Enne ülikooli

Olev Remsu

1966. aasta juulis istusime mitmekümnekesi, kõik TRÜ Ajaloo-Keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonda püüdlejad, peahoone 139. auditooriumis, minu kõrval klassivennad esimesest klassist Jaan Unt ja Tiit Sinissaar.
Tahvli ees seisis ülikooli õppejõud ja meie kooli kirjandusõpetaja Eduard Vääri, teatas sisseastumiskirjandite hindeid. Meie kool — A. H. Tammsaare nimeline Tartu 1. Keskkool — asus siinsamas nurga taga, austusest ei ütle ma, et vaid kiviga visata.
Jaan — viis!
See viis Jaani paugupealt üliõpilaseks. Ta oli võitnud üle-eestilise emakeele olümpiaadi ning selle kategooria nooruritele piisas sisseastumiskirjandi kõrgeimast hindest.
Tiit — samuti kõrge hinne, tema pidi aga pingutama veel kolmel eksamil, et studioosuse seisusesse pääseda.
Aga mina? Mina, kelle kirjandeist ikka kohti klassis ette loeti? Vääri ise luges! Miks minu hinnet ei öeldud?
Jaan oli mulle kirjanikuks hakkamise pähe pistnud. Ja see mõte oli seal idanenud nii võimsalt, et ma ei ole suutnud sellest tänaseni vabaneda. Olen Jaani endamisi kirunud, aga — vahest oleksin ka ilma temata oma pürgimisi pürginud?
Veidi enne siitilmast lahkumist saatis Jaan mulle meili: „Kahjuks sai sinust halb kirjanik.”
Raske on seda kirja panna. Aga võtsin oma kohuseks, et ei salga maha vähimatki, veel vähem hakkan üles ehitama illusiooniminevikku. Jaan oli aina lootnud, et „minust saab”, ja ma polnud tema lootusi täitnud.
Mu kümnendaks sünnipäevaks kinkis Jaan mulle saksakeelse taskuatlase. Seal olid kirjas ka linnade suurused (eeslinnadega ja ilma), riikide rahvaarv ja pindala, mägede kõrgused, jõgede pikkused ja muud geograafiaandmed.
Vähe kirjandusest! Vahel olen mõelnud, kas see Kleine Taschenatlas ei ärgitanud minu reisiiha?
Igatahes pean ma sellest ajast peale kõikvõimalikke geograafiaedetabeleid: panen suuruse järgi ritta linnad, riigid, vahel saab mõni jõgi pikemaks, mõni mägi kõrgemaks.
Minu meelest oli Jaan Unt juba esimeses klassis väärikas, sirgeselgne, ei nõustunud kellegagi automaatselt, et asja kaelast ära saada.
Alul kasutati teda ära. Ta tegi kiiret pioneerikarjääri. Samal ajal kui mind oli pioneeriorganisatsioonist välja visatud. Mängisin pioneeritoas pisut vulgaarset ja hasartset nipsu. Jaan oli viks poiss, tema mängis seal ainult rahulikku ja soliidset malet ning võitis kõiki. Ta kandis rohkete vilenööridega valget pioneerisärki, punaste paelte arv tema paremal, pingis minupoolsel varrukal aina kasvas. Viimaks oli neid kolm, rohkem polnudki võimalik. Kool kasutas ära Jaani loomulikku poisiväärikust ja temast tehti malevanõukogu esimees. Kuni ühel päeval Jaan mõistis, millesse ta on ennast mässinud, ning viskas kõik nurka. Ning hakkas rääkima demokraatiast ja iseseisvusest. Suure margi­kogujana näitas ta mulle Eesti Vabariigi marke ning ka mina hakkasin unistama ajast, mil meil oli oma riik.
Mõnes mõttes olime ikka täielikud vastandid, mina laisk ja lohakas, hooletult riides, armastasin koolist poppi visata ja mööda linna hulkuda. Tartut avastada. Tema käis muusikakoolis, mängis klarnetit, mina tegin sporti, sõudsin tema akende alt mööda, mõtlesin siis alati, oleks hea, kui ta välja vaataks. Sõbrad olime aastakümneid.
Me mõlemad elasime Supilinnas, ent tema Emajõe tänavas, mis on tolle toona vaese linnaosa eliitrajoon oma uhkete valgete kolmekorruseliste majadega.
Tean kindlalt, et Jaan ei lähtunud kunagi omakasupüüdlikest printsiipidest, teda juhtisid alati kõrgemad väärtused: õiglus, tõde, üldsuse ja eestluse kasu.
Mäletan, kuidas me kahekesi tegime oma klassi hümni. Mina tegin, tema hin­das. „Me klassi number on neli, / kuid ära arva, veli, / et me selleks jääme, / me varsti edasi saame.” Riimide leidmisega oli mul raskusi, otsisin neid laulmisõpikust, riimid käes, mõtlesin sõnad juurde. Hümn pandi kooli suurde, alumise korruse seinalehte, nii et see oli mu esimene avaldatud töö…
Hiljem tegime Jaaniga veel väikest, kirjandusele pühendatud seinalehte koolihoone teisel korrusel. Siis oli seltsiks terve ASURA, kirjandusrühmitus, kuhu kuulusid lisaks meile Tiit Sinissaar (S), Kaur Alttoa ja Jüri Adams (A-d).
Sinna kirjutasin ma loo Fjodor Dostojevskist, kõik kiitsid. Ainult Kaur märkis: järelsõnadest võetud materjali annad edasi. Ja tal oli õigus.
Kaur oli kooli perfektsionist. Aga usun, et perfektsionistide loosungist the best is good enough talle ei piisanud ega piisa tänagi. Tema soovib parimast tüki maad etemat. Usun, et Jaani kiriku ja terrakota figuuride ennistamisega on ta selle ka saavutanud.
Meie turnisime kooli naaberehitise müüridel, tõime sealt klassi kolpasid, konte ja surnud vareseid, Kaur aga võttis ette ning hakkas kirikut taastama. Tema eeskujul pean minagi Jaani kirikut Põhja-Euroopa üheks imelisemaks rajatiseks.
Kirjandusõpetuse tase oli meie matemaatika suunitlusega koolis kõrge. Vääri ise tõstis selle kõrgele, aga ka teised selle aine õpetajad Dea Pahla, Hilda Lepasepp. Virve Ots, Ants Järv ja Ülo Parbus ei jäänud Väärist maha! Kui ma raadiost kuulen seda Henry Laksi õpetajalaulu, kus öeldak­se, et mees teenis tõde ja rääkis selget keelt priiusest — tuleb kohe meelde Parbus. Ja mida tegi Järv? Uskumatu! Kooli raamatukogu juhatajana andis ta meie kätte keelatud raamatute nimestiku „Raamatukogudest ja antikvariaatidest kõrvaldamisele kuuluva kirjanduse koondnimekiri”. Mul oli Eesti-aegne ilmunud raamatute koondnimekiri, märkisin seal ära need, mis olid nõukogude ajal keelatud.
Ja Vääri ise? Meenub, kuidas ta irvitas eesti nn proletaarse kirjanduse üle. Oli niisugune veider teema kooliprogrammis, ja õpetaja oli kohustatud sellest rääkima. Proletaarseteks autoriteks loeti Eessaare Aadut, Juhan Madarikku, Hans Pöögelmanni, kõik kurva saatusega mehed. Bolševikud tapsid neist kaks, ja võib-olla ka Madariku, vähemalt Marju Lauristin on seda oma isa puhul oletanud.
Meil kõlas viis minutit enne tunni lõppu koolikella paar lühikest tirtsu — tähelepanu, tund hakkab lõppema. Õpetaja Vääri vaatas siis oma kella ning lausus: „Väga kena. Tunni lõpuni on jäänud viis minutit. Nüüd võtame läbi eesti proletaarse kirjanduse.” Me rääkisime sellest omavahel tunnustavalt palju aastaid. Nõnda pani ta paika tolle kirjandusejupi ning suurendas enda vastu lugupidamist, mis oli niigi suur.
Kuid tagasi peahoone 139. auditooriumisse, mis hakkas tühjenema. Astusin Vääri juurde, tundus, et ootaski mind.
„Teie hinne, Remsujev, on kaks. Või koguni üks,” mäletan teda ütlevat. „Ma oleksin võinud teile ka kolme panna, kuid ma ei tundnud teid käekirjast ära. Olite hoolega maalinud.”
Sisseastumiskirjandid tehti numbrišifri all, niimoodi püüti vältida nepotismi. Ja kas oligi välditud? Ent kolmest poleks olnud mul mingit kasu, konkurents eesti filoloogiasse oli nii tihe, et üks kolmele tehtud eksam tähendas väljalangemist.
Aga ma polnud ainult kirja maalinud. Ülikool oli meie kõigi silmis suur pühadus, siin pidi rääkima tõtt, puhast tõtt. Pühakojas ju ei laveerita. Ja nii olingi paar päeva tagasi Vanemuise tänava suures ringauditooriumis kirjutanud tõtt teemal „Kuhu lähed, nõukogude noorus?”.
Häirekell peas küll hoiatas: ära tee, ära tee! Kuid teine hääl ütles: sulle on see lubatud, sina oled erand.
Olin kirjutanud, et nõukogude noorus on üks propagandistlik väljamõeldis, oleme samasugused nagu noored Soomes ja Ameerikas, ei maksa eesriiet meie vahele tõmmata.
Mul oli koolis olnud kirjalike töödega sekeldamisi ja alati olin ma pääsenud terve nahaga. Need tunnikontrollid ja kontrolltööd korjas meie ajalooõpetaja ja direktor Allan Liim enda kätte ning kunagi hiljem andis ühel vilistlaspäeval tagasi.
„Olev,” ütles siis Liim. „Nende asjade eest oleksin ma võinud sind koolist välja visata. Või midagi rohkemat…”
Mida tähendas see midagi rohkemat, pole kuigi raske arvata. Organite informeerimine oleks risti peale tõmmanud headele töökohtadele, ukse kinni löönud välismaa ees.
Tuli välja, et läbipõrujale olid Nõukogude Liidus antud suured õigused. Kahe või ühega hinnatud kirjandile pidi hindaja kirjutama retsensiooni ning minul oli õigus seda lugeda. Ja seda ma tegingi peagi ruumis, mille kohta sain hiljem teada, et see on ajaloo-keeleteaduskonna dekanaat. Ja maja kutsuti Marksu majaks. Just u-ga, mitte i-ga. Pigem oli sellises grammatilises kodunemises irooniat kui marksismi-leninismi klassiku omaksvõtmist.
„Hea stiil, üks vaieldav komaviga, kuid autor väljendab mõtteid, mis sulgevad talle jäädavalt nõukogude ülikooli uksed.” Ja Vääri allkiri.
Mu sisereaktsioon oli üpris nadi ja pahupidine. Tundsin end vaata et märtrina. Mulle oli liiga tehtud! Olen kannatanud türannia tõttu! Tulevik annab mulle õiguse! Hea, et Vääri kolme ei pannud, nõnda oleksin olnud väiksem kannataja.
Üsna varsti aga otsustasin, et igasugune okas peab mu hingest kaduma.
Dotsent Vääri andis mulle ülikooli viiendal kursusel üldkeeleteadust, hindas mu teadmisi eksamil viiega. Ega ta ometi tahtnud korvata minu läbikukutamist sisseastumisel?
Esimesel kursusel oli seda ainet andnud Paul Ariste. Mäletan selget vahet. Ariste järgi olid balti keeled indoeuroopa keelkonna iseseisev rühm, Vääri järgi aga allrühm slaavi keelte hulgas. Need jagunesid tal järgmiselt: lääne-, ida- ja lõunaslaavi keeled ning balti keeled. Arutasime niisugust liigitust omavahel ning jõudsime järeldusele, et küllap liivlaste keelele pühendunud Vääri põlgas meie lähimat sugulasrahvast kiusanud lätlasi sedavõrd, et paigutas nende keele slaavi keelte hulka.
Arvatavasti me eksisime, küllap oli Vääri auväärt teadlasena objektiivne, ilma eelarvamusteta.
Aastakümneid hiljem tegin ma dokumentaalfilmi „Orjus Eestis” Tartu turuvarblastest. Palusin professor Vääril seletada filmis sõna turuvarblane tähendust ja etümoloogiat. Ta nõustus ning rääkiski talle iseloomuliku põhjalikkusega ja targalt, taustaks toosama pühadus, ülikooli peahoone. Pärast rüüpasime kiiresti „Werneris” kohvi ja meenutasime möödunud aegu. Mulle tundus, et õhus keerles toosama sisseastumiskirjand, aga ehk ma eksin. Vääri oli silma peal hoidnud kõigil oma keskkooliõpilastel ning kiitis Jaani, Tiitu, Kauri, Jüri ja kõiki teisi.
Emeriitprofessor Vääri matusel võtsin ma kooli nimel sõna. Tänasin teda kõige eest, mis ma olin temalt saanud, meenutasin episoodi eesti proletaarse kirjandusega.
Kõik tema õpilased olid ülikooli sisse saanud!
Eriti kõrge lennuga olid Jüri Adams ja Riho Lehespalu. Jürist sai Moskva Riikliku Ülikooli matemaatika- ja Rihost Leningradi Teatri- ja Muusikainstituudi üliõpilane. Paljud läksid arstiks õppima, teisi pudenes EPA-sse ja Tippigi. Kilula rauakoolile vaadati meie uhkes eliitkoolis väga viltu. EPA-t peeti jälle liiga virtsalehaliseks.
Riho oli minu pinginaaber pärast Jaani. Millal? Kuuendas-seitsmendas klassis ehk.
Tema isa ja ema olid üle linna tuntud kirurgid ning esimestes klassides käis isa tal „Volgaga” õhtul koolis vastas. Noobli, hõbedaselt läikiva autoga, mille kapotil säras põder. Peale selle oli tal meie klassis esimesena käekell „Pobeda”, seda ei lubatud tal koolis kanda, kuna kardeti egalitaarsete sotsiaalsete instinktide väljapurskumist.
Ja ikkagi ei suudetud seda ära hoida. Juhtus asju, mida praegu nimetatakse koolikiusamiseks.
Rihole anti rõivistus peksa, kord läks kaduma tema portfell. See leiti järgmisel hommikul kooli kõrvalt Jaani kiriku varemete ja vangla vahelt jäälombist, kõik õpikud ja vihikud läbi ligunenud.
Süüdlast otsiti, ei leitud.
Mina teadsin, kes viskas, kuid ei läinud kaebama. Kuigi oleks vist pidanud ütlema. Ehk oleks ta kohe kolooniasse saadetud ning tema kurb elu oleks teistsuguseks kujunenud. Aga vaevalt.
Viskas Neeme Reessaar, Supilinna-poiss Herne tänavalt. Neemegi õpetas mulle demokraatiat. Kord rääkis ta ühisel koduteel:
„Oll, tead, meil ei ole demokraatiat. Voh, Ameerikas on demokraatia. Seal kõnnivad alasti naised mööda New Yorgi linna, käes plakatid: andke nussi!”
Hiljem istus Neeme neli korda vangis, kui me juhuslikult õllesaalis kohtusime, siis demonstreeris ta mulle oma vabastamispabereid. Ja veelgi hiljem tapeti ta oma Herne tänava maja hoovi pesuköögis. Tal olid vanglas tekkinud miljonilised kaardimänguvõlad ning ta keeldus neid vabaduses tasumast. Ta oleks pidanud obtšakile (allilma ühiskassa, pensioni- ja toetusfond, millega aidati kurjategijate lapsi, abikaasasid ja leski) maksma poole oma sissetulekuist. Õudse tuleviku märgid aga ilmutavad end mõnikord juba teises-kolmandas klassis…
Riho ema doktor Linda Lehespalu oli mulle öelnud, et teie, Olev, olete sisemise intelligentsiga inimene. Mina, kelle käitumishinne oli pidevalt alandatud! Selline kiitus ei lähe eluilmas meelest.
Me käisime õhtupoole koolis ning hommikuti kogunes vaata et pool meie klassi Riho juurde. Ta elas koos oma ema ja isaga Burdenko (enne ja nüüd Veski) tänaval uhkes seitsmetoalises korteris katoliku kiriku kõrval. Neil oli veel ka teenijanna. Riho kodu oli täis šokolaadikarpe ja muid maiustusi, ka kambakesi ei jaksanud me kõike seda kraami endale sisse laadida. Esimest korda elus maitsesin ma banaani just seal.
Minulgi oli sellest kasu, et Riho Leningradi õppima läks. Suviti, kui ta ise Tartus oli, andis ta oma korteri võtme mulle, nii elasin ma nagu kuninga kass kanaliseeritud Moika jõe kaldal, korteri perenaine tegi mulle hommikusöögi…
Tuhat üks tänu!
Käisin vaatamas ehk kõiki Riho lavastusi Rakvere ja Viljandi teatris, eriti meeldis mulle Vene draamas nähtud „Peatage Malahhov!”. Riho tugev külg oli õige meeskonna moodustamine, muusikaliseks kujundajaks oli tal Sven Grünberg, kunstnikuks Kaarel Kurismaa. Nende kuidagi tehnitsistlik stiil klappis ka Riho ande eripäraga.
Juba enne vabaduse koidikut sai Rihost ärimees, valuutaga sekeldamise pärast oli tal õiendamist prokuratuuriga. Vabaduse tulles jättis ta teatri täielikult, pühendas end mammona teenimisele.
Kõik me oleme pärit lapsepõlvest, oma kodunt.
Viimati kohtusime temaga aastaid tagasi ühise sõbra Paul Alliku matusel. Kuulsin siis, et tema bisnispartner on Ernesto Preatoni. Ooh!
Koolis ja teatriinimesena oli Riho ennekõike sõbralik kambakaaslane. Ja jagas avakäsi kõike, mis tal oli — kommi, raha, üüripinda, teatripileteid ja muud.
Kas paristades ta loomus muutus? Ega Preatoni temalt kommi tahtnud?
Mida ei tea, seda ei tea.
Mina aga püsin oma jutuga endiselt 1966. aastas.
Koolisõprade Jüri Adamsi ja Jaanus Paaliga olime juba enne kokku leppinud, et pärast sisseastumiseksameid teeme autostopimatka. Meie Jüriga olime vanad hääletajad, olime eelmisel aastal, suvel pärast kümnendat klassi, teinud pika-pika stopirännaku.
Toona pruugiti harva sõnu hääletaja ja hääletama, öeldi rohkem: paneme juhukatega, võtame juhusliku.
Autostopp oli siis üleliiduline ettevõtmine. Ostsid endale linna ekskursioonibüroost paki talonge, kümne kilomeetri eest tuli maksta kaks kopikat, paki kaanel oli suur punane telliskivimärk (keelutähis liikluseeskirjade järgi), sellega peatasidki autosid teeveeres.
Meie plaanisime teekonda Tartu-Kiiev-Odessa-Krimm-Moskva-Lenin­grad-Tartu ning sellest kolmandiku me koos ka läbisime. Kiievis magasime hotelli „Dnipro” ees pargipingil, kuni miilits meid äratas, siis suundusime vaksalisse. Selle katus tahtis norskamisest taevasse tõusta.
Sügisel koolis kuulsin, et samal ajal oli tolles hotellis ööbinud Kaur koos oma isa Villem Alttoaga. Ja meil oli pikalt vaidlemist, kumb on kihvtim, kas pargipink või hotellituba. Mina ütlesin, et hotellid ootavad meid ees, kuid pargipingil magamise kogemuse saad ainult hipieas. Mulle tundub, et Kaur vastas: ta ei vaja seesugust kogemust.
Enamasti me magasime telgis ja seal need vastuolud välja lõid. Jüri oli intellektuaalne kauapõõnaja, mina sportlasena varaärkaja. Õhtul lõkke ääres soovis Jüri pikalt vestelda, minul tuli peale surmauni. Kraps! olin ma juba enne päikesetõusu üleval. Asusime kuskil Kiievi ja Odessa vahel, olime telkinud otse maantee äärde. Nägin siis, kuidas mööda mürisesid kobakad, kolmekohalise kabiiniga veoautod, otsekui meie vedamiseks loodud. Aah, milline pidurdamatu kihu edasi liikuda haaras mind! Muidugi hakkasin ma Jüri maast lahti peksma. Ja kaua sa kannatad teise rabelemist?
Jüril oli juba siis omadus öelda ainult seda, mida ta mõtleb. Ning see on pagana tülikas omadus. Me kõik teeskleme, mõni rohkem, teine vähem. Me teeme head nägu ning ei ütle välja kõike, mida me mõtleme. Jüri aga ütleb. Ja seejuures pole ta sugugi viisakusetu ega küüniliselt avameelne.
Õnneks leppisime sügisel, 11. klassis, Jüriga ära.
Aga jäljed jäävad. Aeg-ajalt kohtume nüüdki, käime õhtustamas restoranis „Sõprus” Tallinnas Sõpruse puiesteel, arutame seal maailma asju, peamiselt Eesti sisepoliitikat ja seadusenükkeid, milles Jüri on ju vana kala. Ta on tulnud minu üritustele Tartu Kirjandus- ja Tallinna Kirjanike Majja või Kinoliitu, tavaliselt on need olnud raamatuesitlused. Tuhat tänu! Ent me pole kunagi rääkinud teemal, mis juhtus kummagagi pärast seda, kui me seal pagana paigas lahku läksime. Mina haarasin oma koti, ja aidaa!
Ma ei tea, millise teekonna läbis tema. Mina tegin plaanitud marsruudi läbi. Ainus asi, mida ma tean, on see, et Jüri ilmus kooli alles septembri keskel. Mis juhtus? Nägeluse pärast seal kaugel maal on mul praegugi piinlik.
Käisin Jüril külas ka Moskvas, valetasin, et olen õepoeg või midagi seesugust, sugulus andis õiguse tema intritoas ööbida. Komandant andis nn raskladuška (välivoodi) ja voodipesu, ning head und! Jüri toas elas peale tema veel neli juudi poissi, mäletan, millise hasardiga vaidlesime selle üle, kas Aabraham talitas õigesti, kui oli valmis jumala käsul oma poja Iisaku tapma.
Ühel päeval läksime nõukogude üliõpilaste protestidemonstratsioonile Pekingi saatkonna ette. Vaatasime seda ülaltpoolt organiseeritud rahvarohket miitingut pealt. Oli õudselt külm ilm, olid loosungid, olid oraatorid, karjuti hüüdlauseid. Mõnitati esimees Maod ja Hiina komparteid. Jüri lausus targalt: kaua seda tsirkust ei lubata, kardetakse paralleelide tõmbamist Nõukogude Liiduga.
Moskva ülikoolist tehti Jüri lahti, kuna ta ei sooritanud suusatamise arvestust. Ja veel kaks korda. Ta ei osanud ka jalgrattaga sõita, ometi oli ta suur autoriteet.
Kooli ajal kogunesime ikka tema poole Tähtvere pargi äärde Kreutz­waldi tänavale maailma asju arutama. Mäletan, kuidas Jüri heitis mulle ette sporditeemat, mis teda üldse ei huvitanud. Kord kasutasin kogemata väljendit meie partei. „Mis meie! See on nende, mitte meie partei!” andis Jüri teada.
Hästi palju oli juttu Sergei Jesseninist. Jüri valdas üsna vabalt vene keelt, ta luges seda poeeti peast just tolles keeles. Ikka kuul­sin temalt „До свиданья, друг мой, до свиданья. / Милый мой, ты у меня в груди. / Предназначенное расставанье /
Обе­­­щает встречу впереди. // До свиданья, друг мой, без руки, без слова, / Не грусти и не печаль бровей, — / В этой жизни умирать не ново, / Но и жить, конечно, не новей.”
Siiamaani on mul meeles need värsid, mis Jessenin kirjutas oma verega vannitoa seinale, kui ta siit elust otsustas lahkuda! (Hiljem on esitatud versioon, et enesetapp oli OGPU lavastus ning tegelikult poeet likvideeriti. Aga toona me seda ei teadnud.) Mulle tundus, et Jürist õhkus mingit igatsust Jessenini järele. Surmkindlalt ei tauninud me Jessenini tegu, vähemalt mulle näis see eeskujuvääriline. Oo, nooruse surmaigatsus!
1966. aasta suvine autostopiots Jüri ja Jaanuse seltsis oli lühem: Tartu-Vastseliina-Petseri-Irboska-Pihkva-Tartu.
Elu on ikka siksakiline. Kummalisel kombel olin mina kolmest ainukene kuulsa Tammsaare-kooli vilistlane, nemad olid lõpetanud eksternina Tartu 1. Kaugõppekeskkooli.
Pärast 11. klassi esimest poolaastat lahkus meie koolist umbes viisteist poissi, näiteks Tiit Sinissaar, Jaanus Paal ja Aleksander Müller. Miks? Põhjuseks oli edasijõudmatus. Nad polnud viitsinud koolis käia, nende nääriatestaat oli täis kahtesid. Toimus aga ülevabariigiline sotsialistlik võistlus, mille sisu mõneti sarnanes praegusaja koolide paremusjärjestusega, mida lehed vahel ilmutavad. Ainult selle vahega, et arvestati õpilaste edukust nn küpsuseksamite sooritamisel. Õpilaseks loeti aga seda teadmistejüngrit, kes on kooli nimekirjas kolmanda veerandi alguses. Kui kahemeestest, kes kooli taseme alla kiskusid, enne lahti saada, võis jälle püüelda poodiumikoha poole.
Need viisteist poissi hakkasid käima Jüri Adamsi pool Kreutzwaldi tänavas ning Jüri õpetas neile kirjandust, keemiat, matemaatikat, füüsikat, kõiki aineid, milles ootasid ees eksamid.
Too kaugõppekool paiknes meie kooliga samas hoones, küpsustunnistuse said kõik Jüri hoolealused samas aulas meiega ühel ja samal päeval, ainult et mõni tund meist hiljem.
Aga nüüd särasid Jüri ja Jaanus vastsete üliõpilastena kõrgustes ja mina siplesin väljajäänuna mudas.
Ööbisime minu tädide juures heinaküünis Vastseliina linnusevaremete külje all, telkisime mitmel pool Pihkva kandis. Venemaalt mäletan tülisid kohalikega rahvusküsimuse pinnal. Meid sõimati SS-lasteks ja fašistideks ja eks me olime ka ise parajad ülbikud. Sõjast oli möödas vaid 21 aastat, ülekohus oli elavalt meeles, ainult et ülekohtuks pidasime erinevaid asju.
Tartus tagasi, raksatas Jaanusele välk selgest taevast. Teda polnud ülikooli vastu võetud sellest hoolimata, et ta oli teinud kõik sisseastumiseksamid viitele. Nii et olime saatusekaaslased.
Mis oli siis juhtunud?
Jaanusel oli kirjas kerge kriminaalkomistus ning ausa inimesena andis ta sellest sisseastumisankeedis teada. Kuskil Raadi surnuaia lähedal oli tekkinud tüli neidude pärast, Jaanus oli poksija, ta oli rivaalile virutanud liiga kõvasti.
Mäletan, et meie kirjutasime kohtusse kirja: kooli komsomoliorganisatsioon palub asja lõpetada, võtame süüaluse käendusele, soovitame ta vangistuse asemel saata armeesse aega teenima. Sellest polnud kasu, küll aga ilmus „Noorte Hääles” äge kirjutis: „Täiesti valele seisukohale on asunud kooli komsomoliorganisatsioon, keda esindas Olev Remsujev. Nõukogude Armee pole huligaanide jaoks, sinna pääsevad ainult kõige eesrindlikumad noormehed.”
Olime väga üürikese staažiga kommunistlikud noored, ehk vaid paar nädalat, meile oli augu pähe rääkinud seesama Allan Liim. Ja raudse argumendiga: poisid, ilma selleta ei võeta teid ülikooli.
Nii et meie Jaanusega olime asjata hakanud komsomolkusteks. Leninlike noorte väesalka kuulumine meid ülikooli ei viinud.
Ja meie pea kohal rippus terav mõõk. Kes ei saanud ülikooli, see võeti sõja­väkke. Kuidas pääseda Nõukogude Armeest? Sellest, mida ma olin kohtule soovitanud…
Sõjavägi oli meie ajal kõige põlgusväärsem koht ning nüüd oli vaja ajusid ragistada, kuidas see karikas endast mööda lasta.
Jaanusel tuli hiilgav idee. Astusime Tartu Raudteetranspordi tehnikumi. Minu isa oli vedurijuht, nõnda et mõneti see mulle sobis. Tehnikum paiknes Riia mäel samas majas, kus mul tuli hiljem käia nn vojennaja podgotovka’s, et teenida välja Nõukogude Armee reservnooremleitnandi hiilgavad, ühekupulised pagunid.
Tegime sisseastumiseksamid ludinal ära ja õppisime tehnikumis terve nädala. Siis aga selgus kurb tõsiasi: too kool vabastas armeest ainult neid, kes omandavad seal oma esimest keskharidust. Minema!
Lugesin juba toona lehed üksipulgi läbi. Viimaks ometi oli sellest kasu. Ajaleht „Edasi” avaldas teate, et TRÜ Majandusteaduskond kuulutab välja järelkonkursi kaubatundmise mittestatsionaarsesse osakonda, ning see määras minu edasised pürgimised. Majandus- ja kaubatundmine jäid minust veelgi kaugemale kui raudteendus, kuid mis parata, igast õlekõrrest tuli kinni haarata.
Pean ütlema, et mind, Jaani ja Jüri sidus mingi mammonavastane hoiak. Ikka me kirusime väikepursuisid, kes endale asju ahnitsevad.
Mina olin siis taas oma kontradiktoorsel teel.
Ent majandusteaduskonna sisseastumiskomisjon minu avaldust vastu ei võtnud. Kandideerija pidi olema ametis erialasel tööl. Lehest leidsin kuulutuse, et kodutarvete kauplus Vaksali tänaval vajab müüjat. See sobis. Padavai sinna! Ja mind võetigi tööle. Kirjutati ka tõend, et olen müüjaõpilane. Koos tõendiga lidusin tagasi tolle komisjoni ette, nüüd oli mu avaldus kõlblik.
Olin poeletis ainult pool päeva. Mäletan selgelt, mis juhtus, ja siiamaani haarab mind ebamugavustunne, kui asi meenub. Olin üpris hea peastarvutaja, isegi ruutjuured ja logaritmid polnud mulle mingi küsimus, ent… Üks ostja tahtis mingit 97-kopikalist vidinat ja kaherublalist valamukraani. Pakkisin kauba paberisse ning küsisin 3 rubla 97 kopikat. Ostja parandas mind: 2 rubla 97. Mina nõudsin esimest summat. Ostja süüdistas mind petturluses, ja kui tabasin, millise jama olin kokku keeranud, kadusin kähku poest ning enam sinna tagasi ei läinud.
Aga saadud tõend kehtis. Tegin sisseastumiseksamid ära ja sain kaugõppetudengiks.
Kõik koolikaaslased olid pärisüliõpilased, mina, intelligentsustestide tšempion, aste madalamal. Aga peamine — sõjaväest olin ma pääsenud. See oli viimane aasta, mil kaugõpe veel armeeteenistusest vabastas. Nüüd pidin endale mingi töökoha otsima. Aga millise?
Ikka on elu mind kokku viinud väärt inimestega.
Koolis oli meil inglise keele õpetaja Olev Haas. Suur, kühmus ja veidi kohmakas, südamlik mees. Alati ta naeratas, alati pakkus abi. Ta oli tõeline heategija loomupäraselt, arvatavasti ta ei teadnudki, et teeb head, ning ei osanudki kuidagi teisiti käituda, nagu ta käitus. Haas oli isiklikul algatusel teinud meile klassiekskursioone. Kord lõkketule ääres rääkis ta küüditamisest. Kuidas see toimus tema talus. Pisut ma muidugi teadsin, ent nii üksikasjalik jutt pealt­nägija suust oli eriti mõjuv.
Nüüd oli Olev Haas kuskilt kuulnud, mis mul kirjandi kirjutamisega juhtus, ja võtnud ühendust minu emaga.
Mu ema töötas kokku viiskümmend aastat ühes ja samas kohas — ülikooli botaanikaaias aednikuna. Ema ütles, et mine Keeltemajja võõrkeelte kateedrisse, otsi oma õpetaja Haas üles, tema pakub sulle viisakat töökohta. Keeltemaja paiknes peahoone kõrval, ülikooli kohviku otsas. Sinna ma läksingi ning juba samal päeval olin ma tolle kateedri laborant.
Päevasesse ülikooli ma ei sobinud, aga ülikooli töötajaks küll.
Minu kohus oli korras hoida õppefonoteek, laenutada kahe ruumi vahelise siseakna kaudu üliõpilastele makilinte. Töökohaks oli rohkete riiulitega heliarhiiv, aken mu selja taga vaatas peahoone ette. Kui ma pilgu oma teiselt korruselt välja heitsin, nägin, kuidas all voorisid üliõpilased ja õppejõud, üldse pühadusega seotud rahvas, kelle hulka nüüd natuke kuulusin minagi. Kui ma siseaknast eesruumi vaatasin, siis nägin inglise, saksa ja prantsuse filoloogia üliõpilasi, kes, kõrvaklapid peas, kummardusid oma individuaalmakkide kohale, kuulasid minult saadud linte ning samas kirjutasid tekste üles.
„Edasi” kirjutas, et see on Nõukogude Liidu moodsaim keelelaboratoorium.
Kõik selle oli põlve otsas valmis meisterdanud Elmar Kiis, kelle töökoda asus siinsamas keldrikorrusel. Ma olen alati imetlenud kuldsete kätega mehi, kes oskavad peedist pesumasina teha. Kiis muutis traadijupid elektroonikaks ja kõik olid talle tänulikud. Tema abimeheks oli ta enda abikaasa ja nende tütar oli meie kooli iludus number 2.
Kui midagi rikki läks, laskusin ma trepist alla ning teatasin sellest Kiisile. Nii mõnigi kord rääkisime temaga poliitikast. Kiis oli kõva kommunist ja seda maailmavaatelt, ta polnud parteilane, kes endale hüvesid noolib. Mina aga nägin elus esimest korda inimest, kes eravestluses toetas nõukogude võimu. Kord ütlesin talle, et ma ei usu valimistulemusi. Seda, et 99 protsenti kopikatega hääletab kommunistide ja parteitute bloki poolt. Ja mida tegi Kiis? Sokutas mu valimiskomisjoni liikmeks. Ja ma nägin, kuidas häältelugemine käib. Vastuhäältena läksid kirja ainult need bülletäänid, millel kandidaadi nimi oli korralikult, otsast otsani maha tõmmatud. Kui mõni täht oli jäänud maha tõmbamata, arvestati seda kui rikutud hääletussedelit. Küllap ka ilma selle sohita oleks protsent tublisti üle üheksakümne olnud. Erilist huvi pakkusid ühele tundmatule meie juures istuvale seltsimehele bülletäänid, kuhu oli midagi kirjutatud. Need ulatas häältelugemiskomisjoni esimees talle ning tema pani need mapi vahele. Harilikult olid need neutraalsed. Näiteks: tahan Tartusse sauna. Bussid ei käi. Aga leidus ka selliseid: Persse! Ird on varas. (Kaarel Ird oli „Vanemuise” juht ning tegutses ka Tartu partei- ja täitevkomitees.) Jne. Ma olen kindel, et selliseid märkusi kirjutanute käekirjad läksid eriuurimisele.
„Kas said õppetunni?” küsis vaneminsener Elmar Kiis minult järgmisel päeval.
Ma olen ikka purenud, mida ta selle õppetunni-sõnaga mõtles.
Ka minul olid oma komkas kõrvaklapid peas. Õppisin tasapisi inglise keelt, kuid peamiselt kuulasin muusikale. „Minu veetleva leedi”, „Heliseva muusika” ja teiste meloodiad keerlevad mul tänaseni peas, kuigi mu kõrva peale on astunud mitu elevanti. Tudengipiigad nõudsid eriti „West Side Storyt”, kes siis ei ihka armastust? Romeo ja Julia sünnivad kõikidel aegadel ikka ja jälle, iseäranis ettekujutuses.
Ka õppejõud võtsid teinekord linte, eriti muusikale, hiljem trepil juhuslikult kohates ma teretasin neid. Nii teadsin ma Juri Lotmanit kui laenutajat ja mul polnud aimugi, et tegemist on maailmakuulsusega.
Olev Haas oli ajaloo-keeleteaduskonna ametiühinguorganisatsiooni maksukorjaja ning mõnikord jättis ta oma paberid minu juurde. Pole küll ilus, kuid vahel ma piilusin sinna sisse. Sain teada õppejõudude palganumbrid. Paul Ariste teenis üle 800 rubla kuus, professori palgale (600) lisandus akadeemikutasu. Dotsendid said 350, vanemõpetajad kahesaja ringis. Minu ema vaid 60.
„See pole veel kõik, lisanduvad mitmesugused honorarid ja tasu külalisloengute eest,” ütles Olev Haas.
Ja milliste sandisentide eest olin mina aastakümneid hiljem õppejõud vabas Eestis!
Tööd jätkus suvekski. Nimelt oli võõrkeelte kateedri laborant ühtlasi ülikooli Vellavere puhkebaasi majandusjuhataja. See tähendas puhkajatelt raha korjamist ning veoautoga Tartus käimist ja toiduostmist. Rohkem aega kulus siiski pinksimängimisele ja mööda ümbruskonna metsi luusimisele. Suvitavatele õppejõududele vaatasin mina, ülikoolist välja jäänu, alt üles, ent huvitaval kombel sugenesid suhted hoopis puhkajate poegadega. Toivo Tasaga oleme siiani sõbrad, Viktor Vassiljeviga teretame.
Järgmisel suvel pärandasin ma selle mõnusa ameti Kalle Ellerile, kes pidas seda paar suve.
Aga pikapeale hakkas seal lindikomkas pagana igav. Juba toona kiusas mind rutiinitalumatus, mis aastatega muutus lausa meditsiiniliseks.
Kuhu minna ja mida teha?
Igatahes oma koolikaaslasi ma tänan. Ma ei ole neid tabanud ainukeseltki valelt. Ja minagi olen saanud nende hulgas olla loomulik, ma ei pidanud ennast paremaks teesklema.

Leia veel huvitavat lugemist

Claudio Magris
Etgar Keret
Zakes Mda

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon