Astaga toimetajatööst, enesest ja teistest

Asta Põldmäe / Toomas Haug

Foto: Kris Moor

Asta Põldmäe töötas Loomingu ilukirjanduse toimetajana aastail 1986–2020, kogu selle suurte muudatuste ja heitluste aja, mis jääb sinna vahele. Algul jagas ta töökoormat pika proosa toimetajate Jaan Kruusvalli ja Mart Mägraga, 2014. aastast tuli luulet toimetama Doris Kareva, aga suure osa kõnesolevast ajast, kaks kümnendit järjest, toimetas Asta üksinda trükki nii luulet kui ka proosat. Kes on asja lähemalt näinud, see teab, et niisuguse tööga on võimalik hakkama saada ainult erakordse pühendumise korral. Ja see tähendab pühendumist mitte ainult kirjandusele, vaid ka kaasinimestele. 2019. aastal tunnustati Astat Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinnaga.

Kui Asta toimetusest lahkus, siis tundsin vajadust ühe tööka ajajärgu inimlikku sisu kas või natukenegi tuleviku tarbeks jäädvustada. Kõneleda mõneti piiritletuma nurga alt, kui kulges jutt Asta ja Anu Saluääre temaatiliselt laiema haardega vestluses kümme aastat tagasi.[1] Vestlesime pikemalt kahel korral, ühel päikeselisel sügispäeval Tammsaare muuseumi verandal ja ühel vihmasel suvepäeval toimetuses, endise töölaua taga, mille kõrval seisab üha autorite tarbeks mõeldud sinine tool. Asta on vastutulelik, järelemõtlik ja eelarvamustest vaba kõneleja, võtab kunstiasju kõrgelt ja nõudlikult ja eluasju loomulikult, et mitte öelda normaalselt. Ja miks mitte öelda, sest tänapäeval tundub vahel, et mida normaalsem on inimene, seda imelisem!

TOOMAS HAUG: Käid ikka vahel toimetuses, kus kaugtöö aegadest saadik on inimesi hõredalt, kastad lilli, millest sa siis mõtled?

ASTA PÕLDMÄE: See on kõige armsam paik, mis üldse olla võib. Siia toovad kingad ise, ilma käsku andmata. Inimestest, keda su ümber enam pole, on niikuinii puudus. Aga kõige järsem ja tuntavam erinevus mu elus on see, et ma ei kirjuta enam kaastöölistele kirju. Neid tohutu pikki analüüsivaid kirju, mida ma kirjutasin teinekord kolm-neli, lühemaid vahel isegi kümme tükki päevas. Need olid arutlused kaastöö pinnal. See on omamoodi suhtlemise vorm ja selle ärajäämine on mulle kõige suurem muutus. Need kirjad olid oluline osa elust.

T. H.: Mul on tõesti kahju, et sinu elutöö ühest olulisest tahust ei jäägi korralikku jälge.

A. P.: Kirjad on ainult pool asja, teine pool on autori käsikiri või autori vastus, inimese väljajõudmine Loomingusse autorina. Aga me ei pea seda jõudmise vaevalist rada nähtavaks tegema.

T. H.: Nõukogude korra lõpuaastatel, üleminekuajal, kui olime siia tööle tulnud, mina mõni aasta enne sind, oli toimetus täitsa ühemõtteliselt kirjanduselu keskpunkt. Enam-vähem pidev suhtlemine enam-vähem kõigi vähemalt Tallinna-mail liikvel olevate literaatide vahel. Mäletan, et seda nähes otsustasin: tööd hakkan tegema kodus, toimetuses tutvun ja suhtlen inimestega. Tänapäeval on sellele isegi imelik mõelda, sest „elu” organiseerub nüüd hoopis teisiti. Kui sa 1986. aasta kevadel Loomingusse saabusid, mis oli sinu esimene mulje?

A. P.: See pikalt väldanud nõukogude aeg oli siis juba natuke rõõmsam ja avaram. Nii nagu kevade saabumine on ette tunda, nii oli ka sellel 1986. aasta kevadel midagi õhus, mis päev-päevalt süvenes, inimestes oli elevust ja ootust ja just sellisesse ootuse õhkkonda ma sattusin. Mis omakorda värvib kõik kenamaks, aga ka irreaalsemaks. Mäletan keeletoimetaja Aime Rammuse tuba, kuhu mindi tutvuma, kõik olid lahked, nagu väljast tulijaga ollakse. Kalle Kurg oma tuntud galantsusega. Igatahes muljed olid algusest peale väga head. Tõsi küll, mul oli ettekujutus, et lähen Loomingusse tööle, istun laua taha ja nad muudkui tulevad: Mati Unt oma novelliga, Viivi Luik oma luuletusega ja Debora Vaarandi oma luuletusega, aga mitte midagi niisugust ei juhtunud. Suured nimed ilmusid harva ja ei tulnud peaaegu kunagi ise midagi pakkuma. Teisalt hakkas ajastu keerukus asetama ülesandeid, mis tükati tundusid täiesti teostamatud.

T. H.: Mis mõttes?

A. P.: Esimene väärtus oli minu jaoks ikkagi kunstiline väärtus, teksti erakordsus, see, kas ta hingab. Igasugusel kunstiloomingul on eluõigus siis, kui ta lisab olevale midagi veel. Mitte ainult autori elutöö mõttes, vaid üleüldse, laiemas plaanis, eesti kultuuri mõttes, võib-olla isegi veel laiemas plaanis, sellises, mida ka tõlgetes ei ole kohanud, mida ei oska keegi oodata. Niisugune on see ideaalne ootus alati.

T. H.: Aga see muidugi ei täitu alati.

A. P.: Ei täitu, aga selle võimatuse lõi tookord just asjaolu, et kunstiline ootus pidi sobima mingisuguste lubatavustega maailmavaatelises ja etteantud mõtlemis­mallide tähenduses, mille viimane ja kõige jaburam piir olid tsensuuri­nõuded. See oli toimetamistöö kõige võõrandunum aspekt.

T. H.: Õnneks olid need piirikupitsad peagi kadunud. Mis siis juhtus, kas uus olukord väljendus ka autorite tekstides?

A. P.: Tekstid läksid mitmekesisemaks, võib-olla isegi rabedamaks ja heitlikumaks, aga kindlasti nad muutusid. Kas see muutus oli alati paremuse, s.t kunstilise kandvuse suunas, seda ma ei julge väita. Kui tekivad niisugused uudismaa tegemise õhinad ja tundmatute alade hõivamise tuhinad, siis paratamatult kaasneb ka mingisugune lihtsustatud arusaam ja teatud rohmakas igaks juhuks kahmamine.

T. H.: Vabastatud elu murdis toorelt sisse?

A. P.: Eks see andis tunda tolle aja kirjanduses, aga muidugi mitte nii palju kui siis, kui keerasid televiisori nuppu – uued stilistilised suunad olid üsnagi räiged ja talumatud. Kirjanduses vist tänu eestlase loomuomasele taktitundele ja diskreetsusele nii ränki kontraste, niisugust kreissae häält ma siiski ei tabanud.

T. H.: Aga siiski, ajastu kapitaalne murrang, mille oleme üle elanud, selles on juba iseenesest midagi eepilist, lausa suurejoonelist, mis võiks ju inspireerida.

A. P.: Selliseid asju, et vaatad nõutult ühele loole või luuletusele otsa ega tea, mis sellega üldse peale hakata, sest ta tundub nii võõrastest ja senitundmatutest jõududest muljutud ja muserdatud, et on juba kirjutajalegi olemusvõõraks muutunud, ma liiga palju ei mäleta. Pigem on meeles need ilusad ja võimsad viljad, kus oli vabanemise ootuse ja uute võimaluste potentsiaali suudetud sünteesida tõeliseks kunstiliseks tekstiks. Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid”, mis jäi küll veel nõukogude režiimi lõpuaastaisse, ja järgnevad näidendid ja lühijutud olid selle äratundmise ühed kõige ilusamad näited. Ja kuidas nad selles ajas toimi­sid ja rabasid nagu välgulöök oma ootustele vastavusega, seda mäletame veel väga hästi. „Pilvede värvide” etendusel Draamateatris oli tõesti tunne, et on see unes või ilmsi, kas see on võimalik, mis siin praegu toimub. Mitte lubamatuse või lubatuse mõttes, vaid kunstilise jõu mõttes. „Vaikuse vallamaja” toimis selle järel juba natuke lahjemalt. Kruusvalli novellides oli niisamuti õiget arusaama ja tõelist kunsti, ja seda ka tema kirjandusarvustustes. Kirjutis Peet Vallakust „Risti­alune elu”, mis sai Loomingu aastapreemia, on väga isikupärase käe­kirjaga kirjandusest osasaamise tunnistus, kus ükski varasem eeskuju ei kalluta ega mõjuta, vaid inimesel on täiesti omad sõnad, omad suhtumised-nägemised. Lihtsalt lust ja rõõm, niisugust kirjandusteaduslikku või arvustuste valda kuuluvat sekundaarset teksti satub ikka imeharva kätte.

T. H.: Vahest Runnelil oli seesuguseid käsitlusi.

A. P.: Runneli suveräänsus võimaldas tõesti nii sõltumatut nägemist. Aga Kruusvall elas oma elu siin toimetuse igapäeva keskel ja temal oli hoopis raskem olla kõigest mõjutamata, siiski ta suutis seda. Ajastu muutused hakkasid muidugi kiiresti ilmnema ka Mats Traadil, nii proosas kui ka luules. Tal oli ju eriline vaist selliste kaaskõlade ja refleksioonide tabamisel, mille olustik võis olla võetud Eesti kaugestki minevikust, aga kust peegeldus vastu see, mis hetkel oli kõige tähtsam. Needsamad murrangu etapid, vabanemise eelkõlad. Selles mõttes oli ta ikka täiesti eriline meister. Tema tollased novellid ja „Puud olid, puud olid hellad velled” ning sellest välja kasvanud „Minge üles mägedele” – need teosed on Eesti iseseisvuse taastamisaja kajastusi täis.

T. H.: Kas Traat ja Kruusvall toimetaja abi ka vajasid?

A. P.: Oh ei. See oli elamus ja sündmus ja kingitus, kui nende kaastöö saabus. Traadi luuletused olid muidugi keerukad oma assotsiatsioonides ja aeg-ajalt ma lihtsalt küsisin ühe või teise ülemineku või koha puhul, kas loen ikka õigesti välja, ega siin ei ole masinal tippimise viga sees. Autor oli alati lahkelt valmis seletusi jagama, ei solvunud iialgi, vaid oli toimetajale suureks abiks. Teda huvitas vastukaja ja teise silmapaari nägemine. Nii et ta hea meelega istus ja ootas, kuni sa lugesid. Ja sina said kohe küsida, kui selleks oli vajadus. Niisuguste autorite olemasolu nagu Kruusvall ja Traat ja küllalt sagedane lävimine nendega lõi minu jaoks mudeli sellest, kui lugupidav võib olla autori ja toimetaja vastas­tikune suhtlemine.

T. H.: Kruusvall muutus elu lõpuperioodil kuidagi nukraks ja tundub, et tema prognoos Eesti asja tuleviku suhtes oli pessimistlik. Kas sa nägid seda protsessi lähemalt pealt?

A. P.: Jah, ma nägin seda. Ühiskondliku vabanemisega kaasnenud konkreetsed ilmingud, nii loomingus kui muuski elus, ei vastanud päriselt tema ette­kujutustele. Nii delikaatne inimene, nagu ta oli, jahmatasid teda uued paksud värvid ja otseütlev laad, mis murdis sisse 80-ndate lõpul ja 90-ndate algul. Muudatused ajalehtedes, Eesti Ekspressi algne nägu, kui ta alles otsis oma õiget väljundit. Ja kõik need kummalised lehekesed, mis kaasnesid, Nelli Teatajad ja Maajad ja mis nad olid. Mäletan, kuidas Jaan täiesti löödult ja jahmunult küsis, kas see ongi see, mille puudumist me vabaduse puudumiseks nimetasime, kas selle järele oligi nii põletav ootus? Ta oli natuke pettunud eesti inimeses, selles küsitava eetilise kraadiga joobumuses. Ma mäletan nii selgesti tema küsimust: kas siia oligi vaja välja jõuda? Sellega oli öeldud, et see kõik madaldab inimest, laostab tundeelu, ja nii see oligi. Nii et meie lopsaka väljendusega Aime Rammus, kes alati täppi tabas, ütles, et nüüd jääb veel üle inimene pahempidi tõmmata, siis on kõik näha, mis seni varjul seisis.

T. H.: Kruusvalliga oli tõepoolest omamoodi ajastu draama. Traat sai vist murrangu­aegadest kergemini üle?

A. P.: Traat oli tugevam karakter, Kruusvall oli õrnem igas mõttes, allus meele­oludele ja pettumustele kergemini. Traat oli ühelt poolt väga tundlik, teisalt aga väga mehine vaimselt vastu pidama. Ta oli endale selgeks teinud, mis on uue ajajärgu kõige olulisemad psüühilised ja ühiselulised nihked. Ja ta oskas nendele kujundeid ehitada.

T. H.: Omamoodi mees oli Aleksander Suuman, kes käis tihti toimetuses, s.t ennekõike „Asta juures”.

A. P.: Ega ta kuskil mujal oma luuletusi pakkumas ei käinudki. Kui nägin kabineti aknast üle kirjanike maja siseõue Suumanit koduuksest väljumas, siis teadsin, et kohe on ta siin ja nüüd peab olema poolteist tundi aega, et temaga rida-realt läbi rääkida kõik see, mille ta kaasa toob.

T. H.: Nii pikalt?

A. P.: Ta ilmselt tahtis ennast teise inimese silmadega näha. Ja olgu neiks siis juba silmad, mida ta usaldab – nii väitis ta saavat ise ka paremini aru.

T. H.: Ta elas ju üsna üksildast elu?

A. P.: Jaa. Paistis, et ta hoidis kõige pealt kokku. Kirjanike seas on erakordseid kitsi­pungi, kes mitte ainult jõu kokku hoidmise sihiga, vaid ka oma elamusilma laiali­valgumise eest kaitsta tahtes lihtsalt ei lasegi sellesse oma ringi kedagi sisse. Et ei oleks tühja kulutamist. Ja kui ta tuli – enamasti oli ta ette kokku leppinud ja tuli lausa minutilise täpsusega –, siis oli tal alati käsitsi kirjutatud kaastöö ­kaasas. Ta oli uhke selle üle, et kasutab makulatuuri, ei raiska paberit, kirjutab oma käega. Pooleks lõigatud A4-d olid need alused, oli kasutatud vanade käsikirjade puhtaid pöördeid, need sedelid olid ära näperdatud, nurgad rullis – märk sellest, kui palju kordi oli luuletuste juurde tagasi pöördutud, täpsustatud, teravdatud, kontrollitud, kas nali lõikab. Lõikas ikka.

T. H.: Tema hilisem luulelaad oli ju ka äärmiselt kokkuhoidlik.

A. P.: Ta taotles maksimaalset tunde ja mõtte intensiivsust ja lõpuks jäigi kolm või neli rida järele. Kui ta kõnetundi tulnud oli, siis ei tohtinud enam uks käia ega telefon heliseda. Ta seiras varjamatu vaenuga lauatelefoni, kui see julges heliseda. Siis tundsin ennast süüdi, nagu ka siis, kui keegi uksest sisse vaatas.

T. H.: Tal oli oma esimese korruse korteriski kolme klaasiga eriliselt helikindel aken.

A. P.: Vaikus ei olnud mingi maania, see oli tema vajadus.

T. H.: Mäletan, kuidas ta akna kohta murelikult ütles: vene naiste kontsaklõbin kostab ikka läbi! Aga see eriline tundlikkus tähendas tundlikkust kõige suhtes, mis vaimuvallas ja üldse elus toimus. Tema värsid olid sageli vahetud reageeringud sündmustele ja kogemustele, mis teda Harju tänaval jalutades tabasid.

A. P.: Vahel läks ta inimeste peale isegi kurjaks. Aga sellega oli ta juba ette rahu teinud, kui ütlesin, et see, keda sa siin pilkad, on minu sõber, ja et ma pole nõus vaatama nurga poole, kui sõber vastu tuleb. Ta reageeris sellele rahulikult ja viisakalt. Iial ei tekkinud meil tüli. Nimeta seda tsensuuriks või milleks tahes, aga lihtsalt inimlikult leidsin, et minu jaoks on ikkagi kõik nad vaimuinimesed, teised loojad, kunstnikud, kirjanikud, paljud neist ka sellised, kellest ma lugu pidasin ja kes olid tõesti isiklikud sõbrad või õpetajad, ja ma tundsin, et ei käitu ausalt, kui tiražeerin nende kohta seda, mida ma ei poolda.

T. H.: Aga see ei ole ju poliitiline, maailmavaateline tsensuur.

A. P.: See on pigem inimliku eetika probleem, niisugune tunnetuslik arusaam, et midagi on vaenulik, teenimatu, jõuga nihkesse pandud, inimene väärib õigla­semat kohtlemist, isegi siis, kui on tegemist kunstiga. Kõne all olid ju reaalsed inimesed, oma õigete nimedega.

T. H.: Suumaniga oli sul ometi hea vastastikune arusaamine. On sul selliseid kaastöölisi veel olnud?

A. P.: Aastakümnete jooksul ikka päris palju. Eeva Park, kui ta novellidega alles alustas, oli alati koostöötahteline; Jan Kausiga kõnelemine oli viljakas, tekst selitus mõlema silmadele; Leon, kelle miniatuurid olid mõnikord ka pikemad, vajas väga lugemismuljet, leidlike kohendustega ja ruttu suutis oma suveräänsesse kujutlus- ja kujundiruumi nähtavusi luua Tiit Aleksejev. Need kohtumised on sellises ametis kõige inspireerivamad. Ja toimetajale omamoodi õpetliku väärtusega oli oma professionaalse loometöösse suhtumisega Mats Traat. Eriti luuletustega oli ta valmis vaeva nägema. Näiteks ise häälega ette lugema.

T. H.: Ja ta oli valmis märkustega arvestama?

A. P.: Jaa, teda väga huvitas, kui hästi tuleb kätte see, mida ta tegelikult öelda on tahtnud. Talle olid täpsus ja adekvaatsus hästi oluline. Ning tema saabumise ajaks pidid pliiatsid olema teritatud, et ühe kuludes pausi tegemata kohe võtta märkmete tegemiseks järgmine. Töörahu pidi olema kindlustatud nagu Suumanigi puhul.

T. H.: Kus need ettelugemised toimusid?

A. P.: Kus sai kokku lepitud, kodus või kohvikus või toimetuses. Kus vaikust piisavalt leida oli.

T. H.: Luges ta ette ka novelle?

A. P.: Vahepeal oli üks periood, kui mu silmad olid haiged, siis palusin ka novelli ette lugeda. Aga pigem käis see luuletuste kohta. Tal oli kompositsioon endal tehtud, enamasti väikse liiaga tsükkel. Et kui arutelu tulemusel midagi välja läheb, siis jääb alles see tavapärane 200 rida. Kui sõnade seos või mõni arhailine vorm jäi ähmaseks, siis küsisin üle. Lihtsalt üldmulje saamisega ta kunagi ei rahuldunud ja ka mina luuletoimetajana ei rahuldunud sellega. Tahtsin ikka, et autori tahe saaks mulle võimalikult selgeks. Ja siis me rääkisime tähele­panekud läbi. Ta oli valmis korrigeerima. See ei tulnud autori ebakindlusest, vaid tegutsesime tulemuse huvides. Nii palju tal usaldust oli Loomingu ja selle toime­tajate vastu, usku, et seda teed pidi jõutakse parima võimaliku tulemuseni. Alati küsis ta endale ka Loomingus trükki mineva viimase toimetatud variandi, mis oli sündinud koos keeletoimetaja tähelepanekute ja tema enda parandustega. Sel kujul avaldas ta hiljem luuletused ka raamatus. Tavaliselt selles ei olda nii kindlalt kinni, raamatusse võivad minna ka teised redaktsioonid.

T. H.: Kuidas Kross oma kaastööd läkitas?

A. P.: Väga heatahtlikult ja läbirääkimiseks väga valmis olevalt. Juhul, kui mõni ühendus ei võtnud kohe õiget kuju. Tal olid ju väga sageli mõistukõnelised süžeed ja oli põnev seda mängu mängida, et kas ma taban teatud paralleeli või seost, otste kokku viimise kõige magusamat momenti. Rääkisime telefonis. Kutsuti ka külla. Kirjanike maja õueukse võtigi tekkis mulle selleks, et Elleni ja Jaani juures käia. Toimetamine oli Krossi silmis tööprotsessi osa. Ega seda väga sageli vaja ei läinud. Elu lõpu poole avaldas ta Loomingus lõike oma „Kallite kaasteeliste” teise köite käsikirjast, seal oli faktilisi lahknemisi ja klappimatust, mille puhul ta käega lüües või lihtsalt sellepärast, et enam ei suutnud, ütles, et minul on õigus valesti mäletada. Sain aru, et ta ise ei suuda enam masinal rahuldavat teksti kirjutada ja vajab abi nii allikate kontrollimiseks kui ka lihtsalt üleskirjutamiseks. Otsisin selleks otstarbeks inimest. Küsisin isegi kultuurkapitalist sekretäri tasu. Ja siis rääkisin sellest ka Elleniga. Mind kutsuti lahkesti lõunale. Nad olid mõlemad natuke teistmoodi olekuga ja liigutatud, et sellist vajadust on kõrvalt nähtud, ja seda olukorda oli neile ka hõlpus seletada. Me ei otsustanud veel midagi lõplikult, aga siis ma sain teada, et Jouko Vanhanen on juba sellesse ülesandesse hõivatud. Vanhanen oli sekretäri ja kulleri ja arhiiviotsingute abilise tööd juba varem teinud.

T. H.: Keda veel võiks meenutada?

A. P.: Indrek Hirv tõi bussipiletite peale kirjutatud värskeid luuletusi. Me pidime vaatama, kuidas need arvutisse saavad ja et oleks ikka õigesti välja loetud.

T. H.: Viiding?

A. P.: Viidinguga olid rohkem tema enese loomingu välised kokkupuuted. Ajakirjaga seostuvad need küll, ta käis toimetuses lihtsalt juttu ajamas või kalambuuritsemas. Minul oli temaga äärmiselt kerge lävida. Ja ta usaldas mulle oma tähtsaid asju. Ütles üksikuid olulisi lauseid. Mõned Juhani avaldused olid lõpuaimuslikud. „Olen nii loominguliselt kui energeetiliselt täiesti tühi,” kõlas üks meelde jäänud lause.

T. H.: Sulle räägiti ikkagi teistmoodi. Mäletan oma kohtumisi Juhaniga Loomingu koridoris sellest ajast, kõnelesime Raadio Vaba Euroopa, mille järjekindel kuulaja näis ta olevat, päevakommentaaridest jms. On see omamoodi koormaks ka, kui liiga palju oma kaastööliste hingeelust teada saad?

A. P.: Ega ma väga selline inimene ei ole, kelle juures lausa pihtimas käiakse. Aga nii või teisiti, mitte et tuldaks otse rääkima, aga see tuleb jutuks. Niisuguseid tähendusrikkaid lauseid, üksikuid avaldusi on mäletada…

T. H.: Toimetaja töö on selline, mis viib kokku inimestega, kellega muidu võib-olla iialgi ei kohtuks. Ja nagu see sinu ilus sõna on – inimmuljeid on sulle jäänud küllap palju.

A. P.: On muidugi, väga haruldasi muljeid. Pärast Loomingust lahkumist on kirjade kirjutamise ärajäämine küll kõige selgem elumuutus, aga inimmuljed ongi mulle alati palju tähtsamad olnud.

T. H.: Mida sa mõtled inimmulje all, kas esmasel vahetul kokkupuutel kogetut?

A. P.: Seda ainult tundmatute puhul. Aga kirjandusilmas, kus me oma tööd tehes liigume, käib kuulsus kaugel ees. Sa tead, et see inimene suudab seda ja veel jumal teab mida kõike… Minu jaoks on kirjanikul alati oreool. See kuulub inimmuljesse kindlasti, ka vao vahel kartuleid võttes ei jää see mitte kuhugi, käib kaasas, muudab ta eriliseks, teravdab kõiki tähelepanekuid, mis sellest inimesest on, silmavaadet, liigutusi, hääletooni. Ma ei julgegi väita, et ma kedagi väga selge ja adekvaatse pilguga näinud oleksin. See on võlutud pilk, mis ei lase selgelt näha. Kui sa küsid, millest inimmulje koosneb, siis see on suuresti koos teadmisest ja näivusest ja lugemiselamusest. See oleks kõige täpsem määratlus. Ja siis alles tulevad muud parameetrid. Aga põhimulje on midagi nii võimsat, et see ei lahtu.

T. H.: Teemat vahetades: kas Loomingul on ilukirjanduslikust kaastööst kunagi nappust ka olnud?

A. P.: Alati on olnud piisav varu ja ootejärjekord. Kui tööle tulin, siis ootasid käsikirjad sahtlites ees. Mihkel Mutt oli enne lahkumist need materjalivarud koomiliste pealkirjadega tähistanud, näiteks poliitilis-erootiline sahtel jms. Ja muidugi hakkasid kohe tulema uued kaastööd, käsikirjade laekumises ei ole vist kunagi pause olnud. Ja see ei olene toimetajast, kes töölaua taga istub ja kaastöid vastu võtab.

T. H.: Sa oled pidanud läbi lugema tohutul hulgal käsikirju, millest suur osa ju kunagi ei ilmugi, ja kõigile midagi vastama. Kuidas oled sellist olukorda hallanud? Milline on olnud su tööeetos?

A. P.: Üsna varsti sain aru, et ei aita sellest, nagu paljud soovitasid: loe lihtsalt algusest natuke. Rein Saluri, kes on ka siin ruumides töötanud, ütles kujuka võrdluse: selleks, et aru saada, kuidas tort maitseb, ei pea tervet torti ära sööma. Aga see mind päriselt ei abistanud. Mulle tundus, et see on vastuolus kirjapanija vaeva ja eneseusuga, tema lootusega, et tema tööst võib siiski midagi tulla ja et see võib kellegi teise pilgule olla ehk väärtuslikum, kui ta seda ise tajus. Või vastu­pidi, tajus ta seda just ise väärtuslikumana. Ma pidin siiski terviku tunde kätte saama. Lugesin täies mahus. Käsikirjad on kirjutatud autori parema suutmise ja ettekujutuse mõõdus ja ka mina ei saa neid teisiti kohelda. Hindamine ei tohiks käia liiga hõlpsalt ja kiiresti. Püüdsin kõigile põhjalikult vastata ja kui võimalik, siis ka isiklikult kokku saada. Eks ma kasvatasin sellise meetodiga töötades neid vastuste võlgu, aga inimeste tänulikkus ja laastamata jäetud eneseusk oli vast selle palgaks.

T. H.: Vahel on toimetustes kohatud ka nõudlikke grafomaane, kes viibivad ebaadekvaatses meeleolus…

A. P.: Sedagi juhtus. Ei tea ju kellegi vaimu seisu, aga kui keegi tuleb, kapuuts silmile tõmmatud, keeldub üle uksepaku astumast, aga samas nõuab oma paar päeva tagasi toodud joonistustega klade kohta ammendavat vastust, siis mõtled, kes vajaduse korral appi võiks tulla ja milline vastus võiks teda rahustada. Sest tegelikult ju polnudki, mida vastata või hinnata. Niisugused juhtumid olid kohe läbinähtavad ja ega neid liiga palju ka ei olnud.

T. H.: Aga mõningaid ehmatavaid hetki on ometi läbi elatud?

A. P.: No ikka. Pahatahtlikke, ninapidi vedamise tahtega juhtumeid oli siiski suhteliselt vähe. Enamasti oli tegemist hämarolekuga inimese vaimuelus või halve­mate aegadega tema elus. Need asjad said ka pikapeale selgeks. Nimedega ei tahaks seda teemat illustreerida, aga oli keegi, kes tõi pidevalt toimetusse klassika tõlkeid, mitte väga tuntud autoritelt, aga lugenud inimesena tajusid ära selle autori hääle, kelle repertuaari võiks niisugune tekst kuuluda. Internetti ja otsingumootorit, mille abil mõne tekstifragmendi autorit saaks tuvastada, tol ajal veel ei olnud, tuli lihtsalt ise tark olla. Aga ma sain aru, kui toodi Jessenini luuletuste tõlkeid oma luuletuste pähe. Ja ega neid ei toodudki sellises lootuses, et avaldataks ja makstaks honorari. See oli pigem järelekatsumine, kas toimetaja läheb liimile, kas tunneb tegeliku autori ära, oskab kahtlustada. Aga mis seal kahtlustada, Jessenini värss on nii heade tõlkijate vahendatuna meie lugejateni jõudnud, et enamasti ma tunnen ta luuletusi kas otse või siis rütmi ja meloodia kaudu ära. Nii et see raske ei olnud, raske oli sellele nõiakatse tegijale delikaatselt öelda, et on aru saadud, kus kivi all vähid peidus on.

T. H.: Kas katsetaja oli tuntud isik?

A. P.: Tuntud täiesti, aga praeguseks ei ole ta enam elavate hulgas ja oma elu viimased kümnendid elas kahjuks diagnoositud vaimse hälbega. Seesuguse hälbega oli mõningaid teisigi, kes olid natuke kardetavamad ja kirjanike liiduski laiemalt tuntud, sest ega üksi minuga ei tehtud neid katseid.

T. H.: Üks markantne, aga rajalt hälbinud kuju oli näitlejaharidusega Mauri Raus, kes oli oma sõnul muu hulgas kirjutanud 5000 sporditeemalist haikut. Loomingus vist isegi mõned tema luuleread ilmusid.

A. P.: Ta ei olnud päris võimeteta, aga kahjuks vaimselt laokil, oma võimeid ta enam kasutada ei suutnud. Üks väikene luulekogu ilmus tema elu lõpus…

T. H.: …„Hingehaige”, aasta pärast surma. On tunne, et just 90-ndatel oli selli­seid ruineeritud, vaimselt katkisi tüüpe rohkem liikvel kui muidu, see oli nagu mingi okupatsiooniaja järelmäng.

A. P.: Oma rolli mängis ka sel ajal üle pühkinud vägivalla ja karistamatuse laine. Oli plahvatusi ja tulekahjusid ja see kõik moodustas ikkagi omamoodi atmosfääri, mis tasakaalutumatel inimestel sünnitas igasuguseid ideesid.

T. H.: Mina olen olnud ainult artiklite toimetaja ja sinuga vesteldes tajun üha seda, mida olen teadnud muidugi ammugi, nimelt, et sinu töö autoritega ilukirjan­duse vallas on olnud psühholoogiliselt palju komplitseeritum. Päriselt mingist toime­taja persona’st ei pääse me ju keegi, kuidas sina oled oma toimetajalikku joont kujundanud? Kas selle töö käigus on tekkinud lähemaid suhteid, sõprusi?

A. P.: Sellisest toimetajalikust joonest, et igaüks mäletagu, kui ta üle selle ukse astub – siin ei räägita võrdsetel alustel, oodatakse sobivat objekti või vaadatakse äriliselt valiva pilguga –, ma hoidusin. Juba toimetajatöö iseloom eeldab seda, et inimesed on valmis avama ennast, ka päris võõrad inimesed. Hoopis sügavamalt ja kiiremini kui elus tavaliselt. Kui toimetusse sisse astud, siis on see alati midagi enamat kui fassaad ja passiandmed. Ei tulnud imestada selle üle, kui tuleb täiesti võõras inimene ja juba kümne minuti möödudes räägib kõige tähtsamatest asjadest, talle inimesena kõige tähtsamast. Need olid väga ilusad silmapilgud, see tähendas, et tulija oli õigesti aru saanud, kuhu ta on saabunud. Ja mida siin hinnatakse.

T. H.: Ta peab ennast avama võib-olla peaaegu täiesti võõrale inimesele.

A. P.: Kui ta on selleks valmis. Kui ta on nii julge, kui ta on tõesti sel määral autor. Sest olla autor tähendab ikkagi näidata oma sisemist poolt. See tuleb nii või teisiti välja, kui sa ei ole just väga suur köietantsija ja vigurivänt. Toimetaja tüüpiliste töövõtetega ei olnud suurt midagi teha. Sest inimene väljendab loomingus oma ühekordsust, oma sügavamat arusaamist elust ja maailmast ja iseenesest. Need on kõige kallimad ressursid. Ja seda silmas pidades need mõlema­poolselt olulised jutuajamised ka kujunesid. Kes tulid kindla otsusega, et üksnes veidike paotada ust ja olla hirmus saladuslik ja arusaamatu, nendega hästi ei sujunud. Ja ega neid liiga palju olnud ka. Sest kui mitte enne, siis käsikirja läbilugemise järel esitad ikka autorile niisuguseid küsimusi, millele tal ei ole enam võetud hoiaku ja mängurina võimalik vastata. Ta reedaks ennast ikkagi. See avameelsuse ja peitmatuse ja aususe ilus hetk lihtsalt kas laseb ennast oodata või tuleb kiiremini, aga ta tuli peaaegu alati. Ja siis ei saa ka öelda, et need inimesed, kelle vahel see sünnib, ei saa lähedaseks. Saavad küll. Niisuguseid sõprusi, mis ei olnud küll väga isiklikku laadi, aga mis seisid sügavamal vastastikusel austusel ja üsna üksikasjalisel teadmisel teineteisest, tekkis ju ikka palju. Ja ega need inimesed ole päriselt ära kadunud tänini. Neis on usalduslikkus, mingi­sugune kindlus, et nad teavad, kellega nad räägivad, kui nad kusagilt uuesti välja ilmuvad. See on lihtsalt kvaliteetne suhe inimeste vahel, väärtuslik side, mida ei ole mõtet vältida. Kui amet seda eeldab ja võimaldab, siis on see lihtsalt väga hea ja ilus amet.
Ma ei seadnud kunagi mingisuguseid tõkkeid. Seesuguste inimeste leidmine, kellega sa oled ühel lainel ja kellest sa kiiresti aru saad, oli suur sündmus ja tore asi. Selle kõige otsesem tulemus oli, et kui autori käsikiri oli veel lõpuni valmimata, siis sa oskasid kirjutajat aidata. Ja tulemus oli kindlasti hoopis parem, kui töö kulges vastastikuse mõistmise ja ka teatava teineteisest vaimustumise õhkkonnas. Seda võib nimetada julgelt inspireerituse olukorraks. Siis tulid ka mõlemalt head mõtted. Autor sai aru, kuidas oma käsikirja paremaks teha, pakkus ise ideid, ja kui mina oskasin millelegi tähelepanu juhtida, siis ma tegin seda. Kui oli tunda, et see inimest ei häiri, ei ärrita, et ta ei ole püsti hüppamas ja uksest välja sammumas, siis oli lõpptulemus enamasti ikkagi hea. Ja mine tea, võib-olla sündis sellisest koostööst ka autori enesekindlus, julgus teha järgmine samm. Hakata ennast autorina nägema.

T. H.: Küllap on ka selliseid autoreid, kes ei vaja toimetaja abi? Kes on kohe väga valmis?

A. P.: Jaa, on muidugi, aga nad on siiski vähemuses. Ei mäleta, et oleks olnud niisugust ühist laua taga istumist näiteks Andrus Kivirähkiga või Mehis Heinsaarega. Käsikirjad toimetasin ikka läbi, Heinsaare esimesed tekstid läksid üsna kirjuks, aga see oli rõõmus töö ja lahendused leidusid alati. See on nagu kivilt kivile astumine: lõpuks on endal samm ja tasakaal nii kindel, et ei pane tähelegi, kuidas kõrvalpilk lakkab olemast ja dialoogi teine pool, toimetaja, kuhugi maha jääb. Praeguseks on Heinsaar ju tore romaanikirjanik!
Värskemast kihistusest võiks selle illustreerimiseks tuua veel ühe nime: Martin Algus. Inimene, kellele on kõik vajalik antud: vägev süžee ja lõputult aineid. Keelega suudab ta peaaegu kõike. Vähemalt kirjanduslik-tehnilises mõttes tuleb iga ülesandega toime.

T. H.: Väga valmis olemine on äkki natuke ohtlik ka?

A. P.: Eks ta vist ole. Aga ega seda erilist peent ja värsket nägemist osata ju tahtagi. See on midagi, mida enne, kui ta tuleb koos uue, seninägematu autoriga, ei eksisteeri. Ja siis ta järsku on. Kes oskas tahta näiteks Jaan Kruusvalli saabumist? Või Juhan Viidingu? Eile kuulasin raadiost „Vana mehe laulu”, mida Juhan ise laulab, Olav Ehala viisiga. Ega seda ei osanud ju keegi tahta – ja siis ta tuleb nagu ilmutus. Eks päris asi hakkab ikka sealt pihta.

T. H.: Küllap on ka väga hea käsitööoskus selle sõna parimas tähenduses tarvi­lik asi. Kuigi see on vist küll hirmus lugu, kui kirjutad hästi, aga ilmutust ei ole.

A. P.: Muidugi on hirmus. Aga kui sa sellest hirmust väga halvatud oled, siis võib ka midagi sündimata jääda, mis selle maailma siiski rikkamaks teeks. Tõsi küll, on ka neid, kes olles saavutanud teatava avaldamiseks sobiva nivoo, enam millegipärast edasi ei arene. See oligi tema siht – pääseda avaldatavaks. Nii nagu mõni inimene jääb otsustavalt seisma siis, kui ta kirjanike liitu vastu võetakse. Liikmeskonda pääsemine oli tema vaimne stiimul ja sealt ta edasi ei püri, sest see liitumine rahuldab teda täiesti.

T. H.: Ja küllap on veel terve rida vaheastmeid, kuidas öelda, ilmutuse ja täieliku ilmumatuse vahel.

A. P.: Jah, kust muidu tulevad need autorid, keda tuntakse mõne üksiku eriti kõneka teose järgi. See nähtus on ilmutusega lähedalt sugulane. Õpituse või keskpära määratlemisega peab ülepea ettevaatlik olema.

T. H.: On sul meeles hetki, kui oled kaastööle pilku heites tajunud, et nüüd ongi ilmutus käes?

A. P.: On küll. Kas või seesama kummaline nähtus pseudonüümiga Leon. Mäletan nii selgesti ühte tema miniatuuri. Kui seda lugesin, siis mõtlesin, et issand, mis siin kõik on! On läinud nii palju aastaid ja ta ei ole oma esimese raamatunigi jõudnud. Pessoa ka ei jõudnud eluajal, nii et ega see ei ole veel näitaja. Pessoa raamatud on prügikorvist ja kirjutuslaua sahtlist lehekestena välja kraamitud. Aga Leon on ikkagi hea kirjanik, väga arg, väga kaootiline, kurblik vahest liigagi, täiesti erandlik nähtus. Äärmiselt peenekoelise hingega autor, kes kirjutab inimese tegelikest püüdlustest ja igatsustest täpsemini kui paljud teised.
Ja selliseid kohe äratuntavaid on olnud veel. Pole mingi kunst avastada Kivirähki. Tema esimest Loomingule tulnud kaastööd ma mäletan ka ikka täitsa selgesti, küllap lehvitasin seda mööda toimetust ja naersime kõik, see oli novell „Kunstnik Jaagup”. Asjatute asjade leiutajast. Kelle tegevuses oli midagi liigutavat. Kivirähki vaimukas leidlikkus on väljaspool võrdlust. Kunstniku galeriis esines näiteks hammastega taburet, no kujuta ette! Kleidikesega kruvikeeraja. Selliste asjadega oli täidetud kunstnik Jaagupi elu. Selles oli palju õhku ja kergust ja fantaasia piiramatust.
Tiit Aleksejevi „Tartu rahu”, mis teenis kohe Loomingu aastapreemia, seisab tema nähtavama kirjanikutee alguses. Teose põhimomendi aitas ta ise sealt fookusse võtta oma hariduse ja ajaloolase ilmavaate kindlusega. See oli üliõpilasnovell, kus esines dokumentaalsusele toetuv Tartu rahu sõlmimise ajalooline episood. See pani selle novelli särama. Episood oli käsikirjas mõneti ebakindlalt enne olemas, aga niipea, kui see sai esile tõstetud, kerkis see ka novelli uueks pealkirjaks. Praegu piisab nimetamisestki ja teatakse, et see on Aleksejevi novell.

T. H.: Kas Heinsaare tekkimisest on mälestusi?

A. P.: Jaa, on. Novell pealkirjaga „Liblikmees”, mis ei tundunud mulle väga origi­naalne. Selles oli vähemalt minu jaoks tajuda maagilise realismi märgilisi­mat autorit Gabriel García Márquezt. Aga mida edasi, seda algupärasemaks Mehis Heinsaar on muutunud. Kujutamisvõime sugestiivsuse kasvades on tugevnenud ka talle mõneti omane kõheduse, jubeduse münt. Nõrga närviga ei olegi kirjanikul midagi peale hakata.

T. H.: Mis on peamised asjad, millega toimetaja peab tegelema, millele tähelepanu juhtima? Kas on siin võimalik midagi üldistada, mida meil oleks kõigil hea teada.

A. P.: Üks asi, millega tuli kohe maadlema hakata, kui tundus, et lugu ei ole valmis, oli ja on ilmselt läbi aegade olnud ikka sama – nimelt loo ähmasus. Kui sa tajud, et kujund on kuidagi vildakas ja et inimene pole oma kirjutatus päriselt isegi selgusel. Aga et ta on sinnapoole teel. Siis tuli katsuda aru saada, kas mõningase vaevanägemisega saab sellest avaldamist võimaldav tekst. Mõnikord polnud autoril sugugi selge, kas asi lõpeb avaldamisega või mitte, ent oldi siiski valmis tulema kolm või neli korda ühistele aruteludele. Ja harvad olid need korrad, kui tulemust ei saadud. Mina ikka hindan seda kõrvuti laua taga istumist. Enne arvutite aega oli see täitsa endastmõistetav, polnud teisiti võimalikki. Arvutite ja interneti-kirjavahetuse tulles muutus töö mulle kui toimetajale natuke vaevalisemaks. Sest ma pidin kogu seda mõnikord üsnagi ebastandardset ja mis seal salata, üsna keerulist, sügavuti minevat juttu nüüd väljendama pikkades kirjades.

T. H.: Suuliselt oleks saanud kergemini?

A. P.: Nojaa, sest teisest ju lähtub vestluses ka mingi vahetu impulss. Huvitavam on vestelda kui istuda üksi laua taga ja sepitseda arvutis kirja, silmas pidades, et sa ei riivaks adressaati, et miski ei oleks valesti väljaloetav. Seda viimast juhtus paar korda ja inimesed solvusid ülepeakaela ja hilisem seletamine enam ei aidanud. Asjaosaline oli oma trauma juba läbi elanud ja siis saadeti abikaasa või perekond seda asja klaarima, need ütlesid kibedaid sõnu, mida autor poleks ise söandanud või tahtnud öelda. Juhtus kord, kui kätte maksis minu katse piltlikustada vastuskirjas autorile tema saadetud väga isikliku kaastöö mõju minule kui lugejale. Võrdpilt tundus aga autorile meie erineva metafooritaju tõttu tema igasugusest lootusest ilmajätmisena, koguni andes kahtlemisena. Kuidas oleksin ma võinud toimetajana tahta kellegi loometahet halvata! Kahetsen oma kujundlikku sõnastust väga. Olen kindel, et teineteisega päriselt vesteldes oleks mõistmine olnud saavutatav. Metafooride keel ei ole kaugsuhtluses sugugi ohutu, eriti nii tundlikul alal, nagu on teise inimese loodu hindamine.
Kui Doris 2014. aastal Loomingusse tööle tuli, oli toimetus õnnega koos ja ka minul oli hoopis parem, sest keerulisematel juhtumitel me pühendasime teineteist asjasse. Doris kirjutas samuti neid pikki ja raskeid kirju. Tema vist küll, vastupidi minule, ei eelistanud seda, et autor tuleks kohale. Luuletajal on üldse raskem respekteerida luuletajas, iseendas seda kirjutavat kodanikku, ikka püütakse neid kahte lahus hoida. Nii et tema oma luuletajaist autoreid väga ei kutsunud sinisesse tooli istuma. Aga mina prosaiste väga hea meelega. Kui on olukord, et ühte valmivat teost on otsustatud teisele näidata, antud juhul toimetajale, siis on vahetu vestlus ja koosmõtlemine palju viljakam.

T. H.: Midagi, mis praegu jääb suurelt osalt puudu.

A. P.: Ja see ilmselt jääb igavesti niimoodi.

T. H.: Kui ei teki ekstravagantset väljaannet, mis nõuab autoritelt füüsilist presentsi. Aga hüva. Sa oled palju lugenud iseäraliku professionaalse süvenemisega ja pidanud palju selle üle mõtlema. Mis on peamised tegurid, mis üldse panevad inimest ilukirjanduslikus laadis kirjutama, olgu siis mis tasemel tahes. Tundub, et Eestis on selliseid katsetajaid ikka suhteliselt palju.

A. P.: Tšehhi kirjanikul Milan Kunderal on kiusliku pealkirjaga teos „Olemise talumatu kergus”. Ma arvan, et inimest paneb kirjutama olemise talumatu raskus. See on ikka alati seal kõige all. Kõige all ja enamasti seotud armastusega ja samavõrd selle ränga teadmisega, et kõik lõpeb ju tegelikult kehvasti. Et inimolu on traagiline. Erinevalt loomakeste omast, kes võib-olla alles siis, kui juba kirves silme ees libiseb, tajuvad, millega on tegemist ja mis tuleb. Aga inimene teab seda oma teadvuse ärkamisest saadik. Iga hetk. Pääsu ei ole. Kõik lõpeb paratamatult traagiliselt. Ja võib lõppeda iga hetk. See ikka on see olemise talumatu, ütleme siis nii, nagu asi on, raskus, mitte kergus. Sellel on nii palju nägusid, et sellest annab võtta igavesti. Ja kes üritab sellest mööda hiilida, kas või petteks, et räägime lihtsalt mingisuguse süžee pinnal mingist olustikulisest episoodist, on muidugi teinud valearvestuse, sest tema asjale ei tule hinge sisse ja selle tekita­miseks ei pea tingimata inimene olema. Sellega saab võib-olla tehisintellekt sama hästi hakkama! Kuldne süžeemeister võib ta ju olla, aga olemise ­talumatut raskust äkki ei õnnestugi talle selgeks õpetada. Ja kui seda omadust kunsti­väljundis, ükskõik kus, kas muusikas või maalis või romaanis, ei esine, siis on see teos küll tühi üritus.
Aga vastasel korral hakkab see võtma kõikvõimalikke vorme, mis parajasti sellele inimesele on saatusest välja kirjutatud. Ta leiab oma teema. On see siis tema rahvuse püsimine või tema armastuse leidmatus või ilutaju, mis terve eluaja leiab oma inspiratsiooni peamiselt lapses, väiksemas või veidi suuremas, aga lapses. Sellisest inimesest saab siis Tove Jansson või Astrid Lindgren. Niisugused kitsamad areaalid kujunevad praktika käigus kaitseks laialivalgumise, ähmastumise eest. Ja muutuvad ühe või teise kunstniku-kirjaniku-lavastaja ampluaaks.

T. H.: Kas ma saan sinust õigesti aru, et veelahe teksti hindamisel lähebki sealt, kas sellest kumab elamise raskust või mitte, või on lihtsalt, nagu öeldakse, teksti tegemine.

A. P.: Ma arvan, et sa oled täiesti naelapea pihta tabanud. Ma isegi arvan, et ka see, kelle üritus nurjus, et ka tema algimpulss oli ikka siiras lootus, mis on iga inimese puhul püha, näha olemise talumatuse sisse. Et see tunnetus on temas olemas. Ega ükski inimene sellest ilma ei ole. Aga mõnest on see nii kätte­saamatus kauguses, et tal ei õnnestu seda kunstiks teisendada. See ilmub võib-olla kuskil mujal, mingisuguses teises plaanis, füüsilises tegevuses näiteks, aga seda ei suudeta panna teistele arusaadavasse vormi. Ma ei teagi, mis sellise tohutu ängi puhul saab. Aborigeen tantsib hiigla andekalt ja ilmekalt ja võib-olla on kogu tema elu sisu pandud sinna tantsu. See on tema väljund ja tema mööda­pääsmatus ja kahtlemata teeb ta ka kunsti, sest tema kaaslane saab sellest aru. Aga meie jaoks ei pruugi see tants kõnelda. Sellepärast saavad tsivilisatsioonid viljakalt suhelda ikkagi omakeskis. Need, kes on näiteks orienteeritud läänelikus mõttes kooliharidusele, saavad suhelda sellel pinnal. Aga loodusrahvastel on teised keelelised vahendid. Me ei ulatu lihtsalt nii kaugele nägema ja saame rääkida sellest ühisruumist, mida on juba suudetud tundma õppida. See võib olla vägagi diferentseeritud, aga väljendusvahendeid on ikkagi lõplik arv. Piirid on ometi väga küsitavad ja teadmatud, kus see meie mõttes inimlik olemistaju lõpeb ja loomalik või isegi taimelik algab.

T. H.: Me leppisime kokku, et räägime seekord sinu toimetaja-, mitte kirjaniku­tööst. Tänan sind südamest selle avameelse vestluse eest. Aga ma ei saa jätta siiski küsimata. Sa olid juba Loomingusse tööle tulles tunnustust leidnud proosa­kirjanik. Neil päevil ilmus sinu üheksas raamat, jutukogu „Talvine teekond”. Kas see oli õieti sinu enda kirjanikuolemus, mis võimaldas nii suure empaatiataotlusega süveneda kaastööliste püüdlusilmadesse? Ja mida andis see kogemus sulle kui kirjanikule?

A. P.: Inimene on minu inspiratsioon. Nii palju avarust, nagu võib mahtuda mõne inimese hinge, ei leidu terves ilmaruumis. Ja nii palju kitsust ja pimedust mõnes teises… Kahjuks. Kuid esimesed on alati ülekaalus, peavad olema, muidu meid ei olekski enam olemas. See on hoidnud mu huvi üleval ka Loomingu-töös.
Kui küsisin Betti Alverilt ta eluõhtul, mida ta sooviks, et oleks maailmas ja selles ajas, kus viibisime, inimestes rohkem, vastas ta: suuremeelsust.

 

[1] Asta Põldmäe / Anu Saluäär, Inimese mälu võidujooks kilpkonnaga. Looming 2014, nr 4, lk 507–524.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood