Iga punkt kui pöördepunkt

Jan Kaus

Triin Soomets: „Pind ajajoone all”.
Tuum, 2021. 104 lk.

 

 

1

Triin Soomets on eripärane luuletaja, kellel on õnnestunud luua ühtaegu isiklikult ja üldistavalt, intuitiivselt ja filosoofiliselt, spontaanselt ja metoodiliselt mõjuv väljenduslaad. Tema värskes luulekogus „Pind ajajoone all” tuleb see intuitiivne metoodilisus sõnastuse tasandil eriti selgelt esile, sest Soomets kasutab siin üsna palju verbi „pöörduma” ning selle teisendeid (nt „pöörama”). Kasutab nõnda palju, et seda ei saa käsitleda juhuslikuna. Kindlasti ei kata luulekogu temaatilist variatiivsust täielikult kõnealuse verbi kasutus, ent see kõlbab mu meelest üldisemaski mõttes heaks näiteks Soometsa meelelaadist – millest tegelikult tuleneb ka äsja mainitud variatiivsus.

Asja tuum ei väljendu muidugi ainult tegusõnade „pöörduma” ja „pöörama” esinemissageduses. Tõsi, tervelt seitse „Pinna” luuletust algavad nimetatud verbide või nende variatsioonidega: „PÖÖRDUMINE on alati kahepoolne kui pöördud taevasse vaatama” (lk 25); „KAS PÖÖRDUME tuulelipuna” (lk 39); „PÖÖRDUD ärkvele teine pool sinust kaob unne” (lk 56); „KAS PÖÖRDUD ise” (lk 81); „MU LAPS pööras tagasi ootas natuke ..” (lk 83); „PÖÖRDUME juurte juurde aga puud tuntakse viljast” (lk 84); „PÖÖRDUME TAGASI, aga miski / pole endine…” (lk 85).

 „Pind ajajoone all” mängib läbi verbi „pöörduma” kõik tähendused. Esiteks puudutatakse ümber keskpunkti liikumist: „hinge ja keha kokkupuutepunktis on telg see pöörleb” (lk 27). Teiseks iseenda ümberpööramist, keeramist: „pöördud vaatama // siis ka näe” (lk 40). Kolmandaks on siin kellegi poole pöördumist, kellegi kõnetamist, kontaktiotsingut: „pöördun teie poole ja teie pilgud pöörduvad minu poole kas või natuke” (lk 25). Neljandaks endise suuna hülgamist, suuna muutmist, millegi vahetumist: „KAS PÖÖRDUD ise / valid oma tee / või pöörab keegi sind” (lk 81). Viiendaks tähendab pöördumine teiseks saamist, meelemuutust või meeleparandust: „pöördud ära ammuse maja sammude kajast” (lk 40).

 

2

Milles siis asja tuum väljendub, kuidas see ilmneb? Sellele saab vastata nii sisu kui ka vormi kaudu. Esiteks, pöördumine ei kuulu mitte ainult Soometsa luulekogu kesksete motiivide hulka, vaid Soomets oskab kasutada pööret ka puhtalt tehnilise võttena – aga muidugi nii, et tehniline võte peegeldab Soometsa enda sisulist meelelaadi. Ma ei pea siin niivõrd silmas seda, kuidas Soometsa suhe pöördumise motiiviga on osa luulekogu sõrestikust, kuidas motiiv ise teostub autori eemalduvate ja liginevate pöörakute toel – aeg-ajalt Soomets justkui hülgab motiivi, pöördub sellest ära, unustab selle paarikümneks või rohkemakski leheküljeks, ent siis pöördub selle juurde tagasi ning „Pinna” lõpuosas lausa tiirleb selle ümber. Pigem tahaksin ma rõhutada seda, kuidas rakendatakse pööret üksikute tekstide sees.

Näiteks sobib üks proosaluuletus – Soometsale mitte just kõige omasem väljenduslaad –, mis on rajatud minajutustaja dialoogile kellegagi, kellel pole tema olemusse erilist usku, kellegagi, kes väidab otsekoheselt ja üsna ebapoeetiliselt, et minajutustaja on lihtsalt loll. Mina­jutustaja püüab ennast õigustada, kaitsta, ratsionaalseid argumente tuua, aga vestlus­partner peab teda ikka lolliks. Puänt kõlab nii: „mina et mine persse ta ytles vaat nii tuleb vastata kui keegi norib pole sa nii loll midagi” (lk 68). Seega – pööre on kahekordne, minajutustaja pöördub eemale oma varasemast vestluslaadist ja omandab vestluspartneri stiili, mispeale vestluspartner pöörab ära oma varasemast hoiakust ja kiidab minajutustajat.

Eriti osavalt toimub ja toimib pööre järgmises luuletuses (lk 80), mille toon siin ära täismahus:

 

kuidas vabaks jääda

küsisin vangilt

see pole võimalik, vastas ta

vaata, kõik on vangid

 

kuidas armastada

küsisin ükskõikselt

see pole võimalik, vastas ta

vaata, kuidas kõik

näeb ainult iseend

 

kuidas endaks jääda

küsisin teiselt

see pole võimalik, vastas ta

vaata, kõik on teised

 

Tegu on Soometsa laadile üsna tüüpilise luuletusega, kus tervik ehitatakse üles osiste kordusele – antud juhul iga salmi esimeses värsis esinevale kuidas-küsimusele, kolmandal real kõlavale tõdemusele „see pole võimalik” ja lõpus korduvale osutusele „vaata” ning sõnaga „kõik” kaasnevale üldistusele. Ent sisuliselt toimub siin täispööre, kuna kolmas salm räägib esimesele ja teisele vastu, pöörab esimese ja teise salmi väited ja meelelaadi ümber. Esiteks: kui kõik on teised, s.t neil pole võimalik iseendaks jääda, siis ei näe nad ju ainult iseennast, vaid pigem kujutlust iseendast, soovkujutelma, milles on pea võimatu eristada enda ja teiste soove. Võib küll öelda, et armastatakse mitte niivõrd teist, kuivõrd teise armastust, aga siiski on teine armastuse mängus oluline osaline. Teiseks: kui kõik on teised, s.t nad ei jää iseendasse, pole nad ju päriselt vangid – muidugi võib väita, et me oleme vangid teistes, teiste inimeste kujutluses, aga see ei kummuta küsimust, kas vabakäiguvang ja vang on ikka üks ja seesama. Teisisõnu: luuletuse raames toimuvad suisa diametraalsed pööramised, tekst teeb vormiliselt ringi ümber oma telje, aga sisuliselt jõuab selle käigus juba kuhugi sootuks mujale pöörduda.

 

3

Nüüd võib tekkida küsimus, milleks kogu see mäng pöördumiste ja pööramistega. Siin jõuangi viimaks sisulise tuumani: verb „pöörduma” ja kõik selle teisendid aitavad Soometsal luua üldisema liikuvuse atmosfääri. Liikuvus on Soometsa maailmas kõikehaarav, see võib mõjutada nii luuletuse ülesehitust kui ka sõnumit. Enamgi, liikuvus ongi see, mis defineerib Soometsa maailmavaate ja meelelaadi: „iga maandumine on vahemaandumine” (lk 93). Seda saab tõlgendada ka pööramise motiivi kaudu: iga Soometsa sõna võib kujutada mitte niivõrd punktina, mis aitab moodustada terviku pidevust, kindlat joont (näiteks luulekogu pealkirjas mainitud ajajoont), vaid pigem kui potentsiaalset või aktuaalset pöördepunkti. Ning sellistest pöördepunktidest moodustubki ühtaegu kindel ja rahutu pind.

Laiemalt öeldes kirjeldab Soomets maailma(vaadet), milles puudub lõpeta­tus, mille tõed pole ei piiramatud ega staatilised. Tõed sõltuvad olukordadest, mida sõnad kirjeldavad ja sageli ka loovad – tõdesid käänates, väänates, pöörates. Seetõttu jätavad nii mõnedki Soometsa luuletused ühtaegu filosoofilise ja intuitiivse mulje. Soomets suudab luua lauseid, mis mõjuvad lõplikuna, ent neile järgnevad teised, sama lõplikuna mõjuvad laused, mis on aga eelmis(t)e lause(te) lõplikkusest eemale pöördunud, kuna ütleja viibib juba järgmises olukorras, uues stroofis, järgmises luuletuses. Iga lause, mis maailma kirjeldab, juba muudab seda, iga peegeldus on metamorfoos. Soomets pöördub ütlemise vajaduse juurde pidevalt tagasi, aga kuna ta rakendab seda vajadust maailmas, „kus midagi ei püsi” (lk 86), sealjuures ka ütlemine ise, siis jäävadki tema laused otsekui õhku rippuma ja pilvedena moonduma, hajuma, moodustama midagi uut. Sujuvalt, ent järjekindlalt. „Pind ajajoone all” lõpeb järgmiste ridadega: „ja kui end paigalt lahti rebid / siis lennujuhid oma tornis / ei ole kindlad / mida nägid” (lk 94). Seetõttu võivad Soometsa ­ütlemised mõjuda ühtaegu koondavalt ja hajutavalt, sest sümboliseerivad inimliku eksistentsi paratamatut püsimatust, vajadust seda ütlemisse kinnistada ning tõsiasja, et ükski ütlemine ei suuda seda ­lõplikult teha, igast lausest tuleb lõpuks ikka edasi minna, eemale pöörduda. Ainus, millest pole võimalik ära pöörduda, on pöördumise tõsiasi.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood