Illusoon

Jan Kaus

Foto: Sillerkiil

Ma ei teagi, kuidas seda lugu jutustada, sest ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Esiteks muidugi on juhtunu kõik väga värske. Kuna ma kardan halvimat – sealhulgas täielikku rünnakut sellegi teksti vastu siin, rääkimata üldisemast ­verbaalsest kaosest –, panen mõned mõtted kirja nii kiiresti, kui võimalik. Jagunemisest on kulunud vaevalt nädal. Küsimus on muidugi ka selles, kas jagunemisele eelnev tutvus oli mulle kasulik. Sellelegi oskan vastata ennekõike, et nii ja naa. Eks sellega ongi sedamoodi nagu enamiku tutvustega: ta tuli ja ta läks. Nii tulekul kui ka minekul olid oma head ja vead. Lohutan ennast sellega, et jagunemine toimus minu tahtest sõltumata.

Kõik sai alguse muidugi palju varem. See lugu algab minu ja Oliveri aasta­kümnetepikkusest sõprusest, me sattusime juba esimeses klassis pingi­naabriteks. Pidasin teda terve kooliaja oma parimaks sõbraks ja Oliver oligi igas asjas parim: ta oskas eeskujulikult nii eesti keelt kui ka matemaatikat, ta mängis väga hästi korvpalli, ta oli tüdrukute üldine lemmik. Keegi ei osanud arvatagi, et temast saab kolmkümmend aastat hiljem tunnustatud neuroloog, teerajaja oma teadusharus. Siin, Eestis! Aga Oliver ongi mitmekülgselt andekas, ta oleks vabalt võinud saavutada edu ka keeletoimetajana. Minust, päris keeletoimetajast, sai aga Oliveri patsient. Naljakas, et see võimaldas meie sõprusel ühtaegu edasi kesta ja peaaegu tundmatuseni moonduda. Oliver on mind juba mitu aastat uurinud ning minu juhtumist isegi oma teadusartiklites ja raamatutes kirjutanud – mu palvel minust muidugi anonüümselt. Niipalju olen suutnud meievahelist tasakaalu hoida, et olen toimetanud paari Oliveri raamatu eesti­keelset versiooni. Muidu on aga läinud kuidagi nii, et pean tegema tahtliku pingutuse, et mitte kutsuda teda doktor Sakkoviks. Meie vahel valitseb tahes või tahtmata väljapaistva teadlase ja neuropatoloogilise anomaalia käes kannatava erijuhtumi suhe.

Samuti tundub oluline lisada, et Oliver avastas mu kõrvalekalde juhuslikult, ühe mu täiesti mitteformaalse külaskäigu ajal. Väidetavalt olin ma keset meie vestlust korraga lakanud talle reageerimast, tema küsimustele vastamast ning paar minutit ühte kohta jõllitanud. Ma ise pidasin seda erialatööga kaas­nevaks meeleseisundiks ning olin ebameeldivalt üllatunud, et hoog tabas mind väljas­pool tööaega. Olgu lisatud, et olen vägagi töövõimeline, suudan tegeleda toimetamise või korrektuuriga kuus-seitse tundi järjest, aga aeg-ajalt tabavad mind mingid pikaajalised tardumused, mis haaravad endasse nii mõtted kui ka ­meeled. Alguses kahtlustasin mõnda haigust, mõne salakavala halvatuse algfaasi, insuldi eelseisundit ning doktor Google’i kaasabil isegi hulgiskleroosi, sest sellise hoo ajal aeglustuvad kõik mu liigutused, esimeste hoogude ajal ­tundus näiteks peaaegu võimatu tõsta kätt tavakiirusel nina juurde. Kaalusin juba, kas panna perearsti juures aeg kinni, kui hakkasin märkama, et mitte ainult mu enda mõtted ei aeglustunud, pidurdus terve ümbritsev maailm. Tuul vaibus, aeda kuivama riputatud pesu küll liikus, aga aeglaselt ja rahulikult nagu taevakehad taevalael, pilved pea kohal ja putukad ümbritsevas õhus ­seisid peaaegu paigal, tavaelu hääled kas kadusid või muutusid madalaks urinaks, vihma­saju korral sain jälgida, kuidas õhk täitus aegamisi piiskadega, mis liginesid tunni­osuti kiirusega maapinnale. Millegipärast veenis see avastus mind, et mu meele­seisundis pole arvatavasti midagi ohtlikku. Vajan ­lihtsalt intensiivse mõtte­töö tõttu aeg-ajalt paari puhketundi. Pealegi pole need aeglustumised sugugi ebameeldivad, pea on mõtetest üsna tühi, nagu täidaks keegi seda kvaliteetse hapnikuga, hea on vaadata ühte kohta, tajuda ümbritseva reaalsuse detaile, mida maailm mulle justkui aegluubis pakub. Üldjoontes tuletasingi anomaaliast põhjuse ja tagajärje ahela: mu keskmisest tunduvalt kõrgema ­töövõimega, suutlikkusega pikka aega keskenduda keerulistele tekstidele, kaasnevad vaimu ja keha paaritunnised väljalülitumised, iseeneslikud puhke­seisundid, millega mul tuleb lihtsalt kohaneda. Tegu on lõivuga võimekuse eest. Aga Oliveri väitel toimub nende aeglustumiste käigus üht-teist veel. Üht-teist üsna drastilist. ­Lõplik selgus asjaloos saabus pikkamisi, kuna paariaastase vahega leidis aset kaks pöördelist sündmust.

Esimene neist õnnestus Oliveril salvestada oma telefoni. Nimelt juhtus selline ebatõenäoline asi, et mu teadvuse anomaalia tabas mind Oliveri vastuvõtul, sellal kui ootasin tema kabineti ukse taga oma järjekorda. Ümbritsev asjalik sagin vaibus, Oliveri sekretär oleks justkui tukkuma jäänud ning ühel hetkel panin tähele, et Oliveri kabineti uks oli irvakil. Umbes poole tunni pärast nägingi Oliveri uksel. Ta vaatas mind, suu avatud. Sain aru, et olen jälle jäänud kinni oma paaritunnisesse ajalimbosse, ning lootsin, et Oliveril on aega selle möödumine ära oodata. Selgus, et oli – ja selgus ka selle põhjus.

„Sa satud aeg-ajalt justkui mingisse hõredamasse ruumi, vaat et vaakumisse,” püüdis Oliver seda millalgi hiljem seletada. Ma olin üllatunud, ent ei protesteerinud, sest kõik seni tajutu loksuks sellise seletusviisi taustal paika. „Sellal kui sa ise tajud paari tunni möödumist, tajuvad sind ümbritsevad inimesed, mina sealhulgas, kuidas möödub paar minutit. Su ajus liigub minutiseier samas tempos kui sind ümbritsevate inimeste tunniseier. Sõna, mille väljaütlemiseks kulus mul sekund, kestis sul nõnda pikka aega, et see oli su kuulmismeeltele registreerimiseks liiga lühike.”

Siis juhtuski teine sündmus, kui ma nägin teda – minu ja mu kolleegide põlist vaenlast, kurja juurt, piinade põhjustajat, keda võib pärast jagunemist olla tõesti juba terve leegion.

Kuidas ma teda siis märkasin? Arvatavasti oli mu ajataju jälle täiesti ootamatult aeglustunud. Olin just parajasti toimetanud üht kodumaist uudisromaani. Enamasti tabavad ajaanomaaliad mu teadvust tööd tehes. Jah, toimetades. ­Peamiselt viimistlen ma kodumaiseid romaane. Üldiselt on nendega parasjagu pusimist. Olgu siin omavahel öeldud, et nii mõnelgi eesti kirjanikul on õige­kirjaga omajagu raskusi, mõnikord ületamatuid. Mitte muidugi kõigil. Aga leidub küllaldaselt inimesi, kes määratlevad ennast kirjanikuna, kuigi nende õigekiri valmistaks nende kuuenda klassi emakeeleõpetajale peavalu. Olgu-olgu, õigekiri õigekirjaks – see liigitub siiski lahendatavate probleemide hulka. Kõik oleks parimas korras, kui toimetamisjamad piirduksid autorite tehtud vigade parandamisega ja nende paranduste muutumatuna püsimisega. Aga ei, keeletoimetaja ees laiuvast keelesoost leiab veelgi salakavalamaid laukaid. Õigekirjavigu annab kontrolli all hoida. Käesoleval juhul on küsimus milleski palju tõsisemas – trükivigades.

Kõige lihtsam oleks siin süüdistada kirjastajaid, kes seavad toimetajatele ­ebareaalseid tähtaegu. Ning eks nad rahmivadki sageli liiga kiires tempos. See tuleneb tõsiasjast, et nii mõnigi kirjastaja on lõhestunud isiksus: ühelt poolt ­tunneb ta, et asub lõppematul missioonil, sest soovib vahendada lugejatele parimat võimalikku emakeelset kirjasõna, teisalt aga kõneleb temas kapitalistlik vaim, mille puhul osutub käive ilust alati olulisemaks. Aga probleem on sügavam. Ma hoian oma riiulis erilisel kohal 2006. aastal „Loomingu Raamatu­kogus” ilmunud Saalomoni „Laulude laulu”, mille seljal on Saalomoni nimes kolm a-tähte. Miks? Sest ma tean väga hästi, et „Loomingu Raamatukogus” on aastakümneid olnud esmaklassiline toimetamistase, mis püsib niikaua, kuni ilmub kõnealune ajakiri. Ma isegi olen toimetanud raamatuid, millega töötamiseks on kirjastajad andnud mulle rahuldaval määral aega, käitunud igati kannatlikult, on olnud kordi, mil olen lugenud käsikirja korrektuuri kaks-kolm korda, piinava aeglusega. Aga ikka tuleb mõni trükiviga sisse! Alati.

Selline asi on mind viinud rohkem kui korra tõelise meeleheite lävele. Ütlesin hiljuti Oliverile, et ta ei peaks uurima mitte kõrvalekaldeid mu ajatajus, vaid tegelema mu kinnisideega vigade suhtes, mind sellest vähemalt aeg-ajalt vabastama. Andku mulle midagi, mis lunastab mind trükiveahirmust! Kõige kohutavamad hetked mu elus on olnud need, kui võtan kätte enda toimetatud trükivärske teose, millega olen nõnda palju vaeva näinud – ärgem unustagem siin taustal, et tehtud töö ja saadud honorari vahekord on selles vallas sügavalt töö kahjuks kreenis –, ning kohe, kui raamatu suvalisest kohast avan, näen esimesena trükiviga. Alati. Nagu oleks trükivigadel teadvus.

Nojah, nüüd on mulle vähemalt selge, et trükivead tekivadki kellegi teadmisel ja tahtlikul tegutsemisel.

Asi on tolle teadlikult tegutseva kurjatahtja ajatajus. Ta kasutab ära võimalusi, mil toimetaja aju korraks iseenesest puhkuserežiimile lülitub. Sel hetkel leiab toimetaja meeltes arvatavasti aset mingi elektriline impulss, mis pahareti nagu kassi palderjani peale kohale meelitab. Toimetaja on nagu snaiper, kes peab olema valvel kakskümmend neli tundi järjest ning kui ta selle aja jooksul korraks suigatab, lipsab paharet kohale ja otse toimetaja pilgu alt läbi. Aga mina nägin paharetti, ei uskunud küll oma silmi, aga nägin. Mul lihtsalt vedas, sest kui nüüd tõesti Oliveri juttu uskuda, et ajavahemik, mille möödumist ma tajusin mitmetunnisena, vältas tegelikult vaid paar minutit, oli mul võimalik ­märgata kuradi liikumisi. Oli võimalik tuvastada tema ebaloomulik kiirus, mida tavaajas ei püüa silm kinni isegi välgatusena. Tõeline õnn, et kui satun aeglasemasse meeleseisundisse, seisavad asjad mu jaoks peaaegu paigas. Välja arvatud objektid, mis liiguvad tavaajas väga kiiresti, liiga kiiresti, et meie meeled nende sooritatud sööste märkaksid. Nagu näiteks see põrguline ja kõik temasugused.

Korraga oli ta platsis, otse minu ja arvuti vahel. Väike ja väle. Ta vaatas vilksamisi mulle otsa, suutsin registreerida mingi imeliku grimassi, mille oskasin hiljem liigitada irveks, ning nägin, kuidas ta ebaloomulikult pikad sõrmed üle klaviatuuri libisesid. Ja siis oli ta kadunud. Nagu öeldud, liikus ta pidurdunud minutites ikka veel ülimalt kiiresti. Pole siis imestada, et mina – ega ükski teine keeletoimetaja, tõlkija või kirjanik – teda tavaajas viibides ei näe. Enamgi, ei taju tema kohalolu. Seetõttu kasutame tema liiginime vaid kui mingit metafoori. Võite kujutleda mu häiritust, kui selgus, et see pole mingi metafoor, vaid kui mitte lihast ja luust, siis igatahes empiiriliselt tajutav, kindlate piirjoontega, kindla massiga objekt! Suunasin pilgu ekraanile. Mäletan täpselt, et olin just parandanud lause „Ma teotan sind” õigeks: „Ma toetan sind”. Ja nüüd oli viga tagasi: „Ma teotan sind.”

Võite muidugi arvata, kui vapustatud ma olin. Vähe sellest, et ma pean ­harjuma elama kui kehastunud ajaanomaalia, kaasnevad selle anomaaliaga üleloomulikud sündmused. Või enamgi – üleloomulikud sündmused osutuvad loomulikeks! Ma pole – või nojah, pole olnud – mingilgi moel metafüüsiline inimene. Kui keeletoimetaja ongi selgeltnägija, siis vaid väga piiratud alal ja väga empiirilises küsimuses. Olen alati tundnud igasuguste kosmiliste mõtte­konstruktsioonide, elust suuremate nägemuste, teispoolsuskujutluste vastu halvasti varjatud umbusku, mida toidab kõigele muule lisaks ka mu sõprus Oliveriga, kes väidab, et kõik üleloomulikud kogemused tulenevad mingitest kesknärvisüsteemi anomaaliatest või mutatsioonidest. See, mida inimesed nimetavad „hingeks”, pole muud kui pärilikkusaine konkreetne väljendus ühes organismis. Nii et alguses ei uskunud ma oma silmi täiesti otseses mõttes. Aga ta tuli tagasi ning kuna ma olen teda puudutanud ja temaga rääkinud, siis pole siin enam midagi kahelda.

Sel kombel sain jälile oma konstantse rahulolematuse tegelikule põhjusele, avastasin keeletoimetaja piinade täiesti empiiriliselt kombatava allika. Te nüüd muidugi ütlete, et kui inimese ajataju on juba kord aeg-ajalt sedavõrd rängas ­nihkes, siis võib ta tajuda teisigi luulusid, tajuda neid korduvalt, aju­kahjustuse ulatus võib osutuda arvatust suuremaks, mistõttu võib kahjustunud taju­aparaadiga isik kujutada endale ette mida tahes. Vaakumis saab juhtuda iga­suguseid asju. Aga uskuge või mitte, ma püüdsin ta sealt vaakumist hopsti kinni.

Püüdsin ta kinni ja panin linnupuuri. Mul oli eksnaisega kunagi kahe peale papagoi Gunnar, aga kui naine mu ootamatult maha jättis, lasin papagoi köögi­aknast Tallinna taeva alla. Kuhugi Gonsiori tänava poole see olend igatahes ­lendas. Ehk leidis endale Politseipargis peavarju. Tõenäolisem muidugi, et langes kajakate saagiks. Kahju ka pisut, Gunnarist sai mu liigse veinijoomise ohver. Pärast Gunnarit oli linnupuur tühi, täis luhtunud abielulisi lootusi.

Ärge küsige, kuidas ma ta kätte sain. Võin öelda vaid, et see juhtus vahetult enne mu sünnipäeva, mis on oktoobri lõpus. Väike sünnipäevakink nii-öelda. Olin hakanud kasutama meetodit, mida võib ositi pidada teaduslikuks ja ositi seadusevastaseks. Mängu oli sekkunud muidugi Oliveri osav käsi, teda ajendas puhtteaduslik uudishimu, kas mu ajataju nihet saaks muuta kunstlike toime­vahenditega eksperimenteerides veelgi aeglasemaks. Selgus, et sai, minutid venisid veelgi pikemaks. Kurat ei ilmunud enam ainult paariks sekundiks, vaid tundus sekeldavat minu ja arvuti vahel suisa minutite kaupa – või ajavahemiku, mida ma oma aeglustunud ajatajus tajusin sadakonna või enamagi rammusa sekundina. Lõpuks olin saanud mõningate üldjoontes keelatud mõnuainete koostoimel põhineva ravimi abil kuradi ja iseenda ajataju suuremasse oma­vahelisse korrelatsiooni. Seejärel kulutasin tükk aega suurema osa oma vaimu- ja kehajõust lihtsale treeningule. Harjutasin ennast liigutama aeglasemates minutites sama tempoga nagu oma tavaminutites. Alguses võis seda võrrelda katsega kõndida kaelani ulatuvas vees, aga ühel hetkel, varem, kui olin lootnud, pääses keha justkui paisu tagant välja. Kõige raskem oli harjutada häält, alguses tundus heli tekitamine peaaegu sama võimatu kui unenägudes. Tahad midagi öelda, aga suust ei välju piiksugi. Aeg-ajalt kartsin, et kui saavutan liigutustes tavakiiruse, purustan sedasi tahtmatult oma aegluse võlusfääri, et keha viskab mu argisesse aega tagasi. Aga seda ei juhtunud, putukad ja vihm liikusid painava aeglusega, aga mina suutsin neid mõningase harjutamise tagajärjel juba kiiruses ületada. Kui asjad paranesid, kujutasin korraks ette, kuidas ma kõrvalt paistaksin. Kuidas kellelegi, kes mind tavaajast jälgib, paistaks see, kui ma pead vangutan. Arvatavasti muutuks mu pea tema silmis häguseks, nina, silmad, suu üksteisest eristamatuks. Seetõttu harjutasingi suletud uste taga, väljaspool ebamugavaid küsimusi. Treening võttis aega mitu head kuud. Lõpuks, oma sünnipäeva lävel, suutsin liigutada juba nõnda rahuldavalt, et uskusin kuradi krabamisel oma šanssidesse.

Ta nägi välja üsna päkapiku moodi. Katsudes oli ta harukordselt pehme, umbes nagu need Moskva olümpiamängude aegsed Mišad ja Vigrid. Millegipärast olin eeldanud, et ühe pahareti keha tekstuur peab sarnanema vinnutatud liha või siis vähemalt päikese käes kuivatatud tomati omaga. Mu sõber ­Indrek Koff on rääkinud ühest helesinises tiigrikostüümis mehest Pariisi ­metroos. Kuradi puhul oli üsna keeruline aru saada, kas ta kandis mingit liibuvat ja samas karvast kostüümi või oligi tegu loomuliku karvkattega. Kunagi, minu lapsepõlves, kujutati teda „Eesti Looduse” ja teiste ajakirjade tagaosas sarvede ja sokuhabemega. Nagu korralik kurat kunagi. Ja tõesti, ka tegelikkuses kandis ta kikkhabet, näo poolest meenutas ta pisut insener Garinit, ent sarvi ma ei tuvastanud. Ütleme nii: tema välimus oli ülimalt veider. Nagu mingis ekstra­vagantses, karvases pidžaamas härjapõlvlane. Mitte sarvik, vaid karvik.

Kui olin järjekordselt manustanud Oliverilt saadud eksperimentaalset medikamenti (tore eufemism, pole midagi öelda) ning nägin, kuidas ta mu arvuti­ekraani ette ilmus, et muuta paaris kohas adjektiivi „tegelik” omastava käände lõpp osastava käände lõpuks, haarasin temast kinni. Ime küll, aga sain ta kätte. Linnupuur oli ta jaoks parajalt suur. Olin arvestanud, et osutun Sisyphoseks, et tema arsenalis on lisaks erakordselt kiirele liikumisele ka muid üleloomulikke võimeid, sealhulgas selliseid, mis ületavad minu kujutlusvõimet ja ikka veel kohmakavõitu keha suutlikkust, aga selgus, et puurivõrede painutamine või läbimine nende hulka ei kuulunud. Tavaajas paistis linnupuur muidugi tühi, sest see põrguline lihtsalt liikus seal pidevalt ringi. Kui argiolukorras, kus üks minut vältas täpselt ühe minuti, pilku pingutada, võis näha, kuidas puur vaevu tajutavalt ühe koha peal vibreeris. See tuli tõsiasjast, et kuradile meeldis linnupuuri kõikuma ajada, nagu oleks tegu kiige, mitte vangikongiga.

Mida rohkem suutsin ma oma ajataju moondumisi teadlikult esile kutsuda ja mida kauem – ja aeglasemalt – suutsin ma ajanihetes viibida, seda parema kontakti temaga sain. Tegime isegi juttu. Alguses oli ta muidugi maruvihane, aga siis muutus irooniliseks, isegi sarkastiliseks. Ütles mulle, et ega mul pikka pidu temaga pole. Otsustasin, et tõestan talle vastupidist. Mul oli just käsil üks 500-leheküljeline monograafia, mille korrektuuri kallal tegin lõpuks tööd terve novembrikuu. Mõtlesin, et kuna ta on nüüd kinni püütud, peaks kõik sõltuma ennekõike ja ainuüksi minust – kui muidugi ei liigu kusagil ringi teisi tema­sarnaseid. Nii et kui kõnealune monograafia lõpuks uuel aastal ilmus, lasin ühel rahalistes raskustes sõbral raamatu väikse tasu eest kaks korda läbi lugeda. Iga leitud trükiviga oleks suurendanud tema honorari kümne euro võrra. Ta ei leidnud ühtegi! Mitte ühtegi! Ma pidin rakendama kogu oma vaimujõudu, et linnu­puuri vangistatud kuradi ees mitte parastama hakata.

Meie vahel toimus enne seda õnnetut jagunemist ka paar sisulisemat vestlust. Ennekõike tahtsin ma teada, kas ta tegutseb üksi. Selgus, et loomulikult mitte. Käsuliin läks otse välja tolleni, keda kutsutakse Luciferiks või Saatanaks ja ei tea kelleks veel. Seepeale ei mahtunud mulle hästi pähe – ei mahu siiani –, miks pidi tema isand nägema vaeva nõnda kõrvaliste asjadega nagu trükivead. Ta vastas: „Mu isand, olgu õhk talle kerge, ihkab külvata kaost. Üldist kaost, igale poole, igasse prakku, kas või ajaviitelise, äärmiselt väikse tiraažiga romaani ridadele või luulekogu tiitellehe pöördele. Kaos ja kord on omavahel läbi põimunud, ent mu isand on veendunud, et tasakaalu saab pöörata tasapisi üha rohkem kaose kasuks.” Tahtsin muidugi teada, kui palju temataolisi siis ringi liigub. Ennekõike siinmail. „Meid on terve leegion, terve hord, meid on igasuguseid, nagu inimesigi, mõned meist ongi põhimõtteliselt inimesed, siin Eestiski tegutseb selliseid oma tuhatkond, kui mitte rohkem,” kostis tema. „Kui palju siis rohkem?” torkasin mina. „Omajagu,” vastas ta. Ta pajatas oma reaalsusest üsna vastumeelselt, aga seda ta mainis, et umbes iga 432 000 aasta tagant toimub Saatana alamate jagunemine. Iga Saatana teener – temasugune trükiveakurat kaasa arvatud – jaguneb kuuesaja kuuekümne kuueks klooniks, nii et aegamisi, aga järjekindlalt, poole miljoni aasta kaupa, kalduvad asjalood me maailmas üha suurema ebastabiilsuse poole. Nojah, kuna tegu oli põhi­mõtteliselt paharetiga, mis siis, et trükivigadele spetsialiseerunud paharetiga, kes nägi pealegi välja, nagu olnuks tal seljataga ebaõnnestunud koostöö rätsepaga, ei kaldunud ma ta juttu just eriti kergesti uskuma.

Võtsin pärast veatu monograafia toimetamist väikse mõttepausi. Hakkasin aimama, et olukord tõotas pakkuda mitmesuguseid, sealhulgas paljulubavaid võimalusi. Otsustasin trükiveakuradiga pisut kassi ja hiirt mängida. Küsisin veel kord, kui palju temasuguseid Eestis resideerib. Ta irvitas ja vastas, et pole nõus sellele vastama, ega ta loll pole. Kostsin seepeale, et kui ta ausalt vastab, võime kaaluda tema vabastamise tingimusi. Tema väitis, et ma blufin ning et küll ta pääseb linnupuurist üsna pea ise välja. Millal küll, osatasin mina, tundub, et su üleloomulike võimete arsenal on kaunis napp, oskad ainult teiste ­inimeste tööd ära rikkuda. Eks aeg näita, kostis tema. Pahvatasin naerma ja vastasin, et võib-olla blufib praegu just tema, sest ma sain avaldada poole tuhande lehe­küljelise nõudlikku teksti tulvil telliskivi, millest minu palgatud abijõud ei leidnud ühtegi trükiviga. Null, zero, nada. Puur peab. Millest omakorda järeldub, et võib-olla olin ma kinni püüdnud Eesti ainsa trükiveakuradi. „Praegu,” vastas too mürgine päkapikk krüptiliselt. „Praegu.”

Sellest mulle piisas, arvasin, et kuna too tohlakas ei suutnud jätta uhkustamata, oli ta ennast tahtmatult sisse rääkinud. „Praegusel hetkel on ta siinmail ainus, võib-olla on ta ainus kogu Baltikumis,” mõtlesin. „Anname aga tööle pihta.” Hakkasin tegema tööd ühe kaasaegse kirjaniku käsikirjaga. Jälle keegi, kes peab ennast ekslikult kirjanikuks, kuigi näiteks kokku- ja lahku­kirjutamise oskuses paistab teda ületavat suurem osa Eesti lasteaialapsi. Selle kohta öeldakse, et tööpõld on lai. Hõõrusin käsi, nägin enda ees päris paljulubavat perspektiivi.

Kuni jõudis kätte 7. veebruar. Kui ma selle asja kohta hiljem järele uurisin, jõudsin jälile ühele sektile, kes oli seganud kokku eri kultuuride mütoloogiaid, pisut numeroloogiat ja võlunud sealt välja parasjagu sünge nägemuse aina korduvast apokalüpsisest. Sain nende kohta kirjutatud üsna nappi Vikipeedia-lehte lugedes aru, et nad – ja nende inspiratsiooniallikad – olid oma maailmalõpu­ennustustes pannud mööda rohkem kui tuhande aastaga. Ainult kuupäev ­osutus miskipärast õigeks. Ärge küsige, mispärast. See on kuidagi seotud ­üheksaga, mis on ümberpööratud kuus. Seitsmes kuupäev pluss teine kuu. Neli pluss kolm pluss kaks. Ja nii edasi.

Asi läks nii. Olin vist jälle sattunud aeglasemasse meeleseisundisse, aga sedapuhku ilma Oliverilt saadud abiaineteta, nii et sündmused rullusid lahti minu tahtest sõltumata. Istusin arvuti taga, jõllitasin ekraanil helendavat teksti­dokumenti – mäletan täpselt, et mu pilk oli kinnitunud sõnale „illusioon” –, kui märkasin silmanurgast liikumist. Alguses tundus, nagu oleksid toas ringi jooksnud mingid inimputukad. Pöörasin pead. Selle ajal jooksul nägin üle toa laiali jooksmas sadu pisikesi trükiveakuradi kloone. Mõned kargasid akna­laudadele, mõned ronisid mööda seina üles, mõned rippusid lambi küljes. Terve leegion Huhuusid. Sain üsna kiiresti aru, et nad otsisid lõhesid, pragusid, ükskõik missuguseid väljapääse. Eestis antakse aasta jooksul välja tuhandeid uusi trükiseid. Hakkasin minema elutoa poole, mille laes rippus ka linnupuur. Teadsin enne tuppa jõudmist, et see on tühi, et see paljunemine, mida trükiveakurat oli maininud, leidis aset just nüüd, 7. veebruaril.

See oli mu ajaliselt pikim aeglustumine. Olin enda arust ära peaaegu terve päeva, tavaajas kõndisin oma kabinetist elutuppa ja seal ringi ehk seitse-­kaheksa minutit. Tõsi, väga korralagedat minutit. Mõneks tunniks – ehk umbes minutiks või poolteiseks – haaras mind hirm, et nüüd jääbki nii. Tajusin, kuidas sajad väiksed kuradid tormasid toas ringi ja ülejäänud maailm oli otsekui hirmust tardunud, paar aktiivsemat lendlesid nagu parmud, püüdsin mõnele neist peale astuda, neid sigudikke laiaks litsuda, aga olin nende jaoks kindlasti liiga aeglane. Puur oligi tühi, algselt ühest kuradist oli saanud kuussada kuus­kümmend kuus kuradit, kõik üksteisega äravahetamiseni sarnased, ning ma teadsin, et kui nad toast välja pääsevad – ja seegi on ainult aja küsimus –, katavad need karvikud kogu Eestimaa ning too viiesajaleheküljeline monograafia jääb vähemalt mõneks ajaks – ja seda ka kosmilises mõõtkavas – viimaseks vigadeta teoseks Eesti trükikunsti ajaloos. Kirusin ja üks neist värdjatest ronis mulle suhu. Avasin akna ja sülitasin ta välja, koos temaga pääses minema veel vähemalt paarsada trükiveakuradit.

Järgmisel päeval otsustasin külastada Oliveri. Mul oli lihtne soov. Olin ­patustanud ja otsisin Oliverilt pattude andeksandi – olgugi et mu patt oli ennekõike meditsiiniline, patustamises oli osalenud ka preester ise ning ükskõik milline patukahetsus poleks lõpuni siiras. Korraga ei tundnud ma ennast enam pelgalt kui Oliveri patsient, vaid meie suhe põhines nüüd millelgi sügavamal, kuradi ilmumisega oli sinna sugenenud metafüüsiline element. Enne Oliveri juurde minemist püüdsin ennast veenda, et minu ja kuradi ning temaga koos terve ­leegioni konflikt oli lõppenud ausa viigiga. Kuna ma ühe neist vangistasin, ja enamgi – teda ülepea märkasin, sest minugi sees peitub üks üle­loomulik võime, siis hoiavad nad minust ehk edaspidi eemale. Minust saab ainus trüki­vigadest vaba toimetaja Eestimaal. Pealegi, tänu kuradi tabamisele seisab Eesti viimase vigadeta trükise tiitellehe pöördel just minu, mitte kellegi teise nimi. Aga veenmine ei kandnud vilja. Käisin toas rahutult ringi, töö ei sujunud, ­korrektuuri ootav autor saatis traagilise alatooniga sõnumeid, mis mind karvavõrdki ei ­liigutanud. Aeg-ajalt oleksin tahtnud ronida mööda seina üles nagu üks väike kurat. Lõpuks otsustasin, et pöördun ikkagi pihiisa poole. Ma vist tahtsin, et ta mu maa peale tagasi tooks, teeks seda, mida ta on alati ­teinud: hajutaks metafüüsikat füüsikaga. Et ta kinnitaks mulle, kuidas olin kõike trükivea­kuradiga seotut lõpuks ainult ette kujutanud. Et lapsepõlves nähtud joonistus vihasest habemega vanamehest, kes taob mingi jämeda peitliga ­raamatulehti, on tekitanud püsiva trauma, mis on vormunud ajataju mõjutavaks mutatsiooniks. Et ta kinnitaks mulle, kuidas see kõik oli lihtsalt ühe liiga palju tööd ­teinud kirja­inimese psühhofüüsiline tõrge või siiani veel suures osas kaardistamata teadvuse vinger­puss. Üks suur illusoon.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon