Don Alfredo eestlus
Jaanuar, 2018
- aastal avaldas läti luuletaja ja tõlkija Uldis Bērziņš (snd 1944) poeemi „Mälestusmärk Don Alfredole” (1973—1975), mille pühendas Alfreds Ķempele (1890—1967), eesti kirjanduse läti keelde tõlkijale.[1] Ķempe oli ka ajalehe „Läti Eestlane” (ilmus 1928) vastutav toimetaja ja väljaandja, 1920. aastatel Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi (REHAS) näitetrupi juht ning REHAS-e juhatuse ja revisjonikomisjoni liige. Balti Assamblee kirjanduspreemia võitnud Uldis Bērziņš meenutas Alfreds Ķempe veendumust, „et eesti ja läti rahvas on üks”, ja tema tõotust kogu eesti kirjandus läti keelde tõlkida.[2]
Alfreds Ķempe sündis Valgevenes, tema abikaasa oli eestlanna. Ķempe elas Riias alates aastast 1902, 1912—1915 oli ajateenistuses, kus kaotas silma. Hiljem töötas ta raamatupidajana Venemaal (Uuralites Nižni Tagilis). Alfreds Ķempe „kallis kaasaegne”, kunagine REHAS-e juhatuse liige Elmar Johanson on oma käsikirjalistes mälestustes Ķempe kohta kirjutanud: „Elukutselt raamatupidaja. Mõlemad abikaasaga [Klaara Ķempe — H. K.] laulukoori liikmed. Tegeles kirjandusega, olles igast kunstialast enam-vähem teadlik. Juhtis näitemängudel tihti nagu lavastaja osas. Juhatuses kaitses alaliselt seda, mis oli ühenduseks vajalik. Loominguliste püüdlustega. Igapäevastest pisiasjadest ta ei hoolinud. Nende ainuke poeg Kola põdes tiisikust, suri 23-aastaselt. See oli ränk üleelamine meile ja veel enam Ķempe abielupaarile.”[3] Koguteoses „Sinu, minu ja meie Riia” on Livia Viitol oma artiklis „Eesti kirjanduse lätindajad. Riiast Tartusse. Tartust Riiga” Alfreds Ķempe kohta lisanud: „Abiellununa 1912. aastal Riia eestlannaga, omandas eesti keele. 1920. aastatel töötas ta Riias haridusministeeriumi õppevahendite osakonnas ja sellel ametikohal õnnestus tal vastu pidada 1947. aastani.”[4]
Aastatel 1920—1940 oli Ķempe üks aktiivsemaid REHAS-e tegelasi ja samas ka aktiivne REHAS-e tegevuse kriitik. Teda võis täie õigusega nimetada „Lätimaa eestlaskonna valvekoeraks”. Ajaleht „Läti Eestlane”, mille vastutav väljaandja ja toimetaja Alfreds Ķempe oli, täitis REHAS-e suhtes teatud määral „vaimse opositsiooni” rolli, sest vaimse kiratsemise teemat käsitleti mitmes artiklis, kus nn kuldajastuaegsele REHAS-ele ja selle tegelastele vastandati iseseisvusaegset „antvärkide seltsi”. Ķempe uuendustahet REHAS-e ja ka Läti eestlaskonna tegevuse suhtes näitab „Läti Eestlase” 26. märtsi 1928. a. numbris ilmunud artikkel „„Läti Eestlane” korraldab ankeedi”, kus toimetus (st ilmselt Alfreds Ķempe ise) avaldas küsitluslehe järgmiste küsimustega: 1. Mida arvate praegusest Läti eestlaste kultuuri- ja hariduselust ja missugused oleksid teie soovid selle elustamiseks? 2. Missuguseid soove oleks Teil esitada Riia eestlaste seltsi tegevuse kohta? 3. Missuguseid reforme ja uusi algatusi sooviksite näha Läti eestlaste elus?
- märtsil 1928. a. ilmunud lugejakirjale „Enne ja nüüd. Sammugem ajaga kaasa!” toetudes on ajaleht loonud Riia eestlaskonna „sotsioloogilise portree”: „Minu arvates peame Riia eestlaskonna jagama praegu juba 3 kihti. Need oleks „piltlikult”: parempoolsed, keskkiht ja pahempoolsed. Parempoolseteks võiksime ehk nimetada eestlasi, kes häämeelega „tahaksid” olla eestlased, aga ometi veel parema meelega räägivad saksa j.t. keeli ja ka lapsed saadavad Saksa ehk teistesse koolidesse, olgugi et Riias asub ka Eesti algkool. „Keskrühmaks” võiksime nimetada vanu liikmeid ja tegelasi, kelle käes ka praegu seltsi juhtimine on, kuid kes kuidagi ei taha leppida uuema aja nõuetega ja elukorra ja tarvidustega. Oleks juba aeg ka nendel aru saada, et inimesed peavad arenema ja kaasa sammuma ajaga. „Pahema rühma” alla koonduvad nooremad tegelased, nimelt kuuluvad siia osa üliõpilasi, õpetajaid ja paljud teised nooremad tegelased. Nendelt võib loota ka uusi mõtteid ja vabamaid vaateid. Vastukaaluks tagurlusele on nad tingimata tarvilikud. Olgugi et vahe on olemas, kuid siiski peaksid need „kihid” koonduma ühise lipu alla ja see on „sini-must-valge”. See verega ostetud kallis lipp, mille eest niipaljud meie vennad ja õed on langenud, see peab ühendama kõiki Riia eestlasi ühiseks pereks. Mitte omavahelised hõõrumised, intriigid, vaid ühine eesmärk, püsiv kultuurtöö viib meid edasi. See oli minevikus ja see peaks olema ka nüüd ja tulevikus. Ja siis võib ka tagajärgedega rahule jääda.”
Alfreds Ķempe toimetatud „Läti Eestlane” ilmus vaid 1928. aastal, seega jõudis Alfreds Ķempe ainult ühe aasta REHAS-e „valvekoer” olla.
„Läti Eestlase” toimetus (ilmselt jällegi Alfreds Ķempe inspireerituna) on 23. ja 30. aprillil 1928. a. ilmunud artiklis „„Läti Eestlane” uusi tegutsemissuundi rajamas” konstateerinud: „Selle lehe loomispäevil ei olnud isegi toimetajatel selget pilti lehe tegutsemise suundadest. Tulles ringkonnast, kus ei ole veel kadunud ja hääbunud tegutsemistahtelistele noortele omane idealism, ja olles toimetet kõigesse kritiseerivalt suhtuva inimese poolt, on otse loomulik, et leht kukkus teravasse opositsiooni äripäevaliste, kalkulatsioonide ja nende kitsarinnaliste, erapoolikusest ja arast väikekodanlusest läbiimbutet kandjatega. Leiti paha ja laitmisväärt kõiges ja igal pool. Normaalse olukorra mõõdupuuks võeti liig kõrge kriteerium ja selle tulemus oli, kõige halvakspanev, kuid siiski häätahtlik hindamine. Kuid viimased numbrid osutavad teatud määral suuna muutmisele. Maad hakkab võtma asjalik, kuid igav äripäeva toon. Revolutsioonilised vaatepunktid on võetud ümberhindamisele; ei ole enam möödapääsmatud noorusele omased teiste arvamistest mittemidagi-hoolivad zhestid, vaid kogu tegevus on pöördunud rahulistele vetele, sarved on maha jookstud. Sel puhul pean oma kohuseks juhtida tähelepanu asjaolule, milline seni on seisnud tagaplaanil, kuid ometi peaks olema teeninud kõikide huvi ja tulihingelise poolehoiu. Mõtlen koostöötamise tarvidust meie lähema naabriga… Jäägu paika pidama printsiibid, millised nõuavad rahvustunde elustamist ja rahvusliku kultuuri omapära taotlemist, kuid saadagu ka aru, et elame kosmopolitismi ajajärgul. Uuritagu hõimuküsimusi ja maadeldagu omavahel pisiasjade pärast, kuid ärgu unustatagu kultuur-sotsioloogilisi ja internatsionaalseid ülesandeid, milliseid on veeretanud väikerahvaste õlgadele nende tujukas saatus… Sellega ühenduses hakatagu propageerima keele õppimise tarvet, kas või korraldatagu „L.E.” [„Läti Eestlase”] läti ja eesti keele kursusi. Iga pala või ülevaade läti kirjandusest ja kunstist olgu teretulnud. Süvenemine läti tõu psüühikasse ta tulise temperamenti mõistmiseks ei tohi jääda ka kahe silma vahele.”
Kuidas sai Uldis Bērziņši luules Ķempest ühtäkki don Alfredo? Luuletaja on tunnistanud siinse kirjutise autorile: „Alfreds Ķempega pole ma kunagi kohtunud — lugesin vaid mõnda rida, mis Anna Žīgure[5] oli talle pühendanud, ja sattusin sellisesse vaimustusse tollest mehest, et kirjutasin terve „minieepose”. Tema tegevusest eestlaste seltsis ei tea ma midagi.”
Bērziņš on lisanud oma poeemile „Mälestusmärk don Alfredole” järgmised saatesõnad: „Luuletuste tsükkel „Mälestusmärk don Alfredole” jutustab ühest eesti kirjanduse ja folkloori lätindaja omalaadsest ülevusest. Selles personaalses taevas, mida ma oma pea kohal kannan, kuulub don Alfredo pühakute hulka; olen ta seadnud läti tõlkijate patrooniks. Maa peal oli Alfreds Ķempe veidrik — iseäralik ja õhulosside ehitaja. Ķempe kavatses eesti keelest läti keelde tõlkida kogu eestikeelse kirjavara, alates esimestest eestikeelsetest issameiedest; ta uskus, et eesti ja läti rahvas on üks, et vaid „tummus” ja „kurtus” lahutavad neid üksteisest; see „Vidzeme” ei saa aru tolle „Vidzeme” kõnest…[6] Seda, mida meie, tõlkijad, teeme ositi ja tasapisi, seda tahtis meie don saavutada tervenisti ja ühe hoobiga. Ta asus võitlusse tummuse ja kurtusega, keele mõõtmatud sügavused ei hirmutanud teda. Tähelepanuväärne on, et Ķempe ei olnud silmapaistev stiilimeister; teda peeti keskpäraseks tõlkijaks. Kuid ta unistus oli vägev. Minu jaoks on ta Suur Mees. Ma näen: ta seisab seniidi ja põrgu vahel, endal sõrm suus. Ja mina rajan talle mälestusmärgi.”[7]
Alfreds Ķempe ponnistused ei jäänud maa pealgi märkamata: 1935. aastal pälvis ta Läti Vabariigi Kolme Tähe Ordeni V klassi teenetemärgi.[8]
[1] Mõned Alfreds Ķempe tõlked: „Igauņu rakstnieki I. Eduards Vilde” („Eesti kirjanikud I. Eduard Vilde”, 1936, sisaldab E. Vilde elulugu ja kaheksa novelli: „Kurjal teel”, „Kondivalu kõrtsirahvas”, „Jõulumees”, „Tooma tohter”, „Kupja-Kaarli adjustaadid”, „Asunik Woltershausen”, „Casanova jätab jumalaga”, „Sõber”); „Igaunijas lirika 1” („Eesti lüürika 1”, 1938), E. Vilde „Mahtras karš” („Mahtra sõda”, 1941), „Anijas vīri” („Kui Anija mehed Tallinnas käisid“, 1956, koos J. Žigursiga).
[2] D. Kareva, Vaimulootsik triiki täis. „Sirp” 20. XI 1998.
[3] E. Johanson, Lühiülevaade Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsist. Käsikiri, lk 20.
[4] L. Viitol, Eesti kirjanduse lätindajad. Riiast Tartusse, Tartust Riiga. Rmt: Sinu, minu ja meie Riia. Tartu, 2008, lk 177.
[5] A. Žīgure, Cilvēki krastā. „Karogs”, 1971, nr 3; A. Žīgure, Par kontaktiem. „Karogs”, 1972, nr 2.
[6] Vidzeme piirkond ajaloolisel Liivimaal, mille alad on tänapäeval Läti ja Eesti vahel jagatud; kasutatakse ka Liivimaa kohta tervikuna.
[7] U. Bērziņš, Dzeja. Rīga, „Atēna”, 2004, lk 156—157
[8] „Valdības Vēstnesis”, nr 262, 16. XI 1935.
