusi.

    Ärge küsige, kuidas ma ta kätte sain. Võin öelda vaid, et see juhtus vahetult enne mu sünnipäeva, mis on oktoobri lõpus. Väike sünnipäevakink nii-öelda. Olin hakanud kasutama meetodit, mida võib ositi pidada teaduslikuks ja ositi seadusevastaseks. Mängu oli sekkunud muidugi Oliveri osav käsi, teda ajendas puhtteaduslik uudishimu, kas mu ajataju nihet saaks muuta kunstlike toime­vahenditega eksperimenteerides veelgi aeglasemaks. Selgus, et sai, minutid venisid veelgi pikemaks. Kurat ei ilmunud enam ainult paariks sekundiks, vaid tundus sekeldavat minu ja arvuti vahel suisa minutite kaupa – või ajavahemiku, mida ma oma aeglustunud ajatajus tajusin sadakonna või enamagi rammusa sekundina. Lõpuks olin saanud mõningate üldjoontes keelatud mõnuainete koostoimel põhineva ravimi abil kuradi ja iseenda ajataju suuremasse oma­vahelisse korrelatsiooni. Seejärel kulutasin tükk aega suurema osa oma vaimu- ja kehajõust lihtsale treeningule. Harjutasin ennast liigutama aeglasemates minutites sama tempoga nagu oma tavaminutites. Alguses võis seda võrrelda katsega kõndida kaelani ulatuvas vees, aga ühel hetkel, varem, kui olin lootnud, pääses keha justkui paisu tagant välja. Kõige raskem oli harjutada häält, alguses tundus heli tekitamine peaaegu sama võimatu kui unenägudes. Tahad midagi öelda, aga suust ei välju piiksugi. Aeg-ajalt kartsin, et kui saavutan liigutustes tavakiiruse, purustan sedasi tahtmatult oma aegluse võlusfääri, et keha viskab mu argisesse aega tagasi. Aga seda ei juhtunud, putukad ja vihm liikusid painava aeglusega, aga mina suutsin neid mõningase harjutamise tagajärjel juba kiiruses ületada. Kui asjad paranesid, kujutasin korraks ette, kuidas ma kõrvalt paistaksin. Kuidas kellelegi, kes mind tavaajast jälgib, paistaks see, kui ma pead vangutan. Arvatavasti muutuks mu pea tema silmis häguseks, nina, silmad, suu üksteisest eristamatuks. Seetõttu harjutasingi suletud uste taga, väljaspool ebamugavaid küsimusi. Treening võttis aega mitu head kuud. Lõpuks, oma sünnipäeva lävel, suutsin liigutada juba nõnda rahuldavalt, et uskusin kuradi krabamisel oma šanssidesse.

    Ta nägi välja üsna päkapiku moodi. Katsudes oli ta harukordselt pehme, umbes nagu need Moskva olümpiamängude aegsed Mišad ja Vigrid. Millegipärast olin eeldanud, et ühe pahareti keha tekstuur peab sarnanema vinnutatud liha või siis vähemalt päikese käes kuivatatud tomati omaga. Mu sõber ­Indrek Koff on rääkinud ühest helesinises tiigrikostüümis mehest Pariisi ­metroos. Kuradi puhul oli üsna keeruline aru saada, kas ta kandis mingit liibuvat ja samas karvast kostüümi või oligi tegu loomuliku karvkattega. Kunagi, minu lapsepõlves, kujutati teda „Eesti Looduse” ja teiste ajakirjade tagaosas sarvede ja sokuhabemega. Nagu korralik kurat kunagi. Ja tõesti, ka tegelikkuses kandis ta kikkhabet, näo poolest meenutas ta pisut insener Garinit, ent sarvi ma ei tuvastanud. Ütleme nii: tema välimus oli ülimalt veider. Nagu mingis ekstra­vagantses, karvases pidžaamas härjapõlvlane. Mitte sarvik, vaid karvik.

    Kui olin järjekordselt manustanud Oliverilt saadud eksperimentaalset medikamenti (tore eufemism, pole midagi öelda) ning nägin, kuidas ta mu arvuti­ekraani ette ilmus, et muuta paaris kohas adjektiivi „tegelik” omastava käände lõpp osastava käände lõpuks, haarasin temast kinni. Ime küll, aga sain ta kätte. Linnupuur oli ta jaoks parajalt suur. Olin arvestanud, et osutun Sisyphoseks, et tema arsenalis on lisaks erakordselt kiirele liikumisele ka muid üleloomulikke võimeid, sealhulgas selliseid, mis ületavad minu kujutlusvõimet ja ikka veel kohmakavõitu keha suutlikkust, aga selgus, et puurivõrede painutamine või läbimine nende hulka ei kuulunud. Tavaajas paistis linnupuur muidugi tühi, sest see põrguline lihtsalt liikus seal pidevalt ringi. Kui argiolukorras, kus üks minut vältas täpselt ühe minuti, pilku pingutada, võis näha, kuidas puur vaevu tajutavalt ühe koha peal vibreeris. See tuli tõsiasjast, et kuradile meeldis linnupuuri kõikuma ajada, nagu oleks tegu kiige, mitte vangikongiga.

    Mida rohkem suutsin ma oma ajataju moondumisi teadlikult esile kutsuda ja mida kauem – ja aeglasemalt – suutsin ma ajanihetes viibida, seda parema kontakti temaga sain. Tegime isegi juttu. Alguses oli ta muidugi maruvihane, aga siis muutus irooniliseks, isegi sarkastiliseks. Ütles mulle, et ega mul pikka pidu temaga pole. Otsustasin, et tõestan talle vastupidist. Mul oli just käsil üks 500-leheküljeline monograafia, mille korrektuuri kallal tegin lõpuks tööd terve novembrikuu. Mõtlesin, et kuna ta on nüüd kinni püütud, peaks kõik sõltuma ennekõike ja ainuüksi minust – kui muidugi ei liigu kusagil ringi teisi tema­sarnaseid. Nii et kui kõnealune monograafia lõpuks uuel aastal ilmus, lasin ühel rahalistes raskustes sõbral raamatu väikse tasu eest kaks korda läbi lugeda. Iga leitud trükiviga oleks suurendanud tema honorari kümne euro võrra. Ta ei leidnud ühtegi! Mitte ühtegi! Ma pidin rakendama kogu oma vaimujõudu, et linnu­puuri vangistatud kuradi ees mitte parastama hakata.

    Meie vahel toimus enne seda õnnetut jagunemist ka paar sisulisemat vestlust. Ennekõike tahtsin ma teada, kas ta tegutseb üksi. Selgus, et loomulikult mitte. Käsuliin läks otse välja tolleni, keda kutsutakse Luciferiks või Saatanaks ja ei tea kelleks veel. Seepeale ei mahtunud mulle hästi pähe – ei mahu siiani –, miks pidi tema isand nägema vaeva nõnda kõrvaliste asjadega nagu trükivead. Ta vastas: „Mu isand, olgu õhk talle kerge, ihkab külvata kaost. Üldist kaost, igale poole, igasse prakku, kas või ajaviitelise, äärmiselt väikse tiraažiga romaani ridadele või luulekogu tiitellehe pöördele. Kaos ja kord on omavahel läbi põimunud, ent mu isand on veendunud, et tasakaalu saab pöörata tasapisi üha rohkem kaose kasuks.” Tahtsin muidugi teada, kui palju temataolisi siis ringi liigub. Ennekõike siinmail. „Meid on terve leegion, terve hord, meid on igasuguseid, nagu inimesigi, mõned meist ongi põhimõtteliselt inimesed, siin Eestiski tegutseb selliseid oma tuhatkond, kui mitte rohkem,” kostis tema. „Kui palju siis rohkem?” torkasin mina. „Omajagu,” vastas ta. Ta pajatas oma reaalsusest üsna vastumeelselt, aga seda ta mainis, et umbes iga 432 000 aasta tagant toimub Saatana alamate jagunemine. Iga Saatana teener – temasugune trükiveakurat kaasa arvatud – jaguneb kuuesaja kuuekümne kuueks klooniks, nii et aegamisi, aga järjekindlalt, poole miljoni aasta kaupa, kalduvad asjalood me maailmas üha suurema ebastabiilsuse poole. Nojah, kuna tegu oli põhi­mõtteliselt paharetiga, mis siis, et trükivigadele spetsialiseerunud paharetiga, kes nägi pealegi välja, nagu olnuks tal seljataga ebaõnnestunud koostöö rätsepaga, ei kaldunud ma ta juttu just eriti kergesti uskuma.

    Võtsin pärast veatu monograafia toimetamist väikse mõttepausi. Hakkasin aimama, et olukord tõotas pakkuda mitmesuguseid, sealhulgas paljulubavaid võimalusi. Otsustasin trükiveakuradiga pisut kassi ja hiirt mängida. Küsisin veel kord, kui palju temasuguseid Eestis resideerib. Ta irvitas ja vastas, et pole nõus sellele vastama, ega ta loll pole. Kostsin seepeale, et kui ta ausalt vastab, võime kaaluda tema vabastamise tingimusi. Tema väitis, et ma blufin ning et küll ta pääseb linnupuurist üsna pea ise välja. Millal küll, osatasin mina, tundub, et su üleloomulike võimete arsenal on kaunis napp, oskad ainult teiste ­inimeste tööd ära rikkuda. Eks aeg näita, kostis tema. Pahvatasin naerma ja vastasin, et võib-olla blufib praegu just tema, sest ma sain avaldada poole tuhande lehe­küljelise nõudlikku teksti tulvil telliskivi, millest minu palgatud abijõud ei leidnud ühtegi trükiviga. Null, zero, nada. Puur peab. Millest omakorda järeldub, et võib-olla olin ma kinni püüdnud Eesti ainsa trükiveakuradi. „Praegu,” vastas too mürgine päkapikk krüptiliselt. „Praegu.”

    Sellest mulle piisas, arvasin, et kuna too tohlakas ei suutnud jätta uhkustamata, oli ta ennast tahtmatult sisse rääkinud. „Praegusel hetkel on ta siinmail ainus, võib-olla on ta ainus kogu Baltikumis,” mõtlesin. „Anname aga tööle pihta.” Hakkasin tegema tööd ühe kaasaegse kirjaniku käsikirjaga. Jälle keegi, kes peab ennast ekslikult kirjanikuks, kuigi näiteks kokku- ja lahku­kirjutamise oskuses paistab teda ületavat suurem osa Eesti lasteaialapsi. Selle kohta öeldakse, et tööpõld on lai. Hõõrusin käsi, nägin enda ees päris paljulubavat perspektiivi.

    Kuni jõudis kätte 7. veebruar. Kui ma selle asja kohta hiljem järele uurisin, jõudsin jälile ühele sektile, kes oli seganud kokku eri kultuuride mütoloogiaid, pisut numeroloogiat ja võlunud sealt välja parasjagu sünge nägemuse aina korduvast apokalüpsisest. Sain nende kohta kirjutatud üsna nappi Vikipeedia-lehte lugedes aru, et nad – ja nende inspiratsiooniallikad – olid oma maailmalõpu­ennustustes pannud mööda rohkem kui tuhande aastaga. Ainult kuupäev ­osutus miskipärast õigeks. Ärge küsige, mispärast. See on kuidagi seotud ­üheksaga, mis on ümberpööratud kuus. Seitsmes kuupäev pluss teine kuu. Neli pluss kolm pluss kaks. Ja nii edasi.

    Asi läks nii. Olin vist jälle sattunud aeglasemasse meeleseisundisse, aga sedapuhku ilma Oliverilt saadud abiaineteta, nii et sündmused rullusid lahti minu tahtest sõltumata. Istusin arvuti taga, jõllitasin ekraanil helendavat teksti­dokumenti – mäletan täpselt, et mu pilk oli kinnitunud sõnale „illusioon” –, kui märkasin silmanurgast liikumist. Alguses tundus, nagu oleksid toas ringi jooksnud mingid inimputukad. Pöörasin pead. Selle ajal jooksul nägin üle toa laiali jooksmas sadu pisikesi trükiveakuradi kloone. Mõned kargasid akna­laudadele, mõned ronisid mööda seina üles, mõned rippusid lambi küljes. Terve leegion Huhuusid. Sain üsna kiiresti aru, et nad otsisid lõhesid, pragusid, ükskõik missuguseid väljapääse. Eestis antakse aasta jooksul välja tuhandeid uusi trükiseid. Hakkasin minema elutoa poole, mille laes rippus ka linnupuur. Teadsin enne tuppa jõudmist, et see on tühi, et see paljunemine, mida trükiveakurat oli maininud, leidis aset just nüüd, 7. veebruaril.

    See oli mu ajaliselt pikim aeglustumine. Olin enda arust ära peaaegu terve päeva, tavaajas kõndisin oma kabinetist elutuppa ja seal ringi ehk seitse-­kaheksa minutit. Tõsi, väga korralagedat minutit. Mõneks tunniks – ehk umbes minutiks või poolteiseks – haaras mind hirm, et nüüd jääbki nii. Tajusin, kuidas sajad väiksed kuradid tormasid toas ringi ja ülejäänud maailm oli otsekui hirmust tardunud, paar aktiivsemat lendlesid nagu parmud, püüdsin mõnele neist peale astuda, neid sigudikke laiaks litsuda, aga olin nende jaoks kindlasti liiga aeglane. Puur oligi tühi, algselt ühest kuradist oli saanud kuussada kuus­kümmend kuus kuradit, kõik üksteisega äravahetamiseni sarnased, ning ma teadsin, et kui nad toast välja pääsevad – ja seegi on ainult aja küsimus –, katavad need karvikud kogu Eestimaa ning too viiesajaleheküljeline monograafia jääb vähemalt mõneks ajaks – ja seda ka kosmilises mõõtkavas – viimaseks vigadeta teoseks Eesti trükikunsti ajaloos. Kirusin ja üks neist värdjatest ronis mulle suhu. Avasin akna ja sülitasin ta välja, koos temaga pääses minema veel vähemalt paarsada trükiveakuradit.

    Järgmisel päeval otsustasin külastada Oliveri. Mul oli lihtne soov. Olin ­patustanud ja otsisin Oliverilt pattude andeksandi – olgugi et mu patt oli ennekõike meditsiiniline, patustamises oli osalenud ka preester ise ning ükskõik milline patukahetsus poleks lõpuni siiras. Korraga ei tundnud ma ennast enam pelgalt kui Oliveri patsient, vaid meie suhe põhines nüüd millelgi sügavamal, kuradi ilmumisega oli sinna sugenenud metafüüsiline element. Enne Oliveri juurde minemist püüdsin ennast veenda, et minu ja kuradi ning temaga koos terve ­leegioni konflikt oli lõppenud ausa viigiga. Kuna ma ühe neist vangistasin, ja enamgi – teda ülepea märkasin, sest minugi sees peitub üks üle­loomulik võime, siis hoiavad nad minust ehk edaspidi eemale. Minust saab ainus trüki­vigadest vaba toimetaja Eestimaal. Pealegi, tänu kuradi tabamisele seisab Eesti viimase vigadeta trükise tiitellehe pöördel just minu, mitte kellegi teise nimi. Aga veenmine ei kandnud vilja. Käisin toas rahutult ringi, töö ei sujunud, ­korrektuuri ootav autor saatis traagilise alatooniga sõnumeid, mis mind karvavõrdki ei ­liigutanud. Aeg-ajalt oleksin tahtnud ronida mööda seina üles nagu üks väike kurat. Lõpuks otsustasin, et pöördun ikkagi pihiisa poole. Ma vist tahtsin, et ta mu maa peale tagasi tooks, teeks seda, mida ta on alati ­teinud: hajutaks metafüüsikat füüsikaga. Et ta kinnitaks mulle, kuidas olin kõike trükivea­kuradiga seotut lõpuks ainult ette kujutanud. Et lapsepõlves nähtud joonistus vihasest habemega vanamehest, kes taob mingi jämeda peitliga ­raamatulehti, on tekitanud püsiva trauma, mis on vormunud ajataju mõjutavaks mutatsiooniks. Et ta kinnitaks mulle, kuidas see kõik oli lihtsalt ühe liiga palju tööd ­teinud kirja­inimese psühhofüüsiline tõrge või siiani veel suures osas kaardistamata teadvuse vinger­puss. Üks suur illusoon.

  • Luule 29.11.2021

    Luule

    Indrek Mesikepp

    #0

     

    armumise eeskojas tagasihoidlik

    vaikus 

    kahe ilusa võõra vahel

    mõte on metsloom, kes otsib vastuseid

    oht tõuseb ja langeb nagu mägi

     

    hinge idealiseeritud dekoratsioon

    romantilise tuleviku ruumi seinal

    portree sinisilmadest sinisilmsel soovil

    pisarad peale suudlusi

     

    võime seista ükskõik kui lähedal või kaugel

    tunda juba terve elu või

    kohtuda sissepääsu piirangu juures

    metsloom tardub kaotades jõu

     

    reaktsioonide relvad tulistavad tühjaks salved

    ma kaotan ära teravaid asju
    suuri lootusi põuest kui varastatud ehteid

     

    mõtte seljataga on ammendamatult janune surm

    meie veidrate maastike katkendlikud rajad

    sa kukud mu sisse lootuse asemel

     

    jäljed mu taga kustuvad ära

     

     

    Rohkem Triin Tasuja luulet Loomingus nr 11.

  • Arhiiv 22.11.2021

    Õnnitleme!

    Indrek Mesikepp

    6. november – Viivi Luik 75

    9. november – Kärt Hellerma 65

    23. november – Mats Traat 85

  • Arhiiv 22.11.2021

    Kroonika

    Indrek Mesikepp

     1. oktoobril tähistati Kirjanike Liidu saalis rahvusvahelist muusikapäeva kavaga „Värvilised maastikud”. Interpreedid Karl Tipp ja Lea Valiulina esitasid Hillar Kareva 90. sünniaastapäeva puhul tema, Pärt Uusbergi, Eduard Tubina ja Karl Tipu loomingut, vahetekste luges Doris Kareva.

     

    oktoobril esitleti Tallinna Kirjandus­keskuse Vilde muuseumis Mart Kivastiku uut romaani „Sure, Poisu!”. Autoriga vestles Andrus Kivirähk, katkendeid teosest luges Tõnu Oja.

     

    oktoobril toimus Kirjanike Liidu väljasõit Käsmusse.

     

    oktoobri kirjanduslikul teisipäeval esitleti kogumikku „Mitut usku Eesti V. Esoteerika”. Teosest vestlesid Lea Altnurme, Liina Eek, Tenno Teidearu ja Siim Lill.

     

    oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval esitles Kai Aareleid oma romaani „Vaikne ookean”. Autoriga vestles Piret Kooli, musitseeris Villu Veski.

     

    oktoobril kohtus Doris Kareva üleilmse eesti keele nädala raames lugejatega Brüsseli kultuurikeskuses Kontakt ning 9. oktoobril Luxembourgi kohvikus La Bovary. Samuti esines Kareva 7. oktoobril luulefestivali Transpoesie üritusel Liszti instituudis Brüsselis.

     

    oktoobril tähistati Tartu Kirjanduse Majas ulmeajakirja „Reaktor” 10.  sünnipäeva.

     

    oktoobri kirjanduslikul teisipäeval esitleti kultuuriklubis Salong Mircea Eliade raamatut „Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad”. Vestlusringis osalesid Art Leete, Laur Vallikivi ja Siim Lill, vestlust juhtis Madis Arukask.

     

    oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Smugriluuletrall” lugesid oma tekste Kauksi Ülle, Jan Rahman, Jaak Prozes, Jürgen Rooste ja Triin Paja. Musitseerisid Aino Rahel Aimla, Siim Sõmer ja Johan Kristjan Aimla. Üritus toimus Fenno-­Ugria festivali Hõimupäevad 2021 raames.

     

    oktoobril esitleti raamatupoes Puänt Virginia Woolfi essee „Oma tuba” väljaannet LR-i kuldsarjas. Raamatust vestlesid Malle Talvet, Kärt Hellerma ja Joonas Hellerma.

     

    oktoobril esines Sveta Grigorjeva Varssavi luulefestivalil Spoken Word.

     

    oktoobri kirjanduslikul teisipäeval toimus Karl Ristikivi päev, kus tutvustati Eesti Kultuuri Koondise Rootsis ja Karl Ristikivi Seltsi videoprojekti „Kalju Lepik kahel rannal”. Hellar Grabbist vestlesid Janika Kronberg ja Ilmar Grabbi ning Hellar Grabbi tekste luges ette Enn Lillemets.

     

    oktoobril kohtus Tallinna Kesk­raamatu­kogu Kadrioru harukogus lugejatega Kertu Sillaste.

     

    oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval toimus Rein Veidemanni autoriõhtu „75 aastat elu, 50 aastat kirjandusega”. Üles astusid Maarja Vaino, Asta Põldmäe ja juubilar ise. Tekste esitas Egle Adams, musitseeris Martti Raide.

     

    oktoobril toimus Eesti Loodusuurijate Seltsis Ene Mihkelsoni Seltsi ettekandepäev, kus anti üle Ene Mihkelsoni nimeline kultuurimõtestaja preemia, mille pälvis Rein Veidemann. Ettekandega esinesid Ene Mihkelsoni fondi stipendiaadid Jürgen Rooste ja Loone Ots, samuti esines ettekandega Galina Ponomarjova. Vestlusringis „Kuidas lavastada Mihkelsoni?” osalesid Priit Pedajas, Garmen Tabor, Tiit Palu ja Merle Karusoo, vestlust juhtis Marju Lauristin. Ürituse korraldasid Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum.

     

    21.–24. oktoobrini osales Triin Soomets Põhja-Makedoonias Tetovos Albaania ­rahvusvahelisel luulefestivalil Ditët e Naimit.

     

    oktoobril esitles Kirjanike Liidu musta laega saalis oma luulekogu „Strippari pisarad” Mari-Liis Müürsepp. Autoriga vestles Ave Taavet, musitseeris Karl Mürk.

     

    oktoobril kohtus Tallinna Kesk­raamatukogus lugejatega veebiülekande vahendusel Ilmar Tomusk.

     

    oktoobril esitles Kiwa Sveta baaris oma romaani „Kummiliimiallikad”. Autoriga vestlesid Alvar Loog ja Valge Tüdruk. Muusikat mängisid Gnomorox, Jasperino ja DJ-d.

     

    oktoobril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus vestlusõhtu noorte kirjanduskriitikutega. Vestlesid Saara Liis Jõerand, Saara Lotta Linno ja Joosep Susi, vestlust juhtis Mart Velsker.

     

    oktoobril toimus Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumis Veiko Märka näidendi „Lambasihver” ette­lugemine. Katkendeid luges näitleja Kersti Kreismann.

     

    oktoobril toimus Eesti Lastekirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 9. Laps ja keskkond”. Ettekandega esinesid Kaisa Laaksonen, Krista Kumberg, Mari Niitra, Jaanika Palm, Kadri Tüür, Hegely Klaus, Elle-Mari Talivee ja Aleksei Turovski. Seminari korraldasid Laste­kirjanduse Keskus ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

     

    oktoobri kirjanduslikul kolma­päeval esitleti Venda Sõelsepa raamatut „Kolõma – kole maa”. Esinesid raamatu koostaja Jüri Kaldmaa, Meeli Tankler ja Ilmar Lokka.

     

    oktoobril esitles Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumis Eve Pormeister oma raamatut „Näen, kuulan, tunnetan”. Raamatust kõneles kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt. Autoriga vestles Aija Sakova.

     

    oktoobril toimus Kirjanike Liidu musta laega saalis valgevene luule õhtu „Hukatud luuletajate öö”. Valgevene luuletajate tekste esitasid Külli Palmsaar ja Lydia Roos.

     

    oktoobril toimus Helsingis Sörkan Ruusu baaris luuleõhtu, kus teiste seas esinesid Asko Künnap ning Heidi Iivari ja Karl Kruuse.
  • Arhiiv 01.11.2021

    Tiiger kodanlasekorteris

    Indrek Mesikepp

    Tiina Pai: „Kõnelused teise tiigriga”.

    EKSA, 2021. 99 lk.

     

    Millest saavad alguse muutused? Kodanlasekorter kuskil kesklinnas, assistenditöö mingis ministeeriumis, rahulolev üksindus. Nädalast nädalasse korduv nädalalõpumöll ja pohmell, mis väära­matult järgneb. Ülemise korruse naabrid on imelikud: armastavad duši all üürata, ras­kel sammul ringi tatsata… Ja kumedalt uriseda. Katse end rutiinsest tsüklist välja rebida – puhkus, et tegeleda millegi olulisega, näiteks kirjatööga. Korraga aeg peatub. Uksekell. Elu omandab piirjooned, paneb hetkeks kuulatama. Härrasmees ülakorruselt palub nädalase reisi ajal oma taimi kasta ja kakaduud toita. Miks ka mitte? Jutustaja kõmbib mööda treppe vastutulelikult üles ja kohtub seal inimkeeli kõneleva tundliku tiigri ja seltsimatu käredahäälse kakaduuga.

    Nõnda algab Tiina Pai jutukogumik „Kõnelused teise tiigriga”. Härrasmees ülakorruselt on endine tsirkuseartist, tiigritaltsutaja Márkus Mester, kes nüüd koos Menelaose-nimelise polüglotist tiigriga aitab kõiksugustel maailma asukatel oma keeruka hingeeluga toime tulla. Kakaduu Melnikov, lauluhääle kao­tanud kunagine kuldkõri, on vaid üks selle paari paljudest patsientidest. Õhukese teose raamjutustuse jooksul käib minajutustaja ülakorrusel loomi toitmas ja paneb kirja jutuka tiigri pajatused mitme­sugustest haigusjuhtumitest, pikkides sinna vahele ka turulkäigu kirjeldusi ja igat laadi teavet, mis tal ülakorruse elanikest õnnestub hankida. Niisiis on jutukogumikul kaks mõneti eraldiseisvat, mõneti põimuvat narratiivitasandit: raamjutustus, kus figureerivad peamiselt minajutustaja ja tiiger, ning lood, mis kubisevad erilaadsetest elusolenditest – ka neist, keda „konventsionaalses mõttes olemas ei ole” (lk 57).

    Raamjutustuses on kandev nimetu minajutustaja, riigibürokraatia mada­lama astme töötaja kuiv ja natuke iroo­niline hääl. Tegu on üsna trafaretse tege­lasega, kes satub argistesse tüüpsituat­sioonidesse: vihastab lärmakate naabrite peale, ahastab ärkamisjärgse heinakuhjasoengu pärast, lööb aega surnuks tühiste ajaviidetega ja hellitab kirjanduslikke ambitsioone, mis saavad hoogu „eriti pärast mõne järjekordse paljukiidetud uudisteose läbilugemist” (lk 10). Siiski antakse mõista, et jutustaja pole oma väikekodanliku eluga läbinisti rahul, vaid loodab igapäeva mattklaasist akna taga näha midagi kas või natukenegi erakordset. Ta tunnistab, et on aeg-ajalt segi ajanud unenäo ja reaalsuse, et uude kohta kolides tabas teda „kummaline tundmus, et asjad siinkandis pole päris sellised, nagu näivad, et tegelikkus pole kaugeltki nii väikekodanlikult üksluine, kui maja üle vaadates tundus” (lk 9). Rääkiva tiigriga kohtudes tabab teda esialgu ootuspärane šokk, ent mida enam ta Menelaose lugusid kuulab, neile kaasa elab ja neid kirja paneb, seda enam muutub üleloomulik tema silmis loomulikuks.

    Tiiger pajatab olukordadest, kus iga­sugused elusolendid on keerukatel viisidel hätta sattunud ning vajavad paari head sõna või arstirohtu. Nendes lugudes demonstreerib Tiina Pai suurepärast kujutlusvõimet ja oskust absurdi juures tõsist nägu teha. Juhtumid on köitvad: alates maailmatasemel kassteadlasest, kelle omanikud näevad teda ainult armsa lollikesena, kuni kaheksajalg Oskarini, kes teeb merenõia abil läbi täieliku metamorfoosi. Sekka lood haldjariigist ja selle bürokraatiast, verioravatest ja aust­rist, kel on vaimse tervise häired.

    Need kaks lootasandit moodusta­vad vastandpaari: ühel pool lapselik män­gude ja lugude maailm ning teisal rutiinne, kohustusmustriline ja väikekodanlik lihvitud täiskasvanuelu. Nende segipaiska­mine ja lammutamine näibki olevat teose tuum. Kõik-on-võimalik-maailm ja kõik-lihtsalt-on-nii-maailm. „Kõnelused teise tiigriga” paneb need kaks sfääri kõrvuti liikuma ja sõlmib nende otsi kokku, lepitab vastandeid. Näiteks tiiger Menelaose jutustused räägivad küll igapäevaeluga võrreldes fantastilistest sündmustest, ent lõppevad tihti Menelaose ja Márkuse arstliku sekkumisega. Vastandpaari lagunemise murdepunktiks võib pidada momenti, mil Menelaos kuulutab mõistatuslikuks ja ettenägematuks hoopis argise inimelu, mida senimaani on kirjeldatud tsüklilise ja igavana: „Vaata, inimeste puhul ei ole kuidagi antud aimata lõpplahendusi. Kivist süda võib jääda kiviks, muutudes järjest kõvemaks. See võib mureneda, võib teisi kivisid lõikavaks teemandiks muutuda, võib uuesti üles sulada, kõik on võimalik.” (Lk 58–59.) Kõik-lihtsalt-on-nii-maailmast saab jälle kõik-on-võimalik-maailm, vii­masest küll ei puudu absurdi­noodid – sest absurd on vältimatu, kui puutuda ootamatult kokku ammu selja taha jäänud lapsepõlve toimemehhanis­midega.

    Üks vahend, mis seda lapsepõlve taas­tulekut struktureerib, on jutukogumiku intertekstuaalne mõõde. See avaldub suh­tes lastekirjandusega: laiemalt looma­lugude žanriga, kitsamalt dialoogis kind­late hüpotekstidega. Mõlemal juhul mängitakse nendesamade eespool kirjeldatud vastandlike olemisvormidega, lapselikult fantastilise ja täiskasvanulikult argisega. Nagu intertekstuaalsetes mängudes ikka, säilitatakse alustekstist mõni aspekt, aga lisatakse midagi uut, mis seda nihestab. Näiteks enamikus kogu­miku loomalugudes kasutatakse antro­pomorfiseerimisvõtet, ent mõnel juhul keeratakse sellele uus vint peale: hobusenäoga inimtüdruk Angelinast saab kaunis mära. Teine võte on selgitada ilmselget fantastikat realistliku loogika järgi. Kassteadlase Alfonsina loost selgub, et kassidel tõepoolest on üheksa elu tänu nende erakordsele võimele ajas rännata – realistlik pole siin muidugi põhjendus ise, vaid põhjendamine kui võte. Haldjate ja inimeste maailma ühenduspunktiks ja mõlemas sfääris toimivaks psühholoogiliseks ravimeetodiks on medi­tatsioon. Ja nõnda edasi: täiskasvanuelu äraseletatud niidid põimitakse kokku lapse­põlve lõputute võimalustega.

    Mis puudutab konkreetseid alustekste, siis neid on teosel mitu. Näiteks detektiiv-psühholoog-arst Márkus Mester meenutab oma ravitegevustes kahtlemata Doktor Dolittle’it. Ning loos „Karpidest ja pärlitest” selgub ajapikku, et peatüki alustekstiks on Lewis Carrolli jutustav luuletus Morsast ja Puusepast, mis pärineb loost „Alice peeglitagusel maal ja mis ta seal nägi”. Ent kõige ilmsem viide lastekirjandusele peitub muidugi Pai kogumiku pealkirjas, mis viitab Donald Bisseti raamatule „Kõnelused tiigriga”.

    Bisseti loos nõudis väike tiiger, et jutus­taja talle lugusid pajataks. Tiiger nimelt toitus sõnadest ja paisus tänu lahkele jutustajale raamatu lõpuks juba üsna priskeks. Bisseti loomake oli parajalt ninatark ja nõudlik, aga kahtlemata väga armastusväärne. Käsitledes Tiigrit Menelaose kirjandusliku eeskujuna, milleks kogumiku pealkiri alust annab, ilmneb nii mõndagi põnevat. Erinevalt Bisseti Tiigrist ei söö Menelaos lugusid, vaid toorest liha, ning peab depressiooni leevenduseks võtma antidepressante. Kui Tiiger on muinasjutunäljaste laste võrdkuju, siis Menelaos on justkui täiskasvanuks saamise võrdpilt. Midagi on Menelaose ja Tiigri juures sarnast – nimelt lugude teraapilisus. Lugusid sisse ahmivast Tiigrist on nüüd saanud nende jutustaja ning Menelaos annaks justkui kitsarinnaliseks muutunud täiskasvanule, keda kehastab minajutustaja, laste­raamatu tarkused edasi (või pigem tagasi).

    Kuigi see täiskasvanuelu ja lapsepõlve vastandus loob lõbusa ja nauditava jutumaailma, on kogumikul ka mõningaid nõrku kohti. Need on enamjaolt raamjutustuse, mitte lugude puudujäägid. Näiteks ei paku seigad jutustaja puhkusest ja tegevustest väljaspool kõnelusi tiigriga just kuigi rammusat vaimutoitu. On raske öelda, miks, ent asi võib olla minajutustaja stereotüüpses kuivas iroonias ja käitumises. Ning pean tunnistama, et samal põhjusel jättis mind külmaks ka teose lõpp. Küsimused, mis raamjutustuses õhku jäävad, tõotavad teosele järge. Ent kuna jutukogu­miku tugevaks küljeks on tiigri lood, mitte raamjutustuse narratiiv, ei tekita potentsiaalne järjeootus sellest aspektist kahjuks põnevust. Jäägu küsimused siis parem juba vastusteta.

    Niisiis – millest saavad alguse muu­tused? Igapäevaelu tsüklilisusest aitab välja murda loojutustamise maagia. (Ja ega puhkus ka paha tee.) Tiina Pai jutukogumikus rõkkab absurdihuumor ja leidub siirast rõõmu lugudest, kus kohtuvad päriselu ja muinasjutuilm. Fan­tastilisele leidub seletus, inimkäitumisele aga mitte alati – nagu lapsepõlves, kui kõik mõistatuslik leidis aegamisi oma koha ning alles hiljem selgus, et põhjen­dused ja seletused on äärmiselt suhtelised. „Kõnelused teise tiigriga” on kiire arenguga kujutlusrikas lugu, mis pakub igapäevaelu piire ületavas muinasjutulisuses mõnusat meelelahutust.

     

     

  • Arhiiv 01.11.2021

    Teisel pool ridu on võrratu tühermaa

    Indrek Mesikepp

     

    Katrin Pauts: „Tallinna tume. Tavaliste inimeste väikesed nurjatused”.

    Varrak, 2021. 196 lk.

     

    Ideaalne sügisraamat. Hämarad musta huumoriga lood inimloomuse tumeda­test soppidest, mis on nagu loodud pime­datel õhtutel lugemiseks. Peamiselt krimikirjanikuna, aga ka terava kultuurikriitikuna tuntud Katrin Pauts on temaatiliselt seotud kogumiku tosin nurjatut lugu pannud kirja nii, et lugemine ei tekita depressiooni (issand, mil­lised raisad me, inimesed, ikka oleme!), vaid pigem aitab sellest lahti saada, sest kui kirjanik tabab biiti, annab see ikkagi lootust.

    Masendust õhkub neilt lehekülgedelt küll, aga see annab ainult särtsu juurde nagu vürtsid tumedas õlles. „Mind valdab lootusetu tülpimus.” (Lk 36.) „Tunnen, et mu elul puuduvad siht ja mõte.” (Lk 60.) „Noodid kerkivad õhku ja langevad elutult maha, ruumi mu ümber hõlvab äkki saabunud sügise läppunud mullalõhn.” (Lk 79.) „Su vanaema on siis ehk õnneks surnud.” (Lk 176.) Mingi tont paistab vaevavat kõiki tegelasi.

    Autori vilumus krimikirjanikuna on pinge kruttimisel abiks olnud, kuigi puhta­vereliste mõrvalugude asemel on „Tallinna tumedas” tegemist pigem moodsate inimtüüpide liialdatud psühholoogiliste portreedega. Paljud tüübid on üsna sarnased: varases keskeas pealinlased, kes on täiskasvanuks saamist edasi lükanud ja kohtuvad nüüd eluteel esimeste tõsiste jõnksude ja käänakutega, mida nad ületavad kahtlasi või kuritegelikke abinõusid kasu­tades. Sest maailm kukub ju kokku, kui nende uus teos piisavalt tähelepanu ei saa või kui see, kellele silma heidetakse, neid ei märka. Loos „Muusika” triivib peategelane painavasse hallutsinatoorsesse ulma. Lühikeses jutus on mitu pööret, enim paelub lugedes aga kõhe atmosfäär. Ühes mõjuvaimas novellis „Hääl” ei juhtu aga midagi otse kuritegelikku. Siin otsib kirjanik oma häält, kuid kaotab end rivaliteedis sõpradega sootuks, sünd­mustesse sekkuvad meelepetted ja viirastused. Vanalinna kummitusmajalik atmosfäär on loodud hoogsalt, loo iva on aga selles, mis juhtub, kui pidada väliseid saavutusi inimsuhetest tähtsamaks. Moraali ei tooda õnneks välja rasvaselt ja jõuga, ent kadeduse ja konkurentsi teema kerkib üles veel mitmes loos: romaani­kirjaniku identiteedi vargus „Hullumajas”, armukadedus, mis viib teise elu ihkamiseni, „Jäises vees”. Alati ei ole asjad nii lootusetud: „Vuhvel Fendi” näitab, kuidas saada üle tapvast FOMO-st, meie aja ajuhaigusest. Filmirežissööri tung iga hinna eest pildil olla leiab siin ootamatult lihtsa lahenduse.

    Üldiselt himustatakse „Tallinna tume­das” aga ligimese naist, meest, koda, edu, vara ja loomingut, kariloomi küll siiski mitte. Himustajad käituvad nagu Wilhelm Buschi Maks ja Moorits – nad on tõelised paharetid, kes ei kohku tagasi ühegi moraalse takistuse ees, ehkki „Jäise vee” peategelane, kes astub võitlusse kuulsa laulja Anetiga filmirežissöör Veiko pärast, lausub endale: „Ega ma jumal ole, et elu ja surma üle otsustada tohiksin.” (Lk 196.) See lause toob välja teose kõige õõvastavama külje: tegelased on silmakirjalikud iseendaga, oma sise­monoloogides. Ilmselt rahulolematusest enesega kerkib esile veel üks jutukogu läbiv motiiv: ei himustata mitte ainult ligimese vara ja abikaasat, vaid ligimest ennast, tema identiteeti kõige naha ja karvadega.

    Lood katkevad üpris järsult, efektselt, lugejal tõmmatakse äkki vaip alt ära, kuigi kohati tundub, et midagi jääb ütlemata, kirjanik on selle julma ja kindla käega kärpinud, et mitte muutuda didak­tiliseks. Õpetuseiva võiks ehk leida negatiivsest eeskujust, aga selleks peaks lugeja suutma neisse tegelastesse sisse elada – see ei ole eriti reaalne, kes meist ikka end lontrusena tunda tahaks. Pauts ei kujuta oma kangelasi just erilise empaatiaga (kui välja jätta müstilisim neist, „Kajaka” minategelane). Sappi ja soppa on mõnuga välja valatud, mõni lugu on nagu ämber jäävett pähe, näiteks „Jõulumees”, olge lahked, kas me siis sellist jõulumeest oota­sime!

    Kõige naljakam on „Anonüümne alli­kas”. Totras laadis ja justkui ühe hooga lajatatud lugu kannab aga sügavamat tähendust. Loos esindavad kaks tegelaskuju vastassuunalisi jõude: ühes on äärmusliku kuju võtnud lahe logardlus ja teises töökas ja tubli „edasipürgiv vaim”, mis väljendub kõmu-uudiseid jahtivas ajakirjanikus. Veebiuudiste vilgas tulevärk on keeratud täielikku groteski. „Kohutav!!! Mürkmadu nudistide rannas!” (Lk 151.) Narkourgas pitsabaaris, iidse ordu salaühing Kalamaja keldris. Lahutavad kuulsused niikuinii. Klikimajanduse pihta tulistatud meedia­kriitilises palas kirjeldatakse samas ka leebel ja humoorikal toonil pomm­uudiste järelmõjusid.

    Mis aga esmalt pilku köitis, oli lugude jaotumine linnaosadesse. Esindatud on küll ainult vanalinn, Kalamaja, Kadr­i­­org, Noblessner ja Merivälja. Peab kah­juks ütlema, et linnageograafia on raamatu teljeks vaid väliselt, pigem on see ehk tõmbav müügiargument. Seda külge oleks võinud „Tallinna tumedas” edasi arendada. Rohkem linnaosi, rohkem lugusid igast osast (praegu on igast kaks, välja arvatud neljaga esindatud Kalamaja), rohkem linnaosade eripära ja vaimu. Kuid siis peaks raamat olema tüsedam kui napp 200 lehekülge, kuhu mahub kaksteist lugu.

    Paar lugu on ka liiga visandlikud, et toimima hakata, nimelt „Postkast” ja „Mägedes”. Asi polegi miniatuursuses, vaid nappidel lehekülgedel ei jõua autori trumbiks olev võõritusefekt tööle hakata. Samas käivitub see põgusas „Kajakas” hooga ja möllab täistuuridel.

    Kokkuvõtteks: kas tegu on lihtsalt järje­kordse jutukoguga või sellisega, mida võiks lugeda inimene, kes kõike lugeda ei jõua (kes jõuakski?), aga kes tahaks lugeda neid kõige tähtsamaid, mille abil saab pildi sellest, mis kirjanduses toimub?

    Viimasel paaril aastal on Eestis hõisatud lühiproosa tagasituleku või lausa võidukäigu üle. Et otsisime noid suuri pakse romaane mis otsisime. Mõned saime ka. Nüüd tahaks mõnusaid jutukesi, kena kompaktne võtta ja lugejal, va tormajal, on aega lugeda. Ei pea surema sinna pika taiese otsa! Võta või lausa bussi­peatuses telefoni asemel kätte! Ja tõesti, paaril viimasel aastal on neid novellikogusid lademeis ka tulnud, küll autorikogumikke, küll antoloogiaid. Küsimus on järjekordset uudisteost kätte võttes ju peamiselt selles: kas kirjanik ületab künnise konkurentsis tuhandete teiste kirjanike ja raamatutega, inimeste „arvuti­ajaga”, multirähklemise ja tšillimisega, kohvikutes ja mittekohvikutes seltsimisega. Istungi lambi all ja loen, diivanist ei tõuse?

    Kogu oma pessimismi juures olen optimist (kui enam halvemaks minna ei saa, siis ei saa) ja mulle tundub, et seotud tekstil on koht olemas. Kui raamat lubab, siis surun end sinna diivanisse, ja ma pole vist ainus. Elame kerimise ajastul, kerime voogedastuses muusikaalbumeid ja filme ja sarju, videoloenguid – jõuaks ainult lõppu, sest lõpus on mingi valgus? Ehk on? Hästi, see tuluke oli miraaž, võtame ette järgmise. Aga ega loojad ka lollid ole, nad leiutavad liime, et hüper­aktiivset elukat taiese külge taltsutada. Samas muutub tarbija üha targemaks: tühja efektiga teda ei võlu.

    Pautsil on see liim olemas. Ning võlu­nipp on asjaolu, et tema tegelased on ise samasugused rähklejad nagu enamik eeldatavaist lugejaist ning nende käike ja saatusi lugedes ette ei aima. Lugu pole siiski iial põnev pelgalt põnevuse pärast: keegi sooritab roima, noh ja mis siis? Paljud krimikirjanikud lõikavad loorbereid kohavaimuga: kuskil külas kollitab salapärane mõrvar. Teised rõhuvad psühholoogiale, süümega elamisele, tsivilisatsiooniniidistiku haprusele: tun­tuim näide on Dostojevski „Kuritöö ja karistus”. Nordic noir üritas ka vahepeal „Dostojevskit teha”, kuid viimasel ajal on hakanud end lihtsalt kordama.

    Saarte-põnevike sarjaga tuntust kogu­nud Katrin Pauts on kohavaimu mana­mises meister, aga kordama ta end ei hakka, vähemalt mitte selle teosega. Psühholoogilisel poolel on ta astunud sammu edasi, ent „Tallinna tumeda” jõud on muus: see on hetkede tabamine. Kui mingisse viivu süveneda, ilmneb imelikke asju. Õhk hakkab värelema, tühja koha pealt hakkavad arenema sündmused, fantaasia käivitub, inimesed ei ole need, kes näivad. Pauts oskab hetki seisma panna ja neid seejärel maalida, sageli lopsakate, kirevate värvidega, mis pastelsemaid toone ihkavale lugejale võivad lausa võikad paista. Tume on kogumik pigem meelelaadi poolest, kuid hämar on ju paeluv.

    Jah, naeruvääristatud on mõndagi inim­l­oomuse tobedamat tahku: alpust, ahnust, kadedust. Ning kõige käivitajaks on meedias propageeritav edukultus. Aga ma ei tahaks siduda Katrin Pautsi jutte mingi ühe õõnsa üldistuse külge. Maailma ei tee huvitavaks mitte suured üldistused ja ühtsed narratiivid, vaid pigem pisimad ühisnimetajad. Neid pisiasju, mida avastada või ära tunda, siin leidub: „.. istun ühele pingile, millelt saab tänavat jälgida. Asjata nurisevad inimesed nende pinkide üle, et siit ei ole ju midagi näha. Kuidas ei ole? Teisel pool on võrratu tühermaa, kus õhtu­pimeduses plingivad salapärased tuled. Täna õhtul kujutan ette, et need on soovaimud.” (Lk 63.) See on minu jaoks raamatu üks võtmekohti. Kirjanik ise istub, kujutab ette, ja kujutab ette midagi reaalsusest erinevat, ent sellega haakuvat. Ameerika kirjandusteadlane Walter Benn Michaels võtab oma teose „Ühiskondliku probleemi ilu” kokku sõnadega: „Sest täiuslik teos on selline, mis enda ja maailma erinevust kinnitades tagab nii omaenda autonoomia kui ka selle maailma suhtelise autonoomia – ühiskondliku struktuuri taandamatuse meie afektiivsele suhtele selle struktuuriga. Just seetõttu on kunsti ülesanne maailmas luua maailmast erinevat kunsti.”[1]

    „Tallinna tume” ei ole täiuslik, aga on iselaadne, ja mõningatele puudustele vaatamata aasta olulisemaid novelli­kogusid tihenevas konkurentsis. Loodan, et konkurendid ei kipu tema hinge kallale.

     

    [1] W. B. Michaels, Ühiskondliku probleemi ilu. Fotograafia, autonoomia & majandus. Tõlkinud Neeme Lopp ja Hanno Soans. Tallinn, 2020, lk 186.

  • Arhiiv 28.10.2021

    Kirjanik loeb. Meelis Friedenthal

    Indrek Mesikepp

    Mul on üsna täpne ülevaade nendest raamatutest, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon