• Arhiiv 27.09.2021

    Kommunikatsioon, mis hardasti on ihaldatav

    Inna Lusti

    Peeter Sauter: „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas”.
  • Arvustused 27.09.2021

    Kaine mees joomapeol

    Inna Lusti

    Jüri Kolk: „Argitraagikaid ja teisi artik­leid. Artikleid aastatest 2010–2020”.
  • Arvustused 20.09.2021

    Elu on unenägu, aga mis siis?

    Inna Lusti

    Eva Koff: „Kirgas uni”.
  • Arhiiv 20.09.2021

    Elementide armust

    Inna Lusti

    Mart Kangur: „Armkude”.
  • Artiklid 15.09.2021

    Kirjanik loeb. Asko Künnap

    Inna Lusti

    Foto: Aivo Kallas

    Kirjanikest ja nende lugemusest, lugemise või lugemata jätmise kunstist võib kirjutada mitut pidi ja mitmes võtmes. Valisin enesekeskse ja retrospektiivse variandi – iseendast ja oma sulitempudest on ju ikka tore pajatada. Eriti siis, kui kõik ongi olnud just nii kole ja pole tarvidust liialdada või luuletada.

    Lapsepõlv raamatuist metsas

    Vanematekodus Tartus kulges raamaturiiul nagu lint pea kõikides tubades ja vaheesikus, isa töötoas ja poiste urkas ulatus see maast laeni, oli korralikult seina külge ankurdatud. Eks mul oligi paha komme ahvina mööda seda ringi ronida, selle asemel et tool või pukkredel appi võtta.

    „Loomingu Raamatukogu” aastakäigud, kust nõukogude vennasrahvas­te kohustuslik kaasavara oli välja roogitud, täitsid riiulimeetreid keelte, kul­tuuri­ruumide ja ajastute kaupa järjestatuna: prantsuse kirjandus, saksa kirjandus, ameerika kirjandus, antiik, ida filosoofia ja nõnda edasi, iga teema piires omakorda reastatud alfabeetiliselt autori perekonnanime esitähe järgi.

    Ülejäänud raamatumassiiv, mis mind kodukorteris tumeda metsana ümbritses, oli istutatud valdkondade ja žanride kaupa. Ju see oligi siis pigem pla­neeritud mõisapark kui põlislaas: kunstialbumid, õpikud, sõnaraamatud, entsüklopeediad, luule ja proosa – viimane jällegi lahterdatud keelte või tõlgete algkeele põhjal.

    Suviti vanavanemate talus Kambja lähistel ootas teistsugune lektüür kui kodus – sinna oli jäänud emast ja tädidest laste- ja noortekirjandust, ägedat ulmet, pakkidena 1960. aastate ajakirju „Noorus”, aga ka esivanemate 1920-ndate ja 1930-ndate jutusabadega kalendreid.

    Peamiselt ronisin ma toona puude otsas või mängisin metsavendi, jalutasin koplis lehmi, söötsin kanu ja jäneseid, aga vihmaste ilmadega, mida põua vahele ikka pakuti, oli põnev panipaikades sorida ja leitud lektüüri siis verandal vihma­krobina saatel sirvida.

    Ette loetud, siis üle loetud

    Ema luges algatuseks ette lasteraamatuid, peagi katseks ka tihkemat teksti „Maa­ilm ja mõnda” sarjast:  Thor Heyerdahli Kon-Tiki ja Ra ekspeditsioone, Fridtjof Nansenit talveks jäässe külmunud Frami pardal, Gerald Durrellit loo­tusetult pimedas vihmametsas ja nõnda edasi.

    Isaga vaatasime rohkem kunstialbumeid. „Welt der Kunsti” sari sai vasakult paremale läbi uuritud, kunstnik kunstniku järel pea pool meetrit riiulit. Või uurisime koos „Loomade elu” köiteid. Selle ilmumisest oli tõesti palju rõõmu – valdav osa elukaid käsitlevast kirjandusest isa töötoas oli saksakeelne ja mul ei käinud pildiallkirjadestki jõud üle.

    Aga unejutuks luges isa mulle luulet, peamiselt eesti lüürikat: läbisegi Juhan Viiding, Marie Under, Hando Runnel, Artur Adson, Ilmar Laaban, Andres Ehin. Sellega tegi ta otsa lahti, lugesin „Väikese luuleraamatu” sarja vilinal läbi, mõnd autorit neli-viis korda üle – Ernst Ennot, Juhan Liivi, Heiti Talvikut ja nõnda edasi.

    Peagi vallutasid mind entsüklopeediad ja sõnaraamatud, muud riukalikud teatmeteosed eesotsas saksa- ja venekeelse kirja ajalooga. Tulemuseks koostasin hiljem reaalainete tundides õppimise asemel salakirju ja salakeeli, Tolkieni haldjakirjade ja kunstkeelte otsa komistasin alles aastaid hiljem.

     

    Koolipõlv wanna-be eliitgümnaasiumis

    Koolis juhatasid vanemad ja targemad sõbrad pikema jututa prantsuse ja amee­rika luule juurde, abiks taas „Loomingu Raamatukogu” õheldased köited, ena­masti mõnusasti käharkapsaks loetud. Panin neile vihikupaberi ümber – nõnda oli neid mugavam koolitundides lugeda, laskmata end plämast Siberi maavarade ja tööstuse teemadel suuremat segada.

    Jacques Prevert’i „Kuidas portreteerida lindu” Ain Kaalepi tõlkes lõi noor­sandi täiesti pahviks, Charles Baudelaire’i „Kurja lilled”  vägevate tõlkijate Jaan Krossi, Ilmar Laabani, Ants Orase, August Sanga, Johannes Semperi ja taas Ain Kaalepi vahendusel nööris kõri ja pani vana Adleri kirjutusmasina klahvid klõbisema. Esimeste avaldatud luuletusteni ajakirjades „Noorus” ja „Vikerkaar” läks veel aega.

    Kui nätsulaadse tootena venivast koolipäevast aeg-ajalt päris villand sai, pagesin võltsitud lugejakaarti kasutades Tartu Ülikooli raamatukokku, uurisin seal ventilatsiooni maheda kahina saatel teaduskirjanduse saalis vanu entsüklopeediaid või lasin krüptilisest allmaailmast lauale tuua Richard Burtoni „The Anatomy of Melancholy”. Dekadents on märksõna, mis toonast perioodi tähistab.

    Kohustusliku vene klassika eripärad

    Kohustusliku kirjandusega liiga hästi ei edenenud – ainuüksi nimetus tekitas kiusatust kõrvale hiilida. Mu ema on kirjandusõpetaja ja sellepärast leidus tema riiulis enamik sellest möödapääsmatust lektüürist, õiged leheküljed värviliste lipikutega, tähtsad lõigud märkustega varustatud. Tolstoi „Sõda ja rahu” luges end riiulis ise, teismelise toas valitsesid postpunk ja vaherahu.

    Ma pole siiamaani päris kindel, kas Jevgeni Onegin kirjutas „Aleksandr Puškini” või oli see vastupidi. Niigi tüütu ja pateetikast pungil vene klassika lugemise muutis veel iseäranis krüptiliseks assortii nimesid, mida tegelased kandsid: näiteks gospodin Medvežonok ja keegi Porosjon Medvedevitš osutusid üheks ja samaks isikuks.

    Lõputöö kirjanduses, hindeks viis ja pluss, kirjutasin Dostojevskist, olemata tol hetkel ühtegi ta raamatut lugenud, paarist kohast paremal juhul ehk sirvi­nud. Salarelvana kasutasin kaht VHS-kassetti BBC saatesarjaga Dostojevski elust ja loomingust, pärit Helsingist, ingliskeelsed, varustatud soome subtiit­ritega.

     

    Foto: Aivo Kallas

    Nälgiva üliõpilasena Oslo Kunstiakadeemias õppides sai õhtuid raamatukogus veedetud – see oli ju tasuta. Lugesin peamiselt ingliskeelset teabekirjandust disaini ajaloost, loomingulise mõtlemise õpetamisest, ilukirjandust vähe. Lisaks tohtisin üliõpilasena kasutada raamatukogu paljundusmasinat. Selle imelooma abil kujundasin ja paljundasin oma esimese samizdat-kogu „Alfol”.

    ERKI esimene aasta, tihe ja võistluslik, lugemiseks aega või jaksu suurt ei jätnud. Kui sellest kadalipust ellu ja kooli püsima jäin, tuli ilukirjandus ettevaatlikult tagasi ja hakkas täitma riiuleid, kuhjus ümber madratsi mu näbaras atekas. Vool oli koridorist varastatud, talviti kasvas aknaklaasi siseküljele mitu sentimeetrit kaunist jääd.

    Umberto Eco, Günter Grass, Charles Bukowski, biitnikud, arbujad, siu­ru­lased ja kes nad kõik olidki, uuesti Karl Ristikivi ja Jorge Luis Borges, uuesti Gabriel García Márquez, Fernando Pessoa, Dylan Thomas, sinna vahele Jaan Undusk, brittide graafilised romaanid ehk keerukamad koomiksid ja Neil Gaiman, Dante Alighieri ja J. R. R. Tolkien, muud müüdiloojad.

    Ja nõnda see on läinud. Olen raamatutest sisse piiratud ja seestunud, kirjutan, kujundan ja kirjastan neid, loen nii vabatahtlikult kui ka käsu korras, vaatan unedes. Ebatõhusa raamatukujundajana kipun käsikirju ikkagi läbi lugema, enne kui joonistama kukun –, mitte küll päris igal juhul ja igas žanris – toeka artiklikogu või soome pisarakiskuja puhul piirdun sünopsisega. Kõik inimlikud, isegi ebainimlikud võimed on teatavasti piiratud.

    Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate žüriis osaledes avanes võimalus ja rõõm, sümbioosis kohustusega, lugeda läbi suuremas koguses värsket eesti kirjandust, nii lüürikat kui ka proosat, sealhulgas vorme, mis ei liigitunud päriselt kummassegi kategooriasse. Ei hakka siinkohal nominente ja laureaate üles lugema. Leiduvad lihtsalt – loetagu neid!

    Kokkuvõtlikult: kui ikka oled õrnas eas ÕS-i korralikult kaanest kaaneni läbi lugenud, tunduvad kõik ülejäänud raamatud lihtsalt selle püüdlikumad või pealiskaudsemad remiksid, parimal juhul, näiteks hea luule puhul, oskuslik sanitaarraie. Siiras rõõm, et hiljuti on eestindatuna ilmunud Paul Celani ja Lawrence Ferlinghetti kogud. Ja veelgi parem, et jätkuvalt ilmub palju ja põnevat uut eesti luulet.

  • Artiklid 15.09.2021

    Uppuda Teise silmadesse

    Inna Lusti

    Foto: Ave Maria Mõistlik

    Dante Alighieri surmast möödub 14. septembril 700 aastat. See on tähtis päev Euroopa ja ka maailma kultuuris. Dante peateose „Jumalik komöödia” eestin­dusest seni veel puuduv kolmas osa „Paradiis” on maakeelde tõlgitud ja ilmub peagi Tallinna Ülikooli ja Eesti Keele Sihtasutuse kirjastustes.

    Rääkisin ühega tõlkijatest ning kõigile kolmele „Komöödia” osale järelsõna kirjutanud italianisti Ülar Ploomiga sellest Euroopa kirjandust muutnud pöörasest triloogiast, Dantest ja luulest.

    VALNER VALME: Leppisime kokku, et räägime täna Dantest, kelle asjatundja sa oled. Tegelikult läks jutt luulele juba enne intervjuu alustamist. Nii et mõnes mõttes me ei teegi siin tööd, vaid lihtsalt loomulikult räägime Dantest. Mis teeb luule sügavaks? Kas läbimõeldud sisu, süsteemsus? Dante puhul vähemalt on see nii.

    ÜLAR PLOOM: Jah, Dante on kahtlemata suur süstemaatik, aga suure luuletaja teeb temast see, et ta leiab võimalusi üldisi süsteeme väikeste, täpsete, konk­reetsete asjadega lugejale lähedale tuua. Kuna olen nüüd aastaid tegelenud „Paradiisiga” ja ma pean sellest kirjutama ka kaks ettekannet, siis just täna mõt­lesin, et nende keskne teema võiks olla „valgusejanu”. Ühelt poolt tundub see, vähemalt tänapäeval, ülimalt üldine: on ju tõejanu, on ilujanu, on ka val­guse­janu. Igasugused janud on. Aga Dante ei ütle üldistavalt „ilujanu” ega ka mitte „valgusejanu”, ehkki taolisi kujundeid leidub temalgi, vaid leiab oma minatege­lase ebahariliku kogemuse edastamiseks uusi ja värskeid  mooduseid.

    Dante hõlmab nii vaimset kui ka füüsilist maailma,  ja „Paradiisi” XXX lau­lus, kus paikneb piir ruumi ja ruumituse vahel, läheb ta füüsilisest maailmast üle vaimsesse. Sel üleminekul näeb Dante laia valgusejõge, kust hüppavad välja sädemed, langevad rubiinide ja topaasidena pervedele, moodustavad sellistena lilli.  Need on muidugi kujundlikult õndsad vaimud. Siiski pole seegi  veel midagi erilist, ehkki on juba päris kenasti edasi antud. Aga ühel hetkel kummardub ta valgusejõge vaatama, ja nii, et joob seda ripsmetega. Ja see ei ole enam üldistus, vaid on midagi äärmiselt värsket, täiesti konkreetset.

    Semiootikud ütlevad, et süsteem suhtleb alati süsteemivälisega, tuues väljast sisse. Italo Calvino on kirjutanud sellest, kuidas me toome keelde keeleväliseid nähtusi. Nüüd on küsimus, kuidas rääkida inimkeeles jumalikust sfäärist, alast, mis on keeleliselt hõlmamatu. See on Dantele suurim proovikivi. Kuidas ta selle lahendab? Näiteks sünesteesiaga, sidudes nägemismeele maitsemeelega (juues silmadega) ja isegi kompimismeelega.

    Vist on ka Alliksaarel nii, et kui valgus valgub, siis ta veeldub. Dante seob omavahel valguse ja veed, kõneleb valguse allikatest, kujutab valguse vetest joomist ja see kõik räägib pikast kogemusest aistimisel, tajumisel. Aga aistimist ja tajumist keelde tuua ei ole niisama lihtne, kui tahta seda teha nii, et teised inimesed need aistingud ja tajud ka ära tunneksid.

    Kui me vaatame inimese silmadesse ‒ see on üks kõige õnnelikumaid hetki inimese elus ‒, siis võime näha seal kõigepealt iseennast ja seejärel ka maailma teise silme kaudu. Dante „Paradiisi” retk seisab selles, et poeet vaatab Beatrice silmadesse. Ja selle kaudu läheb ta enese seest välja. Me väljume luule abil argikeelest ja otsime värskust. Olemise värskust, armastuse värskust otsime teise silmade kaudu. See on võib-olla üldse üks kõige suuremaid asju, mida me saame elus teha, uppuda teise silmadesse. Näha seal ennast. Miks me vaatame meeleldi kadunud omaste pilte. Me leiame mingi sideme. Ma isegi ei tea, millega. Sellega, millest ei saa rääkida. Ilmselt siit algabki luule: väljendada väljendamatut.

    V. V

    Foto: Ave Maria Mõistlik

    .: Dante oli ühest küljest oma aja autor. Sa oled öelnud, et tal oli tekstides õpetlik iva ja konkreetne eesmärk. Teisest küljest tema kujundiloome ja väljen­dus­laad olid oma ajast ees. Ta tõi kirjandusse palju võtteid, mida seal enne ei tuntud. Ripsmed tajude sillana on üks näide sellest.

    Ü. P.: Ajatust ja igavesest ruumist rääkides peab Dante ometi kasutama ülekandeid. Metafoore. Kreekas on kaubaautode peal kirjas „metafoor”. See tähendab transporti. Üleviimist. Ülekannet. Asja viimist teise suunda. Ja see ongi see, mida Dante teeb. Jumal on keiser, Kristus on kuningas, pühakud on senjöörid. See oleks igav, kui ta ei läheks teemaga edasi. Parun (ehk siis Peetrus) kannab Dantet teadmise puu oksalt oksale, kuni ta ütleb, et nad jõudsid päris latva.

    Ja samas on Dante oma kujundiloomes ka ajalooline: Iisai (Jesse) puud, mil­lest mainitud kujund võis tõukuda, sai ta näha Verona katedraali uksel, kui viibis paguluses. Mitmed muudki kujundid lähtuvad arvatavasti nähtud piltidest, näiteks Ravenna kirikute mosaiikidest, kus on koos taevane ja maine õukond: keiser Justinianus oma õukonnaga, Kristus koos pühakutega, kõik valgetes toogades. Beatrice ütleb „Paradiisis”: „Vaata nüüd, kui palju / on valgeid stoolasid meie konvendil!” Aga ka need ajaloolised reaaliad on teoses asetatud teise kesk­konda, paradiislikku konteksti koos looduse ja valgusega. Sest Jumal, see on val­gus, see on üleminek füüsilisest valgusest mõistuse valguse kätte. Mida aga tähendab mõistus? Seda, kuidas mõista. Et mõista, on vaja tunda mitmeid keeli. Emakeel on kõige tähtsam, aga teine keel aitab mõistmist avardada. Kas mõistus on ratsionaalne? Intellectus (intellego – arutlen, mõistan) on niisiis arutlev mõistus. Aga see on ka intuitsioon, sisse minek, välja minek, vahele minek.

    V. V.: Ja siinkohal tekib seos tajumisega, eks ole?

    Ü. P.: Aistimisega, siis tajumisega ja seejärel kujutlemisega. Dante räägib kogu aeg, et midagi kerkis kõrgesse kujutelma. See saab olla nii, et ta vaatab Beatrice silmadesse, Beatrice on talle nagu prillid. Dante esitab nägemuse, aga see ei ole tema oma, ta on selle nägemuse saanud. Teise silmades näeb Dante esimest korda jumalikku valguspunkti. Ja ka oma suurteose lõpus jõuab ta mõist­misele mitte iseenda, vaid Teise kaudu. Alguses on too Teine Beatrice, ja siis Valgus ise, pigem küll Esimene.

    Dante armastas ka geomeetriat, nagu ta „Pidusöögis” kirjutab. Sest see on miski, mille lõpliku lahtimuukimiseni inimene ei jõua. „Jumaliku komöödia” lõpus kujutleb poeet, kuidas tema tegelane näeb jumalikus valguses kolme kontsentrilist ringi (Kolmainu Jumalat kristliku traditsiooni järgi), aga siis näeb ta ühes neist, Kristuse ringis, meie inimlikku nägu. Nüüd hakkab ta mõtlema, kuidas see pilt, inimlikkus, sobitub perfektse ringi ehk jumalikkusega. Semiootiliselt on need kaks eri keelt, mis on vastastikku lõpuni tõlkimatud. Ta ei jõuagi lahenduseni, ta ütleb, et on nagu geomeeter, kel puudub võimalus seda ringi mõõta (pii väärtus on ju ligikaudne). Ring on perfektne, aga samas mõõta seda ei saa. See ei olegi ratsionaalselt lahendatav. Lõpus jõuab ta müstilise mõistmiseni, kui valgusega üheks saab.

    V. V.: See on religioosne kogemus, mille ta põimib mütoloogiaga, fantaasiaga. Ja siis on veel need ajaloolised reaaliad, mida ta selle väljendamiseks kasutab.

    Ü. P.: Eelkõige on Dantel süsteem: tollane maailmasüsteem, õigemini Ptole­maiose süsteem, aga ka süsteemist välja jääv liikumatu liigutaja, nagu Aristoteles ütleb. „Paradiisis” on filosoofilisi ja teoloogilisi  arutlusi ja usutõdesid, astro­noo­milisi tähelepanekuid, seal kasutab Dante sageli mütopoeetilisi kujundeid. Koidu­valgus sünnib näiteks Phaethoni vankri tiisli ilmumisega taevasse, õndsate liikumine selles taevas, kus Dante kohtab tarkade vaime, toimub keedena, mis seostatakse Ariadne taevasse tõstmisega jne. Aga needsamad targad liiguvad ka nagu tollaste tornikellade mehhanism. Oma tegelase taevaruumide kogemust võrdleb Dante palveränduri kogemusega, kui see on provintsist Rooma imede sekka sattunud. Oma aja reaaliaid esineb „Jumalikus komöödias” kogu aeg, ka siis, kui kujutatakse ajatut ruumi. Dante geniaalsus peitub selles, et ta viis need süsteemid kokku oma värske isikupärase pilguga ja väljendas neid nii rahvalike võrdlustega kui ka värskete kujunditega. Ta otsib võimalust väljendada inimkeeles seda, mis jääb teisele poole, mis on vaja teiselt poolt kätte saada.

    V. V.: Sa vastasid juba ka mu järgmisele küsimusele. 700 aastat – ja endiselt värske pilk. Eriti eesti lugejale, kellele „Jumalik komöödia” saab tervikuna kättesaadavaks alles nüüd. Kas me kaotame midagi selle ajanihkega? Dante on kestnud üle sajandite ja tema tähendus on mõnes osas püsinud muutumatuna.

    Ü. P.: Mõnes osas on see tõesti püsinud muutumatuna. Mõnes osas on Dante kommenteerijad omavahel 700 aasta jooksul kokku leppinud. Omast kohast on isegi hea, et Dante algtekst pole säilinud. Et teda on erinevalt ümber kirjutatud. Kivistunud sõna asemel peabki olema elav sõna. Sõna puudutab siis, kui temas on meile midagi tuttavat, aga ühtlasi midagi uut ja värsket. Nii et lugeja läheb nagu enda seest välja ja leiab midagi võõrast.

    Nagu on öelnud Walter Benjamin, tõlked annavad originaalile elu, nad hoia­vad tekste elus. Benjaminil oli veel ka see idee, et kui kõike kogu aeg ümber tõlkida, siis luuaksegi uus keel, õigemini, saadakse kätte puhas algkeel. See puhtus on valgus. Vähemalt Dante puhul.

    V. V.: Ja selle valguse taga oli tal Beatrice. Beatrice kui algkeel?

    Ü. P.: Beatricest ei tea me rohkem kui tema silmi ja naeratust. Kusjuures, kui Beatrice naerataks nii, nagu ta võiks naeratada, siis see põletaks Dante ära. Tee­kond Beatrice poole on aeglane lähenemine, mis ei vii kunagi pärale. Umbes XXX laulus  ütleb Dante, et siiamaani on ta Beatricele järgnenud, aga nüüd jätab ta maha nagu iga kunstnik, kes on jõudnud oma võimete tippu. Dante ütleb, et edasi jätab ta selle laulu suurematele pasunatele laulda. Kas peab ta silmas ingli­pasunaid, ei tea, aga see on lõppematu protsess: me liigume endast välja, hõi­vame seda väljaspoolset keeleliselt, ja peame seejuures olema alandlikud.

    Dante on kogu oma ülbuse juures alandlik. Ta oli kindlasti ülimalt ülbe ini­mene, sest ta teadis, et on suur poeet. Aga samas ta kogu aeg kordab, et pärast teda tulevad need, kes räägivad paremini kui tema.

    Dante kasvab Jumalas, ja seda on rääkinud ka Jaan Kaplinski, et kui inimene on religioonis palju kasvanud, siis ei vaja ta enam redeleid, ta ei vaja siis ei Jaakobi redelit ega muid. Aga ta ei saa enam mõista Jumalat, vaid Jumal mõistab temas.

    V. V.: Paljud arvavad end Dantest midagi teadvat, aga teda mõista on ikkagi raske. Sinu jutt on praegu nagu redel Dante juurde. „Põrgut” ja „Purgatooriumi” lugedes ma ei osanud kogu aeg üldist pilti silme ees hoida ja paljude asjade peale ei tulegi.

    Ü. P.: Mul ei ole Dante puhul päris järjepidevaid mõtteid, on mingid välga­tu­sed. Ma ei mäleta, mis laulus, aga kuskil ütleb Dante, ja siin ta järgib tomistlikku liini, et kõigepealt on mõistmine ja siis on armastus. Nüüd tahaks ta mõista Kristust tema inimlikus ja seejärel jumalikus olekus. Dante kohtab taevas Kris­tust ja ütleb, et ei suuda temast rääkida. Aga et see, kes on kannatanud, saab aru. Ja see on siis juba mitteratsionaalne mõistmine. Ülo Vooglaid on öelnud, et kogemusi vahetada ei ole võimalik. Küll aga saab vahetada infot läbielatud kogemuse kohta. Siis võib keegi oma kogemust selles peegeldada. Mulle tundub, et Dante on sild, mida mööda tuleb meile info, ja siis me saame sellest kogemusest osa.

    V. V.: Aga me ei pruugi mõista, sest mõistmiseks ei piisa ainuüksi ratsionaalsusest.

    Ü. P.: Jah. Dantel käib see plõks ära, Jumala armu varal mõistab ta seost juma­­­liku ja inimliku vahel ja siis ta fantaasia väsib. Tolle aja vaimus ei olnud võimalik mõista midagi enne, kui kujutlus polnud seda intellektile pakkunud. Ja sealt edasi ei olegi mõistmine enam tähtis, sest siis tuleb armastus ja see muutub mõistmisest olulisemaks. See on minu interpretatsioon. Tuleme tagasi perfektse ringi juurde. Keskajal levis selline Jumala definitsioon, et Jumal on nagu ring, mille keskpunkt on igal pool ja mille ringjoont ei ole mitte kuskil. Sellised väga kihvtid abstraktsed definitsioonid.

    V. V.: Samas geomeetrilised.

    Ü. P.: Geomeetrilised, aga absurdsed. Tuleb välja, et mitte keegi ei saa Jumalat tema täiuses mõõta, aga inimest saab tema ebatäiuses armastada. Minu jaoks ongi see „Jumaliku komöödia” lõppjäreldus. Ma loodan, et ma selle mõtte juurde toppama ei jää, siit võiks edasi minna.

    V. V.: Siit saaks pealkirja. Ülar Ploom: mitte keegi ei saa… ja nii edasi.

    Ü. P.: Ma olen natuke sellest Dantest väsinud ka. Aga ta jääb põnevaks ometi. Ta jääb põnevaks ka siis, kui oled väsinud. Leiad sealt ikka ja jälle asju uues valguses. Ja leiad paralleele, olgu Õnnepalu või Kareva või Kaplinskiga. Või Eugenio Montalega, kellest ma rääkisin enne intervjuu algust. Kes tahtis linnade kohale laskuva bituumentiibadega Luciferi vastu võidelda väikeste asja­dega: klaasikildudega, puudritolmuga peeglipinnal, säriseva tikuga. Ja see on see, mis mulle ka Dante juures meeldib.

    V. V.: Itaalia keel oli alles põlvpükstes, kui Dante võttis Toscana murde ja hakkas selles rahvakeeles kirjutama „Jumalikku komöödiat”. Mitte ladina keeles, mis olnuks ootuspärane.

    Ü. P.: XIII sajandil kirjutati luulet küll juba erinevates itaalia keeltes. Sitsiilia keel ja umbria keel olid olemas, aga ei olnud ühtset itaalia keelt. Dantel oli kavatsus luua ühtne keel, kus Toscana murre oli tähtsal kohal. Esmalt oli tal ees­kujuna mõttes ideaalne keel, peaaegu nagu mingi algkeel, mida Aadam rää­kis, aga ta sai juba „Jumalikus komöödias” aru, et keel on ajalooline nähtus, mis muutub ajas ja toimib eri registrites. „Paradiisis” näiteks on palju latinisme, palju ka neologisme, mida on raske tõlkida. Dante loob uut kõrgkeelt. Aga lisaks kõrgstiilile on tal ka groteski, argikeelt, rahvalikku keelt. Registrite ulatus on lai.

    V. V.: Kas ta nimetas oma teose komöödiaks seetõttu, et võiks endale rohkem lubada, kuna komöödia keel võimaldas ka madalamat registrit?

    Ü. P.: Jah, aga Dantele tähendas komöödia ka seda, et teosel on hea lõpp. On räägitud Dante tõsidusest. Aga mida rohkem ma olen Dantet lugenud, seda enam märkan ma huumorimeelt.

    V. V.: „Põrgus” on päris naljakaid kohti.

    Ü. P.: Jah, eelkõige „Põrgus”, aga selliseid kohti on ka „Paradiisis”.

    V. V.: Millal jõudis „Jumalik komöödia” eesti kultuuriteadvusse?

    Ü. P.: Algas kõik Villem Grünthal-Ridalast aastal 1910, sest nooreestlastel oli vaja saada eurooplasteks ja esimene tõlkekatkend, „Põrgu” esimene laul, ilmus nende albumis. Täpselt sada aastat tagasi, Dante 600. surma-aastapäeval Tartu Ülikooli aulas kõneldes kasutas romanistika professor Rudolf Gutman juba Ridala tõlkeid.

    Dantet ja „Jumalikku komöödiat” on vahendanud Johannes Semper, kes tõlkis „Põrgu” kolmanda laulu ja „Uue elu”, mille nüüd Rein Raud tõlkis uuesti. Käsikirja on jäänud mõningaid Uku Masingu ja Ivar Grünthali tõlkeid, siis aga jõudis järg Harald Rajametsani, „Jumaliku komöödia” sihipärase tõlkimise alga­tajani, kes alustas tööd 1960. aastatel. Algul tahtis ta teha riimtõlke, aga ühel hetkel taipas, et riimimine kitsendab oluliselt kujundivõimalusi.

    Ja ühel hetkel pärandas ta oma töö mulle. Pidime järelsõnad kirjutama koos Ilmar Venega, aga „Põrgu” ja „Purgatooriumi” järelsõnad jäid kuidagi minu hooleks. „Paradiisil” on kolm tõlkijat, Rajametsa viis ja pool laulu, seejärel Ilmar Vene ja minu tõlkeosad. Ebaühtlane see kokku võib-olla on. Aga siin on tööd olnud palju, Märt Väljataga on toimetanud luuleosa, „Põrgu” ja „Purgatooriumi” puhul on tähtis Külli Habichti suurepärane toimetajatöö, samuti kujundaja Sirje Ratso panus. Tahaksin veel tunnustada Tallinna Ülikooli Kirjastuse Bibliotheca Mediaevalise inimesi, kes on lugenud ja avaldanud seisu­kohta. Kadunud Marju Lepajõe näiteks tõlkis „Purgatooriumi” järelsõna jaoks ühe Aris­totelese tsitaadi. Tegelikult ongi see kollektiivne töö. Lisaks selgituste ja kom­mentaaride autorid üle maailma ja enne meid, nende kommentaare oleme Ilmar Venega lugenud ja arvestanud.

    Nagu ütles Linnar Priimägi mind veidi haavavas, kuid igati tõsiselt võetavas kriitikas, et see on mõnes mõttes loputuse loputus, aga ega siin midagi parata ole. Me oleme kääbused gigantide õlgadel, vähemalt mina olen, ja selles peab meie alandlikkus ka seisnema. Me ei tee asju üksi. Me peame vaatama teiste ini­meste silmadesse ja ka need raamatud, mida me loeme, on vaatamine teise inimese pilguga.

    Praegu on töö Tallinna Ülikooli Kirjastusele üle antud. Minu esialgne jultunud plaan oli „Paradiisi” kolme tõlkeosa ühtlustada, aga ilmselt toimetaja Märt Väljataga laseb kolmel tõlkekihil olla, nagu nad on, ja küllap on see hea ja õige.

    V. V.: Käisin suvel perega Itaalias. Dante oli igal pool. Bergamos, Bolognas, Ravennas. Plakatid, tänavateater, raamatupoodide eriletid ja -riiulid. Tähistatakse juba mitu kuud ette ja ilmselt septembris eriti. Itaallastel on Dante emapiimaga veres. Kui tähtis see Dante 700 Eesti inimestele on?

    Ü. P.: Kindlasti tunnevad Dante vastu huvi kirjandusteadlased. Küllap ka kunst­nikud. Kogo galeriis oli hiljuti Holger Looduse näitus, kus „Purgatooriumi” motiivid olid kantud tänapäeva. Pärast „Põrgu” ja „Purgatooriumi” ilmumist näen eesti kirjanike teostes aeg-ajalt märksõnu, mis vihjavad, et neid teoseid on loetud. Maarja Kangro on Dantet kindlasti lugenud ka inglise ja itaalia keeles, aga ikkagi tuli mulle tema juttudes midagi ette „Jumalikust komöödiast” pärast „Põrgu” ja „Purgatooriumi” eestinduste ilmumist. Tiit Aleksejev on kindl­asti Dante lugeja. Ja küllap on teisigi meie kirjanikke. Dantest on saanud inspiratsiooni Toivo Tulev ja Peeter Vähi. Ja muidugi peab mainima Lembit Petersoni ja Theatrumi Dante-esitusi. Samuti Annika Mikkeli doktoritööd Dante proosarütmidest.

    Tõsi, Dante ei ole meil nii laialt levinud kui näiteks Soomes, kus kõigepealt oli Eino Leino tõlge, siis Elina Vaara oma jne. Ungaris, kus olen tihti Dante-konverentsidel käinud, osalevad neil ka matemaatikud. Soome Dante-uurija Pekka Kuusisto on rääkinud Dante puhul hüperruumist. Ringi keskpunkt justkui jookseb ringist välja ja moodustab uue ringi. Dantel on Jumal nii keskpunkt kui ümbritsev ring.

    Tsentrumis on algmõte ja jumalik ettehooldus, ringjoonel inimlik mõtlemine ja tegutsemine. „Uues elus” on Armastus ringi keskpunkt, armastajad sellest väljas.

    Dantel on veel üks väga hea kujund: kuristik, ja selle semantika muutub. „Põrgu” kuristik on jube: tume ja kannatusterohke. „Purgatooriumis” muutub kuristik teadmatuseks. „Paradiisis” tähistab kuristiku kujund aga Jumala mõtet: mitte keegi ei näe selle põhja, isegi mitte inglid. Ja sinna sisse tahaks Dante jõuda.

    V. V.: Mida tähendab Dante maailmakultuurile?

    Ü. P.: Tähendab tohutult. Ja hakkas tohutult tähendama küllaltki vara. Kata­laani keelde tõlgiti „Komöödia” XV sajandil, edasi prantsuse keelde. Üks olu­lisemaid tõlkeid on Longfellow’ oma XIX sajandist. Dante on olnud tähtis romantikutele.

    Praegune paavst Franciscus I on kirglik Dante austaja. Vene kultuuris on Dante märgatav.

    See aasta on täiesti hull, Dantet tantsitakse, Itaalias tehakse commedia dell’­arte’t ja nii edasi. Itaallastele on ta rahvuslik geenius Leonardo da Vinci kõrval, need on kaks sümbolkuju. Mõlemad on suured kujutlejad, ja mõlemad on insenerid, ingegno tähendab itaalia keeles muu hulgas kujutlemisvõimet ja taipu.

    Eestis mind mõnevõrra üllatab, et näiteks „Uus elu” ei saanud Rein Raua tõlgituna sellist tähelepanu, nagu võinuks. Ilmselt meil on ikkagi keskajal ja religioossusel märk küljes. See on eestlaste pseudoateistlik lähenemine. Miks ei imetle me seda, mida hindame Kaplinski juures, Dante puhul?

    V.V: Meil ei ole niisugust 700-aastast kirjakultuuri järjepidevust. Sel ajal, kui ilmus „Jumalik komöödia”, öeldi meiekeelses kirjasõnas ju alles esimesed sõnad: „Laula, laula, pappi.” Minu meelest teebki Dante teksti huvitavaks tõsiasi, et see on tegelikult inimlik komöödia. Ta pole täiuslik, kui oleks liiga täiuslik, oleks igavam.

    Ü. P.: Need Dante õndsad tegelased ei jäta kritiseerimata oma aja paavste, mungaordusid, korruptsiooni, allakäiku.

    V. V.: Ühiskonnakriitika, mida leidub eelkõige „Põrgus”, võib paigutada ka tänapäeva Eesti poliitika ja nn ühiskondliku eliidi elu konteksti, ja see sobib sinna samuti.

    Ü. P.: „Jumalik komöödia” kehtib oma aja kohta, aga ka väljaspool seda, ta ühendab need kaks, konkreetse mineviku ja ajatuse, ja see ajatus hõlmab ka meid siin ja praegu.

     

     

     

     

     

     

     

     

  • Õnnitlused 08.09.2021

    Õnnitleme!

    Inna Lusti

     

    3. september – Jaan Rannap 90

    6. september – Asko Künnap 50

    9. september – Vladislav Koržets 70

    13. september – Eva Toulouze 65

    21. september – Tiia Kriisa 80

  • Arhiiv 08.09.2021

    Kroonikat

    Inna Lusti

     

    5. augustil toimus Tartus hoonete- ja monu­­­mentideteemaline luulejalutuskäik, mida juhtisid Siim Lill ja Janar Sarapu.

     

    9. augustil esitleti Tartu Kirjanduse Maja suveaias Olev Remsu debüütraamatu „Homne karikakar” uustrükki. Autoriga vestles Anne Metsis.

     

    10. augusti kirjanduslikul teisipäeval toi­mus Tartu Kirjanduse Maja suveaias vest­lusring, mis keskendus Hans G. Kippen­bergi ja Kocku von Stuckradi teosele „Sissejuhatus religiooniuuringutesse”. Vest­­lesid Erki Lind, Ülo Valk ja Tõnno Jonuks, arutelu juhtis Indrek Peedu.

     

    14. augustil esinesid Tallinna Keskraa­matukogu Laagna harukogus Sveta Gri­gorjeva ja Maarja-Liis Mölder.

     

    17. augustil esinesid Räägu pargis Wimberg ja Kertu Sillaste. Ürituse korraldas Tallinna Keskraamatukogu.

     

    17. augustil esitles Marge Pärnits raa­ma­tu­­poes Biblioteek oma luulekogu „Süda me rahu”.

     

    18. augustil esitles Tiina Pai Kirjanike Liidu saalis oma raamatut „Kõnelused teise tiigriga”. Autoriga vestles Indrek Mesikepp, katkendeid teosest luges Kris­tian Põldma. 24. augustil esitleti raamatut kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas, kus autoriga vestles Triin Ploom-Niitra.

     

    18. augustil toimus Rae koolimajas luulepiknik, kus luulet lugesid Jürgen Rooste, Maarja-Liis Mölder, Elisabeth Teener, musitseeris Artur Rinne.

     

    19. augustil esitleti kultuuriklubis Salong Mihhail Bahtini raamatut „Dostojevski poeetika probleemid”. Vestlusringis osa­lesid raamatu tõlkijad Aare Pilv ja Enn Siimer, saatesõna autor Peeter Torop ning Mihkel Kunnus.

     

    21. augustil toimus Liivi Muuseumis kirjandusfestival Eesti Kirjanik 2021 alapealkirjaga „Kirjanduse silmad”. Aasta kirjaniku tiitli pälvis Eva Koff. Festivalil astusid üles Triin Paja, Joosep Susi, Berit Kaschan, Jürgen Rooste, Igor Kotjuh, Mihkel Kunnus, Meelis Friedenthal jt. Musitseerisid Paul Daniel ja Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd.

     

    21. augustil toimus Koidula Muuseumis „Pärnu kirjandusfestival. Proloog”. Esinesid Kristiina Ehin, Ly Seppel, Elo Viiding, Martin Algus, Reeli Reinaus, Leelo Tungal, Maarja Kangro, Rein Veidemann, Ott Kilusk, Juhani Püttsepp, Kaupo Meiel, (:)kivisildnik, Leonora Palu, Jaak Känd, Raul Majas ja Meeli Väljaots. Jaagup Kreem, Tiit Kikas ja Taavi Langi esinesid Juhan Viidingu tekstide kavaga „Eluaeg olen tahtnud õue”; EMTA lavakunstikooli üliõpilased esitasid kava „Ma laaban, sa laabad, ta laabab” (juhendajad Anu Lamp ja Chris­topher Rajaveer). Musitseerisid Krista Citra Joonas ja Kristjan Üksküla, Lauri Saatpalu ja Dagö. Festivali korraldasid MTÜ Pihlakse, Koidula Muuseum, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaa­sium ja Pärnu Keskraamatukogu.

     

    22. augustil lugesid Esna galeriis luulet ja vestlesid Aija Sakova ja Igor Kotjuh.

     

    24. augustil avati Tartu Ülikooli raa­­ma­tu­­­kogus Ilmar Vene 70. sünnipäevale pühen­datud ülevaatenäitus. Esinesid Krista Aru, Malle Ermel ja Marianne Marlene Tiik.

     

    25. augustil toimus Rae koolimajas luule­piknik, kus luulet lugesid Jaan Pehk ja Marek Tihhonov.

     

    25. augustil esitleti raamatupoes Biblioteek Olga Tokarczuki romaani „Rändajad”. Vestlesid raamatu tõlkija Hendrik Lindepuu ja Mihkel Kunnus.

     

    26.–28. augustini toimus kultuuriklubis Salong filmifestival „20/20”, kus tummfilmidest inspireeritud tekstidega esinesid Marju Bakhoff, Urmas Vadi, Ave Taavet ja Jan Kaus.

    27. augustil esitleti raamatupoe REaD raamatugaraažis Anna Kaare luulekogu „InteГрация”. Autoriga vestles Steven Vihalem, musitseeris Sigrid Tofri.

     

    27. augustil avati Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegis näitus „Kummardus Kreekale. Uuskreeka kirjandus eesti keeles”, esinesid Emmanouil Apostolakis, Krista Aru ja Kalle Kasemaa.

     

    27. augustil pidas Liina Lukas avaliku loengu Vabas Akadeemias pealkirjaga „Goethe luule eesti keeles”.

     

    28. augustil toimus Alexela loomelaval festivali Prima Vista eelüritus „Kirjanikud muusikas”. Esinesid ansamblid Lonitseera, Naelravi ja Jam Poets.

     

    28. augustil esinesid Tallinna Keskraamatukogu Pirita harukogus Doris Kareva ja Eda Ahi.

     

     

  • Arhiiv 27.08.2021

    Kohvikus maailma äärel

    Inna Lusti

     

     

     

    Kätlin Kaldmaa: „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”.

    Hunt, 2020. 47 lk.

     

    Kätlin Kaldmaa „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” näib pealiskaud­semal tutvumisel lihtsa ja mõnusa, vahest isegi pre­tensioonitu lugemisena. Väikesed ja lee­bed igapäevadetailid, mis raamatu lehekülgedel ilmuvad, näiteks hommikukohv ja aprikoosimoos, mõjuvad erakordselt võluvana, samuti kui kohalikku kultuuri ja kombeid talletavad hetkeülesvõtted lasevad aimata midagi just sellele konkreetsele paigale ainuomast. „See kohvik on kõige varem lahti, seal saab juba kuuest kohvi, röstsaia ja vett. Mõni hommik istub siin ka Manolis ja mõni hommik on tal neli eeslit kaasas. Eeslid ei istu, nemad proovivad viinapuulehti nahka pista ja siis annab kohvikumees neile eelmise päeva saia.” (Lk 8.) Need ei ole enam tavalised hetked, vaid iseloomustavad tervet paika, kultuuri ja ühiskonda otsekui koond­­port­ree. Autori kirjeldatud kohad ja situat­sioo­nid mõjuvad misanstseenidena möödunud sajandite rahulikuma rütmiga elust, mil aega oli alati küllaga ning inimesed leidsid tööde-tegemiste kõrvalt mahti, et jälgida elu kulgemist. Lihtsate, argiste tegevuste ja olukordade kirjeldamine ning hinnangu­vaba vaatlemine ongi teost läbiv niit. Kaldmaa juhatab lugeja kirjelduste kaudu millegi suuremani: kirjeldades kohta, argimiljööd, kirjeldab ta ka inimese ja paiga lahutamatust, viise, kuidas paik tingib ini­mese käitumist, elu­tempot, olemise ja elamise viise. Sealt edasi on veel üks samm: tasahilju ja rahulikult, nagu liiguvad ka lood ja ülestähendused raamatus, saab lugeja aimu, et Kaldmaa viitab inimelu uni­versaalsusele. Kõrvu­tades Islandit Kreekaga, tuues välja pisi­kesi sarnaseid detaile olustikupiltides ja inimeste maneerides, antakse meile mõista, et nii polaarjoone lähedal asuval Islandil kui ka vahemerelises leitsakus käiakse koos kohviku­tes, ehitatakse maju ja teid, tutvutakse võõ­rastega ja tuntakse lähedust omadega. Mõned motiivid ja tegelased on korduvad: oma sariehitaja on nii Islandil kui ka Kreekas; kui minategelane elab Kreekas kiriku kõrval, siis Islandil lausa kirikuhoones. Islandi külaelu põimub Kreeka eluga ja Kreeka saarerahva toimetamised islandlaste omadega ning kohati eristab neid stseene vaid nutikas ja kaunilt lahendatud küljendus-kujundus. „Minu küla Kreekas” ja „minu küla Islandil” saavad sümbol­paikadeks, kuna nende pärisnimesid ei maini autor kordagi. Neid võib näha kui kodusid võõrsil, mõlemast korjab minajutustaja sümpaatsemaid seiku, muutes need enda omadeks.

    Kaldmaal on vesi sage element, mis tungib teostes esile kui maastiku meelde­jäävaim ja võimsaim osa: nii siin kui ka romaa­nis „Islandil ei ole liblikaid” on ookean või meri justkui omaette tegelane, mida minajutustaja igatseb ja armastab ning mis kätkeb endas alati ka piiritust ja vabanemise tunnet. Kohalejõudmist. Nii näiteks esimese supluse hetkel Kreekas: „Mina panen päikad selga ja jooksen üksipäini tagasi sinise äärde. See esimene vetteminemine on mu DNAs nagu rinna all kantud laps.” (Lk 22.) Vesi tähistab ühtlasi inimeste maailma äärt: „Minu küla Islandil on maa lõpp. Sellest edasi on ainult meri.” (Lk 39.) Kuigi loomult võõras, teine, on meri ja ookean nii Kreeka kui ka Islandi kontekstis siiski oma, sest inimesed on harjunud merega, selle kõrval ja seda austades elama. Nendes paikades on eluviis läbi põimunud maastiku ja loodusega. Kes on mere ääres elanud või merd armastanud, teab hooaja alguses esimest korda lainetesse viskumise tunnet, seda värskust ja uut hingamist. Niisamuti kui ritsikate saatel uinujale saavad need väsimatud putukad ka vahemerelise kuiva päevakuumuse, hilisõhtul viimaks vaibuva tuule ning lausa paitava pehme öise soojuse võrdkujuks. Kaldmaa kirjutab: „Mu veres ei ole kunagi piisavalt ritsikaid.” (Lk 34.)

    Huvitavamates kujundites ja luuleliselt mõjuvates lõikudes põimub loodus ihulisusega, tekib kehaliselt läbi tajutud poeesia, näiteks siis, kui minajutustaja on Kreeka saarel seigeldes sunnitud tun­gima läbi võsa: „Päike põletab selle võsakaardi kehasse, seda sirgjoonelist kehatätoveeringut kannan sügavpimeda talveni välja.” (Lk 28.) Näib, et maastikuelementidest, mis on autorile kõige südamelähedasemad, loob ta ka kõige rikkalikumad kujundid.

    Üldiselt on autori väljenduskeel ja stiil siiski minimalistlik, mõnes kohas leiab lugeja vaid napid sedastused olukorra või vaatepildi kohta. Oluline on lauserütm, mis tingib lugemise aegluse. Võrreldes Kaldmaa varasemate teostega, on siin realismi rohkem ning maagilisust veidi vähem. Põhirõhk on paikade ja sealsete inimeste väikeste rutiinide truul kirjeldusel. Kuid hüppeid maagilise realismi elutunnetusse ja kirjelduskeelde leiab siingi: „ja küla taga on mäed, kus trollid lammastele jahti peavad – ainult öösiti, sest päikesekiirte võlujõud teeb trollidest kivikujud.” (Lk 35.) Maagiline, fantaasiarikkam tasand avaldub Kaldmaal sageli just looduslike nähtuste – mäed, ookean, meri – ning argiste elementide ühendamises kergelt mütoloogilises võtmes. Või siis nagu kirjelduses Islandil asuvast majakesest: „Selle esimesel korrusel on suur saal ja teine korrus on nagu puri, seljaga põhjatuule poole. Ükski aken ei avane põhja. Ookean tuleb akendest sisse, ookeani hääl ja ilmeksimatu heeringalõhn, aga näha teda ei ole.” (Lk 25.) Siin on loodud kujutlus ookeanist, mis lisaks ookeanimühale ja soolasegusele lõhnale võiks ka päriselt, füüsiliselt majja imbuda.

    Loodus ei ole kunagi omaette, olgugi et ümbritseb kõike ja on inimestest mõõtmatult suurem. Loodust kirjeldatakse ini­meste tegemiste taustal, kontekstina, ning sellele annavad värvingu eelkõige ini­meste eluoluga seotud detailid: kohvikud, mägirajad, hooned, kohalike jaoks tuntud maamärgid. Nõnda maalib Kaldmaa meie silme ette pildikesi mõlema maa inimestest ja maastikust, autor ise on korraga nii kaastegutseja (taimede kor­jaja, sup­leja, jalutaja) kui ka rahulik vaatleja distantsil (kohvikus istuja). Teost võib lugeda kui lühiproosat, mil­lesse on pikitud luulelisust, kujundlikkust, laetud minimalismi, või miks mitte kui vaatlemise ja aegluse poeesiast laetud proosaluulekogu.

    Üht tõdeb Kaldmaa nii Islandi kui ka Kreeka kohta: seal „liigub aeg aegamisi. Sellega on, nagu on alati olnud – on päev ja on öö ja ühest kohast teise ei joosta.” (Lk 35 ja 40.) Just vaatlemise kunst, oskus jälgida inimeste toimetamisi ja elu tasast möödumist näib olevat üks raamatu kandvaid ideid nii vormiliselt kui ka sisuliselt. Raamatu viimases olustikukirjelduses sõnastab minajutustaja oma eesmärgi: „Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada vanameheks, kes istub kohvikus, loeb teiste kirjutatud tähemärke ja vaatab, kuidas maailm liigub.” (Lk 40.) Säärasest ellusuhtumisest, maailmaga rahulikus tempos kaasa kulgemisest, oleks kõigil üht-teist kõrva taha panna. Aeglus ja puhkamine näib olevat see kõrge kunst, mida nii Islandil kui ka Kreekas juba loomuldasa osatakse. Raamat ise mõjub seetõttu samuti kui puhkus, mis on korraga nii mõnus kui ka uudishimu äratav ja üllatusmomente pakkuv.

    Kohalike eluolu kirjeldused, pildid maas­tikest, ülestähendused argirituaa­li­dest, mis ilmestavad nii põliselanike kui ka küllasaabunute päevi – sarnaselt võiks kirjeldada ka reisikirja formaadis teoseid. Ent kui reisikirjade ja -päevikute ning „Minu”-sarja laadsete raamatute puhul püütakse kirjeldada peaaegu alati just konkreetsele paigale ainuomast, tekib Kaldmaa teost lugedes tunne, et külasid kirjeldades on autor soovinud jõuda inimeseks olemise universaalini. Põimides paralleelseid seiku Kreekast ja Islandilt, kirjutab autor tegelikult elust kui sellisest. Asjaolu, et teost on lihtne lugeda, et see annab end lugejale kergelt kätte, on üks selle võludest ning märk sisu- ja vormiplaani ühtsusest. „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” on napp, aga kõnekas raamat. Oma olemiselt sealjuures soe. Nagu võib vabalt olla ka üks Kreeka vanamees, kui ta koh­vi­­joomise ja eeslile žestikuleerimise argi­proosa vahele mõne kauni võrdluse või erilise tarkusetera pillab.

  • Arvustused 27.08.2021

    Tagamaal on midagi pistmist inimese hingega

    Inna Lusti

     

    Martin Algus: „Tagamaa”.

    Varrak, 2020. 196 lk.

     

    Kirjanduses meeldivad mulle lühivormid. Need on nii käepärased. Loen neid Tartu-Tallinna rongis, muusikakooli park­­las oma lapse klaveritunni lõppemist oodates, politsei­majas dokumentide tege­mise järjekorras, niisama õhtujutuks. Need mahuvad kotti ja tagavad rahuliku une. Aga mitte Martin Alguse novelli­kogu „Tagamaa”.

    ­Õlakotis kaasa vedamiseks on „Taga­maa” pisut liiga raske: ligi 200 lehekülge, kvaliteetne paber, kõvad kaaned… Sätin siis „Tagamaa” sängi kõrvale ja avan õhtuti huupi, aga oh häda, nädal aega järjest lõpevad kõik jutud ängistavalt. Magan rahutult. Sellegipoolest on „Tagamaa” hea raamat. Lugeja unenäod ärgu olgu autori mure.

    Mis on autori mure? Mis vedru on käivitanud Martin Alguse tekstimootori? Ühe tõlgendusvõimaluse annab alati ra­a­matu kaanetekst. „Tagamaa” puhul võib lugeda: „Martin Alguse novelli­kogu koosneb kümnest loost, mille tegevus toimub peateedest kõrvale jääval tagamaal. See on üks omamoodi rännak läbi saja-aastase perioodi kuni tänapäevani, kus iga lugu leiab aset meile olulisel ajahetkel, aga seda kõike tagamaa varjulistes nurkades, kuhu suured aja­loosündmused ulatuvad vaid kauge kajana kusagil voorte taga. Esiplaanil on inimene ja loodus.” Jne.

    Enam-vähem nõnda ongi teost seni mõistetud. Näiteks Tauno Vahter mainib oma arvustuses: „Kui neid lugusid üritada ühe mütsi alla sokutada, siis kumab sellest kokku läbi natuke rahvus­romantilises toonis idee, et inimesed surevad, aga Eestimaa ja tema loodus jäävad. Siit on poolteist sammu vana tuttava motiivini, kuidas õige Eesti on maal ning linnaelu on ropp ja roojane mammona orjamine.”[1] Johanna Ross märgib „Loomingu” lühiproosa-ülevaates: „„Taga­maa” koosneb lugudest, mis kaardista­vad Eesti elu XX sajandil. Natukene kli­šeelikust teema­püstitusest annab mär­­­ku see, et tegevus toimub tihti maal, raamatust leiab hulganisti troostituid kirjeldusi hallivõitu loodusest, tegelastel ei lähe ülearu hästi ja tihti vaevab neid meeltesegadus.”[2] Ka Joonas Ojap vaatleb teost Eesti ajaloo kujutamise võtmes ning näeb seda katsena kõnetada kõiki eestlasi, (filmi)klišeelikuna näib arvus­tajale mõjuvat lugude teostus.[3]

    Eks hakka mõnikord ka arvustustes ringlema klišeed. Pärast mitmendat ülelugemist näib siiski, et rahvus, riik ja ajalugu ei ole Martin Algusele endale olnud primaarsed. Tõik, et „Tagamaa” sünd­mused leiavad äratuntavalt aset Voore­maal, mõjub loomulikult, kuna autor on sealt pärit: „Seesama loodus ja need inimesed on mind kuidagi lapsest peale mõjutanud. [—] See raamat on hästi sügavalt minu seest. Loodusest ja lapsepõlvest, mis on läbi minu settinud.”[4] Samamoodi näib paratamatu juttude rustikaalne miljöö ja etniliselt tõtt-öelda kirev tegelaskond: eestlased, venelased, sakslased, baltisakslased, väliseestlased, romad… Saja-aastane ajaraam näib olevat tinglik, mingi raam tuleb ju valida. Martin Alguse tagamaa aeg ja ruum on võrreldavad Gabriel García Márqueze Macondo relatiivsusega: loo ja sõnumi seisukohalt ei ole määrav, kes juhib džungli, soo või voorte taga riiki ja mis aasta parasjagu on.

    Mulle andis „Tagamaa” mõistmiseks võtme kaheksas lugu „Gandhi”. Pealtnäha eristub see tervikust: lustlik lugu, otsi­takse mustlaste lõvi, keegi ei saa surma, hea uni on garanteeritud. Ühes arvustuses nimetatakse seda huvitavaks kreisiraadiolikuks kõrvalepõikeks, mis on „sada protsenti tõsine nagu parim absurdi­huumor ikka”.[5] Aga tegu ei ole absurdihuumoriga, vaid pigem 1990-nda­te alguse täpse olustikukirjeldusega. Veet­sin varase teismeea samal ajal ja sama­suguses väikelinnas kui „Gandhi” tegevuspaik, muu hulgas iseloomustasid ka seda asulat fantastilised ärimudelid. Näiteks töötasin suviti ühes puhvetis (toona tundunuks absurdihuumor praeguse „Töölepingu sea­duse” paragrahvid 7 ja 8). Puhveti nu­rgas paiknes menukas videolaenutus, milles pakutav oli tõenäoliselt piraattoodang (nagu igal pool mujalgi). Ükskord astus sisse kohalik konstaabel, kes küsis rahumeeli n-ö eratarbimiseks neid filme, mis on leti all (selgus, et porno). Puhveti ees väljakul parkis pea ööpäev läbi auto hüüdnimega Elumaja – seal pesitses kohalik rullnokkade kamp. Küllap lonkis üle väljaku ka mõni pingviin või dinosaurus, olin lihtsalt koolis ja jäin vaatemängust ilma. Kõik ootasidki, et midagi juhtuks: kui kohalik sepp meisterdas lennuki, kogunes pool linna selle õhkutõusu vaa­tama. Tagamaal, kuhu pöördelised ajaloosündmused ei ulatu ja kus keegi ise ajalugu ei pööra, unistatakse imedest. Unistamine annab tiivad.

    Tore, kui tekst ei virguta mitte ainult kujutlusvõimet, vaid elustab ka veidraid mälestusi. Jättes subjektiivse mõju kõrvale, peaks „Gandhi” rõõmustama klassikalise novelli ihalejaid – lool on näiteks selge ülesehitus ja puänt (mida siinkohal ei paljastata). Samahästi võib „Gandhi” muidugi ka hoopis haaravaks stsenaariumiks liigi­tada. Näeme, kuidas kaamera septembri­kuu tähisel varahommikul üht väikelinna „suumib” ja seejärel justkui ühelt tegelaselt teisele liigub, pudukaupade poe taga Datsun Cherrys magavatelt joodikutelt libiseb see peatänaval jalutava koristaja luuale („nagu püss õlal”, ette rutates: pauk jääb tulemata), juba äratab telefoni­helin ühe mõrase paneelmaja korteris üles kons­taabel Alar Pärnlini, juba harjutab ääre­­linna eramus ökonomist Valter Saarniit vannitoapeegli ees eksistentsiaalse kaaluga sõnavõttu jne. Martin Algusel ei ole mitte ainult silma, vaid ka kõrva: autor on tähelepanelik eri tege­laste keeleregistrite suhtes, võrrel­da­gu näiteks ametnike asjalikke rep­liike romade fraseoloogilise koktei­liga („pikka iga teile, seltsimees prints, seda asja peab uurima, peab kuritegijad tabama, meil kõik paberid korras, härra ülemus, tulge või eile meile”, lk 111). Kui midagi veel soovida, siis Datsun Cherry rahva „sõnu valimata” arutelu vajanuks paari näidet ning kauboikostüümis Meelise kohta tarvitatud väljend „kannatas raske depressiooni all” on ajast kümme aastat ees – 1990. aastate alguse väikelinnas öeldi lihtsalt, et inimene on imelik või läks lolliks. Ka rõdude pesurestid tunduvad ajastu kohta ebatüüpilised.

    Mustlaslaagrist plehku pääsenud lõvi Gandhi on „Gandhi” n-ö punane niit, mis traageldab eri elualade tegelased kokku. Gandhit ennast kohtame küll vaid paaris episoodis kas pikutamas või loivamas, kuid sellegipoolest on tegu võimsa sümboliga. Autor ei ole suutnud vastu panna kiusatusele osutada mitmele tähendus­kihile jutus otsesõnu: näiteks on uhke taga­jalgadel seisev (vapi)lõvi juhtumisi tikitud patrullpolitseiniku õla­­vimplile. Lõviga silmitsi sattunud ökonomist Valter märkab aga, et „vana loom oli kurnatud ja alatoidetud”, ning mõistab, et ta on lõviga üsna sarnases olukorras: „Ta elas tegelikult nagu Gandhigi kitsas ratastel puuris, mis teda vaid ettemääratud rada mööda ringi sõidutas ja temagi eineks olid poolkõlbma­tud ülejäägid.” (Lk 115.) Mõlemad elavad pidevas hirmus: üks kardab peksu, teine koondamist. Ja ime juhtub, Gandhi ei murra inim-saatusekaaslast maha, ta kõigest tukas­­tab pisut ning läheb siis ise tagasi puuri. Kirgastunud Valterit, kelle käsi on puudutanud suure looma lakka, ei murra aga enam mitte miski.

    Lõvi sümboliseerib jutus niisiis üht­aegu noort uljast riiki, lihtsa töömesi­lase väsimust ning ülendavat kogemust, mida pakub loodus. Loodusel seevastu on inimesest täiesti ükskõik, see mõte kordub ja hämmastab tegelasi mitmes Alguse jutus. Peale lõvi satutakse „Tagamaas” silmitsi kahe hundiga, kuid kumbki ei ründa inimest („Lumi” ja „Kodutee”). Loom tapab toidu hankimiseks, seevastu kui inimene peab end pidurdama, et mitte tappa lõbu või kiusu pärast. Jutus „Kõik on korraga” jäävad lugejat painama vigastatud linnupoja silmad ning linnu leidnud poiste dilemma, omamoodi humaansuse tule­proov. Teise maailmasõja aega paigutuvas „Kodutees” kirjutatakse: „Linnud ja loomad, putukad ja taimed elasid edasi, oskamata sõjale ja inimeste hädadele mõelda. Inimene oli suureks saanud, oli metsast välja läinud ja külvas nüüd iseendale hävingut nagu sõge jumal, kes üritab ennast oma välgunoolega surnuks lüüa.” (Lk 47.) Kogumiku üks jõhkramaid lugusid on umbes kümne aasta tagust aega kujutav „Tagamaal”, milles viimaks pakub tapmist pealt näinud lapsele lohutust, et mitte öelda lunastust, vooreharjal puhkev koit. Raamatu lõpuloos „Mount Everest” võtab loodus nii vägivallast kui paraku ka kõigest muust võõrandunud pereisa endale lihtsalt tagasi. Midagi on tagamaal pistmist inimese hinge tagamaaga – seda näibki Algus tahtvat öelda. Pistmist nii heas kui ka halvas.

    Kaldun nõustuma Janek Kraaviga, kes on märkinud, et „Tagamaad” saab lugeda kui romaani novellides: „Lisaks sellele, et kahes novellis esineb ka sama peategelane, käsitletakse eesti maakoha narratiivi eepi­liselt, sajandi erinevate kümnendite lõikes, nõnda, et iga novelli või peatüki keskmes on mingi marginaal, eksleja, põgenik või kõiksuse ja iseenda vahelist kontakti otsiv tegelane; samuti seob neid lugusid sarnane jutustajahääl.”[6] Võib ju koguni olla, et terviku peategelane on hoopis loodus? Senised arvustajad näivad olevat looduskirjeldusi lugedes pisut takerdunud, kuid ise pean neid valdavalt nauditavateks. Algus annab loodusele nende kaudu hääle.

    Põnev on jälgida Martin Alguse sti­lis­tilisi katsetusi impressionistlikumast „Lumest” naturalistliku nimilooni. Jutus „Kõik on korraga” pikib Algus 1936. aasta suvesse sähvatusi tegelaste tulevikust, näiteks näeb Hans hirmunud linnupoja silmades kogu looduse hinge, mis klammerdub elusse ja mis kunagi hiljem paneb „Hansu liikuma, kui tema tuimad vermeis sõrmed justkui iseenesest läbi lumekooriku tungivad ja vaevatud keha pisikese tulukese poole hakkavad vedama” (lk 25). Kogumik on valminud pika aja jooksul: Algus hakkas seda kirjutama juba kümme aastat tagasi.[7] Osa jutte on niisiis ilmselt varasemad kui Alguse esikromaan „Midagi tõelist” (2018). Raske on eristada, missugused. Kas näiteks „Gandhi” puhul on koomilised paralleelid kogumiku ilmumisaastaga juhuslikud? Võib ju lõvi sümboliseerida muu hulgas ka seninägematu nähtuse ootamatut jõudmist kolkasse, kus kuulutatakse seepeale välja eriolukord, parema juhendi puudumisel võetakse kasutusele ENSV-aegne tuumarünnaku protokoll, süüdimatu poliitik näeb võimalust pildile jääda, lõvidetektiiv vaidleb lõvieitajaga jne. Majesteetliku looma külaskäik tundub kõhedalt universaalne, nagu ka seejärel puhkev kaos.

    „Gandhi” ei ole kõrvalepõige, vaid kese. Tugev lugu toetab tervikut ja vastupidi. Meeldejäävaks pean ka jutte „Lumi”, „Kõik on korraga”, „Kodutee” ja „Põgenikud”. Pikale kirjutamisajale, peategelaste rohkusele ja stilistilisele kirjususele vaatamata mõjub „Tagamaa” kompaktsena. Õnn mööda läeb ja surm varitseb kõikjal – need Martin Alguse meelisteemad on tuttavad juba romaanist „Midagi tõelist”. Üksildusest pole pääsu ja elu peab austama, elu on kõige tähtsam, sisendab Algus „Tagamaas”. Ootan huviga uusi variatsioone ja uusi unetuid öid.

    [1] T. Vahter, Inimene sureb, piimjad pilved kaugele sõuavad. „Vikerkaar” 2020, nr 12, lk 106.

     

    [2] J. Ross, 2020. aasta lühiproosa: kriis elus, buum kirjanduses. „Looming” 2021, nr 3, lk 396.

     

    [3] J. Ojap, Niisugused me küllap olemegi. „Sirp” 5. III 2021.

     

    [4] ERR-i kultuuriportaal 16. II 2021.

     

    [5] J. Ojap, Niisugused me küllap olemegi.

     

    [6] J. Kraavi, Novell: moment ja müüt. Rmt: Eesti novell 2021. Tallinn, 2021, lk 232.

     

    [7] ERR-i kultuuriportaal 16. II 2021.

     

  • Arvustused 23.08.2021

    Keelemängud, meelemängud

    Inna Lusti

     

     

    Asko Künnap: „Minu riik”.

    Seitse Sõlme, 2021. 110 lk.

     

    Asko Künnapi luulekogu „Minu riik” kohta võib öelda, et see on multimeedium­teos, ja seda mitmes mõttes. Esiteks on koos luuletustega esiplaanil pildid, illust­ratsioonid. Teiseks on luuletused ise mitmiktajulised – tunda on tugevat visuaalset kujutlusvõimet, aga samal ajal ka keelelist mängurõõmu ning mõnu. Vaa­tluse alla võetakse kõla- ja keelemängud ning see loob tunnetusliku loogika, mis kulgeb kirjelduste kõrval omasoodu ja isepäiselt. Lugeja elab sisse kirjeldatusse, siis aga sekkub jällegi ebatavaline keelekasutus, mis juhib tähelepanu keelelisele loogikale. Nii muutuvad Künnapi luule­tused mitmeid meeli kaasavateks kujutlusvõime rän­­nakuteks.

    Olen aeg-ajalt mõelnud selle üle, kui­das „illustratiivsusest” on kunstiväl­jal saanud kerget põlgust väljendav sõ­na – ning alati, kui illustratiivsust kri­tiseeritakse, taha­ksin vastu vaielda. Näi­teks muusika kontekstis peetakse sel puhul silmas teksti dubleerimist muu­sikaliste vahen­di­tega viisil, mis ei avarda sõnade tähen­dust, vaid üksnes kinnitab seda. See võib aga kaasa tuua automaatse üleoleku illustratsiooni kui žanri suhtes, millest on kahju, sest illustratsioon oma parimas vormis on võimeline teose maailma taaslooma täpselt ja intiimselt, viisil, mis võib mõnikord väga tugevalt meelde jääda ja südamesse pugeda. Kui lugejate seas on neid, kes mäletavad lapsepõlveraamatutest eelkõige (või vähemalt muu hulgas) teksti kõrval olevaid pilte ja seda, kuidas need hakkasid oma elu elama, pu­nudes märkamatult maailma, milles teksti tegelased ringi rändasid, siis neile võiks Künnapi luulekogu lugemiseks istuda. Illustratsioonid ilmestavad teksti, kujundavad tooni, kuidas luuletusi ta­­juda. Tihti on siin ühte põimunud müü­tiline suurejoonelisus, tähelepanelik armastus detailide vastu ning püüd suhestuda sel­­le kõige juures tänapäeva maailma ja moodsa tehnoloogiaga. Vahe­peal tekib tun­ne, et seda sobitumisvormi polegi pä­ris täpselt leitud, pigem vohab tutta­vate igapäevaste esemete ja toimingute all ikka nähtamatu müütiline maailm, aima­ta võib paatost ja iha millegi suurema ja üleva järele, mis upub pettumusse või vähemalt segadusse: „Kuigi päriselt ju pingutasin, / trennid tehtud, õiged filmid nähtud, / Pimeduse Südamest [—] väga ju välja ei näe.” (Lk 14.)

    Moodsasse maailma mittesobitumist võib näha ausa ja omanäolisena: kohati on see kurblik-absurdne, kohati lapse­meelselt siiras ja mänguline. Mütoloo­gilise ja tehnoloogilise mõtlemise koh­tu­misest räägib raamatu avaluuletus, lü­hike ja meeldejääv tekst, kus autor nen­dib, et mõistus, keha ja süda on talle pigem karistuseks, üksnes hing pole teda veel reetnud ning „teeskleb vaprat ja lennu­võimelist / sulismadu, kel GPS endiselt korras” (lk 11).

    Üks tugevamaid tekste Künnapi kogus on „Sa küsid teed” (lk 20-21), mis kulgeb mälestusniite pidi, see on assotsiatiivne rännak, mis peatub pealtnäha väikestel detailidel, kuid avab oma mõttelennuga ootamatult suuri tõdesid. Autor võtab üksikasjad luubi alla ja uudistab neid nagu omaette miniatuurseid, kuid rik­kalikke maastikke (nt: „„Õnnelik pe­re­kond” / oli selle pildi nimi, / värvipliiats, vildikad, / kontuuriks ja kirjaks / must tintekas, / 0,7 või lihtsalt medium”), ning liigub edasi rada pidi, kuhu nii visuaalsed kujutluspildid kui ka keelepõhised as­sot­siatsioonid teda viivad. Tee viib „üüri­kööktoast üles / ja üles katuseterras­sile / poolemiljonise vaatega / üle õla tagasi päeva, / kus jaks sai otsa, / aga tee viis ikka üles, / vastu päikest ja tahet, / üles, üles, vara üles, / hilja voodi – nõnda see / usk ja lootus mus / hommikhaaval poodi.” Isiklikud muljed ja läbielamised segunevad tuntud ütlustega, juhatavad tähe­lepanu sel­lele, kuidas valitsevad kul­­­tuu­rikoodid on sügavalt juurdunud ini­mese „isiklikku” elukogemusse, ning kuidas need elu märkamatult juhivad. Luu­letus lõpeb keelemänguga: „tee” ka­he­­tähenduslikkus tundus esmapilgul vei­di liiga lihtne, et sellega saaks vaimukalt mängida. Edasisel lugemisel hakkas see aga paistma aina toredamana – üldista­vamatest mõttekäi­kudest viis rada järsul moel lihtsa, taga­si­hoidliku, hubase pildini, jõudes olevikku, eemale mineviku ja mälestuste juu­rest. Tee joomine üürikorteris muutus miniatuurseks stsee­niks – sellest sai peatumishetk, mis jättis edasise teekonna otsad lahtiseks.

    Tundub, et Künnapi luules ongi dialoog erinevate kogemisviiside vahel: mee­­leline, läbitunnetatud visuaalsus se­gu­­neb narra­tiivide ja keelemustritega, mis püüavad kogetut kuidagi raamida, esit­leda, paika panna. Luuletus „Üksin­da ürgmerel” mõtiskleb keele võimu ja piiride üle, autor tõdeb: „See polegi elu, see on koomiks, / mille ma ise kokku keerasin, / jutumullid täidetud vaid iseendaga, / enda käekirja, loo ja ajalooga [—] See polegi elu, sel polegi kaldaid: / Ürgmeri ilma ühegi saareta.” (Lk 35.) Omaenese loost pole väljapääsu, subjektiivse kogemuse piirid väsitavad. Samal ajal tundub väljapääsmatuse tunnistamine avavat või­­malikke uksi või vähemalt mõne pisi­kese pööningu­akna – alistumine suurematele jõududele loob uue loomingulise vabaduse.

    Kõige teravamalt puudutabki Künnapi loomingu juures see, kui fookus suundub üldistavatelt aforismidelt tunnete ja läbielamiste detailsele kirjeldamisele – kui „mina” ja kultuuris automaatselt suurena mõjuvad sõnad kahanevad ning annavad end pildi teenistusse. Autor uurib toimuvat, loovutab kontrolli nähtule enesele – sisemus ja ilmaruum lähenevad.

    Selgelt on tabatud kehalise taju muu­tumine, kui muutub emotsionaalne seisund: „Et see eriolukord saabki olla nii ränk: / film ei maitse, raamat ei loe end ette. / Kui langengi voodisse, on teki all terav [—] Et see armastus hakkaski nii äkki: / tintjas jõgi voolas, haaras mind kaasa, / osutus juukseiks, kui järgi nüüd mõelda” (lk 51). Argise ja üleva läbipõimitus mõjub tihtipeale nukrameelselt ja konfliktselt, justkui ei olekski igapäevasusest väljapääsu. Kuid teatud hetkedel on selles võitluses tunda leppimist ning just siis muutub see huvitavaks, tuues taas esile igapäevanähtuste all peituva võimsa müstilise maailma, näiteks: „kummast lülitist see päike nüüd süttiski?” (Lk 51.)

    Kogus leidub tabavalt väljendatud tähe­le­panekuid elu vastuolude kohta. Tun­­ne, millega elukogemust püütakse mõtes­tada, vaheldub, otsib tooni, näi­teks luuletuses „Lilledest”: „Mu lemmiklill / on agoonia. / Ja sinul… / filharmoonia. [—] Oot… / Lille kohalt liialdasin – / siiski iroonia / lumivalge liilia.” (Lk 70.) Tundub, et autor kõigubki terve raamatu vältel agoonia ja iroonia vahel. Ilmselt polegi need kaks teine­teisest niivõrd kaugel – kuigi Künnapi iroonilis-afo­ristlikud mär­kamised püüa­vad liigsest tõsidusest ja suurtest ideaalidest välja murda, on endiselt tunda lähedust suurte narra­tiivide ambitsioonika maailmaga. Seda väljendavad ka illustratsioonid, mis on rikkalikud, lastes kujutlusvõimel rännata unenäolistesse paikadesse. Pildid on iroonilised (nt „Luuletaja kirjutamas oma viimast aruannet Kulkale”), kuid neis säilib siiski romantiline maailmatunne­tus. Eelkõige just illustratsioonide kaudu saabki lähemale raamatu tuumideele, juht­motiivile: „minu Riik ja rikkus pole pärit siinsest ilmast”. Joonistuste ebamaised olendid, paigad ja stseenid kirjeldavad loova inimese sisemuses peituvat maailma paremini kui miski igapäevane. Sealjuures on olendid ja olukorrad sellised omaenese tahtest, nad ilmuvad ilma, et neid oleks võimalik kontrollida – ilus näide sellest on kas või luulekogu „väljajuhatavad” tekstid, mille all on märked: „Nähtud unes 03.03.2020” ja „Nähtud unes 30.04.2020”. See annab mõista, kuivõrd reaalsed on unenäod – mõnikord ehk tõele teravamaltki lähemal kui igapäevane ilmsiolek.

  • Arhiiv 23.08.2021

    See, mis seisab sõnade taga

    Inna Lusti

    Larissa Joonas: „Arütmia või ööbikud”. Tõlkinud Aare Pilv.

    Tuum, 2020. 164 lk.

     

    Larissa Joonas on 1960. aastal Tatarimaal sündinud Kohtla-Järve luuletaja, kes on avaldanud viis luulekogu ja töötab Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kol­­ledžis informaatikaõppejõuna. Ta kir­­jutab sellest, mille paljud meist kahtlemata ära tunnevad: „mõnikord ma töötan palju ja magan vähe / ja hakkan oma ülesannet unustama / miks mille pärast ja mis eesmärkide nimel / on mind hei­detud sellesse igavese talve / lumisesse linna / lõputu maailma serval” (lk 69). Aga paljustki muust.

    Omaenda luule kohta ütleb autor muu hulgas nii: „Ma arvasin et mu luuletused on kõlavad läbinägelikud / läbitorkavad jäised ogalised haavavad surmav­ad / kammertoonihelina täpsed [—] arvasin / aga nemad olid nagu vormitu liiv / mis vajub läbi kuivanud sõrmede.” (Lk 119.) Jah, võib-olla on neis ajuti tõesti selline tabamatus, mis jätab läbi sõrmede vajumise mulje. Ent esiotsa läbi sõrmede vajununa settib see liiv igal juhul kohemaid kuskile sisemusse ega anna asu – ajuti kriibib, ent sageli justkui meenutab reisikotipõhja-suveniirina juba hoomamatuks muu­tu­­vaid mälestusi, milles sahi­seb argine inim­likkus.

    Teisal sõnastab Joonas oma kirjuta­mis­protsessi tuuma ning sisu ja vormi suhte nii: „Väljenduse vormil pole tähtsust. [—] Seepärast ei murra ma kunagi pead selle üle, kuidas ma väljendun, / tähtis on see, / mis seisab mu sõnade taga” (lk 9). Ja ongi nii, et Joonas ei eksi kordagi kenitlemise teele. Nagu paistab siinsetest näidetestki, on tema stiil vahe, lihtne ja sirgjooneline.

    „Parem kibe õnn kui hall, trööstitu elu,” ütleb Stalkeri naine. Larissa Joonas ei paista temaga nõustuvat. Ajal, kui õnnest räägitakse ja mõeldakse palju, aetakse seda taga ja ollakse selle puudumise suhtes valvsad, mõjub Joonase luule omal moel tervendavalt ja lohutavalt. Nende kaante vahel kõneleb inimene, kes on sõlminud rahu olukorraga, kus õnn ei ole konstant, vaid pigem aeg-ajalt seesmisele horisondile kerkiv virvendus. Ja ka siis paistab autor meelsasti õnne kogevat pigem kaine kõrvaltvaataja pilguga, ilma ülepeakaela sellesse viskumata – täpselt nagu teisigi nähtusi. Igati asjalik lähe­nemine meie laiuskraadidel, kus pime­duse ja kroonilise vitamiinipuuduse käes tundub tihti targem energiat säästa.

    Teisalt pole tegu kaugeltki mingi hali­naga. Aare Pilve järelsõnas refereeritud Gennadi Kalašnikov nimetab autori suh­­­­­tumist mehiseks elule näkku vaata­miseks. Kas just mehine – aga elule näkku vaatamine väärib Joonase luule puhul kahtlemata äramärkimist. Autori­mina ei lase end eluvoogudes püdelaks, vaid valib perspektiivi teadlikult ja on valmis kõige, ka omaenese kurbuse eest vastutama. Aga tema vaatepunkt ei ole rõhutatult sangarlik ega trotslik, vaid mõõ­­dukalt huvitunud, kaasav, võimeline hoomama mitmekülgset tervikut ja sellest rõõmu tundma. Näib, et suurest õnnest on autorile armsam hoopis mit­me­­­­tahulistest argihetkedest sündiv rõõm ja leppimine, mis seob kogu olemiskako­foo­nia harmooniliseks tervikuks. Ühes luu­letuses kirjeldab autorimina, kuidas tema tekstidele on heidetud ette mee­le­­heitlikku pessimismi, „sügavikku ja seda kuristikku / millesse vaadates ise muutud kuristikuks” (lk 76). Niisugune hinnang paistab mulle üdini ebaõiglane, sest ma pole nii elujaatavaid tekste tükk aega lugenud. Elujaatavaid eelkõige selles mõttes, et need ei eita elu tema mitmekesisuses. Need luuletused ei vaata tegelikkusest mööda, ei puikle ega page – ega tahagi seda teha –, vaid jõllitavad tõepoolest huviga kõigele ja kõigile otse silma.

    Joonase luuletustes pole rõõmu ja rahulolu leidmine kaduvas ja argises niisiis mitte mingi kurioosum, eneseületus või paradoks, vaid elu lahutamatu osa. Paistab, nagu ei puuduks tema perspektiivist ka riuklik absurdihuumori noot. Paratamatusest ja tühisusest saab – olgu siis absurdifiltri kaudu või ilmagi – ammutada lohutust ja jõudu: „hommikul voodist tõustes pole sa kunagi kindel / et teed seda hommegi [—] sellest vaatepunktist on kõige õigem / mitte elada asjatult kui kõik on ilma kahtlusteta asjatu.” (Lk 97.)

    Näiteid sedasorti vaatevinklist leiab Joonase tekstidest ridamisi. „Varem või hiljem öeldakse sulle et sa oled eikeegi [—] see võib olla isegi kompli­ment,” se­das­tab Larissa Joonas, tuues süm­paat­se näite kass Urmasest, kes on inimarmastuse alal tõeline meister, ent küberjulgeolekus paras diletant (lk 143). Hea seegi, et sind on võetud vaevaks kellegagi võrrelda – ka juhul, kui võrdluse tulemus on kriitika. Jah, kass Urmasega võrreldes ei tea sa inimarmastusest tuhkagi, aga see-eest taipad küberjulgeolekust rohkem kui su neljajalgne sõber. Ja muidugi on igati tarvilik meenutus see, et sügise tulek ei tähenda surma: „homme paneme selga joped ja läheme tööle” (lk 105) ja jätkame igituttavat rada. Joonas nendib, et inimene võib ju käia ära ükskõik mil­lise teise mere ääres, minna sinna kas või igaveseks, aga homme saavad rahulolematus ja kadedus ta sealgi kätte. Seepärast tasub naasta külma tööstuslikku õhku. Ja hea seegi, kui on olemas kodu, päris oma keskkond, milles toda tuttavlikku merd, kajakaid, ärevust, meeleheidet ja tühjust kogeda (lk 131). Larissa Joonas üleb: „surra pole hirmus / seisad akna ees ning tuul on mahlane ja puhas [—] sured ära aga tema jääb [—] kui hea et ka minuta” (lk 46). Ja tõepoolest hakkab kuidagi hea ja kerge.

    Toda toekat leplikkust toidab küllap ka eluterve kontakt ümbritseva keskkonna ja inimestega elukaare igas otsas. Empaatilises valguses kangastuvad Joo­nase tekstides nii kuldsed (lk 107) kui ka kõiksugu muud sorti esivanemad, samuti lapsed, näiteks pisike poeg, kellele ärgu saagu osaks „sõda / mis on järsku lakanud olemast lihtsalt sõna” (lk 44). Autor nendib, et meid „ühendavad surnud [—] Me arvame kõik, et nad on ülal / või all, aga nad on kõikjal” (lk 47). Joonase loodud maailmas on loomulik, et mälu alistab aja ning nii minevik kui ka tulevik elavad ühel ja samal ajal edasi – ja ei saagi päriselt aru, kas maises või une­mai­ses keskkonnas, millele Joonas sageli viitab –, toetades üksteist ja andes sõbralikult vastamisi järele, kus vaja: „unetud lapsed, kes võrsuvad tühjuse seest, / punk­tist ja surmast ja kuumadest ihatud kan­natustest, / nad vaatavad öösse, et õppida kosmilist pimedust tundma, / ilma, et kar­d­aksid seda või sooviksid võimu ta üle. [—] Kõik peavad nad uuesti õppima, aegadel tuleb ent õhemaks saada ja kesta.” (Lk 33.)

    Paistab, nagu oskaks Joonas taimede, loomade ja lindude keelt, kuigi püüab väita vastupidist: „Kõige keerulisem oli tunnistada lindudele et sa ei oska lennata / oled elanud mitu linnu eluiga istutanud õunapuu kasvatanud tütre üles” (lk 147). Autor jutustab igati usutavalt lehmade hämmingust (lk 145) ja kirjeldab sügist kui aega, kus hakkad vestlema võõraste taimedega (lk 148). Ühes luuletuses kujutleb Joonas sedasorti tulevikku, kus istume ühe laua taga kuuskede ja lindudega ning meenutame, kuidas omavahel sõditi (lk 150) – kusjuures esimene toost on selle auks, et keegi ei võitnud. Niisugust eriskummalist sööma­aega pole raske ette kujutada – samuti nagu lapsi ja esivanemaidki, vaatleb ta külalislahke ja kaastundliku pilguga ka kõiki teisi elus ja eluta olendeid.

    Joonast näivad subjektidena kõnetavat ka sisemise ja välimise ilmastiku nähtused. Küll kõneleb ta tuulest, mis naaseb jahimehena igal aastal, lootes kerget saaki (lk 60). Ja siis ütleb ta: „Mõnikord tunnen sellist üksindust / et üksindusel hakkab õudne” (lk 146). Ometi jääb mulje, nagu tajuks autorimina hästi, et ta ei ole päriselt kunagi üksi. Alati on kuskil mõni esivanem, järeltulija, lind või loom. Tuul või üksindus ise. Rääkimata asjadest, mis näivad Joonase luules tähistavat nii tegelikku kui ka kujuteldavat mateeriat. Kusjuures mõlemad on ühtviisi hoomatavad, lausa käegakatsutavad. Asjad võivad ju kaotada siinpool väärtuse, ent teispoolsuses jäävad nad neid nähtamatuid inimesi samuti nähtamatuna saatma (lk 32). Lahkunutegi kodudes elavad asjad omaette edasi (lk 27), sisendades järeltulijatesse aukartust ja vanadusehirmu. Nii et tõepoolest võib võita see, kel on surres rohkem asju – sest peale mälestusena edasi elavate esivanemate ja mälestusi edasi kandvate laste püsivad Joonase luules ka asjad ja talletavad endas mälu. On üsna kõnekas, et isegi luuletuse kirjutamise protsessi kirjeldab Joonas asjastamisena: „Mõnikord tahaks asjastada tunnet, mida olen aastaid tundnud.” (Lk 8.) Ja muidu igati mõõdetud ja tasakaaluka tooniga kogumikus kõlavad ehk trotslik-võidukalt vaid need read, mis osutavad, et aeg ei suuda võita mälu (lk 56).

    Niisiis on Joonase luules omavahel lahutamatult läbi põimunud, ühtviisi tajutavad ja hoomatavad – et mitte öelda käegakatsutavad – olemine ja mitteolemine, elu ja surm, asjad ja olendid, unenäo- ja tegelik maailm. Ja too pilk, mis vaatab justkui une ja ärkveloleku piiril huviga elu selle mitmekülgsuses, eitamata ühtegi tahku, jõuab lõpuks tõdemuseni, mis annab valikkogule peal­kirja ja väljendab tõepoolest – nagu koostaja viitab – nii mõndagi Joonase luulele iseloomulikku:

     

    Probleemid unega südame  rütmihäired ööbikud ei lase uinuda
    läbi suletud silmade imbuvad maailmad   
    on kas päris halb või imeliselt sulnis   
    ongi kogu elu ei saa aru on see arütmia  või ööbikud.

    (Lk 109.)

     

    Raamatu käest pannud, tekib mul vägisi tahtmine küsida: kus te olete olnud, Larissa Joonas? Tuleb välja, et siinsamas, ja sedasorti küsimuse esitamise asemel peaks siinkirjutaja vaatama peeglisse. Kiitus ja tänu Aare Pilvele ja kirjastusele Tuum väärt ettevõtmise eest. Loodan, et saame Larissa Joonase luulet peagi veel lugeda ja kuulda, sealhulgas eesti keelde tõlgituna.

    Muuseas, oleksin eelistanud lugeda paral­leelselt originaali ja tõlget – ehk võiks tulevikus mõelda ka sedasorti kogumikule? Samuti oleks rõõm lugeda-kuulda nii autori mõtteid kui ka lugejaskonna arutelu mõnes eestikeelses kultuuriväljaandes või -kanalis. Larissa Joonase luule väärib kindlasti ka eesti lugejate seas laiemat kõlapinda. Rääkimata sellest, et Eesti luule vajab tingimata nii suurepärast autorit. Lõpe­tuseks alati asjakohane meenutus, mis mõjugu ühtlasi sihitud üleskutsena lugeda Larissa Joonase luulet: „kui valida koristamise ja luuletuste vahel / siis on valik ilmne” (lk 54).

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon