Ave Taaveti piparkoogimajake kui põgenemistuba

Heili Sepp

Ave Taavet: „Kasukas”.
Puänt, 2024. 191 lk.

Aasta algul kutsus Vikerraadio valima kahekümne muinasjututegelase seast kõige eestlaslikumat. Ave Taaveti värskes jutukogus „Kasukas” on seesinane seltskond tublisti esindatud. Kõigis tosinas loos on midagi maagilist ja kui ka pole, siis vähemalt tundub nii, sest nende juttude Eestis sahistavad lehehunnikuis „ühes hiirte ja siilidega ka kodukäijate kondised jalad” (lk 94).

Nimiloos avastab ettekandja Liina, et vanaemalt päritud kasukas ongi vanaema – libahunt. Avokaadotaimest krüptonõustaja, kes hullutab ohvrit unistustega sama veenvalt kui kunagi Kivirähkil lumemees kubjast, on meie aja tark mees taskus. „Kulleris” tarib Vanapagana ja krati tunnustega „bolt” peategelasele toitu kärmemalt, kui too tellimuse esitatudki jõuab. „Konsultatsioonis” pöördub töötukassa nõustaja poole iganemishirmus Luupainaja. „Ahjualuse” nimitegelane on pärinud ühtteist Grimmide Rumpelstiltskinilt ja ajalooliselt Hugo Treffnerilt ning nillib toitu ühes tänapäeva koolis. Siberist Tartusse rännanud hiidkass Kõss paistab olevat slaavi Bajuni sugulane.

Kõik need mütoloogilised kujud on kadestamisväärselt säilenõtked. Väljasuremine pole valik: et kesta, tuleb kohaneda. Luupainaja saab hüva nõu ja profileerub ümber suunamudijaks; kirjaoskamatu Kõss, kelle raison d’être on jätkata mälu, annab pärimuse edasi folkloristikatudengi informandina jne.

Möödunud aegade folkloorsed tegelased sulanduvad tänapäeva, aga ka vastupidi. „Kootsingus” toob Kõluvere noorparun pärisorjadele välismaalt „uutmoodi tagantsundija”, kelle peened meetodid sunnivad inimesi takka „mitte nende kehade, vaid hingekeste kaudu” (lk 55). Kummalise kupja lausungid pärineks kui kaasaegselt teambuilding’u-sessioonilt: „Teie tulevik on ka mõisa tulevik!” (Lk 58.); „Tööta. Palveta. Peksa… selline on moodsa ilma kolm­ainsus!” (Lk 63.) Huvitaval kombel tegutseb sarnane elutreener ka Juhan Voolaiu värskes muinasjutukogumikus „Eesti tänapäevased muinasjutud” (2023). Seal jutlustab ahjualuse laostatud restorani omanik nälgijaile söömatuse imest, lubades vabastada kuulajad ülesöömise orjusest. Vabastajaks nimetab end ka Taaveti kubjas. See, et sarnase kontseptsiooniga kogusid ühendavad just uusmütoloogiline koots ning vana hea „ärarääkijast” ahjualune, reedab mõndagi praegusaja eesti hinge seisundi kohta.

Autor loob osavalt tabatud arhetüüpide abil ristteid ning ussiurkeid, mis ühendavad minevikku ja müüte moodsa ja argisega. Iga selline puude avab uue – sageli iroonilise – vaatepunkti meie praegusele ajale ja minapildile. Huumor on siin skalpell, millega lahata eesti psüühet, ja absurd fentanool, mille uim hoiab patsienti rabelemast. Operatsioonilaual saab kollektiivne alateadvus (muinaslugu) üheks teadvusega (ajalugu).

Neis juttudes on ajalugu hoopis kihilisem kui Taaveti esikkogus „Valerahategija”. Kui Venemaale välja rännanud eestlastest vestev „Kõss” kõrvale jätta, on viiteis Vene ja nõukogude pärandile varasemast vähem romantikat ja enam kibedust (isegi kui see kibedus on eneseirooniline). „Soojus­pumpade müüjas” tõdetakse: „Romantilised, pragisevad ahjud, mis vanasti sajanditeks hoonetesse sisse ehitati, olid loodud kestma [—]. Siis aga tuli suur katkestus – nõu­kogude keskküte.” (Lk 149.) Kõnnuküla kolhoosi tehnik Miša, libahundi tapja, ja (tema järeltulija?) Stepan, kellel Liina sõrme otsast hammustab, pole just armastusväärsed. Isamaaline ahjualune pahandab, et Eesti koolis pakutakse idanaabrite keedust seljankat, ega anna „wjenelastele” armu: „[—] puupiad ja odratholgused! Neil on niigi persealused rublasid täis topitud niggu jõulukalckunid jõhhwikaid” (lk 139).

Mõistagi ei jää kasutamata Taaveti karikatuuridestki tuttav orjaaja-troop: eestlase ohvrikompleksi torgivad sellega lood „Kootsing” ja „Avokaado”. Pannes eesti rahva kannatuste sümboleina paari 700-aastase orjapõlve ja lõputud kartuli­vaod, kordab autor juba kogumikus „Karikaturisti eine” väljendatud mõtet, et „kartuli olemus” on „olla oma rahva kannatuste vaikiv tunnistaja”.[1]

Suurem ühisosa on värskel teosel aga ikkagi Taaveti esikkoguga. Seal sünteesis Karu Griša, esinejanimega Karuljov, vene klassikute luulet omaloomega samamoodi nagu Ernst Heinrichsen loos „Parapuškin”. Värsidki on sarnased – Heinrichseni „kanaldatud” Puškin lausub: „Su ihu pehme, valge / Kui lumepallisupp!” (lk 164) ja Karuljov: „[S]u siidjas nahk / hõõgub nagu väike buršuika.”[2] (Vt ka Taaveti karikatuuri, kus karu sosistab luuletajale puu tagant: „Pane „mesi”! Mesi riimub kõigega!”[3]) Armastatu kui küttekeha motiiv kordub omakorda loos „Soojuspumpade müüja”. Kui esikkogus kugistas armunud klaver alla pianisti, siis nüüd neelab armunud maja oma ehitajat. „Valerahategijas” visandatud kummituslik stseen siilist, kes heidab naist kandes koridori hiigelvarju, saab liha luudele „Kõssis”, osalisteks hiidkass ja folklorist.

Motiivide kordumine ja teisenemine pole juhuslik. Autor on öelnud, et kasutab lühilugusid ja karikatuure ideede testi­miseks ning pöördub pildilisest kujutusest alguse saanud teksti juurde korduvalt tagasi, et seda värskema pilguga lihvida.[4]

Selles valguses on huvitav jälgida, mis on saanud esikkogus domineerinud transformatsioonimotiivist – inimesest loomaks/linnuks ja vastupidi. Üheks „Valeraha­tegija” tüüpkujundiks oli „linnustumine”, nt haneparvega ühinev Kloun Pablo, „öökulli moodi mees”,[5] linnuks muutuvad surnud vanaeided jne. Alati polnud tegu muundumisega, vaid teatava kaksikolu, kimäärlusega. Taavetile omane antropomorfistlik kujundikeel on lustakas, kuid lubab ka sügavamaid tõlgendusi. Uues kogus kohtab libalinde vaid loos „Meelis ja rästad”, kus linnamehed kasvatavad tiivad ja rändavad lõunasse ning nende asemel kolivad talveks kontoreisse rästad. Õieti põimuvad siin esikkogu kaks motiivi – loos „Vigri ja Viktor” vahetasid sedasi elud inimene ja hüljes, teisal aga muutusid sügisesed bussi­ootajad lindudeks ja kadusid kevadeni. „Kasuka” teise moondeloo peategelane Liina lahkub „Libahundi” lõpus „oma neljal jalal, nagu ühele vabale loomale kohane” (lk 41). Kui esikkogus mõjus lindinimene kohati autorit painava ja üle ekspluateeritud sundkujundina, siis nüüd toimib loomaks/linnuks muutumine läbitöötatud motiivina, mis markeerib vabanemist. Looduse abiga saabub priius ka loos „Graniitkillustik”, kus magalarajooni mehed purjetavad Laagna kanalist tõusval hiidlainel rändrahnu seljas teadmatusse.

Tundub, et lindinimese motiiv sai viimases kogus tähendustest tühjaks nõristatud, ning uueks oluliseks kujundiks ongi nüüd suur kivi. Suure raudkivi vastu hõõrumine muudab libahundiks („Kasukas”), rahnul valmistuvad sügisrännuks sulised raamatupidajad („Meelis ja rästad”), „Graniitkillustiku” Aivo ehitab tüüpkorterisse tänavaklibust oma rändrahnu – „ürgeluka”, mis on tema „pilet vabadusse”. Taavet võtab visuaalse kujundi ja amplifitseerib seda, arendades ühest pildist kolm eri lugu, mida kõiki seob kivi ja vabaduseihalus. Vastandlikke konnotatsioone kätkevast rändrahnust (rändamise dünaamika vs. kivi staatika jne) saab sedasi rikas sümbol, mille võimalusi pole autor tõenäoliselt veel ammendanud.

Ja Taaveti meetod töötab. Värske kogu mõjub eelmistest terviklikuma ja ühtlasemana. Rütmi loob igas jutus (sageli ohu või valu foonil) peituv õdus turvatsoon või -kujund. Neis hedonistlikes hetkedes on üksjagu väikekodanlikku kitši. „Tormisööjas” põletab ema isa kirju: „Pliidi all lõid kirjad lõbusa leegiga praksudes põlema ning hetkeks lõhnas terve väike majake soojalt ja mõnusalt justnagu pagaripiparkook.” (Lk 12.) „Kõssis” astub tuppa peagi surev professor Nurmekund, „käes ümar lilleline kandik kahe aurava kohvitassi ning koorekannukesega” (lk 89). „Ahjualuses” pakutakse jõululõunal „ahjupraadi ja magusapoolist [—] pajas mulksus ka kaneeli, nelgi ja pipraga vürtsitatud mahlajook, mis kõige hädisemagi kuju soojade tuulte ja meeldiva hõõgumisega täitis” (lk 143). „Avokaado” pahaaimamatu peategelane mõnuleb potipuu seltsis: „Tema varjus joon hommikuti kanget auravat kohvi, mugin šokolaadi ja kerin sülearvutist mõnuga uudiseid.” (Lk 123.) „Remontikas” kuulub askeetlikuma idülli juurde meepurk ja pärnaõietee: „Ahju all prõksus ootusärevalt tuli. Tee jahtus tassis. Hüljatud Celan nukrutses pliidiraua ääres.” (Lk 107.) Isegi „Parapuškini” Puškin defineerib teispoolsuses õnne sarnaselt: „Suures soojas olematuses mälus ta aeglaselt präänikuid, silmitses tähesadu ning lüristas samovarist teed peale.” (Lk 163.)

Kui koots-kubjas hurjutab: „Ainult tulesoojusest mõtlete teie. Ach, täitsa mets­elajate kombel [—] Kõhuorjad olete te, mitte pärisorjad” (lk 58–60) ja rästad kuulutavad: „Kus mujal kui kontoriruumi soojas südames, polsterdatud, köetud, valgustatud, jookide ja suupistetega varustatud turvatsoonis, saata mööda kõledad talvekuud? Ega linnud lollid ole!” (lk 77), siis ütlevad nad ju õieti ühte ja sama. Sooja ja süüa tahab inimene, just nagu metsloom ja lindki. Aga kuidas teha vahet, millal meid toidetakse ja millal nuumatakse? Millal on õige soojast pageda, enne kui meid keedetakse nagu konna? Millal tähistab turva­tsoon tasakaalu ja harmooniat, millal aga sõltuvust, mis neelab su nagu nõiamajake Hansu ja Gretekese või unistuste kodu Karl Maksimovitši? Kõik nood kootsid, parapuškinid ja advokaadod panevad omakorda küsima: kui vabad on õieti me mõtted ja kui palju „kanaldame” võõraid ideid, lastes neil kriitikavabalt pähe juurduda? Milline võõras mõte on rikastav ja milline parasiit?

Huh, tuhat küsimust ja ei ühtegi vastust. Või siiski… Miskipärast jääb raamatu lugemise järel kõige valjemini kõlama mõte, et tõeliselt vaba on see, kes jookseb esiema libahundinahas metsa või surfab hiidlaine turjal teadmata kuhu… Aga kas seda tasub ka usaldada?

 

[1]A. Taavet, Karikaturisti eine. Tallinn, 2022, lk 122.

[2]A. Taavet, Valerahategija. Tallinn, 2020, lk 43.

[3]A. Taavet, Karikaturisti eine, lk 63.

[4]K. Ling, Intervjuu Ave Taavetiga. Maagiline naivist peidab tõrva meepotti. Värske Rõhk, nr 68, 2020, lk 16–27.

[5]A. Taavet, Valerahategija, lk 99.

 

Kirjanik loeb. Ave Taavet

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood