Bhanu Kapili radikaalne õrnus ja raev

Triin Paja

Bhanu Kapil (sünd 1968) on India ­päritolu Briti luuletaja, kes debüteeris aastal 2001 ning on avaldanud kokku kuus luule­kogu. Kõige viimane neist, „Kuidas pesta ­südant” („How to Wash a Heart”, 2020), võitis ­tänavu maineka T. S. Elioti luuleauhinna. Kapil on esimene India päritolu kirjanik, kes on selle auhinna pälvinud. Tema luule on vapper ja omanäoline, näiteks luule­kogus „Inimloom: Projekt tuleviku­lastele” („Humanimal: A Project for Future Child­ren”, 2009) kirjeldab ta tõestisündinud lugu kahest tüdrukust, kes leiti 1920. aastal džunglist, kus nad elasid tõenäoliselt koos huntidega, ning ­katsest neid rehabili­teerida. „Inkubatsioon: Kole­tiste ruum” („Incu­bation: A Space for Monsters”, 2006) kirjeldab tüdruk-­küborgi teekonda läbi Ameerika. Luule­kogu „­Skisofreenne” („Schizo­phrene”, 2011) keskmeks on ­trauma ja vaimne tervis vähemusrahvuste seas. Kapili tekstide südame­löögid on valjud. Tema loodud ruum, kuhu lugedes sisened, ei ole kuigi mugav, aga ometi on selles õrnust. Kapili luule ongi sulam õrnu­sest ja raevust, autor ise rändab eri žanrite vahel, jäädes üsna kaugele sellest, mida traditsiooniliselt ­luuleks peetakse. Näiteks „Inimlooma” võib lugeda nii memuaari, uurimuse kui ka luuletusena ja see ­muudab teksti üllatavalt elavaks, vabameelseks ja ettearvamatuks. Tema tekstid on nagu jõgi, milles on teravad kivid, aga mille kohin on ometi selge inimhääl. ­Kapil ise on väitnud, et ta loob „kirjandust, mis ei ole tehtud kirjandusest”.1 „Kuidas pesta südant” on eelnevate teoste kõrval natuke traditsioonilisemas laadis. Kapili tõukas seda raamatut kirjutama uudis­lugu libe­raalsest valgenahalisest paarist, kes võttis oma koju elama Aasia immigrandi. Uudise kõrval oli aga foto, kus paarikese naeratus on vägagi pingul. Sedalaadi pinge­lisust kirjeldab Kapil oma raamatutes ikka ja jälle. Luulekogu ilmestab suuresti ka Kapili enda kogemus – ta on Briti-India päritolu ja teadlik sellest, mida tähendab olla alati võõras, alati külaline riigis, kus sündisid ja elad (Inglismaa ja Ameerika Ühend­riigid). Ka tema varasemad teosed käsitlevad immigratsiooni, koloniaalset vägivalda, rassismi ja vaimset tervist. Kolm esimest mõjutavad neljandat.

Ehkki sisseränne on ka siinpool merd sütitanud nii mõnegi hinges kaastunnet, hirmu või vaenulikkust, puudub lõviosal meist siin isiklik kogemus. Luule on aga üks intiimsemaid kirjandusžanre ning ­aitab lugejal neid kogemusi paremini mõista. Ka „Kuidas pesta südant” on intiimne lähivaade immigrandist külalise ja kodanikust võõrustaja omavahelisse suhtesse. See on külalise sisemine (ja seetõttu kaitstud, avameelne) hääl. Külaline elab majas, mis kuulub kellelegi teisele ja „olla külaline kellegi teise majas / igavesti / on väsitav”. Kuivõrd kuulub külaline iseendale, kui ta on alati valve all, kellegi teise pilgu all? Kui isegi „meie juuksed / ei kuulunud enam meile / ükskõik kui kaua / neid piimaga / kammi­sime”? Kuivõrd on külalisel lubatud olla tema ise ja hingata välja, kui võõrus­taja hoiatab: „Torgi mind. / Ja ma võtan ära energia / mis hoiab sind elus”? Luuletus, mis algab reaga „Ma ei soovi ilustada meie ühist traumat”, pööratakse teksti kesk­paigas ­ümber: „Sinu külalisena olen õppinud / ilustama / meie ühist traumat.” See on ohver­dus ja kuuletumine, mis pikemas perspektiivis viib ainult kokkuvarisemi­seni. Või reetmiseni. Identiteedi kahane­mine on vältimatu, immigratsioon ilma traumata on võimatu. Immigratsioon tähen­dab killustumist. Küla­line püüab endise elu killud alles hoida, neid kaitsta. Igaühel on mõni hele lapsepõlvemälestus – mõni kivike või mälupilt laual auravast söögist. Külaline hoiabki tugevasti oma mälestustest kinni, sest see päästab teda uppumast. Ta saabus „üleni laimirohelisest ja roosast / riigist vettinud maakaardil”, aga peab oma võõramaise mineviku, need killu­kesed, alla suruma, sest jutustades laulust, mida luuletajad järve ääres laulsid, saab ta vastu­seks: „Sa ütlesid: ei. / Tahan teada, mis juhtus pärast. / Mitte enne.” Alla­surumine loob aga suure ja omanäolise üksinduse. Külaline on unustuse ja mäletamise vahepealses ruumis, mille kirjel­damiseks võiks kasutada sõna ­saudade: see on tõlkimatu portugali sõna, mis tähen­dab melanhoolset igatsust kellegi või millegi järele, mida ei pruugi enam olemas olla. Raamat on aga pigem füüsiliselt kriipiv ja terav kui melanhoolselt ilus. Õrnus on harv ja ilmub koos teravusega: vanaisa „istutas granaadi­puu / kuiva­nud kaevu / sinna visa­tigi / kehad”. Pea iga mälestus hõlmab endas valu või ­surma: täielikku rahulolu ei leita. Ja ei peagi leidma. See on kodu, mis on igavesti käe­ulatusest väljas. Aga majas, mis ei ole kodu, puudub privaatsus ja seetõttu ka turva­tunne. Ta küsib otsesõnu: on mul sinuga turvaline? Võõrustaja jagab lahkelt oma šampooni, võtmata arvesse külalise juuste eripära. Võõrustaja loeb külalise päevi­kut. Ta avab külalise magamistoa ukse ja jätab selle lahkudes lahti. Võõrustaja vaikus on „pea kohale tõstetud kirves”. Mainisin raevu Kapili keeles. Täpsustan: see raev ei ole agressiivne, vaid viitab abitusele. See on ärev ja nööriv ning luulekogus sageli summutatud. Külaline naeratab, kui naera­tatakse, aga ta ei ole rumal ega segaduses.

Keelt kantakse kehas nagu luuletusi. Aga mis saab siis, küsib külaline, kui inimesi, kes neid luuletusi mäletaksid, enam pole? Kas armastus on tõesti tingimusteta? Kas tänulikkus on pigem nõutav ja sünnib võlgnevusest? Seda küsimusepundart on hea harutada, lugedes luulekogu kiirustamata, märgates, et mõni tekst on nagu peegel. Ja aeg-ajalt võiksime ka ise selle peegelduse välgatuses endalt küsida, kui palju ruumi me teadmatult hõivame ja kuidas me seda teeme. Kuidas me seda teistega jagame. „Kuidas pesta südant” on radikaalne teos, mis kutsub meid radikaalselt lugema ja reageerima.

1N. Anjum, „I want a literature that is not made from literature”. „Indian Express” 14. VII 2020.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood