Allääres

MercA

 

 

„No, maq naka sõs minemä,” ütlen burkat kotti toppides.

„Maq või suq jo ärq viiä,” peaaegu lunib Imre.

„Püsü kotoh, külh maq saa!” käratan.

„Sul kõk n’oo kombsu ja…”

„Jätä… Saq nakat jo jalh ull’usiq tegemä. Sul mineväst kõrrast väähä viil, vai’?”

Imre komberdab vaevaliselt taldadele toetudes minuni, ta silmad on väsinud ja kurvad.

„Anna muso kah.”

Suudleme. Ajan pin’o alt ratta välja. Pakin kompse esi- ja tagakorvi.

„Maq või suq hot’ Obinitsa arq visada,” teeb mees viimase katse.

„Jätä! Külh maq saa.”

Silitan tal käega üle põse.

„Käevõru õks võtsõt?” tunneb ta muret.

Tõstan parema randme.

„Kanõp om üteh?”

Noogutan.

„Han’sa?”

„Ullikõnõ, esi teipset plaskuq mäkaivariga mullõ kere külge.”

„Ai-jaah.”

„Peläku-ui, külh kõk saa kõrda!”

Lükkan ratta tanumale, istun sadulasse. Imre seisab värtel ja viipab mulle perra. Sõkun pedaale. Kevad on imeline aeg. Küllatova org on vett täis. Üleilmne soojenemine on siin kandis sedapidi mõjunud. Sõidan Raalide tarest mööda. Lambad on aedikus ja määgivad mu pääle. Vesi voolab üle tee, sest vana truup ei suuda nii suurt kogust vett läbi lasta ja nõukaaegne maaparandus hakkab looduse uuendustele alla vanduma. Pean passima, et autosid ei tuleks. Piirikatest pole lugu, need lasevad kohalikel enam-vähem omatahtsi elada. Hullem asi on turistidega. Nood võivad pahaks panna, kui ilma burkata naine rattaga ringi sõidab. Läheks ma lihtsalt poodi, kleebiksin igaks juhuks habeme ette — teatris töötamisest on palju kasu, aga Tartus võib taolisest maskeeringust suur jama tulla. Võib. Arm paremal kulmul tuletab rikkumist meelde. Humaansetel kaalutlustel naisi enam kividega surnuks ei loobita. Neid pani imestama, et ma pead ei katnud ega pilku ära ei pööranud, ainult laulsin: „Kull’a imä, kuku imä, kos’aq ommaq kua takah. Kull’a tütär, kuku tütär, lasõ nimäq sisse…” Kakskümmend lapse rusika suurust siledat munakat. Rohkem ei lubatud. Maailm oli verev ja mina muudkui laulsin.

Ma lihtsalt ei suuda taluda burkaga sõitmist: piiratud vaateväli, segav kangakahin kõrvus, pealegi kipuvad need neetud sabad ikka kodarate või keti vahele kiiluma händade pesulõksutamisest hoolimata. Tegelikult on siin nurmede vahel kuni asfaldini suhteliselt ohutu maa, ent aeg-ajalt eksib ka sellele teele igasuguseid idioote.

Põldudel kepslevad uskumatult prisked jänesed. Kiivitajad jalutavad ja nokitsevad midagi kõrte vahelt. Uibud ja sirelid hakkavad õisi looma. Proovi sa seda kõike vaadata läbi burka võre! Sihuke tunne, nagu oleks kõik loodus vangi pandud! Õhk heliseb. Kuule, esimene kägu kukub!

„Kägi, kägi, ku mito aastakka mullõ viil’ kuukat?”

Üks, kaks, kolm… Loendan sõkkumise taktis.

„Võeh, taivakõnõ, nelikümmend! Kägi, tsirgukõnõ, miä sa ull’tat!”

Tegelikult on vahel burkast ka abi — talvel tuisu aegu ei viska lumepihu silma.

Jään asfaldi otsas korraks seisma ning arutlen endamisi, kas tõmmata kott pähe või mitte. Eh, löön käega. Ma olen üle seitsmekümne, auväärses eas emake, rätt peaaegu kombekohaselt peas! Muidugi, nende silmis paistan kui neljakümnene.

Istun taas ratta selga ja väntan üle silla, mis üle Tuhkvitsa jõe viib. Juuda­tare jäi mõni aasta tagasi vee alla, Saviranda pole enam, Liivarand on kolinud kõrgemale, aga nüüd suplevad siin mõnuga vaid lapsed ja mehed. Naised peavad burkades vette sumama. Muidugi võid sa selle all paljas olla, kui riskid. Ujumisest ei tule säändses ürbis midagi välja: hõljud nagu ülemõõduline meduus kalda veeres. Või siis see Ophelia variant: „Ta kehakate, rohkest joogist raske, viis heliseva lauluviisi pealt ta vaesekese mudasesse surma…” Mulle meeldis kangesti suveöiti alasti keset järve ujuda ja seal siis selili taevast vaadata. Või ujuda ja laulda. Kuidas see mets küll vastu helises! Ei midagi sellist enam… Jah, Küllatovas küll — seal vaid oma küla ümber, keegi ei pane pahaks, aga mitte siin. Mitte siin. Mitte enam.

Suurvesi kohiseb silla all, vana pais peab veel vastu. Surevate mändide ladvad seisavad voogudes kallakil. Eesti Vabariigi alguse aegu ehitatud puidust kirik-koolimaja kõrval kõrgub valgeks lubjatud minarett, õhku lastud Lauluimä asemel seisab Peko kuju. Juhin ratta sillalt selle jalamile. Võtan korvist mõned keedumunad ja asetan need puusli ette.

Pean mõttes väikse palve.

„Seto suku, Peko jako!” ütlen juba kuuldavalt ja teen kummarduse.

Mošeevaht Hassan viipab mulle tervituseks luuaga ja hakkab aeglaselt lähemale tulema. Näitan talle žestidega, et kiirustan bussi peale. Hassan noogutab ja liigutab laisalt oma luuda edasi, minuni kostab veniv laul.

„Muialt tull’ tarõst tõrvasavvu, meil tull’ tarõst kuldasavvu,” kostis kunagi nende pervede päält.

„Oh, Pekokõnõ, Jumalakõnõ! Hüä, õt nimä Suqki alalõ jätsevä!”

Istun taas ratta selga. Õnneks on Peko-puusli nende silmis nii ebamäärane asjandus, pealegi puust, otseselt inimese nägu tal kah peas pole… Lauluimä seevastu oli naine ja kombetult alasti näoga, ei lugenud seegi, et juuksed kulmudeni kaetud, ikka jäi ette! Imre tõi salaja ühe kivitüki koju, nüüd on ta meil pühäsenulgas.

Hassan on tegelikult normaalne mees. Süüriast Aleppo linnast. Tal on ükskõik, kuidas naised riides käivad. Ajab isegi seto keeles juttu. Obinitsa kiriku rüüstamisest ja papi poomisest ta osa ei võtnud, kuigi elas juba toona siin kandis. Hassan ei vihka neid mehi, kes seda tegid — Hassan ei vihka kedagi, aga ta ei pea neid ka õigeteks moslemiteks. Mulle meeldis Obinitsa kiriku altar. See ei rääkinud Kristuse kannatustest. See oli õnnistamise ja rõõmu altar.

Obinitsa tsässona man, millelt rist maha saetud, tulen rattalt maha. Ikoonid jõuti enne laiali tassida ja ära peita. Seto mehed ise raiusid tsässonatelt ristid maha, nii ka siin. Baabad pesid põrmandult võõraste julgad ja kuse. Soolaga aeti kuri välja, sisse panti „elama” väikesed Pekod. Lükkan ratta käekõrval Ülle ja Evari tare värteni. Avan väikse värava ja sisenen morole. Pererahvas on praegu Maali juures, tulevad homme, aga oma ratast võin siin hoida. Tõstan seljakoti tavaariga selga, heidan kompsud õlale ja tõmban burka ülle. Bussipeatuses peab sündsalt olema. Kunagi imestasin selle üle, kuis suutsid seto emandad igapäiselt kanda kossadega pääd, nüüd pean avalikes kohtades laperdava kotiga harjuma, võeh!

Peatusse pole siit palju maad. Naised, kel meessoost saatjat kaasas pole, hoiavad omaette. Igati tobe vaatepilt: nagu oleks talv maha unustanud kamba mustunud lumememmesid. Tunnen burka veere järgi ära Maarja tütre ja sean sammud tema poole. Me ei jõua õieti veel juttu alustadagi, kui peatusse sõidab kaks bussi: valge meestele ja sinine naistele. Tõmbame käevõruga üle tuvasti ja saame sõiduõiguse. Niikaua kui uksed on avatud, ümbritseb bussijuhti tume sudu. Me ei näe, kes on roolis — kas meie oma või muulane. Tema ei näe meid samuti. Kui uksed sulguvad, kaob sudu ainult paremalt küljelt, et juht peeglit näeks. Tegelikult on olemas ka automaatbussid, aga töökohtade kaalutlusel peetakse paljudel liinidel inimbussijuhte.

Maarja tütar Taarka sõidab Võrru tohtre juurde.

„Miäkit tõsist, vai?”

„Ei… Ma lää günekoloogi mano,” kõhistab ta.

„Ah, säändse luu!” rõõmustan mina.

Meil ei jää muud üle, kui kestmise nimel heledapäiste geene edasi kanda. Eesti tüdruk, kes tõmmut noormeest vahib, satub oma kogukonnas põlu alla. Teisest küljest pingutavad meie noormehed nüüd ka rohkem ning hävitavad ennast vähem, et tasemel püsida, oma peret hoida ning sugu jätkata. Taarka on Timo teine, see tähendab liignaine. Igaüks endale ikka kahte naist lubada ei saa! Timo on tubli mees. Suudab Veretinäs suurt talu pidada ja puha. Tal on oma esimese naise Epuga juba kolm last, nüüd siis Taarka ka… Loodame parimat, ku Peko and! Mõnes mõttes ei olegi kõik nii halb, mis ilmakorras muutunud on. Üle kolme naise ikkagi ei lubata ja mošees peab kombekohaselt paari pandama.

Soovin Taarkale hüvvä tervüst, kui Võru bussijaamas lahku läheme. Mul on kakskümmend minutit aega, sestap suundun jaamakohviku naiste poolele. Siin saab jälle burka üle pea tõsta. Kebabi hais hõljub ventilatsioonist hoolimata raskena laudade kohal. Tegelikult armastan ma lambaliha siiani, aga tüütuks läheb see pidev „kasukakõrvetamise” ving, ilma milleta ei kujuta enam ühtki linna ette. Meenutan nostalgiliselt nõukaaega, mil jaama­puhvetite põhiline menüü koosnes tundmatu koostisega keedu­sardellidest ja hapukapsast. Võtan kiluleiva ja koorega kohvi.

„Ärge palun suhkrut pange,” ütlen tõmmule teenindajannale. Too kergitab imestunult kulmu. Võimalik, et minu aktsendi pärast. Sai vist aru, mida ma silmas pidasin.

Musta leiva on nad meile õnneks veel alles jätnud, keegi oskab siiani kilusid prepareerida ja türgi kohv mulle tegelikult meeldib. Ostan „Postimehe” ka. Tõmban käevõruga üle tuvasti ning istun lauda. Tõmmud lapsed jooksevad kilgates ringi, nende emad vestlevad häälekalt. Eestlannad ja nende heledamad võsukesed hoiavad vaoshoitult omaette. Meie omade kõne on vagane, ent sellest hoolimata kerkib eestlannade ette vanaldane tumeda burkaga moor, kes käratab midagi araabia keeles. Ma ei pea isegi kuulama, tean niigi, mida too ütleb.

„Mis te mulisete siin oma võõras keeles: bla-bla-bla! Rääkige nii, et teised inimesed kah aru saavad, kultuurselt!”

Omal ajal sai seda lauset palju kordi kuuldud Moskva või Leningradi metroos. Nüüd on see mu oma kodus nii tavaline. Euroopa Kalifaadi ametlik keel on araabia keel.

Tartu bussid sõidavad ette. Valge meestele, sinine naistele. Neelan viimase lonksu kohvi, pakin „Postimehe” kotti, heidan burka silme ette, väljun jaamapuhvetist.

Hõivan bussis aknapoolse istme ja barrikadeerin end kottidega. Need teised peavad seda ebaviisakaks. Mul suva, mina eestlasena pean ebaviisakaks nende pealetükkivust. Hullemad kui venelased, ausalt. Nad peavad lakkamatult kõva häälega lobisema ja naerma. Vaikus on neile võõras, ilmselt muulased ei talugi seda. Metsa pelgavad, raba pelgavad, hoopis teine kultuur ja maastikuline taust. Neile meeldib elada üksteise seljas. Minule on see kõik talumatu ja kohutavalt väsitav. Mul on vaja ruumi enda ümber. Ja vaikust, et oma mõtteid kuulda. Küll on hea, et ostsime omal ajal selle Küllätova tare!

Pool „Postimeest” on araabia keeles. Eestikeelse esilehekülje võiks vabalt minema visata, sest seal ülistatakse Allahit ja Euroopa Kalifaadi suuri juhte ning nende tegusid. Ma saan teada, kuidas meile, metslastele, kultuuri ja kirjaoskust tuuakse nii kapa kui kannuga. Täpselt nagu nõukogude ajal, ainult riik on teine.

„Vanemuises” esietendus „Ukuaru”. Piltide järgi võiks oletada, et pigem „Haaremirööv”. Loomulikult väikeses majas, sest suures mängitakse peamiselt sümfooniaid ja vahel mõnd siivsat ooperit ka. Ei mingeid „labaseid” muusikale.

Annelinnas avati pidulikult uus mošee ja endine Sõpruse sild on põhjalikult ümber ehitatud. Asi näeb ülipompoosne välja: kõik need kullatud laternapostid ja puha… Minu meelest jõledus, aga enamikule ilmselt meeldib.

Kahjuks pole sest lehest enam ridade vahelt ka midagi lugeda, aga puhtast patriotismist toetan edaspidigi „Postimehe” vaprat eestikeelset toimetust.

„Siski esäesä kumbõ jõudsõ hoita alalõ…” laulab mobel mu karmanis.

Mu lähedal vakatab võõrkeelne vada. Koban telefoni välja. Imre helistab.

„No, mis om?”

„Ma lihtsalt tahtsõ küssü, õt om kõk höste.”

„Om-om. Tarto bussi pääl olõ.”

„Ahah.”

„Kullõ, miis, olõ rahuh, noq. Ja olõ hüä, kõlistaku-ui, külh maq esiq kõlista.”

„Noq, höste sõs.”

Mustad silmad vaatavad, kuidas ma telefoni tasku tagasi pistan. Vada jätkub.

Tartu bussijaamas korjan oma kompsud kokku ja heidan taas burka üle pea. Ihu higistab ja sügeleb teibitud han’sapläskude all. Ma võiksin võtta automaattakso — oleks igati lihtsam ja turvalisem, aga ma tahan jalutada läbi kesklinna. Emajõgi on surutud kõrgete müüride vahele, et suurvesi linna üle ei ujutaks. Kohin ja vulin kostab ikkagi minuni ning vee lõhn tungib ninna läbi kõigi teiste odööride. Võidu silla asemel kõrgub uus, mu pea kohal käib autode tuututamine ja kaootiline liiklusmüra. Silda toetavad lasuursiniste araabiakeelsete kirjadega valged sambad. Kesklinna pargi asemel laiutab hoone, puud on kolinud selle katusele ja laskuvad terrassina seinte vahele kätketud Emajõe poole. See valmis vahetult enne invasiooni.

Tartu raekoja küljes lehvib Euroopa Kalifaadi lipp: rohelisel põhjal valgetest tähtedest ring, poolkuu keskel. Platsi on hõivanud suuk. Hoidun seina äärde ja ei lase end lärmist segada. Õnneks pole meestel, kes turul kauplevad, luba üksikult liikuvaid burkades naisi tülitada. Jäänuk vanast heast Euroopast.

Rüütli tänava liiklus on seatud nii, et mehed kulgevad Raekoja platsi poolt vaadates paremal pool, naised pahemal. Kõik naised on loomulikult burkades. Silmitsen läbi silmavõre naiste hõlstide allääri. Sealt võib palju infot välja lugeda. Minu ees kõnnib muhutar: kitsuke maasikate ja kakardega tikkepael on märgiks. Too seal on ilmselt mulgi emand: punane loogetega kaaruspael. Mul on burka servas peenikene seto pits. Väikesed tähtsad märgid, millest omasid ära tunda. Siin vasakut kätt oli kunagi „Super­alko” pood. See lasti mõni aasta tagasi õhku. Ajalooline hoone jäi õnneks alles. Nüüdseks katavad seinu kolmanda korruseni suured klaasaknad. Siin müüakse peamiselt lampe ja idamaiseid vidinaid. Sedapuhku on aga aknale välja pandud näitus eesti kaltsuvaipadest. Seisatan ja jään neid silmitsema. Kunagi tundusid kaltsuvaibad nii igavad ja labased. Neil oli alati tolmu ja kerge koppe lõhn küljes. Peenemates elutubades laiutasid kallid karvased idamaiste mustritega villased vaibad, toodetud Nõukogude Liidu Aasia vabariikides. Hiljem tulid moodi mistrad ja tekrad, mis lõhnasid naftakeemia järele. Nüüna[1] on triibuline kaltsuvaip iga patrioodi tunnistäht.

Ma liigun edasi Kloostri tänava poole. Jaani kirikut nad õnneks õhku ei lasknud. Praegu on siin kristluse muuseum, kus vahel võib orelikontserte kuulata. Mul on kahju, ehkki mulle omal ajal see juutide jumala sohipoeg ning temast tulenev ideoloogia palju korda ei läinud, aga Pauluse ja katoliku kirikut enam pole ning Tartu pilt on tornide poolest vaesem. Minaretid mõjuvad võõrkehadena. Tartu esimene mošee tehti Toomemäe tähetorni: selle kuppel tundus neile nii kodune. Teleskoop lõhuti muidugi pulkadeks.

Kloostri tänav on kummaline piir. Varem oli see piir Kesklinna ja Supilinna vahel, nüüna on siin värav põlisrahvaste getosse. Kroonuaia tänava otsal võib iga naine burka kotti toppida ja ennast inimesena tunda. Supilinna piiridel patrullivad Taara sõdurid, kes omal ajal odinlastest välja kasvasid. Lepiku ja Marja tänaval vaaritatakse taas salamisi puskarit ja allesjäänud viljapuuaiad varustavad elanikke koduveiniga. Supilinna seltsi lipukirjaks sai mõned aastad tagasi: „Parim öö on valge!” Võrreldes muu Tartuga on siin kõik puhas, korras ja vaikne.

Endises hambaravimajakeses Kloostri uulitsas ja selle taga asuval krundil on budistide klooster. Vahindra-nimeline. Paljasjalgse Tõnissoni, selle esimese balti buda munga mälestuseks, kes oma Tartu-päevil siin elas ja raamatuid välja andis. Poolest tänavast hakkab peale palveveskite rida. Surun käevõru vastu tuvastit, teen kloostrile annetuse ja tõmban palveveskid tööle. Kollastes riietes munk seisab väraval, viipab mulle ja hüüab rõõmsalt eesti keeles: „Tere!”

„Tere, tere,” hõikan vastu.

Toetan kotid sillutisele ja vabastan end burkast. Kollane munk jookseb abivalmilt ligi.

„Kas kaugele?” küsib ta oma armsa aktsendiga.

„Ei, siiasamma,” viipan tänava viimase maja poole.

„Aa, Uku ema?”

„Just nii.”

„Oo, tore! Tema ootab. Reekis, et tulete.”

Munk on siiski haaranud mu kotid ja kandnud need väravani. Ta silmitseb mind kelmikalt, osutab näpuga mu priskele keskkohale ja küsib naeratades:

„Mis teil seal? Kas naps?”

„Tuu õigõ seto han’sa,” nõustun ja noogutan.

„Ai-ai-ai,” ähvardab munk mind sõrmega ja naerab laginal. „Paha naine. Salakaup!”

Naerame mõlemad.

„Mis siis, kui vahele jeema?” küsib munk.

„Kui politsei patrullile vahele jään, siis altkäemaks,” teatan rõõmsalt ja tõmban välja kotikese kanepiga.

„Noh, imä, mis saq sääl munkõga mehkeldät?” hõikab Uku välisukselt. Ju ta on meie naeru kuulnud.

„Mullõ ommaq eloaig noorõbaq meheq miildünüq!”

Annan munga põsele matsuva musu.

„Teie ema vega kelm,” itsitab munk ja pöördub minekule.

„Teinekord siis mehkeldame edasi,” lehvitan talle järele.

Uku aias on paarimeetrine Peko kuju. Seisatan seal hetke enne tuppa minekut. Pean mõttes palvet. Poetan puusli ette ühe keedumuna.

„Seto suku, Peko jako!”

Kuurikatuselt jälgib mind kaarnakene ja kronksatab paar korda.

„Jah, velekõnõ, võit võtta külh mu munakõsõ,” vastan tsirgule. „Õga puuslil kah’o olõ’õi.”

„Kuis Odel lätt? Olõt timägä kõnõlnu?” pärin toas, kui han’sapläskusid mu kere ümbert valla teibime.

„Tä õks om perega Indiah viil’. Sääl om raholikumb.”

„Nujah… Kuis latsiga om?”

„Höste õks. Terve!”

„A Joorka?”

„Olõ-õi timäl kah määnestki hätä. Sai sääl tüüd eski ja.”

„Jaah, innembält tulti säält Eestihe kõrtsu tüüle, noq mindäs tast Indiahe hapukapstit ja karaskit tegemä.”

Uku pakib söögikraami lahti ja räägib mu tütrest ning tema perest Indias. Mind valdab vaikne rõõm, et nad asuvad rahulikumas paigas, ja kahjutunne, et nad oma elu siin elada ei saa. Ümber saunasuitsusinkide on pusserdatud mitu kilekotti, et lõhna kinni hoida. Poja silmad löövad särama.

„Maamakõnõ, s’oo om õks tsiga vai?”

„Tsiga õks.”

„Kost sa sait?”

„Esäl om tutvit… Vinnemaalt smuugõldiväq.”

Ma hakkan naerma.

„Mis om?”

„Mälehtät, ku ma kõnõli, kuis nõukaaol lihakumbinaadist terve tsiga vällä tuudi?”

„Panti palto sälga ja küpär päähä ja valvurilõ üldi, õt tüümiis om pur’oh ku tsiga…”

„Õkva nii! A s’ool singil, miä sullõki sai, om eski nimi ja dokustaadiq.”

„Kuis nii?”

„Tä tuudi piirist üle ku Vinnemaal arqkoolnu Aksel Meinhardovich Kuus. Kirstu seeh ja puha!”

„Ommaq õks hiitraq!”

Uku naerab. Vakatab ja pärib siis: „Esä… Kuis timäl?”

„Praavus aigupite. Noq saa joba kõndi.”

„Katssada kepihuupi jalataldu pite… Hüä, õt luuq tervest jäiväq.”

„Säläga oll’ jagu hullõmp… Rommel ja Lemmi lõigati vällä…”

„Oll’ täl tarvis naata sääl keskliina vesipiibobaarih särki säläst kiskma ja ummi tätuveeringit n’äütämmä! Ull’miis!”

„Sääne tä joba kõrd om. A säksä tanki pilt jäi jo alalõ! Külh saa kõk kõrda. Tä om jo juurikas.”

„Om jah,” naeratab Uku, pojakene, kelle mu ahtraks jäänud ihu otsustas vist puhtalt protestiks ja kiuste saada siis, kui sisseränne hinge matma hakkas.

[1] Autori omasõna, vastand sõnale toona”. — Toim.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood