Mõnest muust ja luulest ka
November, 2023
Test
ArhiivHando Runnel / Janika Kronberg
Meie salvestatud vestlus Hando Runneliga toimus esmaspäeval, 25. septembril, ehk vähemalt üks päev varem, kui oleksin selleks valmis olnud. Nagu ikka enne eksamit! Ometi hakkas jutt pihta just algusest, luuleni jõudmisest, ja kulges sundimatult üsna omasoodu.
HANDO RUNNEL: Kui ma hakkan rääkima endast, siis hakkan pihta varasest lapsepõlvest, algkoolieast. Jalgsema algkool oli minu esimene kool ja meie külast käis seal koolis ka üks poiss, kelle nimi on Tiit Teras, kes vanas eas sai tuntuks šamaanina. Ta andis välja mitukümmend raamatut idamaa tarkustest. Tema isa oli surnud noorelt ja poisil oli jäänud kodus meie naabertalus elades isalt väikene raamatukogu. Seal oli huvitavaid raamatuid, mida mujal ei olnud. Üks väga ilus raamat oli Tagore luuleraamat ja seda sain mina siis algkooli poisina ka lehitseda, ja ma siis vaatasin, et väga uhke ja väga teistmoodi selge eesti keel, ja read olid hoopis teistsugused kui tavalistes tekstides. Algkoolis, kus meil oli neli klassi ühes ruumis koos, sääl oli meil kombeks üksteisele salmikusse kirjutada oma tervitusi.
