Algupärase noor(te)kirjanduse tuumi ja veeri

Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus

Andrus Org

 

Siinses ülevaates keskendun selle sajandi eesti noortekirjandusele, peamiselt küll viimase tosina aasta (2010–2021) raamatuvirna inventuurile. Teemat lahates osutub möödapääsmatuks lõimida käsitlusse ka teoreetiline vaatenurk ja tõstatada mõned vaidlusküsimused, millest pole noortekirjanduse puhul pääsu. Ennekõike on fookuses noortekirjanduse taustad, funktsioonid ja žanrid, mõistagi kõnekamad kodumaised autorid ja teosed. Isikliku maitse alusel autoreid ja teoseid „tasemerühmadesse” asetama ei hakka, kuid liigituskategooriaid ja žanri­määratlusi kirjeldustes siiski kasutan. Küllap kipuvad nii mõnedki küsitavad hinnangud ja veidrad üldistused sisse lipsama, nii et tõlgenduslik vaatlusviis ei pruugi viia ammendava tervikpildi ega ümberlükkamatute seisukohtadeni. Kel tõsisem huvi, saab teistegi asjatundjate tähelepanekutega tutvuda[1] – kuigi autoriteetseid hääli noortekirjanduse kriitika vallas pole Eestis just ülemäära palju. Mu enda huvi noortekaid lugeda on tagant tõuganud vajadus hoida end lektorina vormis ülikooli laste- ja noortekirjanduse kursuseks, aga ka praeguste ja peatsete emakeeleõpetajate koolitamiseks.

 

Noortekultuur ja põlvkondlikkus

Eesti noortekirjanduse tõus kogu kestva sajandi jooksul on laiemas plaanis seletatav kiirete ühiskondlike muutustega, mis haaravad nii majandus-, sotsiaal- kui ka kultuurivaldkonda. Mitmekesistumine, mis avaldub kõikides elunähtustes, toob sajandivahetusel kaasa avarama vaimse horisondi ning suurema huvi uute mõtteviiside ja elustiilide vastu. Traditsioonid, nii hariduses kui ka kultuuris, mis on olnud rahvuslikkuse ja põlvkondlikkuse nurgakiviks, teisenevad selle sajandi hakul lõpmatuteks individuaalseteks valikuteks, mis kollektiivse mälupagasi kujunemist ei soodusta. Üleüldised muutused tarbimis­harjumustes, mis puudutavad ka noorte kirglikku suhet sotsiaalmeedia ja nutitehnoloogiaga, toovad omakorda kaasa traditsiooniliste väärtuste taandumise, hoiakute ja suhtumiste paljususe, individualismi ja hedonismi aupaiste ning peale surutud edukuse imperatiivi.

Kõigi nende kiirete muutuste taustal tekib nullindate paiku võrdlemisi järsk põlvkondlik nihe – aastatel 1996–2009 sündinud noored, keda põlvkonna­uurijad nimetavad Z-generatsiooniks või ka digi- ja sotsiaalmeediapõlvkonnaks, omandavad ühtäkki teistsuguse sotsiaalse ja kultuurilise palge. Erinevalt nende vanematest on sotsiaalmeedia noored üles kasvanud vabas riigis, meelsuses ja vaimsuses, mis on kujundanud neist uuenduslikud teisitimõtlejad ja riskialtid tegutsejad, iseteadlikud ja ettevõtlikud, mitmekülgselt võimekad noored (nn kunstnikud), kes tähtsustavad isiklikku heaolu, aktiivset eluviisi ja loomingulist eneseväljendust. Nad on bränditeadlikud, tehnoloogiliselt taibukad ja intensiivsed tarbijad, kes oma non-stop suhtlemisvalmiduses on harjunud Google’i ja Facebooki kaudu ligi pääsema globaalsele infoväljale vähemalt 7-minutilise sageduse ja 8-sekundilise kiirusega. Soovides kõiges vahetult osaleda, oma oskusi praktikas rakendada ja oma sooritustele (otse)kohest tagasi­sidet saada, ei ole nende tugevuseks keskendumisvõime ega ammugi mitte piiride-normide pedantne järgimine. Oma rahulolematuses ja kärsituses, kuid ka julguses kõike uut katsetada, võivad Z-põlvkonna noored tunda end haavatavana, eriti siis, kui nende valikuid sarjama kiputakse. Sotsiaalmeedia põlvkond on end tasapisi mütologiseerinud, omandades staatuse, mis on väärtustatum kui kunagi varem. Mõnes mõttes on nad eksklusiivse identiteedi kandjad, kelle mõju on selgesti tuntav praeguse sajandi alternatiiv- ja popkultuuris, sh ka (noorte)kirjanduses.

Mõistagi pole mis tahes põlvkond homogeenne kooslus, vaid erinevusi hõlmav ühiskonna osa, kus lahknevused lähtuvad soost, vanusest, klassikuuluvu­sest, elukeskkonnast ja paljudest muudest teguritest. Seepärast võime kõnelda noortekultuurist, millel on kameeleonlikult palju nägusid, sh ka mitmesugu­seid sub- ja kontrakultuurilisi avaldumisvorme. Kui 1950. aastate USA noortekultuur „avastatakse” kasvava kuritegevuse rüpest ja muutuvate tarbimisharjumuste hõlmast nooruse allakäigu, s.t allumatuse ilminguna,[2] siis selle sajandi eesti noortekultuur, julgen oletada, ahmib endasse üleilmastumise, kitsamalt siiski ameerikaliku popkultuuri trende. Paljuski on need seotud materiaalse heaolu kasvu, meedia- ja tehnoloogiauuenduste, aga ka subkultuuriliste identiteetide esiletõusuga (punkarid, räpparid, rulatajad, emod, gootid, animed, rohelised, loomakaitsjad – kui nimetada vaid mõned). Uuema noortekultuuri väljale tuleb paigutada ka erinevad noorteorganisatsioonid (näiteks Eesti Noorte­kirjanduse Ühing), mis esindavad nn osaluskultuuri, mille põhimõte on tegutseda üheskoos, nagu seda nüüdisajal tehakse populaarsetel häkatonidel.

Eestimaine noortekultuur paistab sõna otseses mõttes silma tänavapildis (riietus- ja soengumood, toidukultuur, kogunemis- ja lõõgastumispaigad) ja meediaruumis (telesarjad, raadiojaamad, ajakirjad, arvutimängud, veebiportaalid, foorumid), avaldub laiemalt noorte enda kultuurieelistustes (lemmik­bändid, kultusfilmid, fänniraamatud), keelekasutuses (släng, netikeel, estonglish) ja väljendusvormides (blogid, tviteratuur). Mõistagi kaasnevad kõigi nende nähtustega hoiakud, mis olemasolevaid väärtussüsteeme murendavad, ning sümboolika, mis noori selgemalt esile tõstab. Subkultuuriline äärmuslikkus ja poliitiline ebakorrektsus, mis päädiks negatiivsete ilmingute või suisa agressiooniga, ei ole noortekultuuri kuvandit kuigi tugevalt kujundanud, ühiskondlikus plaanis on see olnud pigem konservatiivsem kui mässumeelsem. Mõõdukamat protestimeelsust ja väärtuste ümberhindamise sihti ei saa meie noortekultuuri peavoolu puhul siiski eitada. See siht on nooruse printsiibi vältimatu sisu, nagu seda mõistab ka Michel Houellebecqi romaani „Alistumine” minajutustaja: „Nooruse idee eeldas, nii mulle tundus, teatud entusiasmi elu suhtes, võib-olla ka mõningast mässumeelsust, ning mõlemal juhul lisaks vähemalt kerget üleoleku­tunnet põlvkonna ees, keda ollakse määratud asendama…”[3]

 

Noor(te)kirjanduse printsiip ja profiil

Noortekirjandus sünnib noortekultuuri muutuste tuules ja kulgeb päriskirjan­duse allhoovusena. Noortekirjandust valitseb nn nooruse printsiip (ehk „nooruse valuuta”, nagu Priit Kruus on seda nimetanud[4]), mis sisulises plaanis hõlmab kõiki noortega seotud arenguid: siirdumist puberteedieast täiskasvanu­ikka, koolipingist tööturule, vanematekodust iseseisva majapidamiseni ning lapsest lapsevanemaks. Nende põhimõtteliste muutustega kaasneb ühtlasi palju elulisi probleeme, millest kujunevad kirjanduse kinnisteemad. Nooruse allakäigu igavene narratiiv, milles peegeldub noortekultuuri pahupool, hõlmab esmajoones noorte riskikäitumist: see avaldub koolikiusamise, suhtevägivalla, kuritegevuse, rassi- ja klassivaenu, alkoholi ja uimastite pruukimise, juhu­suhete, psüühikahäirete (söömishäired, depressioon, suitsiidikatsed) ja paljude muude teemadena, mis tihedalt täidavad selle sajandi noorteromaanide lehekülgi. Noorust kajastatakse kui sotsiaalselt ebaküpset ja psühholoogiliselt ebastabiilset perioodi, mille valud ja vaevad tuleb ära kannatada.

Noortekirjanduse temaatiline haare ei piirdu probleemidega, mis on ajendatud noorte riskikäitumisest. Sedasorti kirjanduse üldisem eesmärk on valmistada noori ette täiskasvanueluks, jagada käitumisjuhiseid keeruliste olukordadega toimetulekuks, mõjuda ennetavalt ja teraapiliselt. Keskmes on noore inimese lühikene eluetapp (murde- ja/või noorukiiga), mis puudutab suhteid vanemate, eakaaslaste ja vastassugupoolega, teravustab identiteediküsimusi, mis on seotud enesemääratlemise ja minapildi kujundamisega, toob päevakorrale murdeeaga seotud raskusi, nagu tunnustamisvajadus, üksindustunne, tabude rikkumine, vanematest eraldumine, intiimelu algus, pärismaailma ohud jms. Kõik need teemad on sageli palistatud noortekultuuri elementide ja eriomase keelepruugiga. Noortekirjandust sätestab üsna suurel määral easpetsiifiline temaatika, mis peegeldab maailmatunnetust probleemrealistliku esteetika võtmes. Sõltuvalt teosest võib probleemikäsitlus olla kas karakteri- või sündmusekeskne: esimesel juhul keskendutakse noore inimese eneseotsingutele, tema mõtte- ja tundemaailma avamisele; teisel juhul käivitatakse sündmustik, kus kangelane, ajendatuna konfliktist, liigub riskantsete valikute ja ohtlike tegude kaudu lepitava lahenduseni. Mõlemal juhul näidatakse noorust eluperioodina, mil kujundatakse oma enesetunnetust ja väärtushoiakuid.

Noorteromaani tunnusjooneks on ka kindlas vanuses tegelaskond, kus peategelane – üldjuhul kas teismeline, kel eluaastaid 12–16, või nooruk, kelle vanus jääb 16–21 eluaasta vahele – esindab probleemsel moel mingit noortele omast käitumishoiakut. Tavapäraselt on peategelane noor inimene, kes kogeb identiteedikriise ja alustab eneseotsinguid, kompab oma vastuolulist ja habrast tunde­maailma, elab läbi unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, teeb otsuseid ja saab tunda nende tagajärgi, karastub katsumustes ja proovib vastutada enda tegude eest. Selline tegelane, olemata ilmtingimata eeskuju, küll aga aus ja siiras näide elust enesest, kuulub tihtipeale ka nn riskinoorte hulka, kes on sattunud pahuksisse sotsiaalsete normidega. Samuti võib ta olla noor, kes elab üle perekonna lagunemist ja vanemate toetuse puudumist, tunneb igatsust hoolivuse ja armastuse järele. Kuigi noorteromaanides domineerib probleemrealistlik teemakäsitlus ja jutustamisviis, võib siin paradoksaalsel kombel tajuda ka romantismile omast esteetikat, mis avaldub üldisema kontrastiprintsiibina (romantilised tunded vs. moraalsed tõrked), aga ka idealistliku arusaamana tegelaste emotsionaalsete läbielamiste, protestimeelsuse ja maailmavalu kujutamisel.

Kes on noortekirjanduse sihtrühm? Esmajoones täisverelised teismelised. Ühel juhul on tegemist murdeealiste kirjandusega, mille adressaadiks on keskmise kooliastme, s.o põhikooli 5.–9. klassi õpilased; teisel juhul noorukite ehk noorte täiskasvanute kirjandusega, kus sihtrühmaks on vanema kooliastme õpilased. Adressaaditunnetuselt kuulub noortekirjandus laste- ja täiskasvanute kirjanduse vahealasse, olles omamoodi siirdevorm, mis eeldatavasti juhatab õrnas eas raamatuhuvilise suurde kirjandusse.

Autorkonna järgi võib võrdlemisi suurt osa noortekirjandusest nimetada noorkirjanduseks, mis on suunatud noorelt autorilt (16–25-aastaselt debütandilt) samaealisele lugejale. See, et noorteromaane kirjutavad noored ise (sealjuures peamiselt naised!), kes oma teoste sihtrühmana näevad endavanuseid, on Eestis küllaltki levinud praktika. Ilmselt suudavad noorautorid tabada oma lugejate olulisi teemasid ja valupunkte, harrastades tõetruud, siirast ja kirglikku kujutamislaadi, mis ei takerdu moraalikammitsaisse. Ehedamalt puudutavad nooreohtu sulesepad isiklikumaid teemasid (sõprussuhted, tundeelu, peo­paigad, saladused), pealiskaudsemalt võib välja kukkuda kooli- ja kodusuhete käsitlemine. Noorautorid on oma põlvkonna esindajatena kirjanduses tugevalt esindatud, mida tõendab nullindatel alanud noortekirjanduse tõusulaine. See tõi püünele kümneid nimesid, nagu Diana Leesalu, Eia Uus, Birk Rohelend, Mare Sabolotny, Ruth Vassel, Kerli Altmart, Ene Sepp, Marion Andra, Kristiine Kurema, Kristi Rebane, Kristel Kriisa, Grete Kutsar, Marianne Harju, Margus Karu, Mikk Pärnits, Jim Ashilevi, Reeli Reinaus jt. 2010-ndatel pole noorkirja­nike seenevihm lakanud: Airika Harrik, Mai Raet, Linda-Mari Väli, Agnes Kolga, Kaia Raudsepp, Adeele Rass, Anett Tuisk, Janika Vaht, Helga-Johanna Kuusler, Marilin Karu, Laura Evisalu, Berit Sootak, Gabriela Turkin, Carolin Kuuskmäe, Maria Siiman, Maarja Ventsel, Eliis Grigor jt. Mitmed neist on oma debüüdi järel tuule tiibadesse saanud ja uute üllitisteni jõudnud.

Kuigi arvestatav osa autorkonnast on noorepoolne, on hulgaliselt neid, kes noortele kirjutama asudes on noorkirjaniku tingliku vanusepiiri ületanud, nagu Katrin Reimus, Reet Made, Siiri Laidla, Jaan Tangsoo, Ivar Soopan, Marek Kahro, Ketlin Priilinn, Barbi-Katrin Lõhmus, Kamille Saabre, Marje Ernits, Ene Jaaniste, Kersti Kivirüüt, Kiiri Saar, Urve Tinnuri, Mairi Laurik, Kätlin Koit, Heidi Raba, Heli Künnapas, Kaja Sepp, Kristi Piiper, Tea Lall, Mann Loper, Elo-Maria Roots, Margit Sarapik, Helen Käit, Lille Roomets, Kadri Aadma, Jana Maasik, Liina Vagula, Koidu V. G. Ferreira, Brigitta Davidjants jt. Muidugi ei saa nimetamata jätta ka klassiku mõõtu autoreid, nagu Helga Nõu, Leelo Tungal, Aidi Vallik ja Sass Henno, kelle hitt-teosed on ajaproovile vastu pidanud. (Enamasti aegub noorteromaan kiiresti, nii et iga põlvkond peab endale ise uued raamatud kirjutama.) Paljusid on kirjutama inspireerinud elupõline kokkupuude noortega, sageli just õpetajaameti, noorsoo- või meediatöö liinis. Meid ümbritseva maailma märkamisel ja mõtestamisel on noorte­raamatutel ülioluline roll. See, kas noortele kirjutamine nõuab eluküpsust ja mil viisil võiksid noorteromaanid köita ka täiskasvanud lugejaid, on paljuski valdkonna elujõulisuse võtmeküsimus. Väidetavalt võib maailma raamatumüügist üle poole kirjutada just noortekirjanduse arvele, USA-s pisut rohkem, Euroopas mõnevõrra vähem.[5]

Meie noortekirjanduse vitaalsus toetub kahele sambale: ambitsioonikatele noorkirjanikele ja õhinapõhistele noorlugejatele. Võib vaid oletada, kas ohtrate noorteromaanide pinnalt võrsunud lugeja eelistab tulevikus rohkem ajaviite- või väärtkirjandust, žanriromaane või klassikateoseid, kuid lugeja temast ilmtingimata kujuneb.

 

Noor(te)kirjanduse prestiiž ja staatus

Kui nullindate eesti noortekirjanduse esiletõusu iseloomustasin sõnapaariga „plahvatus nullpunktis”,[6] siis teise kümnendi noortekirjandus esineb kirjandusväljal ühtlase hoovusena. Kahtlemata on algupärase noortekirjanduse kande­pind viimase tosina aasta jooksul avardunud, ent selle kaanon on jätkuvalt õhuke nagu sügisene jääkirme – vaid Aidi Vallikul, Sass Hennol ja Margus Karul on ette näidata kauamängiv kultusromaan, mis on jõudnud ka teatri­lavale, kinolinale või telesarja. 2010-ndate noortekirjandus pole kindlasti võrreldav sama kümnendi täiskasvanute proosa üldilmega, kuid värve ja mustreid võib ka uuematest noorteromaanidest leida omajagu. On noortekaid, mis lohutavad, ja neid, mis hoopis ängistavad, leidub kurvapoolseid ja rõõmsameelseid narratiive, pinnapealse ja sügava sõnumiga teoseid, selgesihilisi ja ähmasevõitu lugusid, ratsionaalseid ja müstilisi tekste. Iseasi, kui palju saab sellise kireva tekstimassi pinnalt tõsiselt võetavaid üldistusi teha.

Eesti kirjanduse tervikpildist moodustab noortekirjandus vaid murdosa, mille staatus kirjandusruumis on kahetsusväärselt marginaalne. Noortekirjandus on justkui salahoovus, mida veepinnal hästi ei märgata. See on hämar ja segane irdtsoon, nn noorte täiskasvanute kirjandus, mida kriitikud üldjuhul ei arvusta, kultuuriväljaanded kuigi tihti ei kajasta ja žüriid harilikult auhindadega ei pärja – tajutav on institutsioonide patroneeriv üleolek, heatahtlik diskrimineerimine, mis paneb noortekatele ülalt alla vaatama. Samamoodi näeb asja ka Kätlin Kaldmaa, kelle arvates on noortele kirjutamine veelgi viletsama prestiižiga kui lastele kirjutamine ja see annab teoste kvaliteedis selgelt tunda.[7] Lennart Meri on kusagil öelnud, et täiskasvanute kultuuri sobimatud nähtused on ajast aega ikka lastekultuuri rüppe tõugatud. Moodne noortekultuur näib aga praegusajal nii mõnegi mõõdupuu järgi lausa tarbetut rämpsu tootvat. Omad kroonilised hädad on noortekatel kahtlemata, kuid kiiduväärset leiab sealt samuti. Märt Väljataga meelest saab plusspoolele kanda noorautorite elava kujutlusvõime ja loomuliku keeletunde, kuid kogemuslikku kirjutamisainet, mis mõlemat toidaks, on puhuti kasinalt.[8] Enesekeskset eksistentsiaalset halinat võib noortekates sageli kohata, ometi ei saa väita, et noorkirjanikud oma mullis viibiksid: nad on teadlikud oma põlvkonna eripärast, inimestevahelistest sidemetest, laia maailma võimalustest. Omajagu paradoksaalne on aeg-ajalt esile kerkiv nõudlikumate lugejate seisukoht, et hea noorteromaan peaks ühendama täiskasvanuliku elukogemuse ja noorusliku tulihingelisuse, siduma küpse ilmavaate ja enesekeskse maailmatunnetuse. Kas selline sümbioos on noorteromaani ideaal!? Kahtlen.

Noortekirjanduse institutsionaalset prestiiži hoiab Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorsooromaanivõistlus, mille eesmärk on rikastada 14–18-aastaste noorte lugemisvara. Alates 2000. aastast on 11 võistlusele laekunud 282 käsikirja (12. võistluse saak on veel selgumata). Laureaadid olgu siinkohal nimetatud: 2000 – Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?”; 2002 – Helga Nõu „Kuues sõrm”, Katrin Reimuse „Haldjatants” ja Jaan Tangsoo „Hanejaht”; 2006 – Diana Leesalu „Mängult on päriselt”; 2008 – Kristiine Kurema „Jäätunud võõras” ja Birk Rohelennu „Enesetapjad”; 2010 – Reeli Reinausi „Must vares”; 2011 – Reeli Reinausi „Nahka kriipivad nädalad” ja Kristel Kriisa „Piinatud hinged”; 2012 – Kaja Sepa „Hetk enne homset”; 2014 – Ele Arakase „Esmaspäevad”; 2016 – Mairi Lauriku „Mina olen surm”; 2018 – Lille Roometsa „Üks väike valge tuvi”; 2020 – Jana Maasiku „Enne lõppu”. Kui paljud käsi­kirjad klantsstiilis kaanekujundusega raamatuks on trükitud, ei oska öelda, aga igast satsist ikka 5–7 ühikut. Peale selle ilmub noorteraamatuid ka võistlus­väliselt ja teistegi kirjastuste eestvõttel (Eesti Raamat, Varrak, Pegasus, Kentaur, Atlex, Raudhammas, Hea Tegu, „Värske Rõhu” raamatusari jt).

Institutsionaalset tuge noortekirjanduse elavdamisel on pakkunud ajakirja „Värske Rõhk” konkurentsitihe kirjutamis- ja toimetamiskool, kus kaastööde paremik saab „trükitud jäljeks”, mis muidu veebiavarustes kaotsi läheks. Kooli­õpilasi on innustanud sulge haarama populaarsed lugemisklubid, samuti loovkirjutamise kursused ja töötoad (näiteks Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana juhitud ulmetöötuba), inspireerivalt on mõjunud ka kirjanike raamatukogu- ja koolituurid (Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi projekt „Kirjandustund kirjanikuga”, Tartu Linnavalitsuse projekt „Kirjanik kooli” jt). Oma roll noorte juhatamisel sõnakunsti juurde on ka luule kirjutamise („Kuldne kaseleht”, „Mis maa see on?”, „Sahtlist netti”, „Kaitseme kasvupinda” jt) ja luule esitamise (üleriigiline Noorte Luuleprõmm) võistlustel. Suurte kirjandusfestivalide hõlma alla pole noortekirjandus suutnud pugeda, kuid Tartu laste- ja noortekirjanduse festival on alates 2017. aastast juba igasügisene traditsioon. Alates 2020. aastast tegutseb Eesti Noortekirjanduse Ühing, mille eesmärk on toetada noortekirjanduse kirjutamist, avaldamist ja levikut.

Noortekirjanduse lemmikutest – bestselleritest ja kultusteostest – annavad selgema pildi raamatukogude lugemissoovitused ja laenutusedetabelid, samuti noorte omaalgatuslikud veebipäevikud (nt Goodreads’i keskkonnas). Kriitilisi arutelusid on hoogustanud arvukad kirjandusüritused, seminari- ja loengu­sarjad, teiste hulgas Eesti Lastekirjanduse Keskuse seminarid ning Tartu Linnaraamatukogu algupärase laste- ja noortekirjanduse päevad. Institutsionaalset tunnustust jagab Lastekaitse Liit, mis alates 2018. aastast tõstab esile häid noorteraamatuid. Kuigi nende valikus annavad tooni tõlketeosed, on tunnustuseni jõudnud ka mõned algupärandid: Ene Sepa „Taeva tühjad tribüünid” (2018) ja „Lumelinnu surm” (2020) ning Reeli Reinausi „Roosi märgi all” (2019) ja „Morten, Emilie ja kadunud maailmad” (2020).

Institutsionaalset aupaistet ja noorte kirjanduselu käivitavaid stiimuleid pole kunagi liiga palju. Siinkohal tasub meenutada, et see kõik puudus veel murrangulistel 1990-ndatel, mil nii laste- kui ka noorsookirjandus pikka aega kiratses. Toona ilmus kogu kümnendi jooksul noortele vaid pool tosinat proosaraamatut, nende hulgas Ira Lemberi tulnukateemalised koolilood „Fantastiline tüdruk” (1994) ja „Fantastiline poiss” (1997), Tõnu Trubetsky seikluslik-­romantiline punkromaan „Mina ja Georg” (1996) ning pseudonüümi S[uur] K[irjanik] ­Richard­soni varju peitunud sulesepa (Martin Oja!) koomiline luuser­romaan „Ühe nohiku seiklused” (1998). Valida polnud siis millegi vahel, auhinnata ammugi mitte – koolilektüür pidi leppima roostekindla klassikaga, Parijõe „Teraspoisi” ja Rannamaa „Kasuemaga”.

 

Noortekirjanduse žanriväljad

Tänapäeva noortekirjanduse spekter on loomuldasa kirev: see hõlmab kujunemis- ja kasvatusromaane (näiteks Margus Karu „Nullpunkt”), seiklus- ja põnevus­lugusid (Carolin Kuuskmäe „Ekraani taga”), krimi- ja narkonarratiive (Sass Henno „Mina olin siin”), aja- ja koduloolisi jutustusi (Kersti Kivirüüdi „Okultismiklubi”), ime-, õudus- ja teadusulme alamžanre (Helga-Johanna Kuusleri „Verevalla varandus”), soospetsiifilisi jutumaailmu (Ivar Soopani „Kõik poisid ei kasva suureks”), ilukirjanduslikus vormis aimeraamatuid (Aleksei Turovski „Minu loomad”), huumorit ja paroodiat (Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0”), eksperimentaalseid tekste (Barthol Lo Mejori „Popdada 2007–2008”), koomikseid (Veiko Tammjärve „Rehepapp”), elulooraamatuid, fännikirjan­dust, veebipäevikuid ja veel muudki. Temaatilisi ja vormilisi nišše, kuhu noortekirjandus end sisse pressib, on mitmesuguseid. Üldjuhul ei soovi noortekirjanduse lugeja takerduda žanrite sasipuntrasse, vaid ootab juhatavat viidet, n-ö žanrilist koodi, mis oleks lihtsasti mõistetav.

Laias laastus on noorteromaanidel kaks põhisuunda: realistlik ja fantastiline. Esimene kujutab tõepärasel viisil olevikulisi probleeme, mille kaudu selgitatakse keerulisi elutõdesid; teine lennutab lugeja fantaasiamaailma, kus probleemi­kesksust asendavad imepärased või üleloomulikud sündmused. Nullindate noortekirjanduses valitsenud realismiohtrus teeb juba järgmisel kümnendil tublisti ruumi fantastikasuunale – nn noorteulmele. Jõudsasti kirju­tatakse fantaasialugusid, sh kõrgfantaasiat, kus tegevustik asetatakse suveräänsesse sekundaarmaailma (Heidi Raba, Airika Harrik, Berit Sootak, Koidu Ferreira jt). Romantiliste sugemetega vampiiri- ja haldjajutt on mõneti epigoonlik žanrivalik (eeskujuks Stephenie Meyeri ülipopulaarne „Videviku” sari; Ketlin Priilinn, Grete Kutsar, Kristel Kriisa, Kadri Pettai, Ele Arakas, Tuuli Tolmov jt). Teadusulme alamžanritest on esindatud kosmoseseiklus (näiteks Kent Raju koomiline ulmefantaasia „Tuntud universum: kadunud Maa”, 2012) ja noortedüstoopia (Mann Loperi tuumasõjajärgset apokalüpsist kujutav romaan „Algus pärast lõppu”, 2015). Noorteulme ei karda lõimida maavillast pärimusainest ning ameerikalikust popkultuurist laenatud, sageli just ulmefilmidest ja arvuti­mängudest pärit elemente. Nii või teisiti on fantastilist tüüpi noorteraamatud žanriesteetika haardes, järgides mõne ulmekirjanduse alamžanri ikoonilist kuvandit, mida lugejad ikka ja jälle soovivad kogeda.

Nullindate teisest poolest alates kerkib esile fantastiline realism – žanr, mis omamoodi hübriidvormina ühendab probleemrealistliku ja seiklusfantastilise teemakäsitluse. Noorkirjanike hulgas populaarsust võitnud kujutamislaad (Marion Andra, Grete Kutsar, Kristel Kriisa, Berit Veidemann, Kiiri Saar, Airika Harrik, Helga-Johanna Kuusler jt), kus realismile omased koodid on kombineeritud müstiliste, s.o üleloomulike ja imepäraste elementidega, kvalifitseerub meie noorteproosas pigem esoteeriliseks paraõuduseks, mille eeskujud pärinevad samalaadsetest lääne filmidest, teleseriaalidest ja arvutimängudest, mõistagi ka angloameerika noortekirjandusest. Vampiirid, libahundid, näkid, haldjad, nõiad ja zombid, mitmesugused vaimolendid, salapärase päritolu ja eriliste võimetega isikud on vallutanud eesti noorteromaane alates nullindate lõpust, andes märku õudusulme aina kasvavast menust. Esoteeriliste asjaolude (needused, nõidus) põimimine päristegelikkusesse mõjub ühtlasi tõsiteadusliku maailmapildi kriitikana, soovina hüljata kõike ratsionaliseeriv elukäsitlus. Fantastilise realismi paranormaalsed elemendid (astraalkehad, energiaväljad jms) on seda tüüpi teostes lõimitud noortekirjanduse tavateemadega: valulike eneseotsingute, segaste sõprus- ja kiindumussuhete, täiskasvanute maailma riskide ja ohtudega. Kodumaisest noorteulmest võib siin-seal leida üsna küpset žanritunnetust (Mairi Laurik, Reeli Reinaus, Mann Loper, Kristi Piiper, Ene Sepp jt), kus on ühendatud nii kujutlusvõimele ruumi jättev jutustamismaneer kui ka sügavam probleemikäsitlus.

Omamoodi piiriala nähtused on kaksikadressaadiga teosed. Võib loetleda terve rea proosaraamatuid, mis vastavad noorteromaani tunnustele, kuid kuuluvad samas suurde kirjanduspilti (Eia Uusi „Tüdrukune”, Madli Lippuri „June. Julien”). Uuemast nüüdisproosast tõstaksin esile kaks maskuliinset kujunemisromaani, mis sobivad ka noortekirjanduse žanrisse: Olavi Ruitlase „Vee peal” (2015) ja Jim Ashilevi „Kehade mets” (2015). Ruitlase teos pakub terava huumoriga vürtsitatud „meheks murdumise” loo varateismelise poisi argipäevast ja elumuutustest, mil poisipõlve lõpu katsumused teisenevad murde­ea üleelamisteks. Selle käigus tuleb kogeda inimliku hoolivuse ja armastuse vajadust, inimeseks saamise saladust, et suuta elus päriselt „vee peal” käia. Ashilevi romaan annab edasi sajandivahetuse segast ja eksinud noorsoovaimu, pakkudes kannatustest ja painetest pingestatud valuloo, mis lahkab lapse­põlvest noorukiikka siirduva peategelase keerulisi eneseotsinguid ja seksuaalset eneseavastamist. Mõlemaid teoseid ühendab noore poisi inimlike lähedusotsingute jõnkslik teekond, tung eneseteostuse ja tunnustuse järele, mida saadab trots sotsiaalsete ja moraalsete normide vastu.

Täiesti omaette nähtusena, mis asetab noortekirjanduse harjumuspärasest avaramasse mõõtkavva, tuleb vaadelda noorteluulet. Kogu moodsa luule tervik­pildist see ehk väga ei eristugi. Lõviosa „Värske Rõhu” debütantidest võib liigitada noorluuletajate ridadesse, kuid nende loomingu esteetiline palju­tahulisus mingit selget põlvkondlikku käekirja ei ilmuta. Selle luule verbaalne kuvand on olnud vabameelne ja mässuline, kaldudes proosa- ja vabavärsi suunas, mida vanem põlvkond võib pidada kõrgele luulekunstile sobimatukski. Tavapäraselt on noorluule püüdnud avada olematuid või pooleldi olevaid, illusoorseid tundeid, pettepilte, mille käes inimesed vaevlevad, näidata hinge- ja meeleseisundeid, ootusärevust ja äraigatsust sellest „siin ja praegu”-maailmast. Noorluule on domineerivalt minaluule, isiklikust ängist läbi põimunud värss, mis ajendatud teravast tajumisvajadusest ja kirjutamisihast. Kõnekaim osa sellest, näiteks Triin Tasuja, Tuuli Taul (Velling), Andra Teede, Helena Läks, Sveta Grigorjeva – see vihaste tüdrukute kamp esindab sotsiaalselt teravat, robustset ja ärritavat südametunnistuse häält. Uue naisluule kõrval on viimasel kümnendil „Värske Rõhu” veergudelt välja astunud ka noorema meesluule põlvkond: Paavo Piik, Edvin Aedma, Siim Lill, Siim Kera, Tõnis Vilu, Kaur Riismaa jt.

1990. algupoolest peale on noortekultuuri üks suundumusi olnud räpp­muusika,[9] mis on kahekümne aastaga arenenud marginaalsest nišinähtusest suisa noortemuusika peavooluks. Muusikaga rööpne räppluule, mis oma sotsiaalselt teravate tekstidega on täitnud mõneti varasema punkluule nišši, on samavõrd luule nagu folkloorne rahvalaulgi. Pealegi näib räpp praeguse vabavärsi ajastul valitsevat riimi nii tugevalt, et noored luuletajad ei söanda sellega väljaspool räppmuusikat katsetada. Esimesele räppluule antoloogiale „Eesti räpptekstide kogumik” (2006) on järgnenud luulevinüül „Eesti räpptekstide kogumik. Osa II” (2019), millel teiste hulgas loevad oma tekste Nublu, Genka, Ingmar Gailit, Jarek Kasar, Ain Nufin, Beebilõust ja Tommyboy. Neist kaks viimast räppartisti – alias Andrus Elbing ja alias Toomas Tilk – on jõudnud ka oma räppluulekogu avaldamiseni: esimesel „Siin Beebilõust, tere!” (2006), teisel „Aja kiri” (2010). Uussiirast pihtimust, mis külvab hiphoppari moodi sõna­osavat ühiskonnakriitikat, võib tuvastada Chalice’i tekstikogust „100% Chalice” (2012).

Tänases noorluule puhangus ei jää märkamata sotsiaalmeedia mõjutused ja chat-kultuuri pealetung, mis soosib luuletamist otse Facebooki seinale (Kaur Riismaa, Liina Tammiste jt) või Twitteri kasti (Keiti Vilms jt). Ühismeedias sündinud uus suhtlusvorm tviteratuur on kujunenud just Keiti Vilmsi – kalambuuride kuninganna – firmamärgiks. Temalt pärineb eesti esimene säutsuluule kogumik „@keitivilms” (2017), mis on tekitanud koolinoortes laialdast huvi keelemängude vastu. Eraldi meediavorm on noorte kirjandusblogid, millest murdosa on ka raamatuna ilmunud (Dagmar Reintam, Margus Tamm). Digitaalkirjanduse kõige uuema laine sünd, nagu resümeerib Piret Viires, on seotud Web 2.0 arengutega, Twitteri, Facebooki ja Tumblri levikuga ning nutiseadmete ja mobiilse interneti laialdase kättesaadavusega.[10]

Viimase tosina aasta noorteromaanide inventuur on kahtlemata tihe sõelumine, mis toob alljärgnevalt kokku nii isiklikku lugemislisti sattunud kui ka kriitikas tähelepanu pälvinud teoseid. Lähenemisviis on pigem kirjeldav kui hinnanguline, eesmärk on jagada põgusaid tähelepanekuid teoste temaatika ja narratiivi, aga ka žanritunnuste kohta kolmes üsna lõdvapiirilises kategoorias.

 

1. Esiplaanil suhted, taustal kodu, kool ja hobid

Kümmekonna noorteraamatu autori Heli Künnapase armastusromaan „Ütlemata sõnad” (2016) kajastab õrnas eas teismeliste tunnete sasipundart, mis ei hargne tänapäeva muinaslooks, vaid ohtlikult toksiliseks suhteks, kus eludki on ohus. Suhtedraamad tulevad esile sama autori teoses „Lõpupidu” (2011), kus peategelane kogeb eluvalikuid, mis puudutavad sõprust, ausust ja usaldust, aga ka tervislikke eluviise ja sportlikke ambitsioone. Koolivahetusega seotud intriigid lahvatavad Heli Künnapase ja Lille Roometsa kahasse kirjutatud romaanis „Uus tüdruk” (2021), mis ei püüagi kujutada ideaalseid noori, vaid oma valikutes eksivaid, ebasümpaatseltki käituvaid tegelasi.

Kõigest 16-aastase noorautorina debüteerinud Agnes Kolga suhteromaan „Varjajad” (2017) pakub haarava loo sotsiaalmeedia noorte igapäevaelust, mida pingestab südame ja mõistuse igihaljas dilemma, armumise valulik magusus ja pettumus. Noortevahelisi lähisuhteid, kus ahistavast ja alandavast paarisuhtest vabanenud neiu kogeb ikka veel oma endise noormehe jälitamist ja väljapressi­mist, kujutab Kolga romaanis „Jagatud saladused” (2019). Noorteromaaniga „Surnud liblikad” (2010) debüteerinud Mai Raeti hilisem teos „Valu tühi veetlus” (2019) liigitub tüüpiliseks suhtenarratiiviks, kus uues koolis gümnaasiumi­õpinguid alustav tüdruk peab kohanema võõra keskkonnaga. Noorteproosa viljakas autor Ene Sepp keskendub „Lumelinnu surmas” (2020) üksindusse tõmbunud tüdruku näitel sõpruse eri tahkudele, usaldamisele ja reetmisele.

Kadri Aadma debüütromaan „Täht teises taevas” (2015) paneb kaasa elama noorele naisele, keda tuleõnnetuse tagajärjel tabab osaline mälukaotus. Tõsine suhtlemistõrge – valikuline mutism – kimbutab Kaia Raudsepa esikromaani „Nähtamatu tüdruk” (2020) gümnasistiohtu peategelast, kes ema muremeelest hoolimata eelistab üksildast vaikimist sotsiaalsele läbikäimisele. Anett Tuisk on valinud omanäolise ülesehituse ja põneva sündmustikuga debüütromaani „Tulevikuta lootus” (2016) peategelaseks lõpuklassi noormehe, kes käib usinasti korvpallitrennis, kuid elab samas pöörast seltskonnaelu. Juhuslikult leitud päevik, kuhu tundmatu neiu on kirjutanud oma lapseea kohutavad mälestused ja murdeea valusad tunded, aga ka enesetapumõtted, paneb noormehe enda eluväärtusi ümber hindama.

Margit Sarapiku romaanis „Õhku joonistatud naeratus” (2017) on peategelaseks sporditüdruk, kõrgushüppajast tulevikutalent, kes elab läbi oma esimest lahkuminekut ja armumist oma treenerisse. Laura Evisalu romaan „Juhused” (2021) esitleb peategelasena andekat noorsportlast, kes juhuse tahtel kiindub endast vanemasse naisesse. Nii seksi kui ka ecstasy kogemused sunnivad poissi unustama tõsisemaid elusihte. Loo taustaks on mitmesugused noortekultuuri elemendid, nagu pildipostitused Instagramis, kiirsuhtlus Facebookis, pidutsemised, anglitsismide ja vulgaarsustega vürtsitatud dialoogid.

Ene Sepp, kes on Tänapäeva võistlustel tunnustuse pälvinud õige mitme käsikirjaga, puudutab oma teoses „Vabandust, aga mis asja?!” (2016) ebatavalisi peresuhteid, sh eelarvamuse ja sallivusega seotud küsimusi. Liina Vagula romaan „Keegi teine” (2018) pajatab reinkarnatsiooni juhtumist, kus koomast ärganud koolitüdruk avastab end olevat paarkümmend aastat varasemas ajas oma ema füüsilises kehas.

Filosoofilisema lähenemisega paistab silma Elo-Maria Rootsi pesuehtne kooliromaan „Vaimude jaam” (2013) presidendi tütrest, kelle vaatepunktist portreteeritakse vanamoelisi õpetajaid ja mässumeelseid õpilasi ning puudutatakse haridus- ja kasvatusteemasid, sh koolikiusamist. Jana Maasiku „Enne lõppu” (2020) tõstatab samuti koolikiusamise teema, süüvides selle hukatuslikesse tagajärgedesse abituriendi vaatepunktist. Pingelised valikud sõprus­suhetes – kas minna kaasa populistliku kambavaimuga või kapselduda nukrasse üksindusse, kas valida sõpru isikuomaduste või rahalise jõukuse järgi? – pole raamatunoortele tundmatud dilemmad. Liina Vagula romaan „Täiusliku elu hind” (2021) käsitleb aga küberkiusamise teemat.

Realistlike noortelugude seast paistab silma Kaja Sepa debüütromaan „Hetk enne homset” (2013), milles avaneb kärgpere noorte uus eluetapp rustikaalses külaühiskonnas, kus tuleb ületada mitmesuguseid kohanemisraskusi. Paljude lasteraamatute autori Siiri Laidla noorteromaan „Nõgesnurme” (2019) asetab sündmused rahulikku maa- ja koolikeskkonda, et heita nõnda pilk noorte tundemaailma keerdkäikudesse. Heli Künnapase ökoromaan „Mälestusteta suvi” (2020) kujutab teismelise tüdruku suveromanssi vanaema juures, sotsiaalmeediavabas maakohas, kus ta armub salapärasesse naabripoissi, kogeb vaenu- ja sõprussuhteid kohalike noortega ning tegutseb talutööde kõrvalt ka keskkonnaaktivistina.

Lastekirjanikuna tuntust kogunud Helen Käiti noorteromaanis „Põrgulik suvelaager” (2018) rullub lahti lugu, milles on mõõdukalt suhteromantikat ja tüdrukutevahelist rivaalitsemist, kuid rohkesti vihkamist väärivat sunnitöö­orjust. Ene Sepa „Jagatud suvi” (2018), mille peategelane on hobustesse ja ratsutamisse kiindunud tüdruk, kuulub nn hobinarratiivide kategooriasse. Romaani järg „Tagasi sadulasse” (2020) keskendub sama neiu ärevushäirele, mis tabab teda pärast ratsutamisõnnetust. Vaimustust hobustest, aga ka loodusega seotud tegevustest, mis mõjuvad üksikule tõrjutud tütarlapsele teraapiana, on kujutanud Marian Suitso oma kaheosalises päevikromaanis „Hobusehullud” (2013) ja „Hobusehullud Ameerikas” (2016). Selle rahulik sündmustik koos mõõdukate suhte- ja armudraamadega meenutab Saksa koguperefilme.

Kristi Rebase „Aitäh elu eest” (2017) asetab Tartu olustiku taustal fooku­sesse julma koolikiusamise ja sellest tingitud söömishäirete teema, mida lahatakse noore naise vaimse seisundi näitel. Verinoore autori Eliis Grigori „Teibitud suu” (2017) on päevikusissekannetel põhinev lugu anoreksia diagnoosiga tüdrukust, kes avab ausalt ja siiralt raske haiguse tagamaid. Kristi Piiperi „Tinderi­koomas” (2021) rullub lahti Tartus üliõpilaspõlve alustava maatüdruku ülevoolavalt emotsionaalne ellu sukeldumise lugu, mis muu hulgas hõlmab ka suhteotsinguid Tinderi tutvusportaalis. Vaimukas teos on täis pikitud noortepärast slängi ja sotsiaalmeedia keelepruuki.

 

2. Põnevus, saladused ja vägivald narko- ja kriminarratiivides

Seda alaosa alustagem Reeli Reinausi krimipõnevikuga „Mõõkade äss” (2019), mis esitleb gooti erakneiut, kes on läbi elanud seletamatu õnnetuse. Sama autori seiklusromaanis „Suhkrust ja jahust” (2015) sõbruneb gümnaasiumitüdruk oma uue klassiõega, judinaid tekitava pahatariga, kes tõmbab ta tarbimis- ja klubikultuuri meelevalda, ühtlasi ka jooma- ja narkopidude keerisesse. Kurja­kuulutav „äriidee”, kus kaunitarid otsustavad abielumeestelt raha välja pressida, sõlmub samm-sammult saatuseks, mis lõimib armastuse kättemaksu ja surmaga.

Margit Müllersoni teos „Põrgu või paradiis” (2016) heidab pilgu täisikka pürgiva koolitüdruku sisemaailma, kus ta seisab vastamisi tähtsate valikute, ennekõike aga keelatud naudingutega. Tüdrukutekamba pöörane salaelu, mis täidetud ohjeldamatu pidutsemisega kahtlastes ööklubides, viib kolme noore naise surmani. Marilin Karu debüüt „Teine elu” (2017) on armastuslugu, kus kahe õe elud ristuvad salapärase noormehega, kes kehastab kahte eri identiteeti. Paljastuvad ebameeldivad saladused, narkoäri telgitagused ja mõrvatöö asjaolud – armastusloost saab ühtäkki kriminaalne triller.

Lille Roometsa esikohaga pärjatud debüütromaan „Üks väike valge tuvi” (2019) on kriminarratiiv, kus selektiivse mutismi häirega tüdruk üritab oma kodulinnas Karksi-Nuias jõuda kümmekonna päeva jooksul oma ema mõistatusliku hukkumise põhjusteni. Diloogia teine osa „Väike valge sulg” (2020) jätkub niisamuti kaasahaarava krimiloona. Ketlin Priilinna „Halloweenis” (2015) varjutab keerulisi peresuhteid traagiline õnnetus – onu kummaline mõrv, mille kriminaalseid tagamaid asub välja selgitama 14-aastane Susan. Helga-Johanna Kuusleri põnev-kireva sündmustikuga debüütromaan „Puhkus koomas” (2016), mis saavutas Pilgrimi kirjanduskonkursil „BestSeller” ilukirjanduse kategoorias esikoha, algab traagilisest autoavariist, mis käivitab ulmeliselt mõjuva segaduse taevastes kõrgustes, kust poisi kehasse sattunud tüdruku hing tagasi maa peale saadetakse, et see mõrvamüsteeriumi lahendaks.

Merilin Paas-Loeza kriminaalsete episoodidega noorteromaanis „Mida silmad ei näe” (2021) on loo fookuses kahe väikelinna pere traagika, nende mured ja saladused. Tea Lall tegeleb romaanis „Ära armasta mind enam” (2016) kolme pere sotsiaalprobleemidega, mis hõlmavad vanemate tööorjust Soomes, inetuid lahutusdraamasid, nende psüühikahäireid, koduseid joomatuure, laste seksuaalset väärkohtlemist ja sattumist turvakodusse. Kaia Raudsepa romaan „Lihtsalt ära jää üksi” (2021) esitab teose avaepisoodist alates mõtlemapaneva loo noore tüdruku vägistamisega seotud traumakogemusest, mis on täis valusaid tundeid, häbi ja hirmu. Sisekaemuslikult edasi antud minajutustuse taustaks on noortevahelised suhted sotsiaalmeedias, koolis ja pidudel, alkoholi pruukimisega kaasnevad ohud, aga ka romantilised kiindumised ja sportlikud harrastused.

Kristi Piiperi triloogia „Tõde või tegu” (I – 2015, II – 2016, III – 2018) on ilmselt möödunud kümnendi populaarseim noorteromaan, mille menule on kaasa aidanud efektne peibutusvideo. Kui 14-aastase Stella ema ühel hommikul jäljetult kaob, käivitub ettearvamatu ja katsumustest tiine tegevusahel, mis on täis perekonna saladusi, suhtesõlmi eakaaslastega ja esimesi armutundeid, aga ka vägivaldseid episoode kriminaalide salaurkas. Filmiliku süžeega sarja hoog on järgnevates osades mõnevõrra taltunud, kuid liigub oma kulminatsioonini – ema kadumismüsteeriumi lahendamiseni. Tugevat taset näitab seevastu Piiperi „Topelt D” (2021), kaasakiskuv põnevusromaan, mis ühendab mõistatuslikul viisil kahe noore naise eri aegadel toimuvad eneseleidmise lood. Põnevust kruvi­takse halvaendelise atmosfääri loomisega, saladuslike kadumiste ja jälitamistega, mis kulmineeruvad dramaatilise finaaliga.

 

3. Maagia ja üleloomulikkus ulmelugudes

Ulmepuhang on tugevalt kujundanud viimase kümnendi noortekirjanduse üldpilti. Heidi Raba on avaldanud põneva imeulmetriloogia („Lili Remma ja gongapuuhaldjas”, 2011; „Lili Remma ja unehiilija”, 2012; „Lili Remma ja purpurkuulased”, 2013), mille peategelane seikleb koos sõpradega veidrates paralleelmaailmades, võideldes inimeste maailma tagasipöördumise nimel nõidemanda, unehiilija ja allilma valitsejaga. Fantaasiaromaanile kohaselt satub tegelaste kätte võluesemeid, seistakse silmitsi ebamaiste olevustega jms. Puhta­kujuliseks žanrifantaasiaks, kus peategelase maailma päästmise missiooni saadavad nii mõõgavõitlused kurjamitega kui ka maagilised nõiatrikid, võib pidada Kätlin Koidu „Nõidsõdalast” (2010). Gabriela Turkini „Surematuse saladus” (2018) on fantasy-atmosfääriga seikluslik imeulmeromaan Inglismaalt pärit noormehest, kes sundabielu ettekäändel põgeneb kodust laia maailma, kus müstilised paigad, kummalised olendid ja maagilised sündmused põimuvad ajarännu noovumiga, juhtides peategelast armastuse ja kättemaksu radadele. Verinoore koolipiigana debüteerinud Airika Harriku kaheosaline fantaasiasari „Iseenda laps” (2011) ja „Õnnistatud needus” (2012) pakub ühelt poolt rabava sissevaate teismeliste tüdrukute tunde- ja mõttemaailma (sh riided, peod, poisid, armastus, seks), teisalt loob aga kujutluse fantaasiamaa­ilmast, mis on täis ajarännuparadokse, maagilisi erivõimeid ja üleloomulikke olendeid (kuuhundid, golemid, vaimud).

Kristel Kriisa realistliku alusmustriga suhteromaanis „Piinatud hinged” (2011) suudab paravõimetega tüdruk tekitada mõttejõu abil vägivaldsetele isikutele füüsilisi kannatusi ning suhelda traagiliselt hukkunud noormehe astraalkehaga. Kiiri Saare noorteromaanis „Martin Greeni juhtum” (2011) on põnevus ja salapära seotud haldjatüdrukuga, Kadri Pettai fantaasiaromaanis „Jaanik(a)” (2012) tegutseb terve metshaldjate perekond, kes salapärasel jaaniööl astub kontakti inimeste maailmaga.

Berit Veidemanni õudusromaan „Tumenejad” (2014) on sünge lugu üleloomulike võimetega tüdrukust, kes suudab maandada inimestes negatiivset energiat. Ene Sepa „Taeva tühjad tribüünid” (2018) on aga müstikasse kalduv psühholoogiline romaan, mis keskendub surmajärgse eksistentsi võimalikkusele. Autoõnnetus muudab Marek Kahro põnevusromaani „Viisteist naeratust” (2014) peategelase elu, mis ühel hetkel muutub ulmemuinasjutuks, täitudes üleloomulike jõudude, inglite ja deemonitega. Ulmekirjanikuna tunnustust pälvinud Mairi Lauriku (Mairi Tempel) kaksikromaan „Mina olen surm” (2016) ja „On aeg!” (2021) lõimib realistliku olustiku paranormaalsete nähtustega, mis on seotud Lihula koolipoisi erilise võimega suhelda kahe maailma vahele lõksu jäänud surnute hingedega ja näha ette surma.

Reeli Reinausi seikluslik triloogia – „Nõidkapteni needus” (2010), „Poisid Mustalt Hobuselt” (2013) ja „San Augustini vereohvrid” (2017) – ehitab üles imeulmemaailma, mis kubiseb nõidustest ja needustest, vaimudest ja zombidest. Reinausi fantasy-romaani „Vaevatud” (2011) kaasahaarava sündmustiku keskmes on vana mõisahäärber, kus on varjul suguvõsaga seotud mineviku­saladus. New-age’ilikku üleloomulikkust (sh spiritismi, meditatsiooni, hüpnoosi elemente) töötleb Reinaus romaanis „Praktiline nõiakunst” (2013), tema fantaasiaromaanis „Deemoni märk” (2014) võitleb poolingli ehk nefilimi identiteediga koolitüdruk enda ellujäämise nimel deemonite jõugu ja kurjuse vastu. Rahvapärimusel põhinev romaan „Verikambi” (2016) meenutab ameerikalikku õpilas-horror’it, kus neli gümnaasiuminoort peavad öö veetma mahajäetud vesiveskis. Reinausi mitme tundmatuga müsteerium „Roosi märgi all” (2019), mis on inspireeritud Hiiumaa ajaloost ja pärimusest, põimib nii krimijutu, gooti romaani kui ka linnafantaasia elemente.

Helga-Johanna Kuusleri müstiline põnevik „Verevalla varandus” (2018) on ajaloolisele ja pärimuslikule ainesele toetuv süngevõitu etnoõudus, mis vahendab kokkupuuteid üleloomulike olenditega Lõuna-Eesti metsade ja soode vahel. Tuuli Tolmovi „Neetud taevakivi” (2019) viib mütoloogiast tiine sündmustiku pronksiaja lõpu Saaremaale, mida on tabanud nakkusega saastunud meteoriit. Saaremaa Kaali järve legendidest inspireeritud müstilis-ajaloolise jutustuse „Päikeserändur” (2018) on kirja pannud Kairi Himma, kes kujutab päikese­jumal Apollo poega Aapot elamas kauges minevikuajas.

Berit Sootaki intriigidest pungil ulmeromaanis „Viimane hingelind” (2019) on narratiivi keskpunktiks eesti rahvapärimusel põhinev üleloomulik maailm, jätkulugu „Ilmalinnu laul” (2020) hoiab folkloorist ja popkultuurist (näiteks Harry Potteri ja X-meeste maailmast) mõjutatud fantasy-kurssi, kuid kaldub ka kriminaalsete koolilugude alamžanrisse. Koidu V. G. Ferreira on kirjutanud noortele pöörase kolmeosalise fantaasiasarja „Domineeriv värv” („Tumepunane”, 2017; „Must”, 2019; „Kastanpruun”, 2019), mis kujutab hiiglaslikuks liiva­kõrbeks muutunud postapokalüptilist tulevikumaailma, kus vähesed alles­jäänud inimesed elavad koledates maa-alustes, range elukorraldusega punkrites.

Carolin Kuuskmäe „Ekraani taga” (2019) on fanfiction’i platvormilt Wattpad alguse saanud, seebiooperlike süžeepööretega tempokas ulmepõnevik noorest häkkerist ja leiutajast, supervõimetega koolitüdrukust, kes avastab oma hiljuti surnud ema kohta kummalist infot, mis käivitab filmiliku spiooniloo. Joel Jansi (alias J. J. Metsavana) hoogsa märuliulmeromaani „Tondilatern” (2019) peategelased, Elva linnakese noored, on vapustatud tulnukate invasiooni ennustavatest unenägudest, mis paraku osutuvad tõeks. Margus Aru „Nora” (2016) aga vahendab mõtliku loo traagilistest sündmustest muserdatud tüdrukust, kelle julged unistused viivad ta kokku poisiks kehastunud tulnukaga.

 

Kokkuvõtteks

Kui nullindate noortekirjanduse buumi sümboolne avaakord kuulub Aidi Valliku hittromaanile „Kuidas elad, Ann?” (2001), siis järgmise kümnendi versta­postiks võib pidada Margus Karu „Nullpunkti” (2010), millele esimesena kodumaises raamatuäris valmis reklaamvideoklipp, nn õrriti, kus osatäitjatena astusid üles Eesti noortekultuuri ikoonkujud. Sealt edasi on viimase tosina aasta noortekirjanduse üldpilt kirev nagu lapitekk, mida meeled ühekorraga ei haara. Eesti Lastekirjanduse Keskuse bibliograafias on loetletud 133 noorte­romaani ajavahemikust 2010–2021 (nimekiri pole kaugeltki ammendav, eriti ulme registris). Kuigi temaatiline ja laadiline mitmekesisus on üllatav, leidub teoseid mitmes kvaliteediastmes: peamisteks nõrkusteks on ühetaolised ideetoorikud, läbi komponeerimata tegevusliinid, üheplaaniline karakterikujutus, välja arendamata kujundisüsteem, keskpärane keeletunnetus, kohmakad dialoogid, nõrk toimetamistöö takkapihta. Ent lammutavalt kriitiline meie noorte­kirjanduse suhtes olla ei maksa – sedalaadi kirjandust hinnates näib kehtivat hoopis teistsugune tõlgendusnorm ja kontekst, mis täiskasvanud lugejaid ei peagi kõnetama. Kõlab tautoloogiliselt, kuid noortekirjandusel – s.o teostel, mis on kirjutatud noortelt noortele ja noortest – on nooruse nägu: see annab loomuldasa märku põlvkondade vahetusest, mida tõendavad nii moeteemad kui ka keelelised iseärasused.

Realismisuunal annavad peamiselt tooni probleemikesksed, sotsiaalselt või psühholoogiliselt markeeritud jutumaailmad. Läbivalt on need siiski kasvamislood, kust võib leida hulgaliselt äratuntavaid universaale, paraku ka stereo­tüüpseid tegelasi ja šabloonseid süžeeliine. Transgressiivset kuraasi, mis võimaldaks jõuda taani kirjaniku Ina Bruhni šokeeriva noorteromaani „Minu faking perekond” (e. k 2015) nurjatusteni, võiks meie tumerealismist innustatud suleseppadel rohkemgi olla, nii nagu ka oskust näha noorte elu helguse ja lustakuse vaatevinklist.

Fantastikasuunal tõuseb aasta-aastalt püünele üha rohkem žanrikirjandust, mis varieerub padufantaasiast pararealismini. Kümnendi eripäraks on olnud ka mitmeosalised fantaasiasarjad. Paraõuduslood, mis oma alusmustrilt on realistlikud, kuid mõjuvad mõne irratsionaalselt üleloomuliku asjaolu tõttu õudusulmeliselt, esindavad fantastilist realismi, mis on tänapäeva noorte­kirjanduses populaarne žanrivalik. Üha rohkem on ulmejutumaailmad seotud kohaliku kultuuriruumi, eriti kodu- või pereloolise materjali, lokaalsete uskumuste ja legendidega, sageli ka reaalsete eestimaiste paikadega, mille taustal rullub lahti mõni müstiline etnoõuduslugu.

Noortekirjandusel on üha suurem roll koolinoorte lugemisvaras. Kuigi kohustusliku kirjanduse mõistet 2011. aasta riiklikus õppekavas enam ei eksisteeri, on soovituslike teoste mängumaa paljuski õpetajate, aga ka kodu, sõprade ja avalikkuse kujundada. Ilmselt pole lektüürivaliku võtmeküsimus niivõrd see, millised teosed õpilastele huvi pakuvad, kuivõrd see, kuidas nendega loetud raamatutest kõnelda. Noortekirjandusel pole koolis n-ö puhta sõnakunsti kaalu, vaid see on osa millestki üldisemast (moraalist, kultuurist, psühholoogiast). Kooli vaatevinklist pakub noortekirjandus häid võimalusi valgustada kõlbelisi dilemmasid, kujundada eluhoiakuid, edendada eetilisi tuumväärtusi (nagu sõprus, ausus, hoolivus, õiglus, vastutus) ja kujundada noorte iseloomu, käitumis- ja suhtemustreid.

Noorteromaanide väärtusmaailm on meeldivalt ambivalentne, seepärast on ootuspärane, et noor lugeja suudaks jutumaailmu enesekohaselt ja kriitiliselt mõtestada, ahvatlevalt ebamääraseks jäävad hoiakud ja hinnangud lahti rääkida ning probleemidele nende mitmekesises vastukäivuses lahendusi leida. Ehk ongi noortekirjandus väärtuste käsitlemiseks märksa parem materjal kui mis tahes eetikateooria või moraaliepistel. Jäägu viimane sõna ikka noortele.

 

[1] Vt: A. Mattheus, Noortekirjandus. Rmt: Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012. Tallinn, 2014, lk 127–163; A. Mattheus, Noor(te)kirjanduse plahvatus. „Looming” 2010, nr 9, lk 1285–1301; H. Ojala, Noortekirjanduse mõistest ja spetsiifikast. Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse toimetised 2. Tallinn, 2005, lk 122–137; E. Süvalep, Kes kirjutab? Kes loeb? Noorteraamatu autori ja lugeja vahekorrast. „Raamatukogu” 2006, nr 4, lk 8–9.

[2] Sedalaadi noortekultuuri kvintessentsiks kujunes maailmasõjajärgses USA-s J. D. Salingeri kultusromaan „Kuristik rukkis” (1951), kuid sarnaseid näiteid pakkusid ka mitmed toonased filmid, nagu „Blackboard Jungle” (1955, lavastaja R. Brooks), „Rebel Without a Cause” (1955, N. Ray) ja „Alice in Acidland” (1969, D. Greer). Kuigi Nõukogude Liidu suletud ühiskonnas spetsiifiline noortekultuur praktiliselt puudus, võib 1950.–1970. aastate eesti kirjandusest, näiteks Villem Grossi, Holger Puki, Silvia Rannamaa, Mati Undi ja Teet Kallase teostest leida mõningaid viiteid noortekultuurile. Esimeseks kodumaiseks noortefilmiks võib pidada Silvia Rannamaa romaani „Kasuema” ainetel valminud mängufilmi „Naerata ometi” (1985, L. Laius, A. Iho).

[3]M. Houellebecq, Alistumine. Tõlkinud T. Tamm. Tallinn, 2015, lk 10.

[4] Vt: P. Kruus, Nooruse valuuta. Noorkirjanik ja rühmitus nullindatel. „Methis” 2013, nr 11, lk 48–63.

[5]S. Uusjärv, Hoovused noorte fantaasiakirjanduses. „Õpetajate Leht” 15. IV 2016.

[6]A. Org, Plahvatus nullpunktis ehk Nullindate eesti noorteromaan. „Haridus” 2011, nr 2, lk 5–8.

[7]K. Kaldmaa, Vampiirid, haldjad ja libahundid paigal ei püsi. „Sirp” 27. II 2015.

[8]M. Väljataga, Kulmineeruda raamatus. „Sirp” 19. I 2018.

[9]T. Vallaste, The Emergence of Estonian Hip-Hop in the 1990s. „Res Musica” nr 10, 2018, lk 63–83.

[10]P. Viires, Digitaalse kirjanduse defineerimisest ja periodiseerimisest. „Philologia Estonica Tallinnensis” 2017, nr 2, lk 146–171.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon