Habras õhtu, metskitsena kartlik

Elle-Mari Talivee

Asta Põldmäe: „Talvine teekond”.
EKSA, 2024. 188 lk.

Asta Põldmäe „Talvine teekond” sisaldab nelja varem ilmunud novelli. Avalugu on „Boliidi kild” (2010), järgnevad kogumikule nime andnud „Talvine teekond” (2003) ja pigem lühiromaani kui novelli mõõtu „Viini plika” (1999). Uusim pala on „Triaaž” (2023), hüvastijätt Mats Traadiga.

Kahju, et novellikogus bibliograafia puudub.[1] Eestlased kipuvad olema väga tagasihoidlikud, ent see ilus kogumik on ikkagi trükivalgust näinud autori 80. sünnipäevaks, mida lugejal oleks samuti hea teada (ees- või järelsõna oleks omaette väärtus). Pealkirigi mängib ju talihõbedase sünnipäevalisega, ehkki muidugi õige kuupäev on kevadehakuline: Asta Põldmäe on sündinud 5. aprillil 1944 Puurmanis Tartumaal.

Ajakirjanduse ja hispaania filoloogia haridusega autor avaldas oma esimese kogumiku lüürilist ja tundlikku proosat 1977. aastal, see ilmus Loomingu Raamatu­kogus pealkirja all „Me”. Teet Kallas on debüütraamatut arvustades maininud noore autori keelekasutust, kimbutavalt kummalisi lauseid ja seletamatut sõnalumma.[2] „Me” ja „Talvise teekonna” vahele jääb seitse raamatut, osa neist lastele. 1986–2020 töötas Asta Põldmäe ajakirja Looming kirjandustoimetajana, samuti on ta tõlkinud ilukirjandust hispaania ja soome keelest – nii et teadvustamatagi on tema puudet küllap paljudes tekstides meie lugemisvaras.

Asta Põldmäe novelle on varemgi kõrvutatud Mats Traadi omadega meie keele ja kultuuri ajaloo, mälu ja mäletamise aspektist.[3] Mina koostaksin hea meelega üliõpilastele sellise loengukursuse, mille põhitekstideks oleksidki Põldmäe ja Traadi kultuuriloolised novellid. Üks on see, mida sealt teada saab – kujutatute ja nende aja kohta, ja teine, kuidas seda teada saab. Mismoodi need inimesed ja paigad silme ette kerkivad, lugeja neid ja nende aegu ammuseid tõlgendama hakkab, ja kuidas need ajalise kaugusegi tõttu paratamatult võõrad, pideva pjedestaalile asetamisega veelgi distantseeritumad isikud millegi inimlikuga äkki puudutavad.

Ei maksaks pahandada, et üliõpilased ei tea Koidula sünniaastat peast – praeguste tudengite endi sünniaasta on keskeltläbi 2004 ja vahepeal on sajandikell kahel korral raske raginaga täisringi teinud, isegi kui Emajõe ööbiku sünnini jääb tagurpidi ainult 180 aastaringi. Aga mitu inimpõlve see õieti on meie katkendliku ajalooga tuulemaal? Küll aga huvitab noort see, kui ammused kirjanikud inimestena silme ette manada, ja seda need novellid igatahes teevad. Pluss kõik see, mis tekstilõime olgu või vihjena sisse on punutud, tulemuseks tihe, kirju, mustrirohke, pool- ja täis­toonidega värvikirev kude. Faktiküsimuste asemel saaks esitada nii palju miks-küsimusi. Ehkki, kujutatu on usaldusväärne ja ei peaks tingimata muretsema seepärast, kas mõni asi on meelde jäänud Jenny ja Jakob Hurda kirjavahetusest või mäletatakse seda mõnest novellist.

Näiteks saaks lasta noorel lugejal hoopis ise ära arvata, kellest kõneleb „Talvise teekonna” viimane novell ja missugusest selle kirjaniku kogust pärineb tervikuna tsiteeritud luuletus „Kõrvus kumisevad sügiskellad” (lk 168–169). Või miks see seal on? Lasta tal otsida seletust teistele vihjetele ja tsitaatidele, sest siis saab ta end ise tunda avastajana kirjandusmetsas. Minu meelest on see üks Asta Põldmäe (ja Mats Traadi) novelle lugedes tekkiv tunne – millegi või kellegi leidmise, tundmaõppimise ja vahendamise rõõmuvihvatus, mis samas jääb enamasti äärmiselt peenetunde­liseks – siinkohal tahaks ise Traati tsiteerida: „[h]abras õhtu, metskitsena kartlik, elab me keskel”.[4] Umbes samamoodi suhtub novelli „Boliidi kild” tegelane, sambliku- ja samblateadlane Ernst Lambert Tõravere rukkipõllult leitud tähekildu: aukartuse, tähelepanu, põnevusega, aga natuke ikka ka teadlaslik-filosoofiliselt, tahtes kõiki selle külgi tundma õppida.

„Ernst heitis kraatri kõrvale käsipõsakile. Lõhnas metalselt, nagu lõhnab keevituse juures – kas nii lõhnabki tähistaeva ja horisondi keevitusõmblus, kui keegi ainult sinna nuusutama ulatuks? Kuidagiviisi oli see õmblus nüüd rebenenud, Kirjukaas paotunud. Miski mõõtmatu, muldsele inim­olendile saavutamatu oli äkki ta jalge ees maas nagu tilluke hüljatud komps.” (Lk 15.)

Mõnikord tuleb tekstis ette terve pisike vihjete pesa, olles ise justkui täiesti kõrvaline motiiv. Näiteks „Boliidi killus” astub miskipärast Tõravere jaamas Valga–Tartu öörongilt maha Boris Kabur (#kõikon­võimalik #Kosmoserannavetes #eestiulme #Peedu #kirjanikeloomemajad #…). Ja eks tekst tekita ju alati ka ise kõrvaltähendusi ja uusi seoseid. Nii mõtlesin mina, et Lamberti eesnimi on sama mis saksa bioloogil Ernst Haeckelil, ökoloogiale nime andnul, kellele muu hulgas läksid korda just looduse ilu ja selle vormid – seda peegeldab näiteks tema raamat „Kunstformen der Natur” („Looduse kunstivormid”, 1904).

Olen kuulnud öeldavat, et sellist keelt nagu Asta Põldmäel – ikka seda kimbutavalt kummalist ja lummavat – ei kirjuta eesti kirjanduses praegu keegi ja vaevalt hakkabki enam kirjutama. Sõna- ja keele­maagia, ütleb Livia Viitol tema ja Mats Traadi kohta.[5] Lisaksin keelelumma virtuooside hulka kindlasti Nikolai Baturini. Küll aga ei jaga ma ise väite viimase poole pessimismi – olen huviga jälginud mõnede noorte, eriti mitmekeelsete või tõlkimisega tegelenud, sageli luuletaja taustaga autorite proosat ning leidnud nii mõndagi lubavat. See keelelumm või -maagia on aga omakorda põhjus, miks neid tekste oleks hea üliõpilastele lugeda anda – ka keelesügavikes rändamiseks, neis lusti­miseks ja mõtlemiseks, kuidas keelt ja sõnu üldse kasutada saab. Põldmäe keel mõjub juubeli­kogumikku valitud novellides kimbutavalt kummalisena ka siis, kui olla neid tekste varem mitu korda lugenud. Kes teine paneks oma tegelaste mõtteisse või suhu kollaste ploomide kohta võrdluse „suured külmad meehelmed” (lk 142), kõrvutaks toanurkades võbelevat pimedust nahk­hiiretiibadega või jalgu hakkavat põranda­vaipa reburaia, jäigaotsaliste okkakestega taime kattekollaga. Maailm koosneb tuhandest imelisest pisiasjast.

Juubeliintervjuus ütleb Asta Põldmäe, et „[—] inimest paneb kirjutama olemise talumatu raskus. See on ikka alati seal kõige all. Kõige all ja enamasti seotud armastusega ja samavõrd selle ränga teadmisega, et kõik lõpeb ju tegelikult kehvasti. Et inimolu on traagiline.”[6]

„Boliidi kild” kirjeldab üht aastat Ernst Lamberti elus: ta on kohtunud lend­tähega, paraja primadonnaga. See on tuline ja piinav aastaring ning kooseluga kaasnevad kogemused, millest mees väljub nagu puhastustulest. Ta on millegi võrra vaesem, muu võrra rikkam. Novelli üles­ehitus on võrratu: selle alguses ja lõpus esineb filigraanne kordus, esitatud olukord aga laheneb kummalgi juhul täiesti erinevalt. Need on kaks suvelõpu päeva Tõravere „pääsukeserihmulise” taeva all, kaks identset veepöörist: Ernsti elu olekski justkui veepind, kuhu langeb sabatähe kild. Veepinnal laienevad ringid, need on täpselt ühesugused, ja ometi jõuab laine kaldale igal korral isepäi.

Võrrelda võiks ka Traadi ja Põldmäe tegelasi: Traadi „Islandi suve” peategelasel Helmi Viitolil oli Eestimaa suves vaja midagi tulist, Ernst Lambert seevastu peab otsima oma teadlasekodus võimalusi sabatähe hõõgust jahutada. Mõlemas tegelases on autorid toonud esile millegi, mis puudutab või paneb kujutatuid (või meid endidki) paremini mõistma suhtepiire, enese jagamise vajadust või ka kohustust.

Kahel korral jutustab kogumik Lydia Koidulast tema erinevatel eluperioodidel. Koidulat on tõlgendatud ja uuritud üpris palju, eks ta ju kisugi enda üle mõtisklema oma justkui vähemalt topelt, kui mitte rohkema­kordselt ja tahaks öelda, et kõigest südamest elatud eluga. Ja siin ongi see äkki lugeja ees: pakaselises Tartus ja Viini kevadlumes, elu pöördehetkedel, mingites murdepunktides. Tasakesi heliseb neis novellides muusika. „Talvises teekonnas” on see Schuberti samanimeline laulutsükkel, mille noodid värske mehenaine kodust lahkudes kasukapõue pistab, võtab oma lõhmuse asemel uude koju kaasa noorelt surnud austerlase laulu pärnapuust. Henrik Visnapuu, kel oli ka oma „Talvine teekond”, on kirjutanud: „Aiast lahkudes / noored kuused / puudutavad mind lumiste käppadega.”[7] Visnapuul jääbki ses luuletuses armsama juurde jõudmata, Põldmäe Koidulal ununeb Tartu-koju „klaveri­kaanele alatiseks maha peos olnud mõrsja­kimp, kalleim kõigist kinkidest, mehe koostatud ja seotud sõnajalgadesse nagu tõeline jaaniööleid” (lk 68).

Viini-päevade taustana kõlab „Viini plikas” kirikutes mängitav muusika, Schubert ja samuti igavesti nooreks jäänud Mozart, võlvide alla tõusvad nukrad ja samas hõiskavad viisid. „Laulust ja muusikast on Viini muld kootud.” (Lk 142.) Tasa helisevas muusikas kõlab vastu noore naise surma­hirm, mis teritab meeltesse kõik kaotatava, võimendab seda, olgu minevikust või tulevikust.

Ühtki ruumisuhet pole jäetud laokile: kujutan päris täpselt ette, missugune üks või teine tuba või maastik välja näeb. Kogu viimases novellis „Triaaž” heiastub suvepäeval piinava valu saatjana Liivalaia tänav, „linna saastatuima õhuga magistraal, pilvelõhkujate seinte kalk klaasiläik laotuse kiiskavas tõrvas viibivate betoonist pilvedega, kraanad istutamas uusi kloone seniste vahele” (lk 167). Selline ruumi­kirjeldus oma linnast tekitab üksjagu valu, lõikab müraga kõrvadesse ja teeb tuimaks. Edasine ongi lugu sellest, kuidas ühe laiaõlgse mehe valu ei kuulda ega aimata, olgu siis, et ehk ei olegi see ühe haigla ülekoormatud vastuvõtus võimalik. Kontrastina lõikab sellesse omaste ärgas armastus. See on küllap üks põhjusi, miks Asta Põldmäe lugemine on nii kaasahaarav: sõnadesse, ikka neisse kummaliselt kimbutavatesse, on püütud nii palju tasa puudutavat.

 

 

 

[1] Lisaks on „Viini plika” ilmunud läti keeles (2009), katkend sellest ka saksa keeles (2003), „Talvine teekond” on ilmunud vene keeles (2002) ning „Boliidi kild” inglise keeles (2019).

[2]T. Kallas, Lugemiselamus. Looming 1977, nr 6, lk 1042–1043.

[3]L. Viitol, Ajalugu kui eesti keele lugu: Mats Traadi ja Asta Põldmäe viimaste aastate lühiproosast. Keel ja Kirjandus 2004, nr 6, lk 430–450.

[4]M. Traat, Etüüdid läiteks. Valitud teosed. III köide. Päike on ränduri kodu. Luulet 1957–1979. Tallinn, 1985, lk 104.

[5]L. Viitol, Ajalugu kui eesti keele lugu: Mats Traadi ja Asta Põldmäe viimaste aastate lühiproosast. Keel ja Kirjandus 2004, nr 6, lk 454.

[6]A. Põldmäe, T. Haug, Astaga toimetajatööst, enesest ja teistest. Looming 2024, nr 4, lk 526.

[7]H. Visnapuu, Talvine teekond. Rmt: H. Visnapuu, Mu ahastus ja armastus. Koostanud G. Grünberg. Tallinn, 1993, lk 180.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood