Homo soveticus’e puudumine

Mihkel Mutt

Eesti- ja Liivimaa põliselanikel oli XIX sajandil ümberrahvustumiseks vähem võimalusi kui tänapäeval. Valikuid oli õieti üks — saksastuda. See tee oli avatud igale haritud eestlasele, ka abielu kaudu seda legitimeerides.
Vabatahtlikke „ülespoole” venestujaid oli üle-eelmisel sajandivahetusel suhteliselt vähe hoolimata sellest, et Peterburi oli meie rahvusliku ärkamise aegu suurima eestlaskonnaga linn maailmas ja vene „kaardis” nägid mõnedki haritlased alternatiivi ja vastukaalu sakslastele, kes olid toona niinimetatud ajaloolise vaenlase rollis. Nõukogude ajal omandas vastav võimalus üldteada põhjustel negatiivse värvingu. Segaabielusid ikkagi tekkis, millest annavad tunnistust isikunimed. See ei väära aga üht mõneti ootamatut kultuurifakti.
Üldjuhul kujutab kirjandus elu. Erandiks on ühiskonnad, kus ametlikult nõutakse, et seda tehtaks valikuliselt, st elu kästakse näha teatud nurga alt ja vaikida osa asju maha. Sellistes tingimustes vaikivad mõned kirjanikud täielikult, suurem jagu leiab kompromissi sel teel, et valitsevale võimule otseselt kaasa ei laulda, aga vastu ka ei hakata. Kirjutatakse eeskätt eraelust, sisekaemustest ja muust nii-öelda mitteideoloogilisest. Muidugi on veel kolmas grupp, kes võtab pakutud tehingu vastu ja hakkab õuelaulikuiks. Mõni üksik teeb seda subjektiivselt ausaks jäädes ja ideaale uskudes, enamik muidugi konjunkturismist. See viimane seltskond mind praegu huvitabki. Võiks eeldada, et kui ametlik ideoloogia midagi lausa soosib, siis haaravad konjunkturistid selle õhust ja kirjutavad — nagu naksti! — ära. Seda enam, kui elus endas on vastav nähtus mingil määral olemas — olgugi mitte spetsiifiliselt „ideoloogilisel” kujul. Ikkagi, osaval sulemehel pole midagi lihtsamat kui privaatne ideeliseks teisendada, väites, et tegemist on tulevase peavoolu esimese ara päikesekiirega. Aga kui seda pole mingi perioodi kirjanduses tehtud, sünnitab see mõistagi küsimusi. Nii ka seoses eestlaste ümberrahvustumisega nõukogude ajal. Ükskõik kui vähe, aga mõni pude seda elus ikkagi leidus. Kirjanduses — praktiliselt mitte midagi.

See on seda tähelepandavam, et kadakluse näited üle-eelmise sajandi viimasest veerandist on meie kirjanduses olemas. Kõige värvikamalt muidugi Kitzbergil, aga veel varem „Tasuja” kubjas oma „ah tu teihveliga” (sakslased kutsusid sääraseid wannabe-sakslasi „pafunkedeks”). Neid kohtab ka näiteks „Tõe ja õiguse” teises jaos. Nad on rohkem või vähem tragikoomilised tegelased. XIX sajandi lõpul imbus ka venet maarahva keelde, ilmekas näide kirjandusest on muidugi Joosep Toots. Aga keegi neist, isegi mitte Jakob Kunderi erusoldat „Kroonu onus” pole venestunud. (Maltsvetlus ei olnud kantud ümberrahvustumise, vaid piibli-Moosese eeskujul uude elukohta-õnnepaika liikumise ideest.)
Nõukogude okupatsiooni ajast sääraseid mudeleid sama hästi kui pole. Kommunismijuttu ajavad paljud, kas või Leberechti, Männiku ja noore Smuuli tegelased. Aga isegi kõige tallalakkujalikumast tolle aja teosest ei leia me venestunud eestlase kuju. Samuti nagu jääb leidmata koondkuju nendest tõenäoliselt kümnetest tuhandetest eestlastest, kes läksid Venemaale õppima ja jäidki sinna, mehed võtsid vene tüdruku naiseks ja nende lastest said venelased. Meil on Moskvas õppinud-elanutest olemas Vetemaa Sven Voore, kelle puhul see teema on antud markeerimisi, siis Vahemetsa „Paradiisi Illu” ja „Vana diivan” ning Ustav Mikelsaare autobiograafiline romaan. Nende kõikide peategelased funktsioneerivad teistel tasanditel, ümberrahvustumist me seal ei tuvasta.
Samuti võiksime küsida, miks pole kujutatud segaabielusid ja miks üldse on venelast suhteliselt vähe (Andrei Hvostovi tegelaskujud pärinevad hoopis hilisemast ajast). Miks ei tahtnud ükski kirjanik teosega, mis kujutanuks väikerahvuse esindaja kasvamist homo soveticus’eks, kõikvõimalikke preemiaid noolida?
Kuigi ümberrahvustumist polnud ideoloogilises mantras otsesõnu nimetatud ja jutt oli üksnes nõukogude inimesest, oli ju kõigile selge, et need kaks olid suurel määral üks ja seesama. Korrakski ei saanud tekkida kahtlust, mis keelt homo soveticus peab rääkima. Millega siis seletada säärase tegelase puudumist?
Kas peaksime uskuma, et isegi konjunkturistidel eksisteeris mingi eetiline piir, mis seda takistas? Või on pigem tegemist juhusega — väikesemahulise kirjanduse puhul juhtub ikka, et mõni teema jääb lihtsalt välja? Samas polnud see maht nende neljakümne okupatsiooniaasta vältel nii väike ühti.
Kokkuvõttes on mul sellest väljajätust omamoodi kahjugi, sest nüüd on kirjanduse representatiivsuses lünk, elu peeglis mõra sees. See tähendab raskusi ühiskondliku mälu jätkamisel, mille puhul kirjandus on hindamatu abiline, kuna kõneleb ka sellest, millest ametlikud allikad vaikivad. Ühtlasi puudub meil võimalus võrrelda ümberrahvustumise omaaegsete eelreflekside kujutust sellega, mis võib meil ees seista, see tähendab eestlase vabatahtlikku muutumist Euroopa ja maailmakodanikuks, oma rahvuse „köidikuist” priitahtlikku loobumist. (Meil on küll lauldud, et „läksin ära kodust kaugele”. Aga vähe on lauldud rahvusest lahkumise teemal. Selles võtmes, et „läksin mina / hakkasin mina / saksalaseks, alle-aa!”.)