Aliis Aalmanni luulet Loomingust nr 12

Foto: Gabriela Urm

 

*

need polnud mustikad
vaid kokkukägardatud kommipaberid
ja varesed olid medaljonid üle kahkjate okste

tulime lootuses hingata rabaõhku
kuid seegi on segunenud põlenud rehvide
ja keldrikummitustega
kellegi sammud samblikul nagu roomikud
rootsud vajutatud mustriks
ahned käed sõrmejälgede ja elujoontega
ja igal sammul on sedel

vaadata kitsedega tõtt
limpsata samalt kivilt soola
ja olla astlaidpidi seotud

aga pilv on krabisev kilekott
ja sookailudes õitsevad plastiknoad
tuhanded silmad sulamas välja
linna miinuskraadidest
eksitamas järgmisi
järv on väsinud üsk mis
näinud inimesi rohkem
kui kodutiik konni

me oleme linlased
kokkukägardatud tšekid
mille tasumine
röövib raasuke hinge

 

*

taevas muutus loojangul nahkjaks
kobrutas ja punetas
nagu allergiline käsi sirutumas
sõrmed reha piid
ja tõmbas lähemale pilvede tüljat kangast
horisondi paberhundile
mille pudemeist ehitas hommik võililletiheda udumüüri
see lagunes kastesel murul viirastuseks
ma tundsin ärgates maitset oma keelel

 

*

kui oled mätsinud haavad
võid lahkuda
lehed langevad nagunii
vesiroosidki
tuul jääb orgu kinni
kiigub käänakuis ja
kuivatab niisked saapajäljed kuivatab laudtee
saepuruks. tuul on muutunud
miski minust eksiski siia
uskus su varju ja järgnes
uskus raudrohult peegelduvat valgust
uskus su sõnade jäänukeid mis vajusid
sookailudele kaela
kägu poetab pojad pesasse
ja kukub
üle ääre teise maailma rüppe
sina järgnesid tuulele
aga mina saan esimesena välja

 

*

tuul kasvatab põllule õied
ja tolmeldab tänavad kuivanud putukakehadega
olen lind keset ikaldust
tuhkja männioksa peal
klammerdunud kaardunud küüntega
midagi minust on inimene
nagu mälestus bensiinijaamast
ja silmade hele läige
kui õlilaik
mis vangistanud endasse
vihma ja päikese ühise hingetõmbe
tuleval aastal ma poegi ei kasvata
nokin viimastelt sõstrapõõsastelt marjad
torgin suled kogemata tikriokastel
kas kevadet enam saangi mäletada
või lendan lõunasse ega naase

 

*

vahel ei elagi su rinnakorvis süda
vaid tuksub
koda kaotav tigu

ja lõikeheinad ei lõika
nõges riivab
kõrvetamata
temagi on matnud nime

kured ei too enam ammu
imikuid lävele
vaid võtavad viimasedki
lükkavad needki
üle pesaserva
otse konnaligasele
maanteele

kes see muu kiigub
mändide ladvus
ja tammetiibades
kui mitte eilse
tulevikku sirutuv käsi
armutu käsi
narmendav käsi
poolik käsi
mille sõrmed homset ei puutu
kuid mis järjepidevalt riivab
nagu osuti
nagu metronoomi pendel
häält mille järgi tantsime

 

1 kommentaar

  1. Koidu Lainevee ütleb:

    Oled väga andekas ja naudin su tegemisi.Soovin sulle väga palju imelist ja head.Suuri kordaminekuid ja edu kõiges.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood