„Haavikko on seda juba öelnud”

Maarja Kangro

Paavo Haavikko: „Kogutud luuletused”.
Tõlkinud Kai Aareleid, Ivar Grünthal, Kätlin Kaldmaa, Kaja Kallemets, Jan Kaus, Lauri Kitsnik, Tiiu Kokla, Hasso Krull, Asko Künnap, Minni Nurme, Kajar Pruul, Jürgen Rooste, Paul-Eerik Rummo, Piret Saluri, Joel Sang, Debora Vaarandi, Elo Viiding ja Julius Ürt.
EKSA, 2021. 903 lk.

Haavikko sanoi sen jo. Seda Eeva Kilpi lühiluuletust tsiteeris Paavo Haavikko „Kogutud luuletuste” Tartu esitlusel Joni Pyysalo, andmaks aimu, milline on Haavikko kuvand ja staatus soome luules. Minu põlvkonna luuletaja ja prosaist Jarkko Tontti tunnistab, et tema ja mõne teisegi jaoks on „Haavikko luule tähtsaim, mis 20. sajandi soome kirjanduses toimus”.[1] Soomekeelsete kogutud luuletuste sisekaanel tõdeb Pekka Tarkka, et kui 1960. aastatel peeti Haavikkot veel raskesti ligipääsetavaks eraasjade ülestähendajaks, siis 1970-ndatest alates sai ta rahvusliku oraakli staatuse. Oma konservatiivsuses ei kujunenud Haavikko (kes hindas kõrgelt Kekkoneni ja Mannerheimi) küll mingiks cool’iks kultuskujuks või Saarikoski-taoliseks legendiks, ent paljude soomlaste jaoks oli tema tuntuim teos ta „avalik figuur”. Haavikko luulest märksa rohkem loeti tema artikleid „Suomen Kuvalehtis”, nagu viitab juulikuu „Loomingus” ka Sirje Olesk.[2] Olesk annab Haavikko elust, karjäärist ja kirjastajatööst põhjaliku ülevaate, nii et keskendun siin „Kogutud luuletuste” tekstidele.

Kogumik on tõlge 2014 ilmunud raamatust „Kootut runot” (koostaja Jaakko Anhava), Soome algupärandile on Eesti väljaandes lisatud tsükkel „Tuuline talv Provence’is” ning Elo Viidingu ja Jan Kausi eessõna. Tõlkimine ja tõlgete koondamine Piret Saluri eestvedamisel on olnud suur ja tunnustust vääriv ette­võtmine, aga tuleb öelda, et igast luuletajast jätavad valitud luuletused parema mulje kui kogutud luuletused. Mõistan koguteose ümberpanemise motiive (õigused, juba tehtud koostamistöö), aga lugejale oleks efektsema mulje jätnud tihendatud valik. Nüüd on ilusas paksus rohelises raamatus hulk varem avaldamata luulet, sealhulgas poisipõlvevärsse, kantaaditekst tehnikaülikoolile, värsid jäägrite mälestuskivile, suurtükirügemendi ühingule jne.

Koostaja Anhava kiidab varaste luuletuste küpsust, kuid lugejale, kel puudub spetsiifiline elulooline huvi, mõjuvad need lahjana. Võiks mõelda, et soome kirjandus­loos paremini orienteeruv inimene oskab seda „küpsust” kontekstuaalselt hinnata, aga raamatu pihta on tuld andnud ka soomlased ise.

Võrguajakirjas „Kiiltomato” kirjutab Jouni Tossavainen, et „ilmselgelt tahtis kirjastaja Haavikko veel 70-ndatel viljelda kuvandit iseennast sünnitanud meistrist”,[3] ent tekstid, mis Anhava on esikkogule eelnenute seast välja valinud, väidetavat küpsust ega isikupära ei kinnita. Tossavainen ütleb karmilt: „Kui mälestuste järgi luges Haavikko koolipoisina nõnda, et tegi pliiatsiga tähekese luuletuste juurde, mida ei tarvitsenud enam lugeda, võiks samuti talitada nende varem avaldamata tekstidega.”[4]

Tõsi ta on, et raamatut algusest lugema hakates kohtab mõnda aega tekste, kus loodus- ja seisundipilte valdab staatilisus ja umbsus, need on korralikult tehtud, ent suurema reljeefsuse või iseloomuta. Läheb aega, pärast esikkogugi, kuni šabloonse antiigi-ihaluse, vürstide, kuningate ja keisrite, väesalkade ja lahingute, ratsameeste ja müütilise varjundiga rännakute sekka ilmub omapärasem kujundi- ja mõtte­materjal. Eh, Via Appia rändur! Anhava tõdeb küll ka eessõnas, et luuleuuendajad kirjutasid endiselt „ajaloo ja kultuuri luulet” (lk 25) ja tõesti, iseäranis noorema­poolne Haavikko kõneleb muudkui ajalooliste suurkujudega. Ikka Dante ja Ovidius. Tsükkel „Aed” võtaks justkui eeskuju Vergiliuse „Georgicast”, mis õpetab põllutöid tegema. Kauge maa fantaasiatest saab küll eluloo põhjal aru: intervjuus Philip Binhamile (1984) tunnistab Haavikko, et ta enne 35. eluaastat peaaegu ei reisinudki ja sattus kohtadesse, millest oli kirjutanud, tihti tagantjärele; ta möönab ka, et sageli on „reaalsus liig – liiga ilmne”.[5] Ajaloo sulandamine muinasjutu või müüdiga on see, mis Haavikkot ahvatleb; see aga õnnestub seda paremini, mida konkreetsemad ja eripärasemad on nimed ja olukorrad. Kui suurepäraseid tekste ja kujundeid leidub päris palju juba kogus „Lehed on lehed” (1958), siis järjepidevalt ja jõuliselt isikupäraseks muutub Haavikko mu jaoks raamatuga „Puud, kogu nende haljus” (1966). Sealt edasi on ka üha arusaadavam, miks luuletaja tahab midagi öelda, nõustud siis öelduga või mitte. Kui Anhava sõnul ei toonud viimased kogud Haavikko luuletajaolemusse uusi jooni, on vana mehe resignatsioonis ja vaikses nurinas tihti rohkem elusust ja selgust kui nooruse kiidetud kõrgmodernismis.

Tõlkijaid on raamatul palju. Eri tõlkija-käekirjad ei jäta tingimata muljet, et loed eri luuletajate tekste, pigem on mulje selline, nagu mängiksid sama helilooja teoseid eri kvaliteediga klavereil erineva ettevalmistuse ja esteetilise kreedoga interpreedid. Mõned tõlkijad armastavad inversiooni (iseäranis Ürt ja Viiding), tuues selle sisse kohtades, kus seda originaalis pole. Ma ei pea sellist loomuliku sõnajärje rikkumist õigustatuks; enne kui hakata veidra sõnajärjega mingit kummastavat efekti looma, peaks vaatama, kas ja kui palju autor sellist võtet üldse kasutab – ehk peitub tema kummastus hoopis teisal, kujundites? Miks on täitsa normaalne „hymyilee hymyn lävitse” tõlgitud veidralt „naeratab kaudu naeratuse” (lk 72)? Luuletõlked niikuinii vananevad ja muutuvad imelikuks, kõlagu nad siis vähemalt sündides loomulikult.

On ka tähendust moondavaid vigu, näiteks ’varjella’ (’kaitsta’) on tõlgitud varjamiseks, väljend „Moskova ei ole raastupa” („Moskva ei ole kohtusaal”) on tõlgitud „Moskva ei ole raekoda” (lk 524). Pealkirjast „Yhdenkoon sukkahousut” on saanud „Ühestükis sukkpüksid” (lk 795), ehkki tegu on universaalsuuruses sukkpükstega ja luuletus mängib mõttega, kui palju erinevat „sisu ja tähendust” see ühes suuruses rõivatükk mahutab. Aga nii paksu raamatu puhul oleks vigade vältimine vist võimatu.

Mida Haavikko siis ikkagi ütles? Nagu eespool mainitud, naaseb ta aina võimu ja ajaloo juurde. Sageli on just võimukandjad need, kes kõnelevad. Vürstid, väejuhid, presidendid. Nende kõne võib olla nõme ja jõhker, ja sellist kõnet loob Haavikko sarkastilise mõnuga, ka soomlaste pihta. Nii ütleb vürst Gagarin: „egas soome keel ole mingi keel, see on viis istuda pingi otsas, üleni karva kasvanud” (lk 194). Ja hiljem Himmler: „Mida see täiriik, Soome, õige ette kujutab” (lk 255), samuti tõdetakse, et „soomlased pole ainult avameelsed, vaid ka kohtlased. / Aga kohtlaste jaoks on muinasjuttude õpetussõnad” (lk 366). Talvesõda lahkab Haavikko mitmes pikas poeemis, millel on iroonilised peal­kirjad nagu „Selge sissejuhatus hilisemasse ajalukku” või „Viimane versioon hilisemast ajaloost”. Need pole isamaalised kangelaslood, vaid poeedi isiklik käsitlus strateegiatest, pragmaatilisusest, paratamatustest, ebaõiglusest. Kord on esitus žurnalistlikum, kord kuuldemängu­likult dramatiseeritum. „Mõistval toonil” küsib keegi, mida on kaotada väikesel riigil, „kes on sündimata, surnud” (lk 259). Ja veel kuulutab ta: „Hetkeks olid Stalin, Paasikivi ja Ryti üks ja sama mees, sama poliitika.” (Lk 357.) Hilisemas Afgani­stani sõja teemalises tsüklis nenditakse, et Soome televisioonil on Goebbelsi-nimeline copywriter ja et Soome „on alati sõja poolt, tapmise poolt” (lk 686).

Aga Haavikko võimuhuvi ulatub ajalooliselt ja geograafiliselt õige kaugele. 1970 ilmus kogu pealkirjaga „Neliteist valitsejat”, mis räägib Isaak Komnenose keisrikssaamise loo: kõnelev hääl (autor?) reisib XI sajandi Bütsantsi krooniku ja keisrite nõuniku Michael Psellose juurde ja räägib oma kogemustest moodsates terminites (fašism, intressid, ratifitseerimine jne). Eks ta ole, küllap peame nii ära tundma võimu­maailma ajatu olemuse; võim on justkui totaalne ontoloogiline paratamatus. Olesk räägib muide sellestki, kuidas tolle tsükli ilmumine „Loomingu Raamatu­kogus” 1976 ärritas EKP Keskkomiteed. Võim võib Haavikko jaoks olla väga võigas: „Kui inimesed kas või sööksid üksteist, ei käiks nad roaga nii halvasti ümber. See mõjuks nende meelest sööjale halvasti. Nüüd mõistsin, et see on võim, millel on nii sandid söögikombed.” (Lk 317.)

Samas on suured võimukandjad ja nende võitlused ikkagi see, mis loeb. Haavikko täheldab õige varakult, et „keiser­riigi vägevus on sinu oma südames” (lk 163), ja kirjutab kroonimismissa „türanni auks, kes on suur, / suur oma kujundite pärast, / tema on majakas tema on meri ise” (lk 180). Lipud on ahvatlevad: „Oled tundetu, kui sulle ei ole / suurt mõju avaldanud / elu esimesed lipud.” (Lk 511.) Poeet tõdeb ka, et suur julmus muudab teo juba peaaegu abstraktseks, kaugeks: „Alati kui mõtlen mingitele suurtele hirmutegudele / on mul raske vihata. / Raske vihata nii õudset käitumist. / Südame põhjast vihkan neid, / kes suudaksid ehk enamat kui kanda / selle sleppi.” (Lk 334.)

Eraldi raamatuna ilmunud poeemis või lausa eeposlikus tekstis „Kakskümmend ja üks” (1974) kanduvad lahingud ja võimukemplused müütilisest maa­ilmast tasapisi ajaloolisse, kusjuures eepiline mõõde on siin mu meelest esitatud ka sihilikult naljakana. Huumor pole võib-olla Haavikkole iseloomulikem joon, aga kas saab nalja tegemata luua sellist posu mütoloogilisi tüüpe nagu Suurvarvas, Varesepoeg, Öölind, Rääbis, Must Munn, Kõver ja Kõver? Need põimuvad Bütsantsi tegelastega, purjetavad Niilusele ja seejärel liigub tegevus Moskva ja Tveri vahelisse võimuvõitlusse Kuldhordi ajal. Sampo lendab ikkagi merre ja „sestap on see maailm vaene, meri rikas, / kui Sampo merre kukkus.” (Lk 487.) Tolles loos on tublisti agressioonikujundeid (vürstisoost mees kougib orjal lauanoaga silmad peast), mis mõjuvad pelutavalt, aga mida justkui ka kaifitaks. Võimu õõvastav naudingulisus?

Igal juhul on Haavikko omapärane kaasus: luuletaja, kes (pseudo)arhailiselt kõneleb aina valitsejatest, sellal kui XX sajandi teise poole lääne luules sai üpris valdavaks tõrjutute, rõhutute, võimu all kannatajate perspektiiv. Kui Haavikko kirjutas modernselt antiigist, puudest ja vürstist, siis Ginsberg juba ulgus, Pasolini avaldas „Gramsci tuha” ja „Minu aja religiooni” alandatutest ja solvatutest. Mõni aastat pärast Haavikko „Kahtkümmet ja üht” ilmunud Enzensbergeri „eepos” „­Titanicu põhjaminek” (1978), irooniline, nagu ta on, kritiseerib karmilt asjaolu, et „vaesed lähevad kiiremini põhja”.

Võimuteemaga on Haavikkol tihedalt seotud turg, kaubandus ja bürokraatia. „Ekloogis” (1981) korratakse refräänina, et „bürokraatidel palk poole vähemaks, ülejäänud võlla” (tõesti, 70.–80. aastad oli aeg, kus bürokraatiast palju räägiti, enne bullshit job’e). Nii mõndagi elunähtust näeb Haavikko kaubanduslike suhete kaudu, määravaks on likviidsus, intressid, kauba müüdavus – eks see ole äritegevusse haaratud kirjastaja puhul ka mõistetav, ja kõik need terminid annavad luuletajale äratuntava käekirja. Ärisuhetest pole justkui pääsu, ehkki heaks ta kauplemisel põhinevat maailma tingimata ei kiida: „Kauplemine on vältimatu. / Kuid pole sundust seda sallida.” (Lk 501.)

Haavikko möönab küll, et halvim võimalik maailm on „[m]ärgatavalt parem / kui parim võimatu” (lk 374), ent tekstides käärib vaikne ontoloogiline äng, kord pastelse postmelanhooliana, kord kibedama pettumusena. Või pigem skepsisena, sest poeet ei paista ka eriti uskuvat, et see kõik oleks saanud teisiti minna. Inimene on untsus olend: „Inimese parim omadus on tema lühiajalisus, / see, et ta ära kaob, / üleni, täielikult.” (Lk 512.) Autorit, kes kirjutas silmade väljakoukimisest, kummastab liigikaaslase sile julmus ikka ja jälle: „Kas on mõni olend peale inimese läbinisti / paha kui on kala matused kui ta hakkab seda sööma, / küsib ta mis on tema nimi” (lk 551). Sellest, kuidas inimene oma ühiskondi on kujundanud, tahab poeet vanemas eas justkui hoopis distantseeruda: „Kapitalism, sotsialism, vastandid. / Fašism, süntees.” (Lk 784.) Lohutu on see elu.

Ah, ent ärgem unustagem: puud! Puud, mille tähtsusest räägib ka eesti eessõna ja mille ülistusele on pühendatud terve raamat. „Mis ajad need küll on, kus / Peaaegu kuritöö on kõnelda puudest / Sest see eeldab vaikimist nii paljudest jõledustest,” kirjutas Brecht aastal 1938.[6] Haavikko (kes Brechti nimetab fašistiks) otsib puudest mingisugust kindlust, väärtuslikku, rikkumata elu. Või mingit metafüüsilist mõõdet? Äkki saab nende kaudu midagi teada? Resignatsioon, kus veel inimvälisest loodusest loodetakse pääsemist, „midagi enamat”, peaks ju lausa heldima panema.

Veel üks esilekerkiv teema on vein, mis olevat muutunud luuletajale aegamööda üha tähtsamaks. Veinist kirjutades on ta kasutanud igasugu nõkse: loonud klaasi­kujulise luuletuse kontoritöötajast, katsetanud joodiku katkelist kõnet meenutavaid ühesõnalisi lauseid: „Noorena. On alkohol. Ohtlik. / Ja. Säilitab. Selle. Aju. Igavesti. Noorena.” (Lk 738.) Ja teinud elulise üldistuse: „Mida lähemal on sadam / seda enam on põhjust olla purjus.” (Lk 371.) Veiniluules on Haavikkol oma isik ehk rohkem afektiivselt esil kui muidu. Tõsi, on teisigi hetki, kus eneseirooniline mõõde võib sümpaatselt välja lüüa, näiteks sellises distihhonis: „Et mitte miski elus ei õnnestu õieti. / Eilnegi prügikoti viimine värava kõrvale.” (Lk 373.) Või siis: „Kuulan Armstrongi kogu kasseti läbi, / mu meelest laulis ta varem teisel moel. / See oligi Beatles, kogu kassett.” (Lk 510.)

Oma meetodist on Haavikko rääkinud, et kirjutas mitut asja samal ajal, märkis eri paberitükkidele, mis pähe tuli, ja seadis kuhjunud materjali tervikuks. Süstematiseeritus, kinnitab ta Binhamile, „tapaks” materjali. Fragmentaarne meetod on pikkades tekstides tajutav: pikema narratiivse kulgemise sekka tuleb äkki mõni särav sähvatus, erk aforism, mis justkui pärineks „teiselt paberilt”. Haavikko armastab luua paradokse, murda tavaloogika eeldusi. Käib välja seiga ja ütleb järgmiseks midagi, mis seda justkui õõnestab. Must, see tähendab valge: säärane võte tekitab ikka lugeja ajus teatud elevust. Näiteks: „Töö ja kapitali vastuolu on lepitamatu. See laheneb.” (Lk 328.) Või: „Kui õigust ei saa osta siis vaene ei saaks seda kunagi.” (Lk 349.) „Inimeses on võrratu ­kestvus mis / tuleb ilmsiks / järsu lõpuna.” (Lk 799.) „Ma vihkan tühje pudeleid nii väga et täidan / klaasi otsekohe.” (Lk 699.)

See, kuidas Anhava Haavikkot ja soome kirjanduse suurt minevikku allakäinud tänapäeva taustal esile tõstab, mõjub kohati pentsikult konservatiivselt, isegi reaktsionäärlikult. Pahaselt tõdeb koostaja, et nii „tõsine ja täiskasvanulik” tekst, nagu seda avaldasid noorena Lassi Nummi, Haavikko jt, on „nendeealistelt juba aastakümneid tundunud sündsusetu – tänapäeval peab selles vanuses olema Noor” (lk 26). Sarjab, et radikaalid hindasid „rohkem paatost kui lüürat” (lk 28), nüüd aga pole kirjandusliku väärtuse tõendiks muu kui kirjandus­väline tähelepanu (mida ka Haavikko olla hiljem taotlenud). Oma eessõna lõpetab koostaja – kes peaks ju siin olema poeedi suurim promoja ja apologeet – veidi üllatavalt tõdemusega, et ei söandaks siiski nimetada Haavikkot suurimaks lüürikuks keeles, milles on kirjutanud Aleksis Kivi, Eino Leino, Aaro Hellaakoski, P. Mustapää ja Eila Kivikk’aho: „Kuid neid on vähe ja enam neid juurde ei tule.” (Lk 29.) Kole küll, kui ilm nii hukas on! Mulle näib siiski, et uusi talente on ikka tärganud ja tuleb edaspidigi – ja kui see nii poleks, poleks tähendust ka varasematel suur­kujudel. Tossavainen leiab, et „Anhava kell on peatunud Otava [kirjastuse] mees­modernismi ajal”.[7]

Viimaks, telliskivi pika puremise järel oli mul hea meel, et pidin koguteose arvustajana süvenema Haavikko kogu loomingu­lisse arengukäiku. Aga asi, mida nüüd ootaks, oleks Haavikko karge, erk, tihe valikkogu näiteks kolmesajal leheküljel.

 

[1] J. Tontti, Yli modernismin ajan – Paavo Haavikon Kaksikymmentä ja yksi. „Tuli & Savu” 2008, nr 3, lk 17–19.

[2] S. Olesk, Paavo Haavikko elust ja luulest. „Looming” 2022, nr 7, lk 1010–1014.

[3] J. Tossavainen, Kun paperit on kirjoitettu loppuun. „Kiiltomato” 25. III 2015.

[4] Sealsamas.

[5] P. Binham, The Writer’s Dilemma. „Books from Finland” 1984, nr 2.

[6] B. Brecht, Luulet. Tallinn, 2007, lk 177. Luuletuse „Järelpõlvedele” on tõlkinud August Sang.

[7] J. Tossavainen, Kun paperit on kirjoitettu loppuun.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon