À la manière lettonne

Sinetab kiirgavaid astreid,‎
astrite siniõisi.‎
Astrite kiirgavat aega
maailma kellad käivad.‎
‎ ‎
Astrite sinikarikais
januste kimalaste hääl.‎
Kuulates kiirgavaid astreid
ah, kui kergesti kadunuks jääd.‎


Ma sõidan suvele külla

Seal Valge kirik sirutab rohelist torni,‎
kaunte all puhkevad floksid
ja tubades hõljub kalavõrgu lõhn.‎
Ma sõidan suvele külla, mind oodatakse seal:‎
metsmaasikad juba punetavad, jaanililled kaarduvad kraaviservadel.‎
Hein visatakse redelitele, laantes tärkab kukeseeni.‎
Ma sõidan suvele külla, ainult rongiaknaid
on keelatud puutuda, tormavad vastu,‎
haaravad kaissu – vaat, kuidas me armastame!‎
Ma sõidan suvele külla, pean kiiresti kohale jõudma.‎
‎ ‎
Oh! Rong sõidab suvest mööda
ega peatu.‎


Niisugune sünnipäev 
‎(Seitsmekümnendate aastate lävel)‎

Kui kõik haruldased linnud
laskuvad meie künnapuule,‎
siis on aeg, siis on aeg, siis on aeg
sündida kellegi uuena.‎
Kui kuuekümnendaist aastaist
märkamatult lähed üle seitsmekümnendaisse,‎
siis on aeg, siis on aeg, siis on aeg
võtta endaga säravad vastuaja hetked,‎
ja meie vanad linnud –‎
leevikesed, rähnid ja tutt-tihased.‎
Siis on aeg, siis on aeg, siis on aeg
sündida uuesti oma keelde,‎
leida uuesti üles see, mis on kadunud,‎
ja kutsuda tagasi see, mis jäi kaugele:‎
siis on aeg
olla taas oma keeles.‎


Ulgumerele

Sinu sammud aias,‎
roosipõõsas tuules,‎
raamatu kohal kummargil pea,‎
valged iirised reas.‎
‎ ‎
Sa oled jälle läinud.‎
Ainult toas veel
see, mis ei unune,‎
lõhnab iiristes.‎


‎*‎

Need sügavused, mis uputasid Atlantise,‎
mis tõstsid oma murdlained ja pühkisid ära Kreeta sära –‎
need sügavused, ma tunnen neid jälle
‎     täna õhtul.‎
Nad ähvardavad mu kodu, mu aeda, sinise pajuharaka pesa
‎     ja jäneseid udus,‎
nad paiskuvad üles ja sirutuvad juba minu järele.‎
‎     Kuid mina laulan
terve öö täiest kõrist
‎     ning hommikul
‎               on kõik juba möödas.‎


Pööripäevatund

Mu aias õitseb seitse pööripäevalille.‎ 
Kuhu poole te pöörate end, seitse pööripäevalille?‎
Alati päikese poole.‎
Seitsme pööripäevalille numbrilaud
näitab päikeselõvi tundi.‎
Ja ma tean, et ma pöördun tagasi
lamedale kivile järve kaldal,‎
kus võib end kõrkjates välja sirutada ja uskuda,‎
et pööripäevalilled toovad tagasi päikesealuse maa.‎

Läti keelest LIVIA VIITOL

‎ ‎
‎7. augustil möödus sada aastat läti luuletaja ja tõlkija, estofiil Astrid Ivaski (Astrīde Ivaska) sünnist. Riias ‎kõrgema sõjaväelase perekonnas sündinud luuletaja siirdus pagulusse 1944. aasta oktoobris, 1949. ‎aastal lõpetas ta Marburgi ülikooli. Samal aastal abiellus ta oma ülikoolikaaslase, hilisema ‎kirjandusõppejõu, -teadlase, luuletaja, tõlkija ja ajakirja Books Abroad (hiljem World Literature Today) ‎toimetaja Ivar Ivaskiga (1927–1992). 1950. aastal USA-sse Minnesotasse elama asudes töötas Astrid Ivask ‎esialgu raamatukoguhoidja ja keeleõpetajana. Õige pea sai temast läti ja leedu luule vahendaja inglise ‎keelde ning ingliskeelse luule vahendaja läti keelde. Oma luuletustega debüteeris ta 1959. aastal ajakirjas ‎Jaunā Gaita. 1966. aastal ilmunud esikkogule „Järve ristsed” järgnes luulekogu „Talve kohus” (1968), mis ‎pälvis Zinaīda Lazda fondi auhinna. Auhinnatuks osutusid ka mitmed järgnenud teosed.‎
     Astrid Ivaskit on peetud üheks tähelepanuväärsemaks modernistliku luule esindajaks sõjajärgses läti ‎kirjanduses. Tema inspireerijaks olid nii soome maastik, läti folkloor kui ka arvukad reisid ning ‎kokkupuuted väikerahvaste esindajatega. Just reisimine ajendas Astridit viljelema lüroeepikat, mille ehe ‎näide on 1981. aastal ilmunud proosaluule kogumik „Liču loki” („Lahtede kaared”). Poetessi luulet ‎iseloomustav sugestiivsus ning monumentaalsus mõjuvad lugejale lummavalt. Reaalsus eksisteerib tema ‎loomingus paralleelselt irreaalsuse ja sürreaalsusega. Lummavaid luuletusi on ta peale Soome ‎kirjutanud ka Iirimaast, kuhu Ivaskid kolisid 1990. aastal ning kus Fountainstowni külas asunud erilise ‎aiaga maja oli luuletajale koduks 2001. aastani. Järgnes tagasipöördumine Riiga, mis tähendas – nagu ‎poetess ise oma 70. eluaastate lävel on kirjutanud – elu oma keeles.‎

L. V.‎