Ema hääl
August, 2018Minul ja minu emal on üks suur erinevus. Mina räägin vaikse, tema aga kõva häälega. Tegelikult oli ka minul vanasti kõva hääl. Kohe algusest peale. Esimeses klassis pidin seepärast mängima näärivana, kes hõikab lapsi üle saali kingikoti juurde kokku. Teises klassis tuli mängida kuningat, sest niisuguse häälega nagu minul valitsetakse kuningriike. Ja igas klassis kasutati mind alati ära, kui riiklikel pühadel oli vaja midagi pidulikult deklameerida. See polnud enam üldse lõbus, aga kuidas ma ka ei oleks püüdnud, oma kandvat häält ei saanud ma varjata.
See on meil suguvõsas emaliini pidi päritud asi. See ebanormaalselt kõva hääl. Lapsepõlves kuulasin vanaema ja mõtlesin, et vanaemad ongi sellised inimesed, kes räägivad valju häälega, ja põhiliselt kamandavad, nii et kogu aeg on tunne, et sinuga kurjustatakse. Kuigi vanaema rääkis täiesti tavalist juttu. Hüüdis veranda ukse vahelt mulle sirelilehtlasse: tule nüüd tuppa pannkooki sööma, ja see kõlas nagu püha müristus või taevavägede kohtuotsus. Nii kõva oli vanaema hääl. Jah, isegi sosistamine kostis tema suust, nagu kohiseksid tormi-iilid puude ladvus.
Kui vanaema ja ema õhtuti pliidivalgel juttu ajasid, siis jäi ema hääl vanaema hääle varju, aga kui vanaema lõpuks vakka jäi ja maa alla ära läks, siis sain aru, et ka ema hääl on ikka üsna kõva. Ja mida edasi, seda kõvemaks läheb. Nüüd on ema juba ammugi sama vana kui vanaema ja on hääle poolest samuti vanaema tasemel. Ja mis ma veel näen: vanal inimesel kaovad pidurid ja ta hakkab rääkima ainult seda, mida mõtleb. See tuleb sellest, et tal pole enam kuhugi pürgida ega midagi kaotada. On saabunud täieliku vabaduse aeg, miski ei sunni enam teesklema ega häält tasandama. Ja ema niigi vali hääl läheb kogu aeg kõvemaks, mida vanemaks ja vabamaks ta saab.
Mina oleksin oma hääle poolest pidanud saama näitlejaks, kirikuõpetajaks või raadiodiktoriks. Aga nohisesin selle asemel hoopis vaikides raamatukogus või toanurgas. Ja siis öeldi, et näe, hea hääl läheb raisku. Lõpuks töötasingi mõnda aega raadios ja tunnistan ausalt, ega mulle võistlejat ei olnud. Hääle kõlavuse, diktsiooni selguse ja tooni sisendavuse poolest. Üks tänaseks kadunud kolleeg ütles ikka, et usub kõike, mida ma raadios räägin, lihtsalt hääle mõjul. Ja mu Soome sõber, ise samuti raadiohääl, kiitis mu esinemisi, kuigi mainis, et minu saatelõigu algul tunneb ta alati võpatusega, nagu oleks keegi raadio kõvemaks keeranud.
Ei tea, mida ma oleksin oma häälega veel korda saatnud, aga siis tuli ootamatu haigus. Kargas kõrisse kinni, nii võiks siinkohal tõesti öelda. Justkui oleks kuskil kellelgi meie suguvõsa kõvahäälsusest mõõt täis saanud. Ja ega kurjast enne lahti ei pääsenud, kui üks häälepael oli ihust välja lõigatud. See on mul hästi meeles, sest juhtus just sel aastal ja nendel elevatel aegadel, kui me astusime Euroopa Liitu, nii et see sündmus läks minust mööda, elasin oma hirmudes ja vaevades ega saanud pidupäevadest osa võtta. Mina pidin olema rõõmus juba ainuüksi selle üle, et hing on sees. Ja hing oli mul sees tõesti, kuigi — minu kõva hääl oli kadunud nagu tina tuhka. Sel hetkel, kui inimesega niimoodi juhtub, saab ta aru, kui tähtis asi on tema hääl. Ilma selleta on ta järsku nagu vaeslaps või keegi, kes on kaotanud iseenda. Kuidas kaotanud? Väga lihtsalt! Silmaga võid näha endast ainult käsi, kõhtu ja jalgu, kui peeglisse vaatad, näed rohkem, aga ka siis poolikut ja tasapinnalist pilti. Aga kuuled ennast ju kogu aeg, hästi lähedalt ja omaselt, nii et kui sul üldse on mingisugune atribuut, millele võiksid end üleni taandada, siis on see sinu kolmemõõtmeline hääl. See on su ainus täiuslik „mina”, mis alati su kõrvus kajab, olgu päev või öö.
Jah, need olid meeleheitlikud mõtted, mis mind valdasid, aga ma toibusin kiiresti. Ma polnud ju kaotanud häält kui sellist — see oli lihtsalt muutunud madalamaks, karedamaks ja kahisevamaks, võib-olla ka mahedamaks. Natuke tuttavat tämbritki oli säilinud, aga peaasi, hääl oli vaibunud vaiksemaks, teda ei saanud paisutada, pinguta kuidas tahad. Sain aru, et pimedal tänaval appi hüüda ma selle häälega enam ei suudaks. Esimese ehmatusega tormasin poodi ja ostsin vile, selleks puhuks, kui metsa ära eksin. Siis aga läks reisimine hästi vabaks, me sõitsime Euroopas ringi ja nägime või õieti kuulsime, et seal räägivad kõik samamoodi nagu mina — tasase ja maheda häälega, ma ei tundnud ennast vähimalgi määral valge varesena, pigem vastupidi, sulandusin endalegi üllatuseks kiiresti vaiksehäälsete ja hästi seatud eurooplaste hulka. Eemaldatud häälepael tegi igasuguse taktitu kõrvalekalde juba puht füüsiliselt võimatuks. Aga oma Euroopa-rännakutelt koju jõudes kuulsin ma seda teravamalt, mis toimub kodus, kuulsin oma ema häält — kui ohjeldamatult ja kõvasti ta räägib! Ikka sellesama valju häälega, millega rääkis vanaema ja millega oli meie suguvõsas räägitud tõenäoliselt sada põlve järjest. Oli räägitud juba alet põletades. Oli karjutud juba ristirüütlitega võideldes. Ema ei lasknud ennast üldse häirida sellest, et mina olin muutunud, kolinud teise, vaiksemasse ja mahedamasse registrisse. Ja sellest kujunes mulle paras peavalu, olin jälle nagu pubekas, kes peab oma vanemate pärast häbenema. Sest need räägivad inimeste kuuldes liiga kõva häälega ja kohatut juttu, nii et ei tea, kuhu silmi peita.
Tõsi küll, ema ei taha enam palju väljas käia. Ta libises talvel, kukkus ja väänas käe välja ning otsustas, et ei hakka riskima luumurru või millegi hullemaga, ja püsib seetõttu enamasti kodus. See on mulle kergenduseks, sest omavahel võime rääkida ükskõik millise häälega ja ükskõik mis juttu, ja seda võimalust ei jäta me sugugi kasutamata. Teine lugu on pealtkuulajatega.
Need meie kuulajad on põhiliselt pannkoogimaja kliendid. Kui ema tubasele režiimile jäi, siis hakkasime igal pühapäeval pannkoogimajas söömas käima. Pannkoogimaja asub linna murdekohal, seal, kus algab hõredamalt asustatud aedlinn, linnast välja suunduva maantee ääres, kus on bensiinijaam, bussipeatus ja pood. Ja samas levib seal kandis juba ka maahõngu, laiub avar roheline kõrgendik, mille taga pole suurt midagi, üksnes jaamahoone varemed ja raudtee, mida uuel ajal enam ei kasutata. Nüüd sõidavad ju kõik autoga. Tore on istuda aknaaluse laua taga, pannkoogid suurel taldrikul ees, ja vaadata edasi-tagasi sõeluvaid autosid. See on emale peamine kontakt moodsa eluga. Üheski olukorras ei tohi ju inimest elust päris kõrvale jätta, nii ma mõtlesin ja pidasin ennast peaaegu heategijaks. Aga ega ema seda väga hinnata ei oska.
„Vaatan ja mõtlen, kuhu nad küll kihutavad,” ütleb ta, kui on suunurgad salvrätiga hoolikalt puhtaks pühkinud. „Vanasti ei kihutanud keegi, aga inimesed olid rõõmsad, jalutasid tänavatel ja said omavahel rääkida. Ei olnud niisugust meeleheitlikku tormamist.” Vahel viidame aega sellega, et arvustame autode välimust, siis hüüab ema lõpuks alati: „Aga need suured mustad kolakad, mida kõik kohad täis on, need on nagu surnuautod!” Ta räägib häält grammivõrragi tasandamata ja ega sellest poleks häda midagi, vanainimesed räägivad ikka nii, aga kui meie läheduses juhtub istuma kena perekond, isa-ema ja kolm last, kes on oma hiigelsuure maasturiga pannkoogimaja ette vuranud, siis heidavad nad meile veidi häiritud pilke. Ja noor ema teeb instinktiivse liigutuse, nagu tahaks ta laste kõrvu sulgeda. Mina vaatan hajameelselt aknast välja ja annan oma olekuga mõista, et ei kavatse uut ja uljast maailma põrmugi ära põlata, vastupidi, olen selle loomulik osa. Ema aga jätkab: „Ja siis vahivad oma telefone. Sünge näoga. Vaata, isa-ema ja kolm last. Istuvad laua taha sööma ja vahivad telefone. Kas nad omavahel üldse räägivad? Vist ei tunnegi enam üksteist. Ja pannkoogid jahtuvad ka ära.” Ma ei hakka emale seletama, et meie naabrid võivad praegu olla küll sünged, kuid õhtul vaatavad nad feissbukist kassipilte ja naeravad, nii et silmad märjad. Neid teemasid, kus ema niigi kõva hääl tuure kogub, olen ma püüdnud vältida või siis vähemalt mitte õli tulle valada. Omal ajal olin pahane, et pannkoogimaja lae all lärmas kõrvulukustavalt plekine popmuusika. Nüüd valitseb hauavaikus ja minu ema hääl võib lainetada vabalt ruumi kõikides soppides.
Tõsi küll, ega pannkoogimajas tuttavaid inimesi ei käi. Sinna ei satu ka avaliku elu tegelasi, näitlejaid, poliitikuid või spordikommentaatoreid, kelle nähes oleks ebamugav emaga jagelda, mis sest, et nemad sind ju ei tunne. Pannkoogimaja külastajad on kõik võõrad ja mina võiksin võtta oma pubekakompleksi rahulikumalt. Aga teisest küljest, mõned inimesed ja eriti need, kes meid leti taga teenindavad, hakkavad vägisi tuttavaks saama. Kuigi teenindajad peaksid ameti poolest olema ükskõiksed ja korrektsed ega tohiks oma tegelikest tunnetest ega inimlikust olemusest märku anda. Lisaks avastasin, et pannkoogimajas käib lõunatamas dotsent Loretti, itaalia spetsialist, kes on otsustanud oma elu siduda Eestiga ja töötab linnaülikoolis hääleseadjana. Eks sinnagi on vanast ajast jäänud inimesi, kes ei oska oma häält õigesti juhtida, kipuvad rääkima tarbetult kõvasti, mis häirib või ehmatab kuulajaid, ja dotsent Loretti ülesanne on nende häälekasutust mõistlikul viisil tempereerida ning ühtlustada. Vahel esineb ta ajakirjanduses põhjapanevate analüüsidega häälekasutuse üldisest olukorrast, nii et me kõik teame oma puudusi ja seda, et teha on veel palju. Loretti on igati soliidne mees, peeneraamiliste prillidega ja lahedas kampsunis, aga oma pannkoogitaldrikuga istub ta alati lastenurka väikese laua taha ja võtab enne seda kingad jalast. Nii demonstreerib ta solidaarsust väikeste inimestega, keda pannkoogimaja personal ei luba välisjalanõudes lastenurka mängima. Ka mina olen laps, näib dotsent Loretti ütlevat. Temasuguse silmapaistva isiksuse kohalolu ei mõju minu mainitud pubekakompleksile sugugi hästi.
Emal on kindlad teemad, millest ta tahab rääkida. Või mida ta tahab alatasa üle kinnitada. Üks teema on venelased. Me mugime oma pannkoogid ära ja joome ploomimahla peale. „Kõhud täis, kas hakkame minema?” küsin mina, kui meie rituaal on lõpule jõudmas. „Tead,” ütleb ema, „ma mõtlesin järele, midagi ei ole parata — venelasi on ikka liiga palju sisse tulnud. Ega sellest enam pääsu ei ole.” Vanal inimesel lähevad lihased lõdvemaks ja häälepaelad ka, häälde tekib mingi eriliselt väljakostev kõrin. Minu kurk on pikast vaikimisest kuivanud, ei saa hästi häält sisse, seepärast ütlen peaaegu sosinal: „Aga on ju ikka lõimitud ka. Siin pannkoogimajaski töötab üks venelane, kes räägib puhast eesti keelt.” — „Sul on kerge rääkida,” ütleb ema, „sa pole Eestit näinudki.” — „Oot-oot,” häälitsen mina endistviisi sosinal, justkui saaksin ma niimoodi ka ema häält tasandada, „mis see Eesti sinu meelest on?” Ema ütleb: „Mina vaatasin lapsena pangamaja kuuenda korruse vannitoa aknast, kuidas Päts Vabaduse väljakul kõnet pidas. Ja kõik olid eestlased. Oma inimesed. See ongi.” Dotsent Lorettil on sama graafik mis meil, iga pühapäeva lõunaajal istub ta oma pannkoogitaldrikuga lastenurgas. Ja on võimatu, et tema hääleseadjakõrv ei kuuleks seda kontrollimatut kõrinat ema hääles. Aga ta ei heida meie poole pilkugi. Tema enesevalitsemine väärib austust. „Hakkame siis minema,” ütlen oma mahedalt kähiseva häälega, et anda dotsendile või ükskõik kellele märku: siin akna all võib kõlada ka koolitatud hääl. „Ja ega enam ei teagi, kes need eestlased üldse on,” jätkab ema, „raadios räägiti, et tänapäeval on see asi segane, jumal teab, kes me oleme. Ja igaüks võib eestlane olla, kes aga tahab. Meie ajal nii ei saanud. Meie ajal olid inimesed eestlased, kas tahtsid või ei tahtnud. Ükskord ma helistan sinna raadiomajja ja ütlen neile otse välja: te kõik olete eestlased ja nüüd olge vait ja lõpetage see jahumine ära! Rohkem ma ei ütleks sõnagi. Ja rohkem ma ei helistaks ka.”
Hoian ema mantlit üleval, et ta oma käed varrukatesse torkaks. Me hakkame igatahes minema. „Vaata seda perekonda meie kõrval,” räägib ema käsi tahapoole upitades, „isa-ema ja kolm last. Need on kõik eestlased. See on ju nende näost ja olekust näha. Ega seda ei saa muuta ega järele teha!” Naeratan süüdlaslikult kõrvallaua poole, kust vaatavad vastu viis kohkunud silmapaari, kes on hetkeks nutitelefonid hüljanud, ja tüürin ema laudade vahelt vabamasse vette.
Need meie pühapäevased lõunasöögid on tegelikult päris toredad. Vahel tunnen ennast, nagu oleksin oma ema isa. Ema on väike ja hoiab mul varrukaservast kinni, kui me üle parkimisplatsi pannkoogimajja ukerdame. Aga nii kui me oleme aknaalusesse lauda maha istunud ja rääkima hakanud, nii vajun jälle häbeneva pubeka seisundisse.
Vahel püüan meie vestlusesse sisse tuua uusi teemasid. Hakkan näiteks rääkima oma sõbrast, linnaülikooli dotsendist Vesiliivast, kes nüüdseks on ammugi pudenenud mulla alla. Vesiliiv elas pannkoogimaja lähedal, bensiinijaama ja poe taga, sealsamas, kus praegu resideerib dotsent Loretti, ja temaga võis tihti pannkoogimajas kohtuda. Õhtuti istus ta nurgalauas, ees suur klaas ploomimahla, kuhu oli salamisi lisatud midagi kangemat, ja siis võis temaga tundide kaupa elavalt juttu puhuda. „Mis asja te nii kaua rääkisite?” küsib ema. „Ah, me võisime lõputult vestelda,” õhkan mina. „Me rääkisime nagu tõelised armastajad.” Muidugi, tänapäeval on meeste asend ühiskonnas muutunud, seepärast lisan ruttu: „Me armastasime eesti kirjandust.” Ema noogutab mõistvalt, sest ka tema on eesti kirjandust armastanud, ja ütleb: „Sellest ma saan aru. Eks ta sellepärast nii noorelt surigi. Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas mehed võivad omavahel abielluda.” — „See ei puutu praegu siia,” ütlen häälega, mis meenutab tasa kahisevat pilliroogu. Räägin hästi vaikselt lootuses, et ema satub minu rääkimisviisi mõju alla, kuigi tean, et selleks pole vähimatki võimalust. Ühtlasi märkan, et dotsent Loretti on lastenurgas koha sisse võtnud ja naudib pannkooki tuunikalaga. „Ma saan sellest aru küll, kelleks sa mind pead,” hüüatab ema nördinult, „ma lihtsalt tahaks teada, kuidas mehed lapsi sünnitavad. Abielu on ju laste saamiseks.” Imetlen dotsent Loretti väljapeetust. Ema häälde on sugenenud kile kõlks, lausa kriiks, mis peaks riivama iga tundliku hääleseadja kõrva, aga tema säilitab rahu ja sõidutab vilunud liigutusega suhu munaviilu. „Küllap nad siis lapsendavad,” ütlen kähinal. Kui mu kurk ärritusest kuivama hakkab, muutub niigi tuhm hääl peaaegu kuuldamatuks. „Siis on ju lapsel kaks isa! See ei ole mingi abielu, see on naljanumber!” teatab ema. Ma vaatan talle ainiti otsa ja ütlen hästi rahulikult ja keskendunult: „Ma palun, ära räägi nii kõva häälega, sa meenutad mulle juba täiesti meie vanaema!” Ütlen sellepärast nii, et tean: vanaemaga võrdlemine emale ei meeldi. Selle võrdlusega saab teda rivist välja lüüa.
Ema murrab salvrätiku sõrmede vahel korralikult kokku ja asetab kandikule. Kohendab kampsuninööpe ja sätib juukseid. Seda teeb ta alati, enne kui pikemalt sõna võtab. Siis ta räägib, ilma et oleks lasknud ennast minu torkest häirida: „Sina mäletad vanaema sellest ajast, kui ta oli juba vana ja ei teinud enam muud, kui praadis pannkooke ja rääkis kõva häälega. Aga sa peaksid teadma, et noorena oli vanaema hoopis teistsugune inimene, vabameelne naine. Ega ta muidu poleks sinu vanaisaga abiellunud. Kes oli ikkagi kunstnik ja boheemlane. Nad käisid koos Pirital tantsimas ja lausa elasid kinos, „Grand Marinas” ja „Bi-Ba-Bos” ja „Helioses”, aga siis tulid venelased ja kogu nende senine elu kadus nagu nõiaväel. Ainus, mis vanaemale sellest ajast alles jäi, oli tema hääl. Ja veel pead sa teadma, kui sügavamõtteline oli sinu vanaema elumoto. Sest tema ütles ikka ja alati: tehke mis te tahate, ärge ainult päris lolliks minge.” — „Või nii,” ütlen mina, sest ma aiman halba. „Aga nüüd” — ja ema hääl kajab kõrgel pannkoogimaja lae all, ja ma sulgen silmad, et mitte näha, kuidas ta pöörab ennast dotsent Loretti poole: „Aga nüüd lähevad päris lolliks!”
Ütlen poolsosinal need maagilised sõnad, millega meie söömaajad lõpevad: „Kõhud täis, kas hakkame minema?” Näen silmanurgast, et dotsent Loretti on juba pannkoogimajast väljunud, ta on kingad maha unustanud ja astub sokkis üle muruplatsi künka poole, mille taga ootavad roostetanud raudteerööpad. Meie tuttavad teenindajad leti taga on tema minekut märganud, vahetavad salamisi pilke ja itsitavad ebakorrektselt. Ma räägin emaga vaikselt, ainult mu suu liigub ilmekalt, nagu kalal akvaariumis. Ma ei taha jätta muljet ärevusest või et midagi erilist oleks lahti, aga siis tekib hirm: minu häält pole niimoodi üldse kuulda! See on tuhm, ei kanna, ja nii võidakse arvata, et ema räägib üksinda, et ta istub üksi pannkoogimajas kõrgete akende all, mille taga sõeluvad autod, ja räägib niisuguse häälega, mis ei ole enam kasutuses ja mõjub seetõttu võõralt, isegi ohtlikult. Nii et kellelgi võib tekkida soov sekkuda, kutsuda turvatöötaja või kiirabi, ja seda sekeldust ei ole meile tõesti vaja.
Aga midagi ei ole parata. Niimoodi kulgevad minu ja minu ema pühapäevad. Iga kord valmistun mehiselt mõneks kiuslikuks episoodiks. Seni ei ole siiski midagi hullu juhtunud. Isegi dotsent Loretti oli viimane kord jälle oma mängunurgas ja sõi pannkooki krabimaitseliste nuudlitega. Tekkis mõte, et võib-olla pole ta minu ema häält kuulnudki, võib-olla on ta üldse kurt, või siis ei kuule tema kõrv aegunud registreid ja hüljatud helisagedusi, kuidas ta muidu võib nii muretult pannkookidele anduda. Emale pole mõtet Lorettist rääkida, tal ei seisa enam uued näod ega nimed meeles. Puudub veel, et ta hakkaks iga kord kõva häälega tema nime küsima ja heietama: „Ma olen teda kusagil näinud, aga — kus?” Ja küsima hakkaks ta tingimata, sest tal on kord juba niisugune iseloom ja selline hääl, mis ei anna naljalt alla.
Mõtlen nüüd, missugused on minu laste hääled. Vahejuhtumid emaga on mind sundinud sellele mõtlema. Kas on nendes tunda veel meie suguvõsa häälekõvadust, seda ülearust ja ennast kehtestavat vibratsiooni, või kostab sealt hoopis minu hääle tuhmi ja veidi karedat mahedust. Muidugi — ma ei saanud ju sellist häält neile pärandada! Aga nad on arvatavasti minu nüüdse häälega harjunud. Ja arvavad, et see ongi minu hääl. Kas sul on üldse olnud teistsugune hääl, imestas mu tütar, ma ei kujuta seda ette, ja ega ma ei mäleta ka. Seda kuuldes olen käega löönud ja mõelnud, et äkki ongi õigem unustada see nuga ja lõikus ja sisendada enesele ning teistele, et oleme alati olnud mahedahäälsed.
Aga nii kaua, kuni ma emaga käin pühapäeviti pannkoogimajas söömas, ei lähe see plaan mul läbi.
