Emma Lotta Lõhmuse luulet Loomingust nr 1

*

valguse sees on nii suur pimedus
nii suur, et teeb rahulikuks
mingitmoodi sirgus on
selles tallatud rohus
selles higistamaajavas leppimises
selles tohutus konfliktis, mis
otse minu pea kohal puhkab

selles asümmeetrilises ilus
mis ootab puruks pigistamist

pimeduses on ilu rahus
aga kas ei sihi ta alati valguse poole?
ülal pakitseb
vihm katusepragudes suudlus
pakitseb rüütatud meeste huultel
sõnad minu naha vahel
     nõelanud mind kunagi juba väga ammu

pea langetan või viskan kuklasse
ilu on alati kusagil kinni
ja ainult sajab, sajab

*

sügis ei tule ega tule, varsti
hakkab sadama lund, palavik
tõuseb horisontaalis sinu kohale ja selle
pidevuse võivad katkestada veel vaid
taeva poole sirutuvad kased

sõidame läbi lõputute maastike ja
palavik katab neid nagu udu katab põlluvaheteid
nagu higi katab otsaesist
nagu sõnad katavad paberit

tahan sind osata õigesti katta
mitte nagu lauda
kulunud laualina või tolmuse serviisiga
pigem tahan olla nagu kaja,
     mis hetkeks katab kogu järve
     tervenisti ja tingimusteta
ja siis kaob

palavik katab meid ja sügis on äkitselt läbi

 

Rohkem Emma Lotta Lõhmuse luulet Loomingus nr 1

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood