Ootan Kloostri Aidas Stefanit, kes tuleb Kanutiaia näiteringist. Kakskümmend minutit hiljem võtan telefoni pihku. „Jah, kohe tulen,” vastab laps. „Siin on igast plakatid ja mingid verised pildid ja politseinikud. Siin on see suur Vene lipp, ma otsin ust praegu!” Ja mina kangestun. Käes on 2022. aasta aprill ning hetk veel ja mu laps oleks jalutanud Vene tänava asemel Vene suursaatkonda. Mitte et ta uksest sisenedes automaatselt mõnda Venemaa sõjaväestaapi oleks teleporteerunud, aga oleme ausad – Vene saatkonda ei tahtnud isegi rahuajal sattuda. Vähemalt mitte mina, pärast seda ühte korda, kui seal aastal 2002 poolenisti ala­ealisena transiitviisat käisin taotlemas ning kaks tundi Laial tänaval lõputus sabas looklesin.

Mamma sündis 1900. aasta jõulude ajal, räägiti, et ta oli mõisa sohilaps (kes ei oleks olnud, on ju, aeg oli selline), sest mõis maksis kinni tema hariduse, ta oli pikk, kõhn, rõivakunstnik, majanduslikult iseseisev, vanatüdruku materjal. Kui Papa suri, siis Mamma ütles, et see oli õnnelik surm, jalapealt, une pealt, täie tervise juures. Papa suri aasta enne minu sündi.

Kirjanike liidu juubel eeldaks pöördumist, mis hiilgaks ja kumiseks. Mis ülistaks loomeliidu saavutusi ja kuulutaks talle õitsengut ja kestmist. Säärased tekstid on petlikud, isegi pidupäeval. Pealegi on viimasel ajal märgata parteikongresside retoorika taassündi, mis on ilmselt seotud kõikvõimalike visioonide, kuvandite ja projektide vohamisega. Projektidesse surutakse õhku ja arenguid, siis on loota, et need ka heaks kiidetakse. Laia pintsliga brežnevismis ongi midagi köitvat, kõigis neis paraadides, paviljonides ja pronksist rahutuvides. Oht on väljamõeldu tõe pähe võtmises, sest tegemist on valega. Ja vale on alati paljusõnaline. Me elame mölakeskses ühiskonnas, kirjutab teatrikriitik, vaikust on võimalik saavutada ainult möla ületades, seda vaikima pannes. Vaikust, seda tõelist, millest kirjutab Gregorius Palamas. Seepärast on alljärgnev jutt rannajoonest, millestki nähtavast ja mille kontuurid on siinsamas. Tänases päevas.

Milline on üldse mets? Või mitmest puust algab mets? Üks mets on see, mida näeme pildil või maakaardil: tingmärkide-­puukestega tähistatud metsaala või metsa kirjeldus. Teine on see mets, mis on meie sees, mis on meie hinge sisse kasvanud. See koosneb mälupiltidest, tunnetest, kohinast, sahinast ja praksatustest, mida oleme kuulnud, näinud, tajunud otse. Ja see mets on meis igaühes erinev – nii palju, kui on Eestis inimesi, nii palju on ka erinevaid Eesti metsasid. Ja veel enam: mina olen üksainus, aga metsasid, Eesti metsasid, on minu sees palju! Ei ole ühte Eesti metsa, vaid iga mets, kus olen viibinud ja mida kuulatanud, on nii erinev teistest… Ja ikka on ka miski, mis neid kuidagi, salapärasel viisil liidab: Alutaguse kõrge kuusemets ei ole hoopiski see kuusemets, mis paistab Moskva lähistel rongiaknast, ja Eesti võsa on hoopis teine kui võsa Massachusettsi osariigi maantee ääres. Ja eriline tähtsus on veel sellel esimesel tundel ja pildil, sellel esimesel mälestusel metsast.

Mida ma siis oleksin pidanud ütlema? Nad olid minu korteris. Nad teadsid, et ma olen purjus ja leban voodis.

Ma ei tea, kuidas siit üle tee saada, olen lootusetult hiljaks jäänud. Mic on juba kindlasti väga vihane. Kas tõesti pean siit nii palju tagasi kõndima, et üle silla minna.

Peatükke romaanist