Vaikusesse
Veebruar, 2024
Test
ArhiivBrigitta Davidjants
Nagu maavärin, mõtlen ma. Ja kivistun sinnasamasse voodisse – tuba on võõras. Täiesti võõras. Seinal on vaip. Punane, mustritega. Ka teisel seinal on vaip. Ja põrandal.
Ma tõusen ettevaatlikult voodist, liigun tasakesi rõduukse poole ja mida lähemale ma jõuan, seda selgemaks lähevad helid. Nüüd hakkan ma neid eristama. Autosignaal, kummide vilin, võõrkeelne jutt, keegi karjub ja keegi vist nutab.
Ukse tagant lööb mulle vastu kuum kuiv leitsak. Ma vean end ettevaatlikult rõdule ja vaatan. Roosad majad, suurtest kividest, otse ees suurejooneline park. Näen politseinikku, kes vehib sauaga. Kõrbevärvi mäge, tipp lumine. Mägi on hiiglaslik, oma suuruses korraga kaugel ja lähedal. Vaatan mäge, hoian kramplikult rõdupiirdest kinni. Vaatan meest, kes jookseb mööda peaväljakut. Lärm on kõrvulukustav. Mees karjub, lausa röögib: Azatutjun! Trikoloor lehvib ta käes.
Seisan mõned minutid ja lähen siis lihtsalt tuppa tagasi.