Elementide armust

Mirjam Parve

Mart Kangur: „Armkude”.

Sõnahulgus, 2021. 72 lk.

 

Kui ma  lugemisega „Armkoe” sisukorrani jõudsin, tundus mulle alguses, et ka see on luuletus. Esiridadest moodustuv sisukord on nagu kaleidoskoop, kus korduvad, peegelduvad ja kombineeruvad ühed ja samad elemendid: käsi, silm, süda, tahaks, tahtsin, ei taha, naine, armastus, ma, me, sa, sõna, sõna, sõna. Ja need korduvad, silmatorkavalt lühikesed ja lihtsad sõnad toimivad tõesti just elementidena selle sõna mitmes tähenduses. Ürgainena mõistetud klassikalisi elemente, õhku, vett, maad ja tuld tematiseerib mitmes tekstis Kangur isegi: „õhus on kevadet / vees on suve / maas on sügist / tules on talve” (lk 31); „tõmban endale vee peale / aga vesi ei kata mind / tõmban endale maa peale / aga maa ei varja mind / tõmban endale tule peale / aga tuli ei tuhasta mind / tõmban endale õhu peale / aga õhk ei puhasta mind” (lk 42). Samuti elemente kui komponente: „kurjus ei olegi / muud kui / armastuse ingrediendid / natuke vales / vahekorras” (lk 57).

Sellises kontekstis hakkab mingi ele­men­­taalne kvaliteet külge ka teistele mõis­­te­tele. Tekstide vormgi – tihti üli­lühikesed read, kus sõnad on ühe-kahe-kolme kaupa eraldatud – aitab sellele kaasa. Seejuures ei jää muljet, et tekstid lammutaksid analüütiliselt lausete või nähtuste tervikuid, pigem näib, nagu neid tervikuid vaadataks väga lähedalt ja tähelepanelikult. Element pole lihtsalt tükk või koostisosa, vaid kuidagi olemuslik, terviku loomust seletav alge.

Paljudes tekstides on esil inimese ele­mendid. Sünekdohh, näiteks inimese asen­damine mõne tema olulise kehaosaga, on ju tavaline kõnekujund (hallpea ja lollpea, välejalg ja kibe käsi). Kanguril on need koostisosad tihti esitatud just mingite elementaalselt mõjuvate funktsioonikomplektidena: „kui silmadega saaks pilte teha / oleksin suur kunstnik / ja kui südamega / siis ikoonimaalija / kui peaga saaks kõnelda / oleksin suur filosoof / ja kui suuga / siis luuletaja” (lk 13); „tahaks teha sulle / suuga / suure linna käega / korraliku asula” (lk 24); „käsi palub kätt / süda palub südant” (lk 36); „organid / on enamuses rõõmsad / magu seedib / aju mõtleb / süda lööb / isegi murtuna / päris hästi” (lk 68); „liblikad kõhus / kärbsed peas / kumalased / kubemes” (lk 72).

Inimsuhete elemendid, aatomikesed on muidugi mina ja sina, sekundaarse­mana tema. Nende asesõnade kaudu pöör­dub elementaalne, kosmiliselt lihtne maailm jälle keeruliseks ja isiklikuks. Nagu iga materiaalse objekti sai antiikfilosoofias ana­lüüsida maaks, veeks, tuleks ja õhuks, nii saab põhimõtteliselt iga suhte lahti võtta minaks-sinaks(-temaks). Nagu klassikalised elemendid, on ka „mina” ja „sina” – sõnad, millel on peaaegu ainult osutus ilma tähenduseta – mingis mõttes puhtad funktsioonid, millest mateeria läbi voolab või mis ise voolavad läbi mateeria. Teisalt ei tule kuskil mujal kui asesõnade puhul selgemini ja teravamalt esile, et see, mis või kes tervikus parasjagu mingi elemendi funktsiooni täidab, pole kuidagipidi oma funktsioonile taandatav – inimese maailmas pole ebaisiklikke ja objektiivseid funktsioone, vaid konkreetsused. Kui õiges funktsioonis on „vale” konkreetsus, ei ole selle peale justkui muud kosta kui igavene inimlikult ähmane „see pole see”: „meie kehad / pole enam need / või pigem / pole need kehad / enam meie / või pigem / pole need meie / enam meie / alati on meie / alati on need kehad [—] aga need / pole need / pole need” (lk 10).

Nii on küllap igal minal mõni sina, aga need sinad pole samad, ja sellel vilkumisel üldise ja üksiku vahel mängivad mitu „Armkoe” teksti. Siin-seal kõnetatakse erinevaid sinasid: „ma tahaksin sinuga magada / aga sinuga ärkvel olla” (lk 23), „mõnikord on mul just sind vaja / aga mõnikord sind / mõnikord on sul mind vaja / aga mõnikord / seda teist mind” (lk 15). Teisal tõmmatakse loogilise lõpu või lõpmatuseni ainukordsuste võrreldavus, mida argine keele­­kasutus on võimeline ühe hooga hooletult postuleerima ja ka õõnestama: „mulle meeldivad sinusugused naised / on üks viis öelda / sa meeldid mulle [—] mulle meeldib sinusugune taevas / mulle meeldib sinusugune mina / mulle meeldib sinusugune / sootus sinutus” (lk 33); „üks naine on ilusam kui teine / ses mõttes et kõik on ilusad / aga üks naine on ilusam kui teine / ses mõttes et kõik on ilusamad / aga üks naine on ilusam kui teine / kuigi mõlemad on väga ilusad” (lk 18). Tänu sellisele ambivalentsusele ei saa elementaalsus muutuda labaseks reduktsionismiks. Ajuti lausa piinav konk­r­eetsus hoiab elementaalset nägemist alati elu pinnal: „ei taha ürgjõude / tahan sind / ei taha algprintsiipe / tahan sind” (lk 25).

Kanguri luuletused puhastavad olulised elemendid justkui igapäevase kirju voolu seest välja. See annab tekstidele lihtsuse ilme, olles samas kaugel argisest lihtsusest. Argielus ja argikeeles, prak­tilistes liigutustes on lihtsus midagi ühesuunalist, üheti mõistetavat, äramääratut. Kanguri elementaalne liht­sus on just vastupidi mitte­ühene, pigem kõigene ja määramatu, piiramatute konk­retiseerumisvõimaluste nähtavale­tulek. Tegelikult on Kangur ise kirjeldanud umbes samamoodi luule, poee­tilise funktsiooni toimimist üleüldse: „Kui luule on keele teatav olek, siis on ta samas ka keele teatav eriline suhe maailmaga. [—] võtame ühe sõna ja asetame ta lihtsalt eraldi – eraldi nii teistest sõnadest kui ka mõnest konkreetsest kasutusest, tavapärasest kontekstist. [—] Tema olek muutub, ta ei ole enam millegi (lüüme) väljendaja, kommunikatsioonivahend, vaid saab justkui (tuunjaks) asjaks – ja koos sellega muutub ka tema suhe maailma, tema tähendus ja osutus. Võiks öelda, et tähendus ja osutus ei ole enam piiratud ja kindlal moel artikuleeritud, vaid löövad sõna ümber justkui lehviku või pilvena laiali, ümbritsevad teda nimbusena.” [1]

Seda 2016. aastal ilmunud intervjuud lugesin arvustuse kirjutamise poole peal ja avastasin, et suure osa mõtetest, mille peale ma „Armkudet” lugedes tulin (ja muidugi ka hulga selliseid, mille peale ei tulnud), on Kangur ise juba välja öelnud. Ajas lausa ahastusse – mis sa enam analüüsid ja targutad, kui autor ise on kõik justkui paremini ja täpsemalt kokku võtnud, pealegi juba viis aastat tagasi. Samas intervjuus tõi Kangur mängu veel ühe „elemendi” tähenduse: „Kui sõna ongi meedium, siis enam mitte vahendi, vaid keskkonna tähenduses. Sõna on siin element, ta on midagi elementaalset – ja samamoodi maailm, millest ta räägib. Just selles mõttes ongi keel minu element – elementaalsena, justkui sulavas või kihavas, virtuaalses olekus. Sulistan seal nagu kala vees.”[2]

Kanguri kogus ei mängita keelega naiiv­­selt, ei ole tehtud niisama nalja ega  koperdatud juhtumisi diipide kokku­kõlade otsa – seda suurem on kontrast abituse ja kaitsetusega, mida need sõnad näivad väljendavat. „Armkoes” kõnelev hääl tun­dub abituna nendesamade ele­mentide ja ürgjõudude, sõna, elu ja armas­tuse ees. Abitus pole veel tingimata armetus – me kõik oleme ju selliste stiihiate ees lõp­pude lõpuks alati abitud, elame nende meele­vallas, sõltume nende armust. Argi­e­lus, väl­jaspool kriise, on lihtsalt ena­masti praktilisem see abitus, see inimese õnne haprus ära unustada. Sealt edasi on juba kerge tekkima tunne, et õnn on välja teenitud puhtalt omaenda tublidusega (illusioon, mille kur­jem paariline on eeldus, et õnnetusegi on järelikult õnnetud ise oma ebatublidusega ära teeninud). „Armkude” tuletab meelde, et armastus ja õnn saavadki vist ainult tee­nimatult (armuliku kingitusena) sülle kukkuda: „mida inimene tahab? / et see keda / sa armastad / sind armastaks / see ongi õnn / just ses mõttes et / õnnelik kokku­sattumus” (lk 60).

Kaitsetuna mõjub „Armkoe” hääl sellepärast, et ta oma abitust ei varja, täpsemini jätab varjamata – liigutus, mis võib nõuda rohkem jõudu kui varjamine. Nii nagu sõna, on inimenegi korraks argielu praktilisest silmaklapistatusest välja tõstetud. Kaitsetust võib (luules ja mujal) olla ka naiivset, hirmuäratavalt kontrollimatut, vulgaarset või suisa ründavat laadi. Kunsti kontrollitud kaitsetus on peen tasakaalumäng, aga kõige mõjuvamad tekstid kogus ongi just need, kus kõnelev hääl pöördub päris alandlikult sõna või elu poole: „elu tule / palun minu juurde / pane suu / mu suu juurde / pane käsi / mu käe peale / ja ma puhun / ühe sõna / su peale” (lk 54–55) ja „sõna lohuta mind / nagu sa ikka teed / kui sa just ei / kohuta [—] kata mu / pagemisteed / oma kribala kehaga / milles tuli / on sees / kuidagi miskitmoodi / saan niiviisi edasi” (lk 45).

Need paiknevad raamatu tumedatel lehekülgedel – huvitav kujunduslahendus, mis annab tekstidele juba ette teatava de profundis, „ktoonilistest sügavikest” (lk 63) kostva tooni. Neis pöördumistes paistab liigutav usaldus – kuigi võib-olla on „usaldus” vale sõna.Kangur ise on tõdenud: „Ma ei tunne, et usaldaksin või umbusaldaksin keelt, keele usaldusväärsuse küsimust mu jaoks ei ole. [—] Lähtun sellest, mis pilgule (ja tundele, tunnetusele) avaneb, keel liigub ja funktsioneerib, tähendused ja ambivalentsid vilguvad ja välguvad, alati avaneb luuletuse – või siis sõnamängu, nalja, aforismi, filosoofilise arutluse – võimalus ..”[3] Usaldamine on justkui pigem paratamatus, muud ei jää üle: „sõnad peavad su / välja vedama / kui nad su / sisse vedasid” (lk 44).

Samas ei ole sõna kindlasti ka ini­me­sele alistuv kuulekas tööriist. Keel pole juba Kanguri esimeses kogus „Kuldne põli” miski, mis inimesega üldse tingimata arvestaks: „Las sõnad olla, neil on oma lugu / mis üldsegi ei räägi inimesest”.[4] „Armkoes” jätkub inimese ja sõna suhte lahkamine. Nagu elementidega ikka kipub juhtuma, on sõna selgelt isikustatud. Semiootilises keelepruugiski tuuakse vaimukalt nähtavale päris isiklik ja inimlik külg: „märk vähkreb asja asemel” (lk 21). Kahe isiku, sõna ja luuletaja (võimu)suhe pole ühepoolne – inimesel ei ole täielikku kontrolli sõna üle, aga sõnal inimese üle ka mitte. Sõnad veavad luuletaja sisse, välja, ja ka „kõrvale / halvale teele / kurale / kuradile” (lk 19). Aga ka luuletaja tahab omalt poolt sõna noomida, õpetada ja kättpidi vedada: „sõna kas sa tead / mida sa tegid / kas sa saad aru / kuidas sa rebid / kõik puruks oma teel? [—] sõna / kõik ei ole ainult / ekstaas ja piin / jää seisma / vaata siia / tahan sind käekõrval / oleva juurde viia” (lk 47).

Eriti armulikel hetkedel on luuletajal lausa kõikvõimas tunne: „tahad ma teen meile / aega juurde? / poeedil on selline / luba / tõstan tähti ümber / kui sekundeid / tõstan sõnu ümber / kui tunde” (lk 6). Luuletuste kirjutamine aitab välja saada aja meelevallast – kuigi samas paistab kohe kahtlane, kas see on just luuletaja enda huvides või enda valikulgi: „mis ma oleksin kui ma / ei kirjutaks luuletusi? / oleksin aja meelevallas [—] aga nüüd / lihtsalt koorun aeglaselt / sõna ümbert ära / selle ajatu / sündmuse ümbert / ümbrikuna / koorun ära / seda õieti teadmata / tundmata / elamata / ole­mata” (lk 56). Kõik „Armkoe” tekstid on säärane keelel kõnelda laskmine, pelgast sõnamängust kaugemale minev keele „sügavusmõõtme”[5] traalimine. See jätab õnne katsumise, õnnelike leidude mulje, isegi tekstides ilmuvad riimid paistavad kuidagi loomulikult-juhuslikult tekkinuna, sõnade parve sundimatu käitumisena, umbes nagu kuld­nokasülemite liikumismustrid. Sellise isetekkelise mulje jätmiseks peab muidugi olema eriti osav ja tähelepanelik – keelega peabki olema kahepoolne armastav suhe, et tabada, millal võimalus avaneb. Juba Kanguri esimest kogu arvustades osutas Hasso Krull seda läbivale hoiakule, „et sõnadesse tuleb suhtuda õrna ettevaatusega, sest nad on otsekui elusolendid, kes meid lakkamatult läbivad, loovad ja lammutavad”. [6]

Lõppude lõpuks sõltuvad kõik elusolendid niimoodi üksteise armust: kogu elu on suur armkude nii õnnekombel püsivate usalduseniidikeste kui ka neisse jäävate rebendite vaevarikka kokkukasvatamise mõttes. Armastus veab vahel alt, midagi kindlat temas pole ega saagi olla, aga millessegi muusse ei jää ka nagu uskuda, midagi muud polegi: „mõnikord lihtsalt on / kahe peale / üks armastus / tuleb hakkama saada / enamasti / pole ju ühtegi / ja mõnikord / pole kahte / kelle peale / nii et tegelikult / on kõik väga hästi / ühest armastusest / piisab meile / peab piisama / piisk / kukub / merre / saab mereks / usub merd / on meri” (lk 39). Seepärast peabki luule aeg-ajalt meelde tuletama seda õrna ettevaatust sõnade ja teiste elusolendite suhtes.

Päris raamatu lõpus lähevad leheküljed jälle heledamaks ja paistab, et ktoo­ni­listest sügavikest on jõutud kuhugi filo­­soofilise rahu juurde, milles nagu on kibedust ja pole ka: „armastusest üle saamine / võtab aega / sest armastusel ei ole silda / ega paadimeest / ega isegi kaldaid / armastusel ei ole / otsa ega äärt / armastusest üle saamine / võtab kogu su aja / midagi ei jää üle / ta võtab su keha / ja hinge / ja elu / ja lõpuks jääb ikkagi ainult / see piiritu armastus” (lk 70). „Armkoe” kõige paremad luuletused on nagu harjutused, mida tuleb hoolikalt teha, et armistunud tundekudet elast­sena hoida, kuigi lihtsam tunduks jääda kramplikku kaitseasendisse. Aga „süda ei taha loobuda / süda ei taha jahtuda / süda ei taha lahtuda / ei taha ei taha ei taha” (lk 51). Ja inimesel on ikka hea lugeda luuletusi, kus on südant sees.

[1] M. Kangur, C. Pihelgas, Keerdumine iseenesesse. „Looming” 2016, nr 12, lk 1743.

 

[2] Sealsamas, lk 1743.

 

[3]  M. Kangur, C. Pihelgas, Keerdumine iseenesesse, lk 1744.

 

[4] M. Kangur, Kuldne põli. Tallinn, 2009, lk 68.

 

[5] M. Kangur, C. Pihelgas, Keerdumine iseenesesse, lk 1745.

 

[6] H. Krull, Keeleusaldus. „Vikerkaar” 2009, nr 12, lk 109.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood