Akvarellid Engeli linnast

Kai Aareleid

 

 

 

 

Soome olulisim proosaauhind Finlandia läks 2016. aastal mõneti üllatuslikult, ent samavõrd sümboolselt esikromaanile: selle sai teatri- ja luuletajataustaga Jukka Viikilä mullu kevadel ilmunud romaani eest „Akvarellid Engeli linnast” („Akvarelleja Engelin kaupungista”, kirjastus „Gummerus”). Kuna Soome ajakirjanduses on kõneldud lausa kõikide aegade parimast raamatuaastast, on ainuüksi auhinna lõppvalikusse pääsemine esikromaanile suur tunnustus. „Tänavu ei piisanud sellest, et raamat oleks hea. See pidi olema hiilgav,” kommenteeris üks eelžürii liige viis kuud kestnud lugemismaratoni, mille vältel tuli tutvuda umbes 150 teosega.

Sümboolseks võib just selle raamatu pärgamise juures pidada aga seda, et Soome juubeliaasta künnisel saab nii suure tähelepanu osaliseks raamat, mille üheks tegelaseks on kerkiv pealinn, moodne Helsingi, täpsemalt linna suurejooneline klassitsistlik süda senati, ülikooli ja Toomkiriku ümber — olgugi et toona ehitati seda suurvürstiriigi ja mitte iseseisva Soome pealinnaks.

Auhinnatseremoonial peetud kõnes märkis autor poolnaljatamisi (aga missuguses naljas poleks killuke tõtt?), et see romaan on tegelikult püüe sokutada luulet romaanivormi — ainsasse žanrisse, mis tänapäeval veel kaubaks läheb. Võrreldes kolme viimase aasta Finlandia võiduteostega, mida võib pidada ka vormilt suurteks romaanideks — meenutagem: 2013 Riika Pelo „Meie igapäevane elu” („Jokapäiväinen elämämme”), mida saab varsti lugeda ka eesti keeles; 2014 Jussi Valtoneni „Nad ei tea, mida teevad” („He eivät tiedä mitä tekevät”) ja 2015 Laura Lindstedti „Oneiron” —, on Viikilä „Akvarellid” õhuke ja õhuline. Ühes on autoril õigus: see ei ole romaan selle klassikalises tähenduses. Pigem impressioonide album. Või akvarell. Aga kuidas võrrelda õlimaali ja akvarelli?

Vormilt on tegemist arhitekt Johan Carl Ludvig Engeli päevikumärkmetega aastatest 1816—1840. Engel, kes oli varem töötanud muu hulgas Tallinnas, Turus ja Peterburis, määrati 1816. aastal Helsingi linnaarhitektiks. Berliinist pärit, toona 40-aastane mees sai ülesande projekteerida Soome suurvürstiriigi uus pealinn Helsingi ja rajada vana puulinna asemele tsaari vääriline kivilinn.

„Ainult kuus aastat, ütlen Charlottele. Kas on olemas arhitekti, kes keelduks terve linna ehitamisest, isegi kui see kerkib nii pimedasse, külma ja kõrvalisse paika?” kirjutab Engel oma fiktiivses päevaraamatus.

Väljakutset on raske jätta vastu võtmata. Saksamaal oleks Engel olnud keskpärane reaarhitekt, kaugel Soome lahe põhjakaldal saab ta võimaluse luua terve linn. Isegi kui linnaehitaja maine üle mere kodumaale ei ulatuks, ei saa arhitekt olla nii südametu, et jätab linna lõpetamata. Kunstnik ei jäta tööd pooleli ka siis, kui isiklik elu tuleb ohvriks tuua. Koduigatsus ja tervisehädad painavad tervet peret; Engelit, kes on oma armsad sellesse külma, pimedasse ja kõrvalisse paika toonud, rõhub lisaks veel süütunne. Kavatsetud kuuest aastast saab elupikkune töö ja ühtlasi arhitekti elutöö, mille inimlikku hinda jääb ta vaagima oma elupäevade lõpuni. Tagasi Berliini ei jõua neist keegi.

Ühes põgusas episoodis mainib Engel oma kaasmaalast Fredrik Paciust, nad on kaks sakslast kaugel kodust, üks on tulnud ehitama linna, teine selle linna muusikaelu. Niisama põlenud kui oli Engeli saabudes linn, niisama vaikne oli enne Paciuse saabumist selle maa muusikaelu. „Me mõlemad kavatseme pensionipõlveks koju kolida,” kirjutab Engel. See näiliselt lihtne ja optimistlik lause on üks kurvemaid ses raamatus, kuna lugeja teab, et mõlemad surid võõral maal. Engeli sõnad osutusid tõeks: „Kuhugi ei ole pikem teekond kui Berliini.”

Raamatu olemust kirjeldavad hästi Engeli sõnad ehitamise kohta: „See on kirikuehitaja tähtsaim õppetund. Joonista kirik nõnda, et sinna jääb rohkem vaikust kui ehitusmaterjali.” Autor Viikilä on käinud selle õpetuse järgi: tema raamatus on rohkem vaikust kui sõnu.

Raamatu-Engel on peaaegu täiuslikult ehitatud tegelane, kuid sellel täiuslikkusel pole niivõrd pistmist psühholoogilise usutavusega, kuivõrd tema tajude ja tema meele liigutuste usutavusega. Olgu või see, kuidas Engel tunnetab ruumi, värve, helisid, muusikat. Ta vaatab külmal talvehommikul kodumaja ukselt aeda ja näeb „pakase avarat saali”, „väikesi miniatuure lumel”. „Talvepäike­se terav nuga” lõikab mõtted lahku ja „valgustab neid läbi ja lõhki nagu seinteta tubasid”. Engel tahab valget kirikut, mis peaaegu kaob lumesajusse — või udusse — ja ilmub siis nähtavale teravamalt kui eales: võõramaalase silme ette ilmuv lumivalge kirik oleks kui kaua peavalu valmistanud mure lahendus…

Engel loob ehitades „linna häält”. Arhitektuur ja muusika on tema meelest tihedalt seotud. Ta mängib tahvelklaveril Schuberti teoseid ja tõdeb, et helilooja ehitab nootidest katedraali. Kui Beethoven sureb, kirjutab Engel päevikusse, et peab Beethovenit niisama palju arhitektiks kui muusikamuusa armu osaliseks. Viimasel ajal kuuldud Beethoveni teostele olevat iseloomulik „tegelike muusikaliste hetkede vähesus”. „Selles oleme ühesugused,” ütleb Engel end heliloojaga kõrvutades. „Ka minu ehitistesse sooviksid paljud detaile, ornamente ja muud, millesse tervikmõte võiks ära kaduda.”

Autor on justkui peente pintslitõmmetega suutnud edasi anda ajastule omaseid üksikasju, üks iseloomulikumaid on näiteks tulehirm. Kindlasti kummitas see toona kõiki, kes olid oma silmaga näinud tervete kvartalite tuleroaks langemist, arhitektile oli see loodusjõud aga tõeline õudusunenägu — missugune looja ei vihkaks ja pelgaks elementi, mis tema kätetöö hetkega minema pühib? 1827. aasta septembris möllas Turus tulekahju, milles hävis peaaegu kogu linn. Engelil paluti pärast põlengut joonistada uus üldplaan. Engel mõtiskleb, et tema ongi just õige mees selleks tööks, sest mitte keegi ei karda tuld nii palju kui tema. „Vihkan põlengu lõhna rohkem kui väljaheiteid,” kirjutab ta. Helsingist rääkides ütleb Engel otsesõnu, et keskendub projekteerides sellele, et Helsingi ei põleks enam kunagi.

Turu suur tulekahju mõjutas Engeli Helsingit rohkemgi: põlengu järel toodi ülikool Helsingisse ja sellele määrati koht senatimaja vastas, kuhu oli algselt kavandatud kindralkuberneri palee. Seal nad seisavad tänapäevalgi otsekui peegelpildid teine teisel pool väljakut: senatimaja kui võimu sümbol oma korintose stiilis sammastega ja ülikool hariduse sümbolina oma joonia stiilis sammastega.

Väikeste täpsete üksikasjade varal joonistab Viikilä tolleaegse linna õhustikku, detailidega ometi liialdamata või neid kuhjamata. Tegelikkusse ankurdatud sündmuste ja tegelaste kõrval jäetakse piisavalt ruumi lugeja kujutlusvõimele. Linn ärkab arhitekt Engeli ümber ellu, pole raske näha silme ees neidsamu vaateid, mida nägi arhitekt ligemale kaks­sada aastat tagasi. Meile, kes me tunneme Helsingi tänapäevast palet, sulab toonane pilt kokku nüüdsega, justkui oleks ülestikku asetatud kaks fotoplaati. Omal moel nägi ja aimas tulevastele põlvedele linna rajanud Engel sedasama: „Helsingi on kaunis linn, kui on meeles mitte vaadata ainult praegust hetke.”

Ei ole vist tarvis pikemalt üle korrata Finlandia auhinna mõneti erandlikku otsustamismehhanismi, ent olgu põhiline ikkagi mainitud: kandidaatide valiku teeb eelžürii, nende hulgast valib lõppvõitja aga üks inimene, n-ö diktaator. Seekordne diktaator oli teleajakirjanik Baba Lybeck. Olgu siinkohal ära nimetatud ka teised 2016. aastal ilukirjanduse Finlandia auhinna kandidaatideks nimetatud teosed: Tommi Kinnuneni „Lopotti”, Riku Korhoneni „Me ei usu enam kurja” („Emme enää usko pahaan”), Sirpa Kähköneni „Tankide suvi” („Tankkien kesä”), Emma Puikkoneni „Euroopa unenäod” („Eurooppalaiset unet”), Peter Sandströmi „Laudatur”.

Nagu eespool mainitud, on Engelil seos ka Eestiga. Alates 1809. aastast töötas ta mõne aasta Tallinna linnaarhitektina. Tallinna vanalinnas on kaks Engeli projekteeritud tuntud hoonet: Vanalinna muusikamaja Uuel tänaval ja praegune õiguskantsleri residents Toompeal, Kohtu tn 8. Küllap on paljudele tuttav see Toompea servalt all-linnale vaatav kollane kuue sambaga maja, mida võiks hõlpsalt pidada ülikooliks või äraeksinud külaliseks Helsingi Senati väljakult.

Eesti keeles ilmub „Akvarellid Engeli linnast” 2017. aasta sügisel — kingitusena eesti lugejatele põhjanaabrite iseseisvuse 100. aastapäevaks.

Kuidas siis ikkagi võrrelda õlimaali ja akvarelli? — Ei peagi võrdlema. Kumbki ei pruugi meeldida, mõlemad võivad meeldida, ilu on vaataja/lugeja silmades ja vahel läheb mõni teos lihtsalt rohkem hinge kui teine.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood