Rahumäe

Margus Tamm

Foto: Kaimo Puniste

 

Katkend

 

Sa kuula nüüd, kulla poiss. Vanasti oli nii. Kui naisel oma mees olnu paha mees, mees, kes petab – mida see vaene naine siis pidi tegema? Siis ei aidanu muu, kui et tuli mehest lahti saada. Siis oli naistel üks tark nõu abiks. Et kui olid kahekesi mehega kodus, siis naine palunu ühtäki meest vaadata, et mis see tuli plita all teeb. Et ei põle hästi, ajab justkui vingu sisse. Ja kui siis see mees kummardas plita juurde tuld kohendama, siis naine kähku löönu talle selja tagant puuhaluga pähe. Kopsti ja kutu.
Vanavanaema Mamma tarkusetera

Mamma sündis 1900. aasta jõulude ajal, räägiti, et ta oli mõisa sohilaps (kes ei oleks olnud, on ju, aeg oli selline), sest mõis maksis kinni tema hariduse, ta oli pikk, kõhn, rõivakunstnik, majanduslikult iseseisev, vanatüdruku materjal. Kui Papa suri, siis Mamma ütles, et see oli õnnelik surm, jalapealt, une pealt, täie tervise juures. Papa suri aasta enne minu sündi.

 

*

Mamma jooksis koju, ta hingeldas. Rahumäe poe eest oli leitud inimese sõrm, arvati, et see oli sinna paiskunud kokkupõrkest. See oli see laine, mis äsja, hommiku­valgel oli rullunud üle Rahumäe, see hoog, mil aeg peatus, taevas kahva­tus, seinad muutsid kuju, asjad kukkusid kapilt maha, pissipott läks ümber ja veeres minema, männid voogasid. Mamma karjus, et Valdek oli näinud, kuidas kaks rongi sõitsid teineteise sisse. Kuidas inimkehad paiskusid metallist välja ja jäid õhku rippuma. Valdek jäi tummaks sellest päevast alates. Meil oli alati aias palju tigusid, teod surid välja.

Üks oli see rong, millega isa tööle sõidab, mind viiakse tavaliselt kaasa, täna olen haige. Ma otsin pissipotti. Ema, emakeeleõpetaja, istub nurgas, jalad paljad, käed ümber põlvede, vaatab enda ette, kõigub. Aeg möödub. Aeg on aeglane, ma alles õpin seda tundma.

Isa tuleb koju, isa käed. Kaks tundi hiljem, kui oleks pidanud. Ühes tükis, kümne sõrmega, purjus, õnnelik. Insener. Insenerist sõpradega oli tähistanud oma elu, sõbrad tegid talle trikki, mässisid tema musta vihmavarju kinni valge teibi rõngastega, nii et see oli nagu liiklusmiilitsa sau. Isa vehkis sauaga, tõmbas toas suitsu, tantsis köögis, surematu, legendaarne. Ema tunded on segased. Kaks tundi hiljem, kui oleks pidanud. Magnus. Aasta isa. Ma olen titt, õde on üldse imik, tema silmad ei erista veel inimesi, tema jaoks on kõik veel üks, laliseb rõõmsalt, kui isa teda hüpitab. Mina olen elutoas käpuli, vaatan seina. Kiri on seinale kirjutatud, teised ei näe, mina näen, aga ma ei osanud veel lugeda, ei saanud hoiatada.

 

Vanavanaema tütar vanaema on übermilf: pikk, sale, perfektselt ovaalse näoga, päevitunud, õmbles endale ise riideid, talle meeldis liblikakostüüm, kus käised jooksid sujuvalt üle puusade säärteni, nii et kui ta käsi tõstis, moodustusid sellest tiivad. Draakon. Viiekümnendates eluaastates õmmeldi tal silmanärvi. Me kõik pilgutame silmi, aga temal pärast seda pilkusid silmad asümmeetriliselt. Ja siis tal tekkis probleem, et istub kohvikus, tõmbab sigaretti, vaatab kaugusse, silm teeb – pliks. Läheb kohvikust välja ja mingi mees jookseb järele. „Mehed on naljakad,” ütleb vanaema.

 

„Vigri,” ütleb vanaema vanaisa kohta. Vanaisa muigab vuntsi.

 

Üleminekuaeg. Meie kord. Ema tegi Rootsi vanaonule külma ja too saatis oma venelased peale. Meil on omad venelased, meie taga on Moskva. Aga siiski, igaks juhuks, isa viib meid õega suvilasse peitu. Paneb tuled kustu, katab aknad kinni, lukustab uksed ja räägib midagi hea laps olemisest. Kolan suvilas ringi, vanad raamatud, valdavalt „Loomingu Raamatukogu”. Oma lapsearuga otsustan, et ei anna end niisama kätte. Kui tulevad ründajad, siis kõigepealt olen armas, lasen end sülle võtta ja siis torkan näpud silma. Panen plastkoera ukse ette, heidutuseks. Vaatan pööninguaknast välja, mere poole, kougin akna lahti, tuul puhub sisse. Õde tuleb kõrvale, ta on liiga lühike veel, võtan õe sülle, vaatame merd, meri on lõputu, silmapiiril on üksik sõjalaev, hallid lained kuhtuvad vastu Rannamõisa panka. Pank mureneb, aga meil on veel aega, nii umbes sada viiskümmend meetrit.

 

1567. aasta, hertsog Magnus songib poris, kasakad kappavad ümber, hoiavad distantsi, jah, see siin pole tema kuningriik.

 

Loe edasi Loomingust nr 11

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon