Ideaalitu ollusinimese teekond

Siim Lill

Hannes Parmo: „Beeta”.
Tänapäev, 2023. 191 lk.

Üks mu hää sõber küsis pärast eelmise aasta romaanivõistluse võiduteose „Vareda” lugemist, et kas tõesti olid kõik teised teosed nõnda halvad, et muud ei jäänud üle valida. Kuna ma ise pole Sven Mikseri palju (enamasti kiitvat) tähelepanu saanud teoseni veel jõudnud, puudub mul võrdlusmoment. Ent julgesin kohe väita, et romaanivõistluse võitjate seas on mitmeid häid teoseid.

Romaanivõistlusel teise koha saavutanud Hannes Parmo „Beeta” on üks neist. Teoloogiat ja sisejulgeolekut õppinud autor on varasemalt avaldanud satiiri pseudonüümi all. Oma nimega kirjandusmaastikule sisenemine on aga jäänud Mikseri ja romaanivõistlusel kolmanda koha saavutanud Piret Jaaksi teose varju.

„Beeta” süžee on linnulennult järgnev. Udo Estlandi nimeline džentelmen ja intellektuaal satub 1941. aasta sõjasündmuste pöörisesse. Ellujäämisinstinkti ajel saab temast küll kommunist, küll vabadus­võitleja, aga ka nats. Raamatu tagakaas nimetab peategelast patoloogiliseks nartsissistiks. Karl Martin Sinijärv peab teda oma tutvustuseks aga „tüübiliseks eesti­meheks”, osavaks oportunistiks ja lurjuseks.[1] Estland marsib keerulisest ajalooetapist läbi, jääb ellu, ent oma rännakul Viljandist Saaremaale peab ta kameeleonina aatevärvi vahetades endale üle laipade teed rajama. Detailid jäävad lugejale avastada, järgnevas arutelus peatun vaid mõnel konkreetsel raamatu kirjakohal ega reeda loo keerdkäike.

Teosed satuvad lugemislauale ikka sünkroonselt, raaamatuingli naerunäose taktikepi juhatusel. Paralleelselt Parmo tekstiga sattusin juhuslikult lugema kahe põhjanaabri teost, mis mõlemad käsitlevad „Beeta” sündmustikule eelnenud aastaid ja mis kohe mu peas koos tööle hakkasid: Mika Waltari „Tõde Eestist, Lätist ja Leedust” ja Martti Turtola „Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940”. Turtola raamat tekitas ilmudes palju poleemikat, ent jäi mul toona lugemata. Soome ajaloolane nendib kohe alguses, et rahvaste ajaloos on sageli müüte, mis ajaloolisi isikuid ja sündmusi looritavad. Tuues näited Soome XX sajandi alguse ajaloost, tõdeb ta: „Pole olnud kerge tunnistada, et meie, soomlased, ei olegi eriliselt leebed ja humaansed inimesed – igal juhul mitte paremad kui teised.”[2] Teose lõpus nendib Turtola: „Tegelikult jõuame põhiküsimuse lähistele: kas väikesel rahval tasub hakata ennast kaitsma suurriigi ohu eest või on parem alistuda ja oodata „paremaid aegu”? Küsimus on „järeleandmise liinis” ja „vastu­panu liinis”. Eesti pole kaugelt ainuke riik, kes oma ajaloo jooksul on pidanud nende küsimuste ees seisma. Iga inimene, riigimees, sõdur peab ise selle probleemi lahendama. Muidugi tõmmatakse kodanikud sageli oma juhtide valiku kaudu ajaloo keerisesse ja nad ei saa ise sündmusi kuigi­võrd mõjutada.”[3]

Ilukirjandus on see harjutusväli, kus neid küsimusi saab eri vormides katsetada. Kus saab mõtiskleda üksikisiku rolli üle ajaloos, vastutuse, ellujäämise hinna ja kõige muu üle. Ja arvestades praeguseid olusid, lisandub sellele möödunu käsitlusele potentsiaalse tuleviku mõõde. Sõjaõhkkond paneb küsima iseenese olemuse kohta ja tekitab arutelusid inimloomuse ja kultuuri heitlikkusest.

Eestis on ilmunud palju teoseid n-ö metsa­vennažanris – kindlameelsena püsinud meeste meenutusi. Aga sama palju kui metsavendi oli teisi, kes olid valmis sõbrale mürgikarikat ulatama. Nood Estlandi-sugused inimesed, kes liitusid näiteks vastu vaidlemata hävituspataljoniga,[4] oma elust aga enamasti ei kirjuta. Fiktiivne ja groteskne „Beeta” täidab selle lünga. Parmo paneb oma peategelase sulekergusel lendlema siia-sinna ja pärast veretöödes osalemist tõdema: „Vaevalt leidub inimest, kes jälestaks sõda rohkem kui mina. Situatsiooni intensiivsus, mis primaate elavdas, viis minu puhul tugeva mandumiseni. Ma ei jõudnud enam oodata. Soovisin maniküüri, pediküüri, kehaprotseduure ja puhast pesu…” (lk 119). Raamatu tekst on kergesti loetav, irooniamaiguline ja osavasti komponeeritud – peategelase primaadistumine toimub sujuvalt ega lase lugejal raamatut kergesti käest panna.

Metsavend Alfred Käärmann mõtiskleb oma vangilaagrimälestustes kirjanike üle: „Bagir-Zade [iraanlane, kellega Käärmann koos vangilaagris istus] oli kirjanik. See tähendab, tark inimene, kes oleks pidanud valet läbi nägema. Mida rohkem ma aga mõtlesin, pidin lõpuks jahmatusega tõdema, et venelane Maksim Gorki oli kirjanik, lätlane Vilis Lācis oli kirjanik, eestlased Vares-Barbarus ja August Jakobson olid kirjanikud – ja ometi lasid nad end petta! Neist said müüdavad hinged, oma rahva reeturid.”[5]

Udo Estland ongi üks säärane kirjanik, kes lähtub suuresti arusaamast, et „muusa võib peita end ka juba kirja pandud tekstides” (lk 14). Ta on omamoodi remiksimeister, parasiit, kes elatub teiste tekstidest. Estlandi sõber nendib, et „sirgema seljaga kirjanikud on juba ära koristatud. Sa kirjutad selliseid jahuseid viinereid, ühelgi tsensuuril ei hakka hammas peale. Nii võib teoreetiliselt kõrge eani elada.” (Lk 17.) Estland ise on oma võimetes kindel, pidades end kirjanikuameti esmaklassiliseks esindajaks: „Asjaarmastajaid on palju. Ka arbujad olid võtnud enda ridadesse muu ameti mehi, millest võis järeldada tõsist mandumist. Nad olid mõne aja eest upitanud pjedestaalile ühe sajas keeles patrava teoloogi.” (Lk 12.)

Peategelane teoloogilistel teemadel ei arutle. Ta vastutab ise oma tegude eest, ent kulgedes säälpool head ja kurja, on kõik tema koletud teod vältimatud trepiastmed: „Enamik ei suuda arendada endas karakterit ega ole võimelised raskuste kiuste kasvama, aga minus on midagi ja see on ilmselge.” (Lk 190.) Ühe 1941. aasta sõjasuves päriselt osalenud mehe mõtiskelud jääksid Estlandile kaugeks: „Olen isegi Jumalat palunud, aga olen teda ka mõnitanud. On ju ometi venelased need, kes ei usu Jumalat. Miks laseb ta sellistel võita ja tungida usklike inimeste rahulikke kodusid hävitama?”[6]

Parmo olustikuloome on usutav. Vahest leiab mõni suurem ajaloohuviline eba­täpsusi, aga las see lõbu jäädagi neile. Raamatu ainuke puudus on see, mida ka vähesed teised kriitikud on täheldanud: tekst on liiga napp. Ainest oleks rohkemaks, tolle ebaoriginaalse inimese arengulugu, kes järk-järgult paljastab oma ebainimliku palge, võiks olla pikem, nüansseeritum. Praegusel kujul jääb teos veidi visandlikuks. Ent teisalt võimaldab just teose nappus rõhutada peategelase pinnapealsust, juurtetust, heitlikkust, mõjudes nõnda vahedalt lõikavana. Kõrvaltegelased tulevad ja lähevad, nad ei oma tähtsust, on ohverdatavad.

„Väga palju inimsaatuste kujunemisel mängivad suurt osa juhused,”[7] tõdeb Leesalu pärast Erna pataljoni sõjasuve. Ent tema puhul paiskusid need juhused sellise selge sihiga inimese teele, kelle noorus­naiivsus kogemuste kogunedes taandus. Mika Waltari mõtiskleb oma eespool mainitud kirjatöös, et ajaloos mängivad sageli kurjakuulutavat rolli ideaalipimedad aatemehed, kes usuvad liiga palju vastasmängijate aususesse.[8]

„Beeta” paiskab mõtiskeluks ette veel ühe variandi – aatetu, ideaalitu ollus­inimese, kes valgub ühest vormist teise. See annab põhjust peeglisse vaadata ja küsida, kes oleksin mina, kui sõjakeeris peaks akna taha jõudma. Aga lõppeks on tegemist ka lihtsalt ühe mõnusa ja tempoka lugemisega, mida võib lugeda ajaloolist tausta teadmata ja praeguseid olusid arvesse võtmata.

 

[1] Sinijärve raamatusoovitused: Hannes Parmo „Beeta” on söödav nii sõnagurmaanile kui traktoripoisile. ERR 1. III 2024.

[2]M. Turtola, Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940. Tlk M. Berg. Tartu, 2008, lk 14.

[3]Sealsamas, lk 268.

[4] „Hävituspataljoni juurde mind unustatigi. See tuli mulle suure üllatusena. Olin ikka arvanud, et minu olukord on õnnetu juhus ning peagi pääsen tagasi tubasele tööle. Nüüd aga olime juba pea kaks nädalat talusid rüüstanud.” (Lk 29.)

[5]A. Käärmann, Vabaduse hind. Mälestusi surmavaenlase vangilaagritest Siberis ja Mordvas. Tallinn, 2023, lk 151.

[6]V. Leesalu, Saatana pojad. Tartu, 2013, lk 197.

[7]Sealsamas, lk 205.

[8]M. Waltari, Tõde Eestist, Lätist ja Leedust. Tlk E. Kaaber. Tallinn, 2008, lk 59.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood