Et püsiks kirjandus. Kuis püsiks kirjandus?

Berk Vaher

Foto: Aldo Luud

 

Eesti Kirjanike Liit tähistas tänavu oma 100. sünnipäeva. 30. septembril kõnelesin nende pidustuste raames kirjandusmuuseumis teemal „Eesti Kirjanike Liit – järgmised sada aastat”; mõnest selle sõnavõtu lõigust sai 3. oktoobril ka ERR-i kultuurikommentaar. Mõlema avaliku ülesastumise keskne sõnum oli: „Tingimused Eesti Kirjanike Liidu püsiks on ühtaegu väga lihtsad ja väga keerulised: et püsiks Eesti, et püsiks kirjandus ja püsiks liit ehk ühiselt tegutsemise tahe.”

Raadios keskendusin ennekõike sellele, kuidas (kirjasõna ja selle levi kaudu) püsiks Eesti. Sellega, kuidas püsiks liit, tuleb ennekõike tegeleda Eesti Kirjanike Liidu enda sees. Mõistagi ei eksisteeri liit vaakumpakendis, organisatsioonile kehtivad avalikkuses esteetilised ning ka eetilised normid, mille meeldetuletamine vahel liitu ennastki üllatab – ei ole meid sugugi hüljatud ega unustatud.

Küsimus sellest, kuis püsiks kirjandus, kandub nii Eesti kui EKL-i piirest kauge­male ning samas läbistab mõlema kultuurset süvaolemust. Kirjanduseta poleks kumbagi, ning endiselt tahaksin täiendada – omakeelse ja väärtkirjanduseta pole neid kumbagi. Ent ka need klauslid on vankumas ja hägustumas ning see pole ilmtingimata halb, arusaamad ja veendumused nende mõistete loomusest võivad raputuste abil isegi tugevamaks muutuda. Ka teises keeles kirjutavatest liidu liikmetest ning nende tulekust eesti keelde on juttu viidatud kultuuri­kommentaaris. Ent kus asuvad XXI sajandi esimese veerandi lõpus väärt- või ülepea kirjanduseks peetava piirid?

Eesti Kirjanike Liitu liikmeks võtmise tingimuseks on siiani vähemalt kahe ilmunud raamatu olemasolu. Ja ühtlasi teatavad professionaalsed tagatised ja väärtustatus retseptsioonis: sest eks muidugi aitab kaasa, kui need teosed pole päris omakirjastuslikud või rahvainnustusliku hoogtöö korras avaldatud, nagu tegi kirjastus Paljasjalg „EV 100” raames ning põhjalikumate žüriide meele­härmiks veel ka tükk aega pärast tähistusaasta lõppu. Samuti lisab usaldusväärsust kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali toetus.

Kummati pole enam ammu haruldane, et selle toetusega ilmuvad ka lastele mõeldud autoriraamatud, kus pildil on suuremgi osakaal kui tekstil; pole enam haruldane, et toetust saavad kirjanduslikud koomiksid, ning ka Soome päritolu koomiksiautor Kivi Larmola on täna Eesti Kirjanike Liidu liige. Viimati tekitasid kirjanduse sihtkapitalis elavat arutelu „sõnadeta raamatud”, mis on teraapilised abivahendid lastele lugude jutustamiseks. Maailmas kuuldavasti juba üsnagi levinud formaat, aga provotseerib küsima, kas lõpuks võib ette võtta ka päris tühja märkmiku ja öelda, et seegi on kirjandusteraapiline abivahend?

Kirjanduseks peetava raamid on pinge all ka sõnadega raamatute vallas. Kirjanikuna esitlevad end (või lasevad end esitleda) ka aime- ja eneseabi­raamatute autorid, aforistid ja autobiograafid, kellest mõnigi võib olla koolidesse, poodidesse ja raamatukogudesse oodatum ja kutsutum kui need, kes seni traditsiooni­lise ilukirjanduse parnassile arvatud. Ja mõni, kes aina kinnitab, et ta end kirjanikuks ei pea, võib oma ülimalt lihtsakoelise ja klišeeküllase loominguga osutuda lugejate lemmikuks – ja on nõnda ikkagi kirjanikuks pühitsetud. Kas see toob laiemaid lugejahulki kirjandusele lähemale ja avab neile ka „pärisraamatute” kaaned, nagu loodavad rahvalemmikute apologeedid? Või õhutab üksnes igaüks-võib-mentaliteeti, mis kirjanduslaadsete toodete abil õigupoolest võõrandab lugejaid nõudlikumast kirjasõnast? Sellele pole täna ühest vastust. Kaldun ise uskuma toda teist varianti, kuigi kirjandusaktivisti amet ei luba liiga pessimistlikuks ja elitaarseks muutuda.

Ei saa ju silmi sulgeda selle ees, et sõnakunstile tuginev jutuvestmine on laienenud varem ja laieneb ka nüüd üldse raamatutest välja: „Disco Elysiumi” rahvusvaheline menu andis ilmselt päris mitmele kirjutamisandega noorele signaali, et arvutimängud on tulusam eneseteostuskanal kui romaanivõistlus. Isegi kui too mäng määndus viimaks märksa tõsielulisemasse ahnitsejate kemplusse, tulevad teised ja „kirjutavad mänge”.[1]

Meedia suurem huvi telesarjade kui belletristiliste uudisteoste vastu on kirjaoskajaid raamatute juurest ka stsenaristika rüppe meelitanud, sama on teinud ka filmindusse välja nõutatud miljonid. Eesti prekariaat hoiab mõistagi mune mitmes korvis ja mitmed ekraanidele kirjutajad avaldavad siiski ka kirjandusteoseid, ent ikkagi on Eesti Kirjanike Liit järgmise saja aasta künnisel muu hulgas küsimuse ees, kas jääda kahe raamatu reegli juurde või tervitada kirjanikena ka neid „teisi” ja ehk juba menukamaid: kalamburiste ja instaluuletajaid, sarjade ja mängude stsenariste?

Olgu öeldud, et mind isiklikult jätavad arvutimängud täiesti külmaks ja suurem osa sarju ka ning lustiliste sõnakõlksutuste koht olgu mu poolest kenasti netis edasi. Ent kultuuriametniku pragmaatilisest vaatepunktist: loovisiku toetust arvestatakse loomeliidu liikmete arvu järgi, neist aga täna ei piisa ning nii oleme paradoksi ees, et ülemäära snooblik välistuspraktika jätab mitmed tunnustatud ja vastu võetud ilukirjanikud, tõlkijad ja literaadid külma kätte. Samas jällegi ei tahaks, et noid vanamoelisi ja siiski teatavat intellektuaalset pingutust nõudvaid raamatuid kirjutav autor liidus ja ka loometoetustes viimaks üldse vähemusse jääb. Mööngem, et needki on dilemmad, mis mõjutavad nii lähitulevikku kui ka vähemalt meile etteaimataval määral tulevat sadat aastat.

Raamatuid kirjutatakse meil ju ometi endiselt häid, tekstiloome võimekus pole keelekorralduse anoomiast (veel?) kuigivõrd kannatada saanud. Kas kirjutatakse ka piisavalt suuri raamatuid? On neid, kes ütlevad, et seegi sõltub rahast. Ent vaadakem meie aega. Kui saja aasta tagant pilk siia tagasi heita, siis võib olla üsna kindel, et neid kliimakriisi-, pandeemia- ja sõja-aastaid mäletatakse suurte ja pöördeliste aegadena. Kas meie kirjandus peab ajaga sammu ja suudab neid pöördeid juba praegu vääriliselt mõtestada? Ei ole kirjanikud need, keda igal hommikul ärgates loeme, et vaimus Ukrainat toetada… Need on kirjutajad, seda küll, sotsiaalmeedia ootamatud kangelased, kelles võib vahel ilmneda ka kirjandus­liku kujundiloome talenti ja kes alustasid sooviga aega ja toimuvat avalikkuse jaoks mõtestada, küsimata selle eest algul tasugi. Nüüd siiski on mõnele neist ühisrahastusplatvormide kaudu ka tasu laekumas. Ma ei taha sellega väita, et kõik loojad peavadki oma tasustamise vajalikkust palehigis tõestama, paljud on seda ammugi tõestanud – aga siiski, mõelgem selle peale uuesti: keda või mida me hommikul ärgates loeme?

Kirjandus ei ole ajakirjandus, seegi on tõsi. Kirjandusel ei ole kohustust toota uudisvoogu või pakkuda otseblogi. Suurte aegade mõtestamine võib vajada aega, et küpseda, ja küpsemiseks on vaja tingimusi – palju paremaid, kui praegu kirjanikele pakkuda on. Kas niisuguseks mõtestamiseks on ka tahet, on küsimus, mis ei kao ega tohigi kaduda.

Ega meie siin pruugigi olla selle tahte parimad hindajad või äratundjad – käibe­tõde ju on, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Kuni meie kirjanikke ja kirjandust tõlgitakse, saame mingitki kinnitust, et suudame oma ajas kõnetada ka muud maailma; et on midagi olulist öelda, isegi kui see näiliselt mingit sotsiaalset tellimust ei täida. Tänavune Tartu linnakirjanik Paavo Matsin pole olmerealist ega päevakajastaja, aga ta loomingus on üldistusvõimet, mis annab ka pöörasele mängulisusele süvamõõtme ja muudab loomingu laiemalt huvi­pakkuvaks. „Tõlge” võib toimuda ka teistesse eluvaldkondadesse, muutes ümbritsevat reaalsust ja linnaruumi: Kongo Tango pole Tartus pelk baar vana Zavoodi aadressil ega uudis üksnes seltskonnarubriigis, see on märk, et kirjandust loetakse ka väljaspool kirjanduselu, see inspireerib, paneb elukeskkonda ümber kujundama.

 

Matsin on aga ka õpetaja – nüüdiskirjanduse õpetaja. Neid on Eesti Kirjanike Liidus veelgi ja veel rohkem on neid, kes käinud koolides esinemas. Tegin mõne aja eest Tartu linna haridusosakonnale ettepaneku, et koolikülastuste järgmises faasis kutsutaks kirjanikke rohkem erinevaid ainetunde läbi viima – Tiit Aleksejev juhiks mõnd ajalootundi, Jaak Jõerüüt annaks ühiskonnaõpetust, Maarja Pärtna loodusõpetust jne. Seni pole ettepanek käiku läinud, see eeldaks koolidelt suuremat valmisolekut.

Ent kui tunneme muret kirjanduse ja kirjandustundide taandumise pärast kooliprogrammidest, siis vasturünnaku korras tasuks mobiliseerida kirjanike kogemust ka teistel nende õpitud ja praktiseeritud elualadel ja rikastada haridussüsteemi kirjaniku vaatepunktiga ilmaasjadele. Nii saab ka kirjanik omakorda uue kogemuse – mitte arvamusartikli distantseerituses, vaid noore kriitilise publiku ees. Ehk ka uut inspiratsiooni, uut hoogu raamatuisse. Uusi lugejaid. Ka nii püsib kirjandus.

 

[1] Vt näiteks: Märten Rattasepp: Kuidas kirjutada mängu? „Märten Rattasepp on kirjanik, kirjutab ta mitte raamatuid[,] vaid mänge.” Võrgufail.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood