Inimene kuri – loodus hea

Isabel Jezierska

Mathura: „Lahusolek”.
Allikaäärne, 2021. 103 lk.

Mathura luulekogu „Lahusolek” algab samanimelise luuletsükliga, mille juhtlauseks on Shakespeare’i tsitaat „Tormi” esimesest vaatusest: „Põrguhaud on tühi ja kuradid on siin.” Shakespeare’i näidendis ei halasta tormi toores jõud ei teenrile ega kuningapojale, loodus on halastamatu ja nõnda inimesedki – eriti need, kes on meeleheitel.

Kas luuletsükkel „Lahusolek” on ennustus, et vaid „head” või isetud inimesed saavad tormi käest päästetud? (Meenu­tuseks olgu öeldud, et „Tormis” ei saa keegi tegelikult surma – mõned tegelased, kellega Prosperol ei ole asja, on tema maagia meelevallas ja magavad viimase vaatuseni ­rasket und.) Või avaldab Mathura hoopis poole­hoidu kliima- ja sõjapõgenikele, kes on meeleheitel ja paljude silmis demoniseeritud, kuid kes surmaohu kiuste võtavad ette raske retke, et pääseda? „Maa all, sinise metroorongi tulede / peeglis, nägin aknaklaasilt / poissi, kes nõudles, üha ja üha: „Mida Sina tead / mu üksindusest, surelikkusest? Mu Jumal, / mida Sina tead mu üksindusest, / surelikkusest…?”” (Lk 13.)

Võib-olla väljendab „Lahusolek” pelgalt Mathura küünilisust – et kuradite kohtamiseks ja kurjuse kogemiseks ei peagi põrgusse sattuma? Mida muud võiks tähendada küsimus: „kas peaksin tunnistama meie kõigi võrdset vigasust, / võrd v ä ä r s u s t ?” (lk 12)? Ebaõiglustunne võib olla raske ja rusuv: „Pühapäeval läksime Petsiga turule kerjuseid peksma, / tema hoidis kinni ja mina jagasin vasakuga haake, / makku ja näkku, ühele, kes mind oma sõbraks kutsus, / virutasin ka jalaga. Seal nad siis vedelesid, / igaüks oma vereloigus, ja ägisesid midagi julmusest, / endil kõigil, erinevalt minust, kaks kätt ja jalga küljes” (lk 9). Aga ometi ei lahusta viha seda valusat lahusolekutunnet endast: „kui korraga näib mulle, et see on / ometigi ainult minu vari, mille nad päästa suudavad ja mina ise jään / ikka tänavale lebama” (lk 10). Leian, et nende ridade pärast tasuks „Lahusolekut” lugeda küll. See on mõnus kontrast ilustatud loodusmotiividele, mis raamatus muidu keskset rolli kannavad.

Või vahest küsib Mathura „Lahusolekus” endalt hoopis seda, kas kannatusi täis maailmas on Jumal olemas, kas hea ja kuri on võimalik? „Sa päästsid deemo­nidki vaimu­ilma. / Kuula mind, mu isand. / Mina olen endistviisi siin.” (Lk 16.) Need read paistavad peegeldavat ka meeleheitlikku palvet: Jumal, kui oled jätnud teised, siis ära seda vähemalt minuga tee! Kurjust täis maailmas leiab Mathura lohutust loodusest. „Mida kaugemal ma ilmakärast olen, / seda lähemal tõepärale ma näin [—] Kui minult küsitakse, kus ma elan, ütlen vahel / „kaitsealal”, mahajäänute viimases kantsis. / Seal, kus vesi veel koguneb muljutud kivil ja avatud pihul, / sammal kasvab, et tuul ei saaks räsitud tüvele ligi.” (Lk 14.) „Lahusoleku” juhtlause motiiv on looduse hävitav jõud – torm –, mis, tõsi küll, on Prospero sõnutud ja Arieli maagiaga loodud, kuid mis siiski põhjustab palju inimkannatusi. Mathura vastandab aga „Lahusolekus” inimloodu ja looduse. Tema sõnul on inimloodu miski, mis lahutab meid põhiväärtusest, seevastu loodus on miski, mis võiks meid vabastada „konstrueeritud rollidest ja meelevaldsest „progressist””.[1] Inimkurjuse nägemine teeb raskeks inimheaduse nägemise ja sellist hingeseisundit saab leevendada looduse rüppe naasmine. Inimese ja looduse kooskõla loomine on Mathura „Lahusoleku” eetiline projekt, kus lahenduseks näib olevat inimloodust (ehk progressist) loobumine. Prosperogi ju loobub oma kätte­maksust metsiku looduse rüpes.

Selline lähenemine on aga läbini essentsialistlik! Mathura läheb isegi nii kaugele, et ütleb „Sirbile” antud intervjuus: „Seal, kus vaba loodus kaob, oleme kaotanud ka osa iseendast, unustanud, kust me inimkonnana pärit oleme.”[2] Kui lugeda „Lahus­olekut” praeguse loodushoiu kurva olukorra ja laiemalt kapitalismi kriitikana, siis võiks essentsialismi andekski anda. Kuid ometi näen ka sellises kontekstis ohtu, sest ühendades loodushoiu millegi „pühaga”, mis vastandub inimloodule, tekib aruteluruum, kus teistelgi essentsialistidel on hea pinnas oma eetilist programmi ellu viia. See tähendab, et igasugused Varrod saavad essentsialistlikku retoorikat enda eetilise programmi elluviimiseks ära kasutada. Hea näide on juba mainitud „rõhutute” eestkõneleja lausutud loosung abordivastasel meele­avaldusel „Elu kaitseks”: „Eesti vaba­riigis on koorumata linnupoegadele tagatud tunduvalt suuremad õigused kui veel sündimata lastele.”[3]

Muidugi oleks ülekohtune ja eba­kohane luuletajalt nõuda, et ta vastutaks oma loomingu sotsiaalsete tagajärgede eest; oodata, et ta arvestaks sellega, et keeles, milles ta luuletajana kõneleb, võidakse tema enda maailmapildile risti vastu­pidiseid asju ütelda. Mathura „Lahusoleku” juhtlause annab aga justkui märku, et sotsiaalne pool on temagi loomingus oluline, samuti mainib ta intervjuus, et tema luulel võiks olla potentsiaal mõjutada inimesi. Tõsi, Mathura lootus on ilmselt puudutada inimesi, kes mõtlevad temaga sarnaselt ja kelle südamehääle ta osavalt ja ilusasti kirja on pannud.

Mathura luules on välja joonistunud tugev inimese-looduse vastandus – inimene on kuri ja loodus on hea, inimene oma kurjuses hävitab seda head. Ta ei vastanda üksnes inimloodud progressi ja loodust, vaid toob välja inimesele omase vigase „essentsi”, mis erineb oluliselt heast ja puhtast looduse „essentsist”. Seda imelikum, et Mathura „Lahusoleku” Shakespeare’ilt laenatud moto – vähemalt nii, nagu mina sellest aru saan – seab selle vastanduse justnimelt kahtluse alla. Selline selge vastandus inimene vs. loodus taandab inimese vaatleja rolli – inimene võiks justkui hävitamise asemel kogeda „puhast loodust”, saada tuge „inimesest puutumata” looduses võrsuvast pühaduse tundest. Kuid inimene on aktiivne osa looduskeskkonnast – ta on kaasosaline, kaaslooja. Ökoloogilise kollapsi ennetamiseks ei piisa „puhta” looduse kogemisest ja looduse väärtustamisest, vaid see nõuab meilt teatavat aktiivsust – võimalik on näiteks poliitilist ja majanduslikku võimuladvikut survestada või loobuda mõningatest kapitalistlikule ühiskonnale omastest hüvedest.

Edasiviivam oleks mõtestada inimest osana looduskeskkonnast, mida ta kaaskujundab. Prospero lõi kättemaksuihas hävitava jõuga tormi – milline võim! Kuid seesama oskus sõnuda võiks luua ka vihma ja päikese, mis on loodusele eluks vajalik. Arielgi loob „Tormi” kangelastele ilusa ilma, et nad saaksid turvaliselt tsivilisatsiooni tagasi seilata. Inimese mõtestamine osana looduskeskkonnast on võimalik juhul, kui seame kahtluse alla inimese-looduse vastanduse ja seeläbi ka kurja inimese ja hea looduse duaalsuse. Essentsialistlikud argumendid ei toimi – need ei võta arvesse võimusuhteid ega kõneta neid, kes praegusest looduslike ressursside ekspluateerimisest võidavad – neid, kes kujundavad praegust Eesti metsa- ja loodus­hoiupoliitikat. Metsa „majandamine” on nii metsaomanikule kui ka riigile majanduslikult kasulik ja senikaua, kui majanduslikku kasu peetakse väärtuslikuks, ei veena argumendid, mis toetuvad looduse pühaduse loosungile.

Mathura mõistab hukka maailma, kus valitseb „utilitaarne maailmavaade, kus millegi väärtust saab hinnata vaid materiaalselt mõõdetavas varas – väärtuslik on see, mis toob kasumi”.[4] Samas kui parem maailm on selline, kus tunneme vastutust „teiste elusolendite ja liikide ees”.[5] Mulle näib, et just seetõttu tulekski endale aru anda, millisel viisil saame seda vastutust kõige paremini kanda – nimelt hüljates essentsialistliku keele.

Võib nõustuda Mathuraga, et Eesti looduse seisukord on üsna nukker. Kuid pole mõtet veendunult raiuda, et loodus on püha ja et kurjad inimesed (neoliberaalselt meelestatud poliitikud ja kapitalistid) hävitavad seda pühadust, vaid selle asemel tuleks pakkuda välja visioone maailmast, kus asjad oleksid paremini seatud – võiksime olla nii kritiseerijad kui ka utopistid. Kriitika, mis tõukub igatsusest aja järele, mil loodus oli inimesest puutumata, tugineb moonutatud ja piiratud ajaloopildile. Sedasama essentsialistlikku arusaama inimesest piltlikustab müüt eestlastest kui metsarahvast. Müüt ise kujunes 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses ega peegelda sugugi eestlaste ajaloolist suhet metsaga (näiteks XIX sajandil olid baltisakslased üsna kriitilised eestlaste suhtes, kes nende sõnul raiskasid liialt puitu).[6] Müüt hajutab aga inimeste tähelepanu ning võimaldab paljudel olla passiivsed looduse nautlejad – mitmed RMK matkarajad on ju tõesti ilusad viimased „inimesest puutumata looduse” kantsid, kus on hea jalutamas käia. Liberaalses demokraatias võiksime olla tundlikud mitte ainult inimkannatuste suhtes, vaid seejuures väärtustada ka ökoloogilisi kooslusi, mida ohustab kliima- ja ökoloogiline kriis. Selliseks tundlikkuseks ei pea me aga arutelu taandama ajast ja arust essentsialistlikule inimese ja looduse käsitlusele ega võtma omaks inimese-looduse vastandamist. Inimene on osa looduskeskkonnast ka oma aias, mille ta on ise loonud, ja kus metsalinnulgi võib hea olla.[7]

 

METSVINT

Istun vaikselt aias, kui üks lind
Lendab mu pingi alt läbi
Ja jääb minu lähedale seisma.

„Ma tean sind,” ütlen ma talle.
„Sa oled metsvint.”

„Ei tea sa midagi,” vidistab ta mulle vastu.
„Võiksin ise sama hästi öelda:
„Tere! Sina oled inimene.”
Kuid kas ma teaksin sind siis?”

(Lk 60.)

 

[1] M. Pärtna, Kesta katsumuste kiuste. „Sirp” 11. VI 2021.

[2] M. Pärtna, Kesta katsumuste kiuste. (Autori rõhutus.)

[3] Varro Vooglaiu kõne „Elu marsi“ meele­avaldusel 28. VIII 2021. Vt: Varro Vooglaid: rahva meeleparandusest ei saa juttugi olla, kui kiidame laste massilise tapmise jätkuvalt heaks ja maksame sellele pealegi. „Objektiiv“ 16. IX 2021.

[4] M. Pärtna, Kesta katsumuste kiuste.

[5] Sealsamas.

[6] T. Jonuks, A. Remmel, Metsarahva kujunemine. Retrospektiivne vaade müüdiloo­mele. „Keel ja Kirjandus” 2020, nr 6, lk 459–482.

[7] A. Helm, Head maastikud. „Sirp” 21. XII 2018.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon